3-14-51825/33 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaire Pikamäe, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. november 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51825

Haldusasi

EG kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks

summas

5850

eurot

seoses

vangistustingimustega

perioodil

26.03.2013-

28.04.2014

Menetlusosalised

Kaebaja – EG

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 11.11.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu

11.11.2015 otsus haldusasjas nr 3-14-51825 muutmata.

2. Menetluskulud apellatsiooniastmes jätta menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 12.12.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

3-14-51825

2(6)

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. EG esitas 21.08.2014 (täiendatud 03.10.2014 ja 13.10.2014) Tallinna Halduskohtule

kaebuse Tallinna Vangla vastu 5850 euro suuruse mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse

kohaselt tekkis kahju kaebaja kinnipidamisel Tallinna Vanglas inimväärikust alandavates

tingimustes (ebapiisav põrandapind kambrites, ebapiisav liikumisvõimalus väikeses

jalutusboksis, puudulik ventilatsioon ja valgustus, ebapiisavad võimalused hügieeni eest

hoolitsemiseks, spordisaali kasutamise võimaluse puudumine). Kaebaja hinnangul tekitasid

inimväärikust alandavad kinnipidamistingimused talle terviseprobleeme (immuunsuse langus,

vererõhuprobleemid, vajadus pöörduda psühhiaatri poole). Kaebus hõlmas ajavahemikku

26.03.2013-28.04.2014. Kaebuse põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised.

Kannatusi tekitasid ruumi- ja liikumisvõimaluste puudus. Kuuekohalistes kambrites on

üldpinda umbes 2,5 m2 või vähem ühe inimese kohta. Vaba pinda, kust on maha arvutatud

mööbli ja inventari alla jääv ruum, on vähem kui 1,5 m2 ühe inimese kohta. Ka suuremates

kambrites ei ületa üldpind 4 m2 ühe inimese kohta. Vahistatute kambrites ja kinnipeetavate

ootekambrites on inimesed lukustatud kambritesse 23 tundi ööpäevas. Päevas on ette nähtud 1-

tunnine jalutuskäik boksis, mille suurus jääb alla 15 m2 ja mida jagatakse kõigi

kambrikaaslastega. Vaba põrandapinna hulka ei saa arvestada WC ja mööbli alust pinda.

Kaebajale oleks tulnud võimaldada spordisaali kasutust. Kaebajale ei ole etteheidetav see, et ta

ei teinud midagi kahju ärahoidmiseks.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on asunud seisukohale, et soovitatav minimaalne

põrandapind on 4 m2 isiku kohta. EIK seisukoha järgi tuleb ülerahvastatust pidada Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkuvaks, kui põrandapinda

isiku kohta on vähem kui 3 m2. Probleemidele Tallinna Vanglas on tähelepanu juhitud ka

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) raportis. Kuna Tallinna Vanglale olid CPT raportite seisukohad teada, on

inimväärikuse alandamisel tuvastatud vähemalt kaudne tahtlus.

Riideid tuli pesta ja kuivatada elukambris, seega oli seal pidevalt niiske. Kambrite seintel olev

hallitus viitab puudulikule ventilatsioonile. Kambrite kunstlik valgustus ei vastanud

vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele. Isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks võimaldas

vangla üht 20-minutilist duširuumi külastust nädalas ja seda olukorras, kus kambrites on ainult

külm vesi. Euroopa Vanglareeglistik (EVR) näeb ette vähemalt kahte dušikorda nädalas.

2. Tallinna Vangla palus jätta kaebus rahuldamata.

Kaebaja oli vaidlustatud perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal vahistatu staatuses, ta oli

paigutatud ööpäevaringselt lukustatud kambritesse, kuid talle oli tagatud igapäevaselt vähemalt

tunniajane jalutuskäik. Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,75 m2 põrandapinda. Isikute arv

kambris muutus pidevalt. Perioodid, kus kambris oli 6 inimest, ei olnud pikad ning vaheldusid

perioodidega, kus kambris oli vähem inimesi. Perioodil 26.03.2013-15.12.2013 viibis kaebaja

103 päeval kambrites, kus talle oli tagatud 2,75 m2 põrandapinda (ilma WC alust pindala arvesse

võtmata 2,5 m2), 162 päeval viibis kaebaja kambrites, kus talle oli tagatud vähemalt 3,3 m2

põrandapinda (ilma WC alust pindala arvesse võtmata vähemalt 3,0 m2). Perioodil 16.12.2013-

28.04.2014 viibis kaebaja kambris, kus talle oli tagatud vähemalt 3,3 m2 põrandapinda (ilma

WC alust pindala arvesse võtmata vähemalt 3,0 m2). Ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlustatud

päevadel olnud tagatud 3 m2 suuruse pindalaga ruum, ei oleks tal olnud võimalik teha kambris

3-14-51825

3(6)

midagi sellist, mida ei olnud võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks

heaolu või elukvaliteeti oluliselt parandanud. Tallinna Vangla tegevus ei olnud õigusvastane.

Kaebaja ei rakendanud esmaseid õiguskaitsevahendeid, s.t ei püüdnud kahju tekkimist ära

hoida. Kaebajal oli vanglas viibides võimalik pöörduda vangla poole selgitustaotluse või

märgukirjaga. Kaebaja hakkas enda alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju

tekkimist väitma ja hüvitist nõudma alles pärast seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti

riigilt raha saada.

Kaebaja hoidmine vaidlusalustes kambrites ei olnud kantud vanglateenistuse soovist põhjustada

kaebajale kannatusi või rohkem ebameeldivusi, kui on vahi all viibimise paratamatuks ja

loomulikuks osaks. Kambrite ülerahvastatus on tingitud vanglate üldisest ruumikitsikusest.

Mitte iga üleelamine ei tekita mittevaralist kahju ning ka mittevaralise kahju tekkimine ei anna

iga kord alust hüvitise väljamõistmiseks. Vastustaja tegevus ei viita sellisele õiguste riivele, mis

õigustaks mittevaralise kahju väljamõistmist rahas. Tallinna Vangla tingimused olid

nõuetekohased ning tingimused kogumis ei olnud inimväärikust alandavad. Kaebaja sai

02.12.2013-13.12.2013 osaleda suitsetamisest loobumise nõustamisel.

3. Tallinna Halduskohus rahuldas 11.11.2015 otsusega kaebuse osaliselt ning mõistis

Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 309 eurot ning riigilõivu 3,96 eurot.

Vastustaja esitatud tabelitest (tl 87-89 ja 113-114) nähtuvalt on kaebuses nimetatud perioodil

kambripinna suurus ühe inimese kohta olnud erinev, hõlmates nii ajavahemikke, mil

kambripinda oli piisavalt isegi hetkel kehtiva normi järgi (st vähemalt 3 m2 inimese kohta ja

rohkem) ning perioode ja päevi, mil pinda oli vahemikus 2,5 m2 kuni 3 m2. Kaebaja ei viibinud

ajavahemikul 26.03.2013-28.04.2014 päevagi tingimustes, kus pinda ühe inimese kohta olnuks

alla 2,5 m2. Kui kambri juurde kuulus tualett eraldi ruumis, ei saa selle pinda arvata kambri

pindala hulka, seega tuleb lähtuda nendest vastustaja esitatud tabelites toodud andmetest, kus

pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma tualettruumi pindala arvestamata. Kambripinna

piisavuse kindlakstegemisel ei ole oluline võtta arvesse kambris asuvat mööblit ega selle pinna

osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes.

Kaebusega on hõlmatud 399-päevane periood, millest 103 päeva vältel oli kaebaja paigutatud

selliselt, et põrandapinda ühe inimese kohta jäi alla 3 m2, ning 296 päeva vältel selliselt, et

põrandapinda ühe inimese kohta oli vähemalt 3 m2.

Üksnes kambripinna ebapiisavusest tingitud kinnipidamistingimuste õigusvastasus ei too EIK

ja Riigikohtu praktika kohaselt alati kaasa hüvitamisele kuuluvat mittevaralist kahju

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 tähenduses. Kinnipidamistingimuste mõju hindamisel

tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku

vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. EIK seisukoht, mille kohaselt on juhul, kui põrandapind

isiku kohta jääb alla 3 m2, ülerahvastatust peetud sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest

kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt Ananyev jt vs Venemaa, 2012, p 145), ei ole absoluutne.

Tuvastamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud

vaid minimaalne justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE

v.r) ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik

liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil (vt Riigikohtu

20.06.2014 otsus nr 3-4-1-9-14, p 44).

Kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatu staatuses. Osalemine suitsetamisest loobumise

programmis ei mõjutanud oluliselt kaebaja vangistusrežiimi. Kaebajale oli tagatud 1-tunnine

jalutuskäik värskes õhus. Vaidlust ei ole asjaolus, et kaebajal ei olnud võimalik kasutada

spordisaali. Kaebaja väited seoses kambrites sooja vee puudumisega, ventilatsiooni

3-14-51825

4(6)

puudulikkusega, tehisvalgustuse puudulikkusega ja sportimisvõimaluste puudumisega tuleb

jätta tähelepanuta, kuna sellistele asjaoludele tuginevat kahju hüvitamise taotlust vanglale

esitatud ei ole (vt tl 5 ja selle pöördel), mistõttu ei saa need tähtsust omada ka praeguse

haldusasja lahendamisel. Asjasse puutumatud on ka kaebaja väited seoses väidetava tervise

halvenemisega, sest neile asjaoludele tuginevat kahju hüvitamise taotlust ei ole vanglale samuti

esitatud. Kokkuvõttes ei olnud olmetingimused Tallinna Vanglas sellised, mis kogumis

võinuksid raskendada vastustaja rikkumist.

Vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli õigusvastane osas, kus kaebaja isiklik ruum

kambris jäi alla 3 m2. Vastustaja ei saa tugineda VSKE v.r 6 lg-le 6, sest sel ajal kehtinud

redaktsioonis on see säte põrandapinna miinimumnõude osas vastuolus EIÕK art-ga 3 ja ka

VangS § 41 lg-ga 1. Kuna WC puhul pole tegemist ruumiga, mis oleks inimväärikust austavalt

kasutatav viibimiseks väljaspool selle põhilist otstarvet, oleks selle pindala arvestamine

eluruumina kasutatava kambri pinna hulka vastuolus minimaalse isikliku ruumi olemusega.

Asjaolu, et vabade kohtade puudumise tõttu võis kaebaja kinnipidamistingimuste parandamine

olla keerukas, ei anna alust järelduseks, et vastustaja ei käitunud kaebaja õiguste rikkumisel

süüliselt. Vastustaja esitatud seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse

probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Vastustaja tegevus on süüline vähemalt

raske hooletuse vormis.

Tallinna Vangla on kohustatud hüvitama kaebajale vanglas viibimise ajal 26.03.2013-

28.04.2014 isikliku ruumi vähesusest tekkinud mittevaralise kahju vastavalt RVastS § 9 lg-le 1

rahalise kompensatsiooni maksmisega, v.a 296 päeva eest, mil pinda ühe kinnipeetava kohta oli

3 m2 või rohkem. Arvestades Eestis ja EIK poolt väljamõistetud hüvitise määrasid sarnastes

asjades ning samas ka ühiskonna heaolu taset ja asjaolu, et kaebaja ei ole enne kahjunõude

esitamist teinud midagi selleks, et vähendada talle haldusorgani õigusvastasest tegevusest

tulenenud kahjusid, on praegusel juhul põhjendatud mõista rahalise hüvitisena välja 3 eurot iga

päeva kohta, mil kaebaja viibis kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli 2,5-3 m2, seega kokku

309 eurot. Kaebuse osalise rahuldamise tõttu (5,3 % ulatuses) tuleb vastustajalt kaebaja kasuks

välja mõista kaebaja tasutud 75 euro suurune riigilõiv proportsionaalselt kaebuse

rahuldamisega, so 3,96 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 11.11.2015 otsus

tühistada osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja

kasuks välja 309 euro suuruse hüvitise ja menetluskulu 3,96 eurot, ning teha uus otsus, millega

jätta kaebus täielikult rahuldamata.

Halduskohus on ebaõigesti arvanud põrandapinna arvutamisel WC aluse pindala kambri

üldpindalast välja. VSKE § 7 lg-st 1 lähtuvalt tuleb WC-d pidada kambri osaks. WC-d kambris

tuleb näha vangistustingimuste kontekstis positiivse asjaoluna. EIK lahendites on WC pind

enamasti arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei

saanud seda igal hetkel kasutada. Kaebajale oli WC pinna üldpinna hulka arvutamise korral

kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel tagatud vähemalt 2,75 m2. Seega oli kaebaja

paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna

ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. VSKE v.r

§ 6 lg 6 oli põhiseadusega kooskõlas, õiguspärane ja kehtiv, seetõttu ei saanud sellega kooskõlas

olev tegevus olla õigusvastane. Kuna vangla tegevus oli õiguspärane, on täitmata üks kahju

hüvitamise eeldustest.

Halduskohus jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad võimaluse lugeda alla 3 m2

suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Halduskohus

3-14-51825

5(6)

ei põhjendanud, miks pidanuks apellant EIK seisukohti siseriiklikust õigusest olulisemaks

pidama olukorras, kus EIK seisukohad isikliku ruumi küsimuses ei ole olnud järjepidevad.

Halduskohus ei hinnanud tõendeid kogumis ning rikkus põhjendamiskohustust, jättes

selgitamata, millist kaalu omasid kõik muud positiivsed tingimused, mis kaebajale tagatud olid.

Kogumina ei saa vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest

vangistustingimused Tallinna Vanglas on vähemalt rahuldaval tasemel. Kuivõrd vangla tegevus

kaebaja paigutamisel ei olnud ühelgi päeval õigusvastane, sest see lähtus kehtivast õigusest, on

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu ja õigusvastane.

Kaebajal ei ole õigust nõuda kahju hüvitamist, kuna ta ei kasutanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid. Eestis on kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse vältimiseks astutud

mitmeid samme.

Väljamõistetud hüvitis on põhjendamatult suur. Kohtuotsusest ei nähtu, kas halduskohus

arvestas hüvitise määramisel Tartu Ringkonnakohtu 15.04.2015 kohtuotsuses nr 3-13-1610

õiglaseks peetud hüvitise määraga 2 eurot päeva kohta. Olukorras, kus apellant ühtegi

õigusnormi ei rikkunud, pidanuks kohus põhjendama, mismoodi tekitas eeltoodud olukord

kaebajale valu ja kannatusi. Kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole jälgitav.

5. EG ei esitanud apellatsioonkaebusele vastust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus on alusetu ja tuleb jätta

rahuldamata. EIK leidis 20.10.2016 otsuses nr 7334/13, Muršić vs Horvaatia, et kinnipeetava

isikliku pinna leidmiseks tuleb kambri pindalast enne kogupindala jagamist seal viibinud isikute

arvuga maha arvata tualettruumi pindala (p 114). Selles lahendis toonitas EIK, et kambris peab

inimese kohta olema minimaalselt 3 m2 põrandapinda (p 110) ning kui põrandapinda on alla 3

m2, siis esineb tugev eeldus selleks, et isikut on peetud kinni inimväärikust rikkuvates

tingimustes (p 124). Alla 3 m2 põrandapinnast tulenevat rikkumise eeldust on võimalik ümber

lükata, kui isikliku ruumi kitsikust kompenseerivad järgnevad kumulatiivselt esinevad asjaolud

(p 132): ruumikitsikust peab kannatama lühiajaliselt ja harva; tagatud on võimalus

kambriväliseks liikumiseks ja kambrivälisteks tegevusteks, kusjuures õues viibimise koht peab

olema piisavalt avar ja pakkuma kaitset ka halva ilma eest ning kambrivälised tegevused

hõlmavad võimaluse veeta aega töötades, sportides, haridust omandades vms (p 133);

kinnipidamisasutuse üldine seisund peab olema talutav (loomuliku valguse ja värske õhu, kütte

või jahutuse olemasolu, kohased sanitaartingimused jne, p 134) ning ei tohi esineda konkreetse

isiku olukorda raskendavaid asjaolusid, mis on tingitud nt isiku soost, vanusest või

terviseseisundist (p 97).

7. Eeltoodud lahendist tulenevalt lähtus halduskohus vangla tegevuse õiguspärasust

analüüsides õigesti eeldusest, et WC-d ei saa võtta arvesse kambripinna suuruse hindamisel.

Vastustaja esitatud tabelist nähtub, et kaebaja on viibinud ilma WC pindala arvesse võtmata 2,5

m2 suuruse isikliku põrandapinnaga tingimustes perioodidel 01.08.2013-15.08.2013 (15 päeva),

21.08.2013-30.09.2019 (41 päeva), 02.10.2013-09.10.2013 (8 päeva), 15.10.2013, 17.10.2013-

06.11.2013 (21 päeva) ja 15.11.2013-01.12.2013 (17 päeva). Sellest lähtudes tuvastas

halduskohus õigesti, et vaidlustatud perioodist (26.03.2013-28.04.2014) 103 päeva jooksul oli

kaebajale tagatud arvestuslikku põrandapinda ühe inimese kohta alla 3 m2 ning sel ajal olid

kaebaja kinnipidamistingimused õigusvastased.

8. Praeguses asjas oli kaebaja pikemate perioodide vältel sunnitud olema kambris, kus tema

isiklik pind jäi alla 3 m2 isiku kohta. Seejuures ei ole vaidlust selles, et kogu kõnealuse perioodi

jooksul viibis kaebaja lukustatud kambris, kus tema ainus liikumisvõimalus oli 1 tund päevas

3-14-51825

6(6)

värske õhu käes jalutamist ning osalemine 02.12-13.12.2013 toimunud suitsetamisest

loobumise nõustamisel. Arvestades jalutusboksi väiksust (ca 15 m2) ja seda, et boksis viibivad

üldjuhul korraga kõik kambri kinnipeetavad ehk kuni kuus kinnipeetavat, ei leevendanud

jalutusvõimalus kaebaja olukorda. Samuti ei saa leevenduseks pidada kontsentreeritud

ajavahemikul suitsetamisest loobumise nõustamisel osalemist, eriti kuna nõustamine toimus

perioodil, mil kaebajale oli niigi tagatud isiklikku põrandapinda 3 m2. Kuna kaebaja

kambrivälise liikumise ja suhtluse võimalused olid piiratud, ei saanud muud tegevused seega

oluliselt mõjutada tema kinnipidamistingimusi ajal, mil ta viibis ruumikitsikuses, ega

võimaldada talle ulatuslikumat liikumist väljaspool kambrit.

9. Asjaolu, et Tallinna Vangla järgis kaebaja kambritesse paigutamisel kuni 31.12.2013

kehtinud VSKE § 6 lg-s 6 sätestatut, mille kohaselt oli kinnipeetavale toas või kambris ette

nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei tähenda, et kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus

tema kasutuses oli põrandapinda alla 3 m2, ei saaks koosmõjus teiste kinnipidamistingimustega

olla vastuolus EIÕK art-ga 3. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele

õigusvastaselt tekitatud kahju. Nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese

õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus

kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole

vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, p 11).

Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse

suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, p 10). Lisaks VSKE-le pidid vanglad

arvestama muid õigusnorme, sh põhiseaduse §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt

kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (Riigikohtu 20.06.2014

otsus nr 3-4-1-9-14, p 41).

10. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et praegusel juhul on kaebaja kinnipidamisega

alla 3 m2 suuruse isikliku pinnaga kambrites täidetud EIK praktikast tulenev eeldus, et tegemist

on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Halduskohus ei ole põhjendamiskohustust

rikkunud, sest asjas ei nähtu eelkõige kambrivälise tegevuse võimaldamisega seonduvaid

erandlikke asjaolusid, mis õigustanuks kaebajale alla 3 m2 suuruse isikliku põrandapinna

tagamist. Samuti ei pidanud kaebaja ruumikitsikust taluma üksnes lühiajaliselt, vaid korduvalt

ning pikemate perioodide kaupa.

11. Asjaolust, et kaebaja ei pöördunud eelnevalt märgukirjade või nõuete esitamisega vangla

poole, ei saa tingimata järeldada, et inimväärikust alandavate kinnipidamistingimuste mõju

kaebajale oli väheoluline. Ka ei ole halduskohus seda asjaolu tähelepanuta jätnud. Riigi

positiivne tegevus kinnipidamisasutuste ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks ei saa

välistada kahjunõude esitamise õigust või selle rahuldamist nende isikute puhul, kellele senise

õigusvastase tegevusega kahju on tekitatud. Arvestades inimväärikust alandava kohtlemise

kestust ja kõrvalekalde olulisust, ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust pidada halduskohtu

määratud hüvitist 309 eurot põhjendamatult suureks. Sarnastes asjades (põrandapind alla 3 m2,

täiendav liikumisvõimalus peale ühetunnise jalutuskäigu puudus, muid raskendavaid asjaolusid

ei esinenud) on kohtud mõistnud välja sarnaseid hüvitisi. Ringkonnakohus ei pea usutavaks, et

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks antud juhul kahju tekkimise ära hoidnud.

12. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad Tallinna Vangla menetluskulud HKMS § 108 lg 1

alusel tema enda kanda. AG ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad

tema võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets