1-15-9209/78 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. november 2016 Tartu (kirjalik menetlus)

Kriminaalasja number

1-15-9209

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas

Kriminaalasi

Anastassia Nastavnikova süüdistuses KarS §-de 25 lg 2 -

113 lg 1 ja § 121 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 9. märtsi 2016 otsus

Apellatsiooni esitaja

Prokurör

Süüdistatav

Anastassia

Nastavnikova

kaitsja

vandeadvokaat Anti Aasmaa

Ringkonnaprokurör Anu Toluk

Süüdistatav

Anastassia Nastavnikova

isikukood 49301152517;

elukoht XXX;

töökoht puudub;

varem kriminaalkorras karisatamata;

tõkend vahistamine alates 8. juunist 2015.

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. märtsi 2016 otsus osaliselt, s.o osas,

1.1. millega Anastassia Nastavnikova tunnistati süüdi KarS § 25 lg 2 - § 113 lg 1 järgi ning

karistati vangistusega 7 aastat.

1.2. talle mõistetud liitkaristuses ja ärakandmisele kuuluvas karistuses.

2. Teha nimetatud osas uus otsus, millega mõista Anastassia Nastavnikova KarS § 25 lg 2

- § 113 lg 1 järgi õigeks.

3. Tunnistada Anastassia Nastavnikova süüdi KarS § 118 lg 1 p 1 järgi ning mõista

karistuseks 6 aastat vangistust.

4. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda talle KarS § 121 lg 1 järgi mõistetud karistus 1 aasta

vangistust kaetuks 6 aasta vangistusega ning liitkaristuseks mõista 6 aastat vangistust.

5. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud aeg 14. aprill kuni 15. aprill 2015,

s.o 2 päeva, karistusaja hulka ning lugeda Anastassia Nastavnikova ärakandmisele

kuuluvaks karistuseks 5 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust.

6. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

7. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

8. Maksta riigieelarvest eraldatud vahendite arvelt advokaadibüroo Anti Aasmaa kasuks

312 eurot, sealhulgas käibemaks 52 eurot, vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt süüdistatav

Anastassia Nastavnikovale apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise

eest.

9. Nimetatud menetluskulu 312 eurot jätta KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 3. novembril 2016 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 4. novembrist 2016.

Maakohtu otsus

1. Viru Maakohtu 9. märtsi 2016 otsusega tunnistati Anastassia Nastavnikova süüdi KarS § 25 lg

2 - § 113 lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 7 aastat vangistust. Samuti tunnistati ta süüdi KarS

§ 121 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus

kaetuks raskeimaga ning mõisteti liitkaristuseks 7 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel loeti

eelvangistuses viibitud aeg 2 päeva karistusaja hulka ning A. Nastavnikovale mõisteti lõplikuks

karistuseks 6 aastat 11 kuud ja 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 8. juuni

2015.

2. A. Nastavnikovat süüdistati KarS § 25 lg 2 - § 113 lg 1 järgi selles, et 14. aprillil 2015 kella

04.15 paiku lõi ta Kohtla-Järvel XXX asuva korteri koridoris kööginoaga enda elukaaslast R.A.

it üks kord südame piirkonda. A. Nastavnikova tekitas kannatanule rinnaõõnde ulatuva

südamelihast vigastava haava vasakul pool rindkere eespinnal, mis ohustas kannatanu elu

vigastuse tekitamise hetkel, s.t põhjustas eluohtliku tervisekahjustuse. Seejärel kutsusid A.

Nastavnikova ja sündmuskohal viibinud I.B. kiirabi. R.A. toimetati haiglasse ning ta jäi ellu.

3. Süüditunnistamist ja karistamist KarS § 121 lg 1 järgi ei ole vaidlustatud.

4. A. Nastavnikova ei mäleta, mis toimus 13. aprillil 2015 kannatanu korteris ning seda, kas keegi

oli külas. Seoses öise sündmusega mäletab süüdistatav, et ta lõi kannatanut noaga südame

piirkonda. A. Nastavnikova sõnul tekkis tal hüsteeria, mida nägi pealt tunnistaja I.B. .

Süüdistatav väidab, et helistas vanaemale ning arvas, et kõik saab korda, kuna tegelikult tahtis

ta korterist välja saada, kuid kannatanu takistas teda ning hoidis teda 15 minutit voodi peal

kinni.

Süüdistatava

sõnul

toimus

kannatanupoolne

kinnihoidmine

ja

kannatanu

südamepiirkonda noaga löömine üksteise järel. Ühel hetkel lasi kannatanu süüdistatava vabaks

ning süüdistatav läks koridori, kus kannatanu takistas sõnadega süüdistataval korterist

lahkumist. A. Nastavnikova seisis ukse ees ning kannatanu tema vastas. A. Nastavnikova

mäletab kannatanu noaga löömist, peale mida ta palus koheselt I.B. i, et viimane kutsuks kiirabi,

kuna kannatanu läks siniseks ning kukkus maha. Süüdistatav ei mäleta, kust ta võttis noa,

millega kannatanut lõi, kuid kinnitas, et kohtutoimiku II kd tl 23 asuval fotol olev nuga on see,

millega ta kannatanut lõi. A. Nastavnikova külastas korduvalt kannatanut haiglas ning soovis

temaga kooselu jätkata.

5. Indikaatorvahendi ja tõendusliku alkomeetri kasutamise protokoll kinnitab, et 14. aprillil kell

05.01 oli süüdistatav alkoholijoobes. Süüdistatava lõplik näit oli 1,02 mg/l kohta (II kd tl 48-

50). Asitõendi vaatlusprotokoll kööginoa kohta näitab, et nuga on 12,5 cm pikk ja 1,7 cm lai

ning noa tera on kõverdunud. Noa teralt on avastatud hulgaliselt verekahtlase määrdumisega

plekke (II kd tl 23). DNA ekspertiisiaktist nähtub, et noa teralt võetud proovist, mis sisaldas

eeltesti alusel verd, saadi analüüsil DNA täisprofiil, mis on kokkulangev R.A. i DNA profiiliga.

Seega ühtivad ekspertiisiandmed süüdistatava ütlustega, milles ta kinnitas, et ta lõi kannatanut

noaga, mis on asitõendiks (II kd tl 95-105).

6. Kannatanu A. keeldus ütluste andmisest KrMS § 71 alusel, kuna süüdistatav oli tema

elukaaslane, kellega nad pool aastat koos elasid. Maakohus leidis, et tegemist oli püsiva

kooseluga KrMS § 71 lg 1 p 5 mõttes.

7. Tunnistaja I.B. viibis 14. aprillil 2015 kannatanu korteris, kus oli ka süüdistatav ning koos

tarvitati alkoholi. Pärast kella 23.00 läks tunnistaja teise tuppa magama ning kannatanu ja

süüdistatav jäid elutuppa. Kell 01.00 ärkas I.B. üles, kuna kannatanu ja süüdistatava vahel oli

tekkinud tüli ning oli aru saada, et räägitakse kannatanu endisest sõbrannast. Tunnistaja läks

elutuppa, kus sel hetkel istusid voodi peal süüdistatav ja kannatanu, kes jätkasid omavahelist

konflikti. Kannatanu tõusis ja suundus korteriukse juurde koridori. I.B. i sõnul püüdis A.

Nastavnikova kannatanut takistada ja rahustada. Süüdistatav lõi kannatanut vastu põske, mille

peale ütles kannatanu, et tal ei ole valus. Kannatanu laskus süüdistatava ette põlvili, mille peale

sai veel paar lööki vastu põske. Taoline käitumine toimus koridoris pool tundi. Tunnistaja andis

ütlusi, et ta seisis elutoa ukse juures ja nägi, kuidas süüdistatav lõi kannatanut noaga. Tunnistaja

ei oska selgitada, kuidas nuga koridori sattus. Löögi saamise ajal oli kannatanu põlvili.

Süüdistatav oli koheselt hüüdnud „Roma, ma tegelikult ei tahtnud seda teha.“ Tunnistaja jooksis

telefoni juurde ja kutsus kiirabi.

8. Kaitsja seadis maakohtus tunnistaja I.B. i ütlused kahtluse alla ja taotles kohtult avaldada

tunnistaja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks tema poolt kohtueelse uurimise käigus antud

ütlused. Maakohus leidis, et I.B. i ütluste mitte usaldusväärseks tunnistamise ja tema ütluste

tõendite kogumist väljajätmiseks ei ole põhjust. Maakohus märkis, et ülekuulamise hetkel oli

I.B. 15-aastane ning alaealise tunnistaja võime asjaolusid tajuda ja neid mällu fikseerida on

omapärane ja ei ole täiskasvanud isiku võimega võrreldav. Maakohus nõustus, et I.B. i ütlused

vajavad hoolikat kontrollimist ja võrdlemist teiste tõenditega, arvestades seda, et oma vanuse

tõttu võib tunnistaja asjaoludes eksida.

9. Sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab süüdistatava ja I.B. i ütluseid, et noaga löömine toimus

korteri esikus. Verejäljed on avastatud esikus seina tapeedil. Sündmuskohalt on äravõetud

tapeeditükk ja dressipluus veretaolise jäljega (II kd tl 1-21). Asitõendi vaatlusprotokoll

häirekeskuse salvestise vaatluse kohta, mis on tehtud 14. aprillil 2015 kell 04.27, kinnitab

tunnistaja I.B. i ütlusi selles, et ta viibis kohal, kui toimus noaga löömine, vahetult pärast seda

leidis korterist telefoni ja tegi kõne häirekeskusele (II kd tl 40-41). Patsiendikaart nr R526254

kinnitab, et 14. aprillil 2015 saabus kiirabi kohale väljakutse peale kell 04.58. Väljakutse oli

tehtud kell 04.29 aadressile XXX , Kohtla-Järve. Patsient oli R.A. , kellel oli avastatud lahtine

noahaav rindkeres. Nimetatud tõend kinnitab, et tegu oli toime pandud kella 04.00 paiku, sest

I.B. i ütluste kohaselt pärast seda, kui süüdistatav lõi kannatanut noaga, leidis I.B. telefoni ja

helistas kiirabisse. Sellest järeldub, et sündmuse ja kiirabi väljakutse vaheline aeg ei olnud pikk

(II kd tl 25-27).

10. Hinnates süüdistatava ja tunnistaja ütlusi ning dokumentaalseid tõendeid kogumis leidis

maakohus, et on tõendatud, et 14. aprillil 2015 kella 04.15 ajal Kohtla-Järvel aadressil XXX

asuva korteri koridoris lõi süüdistatav ühel korral kööginoaga südamepiirkonda kannatanu R.A.

it, millega tekitas kannatanule rinnaõõnde ulatuva südamelihast vigastava haava vasakul pool

rindkere eespinnal, mis ohustas elu vigastuse tekitamise hetkel, s.t põhjustas eluohtliku

tervisekahjustuse.

11. Maakohtu hinnangul pani A. Nastavnikova teo toime vähemalt kaudse tahtlusega kannatanu

surma põhjustamisele, leides, et lüües torke-lõike vahendiga teist isikut südame piirkonda, peab

isik möönma mistahes tagajärje, sh ka surma saabumist. Maakohus leidis, et kuigi kõne

häirekeskusesse tegi tunnistaja I.B. , sekkus süüdistatav kõnesse, kus tunnistas oma tegu, et

tema oli see, kes lõi meest noaga südame piirkonda, palus saata kohale kiirabi ja väitis, et ei

taha kannatanu surma. Maakohus leidis, et seeläbi on tuvastatud, et süüdistatav tagas pärast

kuriteokoosseisule vastava teo toimepanemist kannatanule meditsiinilise abi osutamise sellega,

et teatas häirekeskusele vastava aadressi, kannatanu andmed ja tekitatud kehavigastuse

iseloomu. Maakohtu hinnangul on isiku teojärgne käitumine tahtluse tuvastamisel abivahend,

mis annab kohtule täiendava informatsiooni järelduste tegemisel ning suunab ja aitab kohut

kuriteo subjektiivse külje voluntatiivse ehk tahtelise elemendi analüüsimisel.

12. Maakohus leidis, et ei ole alust arvata, et süüdistatav oleks tegutsenud otsese tahtlusega surma

tekitamisele. Süüdistatava kõnest häirekeskusesse on võimalik tuletada süüdistatava hirmu

tema poolt toimepandud teo ja võimaliku tagajärje pärast ning ilmselt ka kahetsust, mis näitab,

et süüdistatav ei tegutsenud KarS § 16 lg 3 mõttes otsese tahtlusega surma tekitamisele. Kuid

samas leidis maakohus, et süüdistatava teojärgne kahetsus ja hirm kannatanu elu pärast ei

tähenda automaatselt seda, et oleks välistatud kaudne tahtlus surma tekitamisele. Lüües teatud

suuruses noaga kannatanut südame piirkonda, pidas süüdistatav kannatanu surma saabumist

võimalikuks ja möönis seda. Süüdistatav oli teadlik, et teo toimepanemise hetkel ei esine

selliseid asjaolusid, mille tõttu tal oleks tema elukogemust ja asjaolusid arvestades tekkinud

adekvaatne lootus, et surma antud juhul tõenäoliselt ei saabu. Maakohus ei tuvastanud selliseid

asjaolusid, tänu millele võiks süüdistatav loota, et kannatanu surma ei saabu.

13. Maakohtu hinnangul asetas süüdistatav vaatamata häirekeskuse töötaja keelule (II kd tl 40-41)

kannatanu elu veel suuremasse ohtu, kuna võttis noa kannatanu kehast välja. Maakohus leidis,

et kogu sündmustiku pinnalt oleks keskmiste teadmistega täiskasvanud isik vastavalt oma

vanusele ja elukogemusele pidanud võimalikuks pidama, et sündmuse edasisel kulgemisel võib

kannatanu surm saabuda. Maakohus luges antud kriminaalasja raames tuvastatuks, et südame

noaga vigastamine võib üldjuhul kaasa tuua isiku surma ja see on üldtuntud asjaolu. Maakohtu

arvates tegutses süüdistatav kannatanule eluohtliku kehavigastuse tekitamisel kaudse tahtlusega

surma põhjustamisele.

14. Maakohus ei tuvastanud, et süüdistataval oleks olnud tõsipärane lootus, et kannatanu jääb ellu.

Maakohus leidis, et süüdistatav ei tegutsenud aktiivselt kannatanu elu päästmisel. Vastupidiselt

häirekeskuse töötaja keelule eemaldas süüdistatav kannatanu südame piirkonnast noa, millega

ohustas kannatanu elu. Süüdistatav osales küll vestluses häirekeskuse töötajaga ja teatas

kannatanu andmed, kuid need asjaolud ei ole sellise kaaluga, et kohtul tekiks veendumus, et

süüdistataval oli tõsipärane lootus, et kannatanu surm ei saabu. Süüdistatava nutmist, hirmu,

toimunust ja alkoholitarvitamisest tingitud seisundit ei saa pidada sellisteks asjaoludeks, mille

alusel oleks kohus veendunud, et süüdistataval oli tõsipärane lootus, et kannatanu surm ei saabu.

Maakohus leidis, et häirekeskuse töötajaga vestlus andis süüdistatavale tõsipärase lootuse ainult

sellele, et meditsiiniline abi saabub piisava kiirusega, kuid see ei saanud kuidagi olla aluseks

adekvaatse ja tõsipärase lootuse tekkimiseks, et kannatanu surma siis ei saabu.

15. Hinnates kogutud tõendeid kogumis leidis maakohus, et süüdistatava tegu on õigesti

kvalifitseeritud KarS § 25 lg 2 - § 113 lg 1 järgi, milleks on teise inimese tapmise katse.

Hädakaitse ja kuriteo toimepanemise tugeva hingelise erutuse seisundis maakohus välistas.

Samuti välistas maakohus kuriteo kvalifikatsiooni KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, sest eelnevalt oli

maakohus tuvastanud, et A. Nastavnikoval oli vähemalt kaudne tahtlus R.A. i surma

põhjustamisele (vt p-d 11-14).

16. Maakohus karistuse mõistmisel luges raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemise

süüdlasega koos elanud isiku suhtes ning kergendavaks asjaoluks süü tunnistamise ja kahetsuse.

Maakohus leidis, et süüdistatava süü suurus on alla keskmise ning võttis arvesse, et nii

süüdistatav kui ka kannatanu tarvitasid enne kuriteosündmust koos alkoholi ning arvestas ka

süüdistatava käitumist pärast kuriteo toimepanemist. Ta ei lahkunud sündmuskohalt ja kutsus

kiirabi. Ta ei takistanud menetlust, tunnistas toimepandut. Ta külastas kannatanut haiglas ja

jätkas temaga kooselu. Kohus arvestas, et tagajärg – isiku surm – ei saabunud ja tegemist on

kuriteo katsega. Süüdistatava isiku puhul arvestati seda, et ta on alkoholitarvitaja ja sellega

kaasneb vägivaldne käitumine nii lähedaste kui ka kõrvaliste isikute suhtes. Antud süüdistuste

puhul kasutas ta oma probleemide lahendamisel nuga, rünnates sellega kannatanuid ja tekitades

neile kehavigastusi. Seetõttu on vajalik karistusliik vangistus.

17. Maakohus jättis KrMS § 180 lg 3 alusel riigi kanda menetluskuludena 482,40 eurot kaitsjatasu

kohtueelses menetluses osutatud õigusabi eest, sh adv A. Toomingale 314,40 eurot, adv L.

Nirgile 122,40 eurot kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest, adv M. Senkelile 1171,20

eurot kohtulikus menetluses osutatud õigusabi eest, kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksekspertiisi tegemise kulu 1267,80 eurot ja süüdistatav A. Nastavnikova kohtuarstliku

ekspertiisi tegemise kulu 61 eurot. Maakohus mõistis A. Nastavnikovalt menetluskuludena

riigituludesse välja DNA ekspertiisi tegemise kulud 1653 eurot, kannatanu G.V. kohtuarstliku

ekspertiisi tegemise kulud 61 eurot, kannatanu R.A. i kohtuarstliku ekspertiisi tegemise kulud

61 eurot ja sundraha 500 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel määras maakohus menetluskulude

tasumise summas 2275 eurot ositi 12 kuu jooksul.

Esitatud apellatsioon

18. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja vandeadvokaat A. Aasmaa, kes palub

tühistada Viru Maakohtu 9. märtsi 2016 otsuse A. Nastavnikova süüdimõistmises KarS § 25 lg

2 - § 113 lg 1 järgi ja mõista A. Nastavnikova KarS § 25 lg 2 - § 113 lg 1 järgi õigeks. Uue

otsusega palub kaitsja A. Nastavnikova süüdi tunnistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi, kergendades

talle maakohtu poolt mõistetud karistust. Ühtlasi palub kaitsja tühistada Viru Maakohtu 9.

märtsi 2016 otsuse menetluskulude kindlaksmääramise osas ning lugeda kohtueelses

menetluses ja maakohtus lisaks sundrahale menetluskuludeks 4396,40 eurot, millest välja

mõista A. Nastavnikovalt 1617,85 eurot. KrMS § 180 lg 3 alusel palub kaitsja jätta ülejäänud

osas menetluskulud riigi kanda ja kohustada väljamõistetud menetluskulud tasuma 12 kuu

jooksul võrdsetes osades.

19. Kaitsja arvates on maakohus ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, viidates kohtupraktikale.

RKKKo nr 3-1-1-79-15 p-s 8 osutas kolleegiumi hinnangul kohene kiirabi kutsumine

süüdistatava soovile kannatanu surma saabumist vältida. Kaitsja arvates nimetatud põhimõte

on kohaldatav ka käesolevas asjas, kuna juhtumite asjaolud on sarnased. Käesoleval juhul jäi

kanntanu samuti ellu, seega oli A. Nastavnikoval adekvaatne alus loota, et kannatanu ei sure.

Seetõttu tuleks apellandi hinnangul A. Nastavnikova tegu kvalifitseerida teo toimepanemise

ajal kehtinud seaduse kohaselt KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Asudes vastupidisele seisukohale ja

tunnistades A. Nastavnikova KarS § 25 lg 2 - § 113 lg 1 järgi süüdi, kohaldas maakohus

ebaõigesti materiaalõigust.

20. Kaitsja ei nõustu maakohtuga, et süüdistatav tegutses kannatanule eluohtliku kehavigastuse

tekitamisel kaudse tahtlusega surma põhjustamisele. Apellandi arvates on see välistatud, kuna

süüdistatav hüüdis koheselt peale noahoopi „Roma, ma tegelikult ei tahtnud seda teha“. Samuti

sekkus süüdistatav vahetult peale tegu aktiivselt abi kutsumisse. Lisaks on kriminaalasjas

tuvastatud, et süüdistatav külastas kannatanut haiglas ja jätkas temaga kooselu peale viimase

tervenemist.

21. Kaitsja arvates on kohus meelevaldselt hinnanud seda, et kuna süüdistatav võttis noa kannatanu

kehast välja, siis asetas ta sellega kannatanu veel suuremasse ohtu. Ei saa unustada, et

süüdistatav oli sel hetkel alkoholijoobes ning võis seetõttu tegutseda ebaadekvaatselt. Tahtluse

tuvastamine sellises olukorras oleks vastuolus tema vahetult eelneva käitumisega – kohene

sõnaline väljendus, et ta ei soovinud kannatanut lüüa ning abi kutsumine. Tuleb ka nentida, et

tavalise elukogemusega inimene võib pidada surmavaks ennekõike noahoopi, mitte aga selle

väljavõtmist kehast. Ei saa välistada, et meditsiinilisi eriteadmisi mitteomav inimene ei pea noa

väljavõtmist kehast ohtlikuks.

22. Nõustuda ei saa maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul esineb karistust raskendava

asjaoluna KarS § 58 p 4 mõttes süüteo toimepanemine süüdlasega koos elanud isiku suhtes.

Käesoleval juhul tarbisid nii süüdistatav kui kannatanu pikaaegselt koos alkoholi ning seeläbi

seadis kannatanu ise ennast teataval määral ohtu, kuna üldteada olevalt võivad alkoholijoobes

olevad isikud olla ettearvamatud. Tähelepanu väärib, et maakohus leidis, et süüdistatava süü

suurus kannatanu R.A. i episoodis oli alla keskmise ning arvestas asjaoluga, et mõlemad, nii

süüdistatav kui ka kannatanu, viisid ennast enne sündmust seisundisse, milles mõistlik ja

seadusekuulekas käitumine on küsimärgi all - mõlemad tarvitasid alkoholi. Kaitsja hinnangul

ei saa samaaegselt üks ja sama asjaolu olla nii süüd raskendavaks kui ka sisuliselt kergendavaks

asjaoluks.

23. Apellant leiab, et maakohus rikkus oluliselt menetlusõigust. Nimelt on maakohus eksinud

põhimõtte vastu, et menetluskulu tuleb mõista süüdimõistetult välja ühe summana. Erandina

peab kohtuotsuse resolutiivosas olema eraldi välja toodud otsustus sundraha väljamõistmise

kohta (RKKKo nr 3-1-1-79-14, p 52). Kohus on A. Nastavnikovalt välja mõistnud sundraha

summas 500 eurot. Ülejäänud menetluskulud kokku moodustavad summa 4818,80 eurot,

millest kohus on A. Nastavnikovalt välja mõistnud 1775 eurot ehk 36,8 % menetluskuludest.

24. Tulenevalt Riigikohtu üldkogu 26. aprilli 2016 otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-40-15 on riigi

õigusabi korra p-d 51–54 (kulude hüvitamise alused ja kord) käesolevaks ajaks kehtetud. Korra

punktis 54 oli sätestatud isikliku sõiduauto kasutamise kompenseerimise määrana 0,3 eurot iga

läbitud kilomeetri kohta, üldkogu hinnangul tuleb kuni põhiseaduse nõuetele vastava

regulatsiooni kehtestamiseni määrata isikliku sõiduauto kasutamise hüvitis analoogia alusel

(viidatud otsuse p-d 67 ja 73). Üldkogu leidis, et 2014 novembris kulus keskmise sõiduauto

kasutamisel ühe kilomeetri läbimisele kaheksa senti, millele lisandus käibemaks (viidatud

otsuse p 75)

25. RKKKo nr 3-1-1-33-16 p-st 27 tuleneb, et KrMS § 191 lg 3 kohaselt võib Riigikohus

kassatsiooni läbi vaadates teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude

vaidlustamisest sõltumata. Seetõttu tuleb Tartu Ringkonnakohtul võtta seisukoht ka

süüdistatava poolt maakohtus kantud menetluskulude kohta kuna vastav õigus tuleneb samast

sättest apellatsioonimenetluses ka ringkonnakohtule. Juhul kui osundatud menetluskulud

vähenevad, tuleb kaitsja hinnangul samas proportsioonis vähendada ka süüdimõistetult

väljamõistetavaid menetluskulusid.

26. Kaitsja leiab, et 9. märtsil 2016 advokaat M. Senkelile ja advokaat L. Nirgile ning 15. aprillil

2015 advokaat A. Toomingale hüvitatud menetluskulusid tuleb vähendada, lugedes isikliku

sõiduauto kasutamise kompenseerimise määraks 0,3 euro asemel 0,08 eurot, millele lisandub

käibemaks. Seega leiab apellant, et lisaks sundrahale on alus menetluskulusid kohtueelses

menetluses ja kohtus kokku arvestada summas 4396,40 eurot. Sellest on alus A. Nastavnikovalt

omakorda välja mõista menetluskulud endises proportsioonis, s.o on 36,8 % ehk 1617,85 eurot.

27. Ringkonnakohus teavitas 19. septembril 2016 kaitsjaid M. Senkelit, A. Toomingat ja L. Nirgit

apellatsiooni esitamisest ning andis neile võimaluse seitsme päeva jooksul alates teate saamisest

esitada kirjalikke seisukohti ja vastuväiteid apellatsioonis taotletud kaitsjatasude vähendamise

osas, kuid ükski nimetatud kaitsjatest kirjalikke seisukohti ei esitanud.

28. Tartu Ringkonnakohtu 28. septembri 2016 määrusega anti prokurörile ja süüdistatavale

võimalus esitada oma kirjalikke seisukohti kaitsja apellatsiooni kohta kuni 13. oktoobrini 2016.

Täiendavad seisukohad kaitsja apellatsioonile esitas vaid süüdistatav A. Nastavnikova.

Süüdistatava täiendused kaitsja poolt esitatud apellatsioonile

29. Kaitsja poolt esitatud apellatsioonile esitas täienduse süüdistatav A. Nastavnikova, kes

tunnistab tapmiskatse sooritamist. Süüdistatav leiab, et elu on kallis, mida ei saa raha eest osta

ning mis on antud kõrgemalt poolt. A. Nastavnikova kahetseb, lubab, et ei pane midagi sellist

enam toime ning ei võta nuga kui relva kätte. Süüdistatav palub kohtult võimalust vabaneda

tingimisi ennetähtaegselt või elektroonilise järelevalve kohaldamisega, millega palub võimalust

näidata ennast paremast küljest.

Ringkonnakohtu seisukoht

30. Ringkonnakohus, tutvunud kohtuotsuse, apellatsiooni, kohtuistungi protokolli ja kohtu

toimikute materjalidega, leiab, et maakohtu otsus tuleb A. Nastavnikova süüditunnistamises ja

karistamises KarS §-de 25 lg 2 ja 113 lg 1 järgi tühistada ning ta selles õigeks mõista. Ta tuleb

süüdi tunnistada ja karistada KarS § 118 lg 1 p 1 järgi. Samuti tuleb tühistada talle mõistetud

liitkaristus ja ärakandmisele kuuluv karistus. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata.

Apellatsioon rahuldada osaliselt.

31. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väidetega, et maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust,

kvalifitseerides A. Nastavnikova käitumise KarS §-de 25 lg 2 ja 113 lg 1 järgi (vt p-d 19-21).

Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et taolistel juhtudel taandub küsimus süüdistatava teo

kvalifitseerimisest tema käitumises subjektiivse külje hindamisele. Kaudse tahtluse puhul isik

küll ei pürgi otseselt tagajärje saavutamisele, kuid möönab selle saabumise võimalikkust.

Kergemeelsuse puhul aga loodab isik tagajärje mittesaabumisele. Nii kaudse tahtluse kui ka

kergemeelsuse korral tunneb toimepanija ära enda käitumises sisalduva ohtlikkuse. Kaudse

tahtluse korral kiidab ta võimaliku tagajärje heaks, s.t soostub sellega, kergemeelsuse korral

aga loodab tagajärje mittesaabumisele. Tagajärje saabumata jäämise lootus peab tuginema isiku

poolt äratuntud asjaoludele, mis lubavad tal mõistlikult uskuda, et tema loodud oht ei realiseeru

tagajärjes. Lootus tagajärje mittesaabumisele peab olema tõsimeelne, mis tähendab, et see

toetub konkreetsetele asjaoludele ega ole sõltuvuses tema poolt mittekontrollitavast

juhuslikkusest. Kannatanule kohene abi osutamine või abi kutsumine võivad kujutada endast

asjaolusid, mis annavad süüdlasele aluse loota, et kannatanu surm ei saabu (RKKKo nr 3-1-1-

79-15 p-d 5-6).

32. Praegusel juhul maakohus leidis, et süüdistatav pani teo toime tegutsedes vähemalt kaudse

tahtlusega kannatanu surma põhjustamisele (MK otsuse lk 11-13). Need põhjendused on

kajastatud käesoleva otsuse punktides 11-14 ja siinjuures neid ei korrata. Maakohus seejuures

viitas ka Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-79-15, kuid leidis, et käesolevas kriminaalasjas selles

lahendis viidatud asjaolusid tuvastatud ei ole. Maakohus jäi selle juurde, et süüdistatav ei

tegutsenud aktiivselt kannatanu elu päästmisel, sest vaatamata keelule võttis ta kannatanu

kehast välja noa, ohustades sellega kannatanu elu. Süüdistatav osales küll vestluses

häirekeskuse töötajaga ja teatas kannatanu andmed, kuid need asjaolud ei ole sellise kaaluga, et

kohtul tekiks veendumus, et süüdistataval oli tõsipärane lootus, et kannatanu surm ei saabu.

Süüdistatava nutmist, hirmu, toimunust ja alkoholitarvitamisest tingitud seisundit ei saa pidada

sellisteks asjaoludeks, mille alusel oleks kohus arvamusel, et süüdistataval oli tõsipärane lootus,

et kannatanu surm ei saabu. Maakohus leidis, et häirekeskuse töötajaga vestluse pidamine andis

süüdistatavale tõsipärase lootuse ainult sellele, et meditsiiniline abi saabub piisava kiirusega,

kuid see kuidagi ei saanud olla isikul adekvaatse ja tõsipärase lootuse tekkimiseks, et kannatanu

surma siis ei saabu (MK otsuse lk 13).

33. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldustega, sest need ei vasta maakohtus uuritud

tõenditele. Nii nähtub tunnistaja I.B. i ütlustest, et kohe peale seda, kui süüdistatav kannatanut

noaga lõi, hüüdis ta „ma ei tahtnud seda teha“. Tunnistaja helistas kiirabisse ja süüdistatav

sekkus kõnesse, öeldes, et ta lõi oma elukaaslast. Kuni kiirabi tuli, seni tunnistaja ja süüdistatav

olid kannatanu juures, panid talle padja pea alla (I kd lk 57). A. Nastavnikova ütlustest nähtub,

et kohe peale kannatanu noaga löömist ta ehmus ja palus I.B. il kiirabi välja kutsuda. Ta

muretses kannatanu elu pärast. Ta käis iga päev haiglas kannatanut vaatamas, nad leppisid ära

ja jätkasid kooselu (I kd lk 60 pöördel). Asitõendiks oleva häirekeskusesse tehtud kõne

salvestisest nähtub A. Nastavnikova aktiivne tegevus sündmuskoha asukoha ja kannatanu isiku

kohta andmete andmises, samuti palve, et kiirabi ruttu tuleks, sest ta ei soovi, et kannatanu

sureks (II kd lk 40-43).

34. Ringkonnakohus eeltoodud tõendeid kogumis hinnates leiab, et need asjaolud andsid süüdlasele

aluse loota, et kannatanu surm ei saabu. Seda ei välista ka maakohtu järeldus, et noa

väljatõmbamine hoopis ohustas kannatanu elu. Ringkonnakohus selles osas nõustub kaitsjaga,

et ei saa välistada, et meditsiinilisi eriteadmisi mitteomav inimene ei pea noa väljavõtmist

kehast ohtlikuks (vt p 21).

35. Kohtupraktikas on märgitud, et subjektiivse külje tuvastamisel on abipakkuvateks

kriteeriumiteks ka isiku teoeelne ja –järgne käitumine, samuti tema teo objektiivne avaldumine.

Nimetatud asjaolusid tuleb arvestada rangelt individualiseeritult konkreetset kriminaalasja

silmas pidades ning isegi siis, kui on tuvastatud, et isik sai täiel määral aru enda teo ohtlikkusest,

ei tähenda see automaatselt, et isik oleks arvestanud võimaliku raske tagajärje saabumisega ning

sellega sisimas ka nõustunud. Ka väliselt eluohtliku teo toimepanemise korral on seega

arvestatav argument, et tegelikkuses lootis teo toimepanija võimalikuna äratuntud tagajärge

vältida. Näiteks kohene kiirabi kutsumine osutab süüdistatava soovile kannatanu surma

saabumist vältida (RKKKo nr 3-1-1-79-15 p 8).

36. Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et A. Nastavnikova tuleb süüdi tunnistada ja karistada

KarS § 118 lg 1 p 1 järgi.

37. Maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud kõiki seaduses ettenähtud asjaolusid ning

põhjendanud mõistetud karistuse suurust (MK otsuse lk 16-17), mis on kokkuvõtlikult välja

toodud käesoleva otsuse punktis 16. Seejuures luges maakohus KarS § 58 p 4 alusel karistust

raskendavaks asjaoluks süüteo toimepanemise süüdlasega koos elanud isiku (R.A. ) suhtes.

Kaitsja on selle vaidlustanud (vt p 22).

38. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. KarS § 58 p 4 sätestab karistust raskendava asjaoluna

süüteo toimepanemise süüdlasega koos elanud isiku suhtes. Asjaolu, et A. Nastavnikova ja R.A.

elasid koos, ei ole vaidlustatud. Seega maakohus õigesti rakendas eelviidatud sätet. Kaitsja

leiab, et maakohus sama asjaolu sisuliselt arvestas ka karistust kergendava asjaoluna, leides, et

nad alkoholi tarvitamisega viisid end seisundisse, kus mõistlik ja seadusekuulekas käitumine

on küsimärgi all. Kaitsja hinnangul üks ja sama asjaolu ei saa korraga olla nii raskendav kui

kergendav asjaolu. See kaitsja väide on õige, kuid antud juhul ei ole maakohus seda asjaolu

KarS § 57 lg 2 mõttes eraldi välja toonud kui karistust kergendavat asjaolu. Ringkonnakohus

leiab, et maakohus on nimetatud asjaolu arvestanud süü suuruse käsitlemisel KarS § 56 lg 1

esimese lause mõttes. See nähtub ka maakohtu otsuse ülesehitusest, kus seda asjaolu ongi

käsitletud süü suuruse hindamise alljaotuses (vt MK otsuse lk 16). Seega kaitsja taotlus see

raskendav asjaolu välja jätta rahuldamisele ei kuulu.

39. Küll aga kuulub rahuldamisele kaitsja taotlus, et seoses A. Nastavnikova tegevuse

ümberkvalifitseerimisega kuulub kergendamisele ka talle mõistetud karistus. Kaitsja seejuures

ei ole konkreetset karistusmäära välja toonud. Ringkonnakohus leiab, et karistust tuleb

kergendada siiski vähesel määral, s.o ühe aasta võrra. Seda tingib eelkõige asjaolu, et karistuse

mõistmisel võetakse lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr, mis antud juhul on 8 aastat

vangistust. Ringkonnakohus leiab, et A. Nastavnikovale tuleb karistuseks mõista 6 aastat

vangistust, mis on alla sanktsiooni keskmise. Seejuures on arvestatud tema süü suurust,

karistust kergendavat ja raskendavat asjaolu ning tema isikut iseloomustavaid andmeid.

Tegemist on varem karistamata isikuga, kuid tema alkoholilembus on soodustanud lisaks antud

kuriteole ka poolteist kuud hiljem jällegi noaga teisele isikule tervisekahjustuse tekitamise.

Seega olles allutatud kriminaalmenetlusele, jätkas ta endist elustiili, s.t alkoholitarvitamist ja

vägivallatsemist. Eeltoodust lähtudes ei täida oma eesmärki 6-st aastast vangistusest kergema

karistuse mõistmine. Ringkonnakohus KarS § 64 lg 1 alusel loeb 6 aastat vangistust ka

liitkaristuseks kuritegude kogumi eest. Sellest eelvangistuse aja 2 päeva maha arvates jääb

kanda 5 aastat 11 kuud 28 päeva vangistust. Mis puutub A. Nastavnikova enda taotlusse anda

talle võimalus vangistusest vabaneda tingimisi ennetähtaegselt elektroonilise valve alla, siis

seda lahendatakse KarS § 76 korras.

40. Kaitsja on viitega Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsusele nr 3-2-1-40-15 taotlenud maakohtu

otsuse tühistamist selles menetluses varem osalenud advokaatidele A. Toomingale, L. Nirgile

ja M. Senkelile väljamõistetud sõidukulude osas ning selle võrra vähendada A. Nastavnikovalt

väljamõistetud menetluskulusid (vt p-d 24-26).

41. Ringkonnakohus kaitsjaga ei nõustu. Esiteks ringkonnakohus märgib, et maakohus on kõik

kaitsjatele makstud summad jätnud riigi kanda ja A. Nastavnikovalt ei ole neid välja mõistetud

(vt MK otsuse lk 2 ja 18-19). Temalt mõisteti välja 2275 eurot, mille hulgas on 500 eurot

sundraha ja ülejäänud on ekspertiisitasude katteks. Talle anti võimalus need kulud tasuda ositi

ühe aasta jooksul.

42. Teiseks ringkonnakohus leiab, et kuna adv A. Toomingale hüvitati nimetatud sõidukulud

eeluurimisel uurija 15.04.2015 määrusega (II kd lk 135) ning adv L. Nirgile (esitas taotluse

03.12.2015 I kd lk 13-14) ja adv M. Senkelile (esitas taotluse 09.03.2016 I kd lk 74-76)

maakohtu 09.03.2016 otsusega, siis nende lahendite suhtes automaatselt tagantjärgi ei kohaldu

Riigikohtu üldkogu 26.04.2016 otsusega nr 3-2-1-40-15 põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks

tunnistamine, sest see otsus tehti konkreetses tsiviilasjas.

43. Kolmandaks ringkonnakohus märgib, et alates 01.08.2016 kehtib justiitsministri 26.07.2016

määrusega nr 16 kehtestatud Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused ja

maksmise kord. Selle korra § 17 lg 2 kohaselt hüvitatakse riigi õigusabi osutamisega seoses

kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud advokaadi taotluse

alusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. Sama summa kehtis ka uurija 15.04.2015

määruse ja maakohtu 09.03.2016 otsuse tegemise ajal. KrMS § 3 lg 2 kohaselt

kriminaalmenetluses kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust.

44. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 tühistab ringkonnakohus maakohtu

otsuse osaliselt ja teeb uue otsuse (vt p 30).

45. Kaitsja adv A. Aasmaa on esitanud taotluse apellatsioonimenetluse kulude hüvitamiseks 312

euro, sh käibemaks 52 eurot, ulatuses. Tasutaotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsuse ja

toimikutega tutvumiseks, A. Nastavnikovaga konsulteerimiseks ja apellatsiooni koostamiseks

kokku 6,5 tundi. Ringkonnakohus peab taotletud kaitsjatasu suurust põhjendatuks ning see tuleb

justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kehtestatud korra alusel rahuldada.

46. KrMS § 185 lg 1 alusel kannab apellatsioonimenetluses menetluskulud riik juhul, kui tehakse

KrMS § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg-s 2 nimetatud lahend. Kuna käesolevas asjas ringkonnakohus

teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, jäävad A. Nastavnikoval tekkinud menetluskulud

312 eurot Eesti Vabariigi kanda.

allkirjastatud digitaalselt

Mati Kartau, Maarika Kuusk, Aarne Sarjas