3-15-1118/20 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Agu Timmi

Otsuse avalikult teatavakstegemise

aeg ja koht

18.10.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1118

Haldusasi

Anton Vaskini kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju eest hüvitise summas

4327,20 eurot väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Anton Vaskin

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 22.09.2015. a otsus täielikult ja teha uus otsus, millega

tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevus, mis seisnes Anton Vaskini kinnipidamises

kambris, milles ühe kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2. Muus osas jätta kaebus

rahuldamata.

3. Kaebaja poolt halduskohtumenetluses kantud menetluskulud jätta tema kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 17.11.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Anton Vaskin esitas Tallinna Vanglale seoses inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes

viibimisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise taotluse, mis registreeriti 10.02.2015. a numbriga 5-37/15/51-

1. 2. Tallinna Vangla jättis 08.06.2015. a otsusega nr 5-37/15/51-2 A. Vaskini kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

3. A. Vaskin esitas 27.04.2015. a Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju eest

hüvitise summas 4327,20 eurot väljamõistmiseks.

Kaebuse kohaselt viibis A. Vaskin Tallinna Vanglas perioodidel 11.03.2013 – 03.04.2013 ja 04.03.2014 –

22.10.2014 inimväärikust alandavates kinnipidamistingimustes. Tallinna Vangla kambrites jääb enamasti ühe

kinnipeetava kohta isiklikku ruumi alla 3 m2, kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) tuvastas Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise, kui isiklik ruum kambris oli alla 3 m2,

olenemata muudest tingimustest. Mööbli ega WC alla jäävat põrandapinda ei saa kambri põrandapinna määramisel

arvesse võtta. Seda kinnitab EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia. Arvestada tuleb üksnes

selle osaga kambrist, mis seondub isikliku ruumi mõistega.

A. Vaskini kinnipidamisrežiim ei võimaldanud igapäevast viibimist väljapool kambrit muul

ajal kui üks tund värskes õhus jalutamist. Seega viibis ta ülekaaluka osa ajast kambrisse

suletuna ning ruumi vähesus mõjus intensiivselt. Samuti ilmnesid muud asjaolud, mis

süvendasid rikkumise mõju. Kambri valgustus ei vastanud nõuetele ning vähene valgus kurnas

silmi.

Vastustaja oli teadlik ülerahvastatuse probleemist ja tema tegevus tuleb lugeda süüliseks

vähemalt raske hooletuse vormis.

HALDUSKOHTU LAHEND

4. Tartu Halduskohus rahuldas 22.09.2015. a otsusega A. Vaskini kaebuse osaliselt (resolutsiooni p 1), mõistis

Tallinna Vanglalt A. Vaskini kasuks välja hüvitise summas 62,50 eurot (resolutsiooni p 2) ja mõistis Tallinna

Vanglalt A. Vaskini kasuks välja menetluskulu 15 eurot (resolutsiooni p 3).

Kohtuotsuse kohaselt viibis kaebaja Tallinna Vanglas kas süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas

või vahistatuna lukustatud kambrites ning talle oli igapäevaselt tagatud võimalus liikuda

väljaspool oma elukambrit vähemalt 1 tunni jooksul päevas värskes õhus jalutuskäigu ajal 15

m2 suuruses jalutusboksis.

Nõustuda ei saa kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri

inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava

isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt otsus asjas

Jirsak vs Tšehhi). Kambris asuvat tualetti ei saa kambri põrandapinna määramisel arvesse

võtta, vaatamata sellele, et vangla sisekorraeeskiri (VSkE) § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud

kambri sisustusse kuuluvana.

Kambrites, kus kaebaja viibis, oli põrandapinda ühe isiku kohta 10 päeva vältel 2,35 m 2 ning

13 päeva vältel 2,82 m2 ja seega 23 päeva vältel oli ühe isiku kohta põrandapinda alla 3 m2.

234 päeval oli kaebajal põrandapinda ühe isiku kohta 3,01 - 3,85 m2. Kaebaja viibimine kogu

10 päeva vältel kambris, kus põrandapinda isiku kohta oli alla 2,5 m2, oli VSkE § 6 lg 6

kohaselt õigusvastane.

Kambri pinna suurust alla 3 m2 ühe kinnipeetava kohta ei saa pidada õiguspäraseks. Lähtuda

tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris oli

inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik

leevendada väljaspool elukambrit liikumisega ühe tunni vältel päevas. Kaebajale tagatud

põrandapind oli vastuolus nii VSkE § 6 lg-ga 6 kui ka EIÕK art-ga 3 ning tegemist oli

inimväärikuse alandamisega riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 mõttes.

Vastustaja selgitas, et igas kambris oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas piisavalt

päevavagust. Samuti vastas kamber ehitusseaduse alusel eluruumidele kehtestatud üldistele

nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu. Kaebaja ei ole pöördunud vangla

poole seoses ebapiisava valgustusega kambris.

Kuna vastustaja on olnud läbivalt seisukohal, et ta ei ole kaebaja õigusi rikkunud, ei ole põhjust

eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja

olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused, seoses

vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega, täidetud.

Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega

järjekindel ja Tallinna Vanglale pidi see olema teada ning samuti peeti kaebajat osaliselt kinni

VSkE § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni rikkudes, on Tallinna Vangla süü

vormiks raske hooletus, kuna Tallinna Vangla jättis vajaliku hoole olulisel määral järgimata.

Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks

olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse

jne. Samas ei leidnud tuvastamist muid minetusi kinnipidamistingimuste osas peale isikliku

ruumi vähesuse.

Tallinna Vanglalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista hüvitise 3 eurot iga päeva eest, mil kaebaja

isiklik ruum oli alla 2,5 m2 ehk kokku 10 päeva eest 30 eurot ning 2,50 eurot iga päeva eest,

mil kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m2 ehk 13 päeva eest 32,50 eurot. Kokku mõistab kohus

kaebaja kasuks välja 62,50 eurot.

Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 129,82 eurot. Kohus rahuldab kaebuse 1,44%

ulatuses. Riigikohtu otsuse asjas nr 3-3-1-46-12 p-st 38 tuleneb, et kohustus kaebuse osalise

rahuldamise korral menetluskulusid proportsionaalselt jagada ei ole absoluutne. Seega mõistab

kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja menetluskulu summas 15 eurot.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada halduskohtu otsus osas,

millega kohus rahuldas osaliselt A. Vaskini kaebuse ja mõistis Tallinna Vanglalt A. Vaskini

kasuks välja hüvitise summas 62,50 eurot ja 15 eurot menetluskulu, teha uus otsus ja jätta

A. Vaskini kaebus rahuldamata ning menetluskulu summas 15 eurot kaebaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei saa nõustuda halduskohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri

põrandapinna suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda,

vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind.

Igale kinnipeetavale ei pea olema kambris ettenähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda lisaks pinnale, millel asub

VSkE § 7 lg 1 ettenähtud kambri sisustus. Siseriikliku õiguse järgi on kambris asuv WC kambri osa. Halduskohtu

otsusest ei selgu, miks peab kohus mööblit eluruumi osaks, kuid WC-d mitte, ehkki mõlemad on sätestatud VSkE

§ 7 lg-s 1 kambri sisutuse elementidena.

Tallinna Vangla kambrites, kus A. Vaskin paiknes, asub WC kambris ning see on eraldiseisev ruum, mille saab

uksega sulgeda ja mis võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. A. Vaskin oli Tallinna Vanglas paigutatud

kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole A.

Vaskinit inimväärikust alandavates tingimustes hoitud ja Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

väljamõistmine on põhjendamatu. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et

oleksid kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Arvestada tuleb, et kinnipeeturegistrist nähtuvalt on

kaebajale vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal võimaldatud lühiajalisi kokkusaamisi, mille

kestel viibis ta samuti väljaspool oma elukambrit. Samuti on kaebaja osalenud perioodidel 07.05.2014-22.05.2014

ja 15.08.2014-25.08.2014 suitsetamisest loobumise nõustamise grupis ning viibis ka sellel ajal väljaspool kambrit.

Arvestades muid kinnipidamistingimusi kogumis leevendasid need oluliselt võimalikust vähesest põrandapinnast

tingitud ebamugavustunnet ja välistavad EIÕK art 3 rikkumise.

Halduskohus arvestas EIK-i praktikat valikuliselt ja jättis arvestamata olulised seisukohad, mis välistavad

võimaluse lugeda alla 3 m2 suurust põrandapinda isiku kohta kambris automaatselt EIÕK art 3 rikkumiseks. Kuigi

VSkE § 6 lg-s 6 kehtestatud põrandapind võiks CPT ja EIK seisukohti arvestades olla suurem, ei ole tegemist nii

väikese pinnaga, mis iseseisva alusena saaks tekitada küsimusi EIÕK või põhiõiguste rikkumisest. Kogumina ei

saa vangistustingimused samuti ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest vangistustingimused Eesti

vanglates on vähemalt rahuldaval tasemel.

Kinnipeetaval ei ole õigust valida vanglat, milles ta karistust peab kandma, kuid arvestades, et A. Vaskin on esile

toonud ka muid puudusi kinnipidamistingimustes, siis vähemalt mingis ulatuses oleks ta saanud talle tekitatavat

kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega või vajadusel kohtusse pöördudes. Ei ole välistatud, et esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamisel oleks kaebaja saanud kahju tekkimist ära hoida.

Nõustuda ei saa halduskohtu seisukohaga, et vastustaja käitumine oli süüline vähemalt raske hooletuse vormis.

Halduskohus jättis arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis tähendab, et teatud õiguste

kaitse läheb aja jooksul rangemaks ja täieneb. Reaktsioon inimõiguste rikkumisele seonduvalt väärkohtlemisega

on üha rangem. Eesti riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste

dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid

mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m2 ei saanud selle kehtestamise ajal pidada

Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega,

mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada.

Arvestades seda, et vangistustingumusi hinnatakse kogumis, ei riku ka täna ainuüksi 2,5 m2 kambri põrandapinda

isiku kohta tema õigusi.

Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse EIK praktikas EIÕK rikkumiseks ning koheselt on

astutud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse

kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad Tartusse ja Jõhvi.

Planeeritud on uue Tallinna Vangla ehitus. Eesti riik ei ole olnud tegevusetu ja on astunud samme, et viia kehtiv

õigus kooskõlla EIK praktikaga.

Halduskohus mõistis välja ebamõistlikult suure hüvitise ja jättis hindamata asjaolu, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb

kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust. Halduskohus leidis ebaõigesti, et isiku

hoidmine ruumis, kus isiklik ruum ühe isiku kohta on alla 3 m2, on inimväärikust alandav. Halduskohus võttis

hüvitise suuruse määramisel automaatselt aluseks põrandapinna suuruse, hindamata, kas muid kannatusi isikule

tegelikkuses kaasnes või mitte. Olukorras, kus kinnipeetavale ei ole lisapiiranguid kaasnenud, ei ole 2,5 ja 3 euro

suuruse päevamäära väljamõistmine õigustatud. Halduskohtu otsusest ei nähtu, missugustest kaalutlustest kohus

juhindus hüvitise summa suuruse määramisel. Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades ületab 62,50 euro

suurune hüvitis vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piire.

6. A. Vaskin Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele ei vastanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 22.09.2015. a otsus tuleb tühistada ja Tallinna

Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Seoses apellatsioonkaebusega peab ringkonnakohus

vajalikuks märkida järgmist.

8. Asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas perioodidel

11.03.2013-03.04.2013 ja 04.03.2014-22.10.2014. Kuna ta viis seal vahistatuna või

süüdimõistetuna vastuvõtuosakonnas, siis oli tal võimalik viibida väljaspool kambrit ainult

1-tunnise jalutuskäigu vältel. Samas ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et

WC alust pinda ei saa arvestada kambri põrandapinna hulka. EIK on lahendites olnud erineval

seisukohal, kas WC alust põrandapinda saab lugeda kambri põrandapinna hulka kuuluvaks või

mitte. Riigikohus on leidnud, et minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb kambri

oleva WC pinda ja mööblialust pinda arvesse võtta (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega

arvestab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohtadega. Nagu nähtub vastustaja esitatud

andmetest, viibis kambris nr 140, kus põrandapinda ühe kinnipeetava kohta oli 2,63 m2 kokku

10 päeva. Ülejäänud viibimise ajal oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda üle 3 m2. EIK

praktikast ei tulene, et ilma WC pindala ja mööblialust pinda arvesse võtmata peab

kinnipeetava kasutuses olema igal juhul põrandapinda vähemalt 3 m2 või et, soovitavalt võiks

seda olla vähemalt 4 m2. Ka vangistusseadusest ja selle alusel antud õigusaktidest ei tulene, et

kinnipeetavale ettenähtud põrandapind peab olema täielikult vaba ning selle hulka ei arvata

pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluv mööbel ja WC. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, sh välislepingutest, siis ei saa isik sellele rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 17). Seega leiab

ringkonnakohus, et WC alla jääv pind tuleb arvestada kambri põrandapinna hulka ja seega

viibis kaebaja 10 päeva kambris, mille põrandapind jäi alla 3 m2 kinnipeetava kohta.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et ülejäänud kambrile esitatud nõuded

olid täidetud. Kambri oli osaliselt avatav aken, mille kaudu oli tagatud piisav päevavalgus ja

võimalus täiendavaks ventilatsiooniks. Kamber vastas ka muudele eluruumidele esitatud

üldistele nõuetele ja valgus tuli akna ja kunstlike valgustite kaudu. Samuti ei ole kaebaja

pöördunud vastustaja poole seoses ebapiisava valgustusega. EIK on kinnipeetavate kasutuses

oleva isikliku ruumiga seoses leidnud, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku

kohta ning juhul. Kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastust pidada

sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt

Ananayev/Venemaa (2012) p 145 ja Tunis/Eesti (2013) p-d 43-49). Ülerahvastatud kambrites

kinnipidamise korral tuleb mittevaralise kahju tekkimist eeldada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p

24).

10. Kuna ringkonnakohus eespool leidis, et kaebaja kinnipidamine kambris, kus põrandapinda

ühe kinnipeetava kohta oli alla 3 m2 on õigusvastane, siis järgnevalt käsitleb ringkonnakohus

seda, kas kaebajal on õigus rahalisele hüvitisele. Vastustaja poolt esitatud andmete kohaselt

viibis kaebaja sellises kambris perioodidel 8 ja 2 päeva. Tegemist on lühikeste ajaperioodidega,

siis ei saanud ringkonnakohtu arvates tekkida kaebajale sellist mittevaralist kahju, mille eest on

tal õigus nõuda hüvitist. Samuti olid muud elamistingimused nõuetele vastavad. Riigikohus on

leidnud, et halduskohtumenetluses ettenähtud õiguskaitsevahendid, eeskätt õigusvastasuse

tuvastamise nõue võib rahuldamise korral olla piisav, heastamaks väiksema intensiivsusega au

teotamisega tekitatud hingelisi üleelamisi (RKHKo nr 3-3-1-44-06, p 13). Arvestades

käesoleva asja tehiolusid, eriti väikse kambripinnaga kambris viibimise kestust, leiab

ringkonnakohus, et antud juhul on kaebajale tekitatud hingeliste üleelamiste piisavaks

heastamiseks Tallinna Vangla toimingu õigusvastasuse tuvastamine.

11. Riigikohus on leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi

lahendamiseks ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal

kahju ära hoida või seda vähendada (RKHKo nr 3-3-1-42-15, p 24). Vastustaja poole esitatud

asjaolude pinnalt ei saa järeldada, et kaebaja oleks oma tegevusega või taotlustega saanud

mõjutada suurema ruumi tagamist ning vabade kohtade puudumise tõttu või kaebaja

kinnipidamistingimuste parandamine olla keerukas, kuid sellest ei saa järeldada, et vastustaja

oleks kaebaja õiguste rikkumisel käitunud õiguspäraselt. Ringkonnakohus nõustub vastustaja

väitega inimõiguste dünaamilise arengu osas. Ka kohtupraktika on muutuv ja arenev.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aktsepteeritav vastustaja väide, et õiguspärane halduspraktika

saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel, kuna sellisel juhul ei oleks ka EIK

teha otsust asjas Tunis/Eesti. Kohtutel tuleb EIK seisukohtadega arvestada.

12. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema astme kohus muudab alama kohtu lahendit või

teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kaebaja on

halduskohtule kaebuse esitamisel tasunud riigilõivu 129,82 eurot. Kuna kaebaja kaebus jääb

rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud HKMS § 108 lg 1 alusel tema

enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

Madis Ernits

Agu Timmi