3-16-1432/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

28. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1432

Haldusasi

P.L. kaebus Keila Vallavolikogu 17. juuni 2016 otsusega

nr 274/0616 Keila-Joa alevikus Vesiveski tee 5a

maaüksuse

munitsipaalomandisse

taotlemise

õigusvastasuse tuvastamiseks ning selle otsuse punkti

2.1 tühistamiseks osas, millega määrati Vesiveski tee 5a

maa sihtotstarbeks üldkasutatav maa.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja: P.L.

Esindajad: v.adv Liina Linsi ja v.adv Kaidi Reiljan-Sihvart

Vastustaja: Keila vald

Esindaja: v.adv Janek Väli

RESOLUTSIOON

1. Jätta P.L. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Menetlusosalistel on õigus kohtuotsuse peale esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 28. novembril 2016 (HkMS § 180, § 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosalise

poolt

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva jooksul

apellatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja

jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb

seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada

menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb,

eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD

1. P.L. on Keila-Joal Vesiveski tee 7 asuva kinnisasja (registriosa nr 4179002, katastritunnus

29501:007:4250) omanik. Selle kinnisasja oluliseks osaks on Keila-Joa mõisa köögihoone.

Kõnealuse kinnistuga piirneb Vesiveski tee 5a maaüksus, mille Keila Vallavolikogu otsustas 17.

juuni 2016 otsusega nr 274/0616 munitsipaalomandisse taotleda. Viimatinimetatud maatükil

asub kividest laotud müürilaadne rajatis, mis on (vähemalt) otsapidi ühendatud Vesiveski tee 7

kinnistul asuva ehitisega.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

2. P.L. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Keila Vallavolikogu 17. juuni 2016

otsuse nr 274/0616 tühistamist, kuna leiab, et Vesiveski 5a maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda

munitsipaalomandisse andmisele, sest sellel maal asub kaebaja omandis oleva Keila-Joa mõisa

köögihoone oluliseks osaks olev kontraforss. Viidates Vabariigi Valitsuse 2. juuni 2006 määruse

nr 133 "Maa munitsipaalomandisse andmise korra kinnitamine" (edaspidi VVm 2006/133) § 3

lõikele 3 ning asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lõikele 3, leiab kaebaja, et tema

omandis oleva ehitise alune maa ei saa munitsipaalomandisse andmisele kuuluda.

3. Kontraforsi kui köögihoone olulise osa olemasolu tõendavad kaebaja hinnangul riikliku

mälestiste registri andmed ning 2004. aastal koostatud arhitektuurne põhiprojekt. Samuti on

kaebaja esitanud kohtule projekteerija Tõnu Peipman’i arvamuse, mille kohaselt on mõisaköögi

jõepoolses otsas paiknev kontraforss mõisaköögi konstruktsiooni osa. Vastuseks vastustaja

väitele, et vaidlusalune müür on osa endise kalakasvatuse hoonetest, selgitab kaebaja, et

mälestiste registri andmetel on kõnealust kontraforssi nimetatud köögihoone osana juba 19.

sajandist, samas kui kalakasvatus rajati alles nõukogude okupatsiooni ajal. Kaebaja toob ka välja,

et detailplaneeringus, kus oli ette nähtud kalakasvatuse ehitiste perspektiivne lammutamine, ei

ole kõnealust kontraforssi vastavalt tähistatud, vaid lammutamise perspektiivi tähistav rist on

detailplaneeringu joonisel tõmmatud kontraforsi kõrval olevale kalakasvatuse hoone

välisseinale, kuid mitte kontraforsi välisseinale.

4. Kaebaja heidab vaidlusalusele otsusele ka ette, et sellest ei selgu, millisel õiguslikul alusel on

otsustatud maad munitsipaalomandisse taotleda ning liiati ei nähtu sellest ühtki põhjust, miks

on maa munitsipaalomandisse andmine vajalik. Kaebaja heidab ette ka seda, et maa

munitsipaalomandisse taotlemise menetlusse ei ole teda kaasatud. Kaebaja leiab, et maa

munitsipaalomandisse andmine rikub tema õigust erastada see maa maareformi seaduse

(edaspidi MaarS) § 22 lg 12 alusel ent isegi juhul kui tal puuduks õigus selle maa erastamist

nõuda, ei saaks maa munitsipaalomandisse kuuluda, kuna asjaõigusseaduse rakendamise

seaduse (edaspidi AÕSRS) § 13 lg 5 kohaselt saaks ta nõuda sellele maale hoonestusõiguse

seadmist või tuleks seada sundhoonestusõigus, mis eeldab aga seda, et maa on riigi omandis,

mitte munitsipaalomandis.

5. Kaebaja leiab, et kontraforsi faktilist olemust ja õiguslikku kuuluvust ei mõjuta ka asjaolu, et

Vesiveski tee 7 maa ostueesõigusega erastamise käigus moodustati vastav maaüksus selliselt, et

maaüksusel paiknev mõisaköök jäi osaliselt paiknema teisele maaüksusele. Kaebaja leiab, et

maaüksuse piirid on erastamise käigus kindlaks määratud ekslikult. Kaebaja selgitab veel, et

ehitisregistri andmed ei määra ehitise faktilist olemust, koosseisu ega paiknemist ning seetõttu

ei saa olukorras, kus faktiliselt on mõisaköögi osaks ka kontraforss, ehitisregistri andmed muuta

tegelikku olukorda ning ehitisregistri andmetest ei saa järeldada, et kui kontraforssi ei ole

registris kajastatud, siis seda ei olegi olemas. Samuti osundab kaebaja sellele, et Maaameti

geoportaali väljavõttelt ning Vesiveski tee 7 katastriüksuse plaanilt on üheselt näha, et mitte

üksnes kontraforss, vaid ka mõisaköök ise asub osaliselt Vesiveski tee 5a maaüksusel.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Keila vald vaidleb P.L. kaebusele vastu ning taotleb selle läbi vaatamata või rahuldamata

jätmist. Esiteks leiab vastustaja, et antud asjas ei ole täidetud maa munitsipaalomandisse

taotlemise otsuse kui menetlustoimingu eraldiseisva vaidlustamise eeldused. Vastustaja leiab,

et kaebaja taotlus maa erastamiseks MaaRS 22 lõike 1² alusel ei tekita talle kaebeõigust ega

muuda munitsipaliseerimise taotluse esitamist õigusvastaseks. Vastustaja leiab, et kaebaja

viidatud hoonestusõiguse ja sundhoonestusõiguse seadmise regulatsioonist ei tulene kaebaja

subjektiivsete õiguste rikkumist, kuna kaebajale kuuluva hoone erastamise küsimus on

lahendatud.

7. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja omandis oleva ehitise paiknemine munitsipaalomandisse

taotletaval maatükil ei ole tõendatud. Vastustaja selgitab, et kaebajale kuuluval kinnistul asuva

ehitise aluse maa erastas ostueesõigusega L. A., kes omandas köögihoone kalatöötlusettevõttelt

TÜ Majak ning Vesiveski tee 7 hoone küljes oli kalatöötlusettevõte hoone ja rajatis, mis tänaseks

on lammutatud, ent 1998. aastal koostatud katastriüksuse plaanilt on näha, et maaüksuse piir

kulges kahe hoone piiril ning seega oli maa erastamise hetkel selge, et maaüksuse piirist

väljapoole ei jää mingeid hoone osi, mille juurde maad ostueesõigusega erastatakse. Ka juhib

vastustaja tähelepanu Keila Vallavolikogu poolt 27. augustil 2003 kehtestatud Keila-Joa

hüdroelektrijaama maaüksuse detailplaneeringu plaanile, millelt nähtub, et rajatis, millele

kaebaja viitab kui kontraforsile, on tähistatud kalakasvatuse lammutamisele mineva hoonena.

Vastustaja andmetel oli tegemist kalakasvatuse juurde kuulunud kividest laotud aiaga, mis oli

otsapidi kaebaja hoone küljes, kuid mis ei olnud selle osa.

8. Vastustaja toob ka välja, et kaebajale kuuluva ehitise koordinaadid ehitisregistris ei kinnita

kontraforsi olemasolu ning isegi kui see ajalooliselt on sel hoonel olnud, ei saa väita, et see on

säilinud. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja poolt viidatud asjatundja arvamust, kuna sellest

ei nähtu kus täpselt väidatav kaebaja hoone juurde kuuluv kontraforss asub ning ei ole

tuvastatud selle mõõtmed ega asumine võõral kinnistul, samuti ei nähtu, miks nimetatud isik

üldse kvalifitseerub asjatundjaks.

9. Vastustaja toob ka välja, et kaebaja ei ole oma ehitise renoveerimisel 2004. aastal ega peale

seda kordagi pöördunud valla poole küsimusega väidetavast võõral maal asuvast kontraforsist.

Alternatiivselt on vastustaja seisukohal, et juhul, kui kohus tuvastab kaebaja hoone juurde

kuuluva kontraforsi, mis asub munitsipaalomandisse taotletaval maal, siis ei saa tegemist olla

tugimüüri, vaid tugipostiga orienteeruvate mõõtmetega 1m x 1m ehk munitsipaalomandisse

taotletaval maal asuks umbes ühe ruutmeetri suurune kaebaja hoone osa. Siiski ei muudaks see

asjaolu vastustaja hinnangul munitsipaalomandisse taotlemist tervikuna õigusvastaseks, vaid

tegemist oleks asjaoluga, mida saab taotluse läbivaatamisel tuvastada ja arvesse võtta

maavanem.

10. Vastustaja hinnangul on asjakohatu kaebaja etteheide maa munitsipaalomandisse

taotlemise otsuse ebapiisavate põhjenduste kohta, kuna sellise menetlustoimingu kirjalik

põhjendamine ei ole vajalik. Vastustaja selgitab, et maad otsustati munitsipaalomandisse

taotleda lühidalt seetõttu, et tagada ehitismälestiseks oleva Keila-Joa mõisa peahoone juurest

läbipääs joa juurde ja kaitsealuses pargis jõe kallasraja avalik kasutamine, milleks seni võimalus

puudub.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

11. Vaadanud läbi poolte väited ja nende kinnituseks esitatud tõendid, leian, et P.L. kaebus ei

ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. Keila Vallavolikogu otsus Vesiveski 5a maa

munitsipaalomandisse taotlemise kohta ei riku kaebaja subjektiivseid õigusi sõltumata sellest,

kas sel maal asuva kivimüüri näol on tegemist kaebaja omandis oleva ehitise osaga või mitte.

Kuna Vesiveski tee 7 kinnisasja oluliseks osaks oleva Keila-Joa mõisa köögihoone juurde on selle

alune ja selle teenindamiseks vajalik maa ostueesõigusega erastatud, on maareform selles osas

lõpule viidud ning kinnisasja oluliseks osaks oleva ehitise omanikuna ei saa kaebajal olla

subjektiivset õigust nõuda selle ehitise juurde täiendavalt maa ostueesõigusega erastamist.

Samuti ei ole kaebajal subjektiivset õigust nõuda maa erastamist maareformi seaduse § 22 lõike

12 alusel, sest kaebaja omandis oleva kinnistuga piirnev maa ei vasta kinnistuga liitmiseks sobiva

maa tunnustele. Käesoleva vaidluse lahendamise seisukohast ei ole vajalik tuvastada, kas

Vesiveski tee 5a maaüksusele jääv müürilaadne rajatis on Vesiveski 7 kinnistul paikneva ehitise

osa, ent isegi kui leiaks tuvastamist, et see nii on, ei takistaks see Vesiveski 7 kinnistu piiridest

üle ulatuva ehitise osa alla jääva maa munitsipaalomandisse andmist ning kaebaja kinnistu

piirest üle ulatuva ehitise osaga seonduv on võimalik lahendada kas maakorraldustoimingute

tegemisega (ümberkruntimine) või asjaõigusseaduse naabrusõiguste sätete alusel.

12. Esiteks nõustun vastustaja seisukohaga, et käesolev juhtum erineb oluliselt kohtuotsuses nr

3-3-3-1-94-06 Riigikohtu poolt käsitletust. Nimetatud kohtuotsuses, nagu ka seal viidatud

kohtuotsuses nr 3-3-1-44-05 leidis Riigikohus, et maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse

vaidlustamine on erandjuhul võimalik, kui täidetud on kaks tingimust: esiteks peab esinema

kahtlus, et maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaalomandisse andmisele ning teiseks

peab olema tegemist olukorraga, kus maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse tõttu

jääks venima õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise või maa ostueesõigusega erastamise

otsustamine

või

vastavate

menetluste

lõpuleviimine.

Riigikohus

pidas

seega

maa

munitsipaalomandisse taotlemise otsuse kui menetlustoimingu eraldiseisva vaidlustamist

lubatavaks siis, kui sellega algatatud menetlus võib rikkuda kaebaja subjektiivset õigust selle

maa tagastamisele või erastamisele mõistliku aja jooksul. Käesoleval juhul ei saa kaebajal olla

subjektiivset õigust nõuda kõnealuse maa erastamist ei ostueesõigusega ega MaaRS § 22 lg 12

alusel, samuti ei ole tal õigust nõuda enda kasuks maareformi reguleerivate sätete alusel

hoonestusõiguse seadmist ja sellest tulenevalt Vesiveski 5a maa riigi omandisse jätmist.

Seetõttu ei saa ka maa munitsipaalomandisse andmise menetlus kaebaja subjektiivseid õigusi

rikkuda.

13. Vaidlust pole selles, et pärast vaidlusaluse maa munitsipaalomandisse taotluse otsuse

tegemist on kaebaja esitanud Keila Vallavalitsusele avalduse Vesiveski 5a maast ligikaudu 460

m2 suuruse tüki erastamiseks MaaRS § 22 lg 12 alusel ehk Vesiveski 7 kinnistuga liitmiseks sobiva

maana. MaaRS § 22 lõike 12 ja selle alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 22. veebruari 2007

määruses nr 50 "Maareformi seaduse” § 22 lõikes 1² sätestatud maa erastamise kord" (edaspidi

VVm 2007/50) § 1 lg 2 kohaselt käsitatakse kinnisasjaga liitmiseks sobiva maana iseseisva

kasutusvõimaluseta maatükki, mis on looduses tekkinud maareformi läbiviimise käigus. Sama

määruse § 1 lg 1 kohaselt erastatakse sel moel maa, mis ei kuulu munitsipaalomandisse

andmisele. Vesiveski tee 5a maatüki näol tervikuna ei ole tegemist VVm 2007/50 § 1 lõikes 2

sätestatud tunnustele vastava maaga. Tegu on enam kui 1300 ruutmeetri suuruse maatükiga,

mis paikneb jõe ääres ja mis on üldkasutatava maana kasutatav. Selle maa kasutamiseks näiteks

haljasala või pargi maana ei ole takistusi, sellele peab olema tagatud juurdepääs kui mitte muul

moel, siis jõe kallasrada mööda ning pidades silmas Keila-Joa joa ümbruse üldteadaolevalt

aktiivset kasutamist avaliku puhkealana, on ilmne, et Vesiveski tee 5a kasutamine üldkasutatava

maana on võimalik. Samas ei tulene MaaRS § 22 lõikest 12 ega VVm 2007/50 sätetest isikule

õigust nõuda oma kinnisasjaga liitmiseks sobiva maariba tekitamist muude maareformi

toimingute käigus. Kaebaja 13. juuli 2007 taotluses toodud plaanil näidatud maariba erastamine

MaaRS § 22 lg 12 alusel oleks võimalik, kui selline eraldiseisev maariba oleks omandireformi

käigus juba tekkinud. Käesoleval juhul see nii ei ole ning kogu kaebaja kinnistust jõe poole jäävat

(praegust Vesiveski 5a) maatükki tuleb vaadata tervikuna. Selle maatüki suurust ja asukohta

arvestades ei saa seda pidada iseseisva kasutusvõimaluseta maaks, sõltumata seal kehtivast

ehituskeelust ja majandustegevuse keeldudest. Sellise maatüki munitsipaalomandisse andmine

üldkasutatava maana on võimalik. Teiseks tuleb tähele panna, et MaaRS § 22 lõike s12

nimetatud maa erastamise aluseks ei saa olla erastamist taotleva isiku ehitise paiknemine sellel

maal või isiku soov omandada oma kinnistu oluliseks osaks oleva ehitise teenindamiseks

täiendavat maad. Seetõttu ei saa kaebaja nõuda maa erastamist sel alusel, tuginedes

argumendile, et see oleks talle vajalik ehitise teenindamiseks. Vesiveski tee 7 ehitise alune ja

teenindamiseks vajalik maa on juba kindlaks määratud ja erastatud enne seda, kui kaebaja selle

kinnisasja omandas. Kaebaja väide, et mõisa köögihoone juurde erastatava maa piirid on

kindlaks määratud ekslikult, on asjakohatu, kuna selle ehitise juurde maa ostueesõigusega

erastamist puudutavad haldusaktid on kehtivad.

14. Ehitise omanikuna on isikul õigus maa erastamist taotleda MaaRS § 22 lg 1 alusel. Sellist

õigust ei saa kaebajal alltoodud põhjustel olla sõltumata sellest, kas vaidlusalune müürilaadne

rajatis on mõisa köögihoone osa või mitte. Ehitise juurde maa erastamise sisuks oli ehitise kui

vallasasja ning selle aluse ning selle teenindamiseks vajaliku maa ühendamine ja kinnisasja

moodustamine. Maareformi üldisest loogikast tulenevalt on maa ostueesõigusega erastamine

võimalik niisiis vaid ehitise kui vallasasja juurde, mitte aga juba kinnisasja oluliseks osaks oleva

ehitise juurde. See tuleneb otseselt ka AÕSRS § 13 lõigetest 1 ja 3. Seega oleks kaebajal võimalik

vaidlusaluse Vesiveski 5a maale jääva rajatise juurde ostueesõigusega maad erastada juhul, kui

tegemist oleks kaebaja omandis oleva vallasasjaga. On ilmne, et see nii ei ole. Esiteks väidab

kaebaja ise, et tegu on Vesiveski tee 7 kinnistu oluliseks osaks oleva ehitise osaga. Kuna vaidlust

pole selles, et see rajatis jääb väljapoole Vesiveski tee 7 kinnistu piire, oleks sel juhul tegu üle

kinnistu piiri ulatuva Vesiveski 7 kinnistu olulise osaga, mitte aga eraldiseisva vallasasjaga. Kui

käsitada kõnealust rajatist aga eraldiseisva vallasasjana, ei saaks selle saatus kuidagi mõjutada

kaebajat, sest sellisena ei oleks see kaebaja omandis. Kinnistusraamatust nähtuvalt on kaebaja

omandanud 2004. aastal Vesiveski 7 kinnisasja ehk maatüki koos selle oluliste osadega ning

vaidlusalune müür saab kaebaja omandis olla juhul, kui see on hõlmatud kinnisomandiga

Vesiveski 7 kinnisasjale. Kuigi müüri alune maa jääb kaebaja kinnistu piiridest välja, ei ole

välistatud müüri ja selle aluse maa erinevate omanike omandis olemine. Sellisel juhul oleks siiski

tegu Vesiveski 7 kinnistu osaga, mille osas oleks tulevikus moodustatava kõrvalkinnistu omanikul

asjaõigusseaduse (AÕS) § 148 lõikest 2 tulenev talumiskohustus. Sellest tulenevalt ei oleks

Vesiveski 5a kinnistu munitsipaalomandisse andmine välistatud ka juhul, kui leiab tuvastamist,

et müüri näol on tegemist Vesiveski 7 kinnistul asuva ehitise konstruktsiooniliseks elemendiks

oleva kontraforsiga. MaaRS ei näe aga ette võimalust erastada ostueesõigusega täiendavalt

maad ehitise juurde, mis on maa ostueesõigusega erastamise menetluse tulemusena juba

muutunud kinnisasja oluliseks osaks. Lisaks sellele oleks maa ostueesõigusega erastamine

välistatud ka põhjusel, et kaebaja ei saaks enam esitada maa ostueesõigusega erastamise

avaldust, kuna selleks MaaRS § 40 lõikes 1 sätestatud tähtajad on möödunud.

15. Eeldusel, et vaidlusalune müür on Vesiveski tee 7 asuva ehitise ja seega Vesiveski tee 7

kinnisasja oluline osa, ei ole mõeldav ka müürialusele maale hoonestusõiguse seadmine, kuna

ehitis ei saa samaaegselt olla ühe kinnisasja ning teist kinnisasja koormava hoonestusõiguse

osaks. Hoonestusõiguse seadmine kaebaja viidatud MaaRS ja AÕSRS sätete alusel oleks

võimalik, kui müüri näol oleks tegemist kaebaja omandis oleva eraldiseisva vallasasjaga, mis aga

nõnda ei ole: kui müür on vallasasi, ei ole see ilmselgelt kaebaja omandis; kui see on kaebaja

omandis, ei saa see olla vallasasi, mille omandiõigus oleks maa erastamise või maale

hoonestusõiguse seadmise aluseks. MaaRS ja AÕSRS alusel ehitise aluse ja selle teenindamiseks

vajalikule maale ehitise omaniku kasuks hoonestusõiguse seadmine on MaaRS § 22 lg 1 alusel

maa ostueesõigusega erastamise alternatiiv, mille eeldused on samad, mis maa

ostueesõigusega erastamisel ning mille täiendav eeldus on, et ehitise omanik ei soovi või tal

pole õigust maad erastada.

16. Isegi kui vaidlusalune müür kujutab endast mõisaköögi osa, ei takista see Vesiveski 5a maa

munitsipaalomandisse andmist. Kui tegu on mõisaköögi osaga, siis on tegemist Vesiveski 7

kinnistu olulise osaga, mille osas on maa munitsipaalomandisse andmise korral kohalikul

omavalitsusel AÕS § 148 lõikest 2 tulenev talumiskohustus ning selle kasutamise ja

teenindamisega seotud küsimused on võimalik reguleerida naaberkinnistute omanike

tsiviilõiguslikke suhteid reguleerivate sätete alusel. Kaebaja väide, et ehitise osa ja selle alune

maa ei saa olla erinevate omanike omandis, ei ole AÕS §-s 148 sätestatust tulenevalt õige. See

saab nii olla, kui tegemist on üle kinnistu piiri ulatuva ehitise osaga.

17. Põhjendatuks ei saa pidada kaebaja etteheidet, et vaidlusalusest otsusest ei nähtu, miks on

Vesiveski

tee

5a

maa

munitsipaalomandisse

andmine

vajalik,

ega

ka

etteheidet

ärakuulamisõiguse rikkumise kohta. Üldkasutatava maana maa munitsipaalomandisse

taotlemisel ei pea kohalik omavalitsus selle maa munitsipaalomandisse jätmise vajalikkust või

otstarbekust iseäranis kuidagi põhjendama, kui taotletava maa suhtes ei ole esitatud maa

tagastamise või maa ostueesõigusega erastamise taotlusi. Kaebaja ära kuulamata jätmine otsust

õigusvastaseks ei muuda, kuna otsus kaebaja subjektiivseid õigusi ei riku. Kaebaja võimalus

müürialuse maa omanikuks saada saaks kõne alla tulla, nagu eelpool märgitud, maa erastamise

korral MaaRS § 22 lg 12 alusel siis, kui munitsipaalomandisse antava maa ning kaebaja omandis

oleva kinnistu vahele jääks iseseisva kasutusõiguseta riba, ent kuna kaebajal sellise riba jätmist

õigust nõuda ei ole, ei saanud tema ära kuulamata jätmine viia põhimõtteliselt vale otsuse

tegemiseni.

18. Kaebaja käsitluse õigsuse korral ei saa munitsipaalomandisse taotlemisel ette heita valla

kinnitust, et munitsipaalomandisse taotleval maal paiknevad ehitised on valla omandis.

Kõnealune kinnitus peab silmas ilmselgelt samuti selliseid ehitisi kui vallasasju, mis maa

munitsipaalomandisse andmise järel muutuvad munitsipaalomandisse antud maa olulisteks

osadeks. Sellele viitab selgelt VVm 2006/133 § 6 lg 2 punkt 6, kus lisaks omandiõiguse

kinnitusele tuleb anda kinnitus nende ehitiste vastavusest MaaRS § 6 lõigetes 3 ja 31 nõuetele.

Sisuliselt on VVm 2006/133 § 6 lg 2 p 6 näol tegu sättega, mis kuulub kohaldamisele maa

munitsipaalomandisse taotlemisel MaaRS § 28 lg 1 p 1 alusel. Kuigi volikogu otsusest ei selgu

üheselt, kas vald soovib maad munitsipaalomandisse MaaRS § 28 lg 1 p 4 või sama paragrahvi

lõike 2 alusel, ei ole kummagi nimetatud sätte alusel võimalik taotleda munitsipaalomandisse

maad, millel asuvad kohaliku omavalitsuse omandis olevad ehitised.

19. Kaebaja subjektiivseid õigusi ei saa kuidagi rikkuda vallavolikogu otsusega Vesiveski tee 5a

maale üldkasutatava maa (sotsiaalmaa) sihtotstarbe määramine.

20. Kuigi kaebus tuleb eeltoodud põhjustel rahuldamata jätta, ei saa siiski mööda vaadata

võimalusest, et kokkuvõttes tekib 2000. aastal toimunud Vesiveski tee 7 maa ostueesõigusega

erastamise ning Vesiveski tee 5a maa munitsipaalomandisse andmise (kui see taotletud piirides

peaks munitsipaalomandisse antama) tulemusena olukord, mis ei ole kooskõlas maareformi

tegeliku eesmärgiga. Küsimus, kas vaidlusalune müür või osa sellest on Vesiveski tee 7 asuva

ehitise konstruktsiooniline element, on vähemalt vaieldav ning vastus sellele küsimusele eeldab

tõenäoliselt ka ehitustehnilise ekspertiisi läbi viimist. Iseenesest ei saa välistada, et tegu on selle

ehitise tugikonstruktsiooniga, mille olemasolust Vesiveski 7 maa ostueesõigusega erastamise

ajal kellelgi aimu polnud, sest see jäi kuidagi toona kõrvalasuvate kalakasvatuse ehitiste varju või

näis endast kujutavat viimaste osa. Samuti nähtub kaebaja esitatud Maa-ameti geoinfost, et

katastrikaardile kantud Vesiveski 7 kinnistu piirikoordinaadid ei pruugi täpselt arvestada ka

sealse ehitise täpset reaalset asukohta. Nagu juba eelpool öeldud, et ole alust maa

ostueesõigusega erastamiseks kaebajale, ent neist asjaoludest võib tulevikus tekkida vajadus

näiteks ümberkruntimise järele. Eelnevat silmas pidades võiksid pooled igal juhul paralleelselt

maa munitsipaalomandisse taotlemise menetlusega püüda leida kompromiss, mille tulemusena

tekiks olukord, kus kaebaja ehitised jäävad täies ulatuses tema kinnisasja piiridesse või kus üle

piiri ulatuvate ehitiste olukord reguleeritakse asjaõiguslikult. Kui vald on põhimõtteliselt

väljaspool käesolevat kohtumenetlust nõus möönma, et vaidlusalune müür (või osa sellest) on

Vesiveski 7 ehitise osa, on üheks võimaluseks siiski lahendada asi selliselt, et vald muudab maa

munitsipaalomandisse saamise taotlust, "lõigates" taotletavast maast välja konkreetselt selle

ehitise osaks oleva elemendi aluse maa, misjärel tekiks kaebajal pärast ülejäänud maa

munitsipaalomandisse andmist võimalus erastada see MaaRS § 22 lg 12 alusel. Samas peaks

kaebaja mõistma, et ebarealistlik on soov saada enda omandisse vallavalitsusele 13. juulil 2016

esitatud avalduses näidatud suurusega maad. Selline soov ei oleks ilmselgelt kantud mitte

hetkel kinnistu piirest üle ulatuvate osade aluse maa enda omandisse saamise vajadusest, vaid

oma kinnisasja olulise laiendamise soovist ning laiemas plaanis vaadates ilmselt soovist vältida

vahetult oma maja taguse ala avalikku kasutamist.

21. Halduskohtumenetluse seadustiku (HkMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool,

kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks.

Vastustaja on taotlenud enda kasuks õigusabikulude välja mõistmist. Väljakujunenud

kohtupraktika kohaselt ei mõisteta kaebajalt vastustaja kasuks välja õigusabikulusid, kui vaidlus

ei välju olulisel määral vastustaja haldusorganite tavapärast tegevuse piiridest. Käesoleval juhul

ei saa pidada vaidlust neid piire sel määral ületavaks. Vastustajale ei saa kuidagi ette heita

professionaalse õigusabi kasutamist, ent sellega seotud kulud jäävad vastustaja kanda

samamoodi, kui need oleks jäänud juhul, kui vastustaja oleks kohtumenetluses osalemise

korraldanud oma ametnike kaudu. Seetõttu jäävad poolte kulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik