3-14-52418/60 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

4. november 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52418

Haldusasi

H.V.

ja

H.M.

kaebus

põllumajandusministri

13. septembri 2014 käskkirja nr 127 punktide 3.3. ja 3.5.

tühistamise nõudes.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: H.V.

Kaebaja: H.M.

Esindaja: Toomas Marga

Vastustaja: Maaeluministeerium

Esindajad: v.adv Piret Blankin ja adv. Priit Lember

RESOLUTSIOON

1. Jätta H.V. ja H.M. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 5. detsembril 2016 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise

poolt

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD HALDUSAKT

1. Põllumajandusministri 22. märtsi 1999 käskkirjaga nr 66 (edaspidi käskkiri 1999/66) jäeti

maareformi seaduse (edaspidi MaarS) § 31 lg 1 punkti 7 alusel ning seoses vajadusega säilitada

Põllumajandusülikooli õppebaas, riigi omandisse teiste hulgas Tähtvere vallas asuvad Eerika

(83101:005:0044), Eerike (83101:005:0047) ja Muide (83101:113:0475) katastriüksused. Tegemist

oli õigusvastaselt võõrandatud maadega. Eerika ja Eerike katastriüksuste maa tagastamise

õigustatud subjektiks oli H.V. ning Muide katastriüksuse osas H.M.. H.M. esitas Tartu Maakohtule

kaebuse käskkirja nr 1999/66 seadusevastaseks tunnistamise nõudes. Haldusasjas nr 3-43/99

tehtud otsusega jättis maakohus kaebuse rahuldamata. Tartu Ringkonnakohus jättis rahuldamata

ka maakohtu otsuse peale esitatud H.M. apellatsioonkaebuse. Need kohtuotsused on jõustunud.

2. 1. augustil 2013 esitas H.M. põllumajandusministrile taotluse käskkirja 1999/66 kehtetuks

tunnistamiseks. 26. augustil 2013 esitas samalaadse taotluse ka H.V.. 13. märtsil 2014 andis

põllumajandusminister käskkirja nr 49, millega uuendas haldusmenetluse käskkirja nr 199/66

kehtetuks tunnistamise otsustamiseks.

3. 13. septembril 2014 andis põllumajandusminister käskkirja nr 127 (edaspidi käskkiri 2014/127),

millega otsustas lõpetada uuendatud haldusmenetluse H.V. ja H.M. osas (punkt 3.3) ning jätta

käskkiri 1999/66 kehtetuks tunnistamata (punkt 3.5). Nimetatud käskkirja põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised:

käskkiri 1999/66 on õiguspärane ning läbinud kohtuliku kontrolli haldusasjas nr 3-43/99, H.V.

ja H.M. 2014. aasta taotlustes ei ole esile toodud olulisi uusi asjaolusid, mis õigustaksid selle

käskkirja õiguspärasuse ümber hindamist;

käskkirja nr 1999/66 andmise ajal oli tegemist riigi äriühingu AS Tartu Agro kasutuses olnud

põllumajandusmaaga ning MaaRS § 31 lg 1 p 7 ei näinud ette olulist kaalutlusõigust selle maa

riigi omandisse jätmise otsustamisel;

maa hilisem kasutamine, ei mõjuta käskkirja nr 1999/66 õiguspärasust, samas on kõnealune

maa jätkuvalt riigi omandis ning seda kasutatakse põllumajanduslikus teadus- ja

arendustegevuses AS-i Tartu Agro ja Eesti Maaülikooli koostöös;

maatükkide tagastamine teeks võimatuks seemnevilja kasvatamise antud piirkonnas;

käskkirja nr 1999/66 kehtetuks tunnistamine kahjustaks AS-i Tartu Agro huvi selle maa

kasutamiseks rendilepingu alusel ning lisaks peab AS-il Tartu Agro kui riigi tellimusel OECD

nõuetele vastava sertifitseeritud kõrgpaljundusseemne tootjal olema võimalik jätta erinevate

kultuuride kasvukohtade vahele nõutud vahemaad ning eraldustsoonid, mis välistavad

taimede risttolmlemise;

käskkirja nr 1999/66 edasiulatuv kehtetuks tunnistamine pole võimalik, sest selle mõju on

lõplikult realiseerunud;

käskkirja nr 1999/66 kehtima jätmist toetab õiguskindluse põhimõte, sest tegu oli andmise ajal

õiguspärase haldusaktiga, mis on kehtinud 15 aastat, lisaks on riik panustanud

märkimisväärseid

ressursse

piirkonnas

OECD

nõuetele

vastava

sertifitseeritud

kõrgpaljundusseemne tootmiseks;

Eesti Maaülikoolil on tekkinud usaldus käskkirja nr 1999/66 kehtima jäämise suhtes seoses

selle maa kasutamisega õppe- ja teadusotstarbel;

KAEBAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED

4. H.V. ja H.M. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse käskkirja 2014/127 punktide 3.3 ja 3.5.

tühistamise nõudes. Kaebus sisaldas ka muid nõudeid, ent nende osas on kaebus läbi vaatamata

jäetud (kd I, tl. 180 ja 228).

5. Kaebajad leiavad, et põllumajandusminister ei ole uuendatud haldusmenetluses käskkirja nr

1999/66 kehtetuks tunnistamise üle otsustamisel kaalutlusõigust nõuetekohaselt teostanud.

Esiteks on kaebajad seisukohal, et neile ei tagatud nõuetekohaselt ärakuulamisõigust, sest

vaidlustatud käskkirja andmisel ei arvestatud kõigi nende poolt esitatud seisukohtadega. Iseäranis

toovad kaebajad välja, et arvestatud pole sellega, et tsiviilasjas nr 2-14-12468 sõlmitud

kompromissiga leppis riik AS-iga Tartu Agro sisuliselt kokku vaidlusaluste maade rendilepingu

pikendamise kuni aastani 2040, mistõttu on argumendid selle maa kasutamise võimalikkusest

Maaülikooli õppebaasina ning väited senise rendilepingu lõppemise kohta 2025. aastal, alusetud.

Lisaks sellele heidavad kaebajad ette, et käskkirjas 2014/127 on tuginetud täiesti uutele

asjaoludele, mille osas ei olnud kaebajatel mingit võimalust oma seisukohta kujundada. Sellisena

toovad kaebajad välja riigi väited riigi huvi kohta kõrgpaljundusseemne tootmisel, väited seoses

seaduses sätestatud kasvukohtade vahemaadega ning vajadusega muuta olemasolevat

maakorralduskava.

6. Kaebajad on seisukohal, et käskkiri 1999/66 oli selle andmise ajal õigusvastane ning asjaolu, et

H.M. kaebus haldusasjas nr 3-34/99 rahuldamata jäeti, ei välistanuks selle kehtetuks tunnistamist

uuendatud haldusmenetluses. Kaebajad on seisukohal, et eelviidatud kohtuasjas ei olnud kindlasti

kohtuliku kontrolli objektiks MaaRS nõuete järgimine selle käskkirja andmisel ega tegeliku avaliku

huvi olemasolu maa riigi omandisse jätmise vastu. Siinkohal rõhutavad kaebajad, et tegeliku

avaliku

huvi

puudumine

ilmnes

pärast

eelviidatud

kohtuotsuste

tegemist,

kui

põllumajandusminister teatas 26. novembril 1999, et AS-i Tartu Agro tegevuse jätkamine riigi

äriühinguna ei ole vajalik ning tegevuse jätkamine on otstarbekas vaid aktsiate väärtuste

suurendamiseks seoses maade kinnistamisega. Ka toovad kaebajad välja, et Maaülikool on 2.

jaanuari 2014 kirjas andnud selgelt mõista, et õppebaasiks sobivaim maa on katastriüksus

83101:003:0754. Kaebajad rõhutavad, et maareformi eesmärgist tulenevalt pidi õigusvastaselt

võõrandatud maa riigi omandisse jätmiseks ükskõik millisel alusel olema riigi ülekaalukas avalik

huvi ja reaalne vajadus selle maa järele, ent sellist vajadust käskkirja nr 1999/66 andmisel ei

olnud.

7. Ka leiavad kaebajad, viidates Riigikohtu otsustele kohtuasjas 3-3-1-102-06 ja 3-3-1-61-06, et

MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmise eelduseks oleks pidanud olema see, et

tegemist oli riigi äriühingu maaga ka MaaRS-i vastuvõtmise ajal, mis antud juhul ei saanud nii olla,

sest Tartu Riigimajand moodustati alles pärast MaaRS jõustumist. Kaebajad toovad välja ka selle,

et käskkiri 1999/66 oli õigusvastane põhjusel, et selle andmise aluseks olevat taotlust ei esitanud

selleks pädev isik, vaid Tartu Riigimajandi direktori kohusetäitja ning sellise taotluse menetlemine

oli oluline menetlusviga. Ka leiavad kaebajad, et otsuse tegemisel jäeti põhjendamatult

arvestamata Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 26. augusti 1992. a otsusega, mille kohaselt tuli riigi

põllumajanduslike õppe-, katse- ja teadusasutuste kasutusse andmisel eelistada õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamisnõuetega hõlmamata maaüksusi.

8. Kaebajad leiavad, et käskkirjas nr 2014/127 on ekslikult leitud, et käskkiri nr 1999/66 oli

nõuetekohaselt põhjendatud, kuna viimati nimetatud käskkirjas ei sisaldunud tegelikult mitte

ühtki asjakohast põhjendust selle kohta, milline ülekaalukas avalik huvi on õigusvastaselt

võõrandatud maa riigi omandisse jätmise vastu ega nähtu, et otsuse tegemisel oleks tegelikult

erinevaid huvisid kaalutud. Kaebajad leiavad, viidates Riigikohtu otsusele 3-3-1-1026-06, et

haldusakti põhjendamiskohustus kehtis ka enne HMS jõustumist.

9. Viidates veelkord Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-102-06, ei nõustu kaebajad käskkirjas

nr 2014/127 esitatud väitega, nagu ei omaks mingit tähtsust see, kuidas vaidlusaluseid maid

pärast nende riigi omandisse jätmist tegelikult kasutati. Kaebajad on seisukohal, et uuendatud

haldusmenetluse raames oleks vastustaja pidanud seega sisuliselt hindama, kas KK nr 66 märgitud

avalik

huvi

eksisteeris

haldusakti

andmise

ajal

või

tõendavad

asjaolud

kogumis,

et

maa

riigi

omandisse

jätmine

Põllumajandusülikooli

vajaduste

jaoks oli üksnes näilik. Kaebajad rõhutavad, et riigi tegevus pärast käskkirja 1999/66 andmist

näitab üheselt, et riigi väidetav huvi maade riigi omandisse jätmiseks oli teeseldud. Kaebajad

viitavad siin veelkord põllumajandusministri 1999. aasta novembri avaldusele AS-i Tartu Agro

tegevuse jätkamise mittevajalikkuse kohta, samuti sellele, et 2000. aastal korraldati nende maade

rendile andmiseks konkurss, mille tingimused olid ilmselgelt selliseid, et osaleda saaks üksainus

äriühing. Ka toovad kaebajad välja, et juba 2000. aastal ilmnes, et maad renditi AS-ile Tartu Agro

ning neid ei hakatud kasutama Põllumajandusülikooli õppebaasina.

10. Mis puudutab käskkirjas nr 2014/127 esitatud väidet, et AS Tartu Agro tegeleb rahvusvahelise

organisatsiooni poolt sertifitseeritud seemnetööstusega, selgitavad kaebajad, et vaidlusalused

maad moodustavad AS Tartu Agro kasutuses olevast maast 1,46% ning nende maade tagastamine

ei mõjutaks seemnekasvatusvõimalusi kuidagi, lisaks on konkreetsete vaidlusaluste maade

kasutamine seemnepõldudena või asumine seemnepõldude vahel, tõendamata. Kaebajad peavad

seda ka väga ebatõenäoliseks, arvestades, et vaidlusalused maatükid paiknevad Tartu-Tallinn

maantee vahetus läheduses, ning Eerike maaüksus ka tiheasustusala läheduses, mistõttu ei saa

nende maade kasutamine isetolmlevate liikide kasvatamiseks kuigi sobiv olla.

11. Kaebajad ei nõustu käskkirjas 2014/127 võetud seisukohaga, et käskkirja nr 1999/66

kehtetuks tunnistamine pole võimalik ning rõhutavad, et kindlasti ei oleks tegemist kehtetuks

tunnistamisega AS-i Tartu Agro kahjuks, kuna viimane pole selle haldusakti adressaat ega

soodustatud isik.

12. Kaebajad heidavad ette, et käskkirja 2014/127 andmisel ei ole tegelikult kaebajate huve üldse

arvestatud ega neid kaalutud, seejuures pole arvestatud kaebajate ootusega, et võõrvõimude

poolt ebaseaduslikult võõrandatud vara neile tagastatakse. Seeõttu leiavad kaebajad, et

käskkirjast 2014/127 ei nähtu, miks on leitud, et avalik huvi maa riigi omandisse jätmise vastu on

kaalukam kaebajate huvist. Kaebajad rõhutavad ka, viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-

51-01, et antud juhul ei saa käskkirja 1999/66 kehtima jätmist õigustada riigi õiguspärase

ootusega, kuna riigile pidi olema juba selle käskkirja andmise ajal teada, et tegemist on

õigusvastase haldusaktiga ning riigi ootus käskkirja alusel maa endale saada ei ole kaalukam

avalikust huvist haldustegevuse õiguspärasusese vastu. Kaebajate hinnangul on paljasõnalised ja

tõendamata käskkirjas 2014/127 esitatud väited riigi poolt kulutatud ressurssidele OECD nõuetele

vastava sertifitseeritud kõrgpaljundusseemne tootmiseks, ent isegi kui neid on tehtud, ei saa riik

tugineda õiguspärase ootuse põhimõttele, kuna ta teadis, et haldusakt on õigusvastane.

13. Kaebajad leiavad, et AS-i Tartu Agro huvide kaalumisel on vastustaja olnud erapoolik ja

kallutatud ning on põhjendamatult eelistanud AS-i Tartu Agro huve kaebajate huvidele. Kaebajad

rõhutavad, et 25 aastaks sõlmitud rendilepingust ei saa AS-ile Tartu Agro tuleneda tõsikindlat

ootust, et tal on õigus asjaomaseid maaüksusi igavesti kasutada, samuti on tõendamata väited

just vaidlusaluste maatükkide kasutamisest sertifitseeritud seemne tootmiseks ning puuduvad ka

tõendid AS-i Tartu Agro poolt vaidlusalustel kinnistutel tehtud mistahes investeeringute kohta.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

14. Maaeluministeerium peab H.V. ja H.M. kaebust põhjendamatuks ning taotleb selle

rahuldamata jätmist. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et käskkirja 2014/127 punktil 3.5 puudub

regulatiivne mõju ning seega pole tegemist haldusaktiga, mille tühistamist saaks üldse nõuda.

Vastustaja viitab Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-1-36-04 ning leiab, et uuendatud

haldusmenetluse lõpetamisele kohaldub HMS § 43 lg 2 teine lause. Vastustaja hinnangul ei ole

käskkirja 2014/127 punktid 3.3 ja 3.5 tekitanud, muutnud ega lõpetanud ühtki kaebajate õigust

ega kohustust. Vastustaja rõhutab, et kuivõrd vastustajal puudub kohustus käskkirja 1999/66

kehtetuks tunnistada, ei saa kaebajatel olla subjektiivset õigust seda vastustajalt ka nõuda. Ka

märgib vastustaja, et käskkirja 1999/66 osas on jõustunud kohtulahenditega tuvastatud selle

õiguspärasus ning kohus ei saa nimetatud küsimusi käesolevas menetluses uuesti ümber vaadata.

15. Vastustaja leiab, et on käskkirja 2014/127 andmisel võtnud arvesse kõiki asjakohaseid

kaalutlusi ning jõudnud põhjaliku ja vigadeta analüüsi tulemusena järeldusele, et käskkiri 1999/66

tuleb jätta kehtetuks tunnistamata. Vastustaja selgitab, et HMS § 64 lg 3 ja § 67 lg 1 kohaselt peab

haldusorgan arvestama muu hulgas usaldust haldusakti kehtima jäämise vastu, muude

puudutatud isikute nagu Maaülikooli ja AS-i Tartu Agro huvisid ning muid asjaolusid. Vastustaja

leiab, et ei saa käituda meelevaldselt ning otsustada 17 aastat hiljem, et seni kehtinud haldusakt

tuleb kehtetuks tunnistada, kuigi ühtegi uut asjaolu ei ole selgunud. Vastustaja märgib ka, et mitte

ükski õigusakt ei kohusta vastustajat igal suvalisel ajahetkel olema valmis maareformi käigus riigi

omandisse antud kinnisasjade omandiõiguse ümbervaatamiseks.

16. Vastustaja leiab, et õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamine ja seega kaebuse

lõppeesmärgi saavutamine ei ole võimalik, sest maa riigi omandisse jätmine maareformi seaduse

§ 31 lg 1 p 7 alusel oli ühekordse ja lõpliku toimega haldusakt, mis lõpetas omandireformi kui

olemuslikult ühekordse protsessi selle maa suhtes. Samas selgitab vastustaja, et käskkirja

1999/66 tagasiulatuvalt kehtetuks tunnistamisel tuleks tagasi täita selle faktilised ja õiguslikud

tagajärjed, ent selliseks tagasitäitmiseks puuduvad õiguslikud alused ja vajalikud protseduurid.

Vastustaja leiab, et mitte ühestki õigusaktist ei saa tuletada põhimõtet, et sellise

maareformiseaduse § 31 lg 1 p 7 alusel antud haldusakti aluseks olevad faktilised asjaolud peaksid

jääma igavesti samaks, hoolimata haldusakti mõju möödumisest. Vastustaja hinnangul muutub

riigi omandisse antud maa tavapäraseks riigivaraks ja sellele ei jää igaveseks külge

„omandireformi märki“ ning selle maaga ei kaasne kohustust igavesti arvestada omandireformi

õigustatud subjektide ning nende õigusjärglaste huvidega.

17. Vastustaja on jätkuvalt seda meelt, et maa riigi omandisse jätmisel puudus haldusorganil

kaalutlusõigus kuna MaaRS § 31 lg 1 p 7 ei jätnud kaalutlusruumi maa riigi omandisse jätmise

otsustamisel, kui vastavad faktilised asjaolud olid tuvastatud (maad kasutas riigi äriühing või

riigiasutus põllumajandusmaana), tuli see jätta riigi omandisse.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

18. Vaadanud läbi poolte seisukohad ning nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et H.V. ja

H.M. kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb rahuldamata jätta. Esiteks ei riku käskkiri 2014/127

kaebajate õigusi, sest see ei muuda mitte kuidagi juba varasemate haldusaktidega kindlaks

määratud õigust vaidlusaluste maade tagastamisele. Samuti leian, et kaebajatel ei saanud tekkida

subjektiivset õigust maa riigi omandisse jätmise küsimuse uuesti otsustamiseks pelgalt sellest, et

põllumajandusminister 13. märtsi 2014 käskkirjaga nr 49 haldusmenetluse uuendas. Vastavad

põhjendused on esitatud kohtuotsuses osas I. Teiseks on põllumajandusminister käskkirja

1999/66 kehtetuks tunnistamata jätmist piisavalt põhjendanud ning õigustatult leidnud, et

tegemist oli andmise ajal õiguspärase haldusaktiga. Kuna käskkirja 1999/66 iseloomust tulenevalt

ei ole mõeldav selle kehtetuks tunnistamine edasiulatuvalt ning kuivõrd haldusmenetluse seaduse

(HMS) § 66 lõikes 3 nimetatud asjaolusid ei esine, oli põllumajandusministri otsus jätta käskkiri

1999/66 kehtetuks tunnistamata õige ja põhjendatud. Seda puudutavad põhjendused on esitatud

osas II. Kolmandaks leian, et jättes isegi HMS § 66 lõikes 3 sätestatud haldusakti kehtetuks

tunnistamise piirangud tähelepanuta, on põllumajandusminister käskkirja 2014/127 andmisel

piisavalt kaalunud erinevaid huve ning kokkuvõttes põhjendatult leidnud, et õiguskindluse

tagamise vajadus on kaalukam kaebajate huvist maa tagastamise vastu. Selle seisukoha

põhjendused on esitatud osas III.

I

19. Vaatamata käesolevas asjas tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27. oktoobri 2016 määruses

võetud seisukohale, et kaebajate kaebeõigus tuleneb sellest, et nad olid menetlusosalisteks

haldusorgani enda initsiatiivil uuendatud haldusmenetluses, leian, et käskkiri nr 2014/127 ei saa

kaebajate õigusi rikkuda, kuna selle tulemusena ei muutunud kaebajate õiguste ega kohustuste

sisu mitte mingil moel. Haldusorgani otsusel jätta uuendatud haldusmenetluse tulemusena

haldusakt muutmata ei ole nimelt haldusakti iseloomu – see ei ole suunatud isiku õiguste

tekitamisele, muutmisele ega lõpetamisele. Tegemist ei ole ka olukorraga, kus isikul on

subjektiivne õigus nõuda haldusakti andmist või haldusakti andmise kaalumist, ent haldusorgan

haldusakti andmisest keeldub. Subjektiivseks õiguseks, mille kaitseks kaebajad käesoleval juhul

kohtusse pöördunud on, saab olla nende õigus õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamisele.

Vaidlusaluste maatükkide osas on see õigus kindlaks määratud käskkirjaga 1999/66 ning sellest

lähtudes antud kohaliku omavalitsuse haldusaktidega maa tagastamata jätmise kohta. Käskkiri

2014/127 ei muuda selle õiguse sisus ega mahus mitte midagi.

20. Olen jätkuvalt seisukohal, et varasema haldusakti kehtetuks tunnistamata jätmine saab isiku

subjektiivseid õigusi rikkuda juhul, kui esinevad HMS § 44 sätestatud menetluse uuendamise

alused. Üksnes nende aluste esinemisel on isikul HMS § 68 lõikest 1 tulenevalt õigus haldusakti

kehtetuks tunnistamist nõuda. Õiguseks, mida isik sel juhul kohtusse pöördumisega kaitseb, on

õigus sellele, et algse haldusaktiga lahendatud küsimus lahendataks uuesti, võttes arvesse HMS §-

s 44 loetletud asjaolusid. Võrdväärset õigust ei saa isikul olla, kui HMS §-s 44 loetletud asjaolusid

ei esine. See, et haldusorgan võib haldusakti kehtetuks tunnistamist kaaluda omal algatusel ka

mistahes muul põhjusel, ei peaks andma isikule õigust vaidlustada sellise kaalumise tulemusena

tehtud uut otsust, millega algse haldusaktiga reguleeritud õiguste ja kohustuste osas midagi ei

muudeta.

21. Leian, et ainuüksi sellest, et haldusorgan haldusakti kehtetuks tunnistamiseks

haldusmenetluse uuendab (st. asub haldusakti kehtetuks tunnistamist kaaluma), ei saa tuleneda

isikule õigust selle uuendatud haldusmenetluse tulemusena tehtud otsust vaidlustada, kui see

otsus ei muuda selle isiku jaoks midagi varasema kehtiva haldusaktiga reguleeritud õigustes ja

kohustustes ning isikul ei olnud HMS § 68 lõikest 1 tulenevalt õigust haldusakti kehtetuks

tunnistamist nõuda. Möönan, et selline vaidlustamise õigus peaks isikul olema juhul, kui

haldusorgan uuendab menetluse omal algatusel, ent HMS § 44 sätestatud alused objektiivselt

esinevad. Juhul kui HMS § 44 lõikes 1 sätestatud aluseid ei esine, ei ole isikul subjektiivset õigust

haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda ning seega ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamata

jätmine ka tema subjektiivseid õigusi rikkuda. Ainult sellest, et haldusorgan menetluse uuendab ja

algse haldusakti kehtetuks tunnistamist kaalub, ei teki isikule HMS § 68 lõikes 1 nimetatud

õigusega sarnast õigust, sõltumata sellest, kas haldusorgan tuvastas haldusakti kehtetuks

tunnistamise üle otsustamisel olulised asjaolud õigesti ja teostas kaalutlusõigust nõuetekohaselt

või mitte. Isiku subjektiivseid õigusi puudutab sellise uuendatud menetluse tulemusena tehtav

otsus juhul, kui sellega algset haldusakti muudetakse või see kehtetuks tunnistatakse või juhul kui

esinevad HMS § 44 nimetatud asjaolud.

22. Möönan, et kohtupraktikas näib olevat asutud pigem seisukohale, et isiku, kelle õigusi ja

kohustusi algse haldusaktiga reguleeriti, on õigus vaidlustada haldusakti kehtetuks tunnistamata

jätmine ka juhul, kui haldusorgan uuendas haldusmenetluse muul kui HMS § 44 sätestatud alusel

ehk kaalus haldusakti kehtetuks tunnistamist ilma, et tal selleks vajadust ja kohustust olnud oleks.

See käsitlus on minu hinnangul ebaloogiline, sest annab isikule õiguse vaidlustada haldusorgani

tegevusetust olukorras, kus tal algselt ei olnud subjektiivset õigust nõuda, et haldusorgan

tegutseks ning tegevusetus ei muuda samas midagi juba isiku jaoks varasemalt kindlaks määratud

õiguste ja kohustuste mahus. Ainuüksi sellest, et isik oli uuendatud haldusmenetluses

menetlusosaliseks, kellelt küsiti asja kohta arvamus, ei peaks andma kaebeõigust, kui uuendatud

menetluse lõpptulemusena selle isiku õiguste ja kohustuste maht ei muutu ning isikul HMS § 68

lõikes 1 nimetatud subjektiivset õigust ei olnud. Juhindudes käesoleva asja lahendamisel siiski

ringkonnakohtu 27. oktoobri 2015 kohtumääruses võetud seisukohast kaebajate subjektiivsete

õiguste rikkumise võimalikkuse osas, käsitlen allpool ka põhjuseid, miks leian, et käskkiri 2014/217

on ka sisuliselt õiguspärane. Leian siiski, et kaebuse saaks rahuldamata jätta pelgalt ülaltoodud

põhjusel varasema haldusakti kehtetuks tunnistamata jätmise halduskohtus vaidlustamise õigust

käsitlev kohtupraktika vajab muutmist.

II

23. Haldusakti kehtetuks tunnistamine tuleb HMS § 64 lg 2 kohaselt kaalutlusõiguse alusel, kui

seadus ei keela haldusakti kehtetuks tunnistada või ei kohusta haldusakti kehtetuks. Haldusakti

kehtetuks tunnistamise võimalused on erinevad, sõltuvalt sellest, kas tegemist on kehtetuks

tunnistamisega isiku kasuks või isiku kahjuks ning sellest, kas haldusakt oli selle andmise ajal

õiguspärane või õigusvastane. Käskkirjaga 1999/66 jäeti maa, mille tagastamist taotlesid

kaebajad, riigi omandisse. HMS § 68 lõikest 4 tulenevalt tuleb sellise akti kehtetuks tunnistamisel

lähtuda sätetest, mis reguleerivad haldusakti kehtetuks tunnistamist isiku kahjuks. Seega sõltusid

käskkirja 1999/66 kehtetuks tunnistamise piirangud ning põllumajandusministri kaalutlusõiguse

ulatus suurel määral sellest, kas tegemist oli õiguspärase (HMS § 66 lg 1) või õigusvastase (HMS §

66 lõiked 2 ja 3) haldusaktiga.

24. Leian, et käskkirja 2014/127 andmisel on põllumajandusminister põhjendatult leidnud, et

käskkiri 1999/66 oli selle andmise ajal õiguspärane haldusakt. Käskkirjaga 1999/66 otsustati maa

riigi omandisse jätmine MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel. Vastustajal on õigus, et sel alusel maa riigi

omandisse jätmise otsustamisel ei olnud põllumajandusministril märkimisväärset kaalutlusõigust

ning maa, mis oli põllumajandusreformi käigus antud riigiasutuse või riigi äriühingu kasutusse, tuli

jätta riigi omandisse. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et käskkirja 1999/66

andmisel ajal oli AS Tartu Agro näol tegemist riigi äriühinguga ning selle käskkirjaga riigi

omandisse jäetud maa näol oli tol ajal tegemist AS-i Tartu Agro põllumajandusmaaga MaaRS § 31

lg 1 p 7 tähenduses. Minu hinnangul oleneb maa riigi omandisse jätmise otsustamisel

kaalutlusõiguse ja seega põhjendamiskohustuse ulatus olulisel määral sellest, millisel alusel maa

riigi omandisse jäetakse. Maa riigi omandisse jätmisel MaarS § 31 lg 1 p 7 alusel ei saa lähtuda

samadest põhimõtetest ning kohtupraktikast, mis puudutab maa riigi omandisse jätmist MaaRS §

31 lg 1 p 4 alusel (sotsiaalmaana). MaarS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmisest piisas

asjaolust, et tegemist on riigiasutuse või riigi äriühingu kasutuses olnud põllumajandusmaaga,

ilma et oleks olnud vaja täiendavalt põhjendada, miks konkreetne maa sellele riigiasutusele või

riigi äriühingule vajalik on või miks ei ole võimalik saavutada sama eesmärki näiteks maa

tagastamise korral omandireformi õigustatud subjektile. MaaRS § 31 lg 1 punktis 7 peetakse

silmas põllumajandusreformi raames loodud riigi põllumajandusettevõtete kasutuses olevat

maad, mille riigi omandisse jätmine ei ole võrreldav sotsiaalmaa riigi omandisse jätmisega.

25. Vastustaja on õigesti viidanud sellele, et H.M. kaebuse lahendamisel on nii Tartu Maakohus

kui Tartu Ringkonnakohus üheselt mõistetavalt leidnud, et käskkiri 1999/66 oli õiguspärane ja

piisavalt põhjendatud. Nõustun vastustajaga selles, et uuendatud haldusmenetluses oleks

varasema haldusakti õiguspärasuse osas teistsugusele seisukohale jõudmine eeldanud

mingisuguste kaalukate ja toonase kohtuliku kontrolli esemeks mitte olnud asjaolude esinemist.

Kaebajad eksivad, leides, et eelviidatud lahendites kontrollis kohus üksnes seda, kas AS Tartu Agro

näol oli tegemist MaaRS § 31 lg 1 punktis 7 nimetatud ettevõttega. Kohtuliku kontrolli esemeks oli

käskkirja õiguspärasus tervikuna. Muuhulgas on Tartu Ringkonnakohtu otsuses sõnaselgelt võetud

seisukoht, et vaidlustatud käskkirjas on põhjendatud Muide katastriüksuse riigi omandisse jätmise

vajalikkust. Seega oli ka maa riigi omandisse jätmise põhjendatus kohtuliku kontrolli esemeks.

Seda silmas pidades ei sa asjakohaseks pidada kaebajate viidet Riigikohtu otsusele kohtuasjas 3-3-

1-36-04. Selles otsuses möönis Riigikohus võimalust tunnistada varasema kohtuliku kontrolli

läbinud haldusakt kehtetuks sellistest asjaoludest või motiividest tulenevalt, mis ei olnud

kohtuliku kontrolli objektiks. Haldusasja nr 3-43/99 puhul oli maa riigi omandisse jätmise

õiguspärasus ning põhjendatus igal juhul kohtuliku kontrolli objektiks ning kõik need väidetavad

põhjendamispuudused, millele kaebajad oma 2014. aasta taotlustes viitasid, olid sel haldusaktil

selle andmise ajal ning 1999. aastal toiminud kohtumenetluse ajal. Kuigi varasem kohtumenetlus

puudutas üksnes Muide maaüksust, olid maa riigi omandisse jätmise asjaolud ja põhjendused

Eerika ja Eerike maaüksuste puhul täpselt samasugused. Eeltoodu tõttu on põllumajandusminister

käskkirja 2014/127 andmisel õigesti leidnud, et käskkirja 1999/66 vastavust selle andmise ajal

kehtinud õigusnormidele ning selle põhjendatust ei saa kahtluse alla seada.

26. Ekslik on kaebajate seisukoht, et MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel oli võimalik riigi omandisse jätta

üksnes sellist põllumajandusmaad, mis vastas tunnustele nii MaaRS jõustumise kui otsustamise

ajal. MaaRS § 31 lg 1 p 7 peeti silmas eeskätt põllumajandusreformi tulemusena moodustatud riigi

põllumajandusettevõtteid, mis vähemalt üldjuhul moodustati pärast MaaRS jõustumist, mistõttu

ei saa MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel maa riigi omandisse jätmine eeldada seda, et tegemist oleks

olnud neile tunnustele vastava maaga MaaRS jõustumise ajal. Seetõttu ei saa MaaRS § 31 lg 1 p 7

kohaldamisel arvestada näiteks sotsiaalmaa riigi omandisse jätmist käsitlevat kohtupraktikat,

milles on tõepoolest leitud, et selline maa pidi sotsiaalmaa otstarvet täitma nii MaaRS jõustumise

ajal kui riigi omandisse jätmise otsuse tegemise ajal. Samamoodi ei nõua MaaRS § 31 lg 1 p 7

maakasutuse otstarbekuse ja alternatiivsete võimaluste hindamist nii nagu see on vajalik näiteks

MaaRS § 31 lg 1 punktis 2 nimetatud riikliku kaitse all olevate objektide maa puhul.

27. Põhjendamatu on ka seisukoht, et käskkirja 1999/66 õigusvastasus tuleneb sellest, et taotluse

maa riigi omandisse jätmiseks esitas riigiettevõtte juht, kes ei kuulunud maa riigi omandisse

jätmise korras nimetatud maa riigi omandisse jätmise taotlejate hulka. Vastustajal on õigus, et see

puudus ei saanud mõjutada asja otsustamist, kuna lõppotsustuse tegi selleks pädev organ, nimelt

põllumajandusminister, olukorras, kus sama maa riigi omandisse jätmise taotluse esitamise õigus

oleks olnud Põllumajandusministeeriumil, mille juht põllumajandusminister ise oli. See, kelle

esitatud taotluse alusel maa riigi omandisse jätmise menetlus algatati, ei saanud mõjutada maa

riigi omandisse jätmise seisukohast oluliste asjaolude välja selgitamist. Seega oli maa riigi

omandisse jätmise korras sätestatud tunnustele vastava taotluse puudumine igal juhul käsitatav

ebaolulise vormiveana, mis ei saanud mõjutada asja otsustamist ega saa seega tuua kaasa

käskkirja 1999/66 õigusvastasust.

28. Nõustuda ei saa ka kaebajate väidetega, mis puudutab Ülemnõukogu 26. augusti 1992 otsust

"Riigimaa eraldamise kohta põllumajanduslikele õppe-, katse- ja teadusasutustele". Nimetatud

otsuses määrati kindlaks seal loetletud asutustele ja ettevõtetele eraldatava maa kogusuurus ning

sätestati, et maa eraldatakse eelkõige nendest maadest, mille suhtes ei ole tagastamise taotlusi

esitatud, ent see otsus ei piira maa riigi omandisse jätmist MaaRS § 31 lg 1 p 7 alusel. Samuti ei

tulene viimati nimetatud normist, et maa riigi omandisse jätmise otsustamisel oleks saanud uuesti

hinnata maa AS Tartu Agro kasutusse andmise asjaolusid või põhjendatust. Liiati ei välistanud

eelnimetatud Ülemnõukogu otsus tagastamistaotlusega hõlmatud maa riigiettevõtte kasutusse

andmist, vaid selles märgiti üksnes, et eelkõige antakse riigiettevõtte kasutusse maa, mille suhtes

tagastamistaotlust esitatud ei ole.

29. Kuivõrd haldusakti õiguspärasust saab hinnata selle andmise aja seisuga, ei saa käskkirja

1999/66 õiguspärasust mõjutada see, mida arvas põllumajandusminister AS Tartu Agro riigi

äriühinguna jätkamise vajalikkusest 1999. aasta oktoobris või kuidas kõnealuseid maid edaspidi

kasutati. Esiteks ei antud vaidlusaluseid maid käskkirjaga 1999/66 AS-i Tartu Agro omandisse, vaid

need jäeti riigi omandisse ning asjaolul, kas või kui pikas perspektiivis pidas riik vajalikuks AS-i

Tartu Agro aktsiate omamist, ei mõjuta kuidagi käskkirja 1999/66 aluseks olnud asjaolu, et

vaidlusaluste maatükkide riigi omandisse jätmisel oli tegemist MaaRS § 31 lg 1 p 7 tunnustele

vastava maaga. Liiati ei saa põllumajandusministri (või Vabariigi Valitsuse) seisukohta, et AS Tartu

Agro jätkamine pikemas perspektiivis riigi äriühinguna pole vajalik, käsitada seisukohana, et

vaidlusaluste maade riigi omandisse jätmine oleks alusetu olnud. Kõnealuse maa riigi omandisse

jätmist põhjendati vajadusega säilitada Põllumajandusülikooli õppebaas. Sellel vajadusel

omakorda pole seost sellega, kas AS Tartu Agro aktsiad kuuluvad riigile või mitte. Samuti ei ole

käskkirjas 1999/66 nimetatud eesmärgi (Eesti Põllumajandusülikooli õppebaasi säilitamise

vajadus) täitmiseks iseenesest vajalik, et konkreetsed maatükid oleksid vahetult ülikooli

kasutuses. Välistatud pole nende rendile andmine ning selle maa kasutamine ülikooli teadus- ja

õppeülesannete täitmises selliselt läbi maa tegeliku kasutaja (rentniku) ja ülikooli vaheliste

koostöökokkulepete. Eeltoodust tulenevalt on alusetu ka kaebajate viide tsiviilasjas nr 2-14-12468

sõlmitud kompromissile. See kompromiss ei saa mõjutada käskkirja 1999/66 õiguspärasust ega

saa ka tõendada maa riigi omandisse jätmise alusetust.

30. Kuivõrd eeltoodud põhjustel oli käskkirja 1999/66 näol tegu selle andmise ajal õiguspärase

haldusaktiga, olnuks selle kehtetuks tunnistamine võimalik HMS § 66 lõigetes 2 või 3 sätestatut

arvestades. Esmalt on vastustajal õigus selles, et käskkirja 1999/66 näol ei ole tegemist kestva

mõjuga haldusaktiga, vaid selle mõju realiseerus lõplikult seal nimetatud maatükkide

kinnistusraamatusse kandmisega. Sellest tulenevalt ei olnud 2014. aastal põhimõtteliselt võimalik

käskkirja 1999/66 edasiulatuv kehtetuks tunnustamine. Haldusakti edasiulatuv kehtetuks

tunnistamine ei mõjutaks kehtetuks tunnistamisele eelnevalt selle haldusakti alusel tehtud

sooritusi, vaid see lõpetaks haldusaktist tuleneva mõju edaspidiseks. Kuna 2014. aastal käskkirjal

1999/66 enam mistahes edasiulatuvat õigusmõju ei olnud, oleks mõeldav olnud (ja ka kaebajate

tegeliku eesmärgi seisukohast ainuvõimalik) selle kehtetuks tunnistamine tagasiulatuvalt. Seega ei

olnud käskkirja 1999/66 kehtetuks tunnistamine põhimõtteliselt võimalik HMS § 66 lg 2 punkti 2

alusel.

31. HMS § 66 lõikest 3 tuleneb, et haldusakti, mis andmise ajal oli õiguspärane, võib tunnistada

isiku kahjuks tagasiulatuvalt kehtetuks sama paragrahvi lõike 2 punktides 1, 3 ja 4 sätestatud

juhtudel. Ühtki nimetatud alustest käesoleval juhul ei esinenud. HMS § 66 lg 2 punktis 1

nimetatud võimalusena tunnistada akt kehtetuks, kui see on lubatud seadusega, peetakse silmas

olukorda, kus konkreetset liiki haldusakti andmist reguleeriv eriseadus näeb ette sellise akti

kehtetuks tunnistamise võimaluse. Sellist eriseadust antud juhul ei ole ning kehtetuks

tunnistamise võimalust pole ette nähtud ka käskkirjas endas. Kuna käskkirjaga 1999/66 ei pandud

selle adressaadile lisakohustusi, ei saa kõne alla tulla kehtetuks tunnistamine lähtudes HMS § 66

lg 2 punktist 3. Samuti ei esinenud antud juhul HMS § 66 lg 2 punktis 4 nimetatud alust, sest seal

peetakse silmas selliseid olukordi, kus haldusaktiga on isikule antud soodustus mingil kindlal

eesmärgil kasutamiseks (näiteks sihtotstarbeline toetus vms). Maa riigi omandisse jätmisest ei

tulenenud riigile kohustust edaspidi kõnealust maad olgu põllumajandusmaana, Eesti

Põllumajandusülikooli õppebaasina või mistahes muul kindlal eesmärgil kasutada. Seega ei saa

kõne alla tulla ka viimati nimetatud sätte kohaldamine. See tähendab, et tegelikult ei olnud

põllumajandusministril võimalik käskkirja 1999/66 kehtetuks tunnistamine.

32. Kuivõrd minister tuvastas käskkirjas 2014/127 õigesti, et käskkiri 1999/66 oli selle andmise ajal

õiguspärane, ei pidanud ta kontrollima asjaolusid, mis puudutavad vaidlusaluste maade tegelikku

kasutamist 2014. aastal, mistõttu ei ole ka siinkohal vajalik hinnata käskkirja 2014/127 neid

põhjendusi, mis puudutavad riigi omandisse jäetud maade kasutamist seemnekasvatuseks,

sellesse maasse väidetavalt tehtud investeeringuid või Eesti Maaülikooli perspektiivseid võimalusi

seda maad oma õppebaasina tegelikult kasutama asuda. Sellest tulenevalt on põhjendamatud ka

kaebajate etteheited ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Need kaebajate jaoks üllatuslikud

asjaolud, mis käskkirjas nr 2014/127 esmakordselt välja toodi, ei olnud käskkirja 1999/66

kehtetuks tunnistamise lubatavuse seisukohast asjakohased. Teiseks oli ärakuulamisõigus piisavalt

tagatud seeläbi, et kaebajatel oli võimalik esitada oma seisukoht olulistes küsimustes ja tuua välja

oma huvi käskkirja 1999/66 kehtetuks tunnistamise vastu. Haldusakt ei ole õigusvastane

seepärast, et haldusorgan ei ole üksikasjalikult käsitlenud kõiki menetlusse kaasatud isiku poolt

esitatud vastuväiteid või argumente. Käskkirjas käsitlemata jäetud kaebajate argumentide analüüs

ei oleks eeltoodud põhjustel saanud viia teistsuguse tulemuseni.

III

33. Viimaks leian, et isegi kui põllumajandusministril oleks olnud võimalik ilma HMS §-s 66

sätestatud piiranguteta kaaluda käskkirja 1999/66 kehtetuks tunnistamist, oleks toimikust

nähtuvatel asjaoludel igal juhul õigustatud õiguskindlusele ning riigi kui käskkirja 1999/66

esemeks oleva maa omaniku huvidele suurema kaalu omistamine kui kaebajate huvile

õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise vastu. Nii kaebajate kui riigi huvi taandub

kokkuvõttes maa omandiõigusele. Riigi huvi väärtust suurendab kahtlemata ka käskkirjas

2014/127 õigesti esile toodud asjaolu, et maa riigi omandisse jätmise otsustamisest oli 2014.

aastaks möödunud 15 aastat. Õiguskindlus on iseenesest ka avaliku huviga hõlmatud väärtus ning

õiguskindlust kahjustava haldustegevuse õigustamiseks, sealhulgas pikka aega kehtinud

haldusakti kehtetuks tunnistamiseks ning selle akti alusel tekkinud omandisuhete muutmiseks

peaks

olema

väga

kaalukad

põhjused.

Kuigi

sellist

vaba

kaalumise

võimalust

põllumajandusministril antud asjas tegelikult ei olnud ning käskkirjas 2014/127 oli huvide

kaalumine HMS § 66 lg 2 punktist 2 lähtudes iseenesest asjakohatu, tuleks nõustuda

põllumajandusministri järeldusega, et kaebajatel ei oleks ülekaalukat huvi käskkirja 1999/66

kehtetuks tunnistamise vastu. Riigi kui käskkirja 1999/66 alusel maa omanikuks saanu

veendumust selle käskkirja kehtima jäämise vastu omaniku õigust tugineda õiguskindluse

põhimõttele, suurendab igal juhul ka see, et käskkiri 1999/66 läbis kohtuliku kontrolli 1999. aastal

ning jõustunud kohtuotsusega tuvastati, et käskkiri on õiguspärane. Kaebajate väitega, et riigi huvi

maa riigi omandisse jätmise kohta oli näilik juba maa riigi omandisse jätmise otsustamise ajal, ei

saa nõustuda, sest kõik asjaolud, millele kaebajad viitavad (AS-i Tartu Agro erastamine, maa

pikaajalisele rendile andmine) on leidnud aset pärast maa riigi omandisse jätmist. Vastustaja on

õigesti viidanud sellele, et maa riigi omandisse jätmisega ei kaasnenud riigile kohustust jätkata

edaspidi maa kasutamist otstarbel, milleks see riigi omandisse jäeti. Samuti ei tulene seadusest

vajadust hiljem hinnata seda, kas mingi riigi omandisse jäetud maatükk on riigile vajalik või mitte.

Seetõttu on käesoleva vaidluse seisukohast asjakohatud poolte väited selle kohta, kuidas

kõnealuseid maid praegu kasutatakse ning millised on riigi plaanid nende kasutamisel edaspidi.

Mis puudutab seda, kas sellises olukorras maa riigi omandisse jätmise otsuse tagasitäitmine ja

näiteks hilisem õigustatud subjektidele tagastamine võimalik on, siis vajadusel peab maareformi

seaduse, asjaõigusseaduse ja kinnistusraamatu seaduse ning nende rakendusaktide tõlgendamise

teel olema võimalik vastav lahendus leida, ent kahtlemata kaasneks sellega märkimisväärne

lisakoormus, mis omakorda suurendab juba kord tehtud otsuse kehtima jätmist. Seega vähemalt

osaliselt oleksid vastustaja viited tagasipööramatuse võimatusest või vähemalt keerukusest,

asjakohased. Seega, leian, et isegi juhul kui vastustaja oleks saanud kaaluda käskkirja 1999/66

kehtetuks tunnistamist nii vabalt nagu seda võimaldab HMS § 66 lg 2 p 2 või HMS § 66 lg 1, oleks

igal juhul olnud võimalik kaalumise tulemusena jõuda otsusele käskkiri 1999/66 kehtetuks

tunnistamata jätta, sest kuna kaebajate huvi vaidlusalused maad tagasi saada ei saa olla ilmselgelt

suurem avalikust huvist õiguskindluse tagamise vastu, riigi kui maa kinnistusraamatusse kantud

omaniku huvist vaidlusaluste maatükkide suhtes vabalt enda omandiõigust teostada ning

kolmanda isiku, st. AS Tartu Agro huvist nende maade kasutamiseks riigiga sõlmitud kokkulepete

kehtivuse vastu. Kaebajate viited Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-51-01 ei ole siinkohal

paslikud, sest seal käsitleti olukorda, kus isik soovis haldusakti kehtetuks tunnistamist pareerida

tuginedes haldusaktiga talle antud õigusele, mida ei olnud veel realiseeritud (haldusakti kohaselt

tulevikus teatud soodustuse saamise lootus), samas kui käesoleval juhul on riik haldusaktist

tuleneva õiguse realiseerinud, maa on kinnistatud ning riik on selle maaga teinud ka

võlaõiguslikke tehinguid kolmandate isikutega. Arvestades HMS § 64 lõikes 3 sätestatud

kaalutlusõiguse piire, on haldusorganil ka juhul kui ei esine ei HMS § 66 lõikest 3 tulenevaid

haldusakti kehtetuks tunnistamise piiranguid ega ka HMS §-s 44 nimetatud asjaolusid, igal juhul

väga avar vabadus otsustada haldusakt kehtetuks tunnistamata jätta.

IV

34. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebajate kahjuks. Põllumajandusminister on taotlenud

enda kasuks õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt ei mõisteta

kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid, kui vaidlus ei välju olulisel määral vastustaja

haldusorganite tavapärast tegevuse piiridest. Käesoleval juhul ei saa pidada vaidlust neid piire sel

määral ületavaks. Vaidluse mahukus, mis ilmselt iseäranis tingis vastustaja poolt professionaalse

õigusabi kasutamise, on suurel määral tingitud sellest, et vastustaja otsustas üldse

haldusmenetluse uuendada, ilma et selleks mingisugust vajadust olnud oleks. Vaidluse esemeks

oli seejuures vastustaja käskkiri 2014/127 ning selles esitatud põhjendused. Vastustajale ei saa

kuidagi ette heita professionaalse õigusabi kasutamist, ent sellega seotud kulud jäävad vastustaja

kanda samamoodi, kui need oleks jäänud juhul, kui vastustaja oleks kohtumenetluses osalemise

korraldanud oma ametnike kaudu. Seetõttu jäävad poolte kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik