2-15-8168/36 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. november 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-8168

Tsiviilasi

K.S. hagi A.P. vastu laenu tagastamiseks ning intressi ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7255 eurot 60 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 8. veebruari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

A.P. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): A.P. (isikukood: XXX); esindaja

advokaat Liis Puidak

Vastustaja (hageja): K.P. (isikukood: XXX); esindaja

vandeadvokaat Viive Kaur

RESOLUTSIOON

1. A.P. apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 8. veebruari 2016 otsus,

millega rahuldati osaliselt K.S. hagi A.P. vastu laenu

tagastamiseks ning intressi ja viivise väljamõistmiseks.

3. Teha asjas uus otsus, millega jätta K.S. hagi A.P. vastu

rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus K.S.

kanda.

Mõista

K.S.lt

A.P.

kasuks

menetluskuluna

apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 475 eurot.

5. Kohtuotsuse jõustumisel tühistada Tartu Maakohtu

9. juuni 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamine, s.o

K.S. kasuks seatud esimesele vabale järjekohale kohtulik

hüpoteek summas 10 859 eurot 17 senti A.P.le kuuluvale ¼

kaasomandi osale XXX kinnistult, mis on sisse kantud

Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna

jaoskonna registriossa nr XXX, aadressil XXX.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. K.P. (hageja) esitas 29. mail 2015 hagi A.P. (kostja) vastu laenu tagastamiseks ning intresside

ja viiviste väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 19. märtsil 2013 tähtajatu laenulepingu, millega hageja

laenas kostjale 7000 eurot ning kostja kohustus selle koos intressidega tagastama. Hageja ütles

laenulepingu alates 16. maist 2015 üles 13. märtsi 2015 ülesütlemisavaldusega, mis toimetati

kostjale 16. märtsil 2015 kätte. Kostja kohustus tagastama laenusumma koos intressidega

hiljemalt 17. maiks 2015. Kostja laenu tagastanud ei ole ega ole maksnud ka intresse laenu

kasutamise eest. Kostja võlgneb hagejale laenu põhisumma 7000 eurot ning intressidena

perioodi 19. märts 2013 kuni 16. mai 2015 eest 3801 eurot 21 senti Eesti tagatiseta väikelaenude

keskmise intressimäära, s.o 25% aastas ehk 0,069% päevas, järgi.

Laenu tagastamisega viivitamise tõttu tuleb alates 18. maist 2015 arvestada viivist

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 järgi laenulepingu järgses intressimääras, s.o 25%

põhisummast aastas ehk 0,069% päevas. Hagi esitamise seisuga on sissenõutavaks muutunud

viivis 12 päeva eest 57 eurot 96 senti.

Kostja väite laenukohustuse täitmisest juba enne selle sissenõutavaks muutumist lükkab ümber

asjaolu, et perioodil 24. mai 2013 – 30. august 2013 tehtud ülekanded ei anna kokku kogu

laenusummat. Hageja seab kahtluse alla kostja esitatud SEB Pank AS pangakonto väljavõtte

ehtsuse. Hageja ei ole kostja pangakonto väljavõttes näidatud mahus makseid saanud. Hageja

pangakonto väljavõttest nähtuvalt ei ole olnud kostja poolt väidetavalt 4. juunil 2013 ja 9. juulil

2013 tehtud maksete laekumisi. Erinevalt kostja esitatud konto väljavõtetest on hageja esitatud

väljavõte kinnitatud panga poolt (tl 66), evides seega oluliselt usaldusväärsema tõendi jõudu.

Kostja ei ole tõendanud oma väidet, et vastavalt hageja soovile on märgitud laenu tagastamise

ülekannetes selgituseks „ülekanne“. Tegemist on elatise kohustuse täitmisega. Kostja poolt

ühise lapse ülalpidamiskohustuse täitmiseks tehtud ülekandeid ei saa lugeda laenu

tagasimakseteks. Elatise nõuet tuleb vastavalt perekonnaseadusele eelistada laenukohustusele,

liiatigi kui see on esimesena sissenõutavaks muutunud kohustus.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on perioodil 24. mai 2013 kuni 30. august 2013 laenu

koos intressidega hagejale täielikult tagasi maksnud (TL 41, 48–49). Vastavalt hageja soovile

on kostja märkinud ülekannete selgituseks “ülekanne”. Laenu põhisumma oli 7000 eurot ning

intress 1000 eurot.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 8. veebruari 2016 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 6700 eurot, viivise 16 eurot 25 senti, kokku 6716 eurot 25 senti

ning põhinõudelt viivise protsendina alates 29. maist 2015 kuni põhinõude täitmiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis menetluskulud 62% ulatuses

kostja ja 38% ulatuses hageja kanda, mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude

katteks 1459 eurot 48 senti ning menetluskuludelt viivise alates otsuse jõustumisest kuni

kohustuse täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Maakohus jättis jõusse

Tartu Maakohtu 9. juuni 2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise, s.o hageja kasuks

esimesele vabale järjekohale seatud kohtuliku hüpoteegi summas 10 859 eurot 17 senti kostjale

kuuluvale ¼ kaasomandi osale kinnistule registriosas nr XXX, aadressil XXX. Maakohus jättis

rahuldamata hageja taotluse tagatise tagastamiseks.

VÕS § 398 lg 1 kohaselt kui laenu tagastamise aega ei ole kokku lepitud, võib laenuandja nõuda

laenu tagastamist pärast laenulepingu ülesütlemist. Nii laenuandja kui laenusaaja võivad

tähtajatu laenulepingu üles öelda, teatades sellest ette vähemalt kaks kuud.

Hageja andis 19. märtsil 2013 kostjale laenu 7000 eurot, mille kandis kostja arveldusarvele.

Tegemist oli tähtajatu laenulepinguga. Hageja on edastanud 13. märtsil 2015 kostjale

laenulepingu ülesütlemiseavalduse (tl 9–10), öeldes alates 16. maist 2015 laenulepingu üles,

paludes kostjal laenu 7000 eurot ja intressi 48 eurot 12 senti, kokku 7048 eurot 12 senti,

tagastada hiljemalt 17. maiks 2015. Kostja on lepingu ülesütlemiseavalduse kätte saanud.

Poolte vahel on vaidlus, kas kostja poolt hagejale tehtud maksed (tl 49) perioodil 31. maist 2013

kuni 18. oktoobrini 2013 selgitusega „ülekanne“, olid kostja poolt hagejale tehtud laenu

tagasimaksed või kostja poolt lapsele ja hagejale makstav elatis.

Kohustuse täitmist ja täitmise vastuvõtmist peab tõendama kostja. Maakohus leidis, et

kostjapoolne võla tasumine hagejale ei leidnud tõendamist. Swedbank AS-i konto väljavõttest

(tl 48) nähtuvalt on kostja 28. jaanuaril 2013 saanud hagejalt laenu 5000 eurot ning nimetatud

laenu hagejale tagastanud 1. märtsil 2013 selgitusega „laenu tagastamine“ (tl 49). Pangatehingu

väljavõttest (tl 49) on näha, et kostja on saanud käesolevas asjas vaidlusaluse laenu summas

7000 eurot 19. märtsi 2013 ning on teinud erinevaid makseid hagejale perioodil 31. mai 2013

– 18. oktoober 2013 selgitusega „ülekanne“, sh ka pärast laenu väidetavat tasumist. Nimetatud

perioodil on kostja ainult ühel korral teinud hagejale ülekande summas 300 eurot (tl 66)

selgitusega „tagasimakse“. Kuna puuduvad andmed, et kostjal oleks muid kohustusi peale

elatise ja laenu, siis luges maakohus nimetatud summa laenu katteks.

Kostja on tunnistanud, et peale laenukohustuse, on tal kohustus maksta hageja ja kostja ühisele

lapsele elatist, samuti et ta on andnud hagejale raha erinevate kulutuste katmiseks. Sellest

tulenevalt oli kostja vastavalt VÕS § 88 lg-le 1 õigustatud määrama, millise kohustuse

täitmiseks ta raha maksis. Kuna konto väljavõttest nähtuvalt on hagejale kantud summad

erinevad ning kostja ei ole määranud milline summa on millise kohustuse täitmiseks ning

hageja nõuab kostjalt laenulepingu täitmist, siis on hageja kostjale kaudselt teatanud, et loeb

täidetuks elatise nõude perioodil 31. mai 2013 – 18. oktoober 2013. Laenukohustus muutus

sissenõutavaks alles 17. mail 2015, lapsele elatise maksmise kohustus tulenevalt Harju

Maakohtule esitatud elatisehagi nõudest tsiviilasjas nr 2-14-58249 aga 30. septembril 2013.

Seega tuleb VÕS § 88 lg 6 p 1 järgi lugeda esmalt täidetuks varem sissenõutavaks muutunud

kohustus, s.o lapsele elatise maksmise kohustus.

Kuna asjaolu, et pooled oleksid kokku leppinud intressi maksmises (VÕs § 397 lg 1), ei leidnud

tõendamist ning laen ei ole antud majandus- või kutsetegevuses, jättis maakohus hageja nõude

kostjalt intressi väljamõistmiseks rahuldamata.

Hageja viivisenõue on VÕS § 101 lg 1 p 6 alusel põhjendatud. Kuna pooled pole kokku

leppinud kõrgema viivisemäära kohaldamises, siis kohaldub VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud viivisemäär. Viivist tuleb arvestada alates 18. maist 2015. Viivis perioodi 18. mai

2015 kuni 28. mai 2015 eest, s.o hagi esitamiseni, on 16 eurot 25 senti. Kostjalt kuulub hageja

kasuks välja mõistmisele täiendav viivis põhivõlgnevuselt alates hagiavalduse esitamisest, s.o

29. maist 2015 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistamist ning menetluskulude hageja kanda jätmist.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on kostja laenu hagejale tervikuna tagasi maksnud ajavahemikul

31. mai 2013 kuni 30. august 2013. Nimetatut tõendab konto väljavõte, millelt nähtuvalt on

kostja teinud tagasimakseid laenusumma ulatuses. Kui kostjal oleks olnud hageja ees reaalselt

täitmata kohustusi, oleks hageja sellekohase nõudega pöördunud kostja vastu oluliselt varem.

Maakohus on valesti tõlgendanud täitmise kviitungi puudumist. Iseenesest mõistetav on, et

omavaheliste keeruliste suhete tõttu keeldub hageja edastamast mistahes tõendeid ja kinnitusi

laenu tagasimaksest ning kohustuse täitmisest. Maakohus ei ole arvestanud, et hageja ja kostja

olid elukaaslased, kes omavahelist suhtlust kooselu ajal ei pidanud vajalikuks dokumentidel

fikseerida. Seetõttu puudub ka laenuleping. Kviitungi puudumine on poolte omavahelist

suhtlust ja seotust arvestades tavapärane.

Pooltel oli kokkuleppe laenu tagasimaksmise selgitusse sõna „ülekanne“ märkimise kohta.

Kostja esitatud väljavõttest nähtub, et kostja asus peale laenu saamist tagastama laenu 300

euroste maksetena, märkides ülekande selgituseks „tagasimakse“. Seejärel on kostja asunud

selgitusse kirjutama „ülekanne“. Ilmselgelt pidi selgituse muutumise tingima teise poole

sellekohane soov. Selgitus “ülekanne” ei välista, et tegemist on laenu tagasimakseteks tehtud

ülekannetega.

Maakohus tuvastas, et peale laenu maksmise kohustuse (ja kohtu väitel elatise) kostjal hageja

ees muid kohustusi ei olnud. Seega on kostja määranud, millised kohustused tuleb tehtud

ülekannetega kaetuks lugeda.

Maakohus on jätnud tähelepanuta kostja 12. jaanuari 2016 e-kirjas toodud seisukoha, et hageja

nõue on asjas esitatud tõendeid arvestades alusetu ning kostja suhtes ilmselgelt pahatahtlik.

Kostja ei ole poolte ühisele lapsele elatist tasunud, kuna pooled ei ole saavutanud kokkulepet

elatise suuruse osas. Laenu tagasi maksmise perioodil elasid pooled koos ning kostja kattis kõik

poolte lapse ja hageja jooksvad kulud, samuti kulutused toidule ja riietele. Elatise maksmise

kohustust kostjal sel perioodil ei olnud. Kui asuda seisukohale, et elatise maksmise kohustus

eksisteeris, siis pooltel kokkulepe elatise suuruse osas puudumisel ning lapsele tehtavate

kulutuste suuruse tõendamatuse tõttu saaks elatise määra arvestamisel lähtuda üksnes seaduses

toodud määrast, s.o vaidlusalusel hetkel perekonnaseaduse § 101 lg 1 kohaselt 145 eurot kuus.

Hagi põhjendamatu rahuldamise tõttu on põhjendamatu ka menetluskulude jaotus.

Kostja poolt laenukohustuse rahuldamise tõttu tuleb tühistada ka hagi tagamiseks seatud

hüpoteek.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ning menetluskulud

kostja kanda.

Vastuse kohaselt ei vasta tegelikkusele apellatsioonkaebuse väide, et hageja ei asunud

laenusummat koheselt tagasi nõudma. Kohe pärast kostja lahkumist hageja ja lapse juurest mais

2013 küsis hageja korduvalt kostjalt nii lapsele elatist kui laenu tagastamist. Vastusena hageja

nõuetele tegi kostja ülekandeid, mida suulistes vestlustes ise nimetas „rahaks lapsele

vajaminevateks kuludeks“. Kordagi ei maininud kostja, et tegemist on laenu tagasimaksetega.

Selgituse valis ja otsustas kostja. Laenulepingust tulenev võlgniku kohustus ja selle täitmine ei

ole sõltuvuses sellest, kas hagiga oleks võinud võlausaldaja kohtusse pöörduda varem või mitte.

Alusetu ja põhjendamatu on apellatsioonkaebuse väide, et kohus oleks pidanud tõendina

arvestama asjaolu, et pooled olid elukaaslased. Poolte kooselu lõppes mais 2013. Pangakonto

(tl 49) väljavõttest nähtub, et makseid selgitusega „ülekanne“ asus kostja tegema alates

24. maist 2013, ehk pärast kooselu lõppemist.

Kostja on viivise arvestusele vastu vaielnud vaid põhjusel, et ta on oma kohustused hageja ees

täitnud ning seetõttu puudub alus viivise nõudmiseks ja väljamõistmiseks. Kostja rahalise

kohustuse täitmata jätmise tõttu on maakohus viivised õigesti määranud ja välja mõistnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi väära

kohaldamise ja menetlusõiguse rikkumise tõttu. Ringkonnakohus teeb tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel uue otsuse, millega jätab hagi rahuldamata.

7. Hageja nõuab hagiavalduses kostjalt laenulepingu alusel 19. märtsil 2013 ülekantud 7000

euro, intressi ja viivise tagastamist. Kostja ei ole menetluses vastu vaielnud sellele, et ta on

hagejalt selle summa laenulepingu alusel saanud. Maakohus luges õigesti sõlmitud lepingu

tähtajatuks laenulepinguks, sellele on viidanud hageja hagiavalduses ning kostja ei ole

menetluses pooltevahelise laenusuhte olemuse kohta vastuväiteid esitanud.

VÕS § 396 lg 1 järgi kohustub laenulepinguga üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma

sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. Hageja ja

kostja vahel on vaidlus laenu tagastamise üle. Hageja väitel ei ole kostja talle laenu tagasi

maksnud. Kostja vastuväidete kohaselt tagastas ta võla hagejale ajavahemikul 24. maist 2013

kuni 30. augustini 2013 pangaülekannetega (vastus hagile, tl 46).

TsMS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Maakohus on õigesti

leidnud, et laenusaajal on kohustus tõendada, et ta on võlausaldajale laenu tagasi maksnud (vt

Riigikohtu 17. novembri 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11, p 12).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostja esitatud tõendeid ebaõigesti hinnanud.

Õiguslikult põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt tuleb VÕS § 95 lg 1 järgse

täitmise kviitungi puudumise tõttu eeldada, et kostja ei ole oma kohustust hageja ees täitnud.

TsMS § 229 lg 1 järgi on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud

protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid

ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks

lahendamiseks tähtsad asjaolud, üheks tõendiks on täitmise kviitung. Täitmise kviitung on

tõend, mis muudab tõendamiskoormist. Kui on antud täitmise kviitung, eeldatakse üldjuhul, et

võlgnik on kohustuse täitnud ning tõendamiskoormis selle tõendamiseks, et täitmist ei

toimunud, läheb üle võlausaldajale (vt Riigikohtu 21. septembri 2016 otsust tsiviilasjas

nr 3-2-1-57-16, p 28). Kostja esitas laenu tagastamise kohustuse täitmise kohta tõendina

pangakonto väljavõtted (tl 48 jj). Nimetatud konto väljavõtetest nähtub, et kostja on teinud

28. jaanuarist 2013 kuni 18. oktoobrini 2013 hageja kontole ebareeglipäraselt ning erinevates

summades ülekandeid, mis kogusummas vastavad kostja väitel laenulepingujärgsele summale.

Hageja seadis kahtluse alla kostja SEB Pank AS-i pangakonto väljavõtte ehtsuse ning soovis

võtta aluseks tema esitatud kontoväljavõtte (tl 66). Kostja oli 18. jaanuari 2016 kohtuistungil

nõus, et aluseks võetakse hageja esitatud pangakonto väljavõte (tl 120). Hageja esitatud

pangakonto väljavõtte kohaselt tasus kostja talle ajavahemikul 24. mai 2013 kuni 30. august

2013 6650 eurot, kostja jätkas aga ka hiljem hagejale maksete tegemist. Kostja väitis maakohtu

istungil, et kuni 7. novembrini 2013 on tagasi makstud hagejale 8000 eurot, millest osa oli

varasema laenu intress. Hageja ei ole saadud summa suurusele vastuväiteid esitanud. Asjas ei

ole esitatud poolte kokkulepet intressi maksmise kohta, laenusaaja võib intressita tähtajatu

laenulepingu üles öelda ja laenu tagastada ilma ette teatamata VÕS § 398 lg 2 järgi igal ajal.

Laenusumma tagasimaksmine loetakse kaudse tahteavaldusega väljendatud lepingu korraliseks

ülesütlemiseks.

Kostja kohtule esitatud ülekanded hagejale on tähistatud selgitusega „ülekanne“, ühel korral on

kostja teinud hagejale ülekande tähistusega „tagasimakse“. Ringkonnakohus leiab, et

põhjendatud ei ole maakohtu seisukoht, mille kohaselt vaid ülekanne, mille tähistus on

„tagasimakse“ saab tõendada laenukohustuse täitmist. Juhul, kui kostja esitab laenukohustuse

täitmise tõendamiseks pangakonto ülekanded kinnitades, et tegemist on kohustuse täitmisega,

siis tuleb hagejal juhul, kui ta on seisukohal, et tegemist on muu kohustuse täitmiseks

ülekantuga, oma väiteid tõendada. Hageja väitel olid ülekanded tehtud kostja poolt ühise lapse

ülalpidamiseks, mitte laenu tagasimakseteks. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja

kostja olid elukaaslased ning hageja on ka varem kostjale raha laenanud. Hageja väitel asus

kostja tegema makseid selgitusega „ülekanne“ pärast kooselu lõppu. Kostja on kogu menetluse

kestel väitnud, et ta toetas kooselu kestel hagejat sularahas, lisaks selgitas kostja esindaja

maakohtu istungil, et kostja on teistes menetlustes olnud seisukohal, et ta ei ole elatist tasunud,

kuna elatise suhtes ei ole kokkuleppele jõutud (tl 119). Kostja väitel kattis kostja poolte ühise

lapse ja hageja jooksvad kulud.

Maakohus on asjas tõendina vastu võtnud C hagiavalduse kostja vastu (tl 130 jj), milles hageja

kui C seaduslik esindaja väidab, et: „Alates lapse sünnist kuni tänase päevani ei ole kostja

hageja ülalpidamiseks rahalist abi osutanud.“ Seega on ka hageja ise teises tsiviilasjas väitnud,

et ta ei ole poolte ühisele lapsele toetust saanud. Maakohus ei ole esitatud dokumentaalse tõendi

suhtes seisukohta võtnud.

Maakohus on ekslikult asunud seisukohale, et kuna konto väljavõttest nähtuvalt on hagejale

kantud summad erinevad ning kostja ei ole määranud milline summa on millise kohustuse

täitmiseks ning hageja nõuab kostjalt laenulepingu täitmist, siis on hageja kostjale kaudselt

teatanud, et loeb täidetuks elatise nõude perioodil 31. mai 2013 – 18. oktoober 2013. Maakohus

on jätnud tähelepanuta, et elatise nõudes on õigustatud isikuks laps. Maakohus on leidnud, et

elatise maksmise kohustus muutus kostja suhtes sissenõutavaks 30. septembrist 2013, seega

pärast kostja väidetavat kohustuse täitmist. Hageja on esitanud kohtule pangakonto väljavõtte

(tl 66), mille kohaselt on kostja selgitusse märkinud elatis vast. kohtumäärusele.

Poole kooselu lõppes hageja väitel ca poolteist kuud pärast ühise lapse sündi (tl 120), seega

juunis 2013. Kostja väitel alustas ta laenu tagasi maksetega mais 2013. Hageja ei ole praeguses

menetluses esile toonud ühtegi asjaolu, mille järgi oleks tal endal olnud õigus saada kostjalt

ülalpidamist perekonnaseaduses sätestatud või muul kokkuleppelisel või seadusest tuleneval

alusel ajavahemiku jooksul, mil poolte kooselu oli juba lõppenud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja on tõendanud laenukohustuse täitmist, hageja

vastuväited kostja pangakonto väljavõttele on paljasõnalised ja vastuolulised.

8. Apellatsioonkaebuse rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi rahuldamata jätmise

tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust. Seoses hagi rahuldamata

jätmisega jätab ringkonnakohus maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

hageja kanda.

Kuigi TsMS § 174 lg 4 esimese lause, § 177 lg 2 ning Riigikohtu senise praktika kohaselt

(Riigikohtu 20. aprilli 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 22) olukorras, kus maakohus

ei ole ühe menetlusosalise menetluskulusid rahaliselt üldse kindlaks määranud, peaks kogu

menetluse kulusid määrama kindlaks asja lahendanud maakohus, leiab ringkonnakohus, et

antud asjas saab menetluskulusid kindlaksmäärata ka ringkonnakohtu otsusega.

Kuigi kostja lepinguline esindaja palus 18. jaanuari 2016 kohtuistungil kohtuvaidlustes

menetluskulude hageja kanda jätmist (tl 120 pöördel), on kostja ise istungil kinnitanud, et ta ei

hakka hagejalt menetluskulusid nõudma (tl 120). Kostja ei ole kooskõlas TsMS § 176 lg-ga 1

esitanud ei kohtuistungil ega ka pärast kohtuistungit oma menetluskulude nimekirja. Sellest

tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostjal puuduvad hüvitamisele kuuluvad menetluskulud

maakohtus.

Kuigi kostja palus apellatsioonkaebuses jätta menetluskulud hageja kanda, ei ole kostja

esitanud menetluskulude nimekirja ringkonnakohtu poolt määratud tähtaja jooksul. TsMS § 174

lg 4 kohaselt määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui

menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks

menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Kostja on apellatsioonkaebuse esitamisel

tasunud riigilõivu 600 eurot (tl 146).

Ringkonnakohus määras tsiviilasja hinnaks apellatsioonimenetluses 7255 eurot 60 senti.

Riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lg 1 kohaselt tasutakse hagiavalduse esitamisel riigilõivu

hagihinnast lähtuvalt. RLS § 59 lg 15 kohaselt tasutakse apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu sama palju, kui tuleb tasuda hagi või muu avalduse esialgsel esitamisel maakohtule,

arvestades kaebuse ulatust. Tsiviilasjas hagihinnaga 7000 eurot kuni 8000 eurot kuulub RLS §

59 lg 15 ja lisa 1 kohaselt tasumisele riigilõiv 475 eurot. Sellest tulenevalt on põhjendatud

mõista hagejalt välja kostja kasuks seaduses ettenähtud ulatuses riigilõiv, s.o 475 eurot. Kostjal

on TsMS § 150 lg 1 p 1 alusel õigus taotleda enamtasutud osas riigilõivu tagastamist.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke