2-13-61860/91 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. november 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-61860

Tsiviilasi

OÜ Marikso hagi OÜ Mäenurga Talu vastu 132 475 euro

20 sendi ja viivise väljamõistmiseks

OÜ Mäenurga Talu vastuhagi OÜ Marikso vastu

127 598 euro 57 sendi kahju hüvitamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

OÜ Marikso apellatsioonkaebuse hind 207 061 eurot 44 senti

OÜ

Mäenurga

Talu

vastuapellatsioonkaebuse

hind

127 598 eurot 57 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 28. jaanuari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Marikso apellatsioonkaebus

OÜ Mäenurga Talu vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

25. oktoober 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): OÜ Marikso (registrikood 11703687),

esindaja vandeadvokaat Anne Tammer

Vastuapellant (kostja): OÜ Mäenurga Talu (registrikood

10830323), esindaja vandeadvokaat Hillar Villers ja advokaat

Margus Kiir

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 28. jaanuari 2016 otsus osas,

milles maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata (otsuse

resolutsiooni p 1).

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada OÜ

Marikso hagi OÜ Mäenurga Talu vastu summas

112 475 eurot 20 senti, tuvastada OÜ Mäenurga Talu nõue

OÜ Marikso vastu summas 6 600 eurot ning teha

tasaarvestus, mille tulemusena jääb OÜ-l Marikso nõue

OÜ Mäenurga Talu vastu summas 105 875 eurot 20 senti.

3. Muus osas jätta Viru Maakohtu 28. jaanuari 2016 otsus

muutmata.

4. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks

järgmiselt:

„4.1. Rahuldada OÜ Marikso hagi OÜ Mäenurga Talu

vastu osaliselt.

4.2. Välja mõista OÜ-lt Mäenurga Talu OÜ Marikso

kasuks 112 475 eurot 20 senti.

4.3. Tuvastada, et OÜ-l Mäenurga Talu on nõue OÜ

Marikso vastu summas 6600 eurot.

4.4. Tasaarvestada OÜ Mäenurga Talu nõue 6600 eurot

(p 4.3.) OÜ Marikso nõudega 112 475 eurot 20 senti (p 4.2.)

ning tasaarvestuse tulemusena välja mõista OÜ-lt

Mäenurga Talu OÜ Marikso kasuks 105 875 eurot 20 senti.

4.5.

Välja

mõista

OÜ-lt

Mäenurga

Talu

viivis

põhivõlgnevuselt ajavahemiku 19.06.2013 kuni 14.11.2016

eest summas 65 910 eurot 30 senti ja alates 15.11.2016 kuni

täitmiseni viivis 0,05% päevas tasumata põhivõlast

(105 875 eurot 20 senti).“

5. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

6. Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

7. Jätta menetluskulud maakohtus seoses hagiga 85%

ulatuses OÜ Mäenurga Talu kanda ja 15% ulatuses OÜ

Marikso kanda ning menetluskulud seoses vastuhagiga

jätta OÜ Mäenurga Talu kanda.

8. Jätta

menetluskulud

ringkonnakohtus

seoses

apellatsioonkaebusega 85% ulatuses OÜ Mäenurga Talu

kanda ja 15% ulatuses OÜ Marikso kanda ning

menetluskulud seoses vastuapellatsioonkaebusega jätta

OÜ Mäenurga Talu kanda

9. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

maakohus pärast käesoleva otsuse jõustumist TsMS § 177

lg-s 2 sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Marikso (hageja, töövõtja) esitas 31. detsembril 2013 Viru Maakohtule hagi OÜ Mäenurga

Talu (kostja, tellija) vastu, milles palus kostjalt välja mõista põhivõlgnevuse 132 475 eurot

20 senti, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 50 408 euro 64 senti ja sealt edasi

viivise 0,05% tasumata põhivõlast päevas kuni põhinõude täitmiseni.

Hagiavalduses esitatud põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 3. mail 2011 töövõtulepingu, mille

kohaselt pidi hageja ehitama hobuste maneeži. Lepingujärgne ehitustööde kogumaksumus oli

360 475 eurot 20 senti (koos käibemaksuga) Hageja ehitas maneeži (v.a tribüünid ja kohtunike

ruumid) valmis 15. septembriks 2011 ning kostja võttis hoone kasutusse. Ajavahemikus

1. oktoobrist kuni 1. detsembrini 2011 ehitas hageja valmis maneeži tribüünid ja kohtunike ruumid.

Kostja tasunõue muutus sissenõutavaks hiljemalt 1. detsembrist 2011.

Hageja esitas kostjale 30. septembril 2011 tööde üleandmis-vastuvõtu akti ja sellele vastava

1. oktoobri 2011 arve 132 475 euro 20 sendi saamiseks. Kostja tehtud ehitustöö eest ei tasunud.

Kostja ei tagastanud akti lepingu p-s 14.2 sätestatud tähtaja jooksul ega esitanud motiveeritud

otsust tööde vastuvõtmisest keeldumise kohta. Hageja hinnangul võttis kostja kaudse

tahteavaldusega tööd vastu. Kui ka kostja ei ole töid kaudse tahteavaldusega vastu võtnud, tuleb

tööd lugeda vastuvõetuks võlaõigusseaduse (VÕS) § 638 teise lause kohaselt. Kostja ei ole õigel

ajal ega piisavalt konkreetselt hagejat puudustest teavitanud. Eksperdiarvamuse kohaselt oli töös

puudusi, kuid need puudused olid ebaolulised. Kostja on käitunud hea usu põhimõtte vastaselt.

Kostja võlgneb hagejale lepingujärgsete tööde eest 132 475 eurot 20 senti ja viivise lepingu

p-s 9.4 kokkulepitud määras.

Kostja soovib põhjendamatult tasaarvestada hageja nõude lepingus sätestatud leppetrahvi

nõudega. Kui kostjal oleks õigus leppetrahvi nõuda, on ta selle õiguse kaotanud. Kui kostjal oleks

õigus lepetrahvi nõuda, tuleks seda vähendada, sest see on ebamõistlikult suur. Kostjal ei ole

hageja vastu ka kahjunõuet, millega hageja nõuet tasaarvestada. Kostja ei ole esitanud kahju kohta

ühtegi selgitust ega tõendit.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Tema vastuväidete kohaselt rikkus hageja lepingut, kui ei teinud töid

lepingujärgseks tähtajaks (15. august 2011) valmis. Töö oli puudustega. Kostja teatas 19. augusti,

7. septembri, 7. oktoobri, 24. novembri, 22. detsembri 2011 ning 12. jaanuari ja 3. veebruari 2012

kirjadega, et leping on kohaselt täitmata ning nõudis puuduste kõrvaldamist. Kuna leping oli ja on

hageja poolt täitmata, siis ei olnud kostjal lepingu p-i 14.1 järgi ka alust üleandmise-vastuvõtmise

akti allkirjastada ja töid vastu võtta. Seega ei ole hageja tasunõue (132 475 eurot 20 senti)

muutunud sissenõutavaks.

Kostja on tasaarvestanud hageja nõutud summa lepingu p-de 9.8 ja 9.9 järgi leppetrahvi nõudega

(20 000 eurot) ning kahjuhüvitise nõudega (30 600 eurot). Kostja ei ole olnud ja ei ole ka praegu

hageja nõutud summa tasumisega viivituses, seega on viivisenõue alusetu.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus hagejalt välja mõista 127 598 euro 57 sendi suuruse

kahjuhüvitise.

Vastuhagi kohaselt tekkis kostjal kahju, sest hageja lepingu rikkumise tõttu ei olnud tal võimalik

töid vastu võtta ega nende eest tasuda ning esitada dokumente Põllumajanduse Registrite ja

Informatsiooni Ametile (PRIA), mistõttu jäi kostja PRIA toetusest ilma. Pooled leppisid lepingu

p-s 9.3 kokku tööde eest tasumise korras, märkides, et sätestatud maksetähtaeg ei kehti PRIA poolt

tellijale tööde teostamiseks antava toetuse osas summas 127 823 eurot 30 senti ja selle maksab

tellija töövõtjale sõltumata tööde aktsepteerimisest 3 tööpäeva jooksul peale PRIA-lt toetuse

summa(de) laekumist. Seega teadis hageja, et kui ta ei tee kõiki vajalikke töid nõuetekohaselt ja

tähtaegselt, võib kostjal tekkida kahju, mille ta peab hüvitama. Hagejale oli sellise kahju tekkimine

ettenähtav.

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu, leides, et kostja kahju hüvitamise nõude eeldused ei ole

täidetud. Ka ei saanud kirjeldatud kahju olla hagejale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav. Samuti

on kostja vastuhagi aegunud.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus jättis 28. jaanuari 2016 otsusega nii hagi kui ka vastuhagi rahuldamata.

Maakohus jättis hagiga seotud menetluskulud hageja kanda ja vastuhagiga seotud kulud kostja

kanda.

Maakohus tuvastas, et VÕS § 635 lg 1 järgi töövõtulepingu tunnustele vastava poolte sõlmitud

lepingu järgi on kostja tasunud hagejale 228 000 eurot (koos käibemaksuga) ja hageja nõue tuleneb

kostjale esitatud arve alusel saamata jäänud tasust 132 475 eurot 20 senti. Maakohus jättis nõude

rahuldamata järgmistel põhjustel.

Lepingu p-i 14.1 järgi toimub tööde üleandmine-vastuvõtmine lõppaktiga peale kõigi lepinguliste

kohustuste täitmist ning akti allakirjutamise järgselt tekib töövõtjal õigus esitada tellijale üle antud

tööde maksumust hõlmav arve. Lepingu p 14.2 järgi esitab töövõtja tööde üleandmise

vormistamiseks tellijale allkirjastamiseks tööde ülandmis-vastuvõtmisakti ja 7 päeva enne seda

esitatakse tellijale teostusdokumentatsioon. Tellija on kohustatud akti 7 päeva jooksul

allkirjastatult töövõtjale tagastama. Vastuvõtmisest keeldumise korral peab tellija sama tähtaja

jooksul esitama töövõtjale põhjendatud otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta. Kui tellija

põhjendatud otsust ei esita, juhindutakse VÕS §-st 638, 643 ja 644. Hageja väitel ei ole kostja talle

esitanud motiveeritud otsust tööde vastuvõtmisest keeldumise kohta ning kostja vastupidist

tõendanud ei ole. Järelikult kohaldub seaduses sätestatu.

Tellija on VÕS § 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine

oli kokku lepitud. VÕS § 638 teise lause järgi loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija

alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud mõistliku tähtaja jooksul.

Kuna pooled on lepingu p-s 14.2 kokku leppinud tööde üleandmise korra, ei saa lugeda tööd vastu

võetuks kaudse tahteavaldusega. Tööd ei saa lugeda vastuvõetuks ainult akti ja arve edastamisega

tellijale. Seadusest ei tulene, et ehitise kasutuselevõtuga tuleks iseenesest lugeda töö vastuvõetuks.

Töö vastuvõetuks lugemiseks on oluline üksnes see, kas tellija rikkus töö vastuvõtmise kohustust

vastuvõtmiseks antud mõistliku tähtaja jooksul. Hageja ei ole väitnud ega tõendanud, et on andnud

kostjale täiendava tähtaja tööde vastuvõtmiseks. Järelikult ei ole tõendatud, et kostja on töö

VÕS § 637 lg 4 järgi vastu võtnud.

Tellija on kohustatud töö vastu võtma, kui see vastab lepingutingimustele VÕS §-de 77 ja 641

mõttes. VÕS § 641 lg 2 järgi ei vasta töö lepingutingimustele eelkõige siis, kui tööl ei ole

kokkulepitud omadusi (osaline või ebakvaliteetne lepingu täitmine). Lepingu p 8.5 järgi on tellijal

õigus tehtud tööde puuduste korral keelduda tööde vastuvõtmisest ja nõuda töövõtjalt puuduste

kõrvaldamist. Kui töövõtja ei ole puuduseid kõrvaldanud ja pooled ei ole tööde vastuvõtu akti

allkirjastanud, loetakse töövõtja viivituses olevaks.

Ekspertiisiaktiga on tuvastatud, et töös esinesid puudused (töö ei olnud lepingukohane) ning

pooled selle üle ka ei vaidle. Seega oli tellijal õigus keelduda lepingu p 8.5 järgi tööde

vastuvõtmisest. Samuti on hageja väitnud, et tal on õigus ja ta soovib ise puudusi kõrvaldada.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et hageja puuduseid kõrvaldanud ei ole ja tööde üleandmis-

vastuvõtuakti ei ole nad allkirjastanud. Olukorras, kus töövõtja ei ole täitnud oma lepingujärgseid

kohustusi nõuetekohaselt, sh ei ole puuduseid kõrvaldanud, on tellijal õigus keelduda töö eest

tasumisest.

Maakohus märkis kostja vastuhagi kohta, et tuvastatud asjaoludel ei ole see nõue aegunud. Kostjal

oli lepingu p 15.3 järgi võimalik kahju hüvitamise nõue esitada. Selle lepingupunkti järgi on tellijal

õigus määrata töövõtjale tähtaeg puuduste kõrvaldamiseks ning selle mittetäitmisel kas lepingust

taganeda või nõuda kahju hüvitamist. Toimiku materjalidega on tõendatud, et kostja nõudis

korduvalt hagejalt puuduste kõrvaldamist, kuid hageja seda ei teinud.

Kostja kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud osaliselt. Tuvastatud hagejapoolne lepingu

rikkumine, kuid hageja lepingu rikkumise ja väidetava kahju vahel ei ole põhjuslikku seost (VÕS

§ 127 lg 4). Kostja võinuks PRIA toetusest ilma jääda ka hagejapoolse lepingu rikkumiseta.

Lepingu p-st 9.3, mille järgi pidi kostja nõutava summa tasuma hagejale alles pärast seda, kui

PRIA maksab kostjale toetuse välja, võib järeldada, et olenemata teise poole lepingu rikkumisest

kostja ei soovinudki hagejale enne toetuse saamist tasuda. Samuti ei pruukinud kostjal olla raha,

et hagejale enne toetuse saamist tasuda, kuna kostja arvestas, et tasub hagejale saadavast toetusest.

Tööde vastuvõtmine või vastuvõetuks lugemine ei mõjuta iseenesest tellija õigust tugineda

lepingurikkumisele ja kasutada sellest tulenevalt õiguskaitsevahendeid. Seega oli kostjal võimalus

tööd vastu võtta, hagejale tasuda ja kasutada hiljem lepingu rikkumisest tulenevaid

õiguskaitsevahendeid. Kostja nõutav kahju ei saanud olla hagejale lepingu sõlmimise ajal ka

ettenähtav (VÕS § 127 lg 3), kuna hageja ei teadnud mille jaoks ja millistel tingimustel kostja

PRIA-lt toetust taotleb. Keskmine mõistlik ehitusettevõtja ei pea töövõtulepingut täites olema

teadlik investeerimistoetuse saamise eeldustest, tingimustest ja teise lepingupoole tegevusest

toetuse taotlemisel. Samuti ei pea ehitusettevõtja eeldama, et juhul kui tema tehtud töös on

puudused, võib see tellijale kaasa tuua kahju saamata jäänud investeerimistoetuse näol. Tulenevalt

põllumajandusministri 12. märtsi 2008 määruse nr 20 § 15 lg 1 p-dest 1 ja 2 oli kostjal võimalik

toetust saada ainult juhul, kui ta tasub eelnevalt töövõtjale (hagejale) ja esitab PRIA-le vastavad

kuludokumendid. Pooltevahelisest lepingust ei saa järeldada ka seda, et töövõtja on võtnud enda

kanda riski, et tellijale võib tekkida kahju läbi selle, et ta jääb PRIA toetusest ilma. Lepingu p 9.3

näol ei ole tegemist võimatu tingimusega tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 mõttes,

sest lepingu sõlmimise ajal ei olnud lepingupooltele teada, kas kostja saab PRIA-lt toetust või

mitte.

Vastuseks poolte väidetele leppetrahvi kohta märkis kohus, et leppetrahv ei ole praeguse vaidluse

esemeks. Maakohus märkis kokkuvõtlikult, et hagejal tuleb töös esinenud puudused kõrvaldada,

pärast mida tuleb pooltel lähtuda lepingus sätestatud tööde üleandmise regulatsioonist (lepingu

p 14) ning täita oma lepingulised kohustused nõuetekohaselt lõpuni.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles jäeti

hageja nõue rahuldamata ning teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi rahuldada.

Maakohus rikkus otsuse põhjendamise kohustust, kuna jättis vaidluse lahendamiseks olulised

asjaolud tuvastamata ja hageja väited analüüsimata. Maakohus ei ole hinnanud tõendeid

nõuetekohaselt. Samuti rikkus maakohus selgitamiskohustust, kui esitatud asjaolusid

menetlusosalistega ei arutanud. Maakohtu rikkumised seisnevad järgmises.

Maakohus leidis valesti, et hageja tehtud töö ei olnud lepingukohane ning kostjal oli õigus

keelduda tööde eest tasumisest. Maakohus ei analüüsinud, millised tööd olid puudustega ning, kas

puudused olid olulised. Tähelepanuta on jäänud hageja väide, et ta ei vastuta projekteerimisveast

tingitud puuduse eest. Samuti pole arvestatud hageja väitega, et puudused olid ebaolulised

(eksperdi hinnangul oli puudusete kõrvaldamise maksumus 6600 eurot) ning sellisel juhul on töö

mittevastavusele tuginemine ning tasunõude täies mahus rahuldamata jätmine vastuolus hea usu

põhimõttega. Ebaoluliste puudustega töö tuleb lugeda VÕS § 637 lg 3 tähenduses valminuks.

Maakohus jättis välja selgitamata kostja kohustused ja nende täitamata jätmise õiguslikud

tagajärjed. Pärast üleandmise-vastuvõtmise akti saamist ei esitanud kostja ühtegi konkreetset

viidet tegemata või ebakvaliteetse töö kohta. Seega ei saanud kostja VÕS § 644 lg-te 1 ja 2 järgi

töö lepingutingimuste mittevastavusele tugineda.

Maakohus leidis ekslikult, et tööde vastuvõtmine kostja kaudse tahteavaldusega on välistatud.

Sellekohased hageja väited ja tõendid on jäänud analüüsimata. Kostja töö vastuvõtmist kinnitavad

asjaolud, et ta asus hoonet kasutama, võttis hageja esitatud akti ja arve vastu, kirjendas arve oma

raamatupidamises

ja

kajastas

arvel

märgitud

käibemaksu

2011.

aasta

oktoobri

käibemaksudeklaratsioonis. Kui kostja ei ole töid kaudse tahteavaldusega vastu võtnud, tuleb tööd

lugeda vastuvõetuks VÕS § 638 teise lause kohaselt. Maakohus leidis valesti, et hageja ei

tõendanud kostjale tööde vastuvõtmiseks täiendava tähtaja andmist. Maakohus ei põhjendanud,

miks 23. detsembril 2011 ja 30. jaanuaril 2012 hageja esitatud tasu nõudmisi ja kohtusse hagi

esitamist ei saa käsitada töö vastuvõtmiseks konkludentse täiendava tähtaja andmise avaldusena.

Maakohus ei hinnanud, kas hageja esitatud asjaoludel võib kostja tuginemine sellele, et tasunõue

ei ole sissenõutavaks muutunud, olla vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja on käitunud

vastuoluliselt, kajastades hageja esitatud arve raamatupidamises kuudokumendina ja arvel

märgitud käibemaksu käibemaksudeklaratsioonis, samas väites, et hageja tasunõue ei ole

sissenõutavaks muutunud.

7. Kostja vaidleb hageja apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

8. Kostja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada osas, milles

jäeti tema vastuhagi rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus vastuhagi rahuldamise kohta

või saata alternatiivselt asi tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

Maakohus tõlgendas valesti VÕS § 127 lg-t 4 ning rikkus otsuse põhjendamiskohustust

(tuginemine tõendamata asjaoludele), kui leidis, et hageja lepingu rikkumise ja kostja kahju vahel

ei ole põhjuslikku seost. Maakohus on jätnud siinkohal analüüsimata kostja vastuhagile lisatud

poolte kirjavahetuse ja ekspertiisiakti.

Maakohus tõlgendas valesti VÕS § 127 lg-t 3 ning ei hinnanud tõendeid nõuetekohaselt, kui leidis,

et kahju ei saanud olla lepingu sõlmimisel hagejale ettenähtav. Hageja teadis lepingust tulenevalt,

et tööde nõuetekohane ja tähtajaline tegemine oli kostjale äärmiselt oluline, ning kui ta ei tee töid

nõuetekohaselt ja tähtaegselt, võib tellijale tekkida kahju, mille peab hüvitama töövõtja (lepingu

p 3.1). Ka teadis hageja, et kostja oli taotlenud tööde tegemiseks PRIA-lt toetust (lepingu p 9.3).

Samuti järeldub poolte käitumisest lepingu täitmisel, et hageja võttis enda kanda riski, et kostjale

võib tekkida PRIA toetusest ilmajätmise tõttu kahju.

9. Hageja vaidleb kostja vastuapellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ning kostja

vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab Viru Maakohtu

28. jaanuari 2016 otsuse osas, milles maakohus jättis hagi täielikult rahuldamata (otsuse

resolutsiooni p 1) ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab OÜ Marikso hagi OÜ

Mäenurga Talu vastu summas 112 475 eurot 20 senti, tuvastab OÜ Mäenurga Talu nõude OÜ

Marikso vastu summas 6 600 eurot ning teeb tasaarvestuse, mille tulemusena jääb OÜ-l Marikso

nõue OÜ Mäenurga Talu vastu summas 105 875 eurot 20 senti.

Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb muuta menetluskulude jaotust.

Muus osas tuleb jätta Viru Maakohtu 28. jaanuari 2016 otsus muutmata.

11. Hageja apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis

hageja nõude kostja vastu rahuldamata. Ringkonnakohus leiab, et hageja apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada osaliselt.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Hageja nõuab kostjalt lepingujärgse tasu maksmist. Selle nõude rahuldamiseks tuleb kindlaks

teha, kas hageja tasunõue on muutunud sissenõutavaks ja kas kostja on esitanud sellele nõudele

vastuväiteid, mis välistaksid nõude maksmapaneku kestvalt või vähemalt annaks õiguse selle

rahuldamisest ajutiselt keelduda.

11.2. Asja materjalide kohaselt sõlmisid pooled 3. mail 2011 ehitustööde töövõtulepingu (I kd

tl 15-22) hobuste maneeži ehitamiseks (lepingu p 2.1.). Vastavalt lepingu punktile 9.1 oli tööde

teostamise tähtajaks 15.08.2011, v.a maneeži tribüünid ja kohtunike ruumid, mis pidid valmima

01.12.2011, ning lepingu kohaselt nimetatud kuupäeva loetakse ka tööde teostamise lõpptähtajaks.

Lepingujärgne ehitustööde kogumaksumus oli 300 396 eurot, millele lisandus käibemaks

60 079,20 eurot, kokku 360 475,20 eurot (lepingu p 9.2.). Kostja on tasunud hagejale

228 000 eurot (sh käibemaks 38 000 eurot) 29.07.2011 üleandmis-vastuvõtu aktis nr 1 nimetatud

tööde eest. Hageja esitas kostjale 30.09.2011 tööde üleandmis-vastuvõtu akti nr 2 ja sellele vastava

01.10.2011 arve nr 18 summas 132 475,20 eurot (sh käibemaks 22 079,20 eurot). Kostja ei ole

tasunud üleandmis-vastuvõtu akti nr 2 (I kd tl 24) alusel esitatud arvet nr 18 summas

132 475,20 eurot (I kd tl 25) ning hageja on esitanud hagi nimetatud summas tasu

väljamõistmiseks.

Töövõtja tasunõue muutub VÕS § 637 lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega. Kui kokku on

lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue VÕS

§ 637 lg 4 järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Tellija on VÕS

§ 638 esimese lause järgi kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud

või kui see on töö omadustest tulenevalt tavaline. Sama paragrahvi teise lause järgi loetakse töö

vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja antud

mõistliku tähtaja jooksul.

Kuna pooled on lepingus kokku leppinud tööde üleandmise ja vastuvõtmise korra, siis tuleb

vaidluse lahendamisel lisaks seaduses sätestatule lähtuda lepingus kokkulepitust (lepingu p 14).

Samuti tuleb arvestada lepingu sätteid finantseerimise kohta (lepingu p 9).

11.3. Töövõtulepingu p-s 14 on pooled kokku leppinud tehtud tööde vastuvõtmise korra. Vastavalt

lepingu p-le 14.1 tööde üleandmine-vastuvõtmine toimub sellekohase üleandmise-vastuvõtmise

lõppaktiga peale töövõtja kõigi lepinguliste kohustuste täitmist. Nimetatud akti allakirjutamise

järgselt tekib töövõtjal õigus esitada tellijale üleantud tööde maksumust hõlmav arve. Tööd

peavad olema lõpetatud ja kohaselt üle antud käesoleva lepingu p-s 9.1 sätestatud lõpptähtajal.

Lepingu p 14.2 kohaselt tööde üleandmise vormistamiseks esitab töövõtja tellijale allkirjutamiseks

üleandmise-vastuvõtmise akti ja kasutusloa taotluse. Seitse päeva enne üleandmise-vastuvõtmise

akti esitamist esitatakse teostusdokumentatsioon. Tellija on kohustatud vastava üleandmise-

vastuvõtmise akti seitsme kalendripäeva jooksul arvates akti saamisest selle allakirjutatult

töövõtjale tagastama. Vastuvõtmisest keeldumise korral peab tellija eelnimetatud tähtaja jooksul

esitama töövõtjale motiveeritud otsuse vastuvõtmisest keeldumise kohta. Tellija poolt eeltoodu

mittetäitmisel juhinduvad pooled VÕS §-de 638, 643 ja 644 sätetest.

Pooled on lepingu p-s 9.3 sätestanud, et tööde eest tasumine toimub vastavalt töövõtja poolt

esitatud ning tellija poolt kinnitatud ja lepingu lisaks olevale tööde teostamise graafikule ja

maksegraafikule (enne makse sooritamist fikseeritakse kirjalikult tööde teostamise graafiku

täitmine

vastavasisulise

teostatud

tööde

üleandmise-vastuvõtmise

vaheaktiga

ja

omanikujärelevalve poolt kinnitatult). Üldreeglina toimub tasumine töövõtja poolt esitatud arve

alusel üks kord kuus 28 tööpäeva jooksul peale arve saamist tellija poolt. Lepingu p 8.1 järgi on

tellija kohustatud finantseerima õigeaegselt töövõtjat lepingus kokkulepitud mahus ja korras

vastavalt tellija poolt aktsepteeritud teostatud tööde aktidele ja nende alusel töövõtja poolt esitatud

arvetele. Vastavalt lepingu p-le 8.2 on tellija kohustatud seitsme tööpäeva jooksul arvates teostatud

tööde akti esitamisest aktsepteerima ja/või tagasi lükkama tööde teostamise aktid.

11.4. Asja materjalide kohaselt on pooled lepingus kokku leppinud tööde ositi vastuvõtmises ja

tasumises (lepingu p 9.3). VÕS § 637 lg 4 järgi kui töö tuleb üle anda ositi ja hind on samuti

määratud ositi, tuleb iga osa eest tasuda vastava tööosa vastuvõtmisel.

Hageja on esitanud kostjale üleandmis-vastuvõtu akti nr 2. Aktil on märgitud kuupäevaks

30.09.2011, kuid asjas puuduvad andmed selle kohta, millal kostja selle kätte sai. Kuna hageja

väitel sai kostja akti nr 2 alusel koostatud arve nr 18 kätte selle koostamise päeval 01.10.2011

(kostja ei ole sellele hageja väitele vastu vaielnud), siis saab eeldada, et ka akti nr 2 on kostja kätte

saanud 01.10.2011.

Tulenevalt lepingu p-st 8.2 oli kostja kohustatud seitsme tööpäeva jooksul arvates teostatud tööde

akti esitamisest aktsepteerima ja/või tagasi lükkama tööde teostamise akti. Antud juhul on kostja

07.10.2011 saatnud hagejale kirja, milles nõudis lepingu täitmist ja kahju hüvitamist (I kd

tl 64-66). Viidatud kirjast võib järeldada, et kostja ei aktsepteerinud tööde teostamise akti nr 2.

Kostja on kirjas märkinud, et nõuab hagejalt töövõtulepingu tingimuste (sh maneeži ehitamine)

viivitamatut täitmist ning nii märgitud kirjas kui ka eelnevas kirjavahetuses on kostja esitanud

hagejale pretensioone seoses lepingu tähtaja rikkumisega (kuid ei ole teinud hagejale konkreetseid

etteheiteid seoses puudustega töös).

Ringkonnakohtu arvates ei ole akt nr 2 käsitletav üleandmise-vastuvõtmise lõppaktina lepingu

p 14 mõttes, s.o akt nr 2 ei ole koostatud peale töövõtja kõigi lepinguliste kohustuste täitmist.

Nimetatud asjaolu kinnitab see, et hageja enda väitel ehitas ta valmis tribüünid ja kohtunike ruumid

01.12.2011 (s.o pärast akti nr 2 kostjale esitamist). Akti nr 2 näol on tegemist vaheaktiga.

Kuna asjas puudub tööde lõppakt, akt nr 2 on kostja poolt allkirjastamata ning ta on esitanud sellele

vastuväiteid (kuigi tema väited olid üldsõnalised), siis otsustamaks, kas töö on kostja poolt vastu

võetud, tuleb kohaldada VÕS § 638 teist lauset, s.o tuleb tuvastada, kas kostja on keeldunud

alusetult tööd vastu võtmast selleks hageja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul.

11.5. Hagiavalduses märgitu kohaselt muutus lepingujärgse tasu nõue sissenõutavaks hiljemalt

01.12.2011, kusjuures hageja ei ole täpsustanud oma seisukoht ning ei ole selge, miks hageja

arvates muutus lepingujärgne tasu sissenõutavaks just tema märgitud kuupäeval. Hageja ei ole

selgitanud (ega ka tõendanud), et nimetatud kuupäeval oli töö valmis ja ta andis selle kostjale üle.

Samuti ei ole hageja esile toonud asjaolusid, mis annaks aluse järeldada, et hiljemalt 01.12.2011

saab lugeda töö kostja poolt vastuvõetuks.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga, et antud juhul esinevad kostja tegevuses sellised

asjaolud, mis annavad aluse järeldada tema tahet võtta lepingujärgsed tööd vastu, s.o tööd saab

lugeda kostja poolt vastuvõetuks. Sellisteks asjaoludeks on hageja väitel muuhulgas kostja poolt

oma kodulehel www.vaikla.ee 2011 sügisel maneeži kasutamise reklaamimine (tõendab soovi

asuda kasutama maneeži) ning vaidlusalusel arvel nr 18 arvestatud käibemaksu summas

22 079,20 eurot kajastamine oma 2011. a oktoobrikuu käibemaksudeklaratsiooni

sisendkäibemaksuarvestuses (IV kd tl 23-28), kusjuures kontrollimise käigus maksu- ja tolliameti

poolt esitatud küsimusele vastuseks on kostja oma raamatupidaja Heli Kooli kaudu 25.11.2011

maksu- ja tolliametile saadetud elektronkirjas 2011. a oktoobrikuu käibemaksuarvestuse kohta

selgitanud, et hageja lõpetas maneeži ehituse, kuid jäänud olid veel tribüünid ja kohtunike ruum

(IV kd tl 25).

Kostja poolt käibemaksu summas 22 079,20 eurot kajastamine oma 2011. a oktoobrikuu

käibemaksudeklaratsiooni sisendkäibemaksuarvestuses ei tõenda tema tahet lepingujärgsed tööd

vastu võtta (tööde lõpptähtaeg oli 01.12.2011), tegemist on maksuõiguse valdkonda puudutava

küsimusega. Samuti nähtub kostja raamatupidaja Heli Kooli elektronkirjast maksu- ja tolliametile

2011. a oktoobrikuu käibemaksuarvestuse kohta, et hageja lõpetas maneeži ehituse, kuid jäänud

olid veel tribüünid ja kohtunike ruum, s.o kiri ei tõenda lepingujärgsete tööde vastuvõtmist.

Hageja väite kohaselt on kostja tuginemine sellele, et tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud,

vastuolus hea usu põhimõttega, sest ta kajastas hageja esitatud arve raamatupidamises

kuludokumendina ja arvel märgitud käibemaksu käibemaksudeklaratsioonis, kuid samas väitis, et

hageja tasunõue ei ole sissenõutavaks muutunud.

Ringkonnakohus märkis eelnevalt, et kostja poolt arvel nr 18 märgitud käibemaksu kajastamine

käibemaksudeklaratsioonis on maksuõiguslik küsimus ning ei tõenda kostja tahet tööd vastu võtta.

11.6. Hageja väitel saab tema poolt kosjale 23.12.2011 ja 30.01.2012 esitatud võla tasumise

nõudmisi käsitleda konkludentse täiendava tähtaja andmisena töö vastuvõtmiseks.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja seisukohaga. Viidatud kirjades on hageja nõudnud arve nr 18

tasumist summas 132 475 eurot 20 senti, kuid neis ei ole antud kostjale mõistlikku tähtaega tööde

vastuvõtmiseks. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks andnud kostjale

mõistliku tähtaja tööde vastuvõtmiseks, siis on paljasõnaline hageja väide, et kostja rikkus hea usu

põhimõtte vastaselt ebaoluliste puuduste tõttu kohustust töö vastu võtta mõistliku tähtaja jooksul.

11.7. Ringkonnakohus nõustub hageja seisukohaga, et arvestades ekspertarvamuses märgitut oli

tegemist selliste puudustega töös, mis ei oleks takistanud kostjal tööd vastu võtmast, kuid samas

ei nähtu asja materjalidest, millal konkreetselt hageja soovis täita töö üleandmise kohustust (VÕS

§ 636 lg 1). Kuna ei ole selge, millal hageja soovis tööd üle anda (ei ole vastavat lõppakti ning

poolte kirjavahetus puudutab arve nr 18 alusel tasu maksmist), siis ei ole võimalik ka aru saada

sellest, kas ja millal rikkus kostja töö vastuvõtmise kohustust. Seetõttu on alusetu hageja seisukoht,

et kuna töö oli oluliste puudusteta, siis oli kostja keeldumine töö vastuvõtmisest hea usu põhimõtte

vastane.

11.8. Samas ringkonnakohus leiab, et lepingujärgsed tööd saab lugeda vastuvõetuks hiljemalt

19.06.2013 ning sellest kuupäevast muutus ka tasunõue sissenõutavaks. Ehitusregistri väljavõtte

(II kd tl 42-43) kohaselt on vaidlusalusele ehitisele antud kasutusluba 19.06.2013. Esitades taotluse

kasutusloa saamiseks ning saades kasutusloa, on kostja ühtlasi ka lepingujärgsed tööd vastu

võtnud. Vastavalt ehitusseadustiku § 50 lg-le 1 kasutusluba antakse, kui valminud ehitise

ehitamine vastas ehitusloale ning ehitist on võimalik kasutada nõuete ja kasutusotstarbe kohaselt.

Seega kasutusloa väljastamine kinnitab asjaolu, et puudused töös ei olnud olulised, s.o puudused ei

takistanud töö vastuvõtmist tellija poolt.

Lähtudes eeltoodust muutus tasunõue summas 132 475 eurot 20 senti sissenõutavaks 19.06.2013.

11.9. Kostja seisukoha kohaselt tasaarvestas ta hageja tasunõude enda nõudega hageja vastu, mis

koosneb leppetrahvist 20 000 eurot, kahjuhüvitisest 30 600 eurot, lepingu p-s 10.4 sätestatud

tagatisrahast 6007,92 eurot ja ehituseksperdi poolt määratud kulust puuduste kõrvaldamiseks

19 000 eurot.

Hageja vaidles kostja tasaarvestusavaldusele vastu ning leidis, et kostjal ei ole tasaarvestatavaid

nõudeid.

11.20. Ringkonnakohus leiab, et kostjal on hageja vastu lepingust tulenev leppetrahvi nõue

20 000 eurot.

Lepingu p 9.8 kohaselt juhul, kui töövõtja ei ole tööde teostamisel kinni pidanud käesolevas

lepingus fikseeritud tööde lõpptähtajast, on tellijal õigus lõpptähtajast järgmisel päevas nõuda

leppetrahvi kuni 20 000 eurot. Lepingu p-s 9.1. on pooled lugenud tööde teostamise lõpptähtajaks

01.12.2011.

Hageja väitel valmisid kõik tööd tähtajaks 01.12.2011. Kostja on hageja väitele vastu vaielnud

ning hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid tema poolt tööde teostamist lõpptähtajaks

(sh hageja ei ole esitanud kostjale lepingu p 14 kohast üleandmise-vastuvõtmise akti). Seega leiab

ringkonnakohus, et kostja leppetrahvi nõue on põhjendatud.

Ebaõige on hageja seisukoht, et kostja on kaotanud õiguse leppetrahvi nõuda, sest ei teatanud

hagejale oma leppetrahvinõudest mõistliku aja jooksul. Asja materjalide kohaselt on kostja

esitanud hagejale leppetrahvi nõude 12.01.2012 (I kd tl 76). Arvestades, et õigus nõuda leppetrahvi

tekkis tellijal lepingu järgi alates 02.12.2011, siis on leppetrahvi nõue esitatud mõistliku aja

jooksul.

Hageja on palunud leppetrahvi vähendada VÕS § 162 lg 1 alusel, kuna see on ebamõistlikult suur.

Ringkonnakohus leiab, et antud juhul puuduvad VÕS § 162 lg-s 1 sätestatud alused leppetrahvi

vähendamiseks. Asjaolu, et kostja jättis oma lepingujärgse kohustuse täitmata ning ei tasunud arvet

nr 18, kuid sai riigilt sisendkäibemaksu tagasi, ei muuda leppetrahvi ebamõistlikult suureks.

11.21. Ringkonnakohus ei nõustu kostja seisukohaga, et tal on hageja vastu tasaarvestatav

kahjuhüvitise nõue summas 30 600 eurot.

Tasaarvestuse avaldusest nähtuvalt põhineb kahjuhüvitis nõudel tasuda alates 01.10.2011 kuni

töövõtulepingu kohase täitmiseni kostjale kahjuhüvitist 300 eurot iga päeva eest. Kostja on

selgitanud kahjuhüvitise nõuet saamata jäänud tuluga, kuid samas puuduvad asjas igasugused

tõendid selle kohta, et kostjal jäi saamata tulu alates 01.10.2011 igapäevaselt 300 eurot. Lisaks

eeltoodule märgib ringkonnakohus, et kuna ehitise valmimise lõpptähtaeg oli 01.12.2011 ning

lepingust ei tulene, et hobuste maneeži oleks pidanud olema võimalik kasutada tulu saamiseks

enne ehitise valmimise lõpptähtaega, siis on üldse küsitav kahju tekkimine kostja poolt märgitud

ajast.

11.22. Kostja väite kohaselt tuleb tasu nõudest maha arvestada lepingu punkti 10.4 alusel

tagatisraha 6007,92 eurot.

Lepingu p 10.4 kohaselt esitab töövõtja peale tööde lõppakti allakirjutamist tagatise

garantiiperioodile 2% lepingu hinnast.

Antud juhul ei ole pooled allkirjastanud tööde lõppakti ning seetõttu ei ole kostjal tekkinud õigust

nõuda hagejalt tagatise andmist. Asjaolu, et pooled tööde lõppakti ei ole allkirjastanud, ei ole

tingitud ainuüksi hagejast tulenevatest asjaoludest, vaid ka kostja enda käitumisest.

11.23. Kostja on soovinud tasaarvestada ka ehituseksperdi poolt määratud kulu puuduste

kõrvaldamiseks 19 000 eurot.

Ekspertarvamuse kohaselt (III kd tl 66-229) tulenevalt asjaolust, et vundamentide vajumise ajalist

jätkuvust ei ole uuritud, ei ole võimalik puuduste likvideerimise maksumusele anda ühest

hinnangut ning seetõttu on ekspert esitanud kaks varianti puuduste kõrvaldamise kulude kohta –

19 000 eurot (juhul, kui vundamendi vajumine jätkub olulises ulatuses) ning 6600 eurot (vajumid

on sumbunud).

Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja ei ole vastanud eksperdi ettepanekule teostada objektil

geodeetiline uuring tegemaks kindlaks, kas vundamentide vajumine jätkub või mitte, ning ei ole

esitanud menetluse kestel ka tõendeid vundamentide vajumise kohta, siis tuleb puuduste

maksumuse aluseks võtta ekspertarvamuses esitatud tabel 2, mille kohaselt on puuduste maksumus

kokku 6600 eurot.

Siinkohal märgib ringkonnakohus, et kostja on taotlenud eksperdi küsitlemist kohtuistungil, kuid

kuna ekspertarvamusest nähtub, et ilma vastava uuringuta ekspert ei ole võimeline otsustama, kas

vundamendid vajuvad jätkuvalt või mitte, siis eksperdi küsitlemine istungil ei annaks alust

otsustamaks, kas puuduste maksumus on 6600 eurot või 19 000 eurot.

11.24. Lähtudes eeltoodust on hageja tasunõue summas 132 475 eurot 20 senti muutunud

sissenõutavaks alates 19.06.2013. Kostja on leppetrahvi nõude summas 20 000 eurot

tasaarvestanud 12.01.2012. Asjaolu, et tasunõue ei olnud selleks ajaks muutunud sissenõutavaks,

ei välista VÕS § 197 kohast tasaarvestust tegemast. Kuna kostja leppetrahvi nõue on tasaarvestatud

juba enne hagi esitamist, siis tuleb hagi rahuldada summas 112 475 eurot 20 senti.

Tasaarvestuse vastuväite, mis puudutab ekspertarvamuses märgitud puudusi, on kostja esitanud

menetluse kestel. Ringkonnakohus leidis otsuse p-s 11.23, et puuduste kõrvaldamise maksumus

on 6600 eurot. Seega on kostjal hageja vastu tasaarvestatav nõue 6 600 eurot. Tasaarvestades

poolte nõuded, lõpevad poolte nõuded 6 600 euro ulatuses ning hagejal on kostja vastu jätkuvalt

tasunõue summas 105 875 eurot 20 senti.

Hageja on esitanud viivisenõude.

Vastavalt lepingu p-le 9.4 on lepinguga määratud maksetähtaegade rikkumise korral töövõtjal

õigus nõuda tellijalt viivitusintressi 0,05% tasumisele kuuluvast summas päevas iga viivitatud

päeva eest.

Arvestades tasumisele kuuluvat summat 105 875 eurot 20 senti ja viivise määra 0,05% päevas on

ajavahemiku 19.06.2013 kuni 14.11.2016 viivise summaks 65 910 eurot 30 senti (viivis päevas

52,94 eurot x viivitatud päevad 1245 = 65 910 eurot) ning see kuulub väljamõistmisele kostjalt

hageja kasuks. Alates 15.11.2016 kuni põhisumma 105 875 euro 20 senti täitmiseni kuulub

tasumisele viivis 0,05% tasumata põhivõlast päevas.

12. Kostja vastuapellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis

rahuldamata

vastuhagi

kahjuhüvitise

väljamõistmiseks.

Ringkonnakohus

leiab,

et

vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuses esitatud

põhjendustele märgib ringkonnakohus järgmist.

12.1. Maakohus on õigesti jätnud vastuhagi rahuldamata ning ükski vastuapellatsioonkaebuses

esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale seisukohale.

Kostja on esitanud vastughagi nõudes hagejalt lepingu rikkumisest tuleneva kahju 127 598 euro

57 senti väljamõistmist. Kahjuna käsitleb kostja PRIA-lt taotletud, kuid mitte saadud, toetust

127 598 eurot 57 senti.

Siinkohal on asjakohane hageja viide Riigikohtu praktikale, mille kohaselt VÕS § 115 lg 1 ning

§-de 127 ja 128 alusel võib võlausaldaja lepingu rikkumise korral nõuda kahju hüvitamist, kui on

täidetud eelkõige järgmised üldised eeldused (vt Riigikohtu 8. jaanuari 2013 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-173-12, p 15): võlgnik on lepingut rikkunud (VÕS § 115 lg 1); võlgnik vastutab lepingu

rikkumise eest (VÕS § 115 lg 1); võlausaldajale on tekkinud või tekib kahju (VÕS § 127 lg 1,

§ 128); kahju on hõlmatud rikutud lepingulise kohustuse kaitse-eesmärgiga (VÕS § 127 lg 2);

kahju oli rikkumise võimaliku tagajärjena võlgnikule lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, v.a kui

kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu (VÕS § 127 lg 3); rikkumise ja kahju vahel on

põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4).

12.2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et asja materjalide alusel on tuvastatav

hageja lepingurikkumine ning ta vastutab lepingu rikkumise eest, kuid hagejapoolse lepingu

rikkumise ja kostjal väidetavalt tekkinud kahju vahel puudub põhjuslik seos.

31.01.2011 määrati kostjale Põllumajandusministri 12.03.2008 määruse nr 20 „Maapiirkonnas

majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuse taotlemise ja

taotluse menetlemise täpsem kord” (kehtis kuni 31.12.2010) alusel toetus maneeži ja seikluspargi

ehitamiseks. Viidatud määruse § 14 lg 1 kohaselt pidi toetuse saaja tegema investeeringu ja esitama

investeeringu tegemist tõendavad dokumendid hiljemalt kahe aasta jooksul arvates PRIA poolt

taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Määruse § 15 lg 1 kohaselt toetuse väljamaksmiseks pidi

toetuse saaja esitama pärast investeeringu täielikku või osadena tegemist ja selle eest täielikult või

osaliselt tasumist PRIA-le lisas 4 toodud vormi kohase kuludeklaratsiooni koos järgmiste

dokumentidega: 1) selle isiku, kellelt toetuse saaja tellis tööd, väljastatud arve ärakiri;

2) eelnimetatud arvel märgitud rahalise kohustuse tasumist tõendava maksekorralduse ärakiri või

väljatrükk või arvelduskonto väljavõte; 3) tehtud töö üleandmist-vastuvõtmist tõendava

dokumendi ärakiri.

Lähtudes määruses sätestatust oleks PRIA saanud toetuse välja maksta kostjale pärast seda, kui

kostja oleks tööd vastu võtnud ja nende tööde eest tasunud. Nähtuvalt kuludeklaratsioonist (IV kd

tl 32-33) esitas kostja PRIA-le toetuse väljamaksmiseks kuludeklaratsiooni, tööde 30.09.2011

üleandmise-vastuvõtmise akti nr 2 ja arve nr 18 summas 110 396 eurot (ilma käibemaksuta), kuid

jättis esitamata arve tasumist tõendava dokumendi. PRIA 19.12.2013 otsusega nr 13-6/2315 (I kd

tl 58-59) jäeti kostjale toetus summas 127 568 eurot 57 senti välja maksmata. PRIA selgitas

otsuses, et toetuse väljamaksmiseks peab olema kulu tehtud, s.o töövõtja poolt esitatud arve peab

olema tasutud, ning kuna seda tehtud ei olnud, siis ei olnud võimalik ka toetust välja maksta.

Seega oli tingitud PRIA toetuse mittesaamine kostja enda käitumisest. Oleks ta tasunud hagejale

arve nr 18 järgi summa, millises ta aktsepteeris tööde tegemist (ekspertarvamisest lähtuvalt oli

puuduste maksumuseks 6600 eurot), oleks ta ka toetust saanud.

12.3. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendusega, et kostja väidetav kahju ei saanud

lepingu rikkumise võimaliku tagajärjena olla hagejale lepingu sõlmimise ajal ettenähtav, ning

ükski vastuapellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust asuda maakohtust erinevale

seisukohale. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud vaidlustatud otsuse p-s 28,

ringkonnakohus nõustub nendega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

13. Kuna hagi kuulub rahuldamisele osaliselt ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, siis TsMS § 162

lg 1 ja § 163 lg 1 alusel tuleb jätta menetluskulud maakohtus seoses hagiga 85% ulatuses

OÜ Mäenurga Talu kanda ja 15% ulatuses OÜ Marikso kanda ning menetluskulud seoses

vastuhagiga jätta OÜ Mäenurga talu kanda.

Menetluskulud ringkonnakohtus tuleb jätta TsMS § 162 lg 1 ja § 163 lg 1 alusel seoses

apellatsioonkaebusega 85% ulatuses OÜ Mäenurga Talu kanda ja 15% ulatuses OÜ Marikso kanda

ning menetluskulud seoses vastuapellatsioonkaebusega jätta OÜ Mäenurga talu kanda.

TsMS § 174 lg 4 kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid

kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177

lõikes 2 sätestatud korras. Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse

peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus

menetluskulude rahalist suurust ei määra.

Antud juhul ei ole maakohus menetluskulusid kindlaks määranud ning tulenevalt TsMS § 174

lg-st 4 ei määra ka ringkonnakohus menetluskulude rahalist suurust.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke Andra Pärsimägi Viivi Tomson