1-15-10692/80 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg

18. oktoober 2016

Kriminaalasja number

1-15-10692 (kirjalik menetlus)

Kohtukoosseis

Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk

Kriminaalasi

Jaanus Raidur süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2 järgi;

Katrin Raidur süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2; KarS § 25

lg-d 1, 2 - § 209 lg 5 ja KarS § 227 lg 1 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 10. juuni 2016 otsus

Apellatsiooni esitaja

kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisask

Prokurör

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Tatjana

Tamm

Süüdistatav

Jaanus Raidur, isikukood: 38204082715; asukoht: kannab

karistust Riihimäki Vanglas, Soomes; kriminaalkorras

karistatud

Kaitsja

vandeadvokaadi abi Birgit Sisask

RESOLUTSIOON:

1. Tartu Maakohtu 10. juuni 2016 otsus Jaanus Raiduri süüditunnistamises ja

karistamises KarS § 184 lg 2 p 2 järgi jätta muutmata, kuid tühistada tõkendina

vahistamise jätkuvas kohaldamises ja muuta otsuse põhiosa, jättes tõendina välja

tunnistaja J.M. e ütlused.

2. Kohaldada Jaanus Raiduri suhtes tõkendina vahistamist alates temale Soome

Vabariigis mõistetud karistuse ärakandmisest, selleks, et tagada tema osas Eesti

Vabariigis mõistetud karistuse kandmisele asumine.

3. Jaanus Raiduri kaitsja vandeadvokaadi abi Birgit Sisaski apellatsioon rahuldada

osaliselt.

4. Välja

maksta

riigieelarvest

Advokatuurile

eraldatud

vahendite

arvelt

Advokaadibüroo Varul kaudu 312 eurot (sealhulgas käibemaks 52 eurot),

vandeadvokaadi

abi

Birgit

Sisaskile

süüdistatav

Jaanus

Raidurile

apellatsioonimenetluses määratud korras kaitse teostamise eest.

5. KrMS § 185 lg 1 alusel jääb punktis 4 nimetatud menetluskulu riigi kanda.

Edasikaebamise kord

KrMS § 345 lg 2 alusel esitatakse kassatsioon Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. KrMS § 344 lg 3 alusel on süüdistataval ja

kannatanul

kassatsiooni

esitamise

õigus

üksnes

advokaadi

vahendusel.

Kassatsiooniõiguse teostamisel tuleb lähtuda KrMS 12. peatüki 1. jao sätetest.

Esimese astme kohtu otsuse apelleeritava osa sisu

1. Tartu Maakohtu 10.06.2016 otsusega üldmenetluses karistati Jaanus Raidurit KarS § 184 lg 2

p 2 järgi 7 aasta vangistusega.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati J. Raiduri karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 1 kuu ja 25

päeva, s.o 14.09.2015, 14.12.2015-29.12.2015 ja 17.05.2016-16.06.2016, ning mõisteti

J. Raidurile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 6 aastat, 10 kuud ja 5 päeva vangistust.

Arvestades asjaolu, et J. Raidur loovutati Eesti Vabariigile Soome Vabariigi poolt ajutiselt

käesoleva süüdistuses menetlemiseks ning Helsingi 1. astme kohtu 23.03.2016 otsuse nr 934

kohaselt tuleb ta Soome Vabariiki tagasi toimetada hiljemalt 16.06.2016, tuleb J. Raidurile

karistuseks mõistetud 6 aasta, 10 kuu ja 5 päeva vangistuse kandmist arvata alates hetkest, kui

ta loovutatakse Eesti Vabariigile karistuse kandmiseks. Karistuse kandmise täitmise tagamiseks

tuleb J. Raidurile kohaldatud tõkend vahistamine jätta muutmata.

2. J. Raidurile esitati süüdistus selles, et tema, hoolimata sellest, et narkootiliste ja

psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine

keelatud,

AB-CHMINACA

N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1-

(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid kuuluvad sotsiaalministri 18.05.2005

määruse nr 73 (Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete meditsiinilisel ja teaduslikul eesmärgil

käitlemise ning sellealase arvestuse ja aruandluse tingimused ja kord ning narkootiliste ja

psühhotroopsete ainete nimekirjad) lisa 1 I nimekirja ning narkootilise ja psühhotroopsete

ainete ning nende lähteainete seaduse § 3¹ lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise

aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule, selliseks

koguseks on praktikas tuvastatu põhjal 5 grammi narkootilist ainet AB-CHMINACA N-[(1S)-

1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid,

isikuna, kes on varem toime pannud KarS 12. peatüki 1. jaos sätestatud kuriteo, omandas täpselt

tuvastamata ajal vähemalt 3137,11 grammi AB-CHMINACA N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-

metüülpropüül]-1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiidi sisaldavat taimepuru,

mille andis 2014 detsembris hoiule J.M. ele, varjates tema eest aine uimastavat toimet ja

kinnitades, et kotis on riided. Narkootilise aine edasiandmise korraldamiseks Katrin Raidurile

võttis J. Raidur J.M. e ja K. Raiduriga ühendust 2015 aprillis ja mais ning 13.05.2015 Tartu

linnas Veeriku poe juures olevas bussipeatuses andis J.M. e ema K.M. gi hoiul olnud

narkootilise aine J. Raiduri tahte kohaselt üle K. Raidurile, kelle kahtlustatavana kinnipidamisel

see politsei poolt leiti ja ära võeti.

Seega, J. Raidur suure koguse narkootilise aine käitlemisega isikuna, kes on varem toime

pannud narkootikumidega seotud kuriteo, pani toime KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

3. Maakohus asus seisukohale, et J. Raiduri süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi on tõendamist

leidnud.

3.1. Maakohtu hinnangul tuleb J. Raiduri ütlustesse suhtuda kriitiliselt. Tema maakohtu istungil

antud ütlustest nähtub pigem laveeriv kaitsepositsioon, kus ta mäletab teatud asjaolusid väga

selgelt, samas teise endale selgelt kahjulike asjaolude osas on tema mälupilt hägune. Seega asus

maakohus seisukohale, et J. Raiduri ütlused on suures osas ebausaldusväärsed. Tema ütlusi

tuleb pidada ennastõigustavaks, kuivõrd need on pigem antud soovist pääseda võimalikust

karistusest ning need on lükatud ümber teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega.

3.2. Maakohtu hinnangul on tõendite omavahelisse konteksti seadmisel selge, et punast värvi

Rimi silti kandev kott, mille J.M. gi ema K. Raidurile üle andis ja mis M.M. i poolt juhitud

sõiduautost VW K. Raiduri kinnipidamisel leiti ja milles sisaldus rohelist värvi taimne aine,

kuulus J. Raidurile ja see pidi K. Raiduri käest jõudma tagasi J. Raiduri kätte. On tõendamist

leidnud, et J. Raidur suhtles K. Raiduri ja J.M. ega nimetatud koti üleandmise teemadel.

J. Raiduri, K. Raiduri ja J.M. e suhtluse pinnalt ei ole kahtlust, et K. Raidur teadis, et punases

Rimi poekotis olev narkootiline aine kuulub J. Raidurile.

3.3. Kahtlus puudub selles, et J. Raidur ja K. Raidur olid mõlemad koti sisust teadlikud. Puudub

igasugune mõistlik seletus, et kui kotis tõesti oleksid olnud riided, näiteks lasteriided, palub

J. Raidur K. Raiduril võtta J.M. e käest ära oma „tööriistad“, mitte riided. Samuti viitab

J. Raiduri üldine suhtluslaad nii K. Raiduri kui ka J.M. ega, et koti sisu ei olnud legaalset laadi,

kuivõrd koti sisu neis vestlustes üheselt ei mainita. Lisaks kinnitab koti ebaseaduslikku sisu see,

et J. Raidur tahab koti sisu ja selle liigutamise teemadel suhelda privaatselt, st veebikeskkonnas

Viber, mis on tema sõnul turvaline, kuna see krüptib kogu vestluse ja kirjavahetuse.

3.4. Maakohtu hinnangul näitavad just J. Raiduri istungil antud ütlused kõige ilmekamalt, et

koti sisu, millest J. Raidur teadlik oli, kuulus talle ja oli talle tähtis. Samuti nagu oli koti temani

jõudmine talle oluline. Kuigi J. Raiduri väidete kohaselt oli kott ebaoluline ning talle tähtsusetu,

tegi ta ikkagi pingutusi selle temani tagasi jõudmiseks, kasutades selleks „autoriteeti“, lubades

asjade äraviimisel mitte võlgu jääda. Selliste jõupingutuste ja lubaduste tegemine, nagu nähtub

antud ütlustest ja ka vaadeldud telefonisuhtlustest, ei ole aga kuidagi loogiline olukorras, kus

kott ei oma J. Raidurile endale mingit tähtsust või ei kuulu talle.

3.5. Maakohus ei nõustunud kaitse väitega, et asjas ei ole tuvastamist leidnud, kuidas ja kuna

taimne puru punasesse Rimi kotti jõudis. Kohus ei nõustunud J. Raiduri kaitsepositsiooniga, et

keegi, kas siis J.M. gi või keegi kolmas isik, asendas Rimi kotis olnud riided sealt hiljem leitud

taimse puruga. Maakohtu hinnangul on sellised kaitse väited ainetud, kuivõrd puudub mõistlik

selgitus, miks oleks pidanud J.M. gi või keegi teine koti originaalsisu, st seal väidetavalt olnud

riided või ka „tööriistad“, asendama sealt hiljem leitud taimse puruga. J. Raidur ega tema

kaitsja ei ole teinud ühtegi viidet, mis oleks olnud J.M. e või kellegi kolmanda isiku huvi sellise

vahetuse tegemiseks. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et tegemist on kaitse tõendamata

hüpoteesiga.

Maakohus selgitas, et kuivõrd J. Raiduri aktiivne kaitsetaktika koosneb kahest põhilisest

võimalikust asjade käigust - koti tuttava/sõbra poolt üleandmisest või selle sisu vahetamisest -

oleks tulnud J. Raiduril ära näidata isik, kes talle RIMI koti üle andis või siis tuua välja, mis

oleks olnud J.M. e või kellegi kolmanda isiku motiiv koti originaalsisu vahetamiseks. Seda

J. Raidur aga teinud ei ole. Seega puudub nende J. Raiduri poolt välja toodud ja tema aktiivse

kaitsetaktika osaks olevate väidete pinnalt võimalus antud hüpoteese kõrvaldamata kahtlustena

süüdistatava kasuks tõlgendada.

3.6. J. Raidur ja tema kaitsja on viidanud, et J. Raidurile esitatud süüdistuse põhjendatuse, st

RIMI kotis olnud aine temale kuulumise, seab kahtluse alla asjaolu, et J. Raiduri DNA-d ei ole

RIMI kotilt tuvastatud. Maakohtu hinnangul ei ole siiski võimalik sellest teha järeldust, et antud

taimne puru ei kuulunud J. Raidurile või et K. Raidur ega J. Raidur ei olnud teadlikud koti

sisust. Maakohus selgitas, et isikute vaheline suhtlusstiil viitab sellele, et nad olid koti sisu

ebaseaduslikkusest teadlikud. Eelnevat kinnitab ka K. Raiduri poolt tema kinnipidamisel R.K.

ale avaldatu: K. Raidur teadis koheselt pärast koti avamist R.K. ale öelda, et kotis võib olla

narkootiline aine. Lisaks täpsustas K. Raidur tema kinnipidamisel, et RIMI koti sees olev aine

on SPICE. Lisaks eelnevale, arvestades asjaolu, et olukorras, kus narkootilise aine käitlemisega

tegelevatele isikutele peaks olema üldteada, et sellistes olukordades teostatakse erinevaid

ekspertiise, näiteks DNA-ekspertiis, on igati loogiline, et narkootiliste ainete käitlemisega

tegelevad isikud kasutavad ainega toimetamisel, muuhulgas pakendamisel, nende DNA-

proovide võtmist ja asjaga seostamist raskendavaid meetmeid. Ilmselgelt on kõige vähem

ressurssi nõudvaks meetmeks kaitsekinnaste kasutamine.

3.7. Arvestades kohtupraktikat ning asjaolu, et käesolevas asjas on K. Raiduri kinnipidamisel

kätte saadud narkootiline aine, millest taimne puru massiga 3137,11 grammi sisaldas AB-

CHMINACA-t (N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-

indasool-3-karboksamiid), samuti võttes arvesse, et kohtule esitatud ja eelnevalt analüüsitud

ekspertiisi akti nr 15E-LÕX0154, mille kohaselt piisab kümnele inimesele narkootiliseks

joobeks puhta ainena 5-10 ja keskmiselt 7,5 mg-st AB-CHMINACA-st ning taimse puruna või

sigaretina 5-10 ja keskmiselt 7,5 g-st, ei ole Maakohtu hinnangul kahtlust, et käesoleval juhul

on tegemist narkootilise aine suure kogusega. Arvestades, et RIMI kotist leitud 3137,11 grammi

ehk natuke üle 3 kilo taimepurust sisaldas AB-CHMINACA-t, ei ole kahtlust, et isegi juhul, kui

taimepurule oli lisatud ballastainet, jäi aine kontsentratsiooniaste sellisesse vahemikku, et on

täidetud KarS § 184 lg 2 p 2 normatiivne tunnus ehk suur kogus.

3.8. Riikliku süüdistaja poolt maakohtule esitatud J. Raiduri välisriigi, s.o Soome karistatuse

andmetest nähtub, et J. Raiduri Soome vanglast tingimisi vabaduse alguseks oli 08.12.2014 (I

kd, lk 198-211, s.o koos tõlgetega). Väidetava peo ja selle toimumise kuupäeva kohta puuduvad

peale J. Raiduri ütluste igasugused tõendid. Maakohus pidas selliseid ütlusi J. Raiduri

tõendamata väideteks, st tema aktiivse kaitsetaktika osaks, mille kontrollimiseks ei ole

J. Raidur taaskord andnud ühtegi võimalust, kuigi tal oleks olnud võimalik taotleda nende

isikute tunnistajatena üle kuulamist, kellega ta pidu pidas või seal peol lävis. Maakohtu

hinnangul on J. Raiduri poolt 10.12.2014 kuupäeva nii selge mäletamine ja koti sellel kuupäeval

saamine seletatav ka teise ning eluliselt usutavama asjaoluga - nimelt J. Raiduri sooviga näidata,

et ta sai nimetatud narkootilist ainet sisaldanud koti enda valdusesse enne nimetatud aine

keelatud ainete nimekirja kandmist. Asjaolu, et just see on põhjus, miks J. Raidur nii täpselt

10.12. kuupäeva mäletab, kinnitab see, et J. Raidur, kes enda sõnul oli otsustanud pärast viimast

vangistusest vabanemist kriminaalse eluviisiga lõpparve teha ja selle saavutamiseks otsustanud

varasema suhtlusringkonnaga suhted katkestada, peaks antud olukorras mäletama suhteliselt

täpselt ka üht teist kuupäeva. Nimelt enda uut vangistust. Seda J. Raidur aga ei mäletanud,

märkides ütlustes vaid, et ta „kukkus kinni“ ja oli Soomes eeluurimise all kuni märtsikuuni.

„Kinni kukkumine“ võis tema sõnul toimuda jaanuari lõpus. Eeltoodu näitab, et RIMI kotist

hiljem tuvastatud narkootilise aine omandamine toimus ajal, mil see oli juba keelatud ainete

nimistusse kantud.

3.9. Karistuse osas märkis maakohus järgnevat. J. Raiduri suhtes ei esine karistust kergendavaid

ega raskendavaid asjaolusid. J. Raidur ei ole ennast süüdi tunnistanud ega toimunu osas

kahetsust avaldanud. Ta on kohtuliku uurimise ajal üritanud enda vastutust minimeerida ja jätta

endast muljet kui pahaaimamatust kannatanust.

J. Raidurit on korduvalt kriminaalkorras karistatud. Maakohtu hinnangul iseloomustavad

Soome Vabariigis tehtud otsustused J. Raidurit ja tema suhtumist õiguskorda, näidates Eesti

Vabariigis kohaldatud karistuste ja talle antud võimaluste taustal ilmekalt, et J. Raidur ei ole

varasematest karistustest ja talle antud võimalustest õigeid järeldusi teinud. Vastupidi, J. Raidur

on jätkanud kuritegelikku eluviisi, eirates sellega ühiskonnas kehtivaid reegleid ja norme.

Seega, arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, J. Raiduri suhtumist toimepandusse ning

õiguskorra kaitsmise huvisid, asus maakohus seisukohale, et J. Raidurit tuleb karistada natuke

alla sanktsiooni keskmise määra.

Kuivõrd maakohus on lugenud J. Raiduri poolt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo

toimepanemise tõendatuks ning mõistnud süüdistatavatele karistuse, puudub alus J. Raiduri

kaitsja taotluse rahuldamiseks ning J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju

hüvitamiseks, kuna ei esine SKHS § 5 sätestatud aluseid.

3.10. Maakohus jättis rahuldamata ka kaitsja taotluse põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks. Kaitsja hinnangul tuleks KrMS § 199, § 200 ja § 274 tunnistada põhiseaduse

vastaseks osas, milles need ei võimalda kriminaalmenetluse alustamata jätmist või selle

lõpetamist olukorras, kus narkootilise aine valdamise ajal kantakse aine keelatud ainete

nimekirja, s.o sotsiaalministri 18.05.2005 määruse nr 73 lisasse 1, välistades isiku õiguspärase

käitumise võimaluse. Kaitsja taotluse lahendamisel juhindus maakohus Riigikohtu

juhendmaterjalis märgitust.

Kriminaalmenetluses on tõendatud, et J. Raidur omandas narkootilise aine ajal, millal see oli

juba sotsiaalministri määruse lisasse kantud, s.t ajal, kui aine oli juba keelatud. Lisaks sellele

märkis maakohus, et asjas ei ole ühtegi reaalset viidet, peale kaitsja püstitatud hüpoteetilise

väite, sellele, et J. Raidur oleks soovinud illegaalset ainet politseile üle anda, kuid ei teinud seda

vaid võimaliku karistuse kartuses. Kaitsja taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse

algatamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest isegi kui seaduses oleks sätestatud otsesõnu võimalus

keelatud aine üleandmiseks, ei ole asjas ühtegi viidet sellele, et J. Raiduri tahe oleks vastava

regulatsiooni olemasolul olnud suunatud keelatud aine üleandmisele.

Kaitsja apellatsioon ja vastused esitatud apellatsioonile

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja B. Sisask, kes taotleb

maakohtu otsuse tühistamist ning J. Raiduri õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses. Lisaks

taotleb kaitsja KrMS § 199 lg 1 tunnistamist Põhiseaduse vastaseks osas, kus see ei näe ette

menetluse mittealustamise alust juhuks, mil isik ise narkootilisest ainest vabatahtlikult teada

annab, selle loovutab või muul viisil soovib sellest vabaneda. Lisaks taotleb kaitsja

alternatiivselt menetluslike eelduste olemasolul maakohtu otsuse tühistamist ning kriminaalasja

saatmist maakohtule uueks arutamiseks. Apellatsioonis palutakse rahuldada J. Raiduri taotlus

talle süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks ning palutakse jätta kõik menetluskulud

riigi kanda. Lisaks eelnevale taotleb kaitsja PPA-d kohustama vastama J. Raiduri kaitsja

15.01.2016 teabenõudele kriminaalasjas 1-15-10692 ning võtta teabenõude vastus

kriminaalasja juurde.

4.1. Apellatsioonis leitakse, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS

§ 339 lg 2 järgi, mis omakorda viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Maakohus jättis

arvestamata kõik kaitsja väited ning kuna kohus ei ole hinnatud kaitseargumente, ei ole kohtu

siseveendumuse kujunemine jälgitav.

4.2. Apellant on seisukohal, et kaitsjale piisava ettevalmistusaja mittetagamise ja kaitsja poolt

maakohtule alternatiivse arutamisplaani väljapakkumise rahuldamata jätmisega on rikutud

J. Raiduri õigust efektiivsele kaitseõigusele. Apellant rõhutab, et kaitse ettevalmistamine ei

tähenda ainult seda, et kaitsja on tuttav õigusnormide ja konkreetse kriminaalasja materjaliga,

vaid efektiivne kaitse sünnib eelkõige koostöös kaitsealusega.

4.3. Apellandi hinnangul on maakohus otsuse tegemisel lubamatult tuginenud tunnistaja J.M. e

ütlustele. J.M. e ütlused ei ole lubatavaks tõendiks, kuna enne ütluste andmist ei hoiatanud

maakohus tunnistajat vastavalt KrMS § 2871 lg-le 4, mistõttu tunnistaja on jäänud

nõuetekohaselt rakendamata. Tunnistajat ei ole võimalik rakendada tagasiulatuvalt, nagu

maakohus antud juhul tegi. Ka vastavalt Riigikohtu praktikale on selline tõend kogutud

kriminaalmenetlusõigust oluliselt rikkudes (nt 3-1-1-73-15).

4.4. Maakohus on lubamatult tuginenud K. Raiduri ütlustele. Kohtuliku uurimise käigus

avaldati kaitsjate vastuväidetele vaatamata K. Raiduri kohtueelses menetluses antud ütlused tl

75-78, 136-138 ja 143-145 puutuvalt narkootilise aine episoodi KarS § 184 lg 2 p 2, kuna

K. Raidur keeldus kohtumenetluses ütluste andmisest. K. Raiduri eelviidatud kohtueelse

menetluse ütlusi ei saa tõendina kasutada, kuna need ütlused on vähemalt osaliselt antud

J. Raiduri vastu. Samas ei nähtu K. Raiduri kohtueelse menetluse ütluste protokollidest, et teda

oleks teavitatud õigusest mitte anda ütlusi lähedase isiku vastu. Seega ei ole K. Raidurit tema

ülekuulamisel nõuetekohaselt rakendatud ja tegu on lubamatute tõenditega. Isegi kui nõustuda,

et K. Raiduri kohtueelsed ütlused on lubatavad, tuleb need vastuolude tõttu lugeda

ebausaldusväärseks.

4.5. Apellandi hinnangul ei ole usaldusväärsed ka tunnistaja R.K. a ütlused, kuna tunnistaja on

13.05.2015 kinnipidamisprotokolli allkirjastades kinnitanud enda ütlustega vastuolus olevat

informatsiooni. Tunnistaja ütlused on vastuolus M.M. i ütlustega M.M. i ja K. Raiduri

kinnipidamise osas. Apellant leiab, et politseipatrullil puudus õigus sõiduki kinnipidamiseks.

M.M. i ja K. Raiduri ütluste kohaselt ei kontrollinud politsei turvavöö kinnitatust ja seda ei

olnud võimalik auto toonitud tagaklaasist näha. Politseiametnik ei hinnanud ohtu

korrakaitseseaduse § 5 järgi objektiivselt.

4.6. Apellant, lähtudes sellest, et kohus peab tagama kriminaalmenetluses poolte võrdsuse

võistlevuse põhimõtte ideena ning sellest, et apellandi praktikas on lugematul hulgal

kriminaalasju, mille raames ei ole menetleja näinud seadusevastasust selles, et patrullileht

kriminaaltoimikusse lisada, taotles maakohtult PPA-lt teabenõude täitmist kohtu palvel.

Maakohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata, viidates, et kohtul on piisavalt materjale asja

lahendamiseks.

4.7. Kaitsja leiab, et maakohus on põhjendamatult asunud seisukohale, et J. Raidur oli teadlik

vaidlusaluse koti sisust. Maakohtu põhjendused selles osas on selgelt kantud soovist näidata

isikut süüdiolevana. Asjaolu, et J. Raidur on J.M. giga vestelnud ka tööriistade teemal, ei lükka

ümber seda, et J. Raidurile teadaolevalt olid kotis lasteriided. Maakohus ei ole viidanud ühelegi

tõendile, mis seoks vaidlusaluse koti ja tööriistad. Maakohtu poolt tõendite hindamine ja neist

järelduste tegemine on äärmiselt selektiivne, mistõttu on kaitsja hinnangul rikutud ka tõendite

hindamise üldpõhimõtteid. Kohtu viidatud põhjendused ja jõudmine J. Raiduri ütluste

ebausaldusväärsuseni ei ole jälgitavad. Ka on väärad maakohtu järeldused nagu oleks kaitsja

väitnud, et keegi on vahepeal vahetanud ära koti sisu.

4.8. Maakohus ei ole nõuetekohaselt tuvastanud narkootilise aine kogust ning on narkootilise

aine suure koguse tuvastatuks lugemisel tuginenud lubamatule tõendile. Nimelt on antud

kriminaalasjas teostatud narkootilise aine ekspertiis 04.06.2015, mille käigus aga ei saanud

ekspert määrata narkootilise aine protsentuaalset sisaldust sertifitseeritud etalonaine puudumise

tõttu. Maakohtu kohtulikul uurimisel taotles prokuratuur täiendava, süüdistusaktis nimetamata

tõendina vastu võtta 24.08.2015 ekspertiisiakti nr 15E-LÕX0154, mis on tehtud konkreetsesse

kriminaalasja mittepuutuva kriminaalasja raames.

4.9. Apellant juhib tähelepanu, et süüdistusaktis on koti saamise aja kohta märgitud

“tuvastamata ajal”. Esiteks on pelgalt juba “tuvastamata aeg” viide süüdistuse

konkretiseerimatusele ja kaitseõiguse rikkumisele. Teiseks on maakohus lubamatult mööda

vaadanud sellest, et süüdistuses kirjeldatud narkootiline aine muutus ebaseaduslikuks ehk kanti

keelatud ainete nimekirja alates 15.12.2014. See asjaolu toob apellandi hinnangul kaasa

vajaduse esitada süüdistus võimalikult kõrge täpsusastmega. Apellant leiab, et kui küsimuse all

on mõnes päevas arvutatav ajavahemik, millest sõltub teo kriminaliseeritus, on oluline

süüdistuses ära näidata koti omandamise päev, mitte heita J. Raidurile ette vigast aktiivset

kaitset. Maakohus, aktsepteerides süüdistuse konkretiseerimatust teo toimepanemise aja osas

ning pidades vajalikuks J. Raiduril esitada täiendavaid tõendeid koti saamise aja kohta, on

rikkunud kaitseõigust ja süütuse presumptsiooni.

4.10. Maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb J. Raidurile mõista karistuseks just 7 aastat

vangistust. Maakohus on nentinud üksnes KarS § 56 lg-s 1 märgitut, kuid sisuline analüüs nende

osas puudub. Maakohus arvestas isiku karistatust Soomes, kuid apellandi hinnangul ei

iseloomusta see J. Raiduri suhtumist õiguskorda. Soome kohtulahend peaks enne arvesse

võtmist läbima tunnustamise. Lisaks on mõistetud karistus põhjendamatult range ja ei ilmne,

miks mõisteti K. Raidurile oluliselt erinev karistust sarnastel alustel.

4.11. Maakohus jättis alusetult algatamata kaitsja poolt taotletud põhiseaduslikkuse järelevalve

menetluse, kuna on ebaõigesti leidnud, et J. Raidur omandas koti ajal, mil sellest leitud aine oli

keelatud. Apellandi hinnangul, hüpoteetilises olukorras, kus J. Raidur oleks ka teadnud, mis

vaidlusaluses kotis on, ei olnud aine omandamine 2014 detsembri esimeses pooles karistatav.

Oluline on see, et isikul ei ole pärast narkootilise aine ebaseaduslikuks muutumist võimalust

seaduspäraselt käituda, kuna juba narkootilise aine valdamise fakt on karistatav, rääkimata selle

äraviskamisest. Erinevalt KrMS § 199 lg 1 p 7 võib näiteks ebaseaduslikult relva valdav isik

selle vabatahtlikult loovutada, mis on kriminaalmenetluse alustamata jätmise eeldus. Apellant

leiab, et maakohus peaks antud asjas lõpetama menetluse KrMS § 274 lg 1 alusel.

Põhiseadusvastane on KrMS § 199 lg 1 osas, kus see ei näe ette menetluse mittealustamise alust

juhuks, mil isik ise narkootilisest ainest vabatahtlikult teada annab, selle loovutab. Samuti on

põhiseadusvastane KrMS § 274 lg 1 osas, kus see ei loetle seda KrMS § 199 lg-s 1 kirjas

mitteolevat punkti.

4.12. Apellant vaidlustab DNA ekspertiisi kulu summas 598,50 eurot J. Raiduri kanda jätmises.

Arvestades KrMS § 180 lg 1, § 175 lg 1 p 3, § 105 lg 1 ja RKKK lahendit 3-1-1-121-13, leiab

apellant, et kuna DNA ekspertiis määrati menetleja tõendamishuvist lähtudes ja sealjuures ilma

J. Raiduri isikuta lähteülesandes, s.o ekspertiisimääruses, on põhjendamatu jätta ekspertiisikulu

J. Raiduri kanda, kui tema DNA-d vaidlusaluselt kotilt ei leitudki.

4.13. Kaitsja esitas maakohtus taotluse J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju

hüvitamiseks. Maakohus ei ole nimetatud taotlust oma 10.06.2016 otsuse resolutsioonis

lahendanud.

5. Oma seisukohad esitas ka süüdistatav J. Raidur, kes nõustub kaitsja apellatsioonis märgituga.

J. Raidur leiab, et kui ringkonnakohus peaks jõudma samale tulemusele nagu maakohus, siis

tuleb karistuse kandmise aega arvestada alates päevast, kui teda Soome Vabariigis Euroopa

vahistamismääruse alusel vahistati ja karistuse kandmise kohaks tuleks märkida Soome

Vabariik, sest teda võeti Soome Vabariigis Eesti taotlusel vahi alla ja loovutati eeldusel, et

karistamisel kannatab ta karistuse Soomes.

6. Tartu Ringkonnakohtu 10.08.2016 määrusega võeti süüdistatav J. Raiduri kaitsja

apellatsioon menetlusse ning anti menetluse pooltele õigus esitada oma kirjalikke seisukohti,

samuti taandusi ja muid taotlusi kuni 26.08.2016. Nimetatud ajaks esitas oma seisukoha

ringkonnaprokurör, kes vaidleb vastu J. Raiduri kaitsja esitatud apellatsioonile ning palub jätta

nimetatud apellatsioon rahuldamata.

6.1. Prokurör leiab, et süüdistatava kaitsjale oli piisavalt tagatud kaitse ettevalmistamise õigus,

mis ei hõlma ainuüksi kaitsja poolt süüdistatavaga kokkusaamise aega, vaid eelkõige kaitsja

enda poolt kohtuistungiks ettevalmistamist. J. Raiduri kaitsjale oli tagatud õigus kohtuda oma

kaitsealusega Eestisse loovutamise perioodil. Kohtueelse menetluse lõpul ei esitanud J. Raidur

ega tema kaitsja ühtegi taotlust menetluse täienduseks või loovutamisaja pikendamiseks ega

vaielnud eelistungil vastu prokuröri ettepanekule kohtuliku uurimise järjekorra osas. Alates

18.05.2016 kuni 23.05.2016 alanud kohtuistungini oli kaitsjal 3 tööpäeva aega oma

kaitsepositsiooni kooskõlastamiseks kaitsealusega.

6.2. Põhjendatud ei ole kaitsja väide, et maakohus on jätnud arvestamata kõik kaitsjapoolsed

väited, kuna otsuses on ümber lükatud kõik J. Raiduri ja tema kaitsja väited.

6.3. Käesolevas kriminaalasjas küsitleti tunnistajat J.M. gi maakohtus, kuid kohus ekslikult

jättis teda eelnevalt hoiatamata vale ütluse eest järgnevast karistusest. Kohe peale tunnistaja

küsitlemist kutsuti J.M. gi tagasi kohtuistungile ning tema suhtes rakendati hoiatus ja võeti selle

kohta allkiri, mille järgselt kinnitas tunnistaja, et see, mis ta rääkis, on tõde ja ta jääb selle

juurde.

6.4. Puutuvalt K. Raiduri poolt kohtueelses menetluses antud ütluste tõendina arvestamisse, ei

saa nõustuda apellandi arvamusega, et kuna vähemalt osaliselt on need antud J. Raiduri vastu

ning teda polevat teavitatud KrMS § 71 lg 2 p 1 sätestatud õigusest, siis ei saa neid tõendina

kasutada. K. Raidurit kuulati kohtueelses menetluses kahtlustatavana, seega oli tal õigus

keelduda ütluste andmisest nii enda, kui ka lähedase isiku vastu. Nimetatud õigus oli

K. Raidurile teada, kuid kohtueelses menetluses ta seda ei kasutanud, vaid soovis ütlusi anda.

6.5. Puutuvalt kaitsja arvamusse, et K. Raiduri kohtueelses menetluses antud ütluste

avaldamisel tulnuks täiendavalt lähtuda KrMS § 291 lg 2 sätestatust, leian, et apellant on

ekslikult

tõlgendanud

menetlusnorme.

Süüdistatava

varasemate

ütluste

kasutamist

ristküsitlemise võimaluseta käsitleb KrMS § 294 ning selles puuduvad viited teistele

erinormidele, sealhulgas deponeeritud ütluste esitamise reeglitele.

6.6. Erinevalt apellandi arvamusest leiab prokurör, et ka tunnistaja R.K. a ütlused on

usaldusväärsed ja ei ole vastuolulised. R.K. a politseipatrullina omavatest õigustest ja

kohustustest rääkis prokurör oma süüdistuskõnes, viidates vastavatele seadustele.

6.7. Puutuvalt apellandi poolt täiendava tõendi taotlemisse PPA-lt viidatakse vastuväidetes

KrMS § 297 lg-le 2, mille kohaselt peab kohtumenetluse pool põhjendama, miks ta ei ole nende

kogumist varem taotlenud. J. Raiduri kaitsja ei ole põhjendanud, miks ta ei ole varem nõudnud

selle tõendi esitamist. Selle tõendi vajadusest on kaitsja esmakordselt maininud alles eelistungil,

kus selgus, et ta tegi päringu selle tõendi saamiseks PPA Lõuna prefektuuri vahetult enne

eelistungit. Kohtueelses menetluses ega KrMS § 224 korras ei ole kaitsja taolist taotlust

esitanud.

6.8. Apellandi alternatiivne taotlus lõpetada menetlust KrMS § 274 lg 1 alusel ei kuulu

rahuldamisele, kuna seda saab teha vaid KrMS § 199 lõike 1 punktides 2-6 sätestatud

kriminaalmenetlust välistava asjaolu ilmnemisel. Käesolevas kriminaalasjas sellist asjaolu ei

esine. Samuti ei tuvastanud maakohus KrMS § 274 lg 1 sätestatud normi põhiseadusvastasust,

kuna Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvuse peamiseks kriteeriumiks vaidlusaluse

normi otsustavus asja lahenduskäigu määramisel. Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus

peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse

korral. Käesolevas kriminaalasjas sellist asjaolu ei esinenud ning maakohus on seda piisavalt

põhjendanud.

6.9. Samuti ei saa nõustuda apellandi seisukohaga, milles ta ei pea õigeks resolutiivosas

seisukoha avaldamata jätmist tema taotluse osas J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju

hüvitamiseks. KrMS § 313 lg 1 p 121 ja § 314 p 6 kohaselt tuleb kohtuotsuse (nii süüdimõistva

kui õigeksmõistva kohtuotsuse) resolutiivossa märkida otsus taotluse kohta hüvitada

süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamine seaduse

kohaselt. Maakohus on õigustatult märkinud, et kuivõrd maakohus on lugenud süüdistatavate

poolt, s.h J. Raiduri poolt KarS § 184 lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise

tõendatuks ning mõistnud süüdistatavatele karistused, puudub alus J. Raiduri kaitsja taotluse

rahuldamiseks ning J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks, kuna ei esine

SKHS § 5 sätestatud aluseid.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

7. Ringkonnakohus, tutvunud maakohtu otsuse, apellatsiooni ja vastustega apellatsioonile, asub

seisukohale, et maakohtu otsus tuleb J. Raiduri süüdi tunnistamises ja karistamises jätta

muutmata, kuid tuleb tühistada osas, millega J. Raiduri suhtes jäeti tõkendina vahistamine

endiseks ja muuta tuleb otsuse põhiosa, jättes tõendina välja tunnistaja J.M. e ütlused.

Ringkonnakohus ei korda üle maakohtu otsuse kõiki põhjendusi, vaid vastab apellatsioonides

esitatud olulisematele väidetele.

8. Ringkonnakohus, uurides kohtutoimiku materjale, on seisukohal, et maakohus võttis juba

otsuse koostamisel muuhulgas arvesse kaitsja väiteid ja hindas neid igakülgselt kogumis teiste

tõenditega ning maakohtu otsus on objektiivsele kõrvaltvaatajale jälgitav. Kohtu

siseveendumuse kujunemine on loogiline ja arusaadav. Maakohus pole rikkunud

kriminaalmenetluse võistlevuse põhimõtet ega süüdistatava kaitseõigust.

9. Maakohtu istungi protokollidest nähtub, et kaitsja B. Sisask osales menetluses sisuliselt,

esines professionaalselt ning kaitses oma kaitsealuse huvisid igakülgselt. Seetõttu on täiesti

paljasõnalised ning ainetud kaitsja apellatsioonis esitatud väited võistlevuse põhimõtte

rikkumise ja süüdistatava kaitseõiguse rikkumise kohta maakohtus.

Apellatsioonikohus on seisukohal, et kaitsjale oli kaitseõiguse teostamiseks tagatud piisav

ettevalmistusaeg ning ka maakohtu istungite protokollidest nähtub, et B. Sisask on

kaitseülesandeid täitnud professionaalselt ja igakülgselt. Süüdistatava kaitseõigus oli tagatud.

Ringkonnakohtu hinnangul oli B. Sisask maakohtu menetluses tuttav asjassepuutuvate

õigusnormidega ja ka konkreetse kriminaalasja materjalidega ning tal oli küllaldaselt aega välja

kujundada kaitsetaktika kaitsealusega. Eelnevat tõendab asjaolu, et kaitsja suutis kõrgel tasemel

osaleda tõendite uurimises, esitada asjakohaseid vastuväiteid ning kohtuvaidluse ajaks oli

kohtule arusaadav, millisel positsioonil on kaitsja ja prokurör. Seetõttu on ringkonnakohtu

hinnangul ainetu kaitsja apellatsioonis esitatud väide, nagu ta ei oleks suutnud efektiivselt

kaitseõigust teostada. Maakohtu istungite protokollidest on selgelt näha, et kaitsja suutis oma

kaitsealuse õigusi efektiivselt kaitsta. Kaitsjal oli kaitsealusega võimalik olla ühenduses, muu

hulgas sidevahendite vahendusel, samuti loovutamismenetluse ajal, ning kujundada välja

professionaalne kaitsetaktika, mis leidis väljundi maakohtus toimunud võistlevas

kriminaalmenetluses.

10. Ringkonnakohus nõustub kaitsja apellatsiooni seisukohaga, et maakohus on otsuse

tegemisel lubamatult tuginenud tunnistaja J.M. e ütlustele. J.M. e ütlused ei ole lubatavaks

tõendiks, kuna enne ütluste andmist ei hoiatanud maakohus tunnistajat vastavalt KrMS § 2871

lg-le 4, mistõttu jäi tunnistaja nõuetekohaselt rakendamata. Tunnistajat ei ole võimalik

rakendada ka tagasiulatuvalt, sest see oleks vastuolus menetlusseadustikuga ning Riigikohtu

praktikaga.

KrMS § 2871 lg 3 sätestab, et ülekuulamise algul tutvustab kohus tunnistajale ütluste andmisest

keeldumise seaduslikke aluseid, selgitab, et kohtus peab rääkima tõtt, ning võtab tunnistajalt

selle kohta allkirja. KrMS § 2871 lg 4 sätestab, et kohtunik hoiatab neljateistaastast või vanemat

tunnistajat, et seadusliku aluseta ütluse andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise

eest karistatakse teda kriminaalkorras. Samuti on Riigikohus lahendis 3-1-1-72-07 p-s 8 asunud

seisukohale, et süüteomenetluses saab isiku karistamine tulla kõne alla üksnes siis, kui süütegu

on tuvastatud seaduslike tõendite abil. See tähendab seda, et nimetatud tõendid on lubatud ja

nende kogumisel ei ole oluliselt rikutud menetlusõiguse norme. Kohtus nõuetekohaselt

rakendamata tunnistajalt saadud ütlus ei ole käsitatav seadusliku tõendina, sest selle saamisel

on kohus rikkunud oluliselt menetlusõigust.

Maakohtu 27.05.2016 istungi protokollist (kd III, lk 158-160) nähtub, et tunnistaja J.M. ele ei

ole enne ristküsitlust selgitatud ütluste andmisest keeldumise seaduslikke aluseid ja selgitatud,

et kohtus peab rääkima tõtt, ning võetud selle kohta allkiri ja lisaks eelnevale ei hoiatatud J.M.

gi seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise või teadvalt vale ütluse andmise eest. Alles

pärast ristküsitlust ning vaheaja tegemist selgitati J.M. ele õigused KrMS § 71 järgi ja hoiatati

kriminaalvastutuse eest seadusliku aluseta ütluste andmisest keeldumise ning teadvalt

valeütluste andmise eest. Lähtudes eelnevast, on apellatsioonikohus seisukohal, et tunnistaja

J.M. gi ei rakendatud kohtu poolt enne ülekuulamist kriminaalmenetlusseadustiku kohaselt ning

seetõttu tuleb J.M. gi ütlused kui seadusega vastuolus olev tõend kohtuotsuse tegemisel kõrvale

jätta. Maakohus on kohtuotsuse tegemisel J.M. e ütlustele tuginedes rikkunud oluliselt

kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Vastavalt KrMS § 341 lg-le 3 saab

ringkonnakohus käesoleval juhul selle rikkumise ise kõrvaldada ning puudub alus saata asi

tagasi maakohtule uueks arutamiseks. Seega, käesoleval juhul jätab ringkonnakohus

kohtuotsust tehes J.M. e ütlused, kui lubamatud tõendi, kõrvale ja muudab sellega maakohtu

otsuse põhiosa KrMS § 337 lg 1 p 3 mõttes. Samas asub kohus seisukohale, et J.M. e ütlustele

mittetuginemine ei muuda valeks maakohtu otsuse resolutsiooni põhiosa J. Raiduri süü

küsimuses. J. Raiduri süü on tõendatud ka teiste tõenditega, millede analüüsil on maakohus

otsuses põhjalikult peatunud ning mida apellatsioonikohus kõiges kordama ei hakka.

11. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, et maakohus on lubamatult tuginenud

K. Raiduri ütlustele. Kohtutoimiku materjalidele tuginedes on K. Raidur üle kuulatud

kahtlustatavana. Talle on selgitatud õigust keelduda ütluste andmisest. K. Raidur on allkirjaga

kinnitanud oma õigustest arusaamist (kd II, lk 114-123). Muuhulgas tähendab vastav õigus

keelduda ütluste andmisest mistahes asjaolude või isikute kohta. Kuna K. Raidur otsustas

rääkida ja anda ka informatsiooni J. Raiduri kohta, siis on need ütlused tõendina arvestatavad

ja lubatavad. K. Raiduri ütlused ei ole ringkonnakohtu hinnangul ebausaldusväärsed ning

seetõttu on kohtuotsuse tegemisel arvessevõetavad. Maakohus on ringkonnakohtu hinnangul

isikulisi tõendeid analüüsinud igakülgselt ja põhjalikult ning kohtu arutluskäik on jälgitav ning

ringkonnakohus ei pea siinkohal vajalikuks maakohtu analüüsi isikuliste tõendite osas üle

korrata.

12. Ringkonnakohus ei nõustu samuti kaitsja väitega, et R.K. a ütlused on ebausaldusväärsed.

Tõendite põhjal on võimalik tuvastada, et R.K. a ütlused haakuvad teiste tõenditega ning

ametiülesannete täitmisel ja kohtus ütluste andmisel ei ole kerkinud esile olulisi vastuolusid,

mis viitaks tõendi ebausaldusväärsusele.

Kõigepealt märgib ringkonnakohus et R.K. al oli õigus M.M. i poolt juhitav auto kinni pidada,

et kontrollida turvavöö kasutamist. R.K. al oli ka õigus juhtida tähelepanu talle kahtlasena

tundunud RIMI kotile ning paluda selle sisu ettenäitamist. R.K. a ei rikkunud ringkonnakohtu

hinnangul selliselt toimides seaduse nõudeid, jäädes selle juures märkimisväärselt viisakaks

ning delikaatseks, järgides KorS §-des 5 lg-tes 6, 7; § 7 p-des 1-3; § 8, § 9, § 10 lg 1; § 11 lg 1

sätestatud nõudeid. R.K. a tegevuse otsesed õiguslikud alused tulenevad järgnevatest

õigusaktidest.

Politsei- ja piirivalveseaduse (PPVS) § 3 lg 1 p 9 sätestab, et politsei ülesanneteks on muuhulgas

teistest seadustest tulenevate ülesannete täitmine. Liiklusseaduse (LS) § 193 lg 1 sätestab, et

liiklusjärelevalvet teostavad muuhulgas politseiametnikud ja abipolitseinikud. LS § 195 p 2

sätestab, et liiklusjärelevalve teostaja on kohustatud kontrollima seadustes või seaduste alusel

kehtestatud liiklusalastest nõuetest kinnipidamist, tõkestama liiklusalaste nõuete rikkumise ja

selgitama välja õigusrikkujad. LS § 1961 lg 1 sätestab, et politseiametnik või abipolitseinik võib

liiklusjärelevalve teostamiseks kohaldada muuhulgas KorS §-des 30, 45 ja 49 sätestatud riikliku

järelevalve erimeetmeid korrakaitseseaduses sätestatud alusel ja korras. KorS § 30 lg 1 sätestab,

et politsei võib isiku peatada ja teda küsitleda, kui on alust arvata, et isikul on ohu ennetamiseks,

väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks vajalikke andmeid, ning

selle ohu ennetamine, väljaselgitamine, tõrjumine või korrarikkumise kõrvaldamine küsitleva

korrakaitseorgani pädevuses. Vahemärkusena olgu lisatud, et PPVS § 3 lg 1 p 1 alusel on

politsei ülesanneteks muuhulgas KarS 12. peatükis sätestatud süütegude ennetamine. KarS 12.

peatükk loetleb rahvatervisevastased kuriteod, mille alla kuuluvad ka narkootikumidega seotud

süüteod (12. ptk 1. jagu), muuhulgas ka KarS § 184 sätestatud kuritegu. KorS § 45 lg 1 sätestab,

et politsei võib anda sõiduki- või maastikusõidukijuhile käega, sauaga, helkurkettaga või

alarmsõiduki valgusseadme või valjuhääldi abil liiklusseaduses kehtestatud korras märguande

sõiduki või maastikusõiduki peatamiseks, kui see on vajalik ohu ennetamiseks,

väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks. KorS § 49 lg 1 p-d 4 ja

7 sätestavad, et politsei võib valdaja nõusolekuta kontrollida muuhulgas meeleliselt vallasasja,

sealhulgas avada uksi ja kõrvaldada muid takistusi, kui on alust arvata, et selles on asju, mida

võib käesoleva seaduse või muu seaduse alusel võtta hoiule, hõivata või konfiskeerida; see on

vajalik seadusega või seaduse alusel kehtestatud nõuete täitmise tagamisel ohu ennetamiseks,

väljaselgitamiseks või tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks, ning selliste nõuete

täitmise kontrollimine on vallasasja läbi vaatava korrakaitseorgani pädevuses. Asjaolu, kuidas

olid R.K. a ülesanded konkreetselt patrullimisel asutusesiseselt reguleeritud, ei oma käesoleval

juhul tähtsust, sest R.K. a täitis töökohustusi seaduste alusel ja korras.

R.K. a ütlustest tuleneb, et ta võis näha turvavöö mittekasutamist muuhulgas siis, kui M.M. i

juhitav sõiduk sõitis patrullautost mööda (kd III, lk 161). Kaitsja väide, et M.M. i poolt juhitud

sõiduki tagaklaasid olid toonitud, ei oma tähtsust, sest turvavöö kinnitamist või mittekinnitamist

näebki kohtu hinnangul tõenäoliselt küljeknast või vilunud nägemise korral ka läbi toonitud

klaasi. Kaitsja ei ole viidanud, et tagaklaas oli selliselt toonitud, et sellest üldse läbi ei näeks.

R.K. a ei ole välistanud võimalust, et ta nägi turvavöö mittekinnitamist sõiduki möödasõitmisel.

Turvavöö mittekasutamise kahtluse tekkimisel oli R.K. al seadusest tulenev volitus sõiduk

peatada ja kontrollida turvavöö kasutamist. Samal ajal oli tal seadusest tulenev õigus kahtlust

äratavate esemete osas esitada küsimusi. Politseiametnik hindas võimalikke situatsioone

objektiivselt ja tegutses seaduse raamides. See, et R.K. a ütlused ja M.M. i ütlused sõiduki

kinnipidamise osas on teatud detailide osas vastuolulised, ei muuda R.K. a ütlusi

ebausaldusväärseks. Kohtul on kohustus kontrollida nii R.K. a kui ka M.S. i ütluste

usaldusväärsust ja tõepärasust kogumis. Apellandi väide, et R.K. a ütlused on a priori

ebausaldusväärsed, on ainetu, sest selle kinnituseks pole asjas esitatud ühtegi mõistlikku

põhjendust või asjaolu, miks peaks isik mittetõeseid ütlusi andma tema poolt tajutu osas.

Apellatsioonikohus ei pea siinkohal vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi üle korrata, sest

nõustub maakohtu poolse analüüsi ja järeldustega.

13. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus jättis õiguspäraselt rahuldamata kaitsja PPA-

lt teabenõude täitmise taotluse. PPA juba varasemalt keeldus kaitsjale väljastamast materjale,

mis on seotud patrullide tegevusega, kuna see on asutusesisene teave. Avaliku teabe seaduse

(AvTS) § 23 lg 1 p 1 sätestab, et teabevaldaja keeldub teabenõude täitmisest, kui taotletava

teabe suhtes kehtivad juurdepääsupiirangud ja teabenõudjal ei ole taotletavale teabele

juurdepääsuõigust. AvTS § 35 lg 1 p 51 kohaselt on teabevaldaja kohustatud tunnistama

asutusesiseseks kasutamiseks mõeldud teabeks muuhulgas teabe uurimisasutuse tegevuse

meetodite ja taktika kohta, kui selle avalikuks tulek võib raskendada süütegude avastamist või

soodustada nende toimepanemist. Muuhulgas käivad selle punkti alla ringkonnakohtu

hinnangul ka politsei patrullmarsruudid, patrullülesanded ning patrullilehed ja nende osad, kuna

kogu selline info sisaldab tegelikult andmeid uurimisasutuse meetodite ja taktika kohta

süütegude avastamiseks.

Eelnevale tuginedes ei ole kohtud kohustatud kaitsja taotlusel nõudma välja dokumente, sest

see rikub avaliku teabe seaduses sätestatut ja lisaks ka kriminaalmenetluse võistlevuse

põhimõtet. Lisaks selgitab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse resolutsiooni koostamisel

vastavat informatsiooni sisuliselt ei kasutatud. Informatsioon patrullide paiknemise ja

tööülesannete kohta ei anna tegelikkuses sisukohast objektiivset teavet arutluse all olevate

kuritegude kohta ning kaitsja lootus, et politseinike tööülesannete täitmisel leitud RIMI kott

muutub lubamatuks tõendiks, jääb ainetuks (vt p. 12). Igal juhul on uurimisorgan kohustatud

kuriteo tunnuste sedastamisel alustama kriminaalmenetlust. Ei ole vahet, kas teave narkootiliste

ainete suures koguses käitlemise kohta jõuab politseini tavakodaniku või liikluspatrulli

vahendusel. Ringkonnakohus lisab, et infot patrullide paiknemise ja tööülesannete kohta ei leia

kohtutoimikutest, see on kaitsjapoolne väärarusaam. Seetõttu ei rahulda ka ringkonnakohus

kaitsja vastavat taotlust PPA-lt dokumentide väljanõudmiseks.

14. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on õigustatult asunud seisukohale J. Raiduri

teadmise kohta RIMI koti sisust. Vastav järeldus on kindlaks tehtud kohtus uuritud isikuliste

ning asitõendite pinnalt. Kaitsja väide, et kotis võisid olla lasteriided, on lihtsakoeliselt

paljasõnaline. RIMI koti sisuga on tõendatud, et selles asus üle 3 kilogrammi narkootilist ainet

ning tunnistajate ütlustega ja asitõenditega on tuvastatud J. Raiduri teadmine RIMI koti

ebaseaduslikust sisust. Maakohus ei ole ringkonnakohtu hinnangul ka selles osas tõendeid

selektiivselt hinnanud, selline kaitsja väide on paljasõnaline. Tõendite hindamise üldpõhimõtet

– ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab kõiki tõendeid oma

siseveendumuse kohaselt – ei ole rikutud. Maakohtu otsuses on kohtu veendumuse kujunemine

jälgitav. Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna J. Raiduri kaitsetaktika oli küll teatud osas

aktiivne, siis ometigi ei suutnud ei J. Raidur ega ka kaitsja tõendada kaitsealuse seisukohti

usutavalt näiteks koti sisu teadmise osas või koti saamise osas.

15. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus ei ole otsuses tõendanud

narkootilise aine kogust. RIMI kotis oli üle 3 kilogrammi narkootilist ainet ja KarS §-s 184

sätestatud suur kogus objektiivse koosseisutunnusena on tuvastatud.

Riiklik süüdistaja esitas kohtulikul uurimisel kohtule 24.08.2015 koostatud arstliku

kohtutoksikoloogia ekspertiisi akti nr 15E-LÕX0154 (kd II, lk 130), mis on teostatud

kriminaalasjas nr 14250101906 ning kus on ekspertiisiülesandena esitatud eksperdile küsimus,

kui suurest kogusest AB-CHMINACA (N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1-

(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid) piisab ühele keskmisele inimesele ja

kümnele keskmisele inimesele narkojoobe tekitamiseks.

Antud arstliku kohtutoksikoloogia ekspertiisi aktist nr 15E-LÕX054 nähtub, et

eksperdiarvamise

kohaselt

on

AB-CHMINACA

(N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-

metüülpropüül]-1-(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid) narkootiliseks joobeks

piisav ühekordne annus puhta ainena 0,5-1 (keskmiselt 0,75) mg. AB-CHMINACA-t sisaldava

taimse puru või sigareti narkootiliseks joobeks piisavaks koguseks on 0,5-1 (keskmiselt 0,75)

g. Seega piisab kümnele inimesele narkootiliseks joobeks puhta ainena AB-CHMINACA 5-10

mg-st (keskmiselt 7,5) ning taimse puru või sigaretina 5-10 g-st (keskmiselt 7,5).

Ringkonnakohus asub seisukohale, et arvestades asjaolu, et käesolevas asjas on K. Raiduri

kinnipidamisel kätte saadud narkootiline aine, millest taimne puru massiga 3137,11 grammi

sisaldas

AB-CHMINACA-t

(N-[(1S)-1-(aminokarbonüül)-2-metüülpropüül]-1-

(tsükloheksüülmetüül)-1H-indasool-3-karboksamiid) ja mille keemiline koostis on üks ühele

sarnane ekspertiisi aktist nr 15E-LÕX054 analüüsitud ainega, ei ole ringkonnakohtu hinnangul

kahtlust, et käesoleval juhul on tegemist narkootilise aine suure kogusega.

Ekspertiisiakti nr 15E-LÕX054 juurdevõtmine KrMS § 297 alusel maakohtu poolt oli

ringkonnakohtu arvates põhjendatud, sest prokurör selgitas, et talle sai teatavaks vastava

ekspertiisiakti kaudu etalonaine olemasolu ja kasutamine Eestis. Käesoleva menetluse käigus

RIMI kotist leitud aine analüüsimisel etalonainet veel ei saanud kasutada. Järelikult aitab vastav

dokument tuvastada suure koguse olemasolu ja selle arvestamine kohtuotsuse tegemisel on

lubatav ja põhjendatud.

16. Süüdistuse ajalise konkretiseeritusse osas märgib ringkonnakohus järgnevat.

Lahendis 3-1-1-85-08, p-s 13.1 on Riigikohus sedastanud, et kriminaalmenetluse seadustik ei

kirjuta ette, millise täpsusega tuleb teo toimepanemise aeg tuvastada. Kuriteosündmust saab

ajalises mõttes lugeda tuvastatuks vaid ka ajahetke või ajavahemikuna. See sõltub konkreetse

kriminaalasja esemeks oleva teo tehioludest. Kaitseõiguse tagamist silmas pidades on oluline,

et süüdistataval oleks võimalus aru saada, millist konkreetset tegu talle ette heidetakse, ja ennast

esitatud süüdistuse vastu kaitsta.

Ringkonnakohtu hinnangul on süüdistus J. Raiduri osas konkretiseeritud ning kaitseõigust ei

ole rikutud. Maakohus on tõenditele tuginedes kindlaks teinud, et RIMI kott oli J. Raiduri

valduses juba ajal, mil süüdistuses kirjeldatud narkootiline aine muutus ebaseaduslikuks ehk

kanti keelatud ainete nimekirja.

17. Maakohus on apellatsioonikohtu arvates piisavalt põhjalikult põhjendanud, miks tuleb

J. Raidurile mõista karistuseks just 7 aastat vangistust ja andnud sellele sisulise analüüsi.

Maakohus võib ja peab arvesse võtma ka isiku eelnevat elukäiku, sealhulgas kinnipidamist

Soomes. Apellatsioonikohus ei korda maakohtu otsuse põhjendusi siinkohal üle.

18. Maakohus jättis ringkonnakohtu arvates põhjendatult algatamata kaitsja poolt taotletud

põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse. Riigikohtu praktika kohaselt on asjassepuutuvuse

peamiseks kriteeriumiks vaidlusaluse normi otsustavus asja lahenduskäigu määramisel.

Otsustava tähtsusega on säte siis, kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral

otsustama teisiti kui põhiseadusele vastavuse korral. Käesolevas kriminaalasjas sellist asjaolu

ei esinenud ning maakohus on seda piisavalt põhjendanud.

19. Ringkonnakohus on seisukohal, et kaitsja soov vaidlustada DNA ekspertiisi kulu summas

598,50 eurot J. Raiduri kanda jätmises jääb tagajärjetuks. KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistva

kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 175 lg 1 p-de 3 ja 4 kohaselt

on muuhulgas menetluskuludeks riiklikul ekspertiisiasutusel seoses ekspertiisi tegemisega

tekkinud kulud ning määratud kaitsjale määratud tasu ja kulud kuni nende põhjendatud ja

vajalikus ulatuses. KrMS § 105 lg 1 alusel korraldatakse ekspertiis tõendamisvajadusest

lähtudes menetleja määruse alusel. Eelnevatele normidele on apellatsioonis viidanud ka kaitsja

ning apellatsioonikohus nõustub, et need on asjassepuutuvad sätted.

Asjakohane on ka Riigikohtu lahend 3-1-1-121-13, mille punktis 6 on sedastatud, et

kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg 1 esimese lause kohaselt peab süüdimõistva

kohtuotsuse korral hüvitama menetluskulud süüdimõistetu. Ekspertiisi kulu on KrMS § 175

lg 1 p 3 järgi vaieldamatult üks menetluskulu liik, mis tuleb süüdimõistetul üldjuhul hüvitada.

Samas tuleb silmas pidada, et KrMS § 105 lg 1 kohaselt korraldatakse ekspertiis menetleja

määruse alusel vaid siis, kui seda tingib tõendamisvajadus. See tähendab, et ekspertiis

määratakse üksnes juhul, kui konkreetse isiku süüdistuse tõendamiseseme asjaolude

kindlakstegemise eelduseks on ka eriteadmistele tuginevad uuringud. Prokuratuuril ja

uurimisasutusel on kuriteo asjaolude väljaselgitamisel muu hulgas õigus otsustada, kas nad

korraldavad tõendite kogumiseks ekspertiise või mitte. Kui ekspertiis on määratud ja tehtud, on

selle tegemisega tekkinud kulu KrMS § 175 lg 1 p 3 kohaselt menetluskulu, ent süüdistatavale

saab panna selle hüvitamise kohustuse vaid juhul, kui ekspertiisi tingis tõendamisvajadus ja

ekspertiisiaktis kirjeldatud uuringu tulemus aitab tõendina kaasa süüdistatava kriminaalasja

lahendamisele (RKKKm nr 3-1-1-120-12).

Apellatsioonikohus on seisukohal, et DNA ekspertiis oli käesoleval juhul vajalik, tegemaks

kindlaks, millised isikud on analüüsialuse asjaga kokku puutunud. Asjaolu, et DNA ekspertiis

ei andnud tulemust, ei tähenda seda, et see ekspertiis ei olnud määratud, lähtudes

tõendamisvajadusest. Kohtutoimiku materjalidest nähtub, et kõnealune DNA ekspertiis määrati

J. Raiduri

süü

tõendamiseks.

Uurimisorganid

ning

maakohus

tuvastasid

seose

ekspertiisiobjektiks olnud eseme ja J. Raidurile süüksarvatud narkootikumide suures koguses

käitlemise vahel. Apellatsioonikohtu hinnangul oli J. Raiduri süüdistuses KarS § 184 lg 2 p 2

järgi kirjeldatud asjaolude tuvastamiseks vältimatult vajalik eriteadmistele tugineva

tõendusteabe kogumine, et leida võimalus muuhulgas tuvastada, kas J. Raiduri DNA asub

uurimisalusel esemel. DNA ekspertiisi määramist tuleb vajalikuks lugeda ka sellest aspektist,

et koguda tõendeid, mis kas kinnitavad või lükkavad ümber J. Raidurile esitatud süüdistuse.

Kuna aga DNA ekspertiis tulemusi ei andnud, siis oli võimalik J. Raiduri käitumises kuriteo

tunnused tuvastada ka teistele tõendiallikatele tuginedes. Eelnev ei tähenda automaatselt, et

DNA ekspertiis ei oleks tehtud tõendamisvajadusest lähtuvalt. DNA ekspertiisi kulu

väljamõistmine J. Raidurilt on seega ringkonnakohtu hinnangul õiguspärane.

20. Kuna maakohtu otsus jääb apellatsioonimenetluses J. Raiduri süü ja karistuse osas

muutmata, siis kaitsja taotlus J. Raidurile süüteomenetlusega tekitatud kahju hüvitamiseks jääb

tagajärjetuks. SKHS §-des 5 ja 7 sätestatud asjaolusid, mis annaks aluse midagi hüvitada,

puuduvad.

21. J. Raidur oma vastuses apellatsioonile märgib, et karistuse kandmise aega tuleb arvestada

alates päevast, kui teda Soome Vabariigis Euroopa vahistamismääruse alusel vahistati ja

karistuse kandmise kohaks tuleks märkida Soome Vabariik, sest teda võeti Soome Vabariigis

Eesti taotlusel vahi alla ja loovutati eeldusel, kui peaks tulema karistus, kannab J. Raidur seda

Soome Vabariigis.

Ringkonnakohus J. Raiduri sellise seisukohaga ei nõustu. Ei ole millegagi põhjendatud, et

J. Raidur kannaks korraga kahte karistust, s.o nii Soome Vabariigis kui ka Eesti Vabariigis

mõistetud vangistusi.

17.02.2016 koostas Tartu Maakohus J. Raiduri suhtes Euroopa vahistamismääruse (kd III, lk

42-48). 01.07.2015 on J. Raidur ka Eestis tagaselja vahistatud (1-15-5262). Euroopa

vahistamismääruse kohaselt taotletakse kriminaalasja menetluseks ja kaitseõiguse tagamiseks

J. Raiduri ajutist loovutamist ajavahemikuks 16.05.2016 kuni 16.06.2016.

Helsingi 1. astme kohtu otsuse (kd III, lk 57-63) kohaselt 1. astme kohus nõustus

väljaandmisega, sest taotluse aluseks olev tegu on kuritegu ka Soomes ja teiste EL-i

liikmesriikide seaduse § 3 lg 2 alusel ning karistusena on ette nähtud kuni 3-aastane vangistus.

1. astme kohus andis J. Raiduri välja Eestile süüteo kohtulikuks menetlemiseks ajavahemikuks

16.05.2016 kuni 16.06.2016. Menetluse lõppedes tuli J. Raidur toimetada tagasi Soome

hiljemalt 16.06.2016. J. Raidur kaebas 1. astme otsuse peale Soome Riigikohtule (kd III, lk 64-

66), kuid apellandile ei antud menetlusluba ning esimese astme kohtu lahend jäi jõusse.

Lisaks maakohtu taotluse alusel loovutamisele on toimunud menetluse käigus veel 2

loovutamist. Nimelt 02.07.2015 (kd II, lk 73-80) ja 16.10.2015 (kd II, lk 81-87) prokuröri poolt

esitatud Euroopa vahistamismääruste alusel selleks, et tagada kaitseõigus ja kohtulik uurimine.

Helsingi 1. astme kohtu lahenditega 10.08.2015 (kd II, lk 94-97) ja 30.10.2015 (kd II, lk 103-

108) loovutati J. Raidur Eestile vastavalt 14.09.2015-21.09.2015 ja 14.12.2015-29.12.2015.

J. Raidur loovutati tingimusel, et ta tuuakse tagasi Soome viivitamatult loovutamise viimasel

päeval.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestatakse eelvangistus, sh väljaandmis- ja loovutamisvahistuses

viibitud aeg karistuse aja hulka. Maakohus on põhjendatult arvestanud J. Raiduri Soomest

Eestisse loovutamise ajad mõistetud karistusest maha. J. Raidur oli loovutatud Eestile

14.09.2015-21.09.2015; 14.12.2015-29.12.2015 ja 17.05.2016-16.06.2016. Kokku 55 päeva,

s.o 1 kuu 25 päeva nagu märkis maakohus.

Küll tuleb märkida, et ebaõige on maakohtu seisukoht otsuse põhiosas ja resolutsioonis justkui

tuleks tõkend vahistamine jätta J. Raiduri suhtes endiseks. J. Raiduri suhtes tõkendi muutmata

jätmisega jookseks edasi süüdistatava eelvangistuses viibitud aeg. J. Raiduri suhtes tuleks

kohaldada vahistamist alates temale Soome Vabariigis mõistetud karistuse ärakandmisest,

selleks, et tagada temale Eestis mõistetud karistuse kandmisele asumine. Selles osas tuleb

maakohtu otsus tühistada.

22. Vandeadvokaadi abi B. Sisask taotleb riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude

hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Taotluse kohaselt on kaitsjal maakohtu otsuse analüüs

(sisuline osa 18 lk), telefonikonsultatsioonid J. Raiduriga apellatsiooni sisu osas ja apellatsiooni

koostamine (sisuline osa 10 lk) võtnud 23.07.2016 kella 8-20 aega 12 tundi. Kaitsja taotleb tasu

suurendamist 100%, kuna apellatsiooni koostamine oli ajamahukam kui piirmäär ette näeb.

B. Sisask taotleb tasu summas 480 eurot, millele lisandub käibemaks, kokku 576 eurot.

Ringkonnakohus asub seisukohale, et maakohtu otsuse motiveeritud osa analüüsiks ning

apellatsiooni sisulise osa koostamiseks ei tohiks kaitsjal kuluda rohkem aega kui 4,5 tundi (tasu

180 eurot ilma käibemaksuta). Kohus möönab, et kuna telefonikonsultatsioonid võivad olla

teises riigis viibiva kinnipeetavaga raskendatud, siis seisukoha kujundamine on ajamahukas.

Samas telefonikonsultatsioonid käesolevas asjas ei tohiks kokku aega võtta üle 2 tunni (80 eurot

ilma käibemaksuta). Ei ole ka eluliselt usutav, et kaitsja ühe päeva jooksul 12 tundi järgemööda

tegeles

nii

maakohtu

lahendi

analüüsiga,

apellatsiooni

koostamisega

kui

ka

telefonikonsultatsioonidega. Eelnevale tuginedes asub kohus seisukohale, et põhjendatud

töömaht apellatsioonimenetluses on B. Sisaski poolt 6,5 tundi. Riigi õigusabi seaduse § 21 lõike

3 ja § 22 lõike 4 kolmanda lause alusel 26.07.2016 justiitsministri poolt vastu võetud määruse

riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord, tasumäärad,

riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord ning taotluse esitamise

tingimused § 6 lg 3 ja § 2 lg 1 alusel on apellatsioonikohtu hinnangul põhjendatud tasu

suuruseks 260 eurot ilma käibemaksuta ehk 312 eurot koos käibemaksuga. Ringkonnakohus

suurendab käesolevaga B. Sisaskile makstavat tasu 20 euro võrra ehk 8,3% (260 eurot ilma

käibemaksuta).

Määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel

üldmenetluses, sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil

osalemine, on 20 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 240 euro ühes kohtuastmes.

Kohus võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada

2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni 100 protsenti, kui riigi

õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas.

23. Tulenevalt eeltoodust ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-dest 3, 4 tühistab ringkonnakohus

maakohtu otsuse osaliselt J. Raiduri suhtes tõkendina vahistamise jätkuvas kohaldamises ja

muudab otsuse põhiosa, jättes tõendina välja tunnistaja J.M. e ütlused. Seetõttu jääb KrMS

§ 185 lg 1 alusel menetluskuluna kaitsja tasu 312 eurot riigi kanda. Kaitsja apellatsioon tuleb

rahuldada osaliselt.

Tiit Lõhmus

Mati Kartau

Maarika Kuusk

/allkirjastatud digitaalselt/