2-16-11511/10 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

18. november 2016, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-11511

Tsiviilasi

LV ja RV hagi PV vastu elatise väljamõistmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 28. septembri 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

LV ja RV apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

7 740 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hagejad (apellandid): LV (isikukood

XXXXXXXXXXX) ja RV (isikukood

XXXXXXXXXXX), ühine seaduslik esindaja SS ja

ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Annika Vait

Kostja (vastustaja): PV (isikukood XXXXXXXXXX),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Indrek Naur

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta LV ja RV apellatsioonkaebus Tallinna Ringkonnakohtu menetlusse.

2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 646 alusel otsustada asi üksnes apellatsioon-

kaebuse põhjal.

3. Tühistada Harju Maakohtu 28. septembri 2016 otsus ja saata asi uueks

menetlemiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

4. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

2 (6)

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. LV (hageja I) ja RV (hageja II, koos edaspidi „hagejad“ või „lapsed“) esitasid 28. juulil 2016

Harju Maakohtule hagi oma isa, PV (kostja) vastu elatise väljamõistmiseks. Hagejad palusid

kostjalt välja mõista elatis kummalegi hagejale summas, mis võrdub kahekordse Eesti

Vabariigis kehtestatud miinimumelatisemääraga.

SS (edaspidi „laste ema“) ja kostja kooselust sündis 19. jaanuaril 2007 hageja I ja 19. mail 2010

hageja II. Lapsed elavad alates 2015. aasta maist ema juures.

Kostja ei tasu elatist lastele regulaarselt. Kuni maini 2015 jätkas kostja tavapäraselt autoliisingu

ning laste huviringide, lasteaiatasu jm kulude tasumist, kuid juunis ja juulis ei laekunud midagi.

Esimese elatise ülekande tegi ta 6. augustil 2015, kandes tagantjärele juuni ja juuli eest kahe

lapse elatise kokku 800 eurot. Järgmiseks laekus 11. septembril 2015 elatis augusti ja septembri

eest kokku 800 eurot. Oktoobrist kuni detsembrini 2015 maksis kostja elatist ühe lapse kohta

200 eurot kuus. Jaanuaris 2016 kandis kostja üle elatise esialgu 200 eurot lapse kohta, pärast

meeldetuletust ka puudujääva osa, st 30 eurot. Veebruari eest laekus elatis õigeaegselt, kokku

430 eurot. Märtsi ja aprilli elatis laekus tagantjärele alles 15. aprillil 2016, seejuures oli nende

kuude elatisraha vähendatud 2/3 korteri kommunaalkulude võrra (märtsis 97,50 eurot ja aprillis

106,54 eurot, mistõttu vastavalt laekus 332,50 ja 323,46 eurot). Maikuus laekus elatis 430 eurot,

31. mail 2016 ka juuni elatis 430 eurot, lisaks märtsi ja aprilli eest vähemmakstud 204,04 eurot.

Kostja makstav elatis ei vasta laste vajadustele, mis on suuremad, vastavalt 1 087 ja 1 165 eurot

lapse kohta. Laste senine elustandard oli üle keskmise, kusjuures tavapärane oli ka iga-aastane

soojamaareis. Kostja on majanduslikult võimeline tasuma minimaalsest suuremat elatist, st

vanemate võimalused laste ülalpidamiseks ei ole võrdsed.

Mõlemad lapsed vajavad erihooldust. Hagejal I on diagnoositud astma ja atoopiline dermatiit

ning hagejal II ülitugev allergia olmetolmulestadele, allergiline riniit, mistõttu on vajalik pidev

antiallergiline ravi (ühe ravikuuri maksumus ilma haigekassa toetuseta ca 100 eurot). Mõlemale

lapsele on arst määranud prillid. Hagejale I tehti 29. märtsil 2016 esmane põlvekedra

operatsioon ja 17. juunil 2016 teine plaaniväline operatsioon. Mõlema operatsiooni järgselt

vajab laps liikumiseks mitme kuu jooksul abivahendeid (ratastool, kargud) ja pikaajalist

taastusravi. Õnnetusjuhtumiga seoses on kulud laste vajaduste rahuldamiseks kasvanud.

Varem lubas kostja elatist suuremas summas, aga nüüd ei ole vanemad elatise summas

kokkulepet saavutanud.

2. Kostja vaidles hagile vastu nelja peamise väitega:

 hagejate kulutuste suuruse kalendrikuus ei ole põhjendatud, need on ülepaisutatud,

ebamõistlikud ja tõendamata ega vasta tegelikkusele;

 kostja on tasunud hagejatele järjepidevalt elatist, mistõttu etteheited elatise tasumata

jätmise osas on alusetud;

 vanemad peavad ülalpidamiskohustust täitma võrdses ulatuses ja kostjal ei ole ka

võimalik suuremat elatist maksta.

 igakuise elatise väljamõistmisel tuleb arvestada emale laekuva riikliku peretoetusega.

MAAKOHTU OTSUS

3 (6)

3. Maakohus jättis 28. septembri 2016 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi rahuldamata ja

mõistis hagejatelt solidaarselt välja kostja kasuks lepingulise esindaja kulu 864 eurot ning

sellelt summalt viivise.

Maakohus tuvastas hagejate esitatud tõendite põhjal, et kostja on alates 1. aprillist 2015 andnud

hagejatele korrapäraselt igakuiselt ülalpidamist suuremas ulatuses kui miinimumelatis. Samuti

on kostja tasunud vabatahtlikult laste muid kulusid (ravikulud ja sünnipäevaraha).

Alust ei ole eeldada, et kostja keeldub edaspidi regulaarselt elatist maksmast või ei tee seda

piisavalt. Kostja esitas andmed oma sissetuleku kohta (netosumma 1 243,17 eurot) ning on

vastuses hagile ja kohtuistungil oma lepingulise esindaja kaudu avaldanud, et on jätkuvalt

võimeline hagejatele miinimummääras ülalpidamist andma. Seega ei ole alust kahelda selles,

et kostja täidab edaspidi ülalpidamiskohustust hagejate ees nii mõistlikkust, seaduslikkust ning

hagejate heaolu ja kostja võimalusi arvestades piisaval määral.

Maakohus leidis, et mõistlikud kulutused oleksid kuus ühe lapse osas: eluase 50 eurot, toit

90 eurot, sidekulu 11 eurot, tervishoid 29 eurot (sealhulgas ka kulutused raviprillidele),

hügieenitarbed 10 eurot, lasteaia ja koolikohustuse täitmiseks 39 eurot, riided-jalanõud

40 eurot, majapidamistarbed 20 eurot, treeningud 40 eurot, lõbustus ja sünnipäevad ning

kultuur 47 eurot, mänguasjad 27 eurot. Eeltoodust järeldas maakohus, et ühe lapse põhjendatud

kulutused kuus on 430 eurot, millest pool on 215 eurot, mida tuleb kummalgi vanemal kanda.

Pole tõendatud, et lapsed vajaksid erihooldust. Kostja kandis hageja I ravikulud 500 eurot ja

tegi hagejale II ülekande sünnipäevaks 500 eurot. Seega hüvitas ta lisaks igakuisele elatise

maksmisele ühekordse maksena ravikulusid ja tegi ülekande sünnipäevaks.

Eelnevast järeldas maakohus, et laste vajadused saavad rahuldatud, kui kumbki vanem täidab

ülalpidamiskohustust minimaalses määras.

APELLATSIOONKAEBUS

4. Hagejad esitasid maakohtu vaidlustatud otsuse peale 28. oktoobril 2016 apellatsioonkaebuse,

milles paluvad maakohtu otsuse tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või

alternatiivselt uue otsusega hagi rahuldada. Menetluskulud paluvad hagejad panna kostja kanda

või alternatiivselt jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Maakohus jättis asjas sisulise eelmenetluse täielikult läbi viimata, mistõttu jäid täpsustamata

hagejate nõuded (mh võimalik elatiste tagasiulatuv nõudmine), lahendamata hagejate taotlused,

arutamata hagejate faktilised ja õiguslikud väited, uurimata kohtule esitatud tõendid jne.

Kohtuistungil ei arutanud kohus pooltega vaidlusaluseid asjaolusid ei õiguslikust ega faktilisest

küljest, samuti ei uuritud esitatud tõendeid ega selgitatud tõendamiskoormist.

Lisaks menetlusõigusnormide rikkumisele kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse

norme ning jättis hindamata, millised on hagejate tegelikud vajadused, tavaline elulaad ja kostja

varaline seisund. Samuti arvestanud maakohus pooltevahelise elatise tasumise lepinguga.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus tutvus apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega ning leiab, et

apellatsioonkaebus tuleb menetlusse võtta ja asi lahendada tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 646 alusel üksnes kaebuse põhjal. Maakohtu vaidlustatud otsus kuulub tühistamisele

menetlusõiguse normi olulisel määral rikkumise tõttu, mida ei saa kõrvaldada apellatsiooni-

menetluses. Asi tuleb saata täies ulatuses läbivaatamiseks esimese astme kohtule.

Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

6. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei viinud sisuliselt läbi eelmenetlust

nii nagu selle näevad ette TsMS § 237 lg 1, § 329 lg-d 3 ja 4, § 392 ning § 398. Samuti ei

järginud maakohus kohtuistungi läbiviimisel selleks seaduses ette nähtud korda (TsMS

4 (6)

§-d 399–401 ja § 243 lg 2) ega täitnud selgitamiskohustust (§ 351). Ringkonnakohus nõustub

hagejatega, et need rikkumised on olulised TsMS § 656 lg 1 p 1 mõttes.

Mitte igasugused rikkumised eelmenetluses ei osutu menetlusõiguse normi niivõrd oluliseks

rikkumiseks, et see toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kuna ainuüksi eelmenetluse nõuete

rikkumine ei ole menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks TsMS § 656 lg 1 mõttes, siis

saavad maakohtule ette heidetavad rikkumised olla aluseks kohtuotsuse tühistamisele vaid

juhul, kui rikkumine võis mõjutada asja lahendamise tulemust ja seda ei saa kõrvaldada

apellatsioonimenetluses (TsMS § 656 lg 2, vt ka Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-41-15, p 20 teine lõik).

Praegusel juhul on võimalik, et menetluslikud rikkumised mõjutasid asja lahendamise tulemust

ja neid ei ole võimalik mõistlikult kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

7. Maakohus rikkus eelmenetluse korraldamise kohustust sellega, et jättis määratlemata selge

vaidluseseme ja -ulatuse (TsMS § 392 lg 1) ega andnud pooltele selget ja lõplikku tähtaega

tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1, vt Riigikohtu 29. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-81-15, p 14 esimene lõik).

Hagejate avaldustest ei ole üheselt aru saada, mis aja eest hagejad elatist nõuavad. Hagi esitati

28. juulil 2016 ja nõudena oli märgitud mõlema hageja osas kahekordne miinimumelatismäär,

st 430 eurot aastal 2016. Hagejad toovad esile, et kostja on maksnud nimetatud aastal elatist

nõutavast vähem. Samas märgivad hagejad, et soovivad elatise väljamõistmist alates

augustikuust. Hagejate arvamuse resolutsioonis sellist ajalist piirangut enam ei nähtu.

Tervikuna ei ole hagejate avaldustest selge, kas hagejad soovivad elatise väljamõistmist alates

2016. aasta algusest või mingist muust ajast ja kas sellest tuleks maha arvutada seni makstud

elatis. Apellatsioonkaebuses tuginesid hagejad mh sellele, et nad soovivad nõuet täpsustada.

Vaidlustatud otsusest ka ei selgu, millise perioodi elatise nõude jättis maakohus rahuldamata.

Sellega rikkus maakohus ka TsMS § 442 lg 5 teist lauset, sest mh peab otsus võimaldama

edaspidi esitatavate hagide puhul hinnata, kas tegemist on sama nõudega samal alusel (TsMS

§ 371 lg 1 p 4 ja § 428 lg 1 p 2, vt ka Riigikohtu 2. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

101-16, p 12 esimene lõik, ja 17. mai 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 25 esimene lõik).

Kostja vastusest ei ole aru saada, millises osas kostja hagejate ülalpidamiskuludega nõustub.

Kostja esitab küll vastuväiteid, millised olid keskmised laste ülalpidamiskulud 2014. ja

2015. aastal, aga ei nimeta osade hagis märgitud kululiikide (sh eluaseme-, transpordi-,

tervishoiu- ja sünnipäevakulud) osas summat, millised tema arvates on hagejate vajalikud ja

mõistlikud kulud. Puudulik eelmenetlus põhjustas otsuse tegemisel vaidluse piiridest väljumise

ja poolte väidete ebapiisava käsitlemise. Näiteks, kuigi kostja ei esitanud vastuväiteid sellele,

et hageja II lasteaia- või koolikulu on 158 eurot, on maakohus ilma poolte väiteid käsitlemata

ja tõendeid hindamata tuvastanud mõlema hageja lasteaia- või koolikuluks 39 eurot. Pooltel oli

vaidlus küsimuses, kas kostja peaks kandma ka lemmikloomadega seonduvaid kulusid, aga

neile väidetele maakohus ei vastanud. Vaidlustatud otsusest ei ole võimalik aru saada, milliste

tõendite põhjal maakohus tuvastas hagejate vajadused kululiikide kaupa. Hagejad esitasid

arvukalt tõendeid (praktiliselt 2,5 köidet kohtutoimikus), mis maakohus on jätnud hindamata.

8. Eelmenetluse puudulikkus avaldub täiendavalt selles, et maakohus ei lahendanud ühtegi

poolte taotlust, kuigi pooled esitasid dokumentaalseid tõendeid (hagiavaldusel oli 55 lisa, kostja

vastusel 4 lisa ja hagejate arvamusel 10 lisa) ning hagejad taotlesid ka tõendite kogumist

(hagiavalduse lk 1, hagejate arvamuse p 2.4.2). TsMS § 392 lg 1 p 4 järgi selgitab kohus

eelmenetluses välja muu hulgas tõendid, mida menetlusosalised esitavad oma faktiliste väidete

põhjendamiseks, ja esitatud tõendite lubatavuse. Poolte menetlusdokumentidest ei selgu

käesoleval juhul eelkõige hagejate vajaduste osas piisavalt, millist väidet nad soovivad millise

tõendiga tõendada. Sellises olukorras pidi maakohus esmalt selgitama välja iga tõendi seose

poole konkreetse väitega ja seejärel taotlused lahendama.

5 (6)

TsMS § 238 lg 1 ja § 463 lg 1 esimese lause järgi on kohane, et kohus lahendab tõenditega

seonduvad taotlused määrusega. Tõendi vastuvõtmisest või kogumisest keeldumise määrus

peab TsMS § 238 lg 4 kohaselt olema põhjendatud. Järelikult tuli maakohtul teha poolte

esitatud tõendite vastuvõtmise või sellest keeldumise kohta eelmenetluses määrus (Riigikohtu

20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 teine ja kolmas lõik). See ei tähenda, et

kohus peaks eelmenetluse käigus võtma seisukoha, kas poolte esitatud tõenditega on võimalik

lugeda üks või teine asjaolu tõendatuks. Kohus peab aga eelmenetluses otsustama, kas esitatud

tõendid on asjakohased ja lubatavad (Riigikohtu 29. aprilli 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-

15, p 19 esimene lõik). Kohtu vastav otsustus on pooltele vajalik, sest hagimenetluses on neil

kohustus esitada piisavalt tõendeid oma väidete kinnituseks (TsMS § 230 lg 1 esimene lause).

TsMS § 399 p 5 järgi uurib kohus kohtuistungil kõiki vastuvõetud tõendeid. Järelikult saab

kohus otsuse tegemisel arvestada vaid nende tõenditega, mida ta on TsMS § 238 lg 1 järgi vastu

võtnud. Tõendite uurimine kohtuistungil toimub TsMS §-s 243 sätestatud reegleid järgides.

Ilma tõendite vastuvõtmise või vastuvõtmisest keeldumise kohta määrusi tegemata ei ole kohtul

üldjuhul võimalik menetlusosalistele selgitada asjaolude tõendamise vajadust ja koormust, sest

seni kuni pole teada, missugused ühe või teise poole esitatud tõendid on vastu võetud ja

missuguste tõendite vastuvõtmisest on keeldutud, ei ole ka menetlusosalistele selge, kas ja

missuguste vaidlusaluste asjaolude kohta on vaja esitada täiendavaid tõendeid (Riigikohtu

20. juuni 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10 kolmas lõik).

Menetlusõiguse üldise mõttega ei oleks kooskõlas olukord, kus alles apellatsioonimenetluses

lahendataks esimest korda poolte taotlused, sh antaks pooltele selgitusi tõendite ja faktiväidete

omavahelise sidumise vajalikkuse kohta. Riigikohus enam asjaolusid tuvastada ja tõendeid

hinnata ei saa (TsMS § 688 lg-d 3–5). Seetõttu kujuneks tõendite apellatsioonikohtus

esmakordselt käsitlemise tulemusel olukord, kus pooltel on oluliselt piiratumad võimalused

vaidlustada tõendite pinnalt tehtud asjaolude tuvastamiseks tehtud järeldusi.

Maakohus rikkus mh TsMS § 392 lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud kohustust selgitada eelmenetluses

välja menetlusosaliste väited ja nende põhjendamiseks esitatud tõendid. Selline rikkumine toob

üldjuhul kaasa asja uuesti lahendamiseks saatmise (vt Riigikohtu 14. juuni 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-54-16, p 13, samuti 23. septembri 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-84-15,

p 12 teine lõik, ja 11. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 42).

9. Lisaks viis maakohus 6. septembri 2016 istungi läbi selleks seaduses ette nähtud korda

sedavõrd oluliselt rikkudes, et see osutub ringkonnakohtu hinnangul õigusliku ärakuulamise

põhimõtte rikkumiseks.

Protokolli kohaselt said esmalt sõna poolte esindajad, seejärel avaldas kohus toimiku materjalid,

millele järgnes kummagi esindaja lühike sõnavõtt. Istungi protokollist ei nähtu, et kohus oleks

uurinud tõendeid (TsMS § 399 p 4) ja arutanud enne seda pooltega tõendite uurimise järjekorda

(TsMS § 243 lg 2). Kohtul on kohustus TsMS § 400 lg 5 järgi pärast seletuste ärakuulamist

võtta lühidalt kokku seletustes esitatu ja arutada menetlusosalistega seletustes esitatud

asjaoludele võimaliku õigusliku hinnangu andmist, mida ei ole tehtud. TsMS § 401 lg 1 näeb

ette, et asja läbivaatav kohus arutab menetlusosalistega pärast tõendite uurimist menetluse seisu

ja selle lõpetamise väljavaateid, ka see on jäänud istungil tegemata. TsMS § 402 lg 1 sätestab,

et pärast asja sisulise arutamise lõpetamist kuulab kohus menetlusosalise soovil ära

kohtuvaidluse, milleks maakohus ei ole pooltele sisuliselt üldse võimalust andnud, sest istungi

käigu järgi pole võimalik aru saada, millal lõppesid eelmenetlus ja asja sisuline arutamine.

Kohtuistung hagimenetluses tuleb läbi viia ja TsMS § 50 järgi ka protokollida viisil, mis

võimaldab nii menetlusosaliselt kui asja hiljem läbi vaataval teisel kohtul hoomata menetluse

käiku ja eristada seaduses selgelt ette nähtud menetlusetappe – peamiselt eelmenetlust, asja

sisulist arutamist ja kohtuvaidlusi. Ilma sellekohase liigenduseta võib jääda osalisele

arusaamatuks, millised on tema õigused ja menetluslikud võimalused nt esitada veel taotlusi,

6 (6)

uusi asjaolusid ja põhjendusi. TsMS § 656 lg 1 p-s 1 sätestatud õigusliku ärakuulamise

põhimõte hõlmab ka seda, et poolel peab olema reaalne võimalus mõista kohtumenetluse (sh

kohtuistungi) käiku ja saada aru oma õigustest konkreetses menetlusfaasis.

TsMS § 55 esimese lause kohaselt saab mh kohtuistungi menetlusreeglite rikkumist tõendada

üksnes protokollile tuginedes. Seetõttu on oluline, et protokoll kajastaks menetlustoimingu

olulist käiku ja muud asja lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist – nii

nagu selle näeb ette TsMS § 50 lg 1. Käesoleval juhul ei kajasta kohtuistungi protokoll, et kohus

oleks läbi viinud ühegi eelmenetluse toimingu ja uurinud ühtegi tõendit.

10. Põhjendatud on apellatsioonkaebuse etteheide, et maakohus ei pööranud vaidluse

lahendamisel tähelepanu laste ema ja isa (kostja) varasematele kokkulepetele, sh

28. detsembri 2015 kompromissile tsiviilasjas nr 2-15-17107 (I kd tl 9–12). Kompromissi

p-s 1.11 on vanemad avaldanud, et nad arvestavad laste terviseprobleemidega, aga maakohus

ei ole seda laste vajaduste tuvastamisel arvesse võtnud. Samuti on kostja enne kohtumenetlust

28. mai 2015 e-kirjas nõustunud tasuma elatist 500 eurot kuus kummalegi lapsele (I kd tl 13).

Valmisolekut kanda minimaalsest suuremaid kulusid kinnitas kostja veel ka 9. juunil 2015 (I kd

tl 14) – ka need tõendid ja vastavad väited jättis maakohus hindamata.

11. Kuna maakohus on rikkunud mh selgitamiskohustust, tuleb asi saata maakohtule menetluse

jätkamiseks alates eelmenetluse staadiumist (Riigikohtu 12. oktoobri 2016 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-92-16, p 17 neljas lõik). Kui eelmenetluse ülesanded on täitmata, siis on põhjendatud

vähemalt üldjuhul asja saatmine uuesti lahendamiseks maakohtule eelmenetluse staadiumis (vt

nt Riigikohtu 2. märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-14, p 15 esimene lõik). Seetõttu ei

käsitle ringkonnakohus apellatsioonkaebuse muid väiteid, sh materiaalõiguse ebaõige

kohaldamise kohta.

12. Eelkõige eespool p 8 neljandas lõigus märgitud põhjustel ei lahenda ringkonnakohus

apellatsioonkaebuses sisalduvaid uute tõendite esitamise taotluseid. Nimetatud taotlused tuleb

lahendada maakohtul asja uuel läbivaatamisel. Kuna hagejatel on nüüd lepinguline esindaja ja

apellatsioonkaebuse põhjal võib järeldada mitmete väidete täpsustamise soovi, siis on

otstarbekas anda hagejatele võimalus esitada hagiavalduse terviktekst (TsMS § 376 lg 5).

13. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja sisulisel lahendamisel. Kulude jaotamise

ja kindlaksmääramise osas märgib ringkonnakohus siiski järgmist.

Vaidlustatud otsuse resolutsioonis puudub otsustus menetluskulude jaotuse kohta, millega

maakohus rikkus TsMS § 171 lg-d 1 ja 2.

Menetluskulude kindlaksmääramise osas on maakohtu otsus vastuolus TsMS § 436 lg-ga 1

olulises osas põhjendamata. Otsusest ei nähtu, milliste toimingute eest ja millises ulatuses on

maakohus pidanud põhjalikuks ja vajalikuks kostja lepingulise esindaja ajakulu kokku 6 tundi.

Ringkonnakohus märgib, et kui laste elatishagi oma vanema vastu ei ole edukas, siis tuleks

kohtul omal algatusel kaaluda TsMS § 162 lg 4 kohaldamist, mida maakohus ei teinud.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm