4-16-7030/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-16-7030

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

25. oktoobril 2016. a Tallinnas Liivalaia kohtumajas Väärteoasja number 4-16-7030 Kohtukoosseis Kohtunik Velmar Brett Kaebuse sisu

P.H kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.09.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,011201 LS § 227 lg 3 järgi Kaebuse esitaja (menetlusalune isik)

P.H (isikukood: XXX) Kodakondsus: Eesti Vabariigi Aadress: XXXX E-post: XXXX Karistatus: kriminaal karistamata, kehtivaid väärteokaristusi ei ole Kohtuväline menetleja Politseija Piirivalveamet(registrikood: 70008747) Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse menetlusteenistus Aadress: Rahumäe tee 6/1 Tallinn Harjumaa 11316 E-post:

pohja@politsei.ee Esindaja: vanemväärteomenetleja Kairi Palits Menetluse liik Kirjalik menetlus V™S § 120 alusel RESOLUTSIOON Juhindudes V™S § 132 p-st 2 kohus otsustas:

1. Jätta rahuldamata P.H kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.09.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,011201.

2. Tühistada Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 07.09.2016. a üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 2302,16,011201 osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas.

3. KarS § 66 lg-te 2 ja 3 alusel määrata P.H-le määratud 400 euro suuruse rahatrahvi tasumine ositi 8 (kaheksa) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt 50 (viiskümmend) eurot.

4. Muus osas jätta kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Kohus selgitab, et vastavalt V™S § 107 lg-le 3 sisalduvad rahatrahvi täitmiseks vajalikud andmed kohtuotsuse lisaks olevas eraldi dokumendis (makseinfo leht). Kohus annab makseinfo

4-16-7030

lehe kätte kas koos kohtuotsusega, saadab isikule tema poolt avaldatud postivõi epostiaadressile või kinnipidamisasutusse. V™S § 204 lg 3 kohaselt kui süüdlane ei järgi osastatud rahatrahvi tasumise tähtaegu, saadab vastavalt V™S §-le 202 lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule 30 päeva jooksul alates päevast, mil motiveeritud otsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isikul advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

1. KAEVATAV OTSUS

07.09.2016. a koostas Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Enel Kuiv

üldmenetluse otsuse (KVM tl 6-7) väärteoasjas nr 2302,16,011201 P.H suhtes. Otsusega karistati P.H liiklusseaduse (edaspidi: LS ) § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest 100 trahviühiku ulatuses, s.o 400 euro suuruse rahatrahviga.

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg 3 järgi selle eest, et ta 12.08.2016. a kell 16:22 Harjumaal Ääsmäe-Haapsalu-Rohuküla tee 31. kilomeetril juhtis mootorsõidukit MAZDA 6 registreerimisnumbriga XXXX kiirusega 136 km/h +/- 5 km/h, kui lubatud suurim kiirus sellel teelõigul on 90 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 41 km/h. Väärteootsuse kohaselt rikkus P.H sellise tegevusega LS § 15 lg 1 p-s 1 sätestatut ja pani toime LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo.

2. KAEBUS

26.09.2016. a esitas menetlusalune isik P.H Harju Maakohtule kaebuse Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse 07.09.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,011201 (kohtu tl 1-5). Kaebaja taotles väärteomenetluse seadustiku (edaspidi: V™S) § 132 lg 1 p 2 alusel kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist karistuse osas ning rahatrahvi asendamist kergema karistusega. Kaebaja soovis väärteoasja läbivaatamist kirjalikus menetluses. Kaebaja selgitas enda poolt sooritatud manöövreid sellega, et tal oli kiire ja eesolev autokolonn liikus alla lubatud piirkiiruse, s.o 90 km/h. Tal avanes võimalus möödasõiduks ja seda ta ka kasutas. Möödasõitu sooritades ei jälginud ta spidomeetrit. P.H põhjendab piirkiiruse ületamist möödasõidul sellega, et temaga koos tegi möödasõitu ka sõiduauto BMW ning vahepeal tagasireastumist takistas autode vahel hoitud lühikesed pikivahed. Manöövri lõpetamisel vähendas kaebaja kiirust lubatuni. Kaebaja palub arvestada asjaoluga, et tegemist on tema esimese piirkiiruse 90 km/h ületamisega. Kaebaja tunnistas enda eksimust ning lubas, et ta enam selliseid möödasõite ei soorita, samuti kahetseb juhtunut. Ühtlasi selgitas kaebaja, et talle oleks piisanud karistamise asemel ka vestlusest politseinikega, kes olid asjalikud ja mõistlikud. Kaebaja lisas, et kuna tema majanduslik olukord ei ole hea, siis palub ta võimalusel karistust kergendada.

4-16-7030

3. KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

04.10.2016. a saabus Harju Maakohtule Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse seisukoht P.H esitatud kaebusele (kohtu tl 8). Kohtuväline menetleja nõustus kirjalikus seisukohas väärteoasja lahendamisega kirjalikus menetluses ning avaldas, et jääb väärteootsuses toodud seisukohtade juurde.

4. KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud menetlusaluse isiku esitatud kaebuse, kohtuvälise menetleja kirjaliku seisukohaga ning väärteoasja materjalidega, leiab, et menetlusaluse isiku kaebus tuleb jätta rahuldamata, kuid kohtuvälise menetleja otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas.

4.1. Koosseisupärane, õigusvastane ja süüline tegu

Objektiivne koosseis LS § 227 lg 3 kohaselt on karistatav mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamine 41-60 kilomeetrit tunnis võrra. Kohus on seisukohal, et P.H on täitnud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo objektiivse koosseisu, sest nii menetlusaluse isiku P.H ütluste (KVM tl 2), kiirusmõõtmeseadme salvestuse andmete väljatrüki (KVM tl 4-5) ning videosalvestuse (asub eraldi ümbrikus) alusel on tõendamist leidnud, et P.H juhtis 12.08.2016. a kell 16:22 Harju Maakonnas Ääsmäe – Haapsalu – Rohuküla tee 31. kilomeetril mootorsõidukit kiirusega 136 km/h +/-5 km/h teel, kus lubatud suurim sõidukiirus on 90 km/h, millega ületas lubatud sõidukiiruse mitte vähem kui 41 km/h.

Kiirusmõõtmeseadme salvestuse andmete väljatrükist nähtub, et politsei teostas kasutades kiirusmõõturit LaserCam 4 nr. LE0046 liiklusjärelevalvet Harjumaal Ääsmäe – Haapsalu – Rohuküla 31. km, kus suurim lubatud sõidukiirus on 90 km/h (KVM tl 4). Kiirusmõõteseadme salvestuse andmete väljatrüki kohaselt mõõdeti 12.08.2016. a kell 16:22:15 halli värvi sõiduki Mazda reg nr-ga XXXX maksimaalseks sõidukiiruseks 136 km/h 425m kauguselt (KVM tl 4-

5). Seega ületas nimetatud sõiduki juht lubatud piirkiirust (90 km/h) 46 km/h võrra. Väärteoprotokolli kohaselt on kiirusmõõteseadme laiendmääramatus +/-5 km/h (KVM tl 1), mistõttu ületas halli värvi Mazda reg nr-ga XXXX juht lubatud sõidukiirust vähemalt 41 km/h võrra.

12.08.2016. a P.H suhtes koostatud väärteoprotokolli kohaselt heidetakse P.H-le ette mootorsõidukiga Mazda reg nr-ga XXXX kiiruse ületamist mitte vähem kui 41 km/h (KVM tl 1). Antud väärteoetteheite kohta on menetlusalune isik P.H andnud ütlusi (KVM tl 2), milles ta tunnistab, et tegi möödasõitu mitmest (4-5) autost sirgel lõigul, mille käigus ületas lubatud piirkiirust 90 km/h. Peale autodest möödumist ta vähendas kiirust. Ka kohtule esitatud kaebuses ei vaidlusta P.H tema poolt kiiruse ületamist (vt kohtu tl 2-2 pöördel). Seega tunnistab P.H, et tema juhtis mootorsõidukit Mazda reg nr-ga XXXX, millega ta ületas lubatud sõidukiirust. Eelnimetatud põhjustel leiab kohus, et P.H on pannud toime LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo ehk ületanud sõidukiirust vahemikus 41-60 km/h, täpsemalt 41 km/h võrra. Subjektiivne koosseis KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. KarS § 16 lg

1 kohaselt on tahtluse vormideks kavatsetus, otsene ja kaudne tahtlus ning KarS § 18 lg 1

4-16-7030

kohaselt on ettevaatamatuse vormideks kergemeelsus ja hooletus. Sealjuures on väärteo toimepanemise vormidest kõige kergem hooletus ning kõige raskem kavatsetus. Subjektiivse koosseisu osas leiab kohus, et P.H pani väärteo toime kavatsetusega KarS

§ 16 lg 2 mõttes, mis sätestab, et isik paneb toime teo kavatsetult, kui ta seab eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja teab, et see saabub, või vähemalt peab seda võimalikuks. Isik paneb teo toime kavatsetult ka siis, kui ta kujutab endale ette, et süüteokoosseisule vastav asjaolu on eesmärgi saavutamise hädavajalik tingimus.

Eelnevalt on tõestamist leidnud, et P.H ületas mootorsõidukiga Mazda reg nr-ga XXXX suurimat lubatud sõidukiirust teel, kus oli lubatud sõita kuni 90 km/h, vähemalt 41 km/h võrra, sooritades samas ohtlikku ja ühiskonnas taunitavat möödasõitu mitmest autost. Kõikidele autojuhtidele, sh P.H-le on teada, et maanteel ehk antud juhul Ääsmäe-Haapsalu- Rohuküla tee 31. kilomeetril on üldine kiiruspiirang 90 km/h ning selle ületamisega pannakse toime väärtegu. Kohtu hinnangul ületas P.H lubatud 90 km/h kiirusepiirangut sellises määras (41 km/h võrra), mis ei saanud juhtuda kogemata ehk ettevaatamatusest ning jääda juhile märkamatuks. Tegemist on niivõrd suure kiiruse ületamisega, mistõttu teadis P.H , et ta ületab kiirust. P.H on kohtuvälises menetluses andnud ütlusi, mille kohaselt ületas ta lubatud piirkiirust selleks, et sooritada möödasõitu 4-5 autost (KVM tl 2). Kohtule esitatud kaebuses on P.H selgitanud, et tal oli kiire ning tema ees liikus pikk 5-10 autost koosnev autokolonn

(kohtu tl 2-2 pöördel). Avanes pikk sirge, mistõttu alustas P.H möödasõiduga kolonnist, kuid möödasõidu ajal ei jälginud ta enda sõnul spidomeetrit (kohtu tl 2). Samas ei olnud P.H enda selgituse kohaselt võimalik möödasõitu katkestada, sest tagasireastumist takistas kolonnis liikuvate autode vahel hoitud lühikesed pikivahed (kohtu tl 2). Kiiret möödasõitu oli P.H selgituste kohaselt vajalik sooritada ka seetõttu, et tema järgi sooritas kolonnist möödasõitu ka sõiduauto BMW (kohtu tl 2). Kiirusmõõteseadme salvestuse andmete väljatrükk (KVM tl 4) ning videosalvestus kinnitab P.H ütlusi, mille kohaselt olid kolonnis liikuvate sõidukite pikivahed tõepoolest väga väiksed, samuti nähtub videosalvestuselt, et P.H järel sooritab möödasõitu veel vähemalt üks sõiduk. Kuigi kohtule esitatud kaebuses märkis P.H, et autokolonn liikus alla lubatud 90 km/h piirkiiruse, ei vasta antud väide tõele. Nimelt nähtub kiirusmõõteseadme salvestuse andmete väljatrükist, et hetkel, mil P.H juhitud halli värvi Mazda sõiduk jõudis kolonni ette tagasi reastuda ehk ajal, mil P.H oli möödasõidu sooritanud, liikusid kõik autod ühtlase kiirusega ning ka P.H kiirus oli vahetult peale möödasõidu sooritamist vahemikus 91-

87 km/h (KVM tl 4). Seega ei saa väita, et autokolonn liikus alla lubatud. Sealjuures märgib kohus, et maanteel lubatud üldine piirkiirus 90 km/h on suurim lubatud kiirus, millega tohib sõita. Tegemist ei ole kiirusega, millega peab sõitma. Seega puudus igasugune vajadus käesoleval juhul möödasõitu autodekolonnist sooritada. Sealjuures ei tohi ka möödasõidu sooritamisel ületada kehtestatud suurimat lubatud sõidukiirust. Antud asjaolu teab ka P.H , kuivõrd ta on kohtule esitatud kaebuses seda ka ise märkinud (kohtu tl 2 pöördel). Nii kohtuvälises menetluses kui kohtule esitatud kaebuses on P.H avaldanud, et ta vähendas peale autokolonnist möödumist kiirust. Seda kinnitab ka kiirusmõõteseadme kasutamisel salvestatud helija videosalvestise andmete väljatrükk, mille kohaselt on P.H kiirus 12.08.2016. a kell 16:22:15 olnud 136 km/h ning 3 sekundit ja umbes 100 m hiljem juba 91 km/h ning 4 sekundit hiljem 90 km/h (KVM tl 4). Arvestades asjaolusid, et P.H seadis endale eesmärgiks 4-10 auto pikkusest kolonnist, mis sõitis lubatud piirkiirusega, möödumise ning möödasõidu ajal ei jälginud P.H enda sõiduki kiirust, pidi ta võimalikuks pidama, et ületab kiirust talle etteheidetavas määras ehk vähemalt 41 km/h. Sealjuures ületas P.H teadlikult kiirust eesmärgil jõuda kiiremini sihtkohta ning etteheidetaval ajahetkel aitas seda eesmärki täita pikast autokolonnist möödumine. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et P.H pani LS § 277 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toime kavatsetusega.

4-16-7030

Seega on P.H täitnud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo koosseisu. Õigusvastasus ja süü Õigusvastasust ning süüd välistavaid asjaolusid P.H teos ei esine. Samuti on P.H süüvõimeline, s.t ta oli väärteo toimepanemise ajal ja on ka käesoleval ajal süüdiv ja vähemalt 14-aastane (sündinud 1984. aastal – kohtu tl 9; KVM tl 1, 2, 3). Eeltoodud põhjustel nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et P.H on pannud toime koosseisulise, õigusvastase ning süülise väärteo, mis on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi.

4.2. Karistus

Karistuse määr

Kiiruse ületamine 41km/h võrra üle lubatud piirkiiruse, on ühiskonna niivõrd taunitav ja enamohtlik väärtegu, et kohus ei pea võimalikuks menetlusalust isikut antud teo eest karistamata jätta. Seetõttu ei pea kohus käesoleval juhul P.H suhtes võimalikuks kohaldada V™S § 30 lg 1 p-s 1 sätestatud võimalust lõpetada väärteomenetlus otstarbekuse kaalutlusel ilma karistust mõistmata, mis eeldaks isiku väikest süüd ja avaliku huvi puudumist.

LS § 227 lg 3 sätestab sanktsioonina kõige kergema karistuse liigina rahatrahvi kuni 200 trahviühikut, raskuselt järgmine karistusliik on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine antud juhul kuni 12 kuuni ning kõige raskem karistusliik antud väärteo toimepanemise eest on aresti mõistmine. Arvestades, et P.H on olemas töökoht (KVM tl 1, 2), tal puuduvad kehtivad karistused (kohtu tl 9), siis on tema suhtes võimalik kohaldada kergeimat karistusliiki, s.o rahatrahvi, milles on lähtunud ka kohtuväline menetleja. Kuivõrd LS §-s 227 ei ole sätestatud rahatrahvi minimaalset määra, tuleneb see karistusseadustiku (edaspidi:

KarS) § 47 lg-st 1, mille kohaselt on rahatrahvi minimaalne määr 3 trahviühikut. KarS § 47 lg 1 lause 2 kohaselt on üks trahviühik neli eurot. Seega peab P.H-le mõistetav rahatrahv jääma vahemikku 3-200 trahviühikut (s.o 12-800 eurot) ehk sanktsiooni keskmine oleks 100 trahviühikut, s.o. 400 eurot. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

P.H süü suurust mõjutab esmalt tema poolt juhitud mootorsõiduki kiiruse ületamise määr. Arvestades, et LS § 227 lg 3 kohaselt karistatakse kiiruse ületamise eest 41-60 km/h võrra ning P.H ületas kiirust vähemalt 41 km/h võrra, on tema süü LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemises väike. Teiseks mõjutab P.H süü suurust väärteo toimepanemise subjektiivne külg. Arvestades, et väärtegu saab toime panna tahtlikult ja ettevaatamatusest ning P.H pani antud väärteo toime tahtlikult, täpsemalt kavatsetusega, mis on kõige raskem väärteo toimepanemise vorm, on tegemist asjaoluga, mis viitab isiku suurele süüle.

P.H süüd suurendab ka asjaolu, et ta ületas lubatud kiirust olulisel määral (peaaegu 50% üle lubatu) maanteel, kus autodekolonn sõitis lubatud piirkiirusega 90 km/h. P.H oleks pidanud arvestama asjaoluga, et möödasõidul on keelatud kiirust ületada ning selline käitumine võib põhjustada liiklusohtlikku olukorra ning seab ohtu teiste liiklejate elu ja vara. Seega P.H süü suurust mõjutavaid asjaolusid arvestades tuleb P.H süüd lugeda keskmisest oluliselt suuremaks. Kohtuväline menetleja on leidnud, et P.H puhul puuduvad nii karistust kergendavad kui ka raskendavad asjaolud.

Kohtuvälises menetluses 12.08.2016. a antud ütlustes ei ole P.H avaldanud kahetsust, mis oleks karistust kergendavaks asjaoluks KarS § 57 lg 1 p 3 alt 2 mõttes (KVM tl 2). Samas on P.H Harju Maakohtule 26.09.2016. a esitatud kaebuses

4-16-7030

kahetsust juhtunu osas väljendanud (KVM 2-2 pöördel). Kuivõrd P.H kahetsust kohtuvälises menetluses ei ole avaldanud, siis ei saanud kohtuväline menetleja seda otsuse tegemisel ka karistust kergendava asjaoluna arvesse võtta. Samas leiab kohus, et kuivõrd isik kohtumenetluses on kahetsust väljendanud, siis võtab kohus seda arvesse karistust kergendava asjaoluna. Kohus leiab, et P.H puhul ei esine karistust raskendavaid asjaolusid KarS §

58 mõttes, millisel seisukohal on olnud ka kohtuväline menetleja.

Eeltoodust nähtuvalt arvestades ühe karistust kergendava asjaolu esinemist kahetsuse näol, leiab kohus, et P.H süü on mõnevõrra üle keskmise ning teda tuleks karistada rahatrahviga, mis jääb sanktsiooni keskmise ja ülemmäära vahele, olles pigem sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka eripreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub selle, kuidas on võimalik P.H mõjutada edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Arvestades, et

P.H puuduvad karistusregistri kohaselt kehtivad karistused (kohtu tl 9) ning teo asjaolusid arvestades oli tegemist lühiajalise ja ühekordse rikkumisega, leiab kohus, et on alust uskuda, et P.H edaspidi liiklusalaseid õigusrikkumisi toime ei pane. Seetõttu on kohtu hinnangul võimalik P.H-le mõista väiksem karistus võrreldes sellega, mis vastaks tema süü suurusele ehk antud juhul tuleks P.H-le mõista karistus sanktsiooni keskmises määras. Eripreventiivsete kaalutluste kõrval arvestab kohus karistuse mõistmisel ka üldpreventiivseid kaalutlusi ehk lähtub õiguskorra kaitsmise huvidest. Kohus märgib siinkohal, et isikule mõistetav karistus peab eelkõige lähtuma tema süü suurusest ja eripreventsioonist. Vaid väga erandlikel juhtudel võib isikule mõista karmima karistuse võrreldes tema süü suuruse ja eripreventiivse vajadusega. Vastasel korral võib liiga range karistus, mis on mõistetud peamiselt üldpreventiivsetest kaalutlustest ehk õiguskorra kaitsmise huvidest lähtudes, olla isiku jaoks hoopis negatiivse eripreventsiooniga, sest isik ei tunne, et teda on karistatud õiglaselt, mistõttu kaotab ta ka usalduse õiguskorra vastu. Kuigi kiiruse ületamine 41km/h võrra üle lubatu, on niivõrd tõsine liiklusrikkumine joobes ja juhtimisõiguseta juhtimise kõrval, ei pea kohus siiski antud juhul üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtuvalt vajalikuks mõista isikule rangemat karistust võrreldes sellega, mis vastab tema süü suurusele ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Siiski peab kohus antud juhul karistuse mõistmisel oluliseks arvestada ka asjaoluga, et LS §

227 lg 2 kohaselt on kiiruse ületamise eest kuni 40 km/h võrra võimalik rikkujat karistada kuni

100 trahviühiku suuruse rahatrahviga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Maksimaalse karistuse tooks kaasa üldjuhul kiiruse ületamine maksimaalses määras või selle lähedases määras, teo toimepanemine tahtlikult ning eripreventiivsed vajadused juhtudel, mil isikut on varasemalt samalaadse(te) rikkumiste eest karistatud. Eelnevalt on tuvastatud, et P.H pani toime LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo ehk ületas sõidukiirust vahemikus 41-60 km/h ning tegi seda kavatsetusega. Kohus leiab, et LS § 227 lg-s 3 sätestatud tahtliku kiiruse ületamise eest peaks karistus olema vähemalt LS § 227 lg-s 2 ettenähtud maksimummääras. Vastasel korral kaotaks LS § 227 ülesehitus oma mõtte, mis seisneb selles, et mida suurem on tahtlik kiiruse ületamise määr, seda rangem on ka karistus. Seega ei saa antud juhul lähtudes LS § 227 mõttest P.H-le mõistetav karistus jääda alla 100 trahviühiku, mis on ühtlasi LS § 227 lg-s 3 sätestatud rahatrahvi keskmiseks määraks. Eeltoodut kokku võttes on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt P.H-le määratud rahatrahv, s.t 100 trahviühikut ehk 400 eurot, vastab P.H süü suurusele ning üldja eripreventiivsetele eesmärkidele. Seetõttu jätab kohus P.H kaebuse rahuldamata ning kohtuvälise menetleja otsuse karistuse määra osas muutmata.

4-16-7030

Rahatrahvi tasumine ositi

Väärteoprotokollis ja menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis on märgitud, et P.H on töökoht, kus ja kellena P.H aga töötab, seda ei ole menetlusalune isik täpsustanud (KVM tl 1, 2). Kaebaja poolt kohtule esitatud kaebuses kohtuvälise menetleja otsuse peale kirjutas P.H, et tema majanduslik olukord ei ole hea (kohtu tl 2 pöördel). Kohtule ei ole P.H enda majandusliku olukorra raskust tõendanud. KarS § 66 lg 3 kohaselt võib ositi tasutava rahatrahvi täitmise tähtaeg olla kuni üks aasta. Võttes arvesse mõistetud rahatrahvi suurust ja asjaolu, et isiku majanduslik olukord ei ole hea, leiab kohus, et selleks, et mitte panna P.H majanduslikult raskesse olukorda, annab kohus võimaluse tasuda rahatrahvi 8 kuu jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt kuulub tasumisele 50 eurot.

Siinkohal märgib kohus, et rahatrahvi võib tasuda ka kiiremini ja igakuiselt suuremates osamaksetes kui kohtu määratud osamaksed. Nimelt kantakse karistusregistris olev väärteokaristus arhiiviandmetesse karistusregistri seaduse § 24 lg 1 p 1 alusel ühe aasta möödumisel rahatrahvi täielikust tasumisest. Seega mida kiiremini tasuda mõistetud rahatrahv, seda varem, kantakse see ka arhiiviandmetesse. Eeltoodud põhjustel jätab kohus rahuldamata P.H kaebuse Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse

07.09.2016. a üldmenetluse otsuse peale väärteoasjas nr 2302,16,011201, kuid tühistab kohtuvälise menetleja otsuse osaliselt, s.t karistuse kandmise viisi osas. Kohus teeb tühistatud osas uue otsuse ning määrab, et 400 euro suurune rahatrahv tuleb tasuda ositi 8 (kaheksa) kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, s.t igakuiselt tuleb tasuda 50 (viiskümmend) eurot.

Velmar Brett kohtunik (allkirjastatud digitaalselt)