2-15-9300/72 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Triin Uusen-Nacke, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. oktoober 2016, Tartu

Tsiviilasja number

2-15-9300

Tsiviilasi

T.T.K. hagi G.R.i vastu kinnisasja ja eluruumide

väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 22. veebruari 2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

G.R.i apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

27. september 2016

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): G.R. (ik: XXXXXXXXX), esindaja Andrei

Urbanik

Vastustaja (hageja): T.T.K. (ik: XXXXXXXXX), esindajad

Mihkel Eikner ja vandeadvokaat Anto Kasak

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 22. veebruari 2016 otsus ja teha asjas uus otsus, millega

jätta T.T.K. hagi G.R.i vastu kinnisasja ja eluruumide väljanõudmiseks ebaseaduslikust

valdusest rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus T.T.K. kanda.

3. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.T.K. (hageja) esitas 18.06.2015 maakohtule G.R.i (kostja) vastu hagiavalduse, milles palus

nõuda kostja ebaseaduslikust valdusest välja hageja valdusesse XXXXXX kinnisasi ja sellel

asuvad eluruumid koos juurdepääsu võimaldavate võtmetega, kohustada kostjat andma

kinnisasja ja sellel asuvate eluruumide valduse koos võtmetega üle hageja valdusesse ning juhul

kui kostja valduse vabatahtlikust üleandmisest keeldub, tõsta kostja koos talle kuuluvate

asjadega kinnisasjalt ja sellel asuvatest eluruumidest välja.

Hagiavalduse kohaselt on pooled endised elukaaslased, kes elasid kooselu ajal XXXX hagejale

kuuluvas XXX mõisas. Kostja õigus hagejale kuuluvat kinnisasja ja sellel asuvaid ruume vallata

tulenes poolte kooselust ning 10.04.2013 kooselu lõppemise järgselt lõppes ka kostja õigus

mõisas elada. Poolte vahel ei ole sõlmitud eluruumi üürilepingut, tasuta kasutamise lepingut

ega muid asja- või võlaõiguslikke kokkuleppeid hagejale kuuluvate ruumide valdamiseks ja

kasutamiseks. Kostja ebaseaduslikus valduses on mõisa esimesel korrusel asuv elamispind.

Hageja on korduvalt palunud kostjal mõisast välja kolida. 29.05.2015 palus hageja kostjal

eluruumide valdus üle anda hiljemalt 06.06.2015. Kostja ei ole eluruume vabastanud.

Menetluse käigus asus hageja seisukohale, et äärmisel juhul on poolte vahel sõlmitud tähtajatu

eluruumi tasuta kasutamise leping, mis on aga hageja poolt 29.05.2015 üles öeldud.

Hageja ei nõustunud kostja väitega, et poolte vahel on sõlmitud tähtajaline tasuta kasutamise

leping. Hageja on pakkunud kostjale erinevate probleemide lahendamiseks kompromissi, kus

hageja oli nõus, et kostja teatud tingimustel elab hageja kinnistul asuvates eluruumides, kuid

kostja ei võtnud pakkumisi vastu. Kui kohus peaks tuvastama tähtajalise tasuta kasutamise

lepingu, on hageja selle 07.01.2016 avaldusega alternatiivselt üles öelnud.

2. Kostja hagi ei tunnistanud. Kostja oli seisukohal, et hageja on andnud kostjale ja poolte

ühisele lapsele (T.K.) tähtajalise tasuta kasutamise lepingu alusel õiguse elada XXX mõisas

kuni lapse täisealiseks saamiseni. Seega on kostjal mõisa seaduslik valdusõigus kuni

01.04.2026. Kostja märkis, et vaidleb vastu tähtajalise tasuta kasutamise lepingu alternatiivsele

ülesütlemisele. Vaidluses omab olulist rolli poolte laps. Hagejal on kohustus tagada lapsele

turvaline elukeskkond. Kooli vahetus ja asjaolu, et isa soovib lapse kodust välja tõsta, põhjustab

lapsele stressi.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 22. veebruari 2016 otsusega hagi ning nõudis G.R.i

ebaseaduslikust

valdusest

välja

T.T.K.

valdusesse

kinnisasja

Tartu

Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr XXX, asukohaga XXXXXX, ja sellel asuvad eluruumid koos

juurdepääsu võimaldavate võtmetega ning kohustas G.R.i andma tema ebaseaduslikus valduses

oleva eelnimetatud kinnisasja ja sellel asuvate eluruumide valduse koos juurdepääsu

võimaldavate

võtmetega

üle

T.T.K.le.

Kinnisasja

valduse

vabatahtlikult

üleandmata/vabastamata jätmise korral tõsta G.R. koos temale kuuluvate asjadega kinnisasjalt

ja sellel asuvatest eluruumidest välja.

3. detsembri 2015 kohtumäärusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – kinnisasja kasutuskorra

reguleerimine esialgse õiguskaitse korras – jättis kohus jõusse kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlust selles, et hagejale kuulub XXXXXX asuv

kinnisasi (XXX mõis), ega selles, et kostja elab mõisas esimesel korrusel, vallates seega

hagejale kuuluvat asja. Tulenevalt asjaõigusseaduse (AÕS) § 83 lg-st 1 tuleb kohtul tuvastada,

kas kostja valdus on ebaseaduslik või on tal kinnisasja valdamiseks õiguslik alus.

Kuivõrd pooled on endised elukaaslased, kelle kooselu lõppes 10.04.2013, kuid kostja jäi pärast

kooselu lõppu mõisa elama selle eest tasu maksmata, tuleb poolte käitumist arvestades lugeda

tõendatuks, et pooled olid saavutatud kokkuleppe mõisa tasuta kasutamiseks kostja poolt.

Esitatud dokumentaalsed tõendid ja tunnistajate ütlused ei tõenda kostja väidet tähtajalise tasuta

kasutamise lepingu sõlmimise kohta. Kohus nõustus hagejaga, et poolte elektronkirjavahetust

tuleb hinnata tervikuna. Kirjades märgitu võimaldab järeldada, et hageja on soovinud korraga

erinevate probleemide ühtset lahendamist ning on teinud selleks kostjale korduvaid pakkumisi,

kusjuures hageja on teatud tingimustel olnud nõus, et kostja elab koos lapsega hageja kinnistul

asuvates ruumides lapse täisealiseks saamiseni. Kohtule teadaolevalt ei ole kostja pakkumistega

nõustunud. Ühestki elektronkirjast ega Skype vestlusest ei nähtu hageja tahet sõlmida pooli

õiguslikult siduv tähtajaline tasuta kasutamise leping. Tunnistajad T.S., K.K. ja R.K. ei

kinnitanud samuti tähtajalise tasuta kasutamise lepingu olemasolu. Kuivõrd kostja väide, et

pooled sõlmisid tähtajalise tasuta kasutamise lepingu, on tõendamata, tuleb tasuta kasutamise

leping lugeda sõlmituks tähtajatult.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 393 lg 3 kohaselt võib kasutusse andja tähtajatu tasuta kasutamise

lepingu kooskõlas VÕS §-ga 195 igal ajal pärast lepingu sõlmimist üles öelda. Tähtajatu tasuta

kasutamise lepingu korraliseks ülesütlemiseks ei ole vaja põhjust.

Hageja 29.05.2015 eluruumide vabastamise nõuet saab pidada tähtajatu tasuta kasutamise

lepingu ülesütlemise avalduseks. Kuna hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et ta on

nõudnud kostja lahkumist mõisast, ei ole hageja muutnud oma nõude aluseks olevaid põhilisi

asjaolusid. Seega ei ole hageja väide, et ta on tähtajatu tasuta kasutamise lepingu 29.05.2015

üles öelnud, käsitatav TsMS § 376 lg 1 tähenduses hagi muutmisena. Isegi kui tegemist oleks

hagi muutmisega, tuleb TsMS § 376 lg 1 järgi eeldada kostja nõusolekut, sest kostja ei esitanud

hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kostja ei ole väitnud, et ta ei ole 29.05.2015

ülesütlemisavaldust kätte saanud või et hageja nõue eluruumid vabastada ei olnud üheselt

mõistetav. Eeltoodust järeldub, et hageja on tähtajatu tasuta kasutamise lepingu kehtivalt üles

öelnud. Seega puudub kostjal alates 07.06.2015 õiguslik alus mõisa valdamiseks ning kostja

rikub VÕS § 393 lg-s 1 sätestatud kohustust tagastada lepingu lõppemisel asi kasutusse andjale.

Kohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hagejat esindas Õigusbüroo

Eikner & Co OÜ jurist Mihkel Eikner. Menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt

on hagejale maakohtus osutatud õigusabi 35,25 tundi tunnihinnaga 120 eurot koos

käibemaksuga, kokku 4230 eurot koos käibemaksuga. Kostja leidis, et põhjendatud ajakulu on

6,75 tundi, rahaliselt 648 eurot, sest juristi mõistlikuks tunnitasuks on 96 eurot koos

käibemaksuga. Kohus pidas Tartus asuvas õigusbüroos töötava juristi mõistlikuks tasuks

96 eurot tunnis koos käibemaksuga, kuna see ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse

eest makstavat tasu. Tegemist ei olnud tavapärasest mahukama ja õiguslikult keerukama

tsiviilasjaga. Asjas toimus kolm kohtuistungit. Menetlus kestis maakohtus pisut üle kaheksa

kuu. Hageja nõude ja kostja seisukohtadele vastuste koostamine ei olnud õiguslikult keerukas,

hageja menetlusdokumentides kirjeldatakse menetluse käiku, tsiteeritakse seaduste sätteid ning

esitatakse suures osas korduvaid ja kattuvaid seisukohti võrrelduna varasemate

menetlusdokumentidega, seejuures rahuldas kohus hagi tagamise taotluse osaliselt. Istungite

kestust ja sisu arvestades ning lähtudes asjaolust, et hagejat esindas asjaga kursis olnud esindaja,

ei saanud 02.02.2016 kohtuistungiks ettevalmistumine olla nii ajamahukas. Kohtu hinnangul

on hageja õigusabikulud põhjendatud ja vajalikud 25 tunni ulatuses, mis teeb õigusabikulude

maksumuseks 2400 eurot (25 tundi × 96 eurot). Põhjendatud on ka riigilõivu 300 eurot kulu.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. G.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 22. veebruari 2016 otsuse

tühistamist ning asja saatmist esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks või uue otsuse

tegemist, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) jättis kohus 20.11.2015 määrusega ebaõigesti rahuldamata kostja taotluse kaasata menetlusse

kolmanda isikuna kostja poolel poolte laps, millega rikkus TsMS §-i 216;

2) lahendas kohus lubamatult muudetud hagiavalduse, ilma kostja või kohtu nõusolekuta,

rikkudes TsMS §-i 376. Hagiavalduses oli hageja seisukohal, et pooltel puuduvad lepingulised

suhted. Hageja 29.05.2015 vastus ei ole käsitatav tasuta kasutamise lepingu ülesütlemise

avaldusena, kuna selles puuduvad viited tasuta kasutamise lepingule ja selle ülesütlemisele.

Vahetult enne viimast kohtuistungit teatas hageja 08.01.2016 vastuses üllatuslikult, et on

07.01.2016 esitanud kostjale avalduse tähtajalise tasuta kasutamise lepingu ülesütlemiseks.

Hageja 08.01.2016 vastus on käsitatav varjatud hagi muutmisena. Kostja esitas 01.02.2016

vastuväite hagi muutmisele. Hagi muutmise teemat käsitleti ka 02.02.2016 kohtuistungil;

3) jättis kohus kostja tõendid tähtajalise lepingu sõlmimise kohta hindamata.

26.02.2008 elektronkirjas teatas hageja kostjale, et „annan lubaduse tagada sulle elamine minu

majas ka siis kui meie oma vahel midagi välja ei tule kuni laps on täiskasvanu.“ Kiri räägib

ühest õigussuhtest, seega on arusaamatu kohtu seisukoht, mille kohaselt kirjades märgitu

võimaldab järeldada, et hageja on soovinud erinevate probleemide ühtset lahendamist. Pooled

läksid 2013. a lahku ja hageja jätkas mõisas elamist. Sellega on pooled sõlminud tähtajalise

tasuta kasutamise lepingu hageja 26.02.2008 kirjas märgitud tingimustel.

13.03.2013 kell 10:57:40 on kostja küsinud hagejalt Skype kirjavahetuses, et „mina tegin oma

ettepaneku ja palun sul seda kaaluda, minu ja lapse eluase peab olema tagatud ja ma pean olema

selles kindel.“ Kell 10:57:57 on hageja vastanud, et: „minu praegune otsus on, et pean teid

pojaga üleval kui poja saab täiskasvanuks, ning pakun teile elamist oma majas.“ Ka hageja

13.03.2013 lubadus on käsitatav otsese tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 2 järgi tähtajalise tasuta

kasutamise lepingu sõlmimiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni.

Tähtajalise tasuta kasutamise lepingu olemasolu tõendavad ka 2015. a kirjad (I kd tl 57–61, 63,

74–78, 110, 112–117, 180);

4) rikkus kohus otsuse põhjendamise kohustust. Kohus ei ole põhjendanud, millistel tingimustel

oli hageja nõus, et kostja elab koos lapsega hageja kinnistul lapse täisealiseks saamiseni. Kohus

jättis põhjendamata, miks ühestki elektronkirjast ega Skype vestlusest ei nähtu hageja tahet

sõlmida pooli õiguslikult siduv tähtajaline tasuta kasutamise leping. Tulenevalt TsÜS § 69

lg-st 1 on hageja ettepanek kostja poolt ruumide kasutamiseks kuni lapse täisealiseks saamiseni

kehtiv. Kuna kostja on ettepanekuga nõustunud (heaks kiitnud, TsÜS § 113) ja see väljendus

nii kostja tegudes kui ka kirjades, siis on ruumide kasutamine muutunud õiguslikult siduvaks;

5) kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, mis reguleerib tahteavalduse tegemist ja lepingu

sõlmimist ning tasuta kasutamise lepingu ülesütlemist. Kohus rikkus TsÜS § 69 lg-t 1, leides,

et hageja soov, et kostja elab mõisas kuni lapse täisealiseks saamiseni, ei ole talle siduv. Kohus

kohaldas ebaõigesti VÕS § 9 ja § 11 lg-t 1, kuna tähtajaline tasuta kasutamise leping on

vormivaba ning on tõendatud, et see on sõlmitud;

6) on kohtu määratud hageja lepingulise esindaja kulu 2400 eurot ülepaisutatud.

5. T.T.K. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse

muutmata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole kohus rikkunud menetlusõigust. Kuivõrd ringkonnakohus on 06.01.2016 määruses

andnud hinnangu maakohtu 20.11.2016 määrusele, millega kolmanda isiku kaasamise taotlus

jäeti rahuldamata, siis ei ole kostja etteheide TsMS § 216 rikkumisest asjakohane;

2) ei ole hageja muutnud hagi alust. TsMS § 436 lg 7 ja § 438 lg 1 järgi ei ole kohus seotud

poolte õiguslike väidete ega õigussuhte kvalifikatsiooniga, vaid kohaldab õigust vastavalt asjas

tuvastatud asjaoludele ise. Kohus peab hagis esitatud asjaolude alusel nõude kvalifitseerima ja

seda menetlusosalistega arutama, et nõude kvalifikatsioon ei oleks menetlusosalistele üllatuslik

(3-2-1-10-14, p 12). 10.11.2015 kohtuistungil arutas kohus pooltega tasuta kasutamise suhte

olemasolu ning hageja nõustus, et äärmisel juhul on poolte vahel sõlmitud tähtajatu tasuta

kasutamise leping. Taolise vaidluseseme määratlusega nõustus ka kostja. Kohus leidis õigesti,

et kuivõrd hageja on hagiavalduses tuginenud sellele, et ta on nõudnud kostja lahkumist

mõisast, ei ole hageja muutnud nõude aluseks olevaid põhilisi asjaolusid. Seetõttu ei ole hageja

väide, et ta on tähtajatu tasuta kasutamise lepingu 29.05.2015 üles öelnud, käsitatav hagi

muutmisena. Isegi kui tegemist oleks hagi muutmisega, tuleb TsMS § 376 lg 1 järgi eeldada

kostja nõusolekut, sest kostja ei esitanud väidetavale hagi muutmisele viivitamata vastuväidet.

Väidetava tähtajalise tasuta kasutamise lepingu alternatiivse ülesütlemise 07.01.2016 tingis

kostja omavoliline käitumine, mille kohus on tuvastanud 03.12.2015 määruses. Alternatiivset

avaldust tuli arutada sama menetluse raames, kuivõrd kostja oli menetluse käigus rikkunud

hagejale kuuluvate ruumide kasutamise eesmärki. Isegi kui poolte vahel oli tähtajaline leping,

siis ei saa hagejalt mõistlikult nõuda lepingu jätkumist kuni väidetava tähtajani, kuna pooled ei

suuda ühel territooriumil koos eksisteerida;

3) lähtus kohus õigesti tõendite kogumist. Kohus leidis põhjendatult, et ühestki elektronkirjast

ega Skype vestlusest ei nähtu hageja tahet sõlmida pooli õiguslikult siduv tähtajaline tasuta

kasutamise leping. Kostja ei ole nimetatud asjaolu varasemalt vaidlustanud ega ka väitnud, et

kostja oleks tingimused täitnud. Kohus tuvastas õigesti, et ka tunnistajad T.S., K.K. ja R.L. ei

kinnitanud tähtajalise lepingu olemasolu;

4) ei ole kohtuotsus vastuoluline ega põhjendamata. Kohus tuvastas, et tasuta kasutamise leping

on tähtajatu, kuivõrd kostja ei suutnud tähtajalisust tõendada. Hageja pakkumiste tingimuslikus

ja tingimuste kostja poolt täitmata jätmine ei olnud asjas vaidluse all;

5) jagas kohus tõendamiskoormise õigesti. Kuivõrd kostja oli seisukohal, et poolte vahel on

tähtajaline tasuta kasutamise leping, siis oli kostja kohustus seda tõendada. Hageja on

tõendanud väidet, et poolte vahel oli tähtajatu tasuta kasutamise leping. Kohus leidis, et

tähtajatu lepingu olemasolu tõendavad hageja esitatud tingimuslikud pakkumised ning

tunnistajate ütlused;

6) kohaldas kohus kohaldas õigesti TsÜS § 69 lg-t 1, leides, et hageja 29.05.2015

ülesütlemisavaldus on kindlale isikule suunatud tahteavaldus, mis peab olema saajale

väljendatud ja arusaadav ning muutub kehtivaks kättesaamisega, ning kostja ei ole väitnud, et

ta ei ole 29.05.2015 ülesütlemisavaldust kätte saanud või et hageja nõue eluruumid vabastada

ei olnud üheselt mõistetav. Kuna kohus tuvastas tähtajatu lepingu, siis kohaldas kohus õigesti

VÕS §-i 195 ja § 393 lg-t 3.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada. Maakohtu

vaidlustatud otsus tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise ja

menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu.

Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab T.T.K. hagi G.R.i vastu kinnisasja ja

eluruumidest väljanõudmiseks ebaseaduslikust valdusest rahuldamata.

7. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kostja kasutas hagejale kuuluvaid XXX mõisa ruume

tasuta kasutamise lepingu alusel. Seda asjaolu ei ole apellatsiooniastmes vaidlustatud.

8. Kostja on apellatsioonkaebuses jätkuvalt seisukohal, et poolte vahel oli sõlmitud tähtajaline

tasuta kasutamise leping ning vastavalt kokkuleppele hagejaga oli tal õigus vallata XXX mõisa

ruume kuni poolte ühise lapse T.K. täisealiseks saamiseni (s.o kuni 01.04.2026).

Ringkonnakohus leiab, et kostja seisukoht on põhjendatud ja kooskõlas asjas esitatud

tõenditega.

9. Maakohtu järeldus, mille kohaselt oli poolte vahel sõlmitud tasuta kasutamise leping

tähtajatu, ei ole õige. Sellest tulenevalt on maakohus hagi ebaõigesti rahuldanud.

Asja materjalidest nähtuvalt olid pooled elukaaslased ning omavahelise kokkuleppe alusel asus

kostja elama hagejale kuuluvasse XXX mõisa.

28.02.2008 e-kirjas (II kd, tl 69) on hageja kinnitanud kostjale järgmist: “Teeme laenulepingu

siis sullegi kindlam. Annan lubaduse tagada sulle elamise minu majas ka siis kui meie oma

vahel midagi välja ei tule kuni laps on täiskasvanu. Nüüd peaks see sulle andma natuke kindlust

juurde.“

Ringkonnakohus leiab, et tegemist on otsese ja üheselt arusaadava tahteavaldusega TsÜS § 68

lg 2 tähenduses, millega hageja väljendas tahet lubada kostjal elada talle kuuluvas XXX mõisas

kuni lapse täisealiseks saamiseni. TsÜS § 69 lg 1 esimese lause kohaselt muutub kindlale isikule

suunatud tahteavaldus kehtivaks kättesaamisega. Vaidlust ei ole selles, et kostja on nimetatud

e-kirja kätte saanud, seda aktsepteerinud ning asja materjalidest nähtuvalt elab senini hagejale

kuuluvas mõisas. Eelneva alusel on võimalik tuvastada, et pooled olid saavutanud kokkuleppe

selles, et kostja võib kasutada tasuta hagejale kuuluva XXX mõisa ruume kuni nende ühise

lapse täisealiseks saamiseni. Lisaks 28.02.2008 e-kirjas väljendatud tahteavaldusele on hageja

13.03.2013 skype kirjavahetuses (II kd, tl 64-68) kinnitanud kostjale jätkuvalt, et kostja võib

koos pojaga elada hageja majas kuni poja täisealiseks saamiseni.

Seetõttu on ekslik maakohtu järeldus, et kostja esitatud tõenditest ei nähtu hageja tahe sõlmida

pooli õiguslikult siduv tähtajaline tasuta kasutamise leping. Hageja tahe sõlmida õiguslikult

siduv tähtajaline tasuta kasutamise leping tuleneb hageja 28.02.2008 e-kirjas väljendatud

tahteavaldusest ning TsMS §-s 232 sätestatud tõendite hindamise põhimõttega on vastuolus

maakohtu seisukoht, et hageja 28.02.2008 e-kirja tuleb hinnata tervikuna koos pooltevahelise

hilisema kirjavahetusega (I kd, tl 57-61, 63, 74-78, 110, 112-117, 180).

Ringkonnakohus peab siinkohal vajalikuks märkida järgmist. Pooltevaheline hilisem

kirjavahetus on toimunud 2014. a lõpus ja 2015. a, s.o pärast kooselu lõppu ja enne

hagiavalduse kohtusse esitamist. Nendes kirjades hageja esitatud tingimused tulenesid poolte

vahel 2008. a sõlmitud laenulepingute täitmisest hageja poolt ning kuna poolte vahel oli kehtiv

tähtajaline tasuta kasutamise leping, siis ei saanud tähtajaline tasuta kasutamise lepingu

kehtivus sõltuda sellest, kas ja kui suures ulatuses on hageja nõus kostjale laenu tagastama.

Tunnistaja T.S. (hageja vend) ütlused, mille kohaselt ei ole tema kuulnud, et pooled oleksid

sõlminud tähtajalise tasuta kasutamise lepingu, ei kummuta hageja poolt 28.02.2008

väljendatud tahet sõlmida tähtajaline tasuta kasutamise leping.

10. Kuivõrd tegemist ei olnud tähtajatu tasuta kasutamise lepinguga, siis on põhjendamatu

maakohtu järeldus, et hageja on 29.05.2015 ülesütlemise avaldusega tähtajatu tasuta kasutamise

lepingu üles öelnud ning seetõttu puudub kostjal õiguslik alus XXX mõisa ruumide

valdamiseks.

11. Alternatiivselt on hageja esitanud kostjale 07.01.2016 tähtajalise tasuta kasutamise lepingu

ülesütlemise avalduse ning palunud sellele tuginedes hagi rahuldada.

Ülesütlemise avaldusest (II kd, tl 54-57) nähtuvalt on hageja tuginenud VÕS § 394 p-s 2 ja

§ 196 lg-s 1 märgitud mõjuvatele põhjustele.

11.1. VÕS § 394 p 2 kohaselt võib kasutusse andja tasuta kasutamise lepingu, sõltumata

käesoleva seaduse §-s 393 sätestatust, üles öelda ja kasutusse antud eseme tagasi nõuda, kui

kasutaja kasutab eset vastuolus käesoleva seaduse §-s 392 sätestatuga, eelkõige kui ta annab

eseme kasutamise õigustamatult üle kolmandale isikule või kui ese on tõsiselt ohustatud

kasutaja kohustuste rikkumise tõttu.

Seega reguleerib VÕS § 394 p 2 lepingu ülesütlemise õiguse juhuks, kui lepingut rikutakse.

Ülesütlemise avaldusest nähtuvalt on kostja rikkunud tasuta kasutamise lepingut sellega, et on

sulgenud XXX mõisa territooriumil asuva abihoone ukse ja mõisa avariiväljapääsu ning

takistanud teiste XXX mõisa elanike liikumist mõisa territooriumil. Seejuures on hageja

leidnud, et nimetatud kostja rikkumised on tuvastanud Tartu Maakohus 03.12.2015 esialgse

õiguskaitse rakendamise määruses.

Ringkonnakohus märgib, et nimetatud määruses (II kd, tl 1-4) ei ole maakohus tuvastanud

kostja rikkumisi VÕS § 392 lg 1 tähenduses, vaid reguleerinud pooltevahelist vaidlusaluse

kinnisasja kasutamise korda. Määruse põhjendustest nähtuvalt on kostjal mõisa eluruumide

valdamise ja kasutamise õigus ning poolte erimeelsused mõisa territooriumil asuvate kuuri jm

mitteeluruumide kasutamisel on tingitud poolte kooselu lõppemisest. Sellised erimeelsused ei

ole käsitletavad lepingu rikkumisena. Puuduvad tõendid, et kostja oleks maakohtu 03.12.2015

määrusega kindlaksmääratud kasutuskorda rikkunud.

Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et kui erakorralise ülesütlemise aluseks on

lepingu rikkumine, siis peab kasutusse andja määrama täiendava tähtaja rikkumise

kõrvaldamiseks (VÕS § 196 lg 2). Hageja ei ole tuginenud sellele, et ta on määranud kostjale

täiendava tähtaja väidetava rikkumise kõrvaldamiseks.

11.2. Vastavalt VÕS § 196 lg-le 1 kestvuslepingu võib kumbki lepingupool mõjuval põhjusel

etteteatamistähtaega järgimata üles öelda, eelkõige kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki

asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist kuni

kokkulepitud tähtpäevani või etteteatamistähtaja lõppemiseni (erakorraline ülesütlemine).

Nimetatud sätte kohaldamiseks peab lepingut ülesütlev lepingupool tõendama mõjuva põhjuse

olemasolu, mis objektiivselt ja pärast poolte huvide kaalumist võimaldab järeldada, et lepingu

jätkamist ei saa ülesütlevalt lepingupoolelt mõistlikult nõuda.

Praegusel juhul on hageja tuginenud sellele, et pärast poolte kooselu lõppemist 2013. a aprillis

soovib ta eluga edasi minna ning luua uus pere, kuid seda takistab samas mõisas elav kostja.

Ringkonnakohus leiab, et hageja poolt esiletoodud asjaolud ei ole käsitletavad mõjuva

põhjusena VÕS § 196 lg 1 tähenduses. Hagiavaldusest nähtuvalt kasutab kostja koos poolte

ühise lapsega üksnes mõisa esimesel korrusel asuvaid eluruume ning arvestades nii poolte kui

nende ühise lapse huve, ei ole lepingu erakorraline ülesütlemine põhjendatud. Hageja ei ole

tuginenud ka sellele, et mõisas pole piisavalt ruume ning seetõttu ei ole tal võimalik uut peret

luua.

Seega kasutab kostja hagejale kuuluvaid XXX mõisa ruume õiguslikul alusel ning puudub alus

kohustada kostjat tema valduses olevaid eluruume vabastada.

Hagi tuleb seetõttu jätta rahuldamata.

12. Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud muudele põhjendustele märgib ringkonnakohus

järgmist.

12.1. Maakohus ei rikkunud TsMS §-i 376, kui võttis asja materjalide juurde hageja 07.01.2016

erakorralise ülesütlemise avalduse.

Riigikohus on 14.06.2016 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-53-16 leidnud, et ülesütlemise avaldust

on võimalik esitada ka kohtumenetluses ja seda eriti siis, kui hageja nõue tuleneb lepingu

ülesütlemise tagajärgedest.

Hagiavalduses nõudis hageja kostjalt tema valduses olevate ruumide vabastamist ning selle

nõude rahuldamise eelduseks on kindlaks teha, kas kostja valdab hageja ruume õiguslikul alusel

või mitte. Seetõttu on mõlema ülesütlemise avalduse (nii tähtajatu kui alternatiivselt esitatud

tähtajalise) materiaalsete eelduste kontrollimine ühes menetluses kooskõlas TsMS § 376 lg-s 2

sätestatuga.

12.2. Kostja taotlus kolmanda isiku kaasamiseks on lahendatud Tartu Maakohtu 20.11.2015

jõustunud määrusega (II kd, tl 36) ning põhjendamatu on väide, et maakohus rikkus kostja

taotluse rahuldamata jätmisel TsMS §-i 216.

13. Ringkonnakohus rahuldas apellatsioonkaebuse ning tühistas maakohtu otsuse, millega hagi

rahuldati. Seetõttu jäävad poolte menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus TsMS § 162 lg 1

alusel hageja kanda.

Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse

jõustumisest (vt Riigikohtu 20.04.2016 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 21).

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja