2-13-34326/38 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Soots, Liis Arrak, Indrek Parrest

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. november 2016, Tallinn

Tsiviilasja number

2-13-34326

Tsiviilasi

Aktsiaseltsi DNB Pank hagi Black Land Oü (pankrotis)

vastu raha tasumise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25.08.2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Black Land Oü (pankrotis) apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

200 000 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Aktsiaselts DNB Pank (registrikood 11315936),

lepinguline esindaja vandeadvokaat Madis Saar

Kostja: Black Land Oü (pankrotis, registrikood 11698819),

lepinguline esindaja Kaspar Kamsakann

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta Harju Maakohtu 25.08.2015 otsuse resolutsioon muutmata, kuid osaliselt

muuta kohtuotsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Poolte menetluskulud ringkonnakohtus jätta Black Land Oü (pankrotis) kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses

sätestatud ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse

lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus määrab menetluskulude suuruse kindlaks

määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest

(TsMS § 177 lg 2).

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Aktsiaselts DNB Pank (hageja) esitas 22.07.2013 Harju Maakohtule hagiavalduse ja

12.08.2013 selle täpsustuse, milles palus Black Land Oü-lt (kostja) välja mõista 200 000

eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt on hageja Bank DNB A/S Eesti filiaali (endise ärinimega Bank

DnB NORD A/S Eesti filiaali) õigusjärglane (01.09.2012 sõlmitud ettevõtte üleandmise

lepinguga anti kõik Bank DNB A/S Eesti filiaaliga seotud õigused ja kohustused üle

hagejale). Hageja õiguseelneja ja Soldina Õlibaas OÜ vahel on 25.11.2010 sõlmitud

garantiileping nr TAL10LP/11 ning 23.11.2011, 29.06.2012 ja 14.08.2012 garantiilepingu

muutmise lepingud. Garantiilepingu alusel väljastas hageja õiguseelneja 14.08.2012

Maksu- ja Tolliametile käendusdokumendi summas 1 342 625 eurot. Hageja sai Maksu- ja

Tolliametilt käendusdokumendiga tagatud ja Soldina Õlibaas OÜ poolt võlgnetava

maksuvõla põhiosajäägi andmed 29.11.2012 seisuga summas 1 088 207,40 eurot ning

21.12.2012 seisuga maksuvõla intressijäägi andmed summas 21 987,38 eurot, millised

summad on hageja poolt käendusdokumendi alusel välja makstud. Arvestades

garantiilepingus kokkulepitud regressiõigust, esitas hageja 05.12.2012 Soldina Õlibaas

OÜ-le nõude garantiilepingu täitmiseks ja eelnimetatud summade koheseks tasumiseks.

Soldina Õlibaas OÜ jättis garantiilepingust tulenevad kohustused täitmata. 08.03.2013

kuulutati välja Soldina Õlibaas OÜ pankrot. Hageja on esitanud nõude ka Soldina Õlibaas

OÜ pankrotimenetluses.

3. Hageja õiguseelneja ja kostja vahel on 26.11.2010 sõlmitud garantiileping nr TAL10/G18,

mille kohaselt andis kostja hageja õiguseelnejale 200 000 euro suuruse garantii Soldina

Õlibaas OÜ kohustuste täitmiseks, mis tulenesid hageja õiguseelneja ja Soldina Õlibaas

OÜ vahel sõlmitud garantiilepingust nr TAL10LP/11 ja selle lisadest. Tulenevalt

asjaolust, et Soldina Õlibaas OÜ ei täitnud hageja ees oma maksekohustusi, esitas hageja

26.06.2013 kostjale garantiilepingust nr TAL10/G18 tuleneva maksenõude, milles nõudis

garantiilepingust tuleneva kohustuse kohest täitmist 14 päeva jooksul. Kostja tähtaegselt

kohustust ei täitnud. Hagiavalduses nõuab hageja kostjalt garantiilepingust nr TAL10/G18

tuleneva kohustuse täitmist summas 200 000 eurot.

Kostja vastuväited

4. Kostja vaidles hagiavaldusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Garantiilepingu nr

TAL10LP/11 lisadest tulenevatele nõuetele ei ole garantiid antud. Hageja ei ole

tõendanud, et ta on Bank DNB A/S Eesti filiaali õigusjärglane. Hageja kuritarvitab oma

õigusi ning ei ole tõendanud Soldina Õlibaas OÜ maksuvõla esinemist ning selle tasumist.

Möödunud on tähtaeg garantiist tulenevate nõuete esitamiseks. Hageja on saanud

garantiisumma kätte erinevate tagatisvarade müügi kaudu. Lisaks leidis kostja, et

garantiilepingu nr TAL10/G18 globaalne tagatiskokkulepe on heade kommete vastane

ning tühine.

Esimese astme kohtu lahend ja selle põhjendused

5. Harju Maakohus rahuldas 25.08.2015 otsusega hagiavalduse ning mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 200 000 eurot. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ning märkis, et

määrab menetluskulud kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud korras.

6. Hageja nõue põhineb garantiilepingul nr TAL10/G18, mille punkt 1 sisaldas järgmist

kokkulepet: „1. Garantii andja garanteerib tingimusteta ja tagasivõtmatult kõigi Panga ja

Soldina Õlibaas OÜ [---] (edaspidi „Garantii saaja“) vahel 25. novembril 2010.a. sõlmitud

Garantiilepingust nr. TAL10LP/11 ning tulevikus Panga ja Garantii saaja vahel

sõlmitavatest lepingutest (edaspidi nimetatud „Garantiileping“) ning nende võimalikest

olemasolevatest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate Garantii saaja kohustuste

täitmise Panga ees. Garantii andja rahalise vastutuse maksimaalmäär on 200 000 EUR

(kakssada tuhat eurot)“. Kohus asus seisukohale, et lepinguga on tõendatud, milliste

kohustuste garanteerimises hageja õiguseelneja ja kostja kokku leppisid. Kokkuleppe

sõnastusest nähtub, et garanteeritakse garantiilepingust nr TAL10LP/11 ja selle

olemasolevatest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevaid Soldina Õlibaas OÜ

kohustusi. Samuti garanteeritakse muudest hageja õiguseelneja ja Soldina Õlibaas OÜ

vahel sõlmitud lepingutest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevaid Soldina Õlibaas

OÜ kohustusi. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et garanteeritud ei ole

garantiilepingu nr TAL10LP/11 lisadest ja muudatustest tulenevaid Soldina Õlibaas OÜ

kohustusi. Garantiilepingu nr TAL10/G18 punkt 1 tõendab vastupidist. Fraasiga „nende

võimalikest olemasolevatest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest“ on pooled silmas pidanud

nii juba sõlmitud garantiilepingu võimalikke lisasid kui ka muid lepinguid.

7. Hageja on avaldanud, et ta on Bank DNB A/S Eesti filiaali õigusjärglane. Kohus leidis, et

ettevõtte üleminekut tõendab hageja esitatud kinnituskiri, mis on allkirjastatud Bank DNB

A/S-i ja hageja esindajate poolt ning selles on märgitud, et nende vahel sõlmitud ettevõtte

üleandmise lepingule vastavalt anti kõik Bank DNB A/S Eesti filiaaliga seotud asjad,

õigused ja kohustused üle hagejale. Kohus leidis, et tegemist on lubatava tõendiga, milles

nähtub teave ettevõtte ülemineku kohta. Seadusest ei tulene keeldu tõendada ettevõtte

üleminekut kinnituskirjaga, mille on allkirjastanud ettevõtte ülemineku kohta lepingu

sõlminud pooled. Kohus luges tõendatuks Bank DNB A/S Eesti filiaaliga seotud asjade,

õiguste ja kohustuste ülemineku hagejale alates 01.09.2012. Eeltoodust tulenevalt on

hagejale üle läinud ka Bank DNB A/S Eesti filiaali ja kostja vahel sõlmitud lepingutest

tulenevad õigused ja kohustused.

8. Garantiilepingu nr TAL10/G18 punkti 1 kohaselt on hageja nõude eelduseks see, et

hagejal on Soldina Õlibaas OÜ vastu garantiilepingust nr TAL10LP/11 ja/või selle

lisadest tulenev raha tasumise nõue. Garantiilepingu nr TAL10LP/11 punkt 4.5 sätestas, et

panga poolt garantiikirjast tuleneva nõude täitmisel (nii osalisel kui täielikul) tekib pangal

koheselt tagasinõudeõigus Soldina Õlibaas OÜ vastu. Panga poolt garantiikirja alusel

teostatav väljamakse on Soldina Õlibaas OÜ võlg pangale ning pangal on õigus rahuldada

oma nõuded Soldina Õlibaas OÜ vastu tagatise arvelt. Garantiilepinguga nr TAL10LP/11

kohustus hageja andma Soldina Õlibaas OÜ kohustuste tagamiseks Maksu- ja Tolliameti

ees garantiikirja. Kohus leidis, et lepingutega on tõendatud, et garantiikirjast tuleneva

nõude täitmisel tekib hagejal raha tasumise nõudeõigus Soldina Õlibaas OÜ vastu.

9. Hageja avaldas, et ta on maksnud garantiikirja alusel Maksu- ja Tolliametile välja

maksuvõla põhiosa jäägi 1 088 207,40 eurot ja intressijäägi 21 937,88 eurot. Kostja leidis,

et hageja kuritarvitab oma õigusi ning ei ole tõendanud Soldina Õlibaas OÜ maksuvõla

esinemist ning garantiikirja täitmist ja selle ulatust. Kohus asus seisukohale, et hageja on

oma väiteid garantiikirjast tulenevate nõuete täitmise kohta tõendanud. Hageja on esitanud

kohtule Soldina Õlibaas OÜ-le väljastatud maksenõude. Maksenõudest nähtub, et hageja

tegi 20.12.2012 Maksu- ja Tolliametile ülekande summas 1 110 144,78 eurot. Kui kostja

leiab, et tema garanteeritud kohustust ei ole tekkinud, see on lõppenud või ära langenud,

on tal koormis kohustuse puudumise aluseks olevad asjaolud välja tuua. Kuivõrd hageja

on oma väidet dokumentaalse tõendiga tõendanud, on tõendamiskoormis üle läinud

kostjale. Kostja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtub kohustuse

puudumine. Kohus asus seisukohale, et maksuvõla esinemise tõendamise kohustust

hagejal ei ole, sest garantiilepingu nr TAL10LP/11 p 4.5 kohaselt tekkis hagejal nõue

Soldina Õlibaas OÜ vastu garantiikirja täitmise tulemusel, mitte maksuvõla esinemisel.

Eeltoodust tulenevalt oli hagejal õigus garantiilepingu nr TAL10LP/11 p 4.5 alusel nõuda

Soldina Õlibaas OÜ-lt 1 110 144,78 euro tasumist.

10. Maakohus leidis, et kostja avaldatud asjaoludest ei nähtu õiguste kuritarvitamine hageja

poolt. Kohtu hinnangul tuleb lugeda nõuded, mis tulenevad garantiilepingust nr

TAL10LP/11 ja selle lisadest (s.h tulevikus sõlmitavatest), piisavalt määratletuks, sest

nõuete tekkimise alus on piiratud garantiilepingu nr TAL10LP/11 ja selle võimalike

lisadega ning garantii ei hõlma seetõttu kõikvõimalikke nõudeid. Kokkulepe ei piira

ebamõistlikult kostja majandusvabadust või edasist toimetulekut, sest kostja on andnud

garantii kindlas summas ning garantiilepingu nr TAL10LP/11 lisade sõlmimine ei muuda

kostja rahaliste kohustuste suurust. Eeltoodust tulenevalt asus kohus seisukohale, et

garantiilepingu nr TAL10/G18 punktis 1 sisalduv tagamiskokkulepe ei ole tühine osas,

mille kohaselt antakse garantii garantiilepingust nr TAL10LP/11 ja selle olemasolevatest

ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate Soldina Õlibaas OÜ kohustuste täitmiseks.

11. Kostja hinnangul on möödunud tähtaeg garantiist tulenevate nõuete esitamiseks ning

hageja on saanud garantiisumma kätte erinevate tagatisvarade müügi kaudu. Kohus leidis,

et kostja vastuväited ei anna alust jätta hagi rahuldamata. Garantiilepingu nr TAL10LP/11

lisa 3 kohaselt on nõuete esitamise tähtpäev 13.08.2013. Seetõttu ei ole tähtaeg möödunud

ning kostja vastuväide ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul ei ole kostja välja toonud

asjaolusid, millest nähtuks, et garantiilepingu nr TAL10LP/11 punktis 4.5 tulenev Soldina

Õlibaas OÜ kohustus on lõppenud.

12. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 155 lg 1 sätestab, et majandus- või kutsetegevuses võib isik

(garantii andja) võtta lepinguga võlausaldaja suhtes kohustuse (garantii), et ta täidab

võlausaldaja nõudel garantiist tuleneva kohustuse. VÕS § 155 lg 2 sätestab, et garantii

andja garantiist tulenev kohustus võlausaldaja ees ei sõltu sellega tagatavast võlgniku

kohustusest ega selle kohustuse kehtivusest, isegi kui garantiis sisaldub viide sellele

kohustusele. Kohus tuvastas eelnevalt, et kostja andis garantii Soldina Õlibaas OÜ

kohustuste, mis tulenevad garantiilepingu nr TAL10LP/11 punktist 4.5, täitmiseks. Kohus

tuvastas, et Soldina Õlibaas OÜ on kohustatud nimetatud alusel tasuma hagejale 1 110

144,78 eurot. Eeltoodust tulenevalt on hageja ja kostja vahel sõlmitud garantiilepingu nr

TAL10/G18 punktis 1 nimetatud eeldused täidetud ning hagejal on õigus nõuda kostjalt

garantii täitmist. Seetõttu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 200 000 eurot.

Apellatsioonkaebus ja selle põhjendused

13. Kostja esitas 14.10.2015 Harju Maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, millega palub

maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega jätta hagiavaldus rahuldamata.

14. Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus leidnud ebaõigesti, et hagejal on kostja vastu

nõue. Maakohus on VÕS § 179 lg 3 kohaldamata jättes ja TsMS § 238 lg 2 rikkudes

lugenud lubamatus vormis tõendiga tõendatuks hageja ja Bank DNB A/S

üldõigusjärgluse. Kostja hinnangul ei saa lepingu ülevõtmise fakti lugeda tõendatuks

sellekohase formaalse tõendi (kinnituskirja) esitamisega, vaid üksnes vastava ettevõtte

ülemineku lepinguga, mida hageja tõendina maakohtu menetluses ei esitanud.

15. Maakohus on lugenud ebaõigesti Soldina Õlibaas OÜ-le väljastatud maksenõude alusel

tõendatuks Maksu-ja Tolliametile garantiikirja järgi 1 088 207,40 euro põhiosa ja 21

937,88 euro intressi tasumise. Kostja hinnangul saaks hageja tõendada nõude täitmist

üksnes vastava maksekorraldusega.

16. Maakohus on garantiilepingu nr TAL10/G18 headele kommetele vastavuse osas hinnanud

kostja poolt esile toodud faktiväited üksnes osaliselt. Maakohus on jätnud tähelepanuta

kostja väite, mille kohaselt oli garantiileping nr TAL10/G18 oma olemuselt tähtajatu,

mille tõttu ei saanud kostja hinnata enesele garantiiga võetud kohustuste ulatust (sh mitte

üksnes rahalist vaid ka ajalist ulatust). Kostja hinnangul tuleb rahaliste kohustuste ulatuse

määratlemisel arvesse võtta ka potentsiaalset ajavahemikku, mille vältel sellised

kohustused võivad tekkida ja ka muid tagatisi, mis võlga paralleelselt garantiiga tagavad.

Äriühing ei saa oma majandustegevuse planeerimisel arvestada lõpmatuseni rahalise

kohustuse olemasoluga, mis on sõltuvuses kolmanda isiku riiklike maksude kohustuse

täitmisest ja mille tekkimise või lõppemise üle puudub äriühingul igasugune kontroll.

Kostja sõlmis garantiilepingu nr TAL10/G18 teadmise ja veendumusega, et see tagab

üksnes garantiilepingust nr TAL10LP/11 tulenevaid algseid Soldina Õlibaas OÜ

kohustusi 196 025 euro suuruse garantiisummaga ja tähtajaga 10.01.2012.

Garantiilepingule nr TAL10LP/11 sõlmitud kolme erineva lisaga suurendati aga

nimetatud summat 1 342 625 euroni ja tähtaega 20. kuu võrra, s.o 13. augustini 2013.

Nähtuvalt esialgsest garantiist oli esialgne garantiisumma väiksem kui kostja rahalise

vastutuse maksimumäär ning garantiilepingu nr TAL10LP/11 täitmist tagasid veel ka

hüpoteek summas 207 712 eurot kaheksale erinevale kinnisasjale, rahaline tagatisdeposiit

19 941 eurot ja kommertspant summas 127 000 eurot. Seega ületasid Soldina Õlibaas OÜ

tagatised garantiilepingu nr TAL10LP/11 garantiisummat mitmekordselt, mistõttu oli

algse garantiilepingu nr TAL10LP/11 kohaselt nõude pööramine kostja vastu kordades

vähetõenäolisem kui hilisemalt sõlmitud kolme lisakokkuleppe tulemusena.

17. Lisaks on maakohus jätnud tähelepanuta kostja väite, mille kohaselt ei ole hageja kunagi

esitanud Soldina Õlibaas OÜ-le garantiilepingust nr TAL10LP/11 tulenevat nõuet. Kostja

tõi hagile esitatud vastuses esile asjaolu, et hageja ei ole tõendanud tagasinõude esitamist

Soldina Õlibaas OÜ-le (s.o ka Soldina Õlibaas OÜ poolt kättesaamist), mille tõttu ei ole

garantiilepingust nr TAL10/G18 tulenev kohustus muutunud sissenõutavaks.

18. Maakohus on viinud eelmenetluse läbi puudulikult, jättes kostjale selgitamata, et hagi

rahuldamise vältimiseks tuleks kostjal oma vastuväited kohtule esitada vastuhagina.

Võttes arvesse Riigikohtu 02.04.2014 otsuses nr 3-2-1-162-13 toodud seisukohta, tulnuks

kostjal, seonduvalt garantii kui tagatisinstrumendi mitteaktsessoorsusega,

garantiikohustusest vabanemise eesmärgil esitada asjas vastuhagi, mille esitamise

võimalust maakohus kostjale ei selgitanud. Maakohus ei ole pooltega arutanud kostja

nõude õiguslikku kvalifikatsiooni ning asjaolu, et garantiist tulenevast kohustusest

vabanemiseks tuleks kostjal esitada vastuhagi väljastatud garantii tagasisaamiseks seoses

alusetu rikastumisega.

Vastus apellatsioonkaebusele

19. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata või rahuldamata ja maakohtu otsuse

muutmata.

Menetluse vahepealne käik

20. Harju Maakohtu 21.10.2016 määrusega tsiviilasjas nr 2-16-11969 kuulutati välja kostja

pankrot ja nimetati pankrotihalduriks Indrek Lepsoo. Pankrotiseaduse § 43 lg 5 sätestab,

et kui kohtumenetluses on varaline nõue võlgniku vastu, milles tehtud lahendi peale on

võimalik edasi kaevata, võib pärast pankroti väljakuulutamist võlgniku nimel edasi

kaevata haldur. Halduri nõusolekul võib võlgnik ise kaebuse esitada. Riigikohus on

tsiviilasjas nr 3-2-1-101-10 tehtud lahendi p-s 14 selgitanud, et enne pankroti

väljakuulutamist esitatud kostja apellatsioonkaebuse menetlus võib ringkonnakohtus

jätkuda. Pankrotihaldurile tuleb anda võimalus menetlusse astuda, mh on halduril soovi

korral õigus esitatud apellatsioonkaebusest loobuda. Pankrotihaldur Indrek Lepsoo teatas

käesolevas asjas 27.10.2016 ringkonnakohtule, et ta ei soovi astuda menetlusse kostja

asemel.

Ringkonnakohtu seisukoht

21. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata.

22. Kolleegium ei nõustu kostja väitega, et on tõendamata, et Bank DNB A/S Eesti filiaaliga

seotud õigused ja kohustused on läinud üle hagejale. Asjaolu, et Bank DNB A/S Eesti

filiaaliga seotud asjad, õigused ja kohustused on läinud üle hagejale, on kinnitanud

18.10.2012 välja antud kinnituskirjas Bank DNB A/S Eesti filiaali juhatajad ning hageja

juhatuse liikmed. Kolleegiumi hinnangul tõendab see kinnituskiri piisavalt ettevõtte

üleminekut. Seadusest ei tulene, et ettevõtte üleminekut saaks tõendada üksnes ettevõtte

üleandmise lepinguga. Eeltoodule tuginedes nõustub kolleegium maakohtuga, et hagejale

on üle läinud hageja õiguseelneja ja kostja vahel sõlmitud lepingutest tulenevad õigused ja

kohustused.

23. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud, et ta täitis Soldina Õlibaas OÜ

põhikohustuse 1 088 207,40 eurot ja kõrvalkohustuse 21 937,88 eurot. Ringkonnakohus

märgib, et hageja õiguseelneja ja kostja vahel 26.11.2010 sõlmitud garantiilepingu

TAL10/G18 punkti 1 kohaselt garanteerib kostja tingimusteta ja tagasivõtmatult kõigi

panga ja Soldina Õlibaas OÜ vahel 25.11.2010 sõlmitud garantiilepingust nr TAL10LP/11

ja tulevikus panga ja Soldina Õlibaas OÜ vahel sõlmitavatest lepingutest ning nende

võimalikest olemasolevatest ja tulevikus sõlmitavatest lisadest tulenevate Soldina Õlibaas

OÜ kohustuste täitmise panga ees 200 000 euro ulatuses. Lepingu punkti 2 järgi on pangal

õigus esitada kostjale nõue Soldina Õlibaas OÜ kohustuste täitmiseks juhul, kui Soldina

Õlibaas OÜ ei täida neid kohustusi, sõltumata sellest, mis põhjusel garantiilepingut ei

täideta ning sõltumata sellest, kas garantiilepingu mittetäitmine on käsitletav

garantiilepingu rikkumisena. Kostja kohustub tasuma panga poolt esitatud kirjalikus

nõudes toodud summa 14 pangapäeva jooksul pärast vastavasisulise nõude saamist. Sama

lepingu punkti 3 kohaselt ei ole kostjal õigust esitada garantiilepingust tulenevatele panga

nõuetele garantiilepingust tulenevaid vastuväiteid. Hageja on esitanud kostjale 26.06.2013

maksenõude garantiilepingu nr TAL10/G18 alusel 200 000 euro tasumiseks.

Maksenõudes on hageja avaldanud, et ta on tasunud Maksu- ja Tolliametile Soldina

Õlibaas OÜ maksuvõla põhiosajäägi 1 088 207,40 eurot ja intressivõla 21 937,38 eurot.

Hageja märkis, et ta on esitanud Soldina Õlibaas OÜ-le nõude nende summade tasumiseks

pangale, kuid Soldina Õlibaas OÜ ei ole seda teinud. Kolleegium märgib, et

garantiilepingust tulenev kohustus on abstraktne ehk tagatavast võlasuhtest sõltumatu.

Garantiinõude maksmapandavus sõltub üksnes garantiilepingu tingimustest, mitte

tagatavast kohustusest. Õiguskirjanduses on selgitatud, et nõudegarantii puhul on

garantiist tuleneva nõude maksmapaneku ainus eeldus soodustatud isiku poolt garantiis

sätestatud vorminõuetele vastava nõude esitamine garandi vastu (P. Varul jt.

Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, lk 799). Seega ei ole

nõudegarantii maksmapanekuks vaja, et hageja tõendaks, et ta on Maksu- ja Tolliametile

Soldina Õlibaas OÜ maksuvõla tasunud. Kolleegium leiab, et hageja 26.06.2013

maksenõue vastab garantiilepingus nr TAL10/G18 sätestatud garantiinõude esitamise

tingimustele, mistõttu tuleb kostjal garantiilepingust nr TAL10/G18 tulenev kohustus

täita. Väidet, et hageja on kuritarvitanud garantiist tulenevaid õigusi, ei ole kostja

tõendanud.

24. Ebaõige on kostja arusaam, et garantiilepingust nr TAL10/G18 tuleneva kohustuse

sissenõutavaks muutumise eelduseks on see, et hageja on esitanud Soldina Õlibaas OÜ-le

tagasinõude. Kolleegium märgib esmalt, et kuigi hageja on esitanud maakohtule Soldina

Õlibaas OÜ-le esitatud maksenõude, puuduvad tõendid, et see oleks Soldina Õlibaas OÜ-

le saadetud (t lk 30-31). Samas ei ole garantiilepingus nr TAL10/G18 kokku lepitud, et

tagasinõude esitamine Soldina Õlibaas OÜ-le on garantiilepingust nr TAL10/G18

tuleneva kostja kohustuse sissenõutavaks muutumise tingimuseks. Samuti ei tulene selline

tingimus VÕS §-ist 155.

25. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et garantiileping nr TAL10/G18 on

vastuolus heade kommetega. Kolleegium leiab, et poolte kokkuleppel võib garantiiga

tagada ka tulevikus sõlmitavatest lepingutest tekkivaid kohustusi. Kuna garantiilepinguga

nr TAL10/G18 tagas kostja üksnes Soldina Õlibaas OÜ kohustusi ning lepitud oli kokku

ka vastutuse maksimummääras, siis saab pidada tagatavaid kohustusi piisavalt

määratletuks. Alusetu on kostja viide, et äriühing ei saa oma majandustegevuse

planeerimisel arvestada lõpmatuseni rahaliste kohustuste olemasoluga, mille tekkimise üle

puudub äriühingul igasugune kontroll. Kostja sõlmis garantii vabatahtlikult. Kui kostjale

sellised garantiitingimused ei sobinud, siis oli kostjal võimalik lepingu sõlmimisest

keelduda või sõlmida see teistel tingimustel. VÕS § 155 ei keela garantii andmist

tähtajatuna.

26. Kostja leiab, et maakohus on rikkunud menetlusnorme, kui ei ole selgitanud kostjale

vastuhagi esitamise võimalust. Kolleegium sellega ei nõustu. Riigikohus on tsiviilasjas nr

3-2-1-162-13 tehtud lahendi p-s 46 selgitanud, et kostjal tuleb võimaldada esitada

vastuhagi konstitutiivse võlatunnistuse tagasinõudmiseks, kui tal ei pidanud enne olema

menetluses mõistlikult arusaadav, et hageja on esitanud nõude konstitutiivsele

võlatunnistusele tuginedes. Ringkonnakohtu hinnangul oli käesoleval juhul kostjale selge,

et hageja nõue rajaneb garantiilepingule ehk tegemist on abstraktse kohustusega. Sellest

tulenevalt ei olnud maakohtul kohustust selgitada kostjale vastuhagi esitamise võimalust.

Aga ka juhul, kui lähtuda kostja väitest, et maakohus oleks pidanud temale vastuhagi

esitamise võimalust selgitama, ei ole selle tegemata jätmine selline menetlusnormi

rikkumine, mis tooks kaasa kohtuotsuse tühistamise.

27. Ülaltoodule tuginedes tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

28. Hageja esitas vastuses apellatsioonkaebusele taotluse apellatsioonkaebuse läbivaatamata

jätmiseks, kuna kaebus ei ole hageja hinnangul esitatud tähtaegselt. Hageja leidis, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 3141 lg 2 alusel lugeda kostjale kätte toimetatuks

31.08.2015, kuna kostja on avaldanud kohtumenetluses oma e-posti aadressina XXX ja

YYY ning otsuse e-toimikus kättesaadavaks tegemise kohta edastatakse menetlusosalisele

e-kiri.

29. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja taotlus apellatsioonkaebuse läbivaatamata

jätmiseks põhjendatud. Vastavalt TsMS § 3111 lg 1 võib kohus toimetada

menetlusdokumendi kätte elektrooniliselt selleks ettenähtud infosüsteemi kaudu,

edastades seal dokumendi kättesaadavaks tegemise kohta teavituse. Sama paragrahvi lõike

3 kohaselt loetakse menetlusdokument kätte toimetatuks, kui saaja avab selle

infosüsteemis või kinnitab infosüsteemis selle vastuvõtmist dokumenti avamata, samuti

siis, kui seda teeb muu isik, kellel saaja võimaldab infosüsteemis dokumente näha.

Dokumendi kättetoimetamise registreerib infosüsteem automaatselt. TsMS § 3141 lg 2

sätestab, et kui menetlusdokumendi saaja on avaldanud samas kohtumenetluses kohtule

enda või oma esindaja aadressi või sidevahendi andmed, võib saata menetlusdokumendi

või teabe selle kättesaadavaks tegemise kohta sama aadressi või sidevahendi andmeid

kasutades ning menetlusdokument loetakse saatmisest kolme tööpäeva möödumisel

saajale kättetoimetatuks. Riigikohus on selgitanud, et kuigi TsMS § 3141 lg 1 annab

võimaluse lugeda menetlusdokument kättetoimetatuks saatmisega, peab menetlusosalisele

oma õiguste teostamiseks ja kaitsmiseks olema siiski selge, kas ja millal on

menetlusdokument kehtivalt kätte toimetatud. Menetlusdokumendi või selle

kättesaadavaks tegemise kohta saadetud teabega peab kaasnema info selle kohta, mis

hetkest ja mis alusel loetakse menetlusdokument kättetoimetatuks. TsMS § 3141 lg-st 5

tuleneb kohustus märkida toimikusse, kuhu ja millal on dokument või teave selle

kättesaadavaks tegemise kohta saadetud, juhul kui saatmist ei registreerita automaatselt

selleks loodud infosüsteemis. Kohus ei saa otsustada TsMS § 3141 kohaldamist

tagasiulatuvalt (RKTKm 3-2-1-189-15, p 15-16). Eeltoodust tulenevalt ei saa maakohtu

otsust lugeda kostjale kätte toimetatuks ainuüksi menetlusdokumendi e-toimiku

infosüsteemis kättesaadavaks tegemise kohta saadetud teate edastamisega menetlusosalise

elektronposti aadressile.

30. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on maakohus 25.08.2015 otsuse teinud 26.08.2015 e-

toimiku kaudu kättesaadavaks kostja seaduslikule esindajale Marko Kalevile ning

15.09.2015 on kohtuotsus saadetud e-posti aadressile marko.kalev@gmail.com.

24.09.2015 on esitanud Kaspar Kamsakann volikirja kostja esindamiseks ning palunud

juurdepääsu tsiviilasja materjalidele. 25.09.2015 kinnitas Kaspar Kamsakann kohtuotsuse

kättesaamist e-toimiku kaudu. Apellatsioonkaebuses on kostja teatanud, et sai maakohtu

otsuse kätte 17.09.2015. Seega saab käesoleval juhul lugeda maakohtu otsuse kostjale

kättetoimetatuks kõige varasemalt 17.09.2015. Kostja esitas apellatsioonkaebuse

14.10.2015. Järelikult on apellatsioonkaebus esitatud tähtaegselt ning selle läbivaatamata

jätmiseks puudub alus.

Menetluskulude jaotus

31. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jäävad ringkonnakohtu

menetluskulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 3).

32. Kuna maakohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määranud, siis ei tee seda ka

ringkonnakohus (TsMS § 174 lg 4). TsMS § 177 lg-st 2 tulenevalt määrab tsiviilasja

sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse kindlaks määrusega mõistliku aja

jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Indrek Soots

Liis Arrak

Indrek Parrest