3-15-1383/48 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

31.10.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1383

Haldusasi

AE kaebus Tallinna Vangla 22.04.2015 käskkirja nr 549

ja

25.05.2015

vaideotsuse

nr

5-15/12743-2

tühistamiseks ning Tallinna Vangla kodukorra p 8.7.4

osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AE

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Kerli

Lubja

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AE apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 21.03.2016 otsus

haldusasjas nr 3-15-1383 muutmata.

2. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse talle kättetoimetamisest arvates või ülejäänud

kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-15-1383

2(8)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik MP karistas 22.04.2015 käskkirjaga nr 549

kinnipeetav AE vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega

kaheksaks ööpäevaks. Tallinna Vangla vanglateenistuse ametniku VH 23.03.2015 ettekande nr

806 kohaselt ei allunud AE samal päeval neljanda üksuse teise korruse kambris nr 33 läbi viidud

loendusel valvuri korraldusele korrektselt riietuda, s.o nööpida kinni vanglavormi pluusi

hõlmad, kuna pluusi alt paistis välja soe pesu. Korralduse andmist on kinnitanud loenduse ajal

kambris viibinud vanglaametnikud RK ja MK 21.04.2015 menetlustoimingu protokollis.

Kinnipeetavale antud korraldus oli seaduslik, mistõttu tuli seda täita. AE oli taotlenud, et talle

väljastataks pika aluspesu pluus. Kinnipeetavale humanitaarabi korras väljastatud

riietusesemeid ei saa pidada vangla vormiks, vaid need on alates väljastamisest kinnipeetava

omand, mida vabanedes ei pea tagastama. Kaebaja on korduvalt rikkunud vangla režiimi, sh

jätnud täitmata samalaadseid korraldusi. Režiimi rikkumine raskendab korrapidamist vanglas

ning näitab kinnipeetava lugupidamatust vangla sisekorra ja õigusaktide suhtes. Selleks, et

vangistuse eesmärke paremini saavutada, tuleb lisaks kaebaja kartserisse paigutamisele piirata

VangS § 651 lg 4 alusel karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-des 22, 31–32, 34–38, 41,

43, 46 ning osaliselt §-s 48 (kartseris lubatud esemete soetamine kauplusest) sätestatud hüvede

kasutamist.

2. AE esitas 23.04.2015 käskkirja nr 549 kehtetuks tunnistamiseks vaide, mille Tallinna

Vangla jättis 25.05.2015 vaideotsusega nr 5-15/12743-2 rahuldamata. Vaideotsuse kohaselt

on vanglateenistuse ametniku antud seaduslik korraldus kinnipeetavale täitmiseks kohustuslik

koheselt, viivituseta ja vastuväideteta; vastasel juhul oleks raskendatud vanglas distsipliini

hoidmine. Korraldust ei pea täitma üksnes siis, kui see vastab haldusmenetluse seaduse (HMS)

§ 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge. AE-le antud korraldus

tugines Tallinna Vangla kodukorra normile, mille kohaselt ei tohi pikk pesu olla nähtaval

kinnipeetavale väljastatud riietuse alt. Seda, et kaebajale anti korraldus nööpida kinni

vanglavormi pluusi hõlmad, tõendab 21.04.2015 menetlustoimingu protokoll. VangS § 651 lg

4 on küll diskretsiooniline säte, ent kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei too kaasa haldusakti

tühistamist, kui piirangud tulenevad vahetult seadusest. Lisapiirangud on põhjendatud, kui

kartserikaristus on määratud õiguspäraselt.

3. AE 23.04.2015 vaie Tallinna Vangla kodukorra p 8.7.4 kehtetuks tunnistamiseks tagastati

03.07.2015 kirjaga, kuna vangla leidis, et vaidlustatud säte ei riku vaide esitaja subjektiivseid

õigusi.

4. AE esitas 01.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 22.04.2015

käskkirja nr 549 ja 25.05.2015 vaideotsuse nr 5-15/12743-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla

kodukorra p 8.7.4 tühistamiseks osas, milles see annab vanglale õiguse vangla poolt

kinnipeetavale antavaid riietusesemeid isiklikustada.

1)

Vanglaametnik VH ei andnud kaebajale ühtegi korraldust, vaid ta valetab ettekandes, et

kaebajat kiusata. VH on varemgi kaebajat näinud vastavalt riietatuna ega ole nõudnud, et

kaebaja jaki hõlmad kinni nööbiks. MK küsimus, kas kaebaja jaki nööpe kinni ei viitsi panna,

ei ole käsitatav korraldusena. Vanglaametnikel on huvi kirjutada valeettekandeid. Massiline

distsiplinaarkorras karistamine viitab kinnipeetavasse vaenulikult suhtumisele ja inimväärikust

alandavale kohtlemisele.

2)

Korralduse andmiseks puudus alus. VangS § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla

riietust, mis tähendab omakorda absoluutset keeldu kanda isiklikku riietust. See hõlmab kõiki

riietusesemeid ja jalanõusid. Kaebajal oli loenduse ajal seljas pruun jakk, mille kinni nööpimata

hõlmade vahelt paistis välja vangla antud hall sviiter. Kuna tegemist on vangla antud

riietusesemega, siis ei pea seda teiste riiete all peitma, mistõttu puudus ka vajadus korralduse

3-15-1383

3(8)

andmiseks ning kaebaja ei pannud toime süülist rikkumist. Vangla antud riietus ei muutu

kinnipeetava isiklikuks riietusesemeks kinnipeetava teadmata ja tema nõusolekuta. Vastustaja

ei saa väita, et kaebajale antud hall sviiter on tema isiklik pikk aluspesu kodukorra 8.7.4

mõistes. Kaebajale väljastatud sviitrit saab kanda suvel pealisriidena ja talvel jope all. Vangla

antud pikk aluspesu ei vasta kodukorras nimetatud pika aluspesu tunnustele: see ei kuulu

kaebajale, ei hoia vastu keha ning sellel on lisaelemendina tasku. Kodukorra p-s 6.2 sätestatud

nõue korrektselt riietuda ei hõlma nõuet peita jaki alt välja paistvat teist värvi sviitrit.

Ebakorrektseks riietumiseks saab pidada eelkõige olukorda, kus riietuse alt paistab välja paljas

üla- või alakeha.

3)

MP oli distsiplinaarasja menetlemisel ligi kuu aega tegevusetu. Käskkirjas ei ole

nõuetekohaselt põhjendatud ja kaalutud lisapiirangute seadmist, mistõttu ei vasta see HMS

nõuetele.

4)

Distsiplinaar- ja vaidemenetluses ei järgitud erapooletuse nõuet. Distsiplinaarmenetluse

viis läbi ja distsiplinaarkaristuse määras sama isik, s.o inspektor-kontaktisik MP, keda saab

pidada HMS § 10 lg 1 p-s 4 nimetatud isikuks. Vastustaja viide HMS § 5 lg-le 2 on asjakohatu,

kuivõrd distsiplinaarmenetluses kahe toimingu tegemist ei saa pidada efektiivseks, lihtsaks ja

kiireks menetluseks. Kaebajale teadaolevalt kehtib karistusasjades põhimõte, et menetleja ja

otsustaja on kaks eraldiseisvat isikut ning otsustaja ei tohi hilisemas kaebemenetluses olla

osaline. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas 07.01.2016 kohtuasjas Dāvidsons ja Savins

v. Läti, et vastustaja riik on rikkunud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse

konventsiooni art 6 lg-s 1 sätestatud erapooletu kohtukoosseisu põhimõtet, kui põhiasja arutav

kohtunik oli varasemalt arutanud isiku kohtueelset kinnipidamist ning kinnitanud isiku süüd.

Distsiplinaarmenetlus on võrreldav kriminaalmenetlusega, kuna ka distsiplinaarmenetluses

võetakse seisukoht kinnipeetava süü osas. Kaebaja vaiet käskkirjale menetles samuti MP.

Vaideotsuse allkirjastas üksuse juht RK, kes oli asjas ka tunnistaja. Ei ole usutav, et

vanglaametnik, kes on kinnipeetavale karistuse määranud, võiks vaidemenetluses oma

seisukohta muuta.

5)

Tallinna Vangla kodukorra p 8.7.4 on õigusvastane osas, milles see võimaldab Tallinna

Vanglal kinnipeetavale väljastatavaid riideid isiklikustada. VangS § 46 lg 1 sätestab

kinnipeetavale absoluutse keelu kanda kinnises vanglas isiklikke riietusesemeid, sh sooja pesu.

Tallina Vangla direktoril ei ole pädevust kinnipeetavate riietusesemete kirjelduse ja kandmise

korra üle otsustada. VangS § 46 lg 3 kohaselt kehtestab vangla riietuse kirjelduse ja kandmise

korra valdkonna eest vastutav minister määrusega. Tulenevalt VangS § 105 lg 21 p-st 14 võib

Tallinna Vangla direktor reguleerida üksnes kinnipeetavale väljastatavate riietusesemete

kogust. Mitte ükski õigusakt ei sätesta, et vangla riietus peab olema pruuni värvi, teist värvi

riietusesemeid ei väljastata ja vangla riietust kantakse vormina. Vangla antud riietusesemeid ei

tohi nimetada humanitaarabi jagamiseks vastavalt õiguskantsleri 27.09.2013 soovitusele nr 7-

4/121256/1304151.

5. Tallinna Vangla vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Kinnipeetav on kohustatud täitma vanglaametniku korraldusi (VangS § 67 lg 1). Asjaolu,

et kaebaja ei allunud vanglaametniku seaduslikule korraldusele, tõendavad nii VH 23.03.2015

ettekanne nr 806 kui ka vanglaametnike RK ja MK ütlused. Vanglaametniku korralduse

seaduslikkust eeldatakse ja kinnipeetaval on kohustus korraldust täita isegi siis, kui ta peab seda

õigusvastaseks, v.a juhul, kui korraldus on ilmselgelt tühine. Vastasel juhul oleks oluliselt

takistatud korra tagamine kinnipidamisasutuses. Vanglaametnikel puudub vajadus ja huvi

kirjutada valeettekandeid ja viia kinnipeetavate kiusamiseks läbi distsiplinaarmenetlusi.

2) Vaidlustatud käskkirja õiguspärasust ei mõjuta see, kuidas on läbi viidud vaidemenetlus,

kes vaideotsuse koostas või kes selle allkirjastas. Inspektor-kontaktisiku pädevus määrata

3-15-1383

4(8)

kinnipeetavale distsiplinaarkaristus tuleneb VangS § 64 lg-st 4, § 65 lg-st 1 ja vangla sisekorra

eeskirja §-st 17. Ükski õigusakt ei keela ühel ja samal isikul viia läbi distsiplinaarmenetlust ning

määrata distsiplinaarkaristust. Kui distsiplinaarmenetluse viib läbi üks ametnik, tagatakse

menetluse efektiivsus, lihtsus ja kiirus, vältides üleliigseid kulutusi ja ebameeldivusi isikule,

mis on omakorda haldusmenetluse aluspõhimõteteks. Õigusaktidest ei tulene, et vaideotsust ei

võiks koostada sama ametnik, kes on läbi viinud distsiplinaarmenetluse. Puudub alus kahelda

vanglaametniku erapooletuses. Lõpliku otsuse vaideotsuse õiguspärasuse ja põhjendatuse osas

teeb üksuse juht, kes on kohustatud läbi vaatama vaidemenetluse aluseks olevad materjalid ning

kontrollima otsuse ja menetluse õiguspärasust. Vaideotsuse on allkirjastanud üksuse juht RK.

3) Kinnipeetav on kohustatud kandma vangla riietust nii VangS § 46 lg 1 kui ka kodukorra p

8.7.4 alusel. Kodukorra p-s 8.7.4 sätestatakse pika aluspesu kandmise kord. Kodukorra p 6.2

kohaselt on kinnipeetav kohustatud loenduse ajal kandma vangla riietust ning seisma korrektselt

riietatuna. Kaebusest ei selgu, kuidas rikub kodukorra p 8.7.4 kaebaja õigusi määral, mis tingiks

selle tühistamise. Kaebajale väljastatud riietusese on soe aluspesu, kuna kinnipeetaval ei ole

lubatud omada sviitrit. Vangla vormi olemus on kaebajale teada, arvestades, et ta on viibinud

Tallinna Vanglas alates 09.06.2010. Seda on talle korduvalt ka selgitatud. Seega ei ole

põhjendatud kaebaja väited, et talle väljastatud soe aluspesu muutus selle väljastamise hetkest

vangla vormi elemendiks.

6. Tallinna Halduskohus jättis 21.03.2016 otsusega AE nõude Tallinna Vangla kodukorra p

8.7.4 osaliseks tühistamiseks läbi vaatamata (resolutsiooni p 1), jättis kaebuse ülejäänud osas

rahuldamata (resolutsiooni p 2) ning poolte menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p

3).

1)

Kaebaja eesmärgiks on käskkirja nr 549 tühistamine. Asjaolu, et kaebaja soovib lisaks

vaidlustada ka seda, kellele kuulub vaidlusalune riietusese ja kas tegemist on aluspesu või

sviitriga, ei ole käskkirja nr 549 tühistamise nõudega hõlmatud. Kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramise aluseks ei olnud mitte kodukorra p 8.7.4 rikkumine, vaid VangS § 67 p 1 rikkumine.

Kaebajale on käskkirjas sõnaselgelt ette heidetud just allumiskohustuse rikkumist. Kaebajale

korralduse andmine ja kaebaja keeldumine selle täitmisest on piisavalt tõendatud. Korralduse

andmist kinnitab nii VH 23.03.2015 ettekanne nr 806 kui ka loenduse ajal kambris viibinud

vanglaametnike RK ja MK-ga läbi viidud vestluse järel koostatud 21.04.2015

menetlustoimingu protokoll. Ühestki tõendist ei nähtu, et vangla ametnikud aktsepteerisid

kaebaja seisukohta, et ta ei pea jaki hõlmasid kinni nööpima, ega jäänud korralduse juurde.

Arvestades vastupidiste tõendite ülekaalukust, ei ole eluliselt usutav kaebaja väide, et talle

tegelikult korraldust ei antud. Niisamuti ei ole usutav, et vanglateenistuse ametnik koostaks

valeettekandeid. Arvestades, et distsipliinirikkumine võib kaasa tuua distsiplinaarkaristuse, on

kinnipeetavale kasulikum seda eitada.

2)

Kinnipeetav peab alluma vanglaametniku korraldusele ka siis, kui tal on kahtlus

korralduse õiguspärasuses või hiljem ilmneb korralduse õigusvastasus. Kinnipeetava erinev

arusaam õigusaktidest ei anna talle õigust jätta vanglaametniku korraldus täitmata. Kinnipeetav

võib jätta vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata üksnes juhul, kui korraldus vastab

HMS § 63 lg-s 2 sätestatud tühise haldusakti tunnustele ja tühisus on ilmselge (Riigikohtu

01.03.2007 otsus nr 3-3-1-103-06, p 14). Asjaoludest ei nähtu, et vanglateenistuse ametniku

korraldus oleks vastanud ühelegi tühise haldusakti tunnusele. Seega pidi kaebaja talle antud

korralduse täitma. Kui kaebaja leidis, et talle antud korraldus on õigusvastane, oleks ta pidanud

seda vaidlustama. Sellist nõuet ei ole kaebaja esitanud.

3)

Distsiplinaarmenetluse läbiviija ja karistuse määraja kokkulangemine ei tähenda, et

inspektor-kontaktisik oleks isiklikult huvitatud asja lahendist või tekitaks muud asjaolud

kahtlust tema erapooletuses HMS § 10 lg 1 p 4 mõistes. Kaebajat teavitati distsipliini

3-15-1383

5(8)

rikkumisest, talle tagati õigus ärakuulamisele ning talle tutvustati distsiplinaarmenetluse

protokolli, millest kaebaja keeldus. Väidetav kaebaja kiusamine on tõendamata. Arvestada

tuleb ka seda, et kaebaja ei ole haldusmenetluses nõudnud isikute taandamist. HMS §-st 10

nähtub, et erapooletuse nõue haldusmenetluses ei ole nii range kui kohtumenetluses. Kui

kõrgem kohus peab tühistama ebaseadusliku kohtukoosseisu otsuse (HKMS § 199 lg 1 p 5),

siis erapooletuse nõude rikkumine haldusmenetluses ei too kaasa haldusakti tühisust HMS § 63

mõistes. Arvestades, et VangS ei keela ühel ja samal isikul viia läbi distsiplinaarmenetlus ja

määrata

karistus

ning

inspektor-kontaktisik

ei

pidanud

end

taandama,

tagati

distsiplinaarmenetluses nii objektiivne kui ka subjektiivne erapooletus, s.o menetlus näis ja ka

oli erapooletu. Kaebaja väidetud menetleja tegevusetus ei too HMS § 58 alusel kaasa haldusakti

tühistamist, sest ületatud ei ole distsiplinaarkaristuse määramise ühekuulist tähtaega (VangS §

64 lg 41).

4)

Täiendavad piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt

(Riigikohtu 04.03.2014 otsus nr 3-3-1-89-13, p 17; 05.12.2011 otsus nr 3-3-1-41-11, p 31).

Kõrvutades kaebaja korduvat allumatust ja vajadust tagada vangla julgeolek kaebaja õigusega

isikuvabadusele, ei ole kartserikaristus pikkusega kaheksa päeva koos täiendavate

lisapiirangutega ebaproportsionaalne. Asjaoludest ei nähtu, et käskkirja andmisel oleks rikutud

menetlus- ja vormireegleid.

5)

VangS ei keela distsiplinaarkaristuse määranud isikul vaiet menetleda. Inspektor-

kontaktisik menetleb vaideid oma pädevuse piires ja koostab vaideotsuseid. Üksuse juht ei ole

seotud vaide menetleja otsusega. Ka asjaolul, et üksuse juht oli praeguses asjas üks

tunnistajatest, ei ole tähtsust. Korralduse andmist kinnitavad ka vangivalvur VH ettekanne ning

MK ütlused. Kaebaja ei nõudnud isikute taandamist vaidemenetluses. Seega ei saa vaideotsus

iseseisvalt kaebaja õigusi rikkuda.

6)

Kuna kaebaja ei ole kodukorra p 8.7.4 tühistamise nõudes läbinud kohustuslikku

kohtueelset menetlust ning lisaks puudub tal ka kaebeõigus selle sätte vaidlustamiseks, tuleb

vastav nõue halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 ning § 121 lg

1 p 4 ja lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata jätta. Selleks, et hinnata kodukorra p 8.7.4 kohaldamist

konkreetses asjas, oleks kaebaja pidanud selle koos talle antud korraldusega vaidlustama.

Kaebaja ei ole vanglateenistuse ametniku korraldust vaidlustanud, mistõttu ei saa ta ka nõuda,

et kohus hindaks kodukorra p 8.7.4 kohaldamist konkreetsel juhul. Vaidlustatud kodukorra

punkt ei riku kaebaja õigusi – tegemist on soodustava normiga, mis lubab kinnipeetaval omada

ja kanda vanglas pikka aluspesu. Kodukorra p 8.7.4 ei käsitle seda, mis hetkest alates peetakse

vangla väljastatud pikka aluspesu kinnipeetava omandiks ehk millal riietusese isiklikustatakse.

Seega ei saa kohus seda kodukorra punkti kaebaja soovitud osas ka õigusvastaseks tunnistada.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. AE palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Kohus jättis põhjendamatult kaebuse läbi vaatamata kodukorra p 8.7.4 tühistamise

nõudes. Vaidlus puudutab selle punkti toimeala ning vastavas osas on kaebaja läbinud

kohtueelse menetluse. Kodukorra p 8.7.4 tühistamine ei saa kaasa tuua kinnipeetava õiguste

vähendamist, sest kinnipeetaval ei ole õigust kanda isiklikku riietust. Kohus ei pööranud

tähelepanu kaebaja viidatud VangS § 46 lg-le 3, mille kohaselt ei ole vangla direktoril pädevust

reguleerida vangla kodukorraga kinnipeetavate riietusega seotud küsimusi.

3-15-1383

6(8)

2)

Kohus tegi käskkirjast eksliku järelduse. Kaebajat karistati korraldusele allumata jätmise

eest ja ka selle eest, et loendusel paistis kaebajal väidetav pikk aluspesu vanglavormi alt.

Kodukorrast ega vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et loenduse ajal ei tohi seista

avatud hõlmadega ning vanglas ei loetud seda ebakorrektseks riietusviisiks. VH ei andnud

kaebajale mingit korraldust ja MK küsimust ei saa lugeda korralduseks, kuna see ei olnud

üheselt mõistetav. See, et RK ja MK kinnitavad, et VH andis kaebajale korralduse, näitab, et

vanglas kehtib ametnike vahel vaikiv kokkulepe üksteise toetamiseks. MP ei võtnud RK-lt ega

MK-lt kirjalikke tunnistusi. Kaebajal ei ole mingit põhjust eitada distsipliinirikkumist, sest

kaebaja ei karda karistamist. Küll aga on vanglateenistujatel selge huvi esitada väärettekandeid

ning seda on ka praktikas ette tulnud. See, et vanglateenistuse ametnik kannab võimuesindaja

vormi, ei tähenda automaatselt seda, et ta on usaldusväärne. Vanglas on kinnipeetavate suhtes

vaenulik režiim, kus väärettekannete esitamine vaikitakse maha ning teenistujad ei riski

millegagi. VH ise rikub järjepidevalt kodukorda ning kui kaebaja juhib rikkumisele tähelepanu,

siis käitumise muutmise asemel vaid õigustatakse ametniku käitumist. Teenistuja, kes ise rikub

järjepidevalt korda, ei saa olla usaldusväärne.

3)

Kaebaja ei nõustu halduskohtu käsitusega EIK 07.01.2016 lahenditest nr 17574/07 ja nr

25235/07. Praegusel juhul on oluline otsuse tegemise protsess. Ametnik, kes viib läbi

distsiplinaarmenetluse, teeb iseendale ettepaneku karistuse määramiseks, määrab karistuse ning

hiljem kontrollib selle õiguspärasust, ei saa olla erapooletu. Samuti ei saa olla erapooletu

vaideotsuse allkirjastanud isik, kes ühtlasi on asjas tunnistaja. Kuna kaebajat ei teavitatud

sellest, kes tema vaiet menetleb ja sellele alla kirjutab, ei saanud kaebaja nõuda ka kellegi

taandamist.

4)

Kohus ei soovinud näha kaebajale väljastatud riideeset, kuid tegi vangla väidetele

tuginedes järelduse, et tegemist on pika aluspesuga. Vangla valetas kohtule.

8. Tallinna Vangla vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb kõigi halduskohtus esitatud vastuväidete juurde.

1)

Kohus tagastas õigesti kaebuse kodukorra p 8.7.4 osalise tühistamise nõudes, kuna see

kodukorra punkt ei olnud kaebajale karistuse määramise aluseks.

2)

Tallinna Vangla teenistujatel puudub igasugune motiiv valeettekannete esitamiseks.

Ametnikel on kohustus teavitada vangla direktorit või kõrgemat kohal viibivat ametnikku

korrarikkumistest ning vajadusel viia läbi distsiplinaarmenetlusi. Seega ei ole tegemist

vanglaametniku huviga, vaid töökohustuste täitmisega. Vanglaametnik VH on töötanud

vanglasüsteemis laitmatu teenistusega enam kui 15 aastat. Tallinna Vanglale ei ole teada ühtki

olukorda, kus VH oleks vanglaametnikuna oma kohustusi rikkunud.

3)

Halduskohtul puudus vajadus uurida riietuseset, mida kaebaja kandis, kuna kaebaja

karistamise aluseks oli VangS § 67 p 1.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle muutmiseks või tühistamiseks puudub

alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ja järgib neid ega pea seetõttu

vajalikuks halduskohtu kõiki põhjendusi üle korrata (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks

apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Vaidlusaluse käskkirjaga karistati kaebajat vanglateenistuse ametniku korraldusele

allumata jätmise ehk VangS § 67 p 1 teise alternatiivi rikkumise eest. Ringkonnakohus nõustub

3-15-1383

7(8)

halduskohtuga, et kaebajale korralduse andmine ja kaebaja keeldumine selle täitmisest on

piisavalt tõendatud. Kaebaja väide, et talle korraldust üldse ei antud, pole usutav.

Ringkonnakohtule ei nähtu ühtegi põhjust, miks oleks VH pidanud kaebaja kohta kirjutama

ettekande ning üksuse juht RK selles toodud asjaolude õigsust kinnitama, kui VH ei andnud

kaebajale korraldust nööpida jaki hõlmad kinni. Kaebaja ei ole toonud esile konkreetseid

asjaolusid, mis viitaks sellele, et VH-l ja RK-l oli huvi üksnes kaebaja kiusamiseks väita, et ta

ei allunud vanglaametniku korraldusele. Kaebaja leiab, et temale väljastatud pluusi ei saanud

pidada soojaks aluspesuks ja tema isiklikuks riideesemeks, kuid samas ei eita ta seda, et

kõnealune riideese paistis vormijaki alt ning kinnitab, et RK selgitas talle oma seisukohta, et

vangla jaki alt paistev pluus on kaebaja isiklik riideese. Pärast vestlust RK-ga ei saanud kaebajal

enam olla ebaselgust selles, et tal tuleb vormijaki hõlmad kinni nööpida. Kohtupraktikas on

korduvalt rõhutatud, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud

üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab HMS § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti

tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Üksnes kinnipeetava teistsugune arusaam

seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna

kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks

oluliselt distsipliini tagamist vanglas (vt nt Riigikohtu lahendeid nr 3-3-2-1-15 (p 18), nr 3-3-

1-103-06 (p 14), nr 3-3-1-21-03 (p 13)). Praegusel juhul ei olnud tegemist ilmselgelt tühise

korraldusega ning kaebajal tuli seda täita, vaatamata oma eriarvamusele.

11. Kohtupraktika kohaselt ei saa distsipliinirikkumise koosseisuvälised asjaolud mõjutada

otsustust, kas isik on karistatava distsipliinirikkumise toime pannud ning kuidas see tegu tuleb

kvalifitseerida, küll võib selliseid asjaolusid arvesse võtta karistuse liigi ja määra otsustamisel

(vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-3-1-91-11 (p 12) ja nr 3-3-1-44-12 (p 17)). Kaebaja on

seisukohal, et talle mingit korraldust ei antud, mistõttuei ole ta ka korraldust vaidlustanud.

Ringkonnakohtu hinnangul oli kaebajale antud korraldus täidetav ja õiguspärane.

Vanglaametniku korraldusele allumata jätmist ei saa pidada kergeks rikkumiseks. VangS § 67

p-s 1 sätestatud kinnipeetava kohustus alluda vanglateenistuse ametnike seaduslikele

korraldustele on oluline vangla julgeoleku tagamiseks. Vanglaametnike korraldustele

mitteallumine ja sellele rangelt reageerimata jätmine võib mõjutada ka teisi kinnipeetavaid

vanglas kehtivat korda rikkuma ning põhjustada lõpuks massilist allumatust ja rahutusi. See, et

kaebaja arvates ei paistnud tal vormijaki alt soe aluspesu, vaid vangla väljastatud pealisriidena

kantav pluus, ei ole rikkumist välistav ega kergendav asjaolu. Kuna vangla hinnangul oli

tegemist sooja aluspesuga ja kaebaja isikliku riideesemega ning see seisukoht tehti kaebajale

teatavaks, ei olnud kaebajal mingit õigustust jätta täitmata korraldus nööpida vormijaki hõlmad

kinni. Seoses kõnealuse pluusiga oli kaebaja kohta juba varem ettekandeid kirjutatud ning

selgitatud, et see rõivaese ei tohi vanglavormi alt paista (vt Tallinna Ringkonnakohtu

12.06.2015 määrus haldusasjas nr 3-15-732). Seega on alusetu kaebaja väide, et tema

riietumisviisi ei peetud vanglas enne vaidlusalust intsidenti ebakorrektseks.

12. Karistuse proportsionaalsuse hindamisel ei saa jätta arvestamata ka kaebaja eelnevaid

samaliigilisi rikkumisi, kuna see iseloomustab tema käitumist ja suhtumist õiguskorda, sh

vanglateenistuse ametnike korraldustesse ja distsipliini (Riigikohtu lahend nr 3-3-2-1-15, p 25).

Vaidlustatud käskkirjas on märgitud, et kaebajal on kehtivad distsiplinaarkaristused, sh

samalaadsete rikkumiste eest; viimase samalaadse rikkumise (korraldusele allumata jätmine)

eest määrati kaebajale distsiplinaarkorras kartserisse paigutamine seitsmeks ööpäevaks.

Ringkonnakohtu

hinnangul

viitavad

eelnevad

rikkumised

kaebaja

süstemaatilisele

allumatusele. Rikkumise laadi ja korduvust arvestades ei ole kaheksa päeva pikkune

kartserikaristus ebaproportsionaalne. Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kinnipeetav oli

süstemaatiliselt keeldunud allumast vangla korraldustele asuda tööle, ei pidanud Riigikohus

ebaproportsionaalseks isegi 40 päeva pikkust kartserikaristust (Riigikohtu lahend nr 3-3-2-1-

15).

3-15-1383

8(8)

13. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et distsiplinaarmenetluse läbiviimisel ei ole

vangla menetlusnorme rikkunud. VangS ega muu õigusakt ei keela seda, et

distsiplinaarmenetluse viib läbi ja karistuse määrab üks ja sama ametnik. Sellest ei saa veel

järeldada, et karistuse määraja on asja lõpptulemusest isiklikult huvitatud ega suuda kaalukate

vastuargumentide korral oma eelhinnangust taganeda (vt Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2014

määruse haldusasjas nr 3-14-50071 p 12). Halduskohus leidis õigesti, et vaideotsus

eraldivõetult kaebaja õigusi ei riku. Samas võib märkida, et asjaolu, et ka vaideotsuse on

koostanud karistuse määranud ametnik, ei anna põhjust kahelda vaideotsuse erapooletuses.

Vaideotsusele on alla kirjutanud üksuse juht RK, kellel oli võimalus ja kohustus tutvuda

distsiplinaarmenetluse materjalide ja esitatud vaidega ning kujundada isiklik sõltumatu

seisukoht. Vaideotsuse allkirjastamisega kinnitas RK vaideotsuses kajastatud seisukohti enda

isiklike seisukohtadena (vt Tallinna Ringkonnakohtu 02.04.2015 otsuse haldusasjas nr 3-13-

1616 p 16). Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et pole põhjust kahelda RK erapooletuses

selle tõttu, et ta oli üks mitmetest tunnistajatest. See asjaolu ei viita RK isiklikule huvile kaebaja

karistamise suhtes ega viita ka muul moel tema kallutatusele. Ringkonnakohtule ei nähtu, et

need asjaolud oleks mõjutanud asja otsustamist.

14. Halduskohus tagastas õiguspäraselt kaebuse Tallinna Vangla kodukorra p 8.7.4 tühistamise

nõudes. Kaebajat karistati korraldusele allumata jätmise eest ning isegi kui kohus nimetatud

kodukorra sätte tühistaks, ei mõjutaks see käskkirja õiguspärasust. Kodukorra p 8.7.4 ei riku

ega rikkunud ka kaebuse esitamise ajal kaebaja subjektiivseid õigusi. Lisaks peab

ringkonnakohus vajalikuks märkida, et praeguseks ajaks on kaebaja vanglast vabanenud ning

kodukorra vaidlusaluse sätte tühistamine ei aitaks kaitsta tema õigusi. Seoses kaebaja väitega,

et vangla direktoril pole õigust lubada vangla kodukorras kinnise vangla kinnipeetaval kanda

isiklikku riietust, märgib ringkonnakohus, et VangS § 46 lg 1 ei välista, et kinnipeetav võib

vangla vormiriietuse all kanda isiklikke riideid. Ka VangS § 46 lg 3, mille kohaselt kehtestab

vangla riietuse kirjelduse ja kandmise korra valdkonna eest vastutav minister määrusega, ei

piira teatud isiklike riiete kandmise võimaldamist vangla kodukorras.

15. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ning vangla pole taotlenud menetluskulude

hüvitamist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Oliver Kask

(allkirjastatud digitaalselt)

Villem Lapimaa

(allkirjastatud digitaalselt)

Ruth Plaks