2-15-102127/18 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. oktoober 2016.a Tartu

Tsiviilasja number

2-15-102127

Tsiviilasi

Osaühing Aktiva Finants hagi August Kuke vastu

põhivõlgnevuse 108,77 euro ja viivise 108,72 euro

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

113,05 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 15. septembri 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja) Osaühing Aktiva Finants (registrikood

10746479),

esindaja

Kadri

Timuska

(OÜ

Julianuse

Õigusbüroo)

Vastustaja (kostja) August Kukk (isikukood XXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 15. septembri 2015. a otsus osaliselt, s.o menetluskulude

jaotamise osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta asjas kantud menetluskulud 48 %

ulatuses August Kuke kanda ja ülejäänud osas Osaühingu Aktiva Finants kanda.

3. Mõista välja August Kukelt Osaühingu Aktiva Finants kasuks 104,44 eurot menetluskulude

katteks.

4. Jätta ülejäänud osas maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsiooni punktid 1 – 4 tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„1. Rahuldada Osaühingu Aktiva Finants hagi August Kuke vastu osaliselt.

2. Välja mõista August Kukelt Osaühingu Aktiva Finants kasuks põhivõlgnevus 85,25

eurot (kaheksakümmend viis eurot ja kakskümmend viis senti).

3. Välja mõista August Kukelt Osaühingu Aktiva Finants kasuks viivis põhivõlalt perioodi

eest 18.12.2012 – 20.10.2016 võlaõigusseaduse § 113 lõikes 1 sätestatud määras, s.o summas

26,70 eurot (kakskümmend kuus eurot ja seitsekümmend senti).

4. Jätta Osaühingu Aktiva Finants hagi rahuldamata põhivõlasummas, mis sisaldab

võlgnevuse sissenõudmise nõuet (23,52 eurot) ning seadusjärgset viivisemäära ületavas

viivisenõudes (89,53 eurot).“

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas 08.06.2015 kostja vastu nõude tulenevalt AS Tele2 Eesti ja kostja vahel

11.08.2011 sõlmitud telekommunikatsiooniteenusega liitumislepingust nr 30007461 ja samal

päeval sõlmitud järelmaksulepingust nr 30007461. Kostja kasutas AS Tele2 Eesti poolt

pakutavaid kaupu/teenuseid, kuid jättis nende eest tasumata, rikkudes pooltevahelist lepingut.

Nõue on loovutatud hagejale.

Hagiavalduse kohaselt võlgneb kostja hagejale põhivõlana 108,77 eurot, millele lisanduvad

viivised vastavalt sõlmitud lepingu tüüptingimuste p-le 6.13.2 määras 0,15% võlgnetavalt

summalt päevas hageja poolt põhinõude suuruseni vähendatud summalt s.o 108,72 eurolt. Lisaks

nõuab hageja kostjalt menetluskuludena tasutud riigilõivu summas 75 eurot ning õigusabikulusid

summas 159,78 eurot.

2. Kostjale on hagiavaldus koos lisadega kätte toimetatud väljaande Ametlikud Teadaanded

kaudu. Kostja hagile ei vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas oma 15.09.2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja põhivõlgnevuse 85,25 eurot. Lisaks mõistis kohus kostjalt välja hageja kasuks viivise

põhivõlalt perioodi eest 18.12.2012-15.09.2015 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, s.o summas

19,19 eurot. Kohus jättis rahuldamata hagi põhivõla osas, mis sisaldab võlgnevuse sissenõudmise

nõuet (23,52 €), ning seadusjärgset viivisemäära ületavas viivisenõudes (89,53 €). Kohus jättis

menetluskulud poolte endi kanda.

Kohus leidis, et TsMS § 438 lg 1 ja § 436 lg 7 tuleb koosmõjus mõista selliselt, et tarbija vastu

esitatud nõude lahendamisel on kohtul kohustus kontrollida nõude õiguslikku alust sõltumata

sellest, kas tarbija ise on nõudele vastuväiteid esitanud või mitte.

Kohus märkis põhinõudesse puutuvalt, et põhinõue on 85,25 euro ulatuses põhjendatud ja kuulub

VÕS § 76 lg 1, VÕS § 100, § 101 lg 1 p-i 1, VÕS § 108 lg 1 ja VÕS § 103 alusel rahuldamisele.

Põhinõudena ei saa aga käsitleda kostjale esitatud „võlgnevuse sissenõudmine“ arvet (tl 13-

13 pöördel) summas 23,52 eurot, kuivõrd võlgnevuse sissenõudmisega seonduvaid teenuseid

hagiavalduse andmetel kostjale ei osutatud, mistõttu tuleb nõue selles ulatuses jätta rahuldamata.

Samuti on kohtu hinnangul lubamatu, et kõrvalnõue on esitatud põhinõude koosseisus.

Kui hageja tugineb nõude alusena tüüptingimusi sisaldavale lepingule, siis peab kohus

tüüptingimuse rakendamiseks esmalt otsustama tüüptingimuse kehtivuse küsimuse ka siis, kui

pooled ise ei ole sellele tuginenud (RKTKo nr 3-2-1-125-08, p 14; RKTKo nr 3-2-1-156-13, p

10). Tüüptingimuse tühisuse tuvastamine kujutab endast õiguse kohaldamist TsMS § 438 lg 1

järgi.

Maakohus asus seisukohale, et kohtule esitatud tüüplepingu p-s 6.13.2 (tl 18) sisalduva

viivisekokkuleppe puhul on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 mõttes.

VÕS §-s 42 lg 1 ja lg 3 p 5 alusel leidis kohus, et lepingutingimus viivise kohta on tühine, kuna

pooltevahelises lepingus sisalduv viivis määraga 0,15% põhivõlalt päevas on ebamõistlikult kõrge

ja ebaproportsionaalne ning kostjat kahjustav. Kohtu hinnangul on hagejal õigus nõuda kostjalt

põhinõudelt 85,25 eurolt viivist VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras, s.o alates 18.12.2012

kuni15.09.2015 sissenõutavaks muutununa summas 19,19 eurot.

Kohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel hagi rahuldamise ulatust silmas pidades poolte

endi kanda.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Osaühing Aktiva Finants esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Maakohtu kohtuotsuse osaliselt rahuldamata jäetud osas ning teha tühistatud osas

uus otsus, millega mõista apellandi kasuks täiendavalt välja võla sissenõudmiskulud summas

23,52 eurot ning viivised seadusjärgset viivisemäära ületavas summas 89,53 eurot. Apellant palub

jätta apellandi menetluskulud vastustaja kanda.

Apellant on seisukohal, et maakohus on oma kohtuotsuses asunud valedele järeldustele tulenevalt

hagimenetluses esitatud tõenditest. Apellant leiab, et kohus ei ole kohaldanud õigesti

materiaalõiguse norme ja jätnud osaliselt materiaalõiguse normid kohaldamata.

Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt:

1) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et põhinõudena ei saa käsitleda vastustajale esitatud

arvet nr 36698152 võlgnevuse sissenõudmiskulude kohta summas 23,52 eurot. Apellant selgitab,

et tegemist on kuludega, mida võlausaldaja kannab seoses võlgnikult nõude sissenõudmisega.

Sissenõudmiskulude nõue tekib juhul, kui võlgnik ei ole kohustust tähtaegselt täitnud ja seega

peab võlausaldaja tegema lisatoiminguid, et saada kohustus täidetud;

2) tulenevad käesoleval juhul võlgnevuse sissenõudmise kulud Tele2 Eesti Aktsiaseltsi

hinnakirjast (lisa 2), mis on vastustajaga 11.08.2011 sõlmitud liitumislepingu ja

järelmaksulepingu lahutamatuks osaks ning millega tutvumist ja nõustumist on vastustaja

allkirjaga lepingutel kinnitanud. Vastustaja on lepinguga kohustunud sissenõudmiskulud

hüvitama;

3) on hinnakirja kohaselt võlgnevuse sissenõudmiskulud 22,00 % + käibemaks, seega antud juhul

on arvestuskäik järgmine: 89,08 eurot × 26,40% = 23,52 eurot.

4) osutab Tele2 Eesti Aktsiaselts ise võlgnevuse sissenõudmise teenust lühiajalise võla tekkimise

perioodil 4 kuud, peale mida ostab sissenõudmise teenuse sisse inkassoettevõttelt. Tele2 Eesti

Aktsiaselts teostab võla sissenõudmise perioodil toiminguid, mille hüvitamine on ette nähtud

teenuste kasutamise tingimuste punktis 8.3 ning mille vajadus tekib vaid lepingu rikkumisel;

5) sisaldavad võla sissenõudmiskulud endas järgmiseid toiminguid: teavituste edastamine arve

mittetasumise kohta teenusnumbrile, sideteenuse piiramine, meeldetuletuskirja edastamine

lepingus viidatud kanalil, viivise arvestuse pidamine, tähtajaliste kohustuste arvestuse pidamine,

võlanõude kirja edastamine paberkandjal, lepingu ülesütlemiseks vajalikud toimingud,

sideteenuse

osutamise

täielik

piiramine,

võla

sissenõudmise

menetluse

algatamine

inkassoettevõttes, arvestuse pidamine osalistest maksetest tulenevate saldomuudatuste kohta ja

informatsiooni

vahetamine

võla

sissenõudmist

teostava

inkassoettevõttega,

avalikes

andmebaasides informatsiooni edastamine ja kaasajastamine nõuete kohta, krediidivõimelisuse

hindamise tagamiseks teistele krediidiasutustele;

6) ei nõustu apellant maakohtu seisukohaga, et võlgnevuse sissenõudmisega seonduvaid teenuseid

hagiavalduse andmetel vastustajale ei osutatud. Tulenevalt hagiavaldusele lisatud arvest

nr 36698152 on seoses vastustaja võlgnevusega perioodil 01.08.2012 kuni 01.12.2012 Tele2 Eesti

Aktsiaselts teinud kulutusi võlgnevuse sissenõudmiseks. Sama meelevaldne oleks väita, et Tele2

Eesti Aktsiaselts ei ole vastustajale telekommunikatsiooniteenuseid osutanud, kuigi teenuste

osutamist tõendavad arved on hagiavaldusele lisatud;

7) on põhjendatud võlgnevuse sissenõudmiskulude nõude esitamine põhivõlgnevuse koosseisus,

kuna võla sissenõudmiskulusid on kandnud Tele2 Eesti Aktsiaselts ning kulude eest on esitatud

vastustajale arve nagu ka teiste osutatud teenuste eest;

8) ei vaidle apellant vastu maakohtu järeldusele, et tüüplepingu punktis sisalduva viivise

kokkuleppe puhul on tegemist tüüptingimusega VÕS § 35 mõttes, kuid ei nõustu maakohtu

seisukohaga, et tegemist on tühise tüüptingimusega VÕS § 42 lõike 1 mõttes. Kohus ei ole

esitanud ühtegi seisukohta põhjendamaks, et tüüptingimustes kehtestatud viivisemäär on tarbijat

ebamõistlikult kahjustav. Apellant on seisukohal, et tegemist ei ole ebamõistlikult kahjustava

tüüptingimusega;

9) on maakohus jätnud tähelepanuta VÕS § 113 lõike 1 teise lause, mille kohaselt, kui lepinguga

on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks

lepinguga ettenähtud intressimäär. Antud juhul on tüüptingimuste punkti 6.13.2 kohaselt poolte

vahel kokkulepitud viivisemääraks 0,15 % tasumata summalt iga tasumisega viivitatud

kalendripäeva eest. Kui lepinguline viivisemäär on kõrgem, kui seaduses sätetatud viivisemäär ei

tähenda see automaatselt tüüptingimuste tühisust. Kui lepingus on kokkulepitud viivise määras

0,15% päevas viivitatud summalt, lähtutaksegi sellest kokkuleppest ega hakata tuvastama, millise

alternatiivse viivise määra näeb seadus ette;

10) võib viivise maksmiseks kohustatud isik VÕS § 113 lõike 8 kohaselt nõuda selle vähendamist.

Vastustajal oli võimalus taotleda viiviste vähendamist, mida ta ei teinud. Tele2 Eesti Aktsiaselts

ei sundinud vastustajat lepinguid sõlmima ning vastustaja ei vaielnud lepinguid sõlmides

viivisemäärale vastu;

11) ei nõustu apellant maakohtu otsuses määratud menetluskulude jaotusega. Arvestades hagi

rahuldamise ulatust leiab apellant, et põhjendatud on jätta menetluskulud vastustaja kanda. Kuna

vastustaja tegevusetus ja oma lepinguliste kohustuste mittetähtaegne täitmine on põhjustanud

apellandi pöördumise kohtusse ning kuna kohus on põhinõude summas 85,25 eurot rahuldanud

(s.t põhinõudes, mis sisaldab kasutatud telekommunikatsiooniteenuseid ja tasumata osamakseid

saadud seadme eest), siis tuleks vastustajal tasuda ka apellandi menetluskulud.

5. Vastustajale toimetati apellatsioonkaebus kätte väljaande Ametlikud Teadaanded vahendusel.

Vastustaja ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt, s.o osas, mis puudutab

menetluskulude jaotamist. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osas, milles kohus jättis

asjas kantud menetluskulud poolte endi kanda. Asjas on võimalik teha uus otsus, millega jaotada

menetluskulud võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Ülejäänud osas ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks

ega muutmiseks. Ringkonnakohus jätab muutmata maakohtu otsuse lõppjäreldused ja

resolutsiooni hagi rahuldamise ulatuse osas võlgnevuse väljamõistmisel.

Apellatsiooniastmes ei ole vaidluse all hageja põhinõude (85,25 eurot) põhjendatus, millises osas

maakohus hagi rahuldas. Vaidlus on selles, kas kohus jättis õigesti arvestamata hageja põhinõude

koosseisus summa 23,52 eurot, mis hagiavalduse põhjenduste kohaselt kujutab endast võlgnevuse

sissenõudmisest tulenevat nõuet. Samuti on vaidlus selle üle, missugust viivisemäära tuleb

võlgnevusele kohaldada.

7. Maakohus ei ole oma otsuses täpsemalt analüüsinud pooltevahelisest lepingust tulenevaid

suhteid seoses nn sissenõudmiskuludega. Samas lahendas maakohus asja lihtmenetluses ning

kohtul oli TsMS § 444 lg 2 alusel õigus kohaldada kohtuotsuse koostamisel lihtsustusi.

Üldtingimuste p 4.1.2 kohaselt oli klient kohustatud tasuma talle osutatud teenuste eest tähtaegselt

ja kehtestatud hinnakirja ning arvelduskorra kohaselt. Punkti 4.8 kohaselt oli klient kohustatud

hüvitama Tele2 kulud, mis on seotud kliendilt võlgnevuse sissenõudmisega, sh kulutused

võlgnevuse sissenõudmises osalevate Tele2 esindajana tegutsevate isikute teenuste eest. Lisaks

sätestati üldtingimuste punktis 8.3, et klient on kohustatud hüvitama kõik võlgnevuste

sissenõudmisega seotud kulud.

Põhjendatud on seega iseenesest apellandi seisukoht, et lepingu järgi võttis kostja kui teleteenuste

tarbija endale kohustuse tasuda muuhulgas sissenõudmiskulud. Ka selles osas oli lepingus

sätestatu käsitatav tüüptingimusena, mille kehtivust on kohtul võimalik hinnata.

8. Kliendilt võlgnevuse sissenõudmine ei ole aga kolleegiumi arvates oma olemuselt käsitatav

kliendile teenuse osutamisena. Tegemist on põhimõtteliselt igasuguses võlasuhtes tekkiva

olukorraga, kus võla sissenõudmiseks tuleb võlausaldajal reeglina teha teatud toiminguid.

Käesoleval juhul on hageja (apellant) põhjendanud, et lepingupoolte vahelises suhtes

kohaldamisele kuuluva hinnakirja kohaselt tuli võlglasest kliendil tasuda sissenõudmiskulude

katteks 22 % (põhi)võlgnevuse summast, millele lisandus käibemaks. Ka see, et sissenõudmiskulu

suurus on seatud protsentuaalsesse sõltuvusse põhivõla summast, viitab ringkonnakohtu arvates

sellele, et tegemist ei ole teenuse osutajal võla sissenõudmisel reaalselt tekkinud kuludega, vaid

üksnes teatava protsendimääraga võlgnevusest.

Hageja (apellandi) esitatud põhjendused selle kohta, mida endas sisaldavad nn võla

sissenõudmiskulud, ei võimalda pidada võla sissenõudmist kliendile osutatavaks teenuseks.

Tegemist on tavapäraste toimingutega, mida saab pidada telekommunikatsiooniteenust osutava

ettevõtte majandustegevusega tüüpiliselt kaasnevaks kõrvaltegevuseks (arvestuse pidamine

võlgnevuse ja viiviste üle, meeldetuletuste, nõudekirjade ja ülesütlemisavalduste edastamine,

teenuste piiramine, teabe vahetamine inkassoettevõtte ja teiste krediidiasutustega jne). Oma sisult

on niisugused toimingud seotud õiguskaitsevahendite kasutamisega võlausaldaja poolt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et sellisel kujul ei ole põhjendatud lugeda nn

sissenõudmiskulusid kliendile osutatud teenuseks, mille eest tuleks kliendil eraldi tasuda.

9. Ringkonnakohus leiab, et hageja esitatud kujul sissenõudmiskuludel on sisuliselt leppetrahvi

iseloom (VÕS § 158). VÕS § 161 kohaselt võib kahjustatud pool nõuda leppetrahvi sõltumata

sellest, kas ja missuguses ulatuses ta tegelikult kahju kandis. Sama eesmärki kannab ka viivise

instituut (VÕS § 113). Võlausaldajal on põhimõtteliselt võimalik nõuda nii leppetrahvi kui ka

viivist.

Käesoleval juhul ei ole hageja ise käsitlenud sissenõudmiskulusid leppetrahvina, vaid eraldi

kliendile osutatava teenusena. Asja materjalidest nähtub, et lepingu üldtingimuste p 4.4 kohaselt

oli pooltevahelises suhtes ette nähtud kliendi poolt leppetrahvi tasumine summas kuni 32 000

eurot juhul, kui klient rikub tingimuste punktis 4.3 sätestatut. Samuti sätestati leppetrahvi tasumise

kohustus üldtingimuste punktis 7.4.

Eeltoodust lähtudes ei pea ringkonnakohus põhjendatuks tõlgendada pooltevahelist lepingut VÕS

§ 29 alusel selliselt, et nn sissenõudmiskulusid tuleks käsitleda leppetrahvina. Tarbija seisukohalt

oleks niisugune käsitlus üllatuslik ja ebamõistlik, kuna lepingu üldtingimustega tutvudes ei

pidanud tal tekkima arusaamist, et teenuse osutajal on õigus nõuda sissenõudmiskulude

hüvitamist sarnaselt leppetrahviga ilma, et nende kulude tekkimist oleks millegagi tõendatud ega

sisustatud.

10. Alates 1. oktoobrist 2015 reguleerib tarbija poolt sissenõudmiskulude hüvitamist VÕS § 1132,

mille lg 2 p 1 kohaselt võib pärast lepingu lõppemist majandus- või kutsetegevuses tegutsev

võlausaldaja nõuda tarbijalt tarbijaga sõlmitud lepingu alusel sissenõudmiskulude hüvitist

kogusummas kuni 30 eurot, kui võlausaldaja nõude suurus ei ületa 500 eurot. Ehkki lepingu

sõlmimise ja võlgnevuse tekkimise ajal VÕS § 1132 ei kehtinud, väljendab sätestatu seadusandja

tahet, mille kohaselt võlausaldajal tuleb sissenõudmiskulude tekkimist ja nende suurust tõendada.

Lähtuda ei saa ainuüksi eeldusest, et kuna teenuse tarbija on jäänud tasumisega võlgnevusse, siis

ilmselt on teenuse osutajal tekkinud kulusid, mille saaks tarbijalt ilma kulusid täpsemalt

põhjendamata ja sisustamata sisse nõuda.

Lõppkokkuvõttes jõudis maakohus õigele lõppjäreldusele, et hageja põhinõude koosseisus ei ole

alust käsitleda kostjale (vastustajale) esitatud arvet nr 36698152 võlgnevuse sissenõudmiskulude

kohta summas 23,52 eurot.

11. Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole eksinud materiaalõigusnormi kohaldamisel leides,

et pooltevahelises lepingus sisalduv tüüptingimus viivise määra kohta on tarbija suhtes

ebamõistlikult koormav ning seetõttu tühine, millest tulenevalt kuulub kohaldamisele

seadusjärgne viivisemäär.

Riigikohtu praktika kohaselt võib viivist vähendada kohustatud isiku nõudel (VÕS § 113 lg 8,

§ 162 lg 1). Kohus saab omal algatusel viivist vähendada VÕS § 6 lg 2 sätestatud alusel, s.o juhul,

kui kokkulepitud viivise määr on vastuolus hea usu põhimõttega.

Käesoleval juhul tulenes lepingust viivisemäär 0,15 % tasumata summalt päevas, mis vastab

intressi-/viivisemäärale 54,75 % aastas. Hageja ei nõua viivist põhinõuet ületavas ulatuses.

12. Riigikohus selgitas oma otsuses nr 3-2-1-25-16 (p 13), et viivisemäära mõistlikkust hinnates

on põhjendatud silmas pidada ka lepingulise viivisemäära ja seaduses sätestatud viivisemäära

vahelist proportsiooni. Eelduslikult tuleb VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi lugeda tühiseks

vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära. Kolleegiumi hinnangul kajastab sellises suurusjärgus

lepinguline viivisemäär kohast proportsiooni seadusjärgse viivisemäära suhtes ning täidab oma

eesmärgi, kahjustamata tarbijat ebamõistlikult.

VÕS § 41 järgi, kui tüüptingimus on tühine või kui seda ei loeta lepingu osaks, kehtib leping muus

osas, kui tingimuse kasutaja ei tõenda, et ta ei oleks lepingut ilma tühise või lepingu osaks

mitteloetud tüüptingimuseta sõlminud. Sellise tingimuse asemel kohaldatakse seaduses seda liiki

lepingu kohta sätestatut. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude

kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid

seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 24).

13. Ajavahemikul 01.07.2012 kuni 31.12.2012 oli seadusjärgseks viivise määraks VÕS § 113 lg 1

järgi 8 % aastas. Alates 01.01.2013 oli selleks määraks 7,75 % aastas; alates 15.04.2013 8,75 %

aastas.

Seega ületab käesoleval juhul lepingu tüüptingimustes sätestatud määr seadusjärgset määra enam

kui 6 korda (ligi 7 korda). Iseenesest on õige hageja väide, et VÕS § 113 lg 1 teise lause kohaselt

võivad pooled kokku leppida seadusjärgsest viivisest kõrgemas viivise määras, kuid samas ei tohi

selline kokkulepe kahjustada teist lepingupoolt ebamõistlikult ning seda eriti juhul, kui teiseks

lepingupooleks on tarbija.

Ringkonnakohus asub seisukohale, nõustudes maakohtuga, et tüüptingimustest tulenevat viivise

määra 0,15 % päevas tuleb pidada VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks, kuna see ületab

oluliselt kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

Seega on hagejal alust nõuda viivist vaid seaduses sätestatud määras. Ringkonnakohtu otsuse

tegemise aja seisuga on põhivõlasumma 85,23 euro puhul perioodi eest 18.12.2012 kuni

20.10.2016 sissenõutavaks muutunud viivis 26,70 eurot.

14. Hageja nõudis hagiavalduses kostjalt kokku 217,49 euro väljamõistmist, millest maakohus

rahuldas kokku 104,44 eurot, s.o hagi rahuldati põhi- ja kõrvalnõudeid kokku arvestades 48 %

ulatuses.

Kohus jättis menetluskulud TsMS § 163 lg-le 1 viidates poolte endi kanda. Nimetatud sätte

kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui

kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid

täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 163 lg 1 sisaldab hagi osalise rahuldamise

puhuks seega vähemalt kolme alternatiivi, mille kohaldamine on kohtu diskretsiooniotsus.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole käesoleval juhul oma diskretsiooniotsustust siiski

piisavalt põhjendanud, märkides üksnes, et lähtub hagi rahuldamise ulatusest. Sellega on kohus

jätnud järgimata kaalutlusõiguse teostamise piirid.

15. Käesoleval juhul on hageja tasunud riigilõivu kahes kohtuastmes kokku 150 eurot. Sellele

lisaks on hageja esitatud kulunimekirjade kohaselt kulunud õigusabiteenusele kokku 474,78 eurot.

Kokku on hageja kandnud menetluskulusid summas 624,78 eurot, seda 217,49 euro

väljamõistmiseks esitatud hagi puhul, mis on kohtu poolt rahuldatud vähem kui pooles ulatuses.

Ringkonnakohus märgib, et hageja poolt kantud riigilõivu saab lugeda vajalikuks ja põhjendatud

menetluskuluks, seevastu aga mitte õigusabikulusid esitatud ulatuses. Riigikohus on oma lahendis

nr 3-2-1-4-15 (p 14) rõhutanud, et menetlusosalise lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja

vajalikkuse hindamisel TsMS § 175 lg 1 alusel tuleb arvestada mh ka kohtuvaidluse asjaoludega,

eelkõige asja keerukuse ja mahukusega. Riigikohus on leidnud, et üldjuhul ei tohiks

väljamõistetav menetluskulu suurus rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda. Avalduses

taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema mõistlikus

proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste nõuete puhul

olla üldjuhul hagihind. See tagaks menetlusosalisele ühtlasi ka võimaliku menetluskulu

ettenähtavuse mingilgi määral juhuks, kui ta peab kohtulahendi alusel kandma teise

menetlusosalise

menetluskulu.

Tsiviilasja

hinnast

suuremas

ulatuses

menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas oleks õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul.

16. Käesolevat tsiviilasja ei ole alust pidada keerukaks ega mahukaks. Sellele lisaks ei saa pidada

põhjendatuks apellatsiooniastmes suuremate õigusabikulude tekkimist võrreldes maakohtu

menetlusega. Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejale hüvitatavad menetluskulud saaksid

piirduda hagihinna ulatusega, s.o 217,49 euroga.

Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul on põhjendatud jaotada menetluskulud

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega. Hagi osalise rahuldamise korral menetluskulude poolte

endi kanda jätmine annab õiglase tulemuse eelkõige juhul, kui mõlemad pooled on kandnud

menetluskulusid ligikaudu sarnases ulatuses ning menetluskulude osas vastastikuste arvelduste

teostamine oleks ebaotstarbekas. Käesoleval juhul ei ole kostja menetluses osalenud ega sellega

seoses kulusid kandnud. Õiglane ei oleks jätta hagejal tekkinud kulusid täies ulatuses tema enda

kanda, arvestades muuhulgas, et hagi kuulub põhivõlgnevuse osas rahuldamisele, kuid hageja

kantud kulud ületavad tsiviilasja menetlemisega hagejale kaasnevat hüve.

Sellest lähtudes tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse menetluskulude jaotuse osas ja teeb

selles osas uue otsuse, millega jätab asjas kantud menetluskulud 48 % ulatuses kostja kanda ja

ülejäänud osas hageja enda kanda. Ringkonnakohus loeb hageja põhjendatud ja vajalikuks

menetluskulu suuruseks 217,49 eurot, millest kostjal tuleb hagejale hüvitada 48 % ehk 104,44

eurot.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/