2-16-14105/5 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Määruse tegemise aeg ja koht

4. november 2016. a, Tallinn

Tsiviilasja number

2-16-14105

Tsiviilasi

TS hagi MT vastu omandiõiguse tunnustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Harju maakohtu 21. septembri 2016. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

TS määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (määruskaebuse esitaja): TS (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Ardi Šuvalov

Kostja: MT (isikukood XXXXXXXXXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 21. septembri 2016 määruse resolutsioon jätta muutmata, aga

muuta määruse põhjendusi.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

4. Määrata kindlaks, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Hagejal on õigus esitada käesoleva määruse peale määruskaebus vahetult Riigikohtule

15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest. Määruskaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seadusest ei tulene teisiti.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

HAGI ESE JA ALUS NING HAGEJA TAOTLUSED

1. TS (hageja) esitas 19. septembril 2016 Harju Maakohtule hagi MT (kostja) vastu nõudega

„tunnustada

[hageja]

omandiõigust

½

Tallinnas,

Ehitajate

tee

111-50

asuvast

korteriomandist“ (edaspidi „vaidlusalune korteriomand“).

2. Hageja tõi hagi alusena esile järgmised asjaolud:

2 (5)

 TS ja NS (koos edaspidi „abikaasad“) olid abielus 22. jaanuar 1982 – 16. mai 1996 ja

selle abielu kestel erastas TS vaidlusaluse korteriomandi reaalosaks oleva korteri

(edaspidi „korter“);

 peale abielu lahutamist jagasid abikaasad 27. märtsil 1997 ühisvara, mille kohaselt

korter TS-le ja NS sai rahalise kompensatsiooni;

 vaidlusalune korteriomand kinnistati 18. veebruaril 2003 ja omanikuna kanti kinnistus-

raamatusse TS;

 NS suri ca 16. augustil 2006 ja kostja on tema tütrena väidetav pärija;

 TS tegi 29. septembril 2014 testamendi, milles märkis enda pärijateks võrdsetes

mõttelistes osades JG ja hageja;

 TS suri 7. oktoobril 2014 ning notar väljastas 1. detsembril 2014 pärimistunnistuse,

mille kohaselt on pärijateks JG ja hageja;

 pärimistunnistuse alusel kanti JG ja hageja kinnistusraamatusse vaidlusaluse

korteriomandi ühisomanikena;

 kostja esitas 1. augustil 2016 kinnistamisavalduse ja pärimistunnistuse kinnisraamatu

kande parandamiseks ja enda sisse kandmiseks vaidlusaluse korteriomandi

ühisomanikuna.

3. Hagiavalduses sisaldusid hagi tagamise ja iseseisva nõudeta kolmanda isiku JG menetlusse

kaasamise taotlused. Maakohus jättis 20. septembri 2016 määrusega hagi tagamise taotluse

rahuldamata.

MAAKOHTU MÄÄRUS

4. Maakohus keeldus 21. septembri 2016 määrusega (vaidlustatud määrus) hagi tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 371 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel menetlusse võtmast.

Maakohus järeldas hagi alusest ja kinnistusraamatu andmetest, et hageja ja JG on kantud

vaidlusaluse korteriomandi ühisomanikena kinnistusraamatusse ning asjaolude kohaselt on

nende osad ühisomandis võrdsed (st kummalgi ½ suurune osa). Sisuliselt soovib hageja

tunnustada seda, mis tal juba on. Neil asjaoludel ei ole hageja õiguste rikkumine kostja poolt

võimalik ja TsMS § 371 lg 2 p 1 alusel tuleb hagi menetlemisest keelduda.

Kuivõrd kinnistusraamatuseaduse § 34¹ lg 1 sätestab, et kande tegemiseks, muutmiseks või

kustutamiseks on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne

kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, siis ei ole kostjal võimalik

kinnistusraamatusse kannet ehk omandi muudatust ilma hageja ja JG nõusolekuta teha. Seega

ei riku ka kostja esitatud kinnistamisavaldus hageja õiguseid.

Täiendavalt sedastas maakohus, et hagi alusest nähtuvalt ei sõlminud abikaasad korteri kui

vallasasja jagamise kohta notariaalselt tõestatud kokkulepet. Asjaõigusseaduse ja

asjaõigusseaduse

rakendamise

seaduse

§ 13

lg-te 1

ja 4

kohaselt

pidanuks

aga

abikaasadevaheline korteri kui ehitisest vallasasja jagamise leping olema seadusest tulenevalt

sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Vara jagamise ajal (27. märtsil 1997) kehtinud

tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 93 lg 3 kohaselt on seaduses sätestatud tehingu notariaalse

tõestamise nõude järgimata jätmisel tehing tühine ning § 66 lg 3 alusel on tühine tehing

kehtetu algusest peale. Sellest järeldas maakohus, et korter jäi abikaasade ühisvarasse ega

saanud TS ainuomandiks. Seetõttu on hagi perspektiivitu, kuivõrd sellega taotletavat eesmärki

ei ole võimalik hagi lahendamisel saavutada TsMS § 371 lg 2 p 2 lõpuosa järgi (vaidlustatud

määruses ilmselt ekslik viide §-le 372).

3 (5)

MÄÄRUSKAEBUS

5. Hageja esitas vaidlustatud määruse peale 6. oktoobril 2016 määruskaebuse, milles palub

määruse tühistada ja saata asi maakohtule menetlusse võtmise otsustamiseks.

Maakohus keeldus põhjendamatult hagi menetlusse võtmisest. Hagi esitamist õigustab

olukord, kus märkus pärimistunnistusel ja pärijate lisandumine ei võimalda hagejal käsutada

vara. Omanikul on asjaõigusseaduse (AÕS) § 89 alusel õigus nõuda igasuguse rikkumise

kõrvaldamist ka siis kui pole seotud valduse kaotusega. Seega ei ole tegemist hagiga, mille

esitamine oleks õiguslikult võimatu. Kostja on ka juba taotlenud vaidlusaluse korteriomandi

kohta

tehtud

kinnistusraamatu

kande

muutmist

kinnistusosakonnalt

ja

algatanud

pärimismenetluse seoses korteriomandiga, mistõttu on hagi esitatud õigesti kostja vastu.

Hageja ei nõustu ka maakohtu järeldusega abikaasade ühisvara jagamise kokkuleppe

vormipuuduse kohta. Hageja ei ole olnud abikaasade võimaliku ühisvara jagamise kui tehingu

pool, aga ta on hagis esitanud faktilised asjaolud ja oma seisukoha, et pärandi avanemise ajaks

oli TS korteri ainuomanik. Hageja esitas üksnes arvamuse, et abikaasad võisid jagada oma elu

ajal ühisvaraks oleva korteri, aga selle arvamuse ega abikaasade vahelisele varasuhtele antud

kvalifikatsiooniga ei ole kohus asja sisulisel arutamisel seotud. Hageja peab ka võimalikuks,

et TS pärandi avanemise ajal oli siiski vaidlusaluse korteriomandi ainuomanik.

MENETLUSE EDASINE KÄIK

6. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ega edastanud seda teistele menetlusosalistele.

Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja saatis selle 11. oktoobri 2016 kirjaga

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

7. Hageja

esitas

18. oktoobril 2016

ringkonnakohtule

täiendava

tõenina

väljatrüki

kinnistusraamatu andmetest ja tõi esile, et:

 vaidlusalune korteriomand moodustati pärast abikaasade abielu lahutamist, seega ei

saa see olla abikaasade jagamata ühisvara, aga abikaasade jagamata ühisvara võib olla

korter kui vallasasi, mille osas saab olla kostjal kui NS pärijal olla vaid hüvitise nõue;

 11. oktoobril 2016 kinnistusraamatusse ametiülesannete käigus (kostja kasuks) sisse

kantud vastuväide rikub hageja kui omaniku õigusi.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks, kuid TsMS § 657 lg 1 p 2¹ ja § 659 alusel tuleb muuta määruse põhjendusi,

jättes resolutsiooni muutmata. Menetluskulud jäävad hageja kanda.

9. Esmalt käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas määruskaebuse lahendamiseks on vaja

küsida teiste menetlusosaliste seisukohti. TsMS § 663 lg 3 sätestab, et maakohus toimetab

määruskaebuse ja selle lisade ärakirjad kätte menetlusosalistele, kelle õigusi määrus puudutab,

ja küsib neilt vastuse. Vähemalt üldjuhul puudutab hagi menetlusse võtmise küsimus ka

kostja huve, sest sellest võib sõltuda pooltevahelise vaidluse lahendamise kiirus (vt ka

Riigikohtu 1. juuni 2010 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-46-10, p 33 kolmas lõik).

Ringkonnakohus asub seisukohale, et käesolevas asjas ei ole vaja küsida määruskaebusele

kostja ega ka hagiavalduses kolmanda isikuna märgitud JG vastust. Hagi menetlusse võtmise

määruse peale esitatud määruskaebus ei puuduta nende huve, kui hagi menetlusse võtmine on

välistatud õigusliku perspektiivituse tõttu. Sellises olukorras kostja ja teiste menetlusosaliste

vastuse nõudmine ei oleks kooskõlas TsMS §-s 2 sätestatud eesmärkidega.

10. Maakohus rajas hagi menetlusse võtmisest keeldumise otsustuse kahele järeldusele:

esiteks puudub hagejal õiguskaitsevajadus, teiseks pole hagil edulootust abikaasade ühisvara

4 (5)

jagamise kokkuleppe vorminõuete rikkumise tõttu. Ringkonnakohus maakohtu põhjendustega

ei nõustu, aga kokkuvõttes on maakohus teinud õige otsustuse, et hagi ei saa senisel kujul

menetlusse võtta.

11. Hageja õiguskaitsevajadust ei saa eitada olukorras, kus hageja soovib õigusselguse

saavutamiseks omandiõiguse tunnustamist. Ringkonnakohtu hinnangul on omanikul AÕS

§ 80 lg 2 esimeses pooles märgitud nõudeõigus ka juhul, kui ta ei esita kostja vastu

vindikatsioonihagi, st sama sätte teises pooles nimetatud nõuet. Riigikohus on omandiõiguse

tunnustamise nõude eraldi esitamise võimalust samuti jaatanud (3. aprilli 2003 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-30-03, p 27).

Hagi esemest ja hageja põhjendustest nähtuvalt soovib hageja sisuliselt esitada tuvastushagi,

sest ta ei nõua kostjalt ühtegi sooritust (nt asja väljaandmist või tahteavaldust). TsMS § 368

lg 1 järgi võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal

on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. Kohus nõustub hageja määruskaebuse väidetega, et

kinnisasja omanikul võib olla piisav õiguslik huvi selle sätte tähenduses, kui kostja on juba

astunud konkreetseid samme saavutamaks omandit samale asjale. Eelkõige saab omaniku

huvi põhjendada sooviga luua õigusselgus ja vältida hilisemaid vaidlusi asjale tehtud

kulutuste, sellest saadud kasu jms osas.

12. Maakohus on ekslikult asunud hagi menetlusse võtmisel analüüsima seda, kas abikaasade

vaheline ühisvara jagamise kokkulepe on kehtiv. Tegemist on asjaolu tuvastamise ja sellele

õigusliku hinnangu andmisega, mida ei saa teha hagi menetlusse võtmise otsustamisel (vt nt

Riigikohtu 2. mai 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p 13).

13. Siiski ei ole hagi õiguslikult perspektiivikas. Kohus võib jätta hagiavalduse TsMS § 371

lg 2 p 2 alusel menetlusse võtmata mh siis, kui hagiga ei ole hageja taotletavat eesmärki

võimalik saavutada. Praegusel juhul on tegemist sellise olukorraga.

Hageja väitel on tema ja JG kantud kinnistusraamatusse vaidlusaluse korteriomandi

ühisomanikena. Kostja vastu esitatud hagi esemeks on nõue tunnustada, et hagejale kuulub ½

suurune osa korteriomandist. TsMS § 363 lg 1 p 1 näeb ette, et hagiavalduses märgitakse

lisaks menetlusdokumentide muudele andmetele hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese).

TsMS § 442 lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte

nõuded ja veel lahendamata taotlused, samuti rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud

küsimused. Resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita.

Viidatud sätetest järeldub, et hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja nõuded, st

hagiavalduse resolutsioonis peab olema selgelt väljendatud hagi ese (vt Riigikohtu

17. detsembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-09, p 13 teine lõik, ja 10. oktoobri 2007

otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 14).

AÕS § 70 lg 4 kohaselt on ühisomand kahele või enamale isikule üheaegselt kindlaks-

määramata osades ühises asjas kuuluv omand. Kohus ei saa kostja, kes ei ole vaidlusaluse

korteriomandi omanik, vastu esitatud hagi lahendamisel määrata hageja ja JG omandiosade

suuruseid ega tuvastada hageja mingit muud laadi omandiõigust vaidlusalusele

korteriomandile. Hageja ei väida, et talle kuuluks korteriomandist ½ suurune mõtteline osa

ega ka seda, et korteriomand oleks mingil viisil pooleks jagatud.

Sisuliselt tähendaks hageja soovitud nõudes hagi rahuldamine, et hageja praegune roll

ühisomanikuna muutuks, aga seda ei saa saavutada muul viisil, kui teise ühisomaniku vastu

hagi esitamisega. Hagiavalduse resolutsioonis märgitud nõudega ei ole võimalik saavutada

eesmärki, et kostja suhtes võiks hageja tugineda vaidlusalusest korteriomandist ½ suuruse osa

hagejale kuulumisele.

14. Hagi menetlusse võtmisest keeldumise määrus on menetlust lõpetav lahend ja TsMS

§ 173 lg 1 esimese lause järgi tuleb selles otsustada menetluskulude jaotus. Kuna hagi jääb

5 (5)

menetlusse võtmata ja määruskaebus rahuldamata, siis kannab hageja TsMS § 168 lg 1 ja

§ 171 lg 1 alusel kõik menetluskulud. Juhindudes TsMS § 177 lg 1 p-st 1 määrab

ringkonnakohus kindlaks, et teistele menetlusosalistele hüvitatavad kulud puuduvad, sest nad

ei ole menetluses osalenud.

TsMS § 150 lg 1 p 2 näeb ette, et tasutud riigilõiv tagastatakse kui avaldust ei võeta

menetlusse. Seega saab hageja esitada maakohtule taotluse hagi esitamisel makstud riigilõivu

tagastamiseks.

15. Tulenevalt TsMS § 372 lg-st 5 ja § 696 lg-st 1 on käesolev määrus vaidlustatav.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm