2-12-4675/144 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. november 2016. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-4675

Tsiviilasi

AS Eesti Raudtee hagi R.N. vastu hüvitise tasumise

kohustuse lõpetamiseks või alternatiivselt hüvitise suuruse

vähendamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 623,31 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

R.N.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): R.N. (isikukood XXXXXXXXX), esindaja

Mihkel Nukka

Vastustaja (hageja): AS Eesti Raudtee (registrikood

11575838), esindaja vandeadvokaat Indrek Leppik

RESOLUTSIOON

1. Lugeda R.N.i apellatsioonkaebus Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2015. a otsusega

tsiviilasjas nr 2-12-4675 osaliselt rahuldatuks. Jätta ülejäänud osas apellatsioonkaebus

rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014. a otsus muutmata osas, milles kohus luges

põhjendatuks vähendada AS-i Eesti Raudtee poolt R.N.ile tsiviilasjas nr 2-2/142/2005

Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005. a otsuse alusel makstavat hüvitist 483,81 euroni

kuus.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Jätta rahuldamata AS-i Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu Tallinna Ringkonnakohtu

1.07.2005 otsuse nr 2-2/142/2005 alusel hüvise tasumise kohustuse lõpetamiseks.

3.2. Rahuldada osaliselt AS-i Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu Tallinna Ringkonnakohtu

1.07.2005 otsuse nr 2-2/142/2005 alusel makstava hüvitise suuruse vähendamiseks ning

lisakulutuste hüvitamise kohustusest vabastamiseks.

3.3. Muuta alates 31.01.2012 Tallinna Ringkonnakohtu 1.07.2005 otsusega nr 2-

2/142/2005 AS-lt Eesti Raudtee R.N.i kasuks väljamõistetud hüvitise suurust.

3.4. Välja mõista AS-lt Eesti Raudtee alates 31.01.2012 R.N.i kasuks kahjuhüvitis 483,81

eurot.

3.5. Jätta läbi vaatamata AS-i Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu vabastada AS Eesti

Raudtee lisakulutuste hüvitamise kohustusest või kohustada hüvitama lisakulutused

üksnes eksperdi poolt nimetatud kulutuste ulatuses.“

4. Keelduda asja materjalide juurde võtmast apellandi poolt ringkonnakohtule

07.10.2016. a asja uuel läbivaatamisel esitatud täiendavaid dokumente: 1) väljavõte

www.palgad.ee

veebilehelt

(http://www.palgad.ee/salaryinfo/transport-

logistika/veoautojuht-veokijuht); 2) väljavõte www.tööd.ee portaalist; 3) ML Capital OÜ

tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 4) Rent My Skills OÜ tööpakkumine

CE-kategooria autojuhi töökohale; 5) ABC Transport OÜ tööpakkumine C-kategooria

autojuhi töökohale; 6) Altopal OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale;

7) Bulltrans OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 8) Baltreiler AS

tööpakkumine

CE-kategooria

autojuhi

töökohale;

9)

Continental

Express OÜ

tööpakkumine

CE-kategooria

autojuhi

töökohale;

10)

Navaka

Transport AS

tööpakkumine

CE-kategooria

autojuhi

töökohale;

11)

Östervalls

Flygfrakt AB

tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 12) Riigisisese veoseveo üldtöökokkulepe

(kättesaadav

veebikeskkonnas:

http://www.etta.ee/tooandjale_autoala_ytk).

Lugeda

nimetatud lisad apellandile tagastatuks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

5. Jätta maakohtus kantud hagi menetlemisega seotud

menetluskulud poolte endi kanda ning vastuhagiga seotud

menetluskulud R.N.i kanda.

6. Jätta R.N.i poolt apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses

kantud menetluskulud R.N.i enda kanda.

7. Jätta AS-i Eesti Raudtee poolt apellatsiooni- ja

kassatsioonimenetluses

kantud

menetluskulud

50 %

ulatuses R.N.i kanda ja ülejäänud 50 % ulatuses AS-i Eesti

Raudtee enda kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. AS Eesti Raudtee (hageja) esitas 31.01.2012 Tartu Maakohtule hagi R.N.i (kostja) vastu

hüvitise tasumise kohustuse lõpetamiseks või alternatiivselt hüvitise suuruse vähendamiseks.

Hagiavalduses märgitu kohaselt töötas kostja hageja juures perioodil 1987-1994 autojuhina ning

seejärel kuni 1997 puusepana. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega tsiviilasjas nr 2-

2/142/2005 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja hüvitise võlg 4168 eurot ja alates 01.11.2001

igakuine hüvitis 428,40 eurot, millest kuulub mahaarvamisele seoses kutsehaigusega saadud

invaliidsuspension. Kohtuotsuse kohaselt tuleb väljamõistetatud igakuine hüvitis igal aastal

korrutada Statistikaameti poolt avaldatava tarbijahinnaindeksiga.

Seoses kostja jõudmisega vanaduspensioniikka ei saa kostja alates 2009 oktoobrist enam

töövõimetuspensioni ning hageja maksab hüvitist kogu arvestuse alusel leitud summa ulatuses.

Statistikaameti poolt avaldatava tarbijahinnaindeksi järgi on indekseeritud hüvitise suuruseks

886,40 eurot kuus. Hagejal puudub käesoleval ajal autojuhti ametikoht, kuid side- ja

turvanguametis autojuht-mehaaniku töötasu on jaanuari 2012 seisuga 509 kuus. Hageja viitas

VÕS § 136 lg-le 4 ja TsMS § 459 lg-le 1. Hagejale on saanud teatavaks, et kostjal on olnud

lapsepõlvetraumasid, mis mõjutavad tema tervislikku seisundit käesoleval ajal ning lisaks on ta

vanaduspensionär. Kostja vanus ja üldine tervislik seisund ei võimaldaks kostjal tänase päeva

seisuga ka ilma kutsehaiguseta autojuhina töötada. Hüvitist tuleks vähendada vähemalt

407,20 euroni (80% × 509 eurot). Indekseerimise tulemusena rikastub kostja alusetult. Ei ole

põhjendatud kostjale ravikulude täismahus hüvitamine ning neid tuleb vähendada.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei saa AS Eesti Raudtee olla hageja, kostja

nõue on üle antud AS-ile EVR Infra. Maakohus pidi hagi menetlemisest keelduma, sest on olemas

jõustunud kohtuotsus tsiviilasjas nr 2-2/142/2005. Hagis ei ole toodud uusi asjaolusid, mis

annaksid võimaluse hagi menetleda. VÕSRS §-st 11 tulenevalt kuulub kohaldamisele TsK ja

ajutine kord, mitte VÕS. Hageja väide lapsepõlvetraumade mõjust on paljasõnaline. Hüvitis tuleb

indekseerida.

Kostja esitas 26.04.2012. a vastuhagi, milles palus hüvitist suurendada ja mõista alates

09.02.2012 AS-lt Eesti Raudee välja R.N.u kasuks igakuine hüvitis summas 1163,40 eurot, mida

indekseeritakse igal aastal tarbijahinnaindeksiga. Maakohtu 20.01.2014 istungil loobus kostja

esitatud vastuhagist. Maakohus võttis loobumise vastu oma 24.01.2014. a määrusega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus jättis 31. oktoobri 2014 otsusega hagi hüvitise tasumise kohustuse

lõpetamiseks rahuldamata, rahuldas osaliselt hagi hüvitise suuruse vähendamiseks, muutis alates

31.01.2012 Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega nr 2-2/142/2005 AS-ilt Eesti Raudtee

R.N.i kasuks väljamõistetud hüvitise suurust, mõistis välja AS-ilt Eesti Raudtee alates 31.01.2012

R.N.i kasuks kahjuhüvitise 483,81 eurot ning hüvitise retseptiravimite soetamiseks 25 eurot kuus,

jättis hagiga seotud menetluskulud poolte endi kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud

R.N.i kanda.

Maakohtu põhjenduste kohaselt ei ole õige kostja seisukoht, mille kohaselt ei saa antud

hagiavalduse lahendamisel lähtuda VÕS-is sätestatust. Ajutine kord kui seadusest madalama

õigusjõuga akt kaotas oma kehtivuse alates VÕS-i jõustumisest 01.07.2002. Maakohus viitas

Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-55-10 ning leidis, et sama on kohaldatav ka kahjuhüvitise

maksmise kohustuse lõpetamise või vähendamise nõude läbivaatamisel. Kohtul tuleb lähtuda

hetkel kehtivatest õigusaktidest.

Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et samas asjas on juba olemas jõustunud kohtulahend ja

menetlus tuleb lõpetada. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsusega nr 2-2/142/2005 on

tuvastatud kostjal kutsehaiguse tekkimine hageja juures töötamise tõttu ning selle lahendiga on

hüvitis ja selle tasumise kord kindlaks määratud. Maakohus viitas VÕS § 136 lg-le 4 ja TsMS

§ 459 lg-le 1.

Maakohus leidis, et kostja tervislik seisund ei ole võrreldes hüvitise määramise ajaga muutunud

sedavõrd, et oleks põhjendatud lõpetada hüvitise maksmine hageja poolt. Hageja viide sellele, et

kuna kostja on vanaduspensionär ega peaks nagunii enam töötama, ei ole asjakohane. Hageja on

kohustatud hüvitama kostjale kutsehaiguse tagajärjel sissetuleku vähenemise või ärajäämise tõttu

tekkinud kahju. Kostja kutsehaigus on tuvastatud ning sellest tulenevad terviserikked ei ole

paraneva iseloomuga.

Maakohtu hinnangul erineb kostjale Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 lahendi alusel

makstava hüvitise suurus oluliselt töötasu suurusest, mida kohtule esitatud tõendite kohaselt

mootorsõidukijuhtidele keskmiselt makstakse. Kostja väide, et tema sissetulek oli üle keskmise

suur töö efektiivsuse ja intensiivsuse tõttu, on tõendamata. Antud juhul ei kanna kostjale makstav

hüvitis enam kahju hüvitamise eesmärki. Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005 lahendis ei ole

arvestatud asjaoluga, et hüvitise indekseerimise tulemusena võib tekkida olukord, kus

tervisekahju saanud isikule makstav kahjuhüvitis sissetuleku vähenemise eest on suurem, kui

terve ja töötasu saava isiku sissetulek sarnasel ametikohal, kus töötas ka kostja. Selliselt on

hüvitis otseselt vastuolus kahju hüvitamise eesmärgiga ning võimaldab kostjal alusetult

rikastuda.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et arvestama peaks üldist keskmist palka, mitte

mootorsõidukijuhi palka. Hüvitis sissetuleku vähenemise eest on määratud ametikoha põhiselt.

Kostja ei ole tõendanud, et tema töötasu oli juba hageja juures töötamisel keskmisest kõrgem

tulenevalt tema kvalifikatsioonist, tööülesannetest vm asjaoludest. Kohtule ei ole esitatud

tõendeid selle kohta, kui suur on keskmine C-kategooria mootorsõidukijuhi töötasu, küll aga on

pooled esitanud tõendeid mootorsõidukijuhtide keskmise töötasu kohta. Hagi esitamise ajal sai

mootorsõidukijuhtide keskmiseks töötasuks olla 604,76 eurot kuus ((676,50 + 628,80 + 509) : 3).

Kostja töövõimekaotuse protsendiks on märgitud 80, seega ei saaks hüvitis olla suurem kui

483,81 eurot (80 % 604,76 eurost).

Maakohus möönis, et indekseerimine on üldjuhul vajalik, kuid käesolevas tsiviilasjas pole pooled

indekseerimist taotlenud. Kohus ei saa nõude piire ületamata hagejalt väljamõistetavat hüvitist

indekseerida. Indekseerimise tõttu ongi hageja poolt kostjale makstav hüvitis kasvanud

ebamõistlikult suureks ega ole kahju hüvitamise eesmärgiga kooskõlas.

Ekspertiisiaktiga on tõendatud, et kutsehaiguse tõttu vajab kostja erinevaid retseptiravimeid.

Hagejal tuleb jätkata kostjale ka retseptiravimite soetamiseks hüvitise tasumist summas 25 eurot

kuus. Ei ole asjakohane kostja viide, et hageja nõue on aegunud. Hageja on kooskõlas TsMS

§ 459 lg-ga 2 palunud lõpetada hüvitise tasumine või vähendada hüvitist alates hagi esitamisest,

mitte tagasiulatuvalt.

Poolte majanduslikku olukorda ja tsiviilasja iseloomu arvestades on põhjendatud jätta poolte

menetluskulud nende endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. R.N. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 31. oktoobri 2014 otsuse

tühistamist, Tallinna Ringkonnakohtu 1. juuli 2005 otsuse nr 2-2/142/2005 muutmata jätmist,

AS-i Eesti Raudtee hagi läbi vaatamata jätmist ja menetluse lõpetamist. Apellant palus jätta

menetluskulud vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse

väidete

kohaselt

on

maakohus

ebaõigesti

lähtunud

VÕS-ist.

Materiaalõiguse kohaldamisel tuleb lähtuda TsK-ist. Apellant viitas VÕSRS §-dele 2, 11 ja § 22

lg-le 1, samuti Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-50-03, 3-2-1-145-09, 3-2-1-55-10. Samuti on

maakohus ebaõigesti jätnud arvestamata TsK §-ga 471.

Maakohus oleks pidanud tsiviilasja menetluse lõpetama. Maakohus oleks pidanud keelduma

hagiavalduse menetlemisest TsMS § 372 lg 4 alusel. Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 on jõustunud

kohtuotsus, mis on tehtud sama eseme kohta. Kohus oleks pidanud jätma hagi läbi vaatamata

(TsMS § 423 lg 2 p 2). TsK § 471 kohaldamise eeldused olid täitmata. TsK § 471 on TsMS § 459

lg 1 suhtes erinorm.

Maakohtu otsus rikub olulisel määral apellandi põhiõigust õiguspärasele ootusele ja

õiguskindlusele. Käesoleval juhul puuduvad sellised asjaolud, mis annaksid alust Tallinna

Ringkonnakohtu 01.07.2005 otsuse nr 2-2/142/2005 muutmiseks. Jõustunud lahendiga on

määratud kindlaks, millise õigusakti kohaselt (ajutine kord) tuleb kahju suuruse arvutamisel

lähtuda. Tööandjatel ei saa olla lõpmatu võimalus venitada hüvitise maksmisega ja vaielda

hüvitise suuruse üle.

Maakohus on jätnud alusetult kahjuhüvitise indekseerimata ja on ületanud nõude piire.

Indekseerimise lõpetamise taotlust ei ole hageja esitanud. Kahjuhüvitise indekseerimise

kohustuse näeb ette ka ajutine kord. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-106-14 leidnud, et

perioodilise tervisekahjuhüvitise indekseerimine on mõistlik ja kooskõlas menetlusökonoomia

põhimõttega.

Lisaks on maakohus alusetult teinud otsuse retseptiravimite maksimumsumma kohta, mille

hüvitamist on kostjal õigus nõuda. Retseptiravimite hüvitamise nõuet ei olnud esitatud tsiviilasjas

nr 2-2/142/2005 ega käesoleva tsiviilasjas. Maakohus on rikkunud TsMS § 493.

Maakohus on ebaõigesti jaganud ka tõendamiskoormise. Otsuses on tehtud järeldused, mis ei

rajane tuvastatud asjaoludel. Kui hageja ei ole tõendanud, et kostja oli 1994. aastal keskmist

autojuhi töötasu teeniv autojuht, ei saa kostjale praeguse hüvitise määramisel lähtuda praegusest

keskmisest töötasust. Maakohus ei ole kostjale selgitanud, et tal tuleb tõendada asjaolu, mille

kohaselt ta ei olnud keskmist palka teeniv töötaja. Kahjuhüvitise suuruse määramisel saab

VÕSRS-ist tulenevalt lähtuda üksnes ajutisest korrast.

Kui tsiviilasja lahendamisel tuleks lähtuda VÕS § 136 lg-st 4 ja TsMS § 459 lg-st 1, siis puuduvad

asjaolud, et hagi saaks rahuldada. Tarbijahinnaindeksiga indekseerimine on toonud kaasa hüvitise

suurenemise oluliselt aeglasemalt kui kostja tegevusalal töötavatel teistel töötajatel.

5. AS Eesti Raudtee vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja taotles selle rahuldamata jätmist.

Vastuväidete kohaselt ei ole maakohus ebaõigesti lähtunud VÕS-ist ja materiaalõiguse

kohaldamisel ei tule lähtuda TsK-ist. TsK § 471 ei välista kahju hüvitamise üldpõhimõtete

kohaldamist. Kui kahjuhüvitis ei ole enam kooskõlas kahju hüvitamise eesmärgiga, tuleb hüvitis

selle eesmärgiga kooskõlla viia. Kahjuhüvitis ei tohi olla alusetu rikastumise allikas. TsK § 471

ei piira maksete suuruse muutmist muudel alustel.

Asjakohased ei ole apellandi väited, et maakohus oleks pidanud menetluse lõpetama. Kostjal

puudub õiguspärane ootus ja õiguskindlus kohtuotsuses toodud maksete osas, kuna hagejal on

seadusest tulenev õigus nõuda uues hagis maksete suuruse muutmist.

Maakohus ei ole jätnud alusetult kahjuhüvitist indekseerimata. Varasemalt kutsehaiguste eest

hüvitise maksmist reguleerinud ajutine kord tuleb jätta kohaldamata selle põhiseadusevastasuse

tõttu. Kostjale ebamõistlikult suures ulatuses hüvitise, mis ei ole vastavuses tekitatud kahjuga

ning mis on seetõttu alusetu rikastumise allikas, maksmisega rikutakse hageja omandiõigust (PS

§ 32).

Asjakohased ei ole apellandi väited, et puuduvad sellised asjaolud, et hagi saaks VÕS § 136 lg 4

ja TsMS § 459 lg 1 alusel rahuldada. Apellandil on osaline töövõime kaotus. Hagejale ei ole

teada, et kostja töö autojuhina oleks erinenud tavapärasest autojuhi tööst. Autojuhi ühe kuu

keskmine brutotöötasu ei ületa 531,20 eurot, kostjale makstav hüvitis on 732,12 eurot. Kostja on

ka ise tunnistanud, et temale makstav hüvitis on autojuhtide palkadega võrreldes ebamõistlikult

suur.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

6. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. aprilli 2015 otsusega maakohtu otsuse ja tegi asjas uue

otsuse, millega jättis rahuldamata hageja nõude lõpetada hüvitise tasumise kohustus või

vähendada hüvitise suurust ning jättis läbi vaatamata hageja nõude vabastada ta kostja lisakulude

hüvitamise kohustusest või kohustada teda hüvitama üksnes eksperdi nimetatud lisakulud.

Ringkonnakohus asus seisukohale, et käesoleval juhul ei esine VÕS § 136 lg 4 ja TsMS § 459

lg 1 sätestatud aluseid, mis võimaldaksid muuta varasema lahendiga kindlaks määratud

perioodiliste maksete tasumise aega ja suurust.

7. Riigikohus tühistas oma 25. novembri 2015 otsusega nr 3-2-1-134-15 ringkonnakohtu otsuse

osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata AS-i Eesti Raudtee hagi hüvitise tasumise

kohustuse lõpetamiseks või hüvitise suuruse vähendamiseks ning jättis maa- ja ringkonnakohtus

kantud hagiga seotud menetluskulud hageja kanda. Tsiviilasi saadeti tühistatud osas

ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu 27. aprilli 2015 otsus on TsMS § 456 lg 4 teise lause järgi

jõustunud osas, millega jäeti läbi vaatamata hagi vabastamaks hageja kostjale lisakulude

hüvitamise kohustusest või kohustamaks teda hüvitama lisakulud eksperdi nimetatud kulude

ulatuses. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud ja see on jõustunud ka osas, millega kostja

vastuhagiga seotud menetluskulud jäid kostja kanda.

Riigikohus leidis, et hüvitise ebamõistlik suurenemine tarbijahinnaindeksiga indekseerimise tõttu

saab olla hüvitise suuruse muutmise aluseks TsMS § 459 lg 1 p-de 1 ja 2 järgi. Nimetatud sätted

või maldavad taotleda hüvitise vähendamist põhjusel, et kahjuhüvitis on liiga suur ja seega kostja

alusetu rikastumise allikaks. Perioodiliste maksete indekseerimine VÕS § 136 lg 4 teise lause

alusel juba maksete väljamõistmisel ei välista maksete suuruse muutmist VÕS § 136 lg 4 esimese

lause ja TsMS § 459 lg 1 alusel pärast maksete väljamõistmist, sh indeksi sisu või suuruse

muutumise tõttu, kui kohtuotsusega perioodiliste maksetena väljamõistetud hüvitis osutub

VÕS § 127 lg-tes 1 ja 5 sätestatut arvestades liiga suureks.

Perioodiliste maksete indekseerimise eesmärgiks on kohandada tulevikus makstava hüvitise

suurust muutuvatele oludele. Tegemist on prognoosiga, mis ei pruugi aja möödudes algsele

eesmärgile vastata. Kui jõustunud kohtuotsusega väljamõistetud perioodilised maksed ei

peegelda nende indekseerimiseks kasutatava indeksi muutumise tõttu kahjustatud isiku kaotatud

sissetuleku vastavust muutunud oludele, võib kohus VÕS § 136 lg 4 esimese lause ja

TsMS § 459 lg 1 koostoimes muuta perioodiliste maksete suurust. Hüvitise suuruse muutmisel

tuleb kahju hüvitamise eesmärki silmas pidades arvestada, et indekseerimise tulemusena ei tekiks

olukorda, kus kostjale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga sarnasel ametikohal töötava

tervisekahjustuseta isiku töötasu.

Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul võtta põhjendatud seisukoht selle kohta, kas on

alust hageja hüvitise maksmise kohustus lõpetada või hüvitise suurust vähendada. Kohustuse

lõpetamise nõude lahendamisel tuleb arvestada, et hageja ei vaidlustanud maakohtu otsust,

millega see nõue jäeti rahuldamata.

POOLTE TÄIENDAVAD SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

8. Hageja esitas ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, mille kohaselt tuleb kostjale

kohtulahendiga määratud hüvitise suurust vähendada, kuna see ületab oluliselt temaga sarnasel

ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu. Hüvitise suuruse korrigeerimiseks

kasutatud tarbijahinnaindeks on kasvanud kiiremini kui kostjaga sarnasel ametikohal töötava

tervisekahjustuseta isiku keskmine töötasu. Hageja peab jõustunud lahendi järgi 80 %

töövõimekaotuse juures maksma kostjale igakuist hüvitist brutosummas 723,12 eurot.

Kostja töötas hageja juures autojuhina ning hüvitise määramisel saab lähtuda keskmisest autojuhi

palgast. Tsiviilasja materjalide kohaselt oli hagi esitamise ajal mootorsõidukijuhtide keskmiseks

töötasuks 592,90 eurot kuus. Arvestades kostja töövõime kaotust 80 % ulatuses ei saa hüvitis olla

suurem kui 474,32 eurot. Lisaks tuleb arvestada ka kostja vanusest tingitud töövõime kaotuse

määra. Kutsehaigestumisest tingitud töövõimekaotuseks saab hinnata 64 – 72 %, kuna ligikaudu

10-20 % on põhjustatud vanusest. Seega tuleb kostjale igakuiselt makstava hüvitise suurust

vähendada summani 379,50 kuni maksimaalselt 426,90 eurot.

Kumbki pooltest ei ole praeguses tsiviilasjas taotlenud indekseerimist. Kui indekseerimise

tulemusena arvestatud kahju hüvitis ületab tegelikku kahju, tuleb jätta kohaldamata

põhiseadusega vastuolus olev ajutine kord, jätta töötasu ajutise korra alusel indekseerimata ning

kahju hüvitis tuleb leida vastavalt kaotatud töisele sissetulekule.

Põhjendatud ega tõendatud ei ole kostja väited, mille kohaselt teenis ta enne kutsehaigestumist ja

töö kaotamist 1998. a keskmisest autojuhi palgast ligi kaks korda kõrgemat töötasu ning see

asjaolu võeti aluseks tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 kostjale väljamõistetava hüvitise arvestamisel.

Viidatud tsiviilasjas tehtud kohtuotsusest nähtub, et juba 1994. a viidi kostja üle puusepa

ametikohale ning edaspidi ei töötanud ta enam autojuhina. Teiseks on summa 9422,7 krooni

(602,22 eurot) puhul tegemist kostjale määratud arvestusliku ning Ajutises korras sätestatud

kasvuindeksi alusel arvutatud hüvitisega, mitte tema tegeliku töötasuga. Nimetatud summa on

leitud, korrutades kostja 1993.a aprilli kuni 1994.a märtsi keskmise kuusissetuleku 2 567,5 krooni

Ajutise korra alusel välja arvutatud kasvuindeksiga 3,67.

Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 tehtud 01.07.2005.a kohtuotsuse p-s 20 on selgelt märgitud, et alates

2001.a novembrist on kostjal õigus saada igakuist hüvitist 6702,9 krooni (428,4 eurot), millest

tuleb maha arvata kostjale seoses kutsehaigusega määratud pension. Seega ei ole kohus hüvitise

arvutamisel (vähemalt alates 2001.a novembrist) võtnud aluseks summat 602,22 eurot (9422,7

krooni) ehk kostja väidetavat töötasu 1990-ndate aastate lõpus ja 2000-ndate aastate alguses.

Kostja vastupidised väited on kohut eksitavad. Samuti on eksitav kostja väide, nagu oleks

01.07.2005 kohtuotsusega tuvastatud, et alates 01.11.2001 võeti perioodilise hüvitise aluseks

võetud kostja töötasu 713,99 eurot. Kostja arvestuskäik selle summa leidmisel on ebaõige.

01.07.2005 otsusega mõisteti kostjale välja konkreetne rahaline hüvitis, mida ei ole seotud

töövõimekaotuse protsendiga.

Asjakohased ega usaldusväärsed ei ole kostja poolt 07.10.2016 ringkonnakohtule esitatud

täiendavad tõendid, samuti on need esitatud hilinemisega.

9. Kostja esitas samuti ringkonnakohtule täiendavad seisukohad, milles jääb oma varasemas

menetluses avaldatud seisukohtade juurde ja leiab, et tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 on kohtu poolt

kostjale väljamõistetud perioodiline hüvitis ka käesoleval ajal kooskõlas kahju hüvitamise

eesmärgi ja põhimõtetega. Hagi tuleb jätta täielikult rahuldamata.

Asja materjalidega on ümber lükatud hageja väide, mille kohaselt kostja terviseseisundit ja

töövõimet on mõjutanud lapsepõlvetraumad.

Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 väljamõistetud perioodiline

hüvitis ületab hagi esitamise ajal hagejale eelduslikult makstavat töötasu. Kostja on omalt poolt

põhjendanud ja tõendanud, et tema eelduslik töötasu hagi esitamise hetkel ja ka käesoleval ajal

vastaks vähemalt kohtu poolt väljamõistetud hüvitisele. Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 võttis kohus

aluseks konkreetselt kostja (kannatanu) töökoha ja töötasu (31.12.1998. a seisuga 9422,70 krooni

ehk 602,22 eurot), mitte statistilise keskmise autojuhi töötasu. Lähtudes ajutisest korrast

indekseeris kohus perioodilise hüvitise tarbijahinnaindeksiga. Sel viisil saadud perioodilise

hüvitise alused ei ole pärast tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 tehtud kohtuotsuse jõustumist oluliselt

muutunud.

Kostja töötasu ei oleks käesoleval ajal väiksem kui tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 väljamõistetud

perioodilise hüvitise aluseks võetud indekseeritud töötasu, kui hageja ei oleks kostjale

kutsehaigust põhjustanud. Hüvitis ei ole kasvanud ebamõistlikult suureks. Statistilistel andmetel

on tarbijahinnaindeks kasvanud oluliselt aeglasemas tempos kui palgad maismaaveonduse

tegevusalal: alates 2000.a on tarbijahinnaindeks tõusnud 2015. aastaks 57,2 %, seevastu

maismaaveonduse palgad 131,3 %.

Kostja töötasu oli 1990. aastate lõpus ja 2000. aastate alguses ca kaks korda kõrgem kui

tolleaegne keskmine samal tegevusalal töötava isiku tasu. Tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 on

tuvastatud, et R.N.i töötasu oli keskmiselt ca 600 eurot, samal ajal oli maismaaveonduse

tegevusala keskmine töötasu ligikaudu 300 eurot.

2015. aastal on maismaaveonduse tegevusalal keskmiseks brutotöötasuks 996 eurot, mis ületab

17,4 % võrra kostja hüvitise suuruse määramise aluseks olevat arvestuslikku töötasu 1206,42

eurot. Kuivõrd 2001.a novembri seisuga oli kostja töötasu enam kui kaks korda keskmisest

kõrgem, siis ei ole praegune töötasu erinevus (17,40 %) selline, mis õigustaks hüvitise

vähendamist TsMS § 459 lg 1 p 1 alusel. Samuti on kostja perioodilise hüvitise arvutamise

aluseks võetud töötasu samas suurusjärgus keskmise veokijuhi töötasuga ning tegevusalade

keskmise töötasuga (s.o üldise keskmise palgatasemega).

Alusetud on hageja väited, et kostja teeniks käesoleval ajal töötasu 509 eurot. Juba kuutasu

alammäär on 620 eurot. Tõendamata on hageja väited, et kostja vanus ja tervis ei võimaldaks tal

ka ilma kutsehaiguseta enam autojuhina töötada. 2013.a on ekspert kohtule kinnitanud, et vanus

ei oma olulist ega sisulist tähendust kostja töövõimekaotuse juures. Puuduvad objektiivsed kostja

east tulenevad takistused veokijuhina töötamisel. Statistikaameti väljavõtte kohaselt on 70–74-

aastaste veokijuhtide tööhõivemäär 88 % ning väga suure tõenäosusega saaks kostja ka praegu

(70-aastasena) sellel ametikohal töötada.

Perioodiline hüvitis kuulub indekseerimisele, kuna see on mõistlik ja kooskõlas

menetlusökonoomiaga. Diskrimineeriv ja väär on hageja väide, et hüvitist tuleb vähendada kostja

vanuse tõttu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

tühistamiseks ega muutmiseks osas, milles maakohus luges põhjendatuks vähendada AS-i Eesti

Raudtee poolt R.N.ile tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005. a otsuse

alusel makstavat hüvitist 483,81 euroni kuus.

Maakohtu otsus on selles osas seaduslik ja põhjendatud, mistõttu apellatsioonkaebus tuleb TsMS

§ 657 lg 1 p 1 alusel jätta vastavas osas rahuldamata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega

ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6 alusel neid kõiki oma otsuses.

Kuna Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2015. a otsusega jäeti läbi vaatamata AS Eesti Raudtee hagi

R.N.i vastu vabastamaks AS Eesti Raudtee lisakulutuste hüvitamise kohustusest või kohustada

hüvitama lisakulutused üksnes eksperdi poolt nimetatud kulutuste ulatuses ja ringkonnakohtu

otsus on selles osas jõustunud, siis sõnastab ringkonnakohus selguse huvides kohtuotsuse

tervikresolutsiooni, jättes maakohtu otsuse resolutsiooni punktist 4 välja sõnad „ning hüvitis

retseptiravimite soetamiseks 25 eurot kuus“.

Sellega seoses loeb ringkonnakohus R.N.i apellatsioonkaebuse maakohtu 31.10.2014. a otsuse

peale rahuldatuks osaliselt, kuna apellatsioonkaebuse alusel on maakohtu otsus tühistatud osas,

milles kohus mõistis AS-ilt Eesti Raudtee välja apellandi kasuks kuluhüvitise 25 eurot kuus

retseptiravimite tarbeks.

11. Ringkonnakohus keeldub TsMS § 652 lg-te 3 ja 4 ning § 633 lg 5 alusel asja materjalide

juurde võtmast apellandi poolt ringkonnakohtule 07.10.2016. a asja uuel läbivaatamisel esitatud

täiendavaid

dokumente:

1)

väljavõte

www.palgad.ee

veebilehelt

(http://www.palgad.ee/salaryinfo/transport-logistika/veoautojuht-veokijuht);

2)

väljavõte

www.tööd.ee portaalist; 3) ML Capital OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale;

4) Rent My Skills OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 5) ABC Transport OÜ

tööpakkumine C-kategooria autojuhi töökohale; 6) Altopal OÜ tööpakkumine CE-kategooria

autojuhi töökohale; 7) Bulltrans OÜ tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale;

8) Baltreiler AS tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 9) Continental Express OÜ

tööpakkumine CE-kategooria autojuhi töökohale; 10) Navaka Transport AS tööpakkumine CE-

kategooria autojuhi töökohale; 11) Östervalls Flygfrakt AB tööpakkumine CE-kategooria

autojuhi töökohale; 12) Riigisisese veoseveo üldtöökokkulepe (kättesaadav veebikeskkonnas:

http://www.etta.ee/tooandjale_autoala_ytk).

Apellant ei ole põhistanud ega põhjendanud uute tõendite esitamise lubatavust ringkonnakohtule

asja teistkordsel läbivaatamisel. Samalaadseid tõendeid oli võimalik esitada juba asja arutamisel

maakohtus. Tõendeid veoautojuhtidele makstavate töötasude kohta on maakohtule ka esitatud

ning puudub alus heita maakohtule ette selles osas eelmenetluse ülesannete, sh

selgitamiskohustuse ebapiisavat täitmist, mis õigustaks täiendavate tõendite kogumist

apellatsioonimenetluses. Juhiseid täiendavate tõendite kogumiseks ning asjaolude täiendavaks

väljaselgitamiseks ei tulene ka Riigikohtu 25.11.2015 otsusest käesolevas tsiviilasjas (nr 3-2-1-

134-15).

12. Maakohtu otsus tuleb esmalt jätta muutmata osas, milles kohus jättis rahuldamata AS-i Eesti

Raudtee hagi R.N.i vastu Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005. a otsuse nr 2-2/142/2005 alusel

hüvise tasumise kohustuse lõpetamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et puuduvad alused

hageja täielikuks vabastamiseks kostjale perioodilise hüvitise tasumise kohustusest. Kolleegium

nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole kostja tervislik seisund võrreldes hüvitise

määramise ajaga muutunud selliselt, et oleks põhjendatud hageja poolt hüvitise maksmine

täielikult lõpetada. Asja uuel läbivaatamisel ei ole hageja sellele nõudele enam ka tuginenud.

Tulenevalt Riigikohtu 25. novembri 2015. a otsusest nr 3-2-1-134-15 puudub ringkonnakohtu

arvates vajadus käsitleda täiendavalt apellatsioonkaebuses esitatud väiteid, mille kohaselt puudub

õiguslik alus vähendada jõustunud kohtulahendi alusel kostja kasuks välja mõistetud perioodilise

hüvitise suurust.

13. Apellatsioonimenetluses on seega vaidluse all, kas ja missuguses ulatuses on põhjendatud

vähendada hageja poolt kostjale Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005.a otsuse nr 2-2/142/2005

alusel arvestatavat hüvitist.

Nimetatud kohtuotsusega mõisteti AS-lt Eesti Raudtee välja R.N.i kasuks alates 01.11.2001. a

igakuine hüvitis 6 702,90 krooni (428,39 eurot), millest kuulub maha arvamisele seoses

kutsehaigusega saadav invaliidsuspension.

Tallinna Ringkonnakohtu 01.07.2005. a otsuse nr 2-2/142/2005 punktis 17 märgitu kohaselt

puudus asjas vaidlus selle üle, et töötaja tervist kahjustav töö lõppes 01.04.1994.a seoses

üleviimisega teisele ametikohale ning tema keskmine kuusissetulek sel ajal (perioodil 1993.a

aprillist kuni 1994. a märtsini) oli 2567,50 krooni (164,09 eurot). Tallinna Ringkonnakohus

kohaldas asja lahendamisel Vabariigi Valitsuse 10. juuni 1992.a määrust nr 172 „Ettevõtete,

asutuste ja organisatsioonide töötajatele tööülesannete täitmisel saadud vigastuse või muu

tervisekahjustusega tekitatud kahju hüvitamise ajutine kord“, mille kohaselt kuulus töötaja

keskmise töötasu alusel arvestatud hüvisesumma automaatselt indekseerimisele. Tallinna

Ringkonnakohtu otsusest (p 18) nähtub hüvitise täpne arvestuskäik. Hüvitise arvestamise aluseks

on võetud kostja keskmine kuusissetulek 2567,50 krooni ehk 164,09 eurot.

14. Vaidlust ei ole olnud asjaolude üle, et kostja töötas hageja juures autojuhina (st tervist

kahjustaval ametikohal) kuni 1. aprillini 1994 ning seejärel kuni 15. maini 1997 puusepana.

Seega on põhjendatud hageja väited, mille kohaselt ei ole tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 jõustunud

kohtuotsusega tuvastatud mitte asjaolu, et kostja töötasu oleks 31.12.1998.a seisuga olnud

9422,70 krooni ehk 602,22 eurot, vaid nimetatud summa on saadud selliselt, et töötaja tegelik

keskmine kuusissetulek (2567,50 krooni ehk 164,09 eurot) on korrutatud kasvuindeksiga 3,67.

Indekseerimise alusel saadav hüvitise summa ei ole samastatav töötaja poolt tegelikult teenitud

sissetulekuga (töötasuga).

Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited, nagu oleks maakohus jaotanud valesti

tõendamiskoormise. Õige ei ole apellandi seisukoht, et hageja pidanuks täiendavalt tõendama, et

kostja oli 1994. aastal tavapärast keskmist autojuhi töötasu teeniv töötaja. Kostja väited, mille

kohaselt teenis ta hageja juures autojuhina töötades tavapärase autojuhiga võrreldes oluliselt

kõrgemat (vähemalt kahekordset) palka, põhinevad asjaolul, et tsiviilasjas nr 2-2/142/2005

mõisteti kostjale välja igakuine hüvitis summas 6702,90 krooni, mis aga ei väljenda kostja poolt

autojuhina töötades tegelikult teenitud töötasu.

15. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt on

käesoleval juhul põhjendatud kostjale makstava hüvitise suurust vähendada (kohtuotsuse p-d 30

ja 34). Asja materjalide põhjal on alust asuda seisukohale, et Tallinna Ringkonnakohtu

01.07.2005.a otsuse järgi kostjale arvestatud hüvitise suurus erineb oluliselt töötasu suurusest,

mida kostja eelduslikult oleks oma endisel töökohal töötamist jätkates teeninud, kui hageja ei

oleks talle põhjustanud kutsehaigust. Maakohus on õigesti märkinud, et Tallinna Ringkonnakohtu

01.07.2005.a lahendis ei ole arvestatud asjaoluga, et hüvitise indekseerimise tulemusena võib

tekkida olukord, kus tervisekahju saanud isikule makstav kahjuhüvitis sisetuleku kaotamise eest

on suurem kui terve ja töötasu saava isiku sissetulek sarnasel ametikohal, kus varem töötas ka

kostja. Ka Riigikohtu 25.11.2015.a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-134-15 (p 14) on märgitud, et

indekseerimine ei tohiks viia olukorrani, kus kostjale makstav hüvitis ületaks oluliselt temaga

sarnasel ametikohal töötava tervisekahjustuseta isiku töötasu.

Ringkonnakohus märgib ühtlasi, et isegi kui kostja sai 1990.-ndate aastate I poolel autojuhi

ametikohal töötades võrreldes teiste sarnasel ametikohal töötavate isikutega oluliselt kõrgemat

töötasu, ei tähenda see automaatselt, et talle oleks olnud tagatud tavapärasest kõrgema töötasu

saamine ka kogu ülejäänud töötamise aja kestel.

Seetõttu on põhjendatud võrrelda kostjale tsiviilasjas nr 2-2/142/2005 jõustunud kohtuotsuse

alusel arvestatava hüvitise suurust töötasu suurusega, mida saanuks hagi esitamise aja seisuga

kostjaga sarnasel ametikohal töötav tervisekahjustusteta töötaja.

16. Maakohus on poolte esitatud tõendeid analüüsides (kohtuotsuse p 35) jõudnud järeldusele, et

hagi esitamise aja seisuga sai mootorsõidukijuhtide keskmiseks töötasuks olla 604,76 eurot kuus.

Ringkonnakohtu arvates puudub alus heita maakohtule ette menetlusnormi rikkumisi tõendite

hindamisel. TsMS § 652 lg 1 p 1, § 653 ja § 654 lg 6 alusel nõustub ringkonnakohus maakohtu

sellekohaste põhjendustega ega pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ka selles, et kuna kutselise autojuhi

keskmiseks brutotöötasu suuruseks hagi esitamise aja seisuga sai lugeda 604,76 eurot, siis

arvestades kostja töövõimekaotuse protsenti (80 %) on hageja poolt kostjale makstava hüvitise

õiglaseks ja põhjendatud suuruseks 483,81 eurot kuus.

17. Asjas esitatud tõenditega ei ole veenvalt kinnitust leidnud, nagu oleks kostja töövõimetus

osaliselt või täielikult põhjustatud tema vanusest.

SA PERH töötervishoiu spetsialist dr Tiiu Kihva kirjaliku arvamuse (I kd tl 135) kohaselt ei kuulu

töövõimekaotuse hindamine SA PERH töötervishoiuarstide kompetentsi. Kui isik on jõudnud

vanaduspensioni ikka, siis ei ole tal kohustust tööd teha ja seetõttu puudub vajadus hinnata ka

tema vanusest tulenevaid võimalikke takistusi endise töö jätkamisel.

SA TÜ Kliinikum arst-õppejõu töötervishoiu alal Kadri Hundi 18.06.2013 arvamuse kohaselt (I

kd tl 161-163) ei sobi vanuse ja kutsehaigestumise tõttu R.N.ile enam kõigi kategooriate sõidukite

juhtimine. Vanaduspensionäril ei ole töötamise kohustust, isegi kui tema tervislik seisund seda

võimaldaks. Tema üldine tervislik seisund võimaldaks töötamist nii autojuhina kui ka muudel

töödel tema pädevuse ja oskuste piires, kui tal ei oleks kutsehaigust. Tervislik seisund on ea kohta

täiesti rahuldav. Tulenevalt muudest tervislikest asjaoludest võiks teha jõudumööda kergemat

laadi füüsilist tööd oma oskuste ja pädevuse piires.

Ekspert Kadri Hunt on ära kuulatud maakohtu 11.10.2013 istungil ning ka eksperdi suulistest

seletustest ei tulene, millises osas võiks töövõime vähenemine olla seotud isiku vanusega. Ekspert

on avaldanud üldsõnalist arvamust, et 10-20 % töövõime kaotusest võib olla seotud vanusega ja

ülejäänud osa endise töö, elukutse ja töötingimustega. Vanus ei määra olulist osa. Eksperdi

arvates on vanuse osatähtsus kostja töövõime kaotuse puhul minimaalne.

OÜ Tartu Linna Polikliinik liiklusmeditsiini komisjoni poolt 07.04.2014. a läbi viidud ekspertiisi

kohaselt (II kd tl 121-122) võimaldas R.N.’i tervislik seisund tal juhtida C ja CE-kategooria

mootorsõidukit. Seejuures ei esinenud meditsiinilisi vastunäidustusi nimetatud kategooriate

mootorsõidukite juhtimisele, kuid arvestades tervisekontrolli tulemusi ei võimalda tervislik

seisund tal siiski nende kategooriate autojuhina töötada. Ekspertiisiaktist ega selle koostanud

ekspertide Marge Lepiku (II kd tl 162) ja Kai Volti (II kd tl 161) suuliselt kohtuistungil antud

ütlustest ei tulene, kas ja millises ulatuses on autojuhina töötamise takistused tingitud vanusest.

Seega ei tulene ühestki asjas esitatud tõendist kohtu jaoks selgelt, et kostja töövõime kaotus oleks

konkreetselt määratletavas ulatuses tingitud tema vanusest. Sellest lähtudes nõustub

ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et põhjendatud ei ole hüvitise täiendav vähendamine

lähtuvalt kostja vanusest.

18. Põhjendatud ei ole apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, nagu oleks maakohus

jätnud alusetult kahjuhüvitise indekseerimata ja on seejuures ületanud nõude piire. Vastupidi,

maakohus on järginud hageja esitatud nõude piire. Hageja taotles tsiviilasjas nr nr 2-2/142/2005

tehtud otsusega kostja kasuks välja mõistetud hüvitise vähendamist ning see hõlmab ka asjaolu,

et indekseerimise tulemusena hüvitis pidevalt suurenes. Käesolevas tsiviilasjas ei ole taotletud

hüvitise kindlaksmääramist selliselt, et ka igakuine hüvitis summas 483,81 eurot kuuluks

omakorda täiendavalt indekseerimisele (vt ka maakohtu otsuse p 38). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu põhjendustega.

Tulenevalt Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2015. a otsuse osalisest jõustumisest (kohtuotsuse

resolutsiooni p 3, millega jäeti läbi vaatamata AS Eesti Raudtee hagi R.N.i vastu vabastamaks

AS Eesti Raudtee lisakulutuste hüvitamise kohustusest või kohustada hüvitama lisakulutused

üksnes eksperdi poolt nimetatud kulutuste ulatuses) ei käsitle ringkonnakohus käesolevas otsuse

täiendavalt apellatsioonkaebuses esitatud väiteid seoses lisakulutuste nõude lahendamisega

maakohtu poolt. Maakohtu otsuse resolutsiooni punktist 4 tuleb välja jätta sõnad „ning hüvitis

retseptiravimite soetamiseks 25 eurot kuus“.

19. Maakohus jättis seoses hagi osalise rahuldamisega hagiga seotud menetluskulud poolte endi

kanda ning vastuhagiga seotud menetluskulud R.N.i kanda.

Ringkonnakohus leiab, et seoses apellatsioonkaebuse üksnes osalise rahuldamisega (s.o üksnes

osas, milles ringkonnakohtu 27.04.2015.a otsusega jäeti hagi läbi vaatamata) tuleb apellatsiooni-

ja kassatsiooniastmes R.N.i poolt kantud menetluskulud jätta tema enda kanda. AS Eesti Raudtee

kantud menetluskuludest tuleb jätta TsMS § 162 lg 4 alusel 50 % apellandi kanda ja ülejäänud

50 % vastustaja enda kanda.

Kuna käesolevas asjas on lõpplahend tehtud maakohtu poolt enne 1. jaanuari 2015, ilma et selles

menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks

maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või

menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud

menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate

dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui

menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja või ei teata, et

ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise

menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

Üllar Roostoja

Kai Kullerkupp