3-15-2278/27 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

13. oktoober 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2278

Haldusasi

Remo Ainsari kaebus kaebus Tartu Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Remo Ainsari apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Remo Ainsar

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2015. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellandi taotlus täiendavate tõendite väljanõudmiseks rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 14.

november 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla kinnipeetav Remo Ainsar ei käinud 2015. aastal rohkem kui 4 kuud vanglas

juuksuris. Samuti ei saanud ta nädal aega kasutada habemeajamismasinat.

2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas R. Ainsar kaebuse, milles palus talle tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamist summas 50 eurot. Kaebuse kohaselt on tema inimväärikust

alandatud seoses sellega, et ta ei saanud pikka aega juuksuriteenust kasutada ega ajada habet.

3. Tartu Halduskohtu 3. detsembri 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Vangistusseaduse (VangS) § 50 lg 3 kohaselt kindlustatakse kinnipeetav juuste eest

hoolitsemiseks juuksuriteenusega. Juuksuriteenuse osutamise sagedust ei ole reguleeritud.

Vastustaja selgituse järgi osutati osakonnas, kus kaebaja viibis, juuksuriteenust veebruaris,

aprillis ja juunis 2015. Juuksuriteenust osutatakse jooksvalt eluosakondade järjekorras. Vanglal

puuduvad andmed, kas kaebaja kasutas aprillis 2015 juuksuriteenust ning kui ei kasutanud, siis

mis põhjustel ta seda ei teinud.

3.2. Kohus leidis, et kui kaebaja juuksuriteenuse osutamise päeval veel ei soovinud juukseid

lõigata, siis on see tema enda vaba valik. Kuigi kaebaja väidab, et 2015. a aprillis

juuksuriteenuse osutamise päeval (20. aprillil) talle juustelõikamiseks võimalust ei antud, ei ole

selle väite kohta tõendeid. Kohus lähtub eeldusest, et vangla kaebajale selleks võimaluse andis.

Seega oli kaebajal võimalik juuksuriteenust kasutada 20. aprillil ja 26. juunil 2015 ning see

ajavahemik ei ole ülemäära pikk.

3.3. Kuna kaebaja suhtes oli kohaldatud täiendavate julgeolekuabinõudena isiklike esemete

kasutamise keelamist, ei olnud habemeajamistarbed kaebaja kambris, kuid need väljastati talle

vastavalt julgeolekuabinõude kohaldamise käskkirjale kord nädalas soovi korral. Ei ole

tuvastatud, et kaebaja oleks nende saamiseks vaidlusalusel perioodil vastustaja poole pöördunud.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. R. Ainsari apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus rahuldada

järgmistel põhjendustel.

4.1. Kaebaja sai 2015. aastal juuksuriteenust kasutada vaid kolmel korral. Ka pärast juunit 2015

oli juuksuri juurde saamises vaheaeg umbes 4 kuud.

4.2. Kaebajal polnud 2014. a detsembrist kuni 2015. a aprillini võimalik kasutada kambris sooja

vett. Samuti olid isiklike asjade keelu tõttu tema riided ebakvaliteetsed.

4.3. Kui kaebaja oleks 20. aprillil 2015 juuksuriteenust kasutada, on ebatõenäoline, et ta oleks

19. mail 2015 vangla poole juuksuriteenuse saamiseks pöördunud. Euroopa Inimõiguste Kohus

on sellistel juhtudel rajanud otsuse kinnipeetava ütlustele, kuna vanglal on võimalik vastavaid

asjaolusid tõendada. Vangla oleks pidanud juuksuriteenuse pakkumist protokollima.

4.4. Kaebaja pöördus erinevatel aegadel suuliselt ametnike poole, et saada juuksurisse, kuid

inspektor-kontaktisikud vastasid, et sellega tegelevad valvurid. Ning valvurid vastasid, et nemad

ei tea, millal juuksuriteenust osutatakse. Kaebajale juuksuriteenust ei pakutud.

5. Tartu Vangla vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et kaebaja väide, et ta esitas taotlusi

suuliselt, on paljasõnaline ja tõendamata. Kaebaja on esitanud vanglas palju kirjalikke

pöördumisi. Ta ei ole põhjendanud, miks ta küsib teenust suuliselt ega esita teenuse saamiseks

kirjalikku taotlust, nagu näeb ette VangS § 11 lg 4.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Apellatsioonkaebuses on esitatud palju uusi väiteid, mis väljuvad käesoleva haldusasja

kontrollieseme raamest. Nii on kaebaja osundanud sellele, et ta ei saanud ka pärast 2015. a juunit

piisavalt sageli juuksurisse, et talle antud riided olid ebakvaliteetsed ning tal ei olnud võimalik

kasutada kambris sooja vett. Ringkonnakohus selgitab, et apellatsioonimenetluses saab

ringkonnakohus kontrollida vaid neid asjaolusid ja väiteid, mis olid vaidluse esemeks

halduskohtus. Ringkonnakohtus ei saa asuda nõuet täiendama uute nõude alustega, mis on

tekkinud kas pärast halduskohtu otsust või millele ei ole kaebaja halduskohtus varem tuginenud.

Vastasel juhul ei toimiks halduskohtumenetlus enam kolmeastmelise õiguskaitsemenetlusena,

sest ringkonnakohus lahendaks siis uutele alustele tuginevat nõuet esimese astme kohtuna.

Pooled jääksid selles osas tehtud kohtuotsuse peale edasikaebamisel ilma ühest kohtuinstantsist.

Lisaks seab kinnipeetava ja vangla vaheliste vaidluste läbivaatamisele kindlad piirid kohustuslik

kohtueelne menetlus ning kohus saab lahendada kaebust vaid ulatuses ja alustel, milles on

läbitud kohustuslik kohtueelne menetlus (RKHKo 3-3-1-41-10, p 12). Kaebaja poolt 15. juunil

2015 vanglale esitatud kahju hüvitamise nõue oli piiritletud konkreetselt sellega, et ta ei saanud

üle nädala kasutada habemeajamismasinat (ja küünetange, kuid sellele ei tugine ta enam

kohtumenetluses) ja üle 4 kuu käia juuksuris. Seetõttu ei ole kaebajal võimalik täiendada

kohtumenetluses oma hüvitisenõuet uute alustega.

8. Iseenesest on usutav, et kaebaja ei pääsenud 20. aprillil 2015 juuksurisse. Seda kinnitab

asjaolu, et kaebaja on pöördunud vangla poole 19. mail 2015 küsimusega, millal osutatakse

elusektsioonis E2 juuksuriteenust (tl 4). On usutav, et see pöördumine on tingitud sellest, et

eelmine juukselõikus jäi kaebajal pika ajavahemiku taha, st et aprillis ta juuksuris ei käinud.

Puuduvad ka igasugused tõendid, et kaebaja oleks tookord juuksuris käinud.

Kuid see ei tähenda, et vangla tegevust saaks pidada õigusvastaseks. Käesoleval juhul ei ole

tõsikindlalt teada, miks kaebaja 20. aprillil 2015 juuksuris ei käinud. Esiteks on see võimalik

seetõttu, et ta ei soovinud sel hetkel ise juuksurisse minna. Teisena võis juuksuriteenusest

ilmajäämine olla põhjustatud vanglaametnike tegevusest, kes keeldusid kaebajale juuksuri

võimaldamisest. Kolmandana on võimalik, et kaebaja jäi juuksuriteenusest ilma seetõttu, et ta ei

olnud teadlik, millal juuksur tema elusektsioonis tegutseb.

Ringkonnakohus analüüsib järgmisena neid võimalikke situatsioone lähemalt.

9. Juuksuris käimine ei ole kinnipeetavale kohustuslik. Vangla peab VangS § 50 lg 3 järgi looma

üksnes võimaluse, et kinnipeetavad saaksid juukseid lõigata. Seega on võimalik, et 20. aprillil

2015 jäi kaebaja juuksurist ilma seetõttu, et ta ei soovinudki sel hetkel veel juukseid lõigata.

Sellisel juhul puudub vangla tegevuses igasugune õigusvastasus.

10. Teisena tuleb kõne alla variant, et juuksurist ilmajäämine oli põhjustatud vanglaametnike

tegevusest. Kaebaja kinnitab, et ta pöördus inspektor-kontaktisikute poole juuksurile saamise

küsimuses, kuid talle vastati, et selle küsimusega tegelevad valvurid. Ning viimaste poole

pöördumisel vastati talle, et pole kaebaja elusektsiooni järjekord (tl 2) või et nemad ei tea, millal

juuksur tuleb (tl 49).

See ei ole aga aluseks vanglaametnike tegevuse õigusvastaseks pidamisel. Selline kaebaja

kirjeldus on äärmiselt abstraktne. Selge ei ole, millal kaebaja vanglaametnike poole pöördus. On

võimalik, et kaebaja pöördus vanglaametnike poole alles pärast 20. aprilli 2015, st pärast aega,

mil juuksuriteenuse osutamine kaebaja elusektsioonis oli just lõppenud. Ringkonnakohus ei näe,

mida saaks sellisel juhul vanglaametnikele ette heita. Vangla on kirjeldanud, et juuksuriteenuse

osutamine toimub vanglas sektsioonide kaupa järjekorras. Olukorras, kus äsja on juuksuriteenuse

osutamine kaebaja sektsioonis just lõppenud, ei saa vanglaametnikele ette heita seda, et nad ei

oska suulise pöördumise korral koheselt vastata seda, millal jõuab juuksuriteenuse osutamise

järjekord taas selle elusektsioonini.

Õige on ka halduskohtu viide halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 59 lg-le 1, mille järgi

peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited. Käesoleval juhul

on kaebaja küll kirjeldanud oma suhtlust vanglaametnikega, kuid selle kohta puuduvad

igasugused tõendid ning kaebaja pole täpsustanud ka nende vestluste aega. Kaebaja arusaamaga,

justkui peaks Euroopa Inimõiguste Kohtu praktikast tulenevalt kinnipeetava ja vangla vahelises

vaidluses olema alati tõendamiskoormis vanglal, ringkonnakohus ei nõustu. Kõrgendatud

tõendamiskoormis võib vanglal olla vaid situatsioonides, kus tema valduses on eelduslikult

tõendeid, mis aitaksid vaidlusaluses küsimuses selgust tuua, ning kinnipeetaval selliseid tõendeid

olla ei saa. Käesoleval juhul sellise situatsiooniga tegemist ei ole. Kaebaja on viidanud vaid

suulistele vestlustele. Ei ole usutav, et sellises küsimuses oleks vanglal tõsikindlaid ja veenvaid

tõendeid, mis kaebaja väidetus aitaks kindlat selgust tuua.

Seetõttu pole tõendatud, et vanglaametnikud hoidusid tahtlikult kaebajale juuksuriteenuse

võimaldamisest.

9. Kolmandana on võimalik see, et kaebaja jäi juuksuri juurde pääsemise võimalusest ilma

seetõttu, et ta ei olnud teadlik, et 20. aprillil 2015 oli tema elusektsioonis juuksur. Iseenesest

möönab ringkonnakohus, et VangS § 50 lg-s 3 sätestatud vangla kohustus kindlustada

kinnipeetavad juuksuriteenusega hõlmab eneses ilmselgelt ka seda, et juuksuriteenuse saamise

võimalusest tuleb kinnipeetavaid teavitada, et nad saaksid seda võimalust kasutada. Kui

kinnipeetav ei tea juuksurisse minemise võimalusest, ei saa ta realiseerida ka VangS § 50 lg-st 3

tulenevat õigust. Vastustaja ei ole pidanud vajalikuks käesolevas asjas selgitada, kuidas

kinnipeetavaid juuksuriteenuse osutamise võimalusest teavitatakse. Ei ole välistatud, et praegune

teavitamise praktika ei ole piisavalt tõhus.

10. Ringkonnakohus ei pea käesolevas asjas siiski vajalikuks koguda täiendavaid tõendeid selles

küsimuses, kuidas toimub Tartu Vanglas täpsemalt kinnipeetavate teavitamine sellest, et neil on

avanenud võimalus juukseid lõigata. Kaebaja on esitanud kahju hüvitamise kaebuse

juukselõikusest ilmajäämisega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Isegi kui tuleks asuda

seisukohale, et vangla ei olnud piisavalt tõhusalt teavitanud kaebajat sellest, et tulemas on

võimalus juuste lõikamiseks, on ringkonnakohtu jaoks selge see, et ühest

juukselõikusvõimalusest ilmajäämine 20. aprillil 2015 (ringkonnakohus märgib, et vaidluse

esemeks ei ole tulenevalt kohtueelse menetluse nõudest muud väidetavad

juukselõikusvõimalusest ilmajäämised) ei saanud kaebaja jaoks tekkida sellist mittevaralist

kahju, mis tuleks hüvitada rahas. Isegi kui vangla tegevust oleks alust pidada õigusvastaseks, ei

ületanud rikkumine ilmselgelt seda intensiivsuse määra, mis annaks aluse rahalise hüvitise

väljamõistmiseks.

Lisaks osundab ringkonnakohus, et kuigi võimalik on, et kaebajat ei teavitatud juuksuriteenuse

saamise võimalusest õigeaegselt või piisavalt tõhusalt, olid kaebajal piisavad võimalused oma

õiguste tõhusaks kaitsmiseks, kui ta leidis, et ta jäi 2015. a aprillis juuksuriteenusest

õigusvastaselt ilma. VangS § 11 lg 4 sätestab, et kõik taotlused haldusmenetluse algatamiseks

esitatakse kirjalikult, kui lubatud pole ka suulise taotluse esitamine. Kaebaja esitas kirjaliku

pöördumise seoses juuksuriteenusega alles 19. mail 2015 (tl 4). Sellele vastati 8. juunil 2015 (tl

5) ning juuksurisse sai kaebaja juba 26. juunil 2015. Tulenevalt riigivastutuse seaduse § 7 lg-st 1

ei ole isikul õigust kahju hüvitamisele, kui kahju oleks olnud võimalik vältida või kõrvaldada

riigivastutuse seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud nõuete esitamisega. Kaebaja ei esitanud koheselt

kirjalikku taotlust seoses juuksuriteenusega vastavalt VangS § 11 lg-le 4, vaid esitas enda väidete

kohaselt üksnes suulisi pöördumisi vanglaametnikele. Nagu eelnevalt nähtus, on need väidetavad

pöördumised tõendamata või võisid olla esitatud ka hilinenult. Kirjaliku pöördumise esitamata

jätmisega jättis kaebaja kasutamata võimaluse kahju ärahoidmiseks või kõrvaldamiseks ning

tema kahju hüvitamise nõue tuleks RVastS § 7 lg 1 alusel jätta rahuldamata isegi siis, kui mingil

põhjusel saaks nõustuda sellega, et ühest juukselõikamise võimalusest ilmajäämisega tekitati

talle rahaliselt hüvitatavat kahju.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal, et kaebaja isikut arvestades ei saa kirjaliku pöördumise

esitamata jätmisest mööda vaadata. Kaebaja on ise märkinud, et ta on algatanud ca 20 haldusasja

(tl 36p). Isik, kes peab vajalikuks ning on ka suuteline esitama kohtusse nii palju kaebusi, peaks

olema ilmselgelt suuteline esitama vajadusel oma õiguste kaitseks ka kirjaliku pöördumise.

11. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et võrdluses muude kohtu menetluses

olevate haldusasjadega on käesoleva haldusasja probleem pigem vähetähtis ning on küsitav, kas

sellise vaidluse lahendamisele kohturessursi kulutamine on mõistlik. Sisuliselt nähtub kaebaja

seisukohtadest lihtsalt see, et ta ei ole rahul Tartu Vangla elukorraldusega ning üritab saavutada

kaebuste esitamisega endale sobivat elukorraldust (vt nt tl 35p-36p). Ringkonnakohus selgitab, et

kohus on eeskätt instants kaebaja õiguste kaitsmiseks nende tõsiseltvõetava rikkumise korral,

mitte vahend kaebajale sobiliku elukorralduse saavutamiseks.

12. Vanglale pole alust ette heita ka seda, et kinnipeetavad saavad juuksuriteenust liiga harva.

Halduskohus on leidnud, et 2 kuu ja 6 päeva vaheline intervall pakutavate

juukselõikamisvõimaluste vahel ei ole liiga pikk (halduskohtu otsuse p 13). Ringkonnakohus

nõustub selle seisukohaga.

13. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel oli kaebaja vabastatud.

14. Kaebaja taotlus, et kohus nõuaks vanglalt välja dokumendid, mis tõendaks, et vangla jätab ka

mingeid teisi taotlusi rahuldamata, jääb rahuldamata. Vaidlus käib asjas üksnes juuksuriteenusest

ilmajäämisega tekitatud kahju hüvitamise üle. See, kui vangla on kaebaja hinnangul käitunud ka

mõnes muus küsimuses õigusvastaselt, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene