3-14-52452/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52452

Haldusasi

Pertti Uibo kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25. septembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Pertti Uibo

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Halduskohtu 25. septembri 2015. a otsus.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Tallinna Vanglalt

Pertti Uibo kasuks välja hüvitis 70 eurot.

3. Mõista Tallinna Vanglalt Pertti Uibo kasuks välja menetluskulu 2,35 eurot.

4. Jätta kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 21.

november 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pertti Uibo viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja kinnipeetavana erinevatel perioodidel aastatel

2011-2013.

2. Pärast seda, kui P. Uibo poolt 13. jaanuaril 2014 esitatud kahju hüvitamise taotluse oli Tallinna

Vangla rahuldamata jätnud, esitas P. Uibo kaebuse halduskohtule, milles palus Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista hüvitis 4800 eurot. Kaebuse põhjenduste kohaselt

oli kambrites, kus kaebaja viibis, põrandapind kinnipeetava kohta liiga väike. Kambrid olid ka

niisked ja vähe valgustatud.

3. Tartu Halduskohtu 25. septembri 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti

kaebaja kasuks välja 560 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Tualetti ei saa kambripindala hulka arvata. Selle arvestuse järgi oli kaebaja kasutuses olev

pind kokku 366 päeva vältel alla kolme ruutmeetri ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktika järgi on see õigusvastane.

3.2. Nõustuda ei saa vangla väitega, et perioodi 2. oktoober 2013 kuni 11. detsember 2013 osas

on läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus. Kaebaja esitas esialgses hüvitisenõudes nõude

alusena kogu Tallinna Vanglas viibimise perioodi. Hilisemas hüvitisenõude täpsustuses ta küll

lühendas seda perioodi (märkides teise vangistusega seoses perioodiks vaid 22. märts 2013 kuni

1. oktoober 2013), kuid kuna puuduste kõrvaldamise avalduses ei olnud esitatud põhjendusi,

miks perioodi lühendati, siis oleks vastustaja pidanud uurimisprintsiibist tulenevalt teistkordselt

taotluse käiguta jätma ja selgitama välja, millist perioodi kaebaja silmas peab. Kaebaja on

vanglaga võrreldes nõrgemal positsioonil.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

4.1. Perioodi 2. oktoober 2013 kuni 11. detsember 2013 osas on kaebajal läbimata kohustuslik

kohtueelne menetlus. Ehkki esialgses kahju hüvitamise taotluses oli kaebaja märkinud nõude

aluseks kogu Tallinna Vanglas viibitud ajavahemiku (11. juuli 2011 kuni 5. märts 2012 ja 22.

märts 2013 kuni 11. detsember 2013), siis hilisemas hüvitisenõude täpsustuses märkis ta ära

üksnes perioodi 11. juuli 2011 – 5. märts 2012 ja 22. märts 2013 kuni 1. oktoober 2013).

4.2. Tualett oleks tulnud arvutada kambripinna sisse. Sellise arvestuse järgi oleks kaebajale

tagatud iga päev põrandapinda vähemalt 2,7 ruutmeetrit.

4.3. Kohus ei tuvastanud muid puudusi kaebaja kinnipidamistingimustes.

5. P. Uibo vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Esiteks vajab lahendamist küsimus, kas kaebaja on läbinud täies ulatuses kohustusliku

kohtueelse menetluse. Vastustaja leiab, et ehkki esialgses kahju hüvitamise taotluses oli kaebaja

märkinud nõude aluseks kogu Tallinna Vanglas viibitud ajavahemiku (11. juuli 201-5. märts

2012 ja 22. märts 2013 kuni 11. detsember 2013), siis hilisemas hüvitisenõude täpsustuses

märkis ta ära üksnes perioodi 11. juuli 2011 – 5. märts 2012 ja 22. märts 2013 kuni 1. oktoober

2013), st jättis teisest vangistusperioodist välja selle lõpuosa ehk ajavahemiku 2. oktoober 2013

kuni 11. detsember 2013. Ning kuna viimasest määratlusest lähtuvalt lahendas kahju hüvitamise

taotluse ka vangla, siis ei ole 2. oktoober kuni 11. detsember 2013 osas kohustuslikku

kohtueelset menetlust läbitud.

Halduskohus leidis, kuna hilisemas puuduste kõrvaldamise avalduses, kus kaebaja vaidlusalust

perioodi lühendas, ei esitanud ta põhjendusi, miks ta perioodi lühendas, siis oleks vangla

uurimisprintsiibist tulenevalt pidanud taotluse teistkordselt käiguta jätma, et täpselt välja

selgitada, mis perioodi kaebaja silmas pidas.

Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Vaieldamatult on perioodi määratlemine,

mille eest isik sarnases olukorras hüvitist nõuab, isiku enda otsustada. Algses hüvitisenõudes

märgitud perioodi lühendamine võib olla tingitud erinevatest asjaoludest ning ei pruugi

tähendada seda, et isik ei oska oma õigusi piisavalt efektiivselt kaitsta. Näiteks võib isik olla

jõudnud ise järeldusele, et kogu perioodi osas tema õiguste rikkumist siiski ei toimunud. Samuti

on võimalik see, et isik peab otstarbekaks esitada hüvitisenõue algul väiksema perioodi ulatuses

arvestusega, et kui vaidlus jõuab kohtusse, peab ta tasuma vähem riigilõivu, ning vaidluse eduka

lõppemise korral on tal võimalus esitada nõue ka hilisema perioodi osas. Seega võib vaidlusaluse

perioodi osas ümbermõtlemine olla igati ratsionaalne otsus ning ringkonnakohtu hinnangul ei ole

tegemist olukorraga, kus haldusorganil oleks uurimispõhimõttest tulenevalt vajalik välja

selgitada kaebaja tegelik tahe. Kaebaja on oma viimases avalduses väljendanud oma tahet

piisavalt selgelt. Haldusorganil ei ole kohustust välja selgitada, miks kaebaja selliselt käitus.

Halduskohtu lähenemine seaks haldusorganile ilmselgelt põhjendamatult liiga suure ja tarbetu

halduskoormuse.

Käesoleva olukorra kontekstis osundab ringkonnakohus iseäranis ka puuduste kõrvaldamise

avalduses kaebaja poolt kasutatud sõnastusele, mille järgi toimus vangla õigusvastane tegevus

„täpsemalt ajaperioodil 11.07.2011 – 05.03.12 ja 22.03.13 – 01.10.13“ (tl 26). Seega on kaebaja

sõnaselgelt täpsustanud vaidlusalust perioodi. Ringkonnakohus ei näe eelnevat arvestades

vähimatki alust, miks oleks pidanud vastustaja kaebaja tahtes hakkama kahtlema ning andma

kaebajale täiendava võimaluse vaidlusaluse perioodi täpsustamiseks.

Seetõttu nõustub ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et perioodi 2. oktoober kuni 11.

detsember 2013 osas ei ole kaebaja kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud ning kaebus

tuleb selles osas halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4

alusel läbi vaatamata jätta.

8. Järgnevalt lahendab ringkonnakohus allesjäänud perioodi osas kaebuse sisuliselt.

9. Käesolevaks ajaks on analoogilistes asjades, st Tallinna Vangla poolt kambripinna suurusega

tekitatud kahju hüvitamise asjades, kujunenud arvestatav hulk Riigikohtu praktikat. Käesoleva

vaidluse lahendamise seisukohalt omavad tähtsust eeskätt järgmised Riigikohtu seisukohad.

9.1. Tualett ja mööblialune pind tuleb kambripindala arvestamisel kambripinna sisse arvestada

(nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17).

9.2. Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal

õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole

rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused

(RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18-19).

9.3. Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida

kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on

hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta

kõiki asjaolusid (RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.3 ja 12).

Ringkonnakohus ei näe alust neist Riigikohtu poolt võetud seisukohtadest käesoleva asja

lahendamisel kõrvale kalduda.

10. Seega on õige vastustaja seisukoht, et tualett ja mööblialune pind tuleb arvata kambripinna

arvutamisel kambri üldpindala sisse (ülal p 9.1). Kaebaja esitatud vastupidised seisukohad ei

tingi viidatud Riigikohtu seisukohtade ümberhindamist.

11. Nähtuvalt esitatud andmetest oli kaebajal alla kolme ruutmeetri isiklikku põrandapinda

järgnevalt – 2,7 ruutmeetrit 1 päev, 2,8 ruutmeetrit 7 päeval, 2,87 ruutmeetrit 26 päeval, 2,73

ruutmeetrit 31 päeval, 2,75 ruutmeetrit 168 päeval (tl 51-51p). Vastustaja esitatud seisukohast

järeldub, et ta oli kogu vanglas viibimise aja kas vahistatu staatuses või siis paigutatud

vastuvõtuosakonda, ning talle oli sel ajal tagatud võimalus liikuda väljaspool oma elukambrit

vaid 1 tund jalutuskäigu ajal (tl 51). Sellele lisandus vangla 6. oktoobri 2016. a selgituse järgi

2013. a suvel täiendav ühetunnine jalutuskäik. Seega oleks Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt

kaebajal iseenesest õigus kahju hüvitamisele (vt ülal p 9.3).

12. Hüvitise suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus järgnevat.

Esiteks ei langenud kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum oluliselt alla kolme ruutmeetri. Kogu

aeg oli talle tagatud vähemalt 2,7 ruutmeetrit põrandapinda, st rohkem, kui nõudis tollal kehtinud

vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6. Suures, mitme kinnipeetavaga ruumis oli sellist

ruumikõikumist ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see oleks kaebajale saanud

tekitada arvestatavat kahju.

Teiseks tuleb arvestada sedagi, et ehkki alla kolmemeetrise isikliku pinnaga kambrites viibimise

päevi oli suhteliselt palju, vaheldusid kitsamad kinnipidamistingimused sageli ka perioodidega,

kus kaebaja kasutuses oli märgatavalt üle kolme ruutmeetri isiklikku pinda. Need perioodid pidid

ruumipuudust leevendama. Nii on vangla põhjendatult välja toonud, et põrandapind keskmiselt

ühe isiku kohta oli esimesel vangistusperioodil 3,02 ruutmeetrit ja teisel perioodil 2,91

ruutmeetrit (tl 51-51p). Lisaks oli kaebaja kahe vangistusperioodi vahel ca aasta vabaduses.

Kolmandaks seisneb käesoleva haldusasja eripära selles, et kaebajal olid lisaks ühetunnisele

jalutuskäigule ka teisi väljaspool kambrit viibimise võimalusi. Vastustaja on osundanud, et ta

osales 9 kohtumisega sotsiaalprogrammis, asus alates 30. septembrist 2013 omandama

keskharidust ja viibis õppetöö ajal väljaspool kambrit osales mitmetel kokkusaamistel (tl 51).

Samuti oli tal 2013. a suvel võimalik kasutada täiendavat ühetunnist jalutuskäiku värskes õhus, st

kokku sai ta jalutada 2 tundi päevas. Kõik eelnev pidi kambris valitsenud ruumipuudust

leevendama.

Lisaks, ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et

kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks RVastS § 7 lg-s 1

sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2), iseloomustab

ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes tingimustes

viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega (vt tl 52) siiski üheselt

sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem.

Ringkonnakohus märgib siinkohal samuti, et väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti

riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktika sellistes

asjades on ebaühtlane, ei saa absoluutsena juhinduda varasemas praktikas väljamõistetud

hüvitistest. Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne

ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Reeglina tuleb erinevates asjades, mis võivad

esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid aspekte, mis hüvitise suurust

mõjutavad.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 70 eurot.

13. Muid kaebaja õigusi rikutud ei olnud. Väited ventilatsiooni ja valgustuse puudulikkusest on

tõendamata ja ei ole usutavad. Vastustaja on märkinud, et kambrites oli aken, mis võimaldas

ruume hõlpsasti ventileerida. Lisaks aknale oli kambrites kunstlik valgustus ja kaebajal oli

võimalik soetada täiendav valgusallikas (tl 52). Vangla tegi kõik endast oleneva, et leevendada

suviti kuumust (vt tl 18).

14. Viivisenõue on kaebaja poolt esitatud alusetult. Kaebaja poolt viidatud Riigikohtu lahendid,

millega ta viivisenõuet põhjendab, ei ole asjakohased, kuna neis lahendites oli tegemist

teistsuguse olukorraga – kahju väljenduski muuhulgas kaebaja poolt juba tasutud viivises või siis

oli nõue seotud rahalise nõude täitmisega viivitamisega. Mittevaralise kahju eest hüvitise

väljamõistmisel ei ole mingit põhjust viivise väljamõistmiseks.

15. Kaebaja viited Euroopa Inimõiguste Kohtu lahenditele ei tingi teistsugust lahendust.

Ülalviidatud Riigikohtu lahendis on samuti Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendeid analüüsitud

ning jõutud sellest hoolimata eelnevalt nimetatud lahenduseni. Seetõttu ei saa asjakohaseks

pidada kaebaja poolt väljatoodut, et kambrites oli palju inimesi.

16. Kuna eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid on kujundanud kambripinna suurusega tekitatud

kahju hüvitamise asjades suhteliselt jäiga kohtupraktika, ning sealjuures ei ole aktsepteeritud

hüvitist välistava asjaoluna neid argumente, mis on Tallinna Vangla esitanud ka käesolevas asjas,

ei peatu ringkonnakohus lähemalt kõigil apellatsioonimenetluses vangla poolt esitatud

argumentidel.

17. Eeltoodust tulenevalt kuulub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamisele.

Resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue

otsuse, millega jätab perioodi 2. oktoober 2013 kuni 11. detsember 2013 osas kaebuse läbi

vaatamata ning ülejäänud perioodi eest mõistab kaebajale hüvitiseks 70 eurot.

18. Halduskohtus taotles kaebaja nii õigusabikulude (414 eurot) kui riigilõivu (72 eurot)

väljamõistmist. Halduskohus leidis, et olukorras, kus menetluskulude väljamõistmist sooviti

advokaadibüroo Magnusson OÜ arvele ning väidetavalt on kaebaja eest õigusabikulu eest

tasunud sularahas kolmas isik (OÜ Auxilio), ei ole põhjendatud menetluskulude väljamõistmine

advokaadibüroo arvele. See tekitab kahtluse, et kaebaja poolt ei ole õigusabikulu kolmandale

isikule tegelikult tasutud. Lisaks on halduskohus osundanud, et nii suures ulatuses

õigusabikulude väljamõistmine pole niivõrd trafaretse ja samas pealiskaudse kaebuse puhul

põhjendatud.

Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega. Seetõttu ei kuulu ka apellatsioonimenetluses

õigusabikulu kaebaja kasuks väljamõistmisele.

Riigilõivu tasus kaebaja halduskohtu 72 eurot ja ringkonnakohtus 90 eurot. Proportsionaalselt

rahuldatakse 70 euro näol kaebuse nõue (4800 eurot) 1,45% ulatuses. Seega tuleb HKMS § 108

lg 2 alusel mõista vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskuludena 1,45% 162-st (90+72) eurost

ehk 2,35 eurot.

19. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Tegemist on viimasel ajal

kohtupraktikas korduvalt lahendatud vaidluse liigiga, kus sisuliselt käib vaidlus vaid hüvitise

suuruse üle. Istungit sellise vaidluse lahendamiseks vajalik korraldada ei ole. Faktilised asjaolud

on asjas piisavalt selged. Seetõttu jätab ringkonnakohus HKMS § 131 lg 1 p 2 alusel asjas istungi

korraldamata. Istungi korraldamata jätmine aitab ühtlasi säästa ka asjas otsuseni jõudmise aega.

Seetõttu räägib asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks ka menetlusökonoomia põhimõte.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene