3-15-2907/44 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tanel Saar ja Tiina Pappel

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.11.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2907

Haldusasi

Reiko Madi kaebus Tartu Vangla 26.10.2015. a otsuse

nr 6-24/8140-2 ja 05.11.2015.

a vaideotsuse

nr 1-11/778-2 osalise tühistamise ning televiisori

kambrisse lubamiseks kohustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Reiko Madi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Reiko Madi

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 24.03.2016. a otsus

muutmata.

2. Jätta Reiko Madi menetluskulud apellatsiooniastmes (riigilõiv) Eesti Vabariigi

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 01.12.2016 (k.a.) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

1. Ringkonnakohus teeb asjas otsuse halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 5

alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata. HKMS § 201 lg 5 järgi võib ringkonnakohus teha

otsuse kirjeldava ja põhjendava osata, kui apellatsioonkaebus jääb rahuldamata; põhjendused

apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetega mittenõustumise ja tema viidatud

tõendite arvestamata jätmise kohta sisalduvad ammendavalt ja selgelt haldusaktis,

vaideotsuses, kaebuse või apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastuses või halduskohtu

otsuses ning kohus järgib neid põhjendusi, osutades otsuses nendega nõustumisele, HKMS

§ 201 lg-le 1 ja dokumendile, kus põhjendused sisalduvad.

2. Reiko Madi vaidlustab Tartu Vangla keeldumist lubada talle kambrisse kasutamiseks teiselt

kinnipeetavalt omandatud televiisor põhjusel, et see rikub tema omandipõhiõigust ning on

vastuolus ka VSkE § 57 lg 1 mõttega.

3. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla 26.10.2015. a otsuses nr 6-24/8140-2 (tl 5),

05.11.2015. a vaideotsuses nr 1-11/778-2 (tl 2), kaebuse kohta 19.01.2016 esitatud vastuses

(tl 43-44) ja apellatsioonkaebuse kohta 18.05.2016 esitatud vastuses (tl 78-79) ning

halduskohtu 24.03.2016. a otsuses (tl 57-59) on ammendavalt selgitatud, miks kaebaja nõuded

rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega korda neid.

4. Vastuseks Reiko Madi apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist. Kinnipidamisasutuses viibiva isiku omandipõhiõigus ei ole piiramatu.

Vangistusseaduse (VangS) § 41 lg 2 järgi allutatakse kinnipeetava vabadus seaduses toodud

piirangutele. Kui seadus ei sätesta konkreetset piirangut, võib vangla, Justiitsministeerium või

arestimaja kohaldada vaid selliseid piiranguid, mis on vajalikud vangla või arestimaja

julgeoleku kaalutlustel. Piirangud peavad vastama täideviimise eesmärgile ja inimväärikuse

põhimõttele ega tohi moonutada seaduses sätestatud teiste õiguste ja vabaduste olemust.

Riigikohus on leidnud, et vanglas esemete keelamine on lubatav VangS § 15 lg-s 2 loetletud

põhjustel ning halduskolleegiumi senises praktikas on tunnustatud vangla olulist

hindamisruumi esemete lubatavuse ning neist lähtuva ohu määratlemisel (RKHK

25.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-28-12, p 14). Õigusteoorias leitakse, et VangS § 15 lg 2

sisaldab kooskõlas PS § 32 lg-tega 1-2 omandipõhiõigusesse sekkumise aluseid

kinnipidamiskohas (vt Madise, L, Pikamäe P. Sootak J. Vangistusseadus. Kommenteeritud

väljaanne. 2014“, lk 62). VangS § 15 lg 2 p 3 kohaselt on kinnipeetavale muu hulgas keelatud

esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut või korda. VangS § 15 lg-st 3 tuleneva

volitusnormi alusel kehtestab kinnises või avavanglas kinnipeetavale keelatud asjade loetelu

vastava valdkonna minister määrusega. Justiitsministri 30.11.2000. a määrusega nr 72

kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ (VSkE) § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus

hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud

asju ja vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Tartu Vangla ning halduskohus on

piisaval määral põhjendanud, miks on selline piirang vangla julgeoleku ja korra kaitsmise

eesmärgil vajalik ja proportsionaalne. Ringkonnakohus nõustub vangla ja halduskohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata. Tartu Vangla ja halduskohus leiavad õigesti ka

seda, et teiselt kinnipeetavalt soetatud asjad (sh vaidlusalune televiisor) vanglateenistuse

vahendusel soetatud isiklike asjade alla ei liigitu, mistõttu oli vangla keeldumine õiguspärane.

5. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja oli apellatsioonkaebuselt riigilõivu tasumisest menetlusabi korras vabastatud, jäävad

kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/