3-15-643/24 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-643

Haldusasi

Indrek Leiburi kaebus Tallina Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 14. septembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Indrek Leibur

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 14. septembri 2015. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

mõista Indrek Leiburi kasuks Tallinna Vanglalt välja hüvitis 70 eurot.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 21.

november 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Indrek Leibur viibis Tallinna Vanglas vahistatu ja kinnipeetavana muuhulgas ajavahemikul 8.

märts 2012 kuni 2. jaanuar 2013.

2. Pärast seda, kui I. Leiburi poolt esitatud kahju hüvitamise taotluse oli Tallinna Vangla osaliselt

tagastanud ja ülejäänud osas rahuldamata jätnud, esitas I. Leibur kaebuse halduskohtule, milles

palus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest välja mõista hüvitis 2630 eurot. Kaebuse

põhjenduste kohaselt oli kambrites, kus kaebaja viibis, põrandapind kinnipeetava kohta liiga

väike. Samuti olid kambrid niisked ja esines muidki ebamugavusi.

3. Tartu Halduskohtu 14. septembri 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti

kaebaja kasuks välja 744 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Tualetti ei saa kambripindala hulka arvata. Selle arvestuse järgi oli kaebaja kasutuses olev

pind kambris 256 päeva vältel alla kolme ruutmeetri ning Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktika järgi on see õigusvastane.

3.2. Muus osas ei ole kaebaja õigusi rikutud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja uue otsusega kaebus

rahuldamata jätta. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

4.1. Tualetti ei tohi põrandapinna arvestamisel kambri üldpindalast välja jätta. Koos tualetiga oli

kaebaja kasutuses olev isiklik pind seega alati vähemalt 2,65 ruutmeetrit ja seega oli kaebajale

tagatud tollal kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalne põrandapind.

4.2. Kohus pole arvestanud asjaolusid kogumis.

4.3. Astutud on samme kinnipeetavate tingimuste parandamisel.

5. I. Leiburi vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Käesolevaks ajaks on analoogilistes asjades, st Tallinna Vangla poolt kambripinna suurusega

tekitatud kahju hüvitamise asjades, kujunenud arvestatav hulk Riigikohtu praktikat. Käesoleva

vaidluse lahendamise seisukohalt omavad tähtsust eeskätt järgmised Riigikohtu seisukohad.

7.1. Tualett ja mööblialune pind tuleb kambripindala arvestamisel kambripinna sisse arvestada

(nt RKHKo 3-3-1-21-16, p 8; 3-3-1-42-15, p 17).

7.2. Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris kinnipeetavana ja tavarežiimil, ei ole tal

õigust kahju hüvitamisele, kui tema muid vangistusalastest õigusaktidest tulenevaid õigusi ei ole

rikutud, eeskätt kui tal olid tagatud vanglas väljaspool kambrit piisavad liikumisvõimalused

(RKHKo 3-3-1-68-15, p-d 18-19).

7.3. Kui isik oli vanglas 2,5-3 ruutmeetrises kambris vahistatuna, kellel on võimalik viibida

kambrist väljapool vaid üks tund päevas, võib tal olla õigus kahju hüvitamisele. Sealjuures on

hüvitise määramine kohtu individuaalne ja hinnanguline otsus, mille puhul tuleb arvesse võtta

kõiki asjaolusid (RKHKo 3-3-1-21-16, p 10.3 ja 12).

Ringkonnakohus ei näe alust neist Riigikohtu poolt võetud seisukohtadest käesoleva asja

lahendamisel kõrvale kalduda.

8. Seega on õige vastustaja seisukoht, et tualett ja mööblialune pind tuleb arvata kambripinna

arvutamisel kambri üldpindala sisse (ülal p 7.1). Kaebaja esitatud vastupidised seisukohad ei

tingi viidatud Riigikohtu seisukohtade ümberhindamist.

9. Kaebaja oli vaidlusaluse perioodi kestel 8. märtsist 2012 kuni 6. novembrini 2012 vahistatu

staatuses ning seejärel pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist oli ta kuni 21. detsembrini

2012 lukustatud kambris. Selle perioodi jooksul oli talle tagatud vaid ühetunnine jalutuskäik

värskes õhus (vastustaja 6. oktoobri 2016. a seisukohast nähtavalt oli lisaks võimaldatud 2012. a

suvel ka täiendav ühetunnine jalutuskäik). Alates 22. detsembrist 2012 kuni 2. jaanuarini 2013

oli kaebaja avatud eluosakonnas, mil talle oli tagatud vähemalt neljatunnine vaba aeg oma

eluosakonnas liikumiseks ning muud tavarežiimil viibiva kinnipeetava õigused (vt tl 9).

Tulenevalt ülaltoodud Riigikohtu seisukohtadest (p 7.2-7.3) oleks kaebajal kogu vaidlusalusest

perioodist õigus hüvitisele vaid perioodi 8. märts 2012 - 21. detsember 2012 eest. Ülejäänud osa

Tallinna Vanglas viibimise ajast oli ta kinnipeetavana tavarežiimil ning ei nähtu, et tema

õigusaktidest tulenevat liikumisvabadust oleks muul moel kitsendatud või tema õigusi muul

moel piiratud.

10. Selle perioodi (8. märts 2012 – 21. detsember 2012) jooksul oli kaebajale tagatud kambris

põrandapinda (arvestatuna koos tualettruumiga) järgnevalt: 12 päeva 2,67 ruutmeetrit, 1 päev

2,92 ruutmeetrit, 130 päeva 2,65 ruutmeetrit, 13 päeva 2,77 ruutmeetrit ja 10 päeva 2,72

ruutmeetrit (tl 9).

11. Perioodi, mil kaebaja oli vahistatu staatuses või asus lukustatud kambris, eest hüvitise

suuruse määramisel arvestab ringkonnakohus järgnevat.

Esiteks ei langenud kaebaja kasutuses olnud isiklik ruum oluliselt alla kolme ruutmeetri. Kogu

aeg oli talle tagatud vähemalt 2,65 ruutmeetrit põrandapinda, st rohkem, kui nõudis tollal

kehtinud vangla sisekorraeeskirja § 6 lg 6. Suures, mitme kinnipeetavaga ruumis oli sellist

ruumikõikumist (3 või 2,65 ruutmeetrit) ilmselt keeruline tajudagi, rääkimata sellest, et see oleks

kaebajale saanud tekitada arvestatavat kahju.

Teiseks tuleb arvestada sedagi, et ehkki kõnealune periood kokku oli 166 päeva, vaheldusid

kitsamad kinnipidamistingimused sageli ka perioodidega, kus kaebaja kasutuses oli märgatavalt

üle kolme ruutmeetri isiklikku pinda. Need perioodid pidid ruumipuudust leevendama.

Lisaks, ehkki Riigikohus ei ole pidanud hüvitise väljamõistmist välistavaks asjaoluks seda, et

kinnipeetav ei ole kasutanud kahju kõrvaldamiseks või vähendamiseks riigivastutuse seaduse § 7

lg-s 1 sätestatud esmaseid õiguskaitsevahendeid (RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10-10.2),

iseloomustab ringkonnakohtu hinnangul see, et kaebaja ei esitanud väidetavalt liiga kitsastes

tingimustes viibides mitte mingisuguseid pöördumisi ega kaebusi seoses kitsikusega (vt tl 10p)

siiski üheselt sellele, et kaebaja jaoks ei olnud ruumikitsikus kuigi intensiivne probleem.

Ringkonnakohus märgib siinkohal samuti, et väljamõistetav hüvitis peab lisaks vastama Eesti

riigi ühiskondliku heaolu tasemele ning avalikkuse õiglustundele. Ehkki kohtupraktika sellistes

asjades on ebaühtlane, ei saa absoluutsena juhinduda varasemas praktikas väljamõistetud

hüvitistest. Riigikohus on sõnaselgelt rõhutanud, et hüvitise määramine on kohtu individuaalne

ja hinnanguline otsus (RKHKo 3-3-1-21-16, p 12). Reeglina tuleb erinevates asjades, mis võivad

esmapilgul näida sarnastena, võtta arvesse siiski erinevaid aspekte, mis hüvitise suurust

mõjutavad.

Muus osas olid kaebaja õigused tagatud. 2012. a suvel oli talle võimaldatud täiendav ühetunnine

jalutuskäik ning kokku sai ta seega viibida värskes õhus 2 tundi päevas. Kaebaja väited

õhuniiskuse ja valgustatuse osas on halduskohus ümber lükanud ning ringkonnakohtul ei ole

võimalik halduskohtu seisukohta muuta. Ehkki kaebaja esitas apellatsioonkaebuse, jättis ta sellelt

tasumata riigilõivu ning apellatsioonkaebus tagastati.

Eelnevast tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kohaseks hüvitiseks kaebajale on 70 eurot.

12. Kuna eelnevalt viidatud Riigikohtu lahendid on kujundanud kambripinna suurusega tekitatud

kahju hüvitamise asjades suhteliselt jäiga kohtupraktika, ning sealjuures ei ole aktsepteeritud

hüvitist välistava asjaoluna neid argumente, mis on Tallinna Vangla esitanud ka käesolevas asjas,

ei peatu ringkonnakohus lähemalt kõigil apellatsioonimenetluses vangla poolt esitatud

argumentidel.

13. Eeltoodust tulenevalt kuulub Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamisele.

Resolutsiooni selguse huvides tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb asjas uue

otsuse, millega rahuldab kaebuse osaliselt ning mõistab kaebajale hüvitiseks välja 70 eurot.

14. Kuna kaebaja poolt halduskohtus esitatud menetluskulude väljamõistmise taotlus oli esitatud

hilinemisega ja halduskohus jättis selle taotluse läbi vaatamata, ei saa menetluskulusid kaebaja

kasuks välja mõista ka ringkonnakohus.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene