2-13-30982/97 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Tsiviilasja number

2-13-30982

Määruse tegemise aeg ja koht

11. oktoober 2016. a, Tallinn

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Iko Nõmm, Ulvi Loonurm

Kohtuasi

Borgino Consulting Ltd hagi AS TKE Grupp

(pankrotis) vastu 11. juuni 2013. a võlausaldajate

üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks või

alternatiivselt tuvastada 11. juuni 2013. a üldkoosoleku

otsuse tühisus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 22. juuli 2016. a määrus menetluskulude

kindlaksmääramise kohta

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Borgino Consulting Ltd. määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Borgino Consulting Ltd. (registrikood 421715,

asukoht c/o Trident Trust Company (B.V.I) Limited

Trident Chambers, P.O.Box 146 Road Town, Tortola, Briti

Neitsisaared), lepinguline esindaja advokaat Sirle Kalma

Kostja AS TKE Grupp (pankrotis, registrikood 10540683),

pankrotitoimkonna esimees Svetlana Hatšaturjan

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Resolutsioon:

1. Tühistada Harju Maakohtu 22. juuli 2016. a määrus osas, milles maakohus

mõistis hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena rohkem kui 2315,40

eurot. Teha tühistatud osas uus lahend, millega jätta 2315,40 eurot ületavas

osas kostja taotlus menetluskulude kindlaksmääramiseks rahuldamata.

2. Määruse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses:

1) Rahuldada

AS TKE Grupp

(pankrotis) avaldus menetluskulude

kindlaksmääramiseks osaliselt.

2) Määrata kindlaks hüvitavate menetluskulude rahaline suurus ning mõista

Borgino Consulting Ltd.-lt välja AS TKE Grupp (pankrotis) kasuks

menetluskulud 2315,40 eurot, millest 2015,40 eurot on lepingulise esindaja

kulud ja 300 eurot on riigilõiv.

3) Ülejäänud osas jätta AS TKE Grupp (pankrotis) avaldus Borgino

Consulting Ltd.-lt menetluskulude väljamõistmiseks rahuldamata.

4) Määruse jõustumisest kuni täitmiseni tuleb Borgino Consulting Ltd.-l

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt (2315,40 eurot) tasuda viivist

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

3. Rahuldada Borgino Consulting Ltd. määruskaebus osaliselt.

4. Jätta Borgino Consulting Ltd. taotlus Maksu– ja Tolliametilt tõendi

väljanõudmiseks rahuldamata.

5. Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja

kättesaamisest alates.

Asjaolud

1. Borgino Consulting Ltd (hageja) esitas 21. juunil 2013. a Harju Maakohtule hagi AS

TKE Grupp (pankrotis) (kostja) vastu 11. juuni 2013. a võlausaldajate üldkoosoleku

otsuste kehtetuks tunnistamiseks või alternatiivselt tühisuse tuvastamiseks.

2. Harju Maakohus jättis 3. detsembri 2014. a otsusega hageja nõude kostja vastu 11.

juuni 2013. a võlausaldajate üldkoosoleku otsuse kehtetuks tunnistamiseks

rahuldamata ning rahuldas hageja alternatiivse nõude ja tuvastas, et kostja 11. juuni

2013. a üldkoosoleku otsus on tühine. Menetluskulud jäeti kostja kanda.

3. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 30. detsembri 2015. a otsusega maakohtu otsuse ja

tegi uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata, s.o ka hageja alternatiivse nõude.

Ringkonnakohus jättis maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud hageja kanda.

Riigikohus jättis 29. veebruari 2016. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse

võtmata. Riigikohus jättis kassatsiooniastme menetluskulud hageja kanda.

4. 15. aprillil 2016. a esitas kostja kohtule avalduse menetluskulude

kindlaksmääramiseks koos lisadega. Kostja palus hagejalt välja mõista lepingulise

esindaja tasu (1063,33+1675+3500=6238,33) ja riigilõivu (400 eurot), kokku 6538,33

eurot.

5. Menetluskulude nimekirja kohaselt osutas lepingulise esindajana Tamara Vologžanina

kostjale õigusabi 27,40 tunni ulatuses, Enno Heringson 9,65 tunni ulatuses

(tunnitasuga 110 eurot) ja Paul Varul 6,70 tunni ulatuses (tunnitasuga 250 eurot).

6. T.Vologžanina ei esindanud kostjat käesolevas menetluses mitte seadusliku

esindajana, vaid käsunduslepingu alusel lepingulise esindajana TsMS § 218 lg 1 p 2

mõttes. Tunnitasu suuruses pooled kokku ei leppinud, kuna õigusabilepingu

(käsunduslepingu) tingimuste kohaselt ei pea kostja T.Vologžaninale maksma

õigusabi eest mitte ajapõhiliselt, vaid tulemustasu põhimõttel. Pooled leppisid kokku,

et vaidluse kostja kasuks lahendamise korral on tulemustasu 3500 eurot (ilma

käibemaksuta), samas vaidluse kaotamise korral ei pidanud kostja T. Vologžaninale

õigusabi osutamise eest tasuma.

7. 28. aprillil 2015. a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul otsustati pidada

võlausaldajate ühistele huvidele vastavaks tsiviilasjas nr 2-13-30982 kantud õigusabi

kulusid summas kuni 7000 eurot. Viidatud otsus on vaadeldav kostja poolt otsuses

viidatud lepingulise esindajatega õigusabilepingute sõlmimise ja nende alusel kantud

kulude heakskiiduna TsÜS § 113 mõttes.

Hageja seisukoht

8. Hageja palus jätta kostja avaldus tervikuna rahuldamata.

9. PankrS § 83 lg 5 kohaselt osaleb pankrotivõlgniku otsuse kehtetuks tunnistamise hagi

läbivaatamisel kohtus pankrotivõlgniku nimel pankrotitoimkonna esimees. Kui

pankrotoimkonna esimees võtaks esindaja ka lihtsas kohtuasjas, kaotaks

pankrotitoimkonna institutsioon oma mõtte. Pankrotitoimkonna esimehel on võimalik

saada pankrotipesast toimkonna liikme tasu. Seega lepingu sõlmimine iseendaga on

vastuolus pankrotimenetluse põhimõtetega.

10. Pankrotitoimkonna esimehel ei ole ilma üldkoosoleku otsuseta õigust võtta endale

esindajaks advokaat. Antud nõusolek anti võlausaldajate üldkoosolekul alles 28.

aprillil 2015. a (ehk enne ringkonnakohtu istungit), mistõttu ei ole alust maksta

vandeadvokaat E. Heringsonile tasu.

11. Vandeadvokaat Paul Varulil puudus üldkoosoleku nõusolek esindada

pankrotivõlausaldajat käesolevas menetluses, mistõttu tema kulud tuleb täielikult jätta

välja mõistmata. Lisaks on tunnitasu 250 eurot ning sellises mahus õigusabile

kulutatud aeg ebamõistlik.

12. Hageja pidas põhjendatuks riigilõivu tasumist apellatsioonkaebuselt, kuid vaidles

vastu 18. veebruaril 2014. a ja 3. oktoobril 2014. a esitatud määruskaebustelt tasutud

riigilõivude osas.

Maakohtu määrus

13. Maakohus rahuldas kostja avalduse menetluskulude kindlaksmääramiseks osaliselt,

määras kindlaks hüvitavate menetluskulude rahaline suurus ning mõistis hagejalt

kostja kasuks välja menetluskulud 3435,40 eurot, millest 3135,40 eurot on lepingulise

esindaja kulud ja 300 eurot on riigilõiv, ning VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

ulatuses viivise menetluskuludelt lahendi jõustumisest kuni selle täitmiseni.

14. Maakohus leidis, et kostjal oli õigus kasutada lepingulise esindaja T.Vologžanina

õigusabiteenust. Maakohtu hinnangul ei reguleeri PankrS § 83 lg 5 otseselt ega

kaudselt küsimust selle kohta, kas pankrotitoimkonna esimees peab võlgniku

seadusliku esindajana esindama võlgnikku kohtumenetluses isiklikult või saab võlgnik

kasutada kohtumenetluses lepingulist esindajat. Samuti oli 28. aprillil 2015. a

toimunud kostja võlausaldajate üldkoosolek pidanud otstarbekaks T.Vologžaninaga

tasulise õigusabilepingu sõlmimist. Tulenevalt Riigikohtu 18. juuni 2014. a määrusest

tsiviilasjas nr 3-2-1-62-14 (p-d 13, 14) leidis maakohus, et menetlusosalise lepingulise

esindaja kulusid ei saa põhjendamatuks pidada üksnes seetõttu, et lepinguline esindaja

on samal ajal ka menetlusosalise seaduslik esindaja ning sama isik esindas

menetlusosalist nii seadusliku esindajana kui ka lepingulise esindajana. Maakohus

märkis, et kuna T.Vologžanina esindas kostjat lepingulise esindajana TsMS § 218 lg 1

p 2 mõttes, ei kohaldu antud juhul pankrotitoimkonna liikme tasu piirmäärad.

15. Tulenevalt 28. aprillil 2015. a toimunud võlausaldajate üldkoosolekul vastu võetud

otsusest õigusabi osutamise kohta, leidis maakohus, et ka kostja taotlus E. Heringsoni

ja Paul Varuli poolt teostatud õigusabitoiminguteks oli põhjendatud. Maakohus

nõustus kostja seisukohaga, et kuigi üldkoosoleku otsuses ei ole õigusteenuse osutajat

nimeliselt määratud, on otsuses selgelt väljendatud võlausaldajate tahe kasutada

tasulist õigusabiteenust.

16. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja T.Vologžanina poolt 12. augustil 2013.

a (3,20 tundi), 12. jaanuaril 2015. a (5 tundi) ja 20. veebruaril 2015. a (3 tundi)

sooritatud õigusabitoimingud olid vajalikud ja põhjendatud, kuid 24. jaanuari 2014. a,

18. veebruari 2014. a, 19. mai 2015. a ja 3. oktoobri 2014. a sooritatud

õigusabitoimingud ei olnud vajalikud ega põhjendatud, kuna kostja esitas viidatud

kuupäevadel põhjendamatud määruskaebused (määrustele, millel puudus

edasikaebeõigus). Maakohus märkis, et ka tulemustasu korral tuleb hinnata

õigusabikulude põhjendatust ja vajalikkust (Riigikohtu 13. novembri 2013. a määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13). Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja

T.Vologžanina poolt osutatud õigusabitoimingute vajalik ja põhjendatud ajakulu

kokku oli 11,2 tundi ning teenuse hind (100 eurot/tund) ei olnud ülemäära kõrge.

17. Maakohus leidis, et kostja lepingulise esindaja E.Heringsoni poolt osutatud

õigusabitoimingute vajalik ja põhjendatud ajakulu kokku oli 7,64 tundi ning teenuse

hind (110 eurot/tund) ei olnud ülemäära kõrge.

18. Võttes arvesse kostja esindaja P.Varuli teostatud õigusabitoiminguid ning menetluse

tulemuslikkust ja käiku pidas maakohus põhjendatud õigusabikuluks kokku 4,7 tundi.

Arvestades tsiviilasja kestvust ja keerukust, pidas maakohus antud kohtuasja puhul

kostja esindaja P.Varuli tunnihinda 250 eurot (ilma käibemaksuta) mõistlikuks ja

põhjendatuks.

19. Kostja kantud riigilõivude osas nõustus maakohus hagejaga, et 18. veebruaril 2014. a

ja 3. oktoobril 2014. a esitatud määruskaebustelt tasutud riigilõivud (kokku 100 eurot)

ei olnud põhjendatud kulu, kuna määruste peale, millele kostja esitas määruskaebused,

ei saanud edasi kaevata. Maakohtu hinnangul oli põhjendatud hagejalt välja mõista

12. jaanuaril 2015. a apellatsioonkaebuse eest tasutud riigilõiv 300 eurot.

Määruskaebus

20. Hageja vaidlustas määruse osas, milles maakohus kostja avalduse rahuldas.

21. Kaebuse kohaselt on maakohus ekslikult mõistnud hagejalt välja T.Vologžanina poolt

osutatud õigusteenuste kulu. Kostja seaduslik esindaja T.Vologžanina on kõik

dokumendid (12. augustil 2013. a, 24. jaanuaril 2014. a, 18. veebruaril 2014. a, 14.

mail 2014. a ja 12. jaanuaril 2015. a) allkirjastanud pankrotitoimkonna esimehena. Kui

ta oleks olnud kostja lepinguline esindaja, oleks ta pidanud ka seda

menetlusdokumentides kajastama ja esitama kohtule oma kvalifikatsiooni tõendava

dokumendi. Seetõttu on tagantjärgi menetluskulude kindlaksmääramise menetluses

lubamatu väita, et tegelikult osales pankrotitoimkonna esimees lepingulise esindajana.

22. Lisaks palus hageja kohtul välja nõuda Maksu– ja Tolliametilt töötamise registri

andmed T.Vologžanina kohta perioodil 1. jaanuar 2015. a kuni 21. veebruar 2015. a.

Alates 1. juulist 2014. a peab tööandja registreerima töötaja töötamise registrisse.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 25¹ lg 4 p 2 sätestab, et töötamise registrisse

kantakse võlaõigusliku lepingu alusel teenust osutava isiku andmed, kelle töötamisel

tekib maksukohustus Eestis. Kuivõrd T.Vologžanina on väidetavalt osutanud

õigusteenust käsunduslepingu alusel ja maakohtu poolt põhjendatuks peetud

menetlustoimingud on sooritatud peale 30. juunit 2014. a, pidi tööandja

T.Vologžanina töötamise registris registreerima.

23. Kostja lepingulise esindaja P.Varuli tunnitasu suuruse osas viitas hageja Riigikohus on

1. oktoobri 2013. a määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13, milles kolleegium on

lugenud mõistlikuks tunnitasuks 120 eurot ja Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a

määrusele tsiviilasjas nr 3-2-1-98-13, milles on peetud tavapäraseks tunnitasuks 147

eurot 49 senti (käibemaksuga). Väljamõistetud tunnihind ületab tavapärast tunnimäära

kaks korda. Hageja palus kohtul määrata lepingulise esindaja P.Varuli tunnitasuks

maksimaalselt 120 eurot.

24. Antud juhul ei ole kostja esitanud mitte ühtegi tõendit selle kohta, et menetluskulud

oleksid kantud. Vastupidi, kostja on kinnitanud, et poolte vahel kokkulepitud tähtaeg

ei ole veel saabunud.

25. Tulenevalt kostja ja T.Vologžanina väidetavast õigusabilepingust tuli esindajale

maksta tulemustasu põhiselt. Kuivõrd maakohus rahuldas hagi ja kokkulepitud

tulemust ei saabunud, siis ei pidanud kostja maakohtus kantud õigusabi osutamise

kulusid kandma.

Menetluse edasine käik

26. Kostja määruskaebusele osas seisukohta ei esitanud.

27. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu põhjendused

28. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 22. juuli

2016. a määrus tuleb menetlusõigusnormi rikkumise tõttu osaliselt tühistada ja

määruskaebus TsMS § 659, § 657 lg 1 p 2 ja § 667 lg 2 alusel osaliselt rahuldada.

TsMS § 659 ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus

maakohtu määruse õigsust osas, millega avaldus maakohtus rahuldamata jäeti ja mille

peale ei ole määruskaebust esitatud.

29. Määruskaebus on põhjendatud osas, milles maakohus mõistis hagejalt välja

T.Vologžanina kui lepingulise esindaja poolt kostjale osutatud õigusabi kulud 1120

euro suuruses summas. Selles osas tuleb maakohtu määrus tühistada. Muus osas

määruskaebuse väited maakohtu määruse muutmiseks ega tühistamiseks alust ei anna.

30. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses esitatud seisukohaga, et kohtul ei ole

põhjust vastaspoolelt välja mõista lepingulise esindaja kulusid, kui lepinguline

esindaja ei ole tõendanud oma kvalifikatsiooni (TsMS § 218 lg 1 p-d 1 ja 2). Kui isik

annab menetlusosalisele lepingulisel alusel nõu, ilma selleks õiguslikku

kvalifikatsiooni omamata, siis võib olla tegemist nõustajaga TsMS § 218 lg 1

tähenduses, kelle kulusid TsMS § 175 lg 2 teise lause kohaselt ei hüvitata. Kui

maakohus leidis, et tegemist on siiski lepingulise esindajaga, siis oleks kohus pidanud

esindajaks olemise lubatavust kontrollima hiljemalt menetluskulude

kindlaksmääramise faasis (vt ka Riigikohtu 13. juuni 2016. a määrus tsiviilasjas nr 3-

2-1-48-16, p 11). Asjakohane on hageja märkus, et kui kostja esindaja haridusnõuet

menetluse kestel ei kontrollitud, siis järelikult ei pidanud ka maakohus T.Vologžaninat

kostja lepinguliseks esindajaks.

31. Ainuüksi juriidilise kõrghariduse tõendamine ei muuda esindajat lepinguliseks

esindajaks ja seetõttu ei ole käesoleval juhul esindaja hariduse küsimusel primaarset

tähtsust. Hariduse tõendamisest olulisemaks tuleb pidada seda, et toimiku

materjalidest nähtuvalt on T.Vologžanina osalenud kohtumenetluses

pankrotitoimkonna esimehena ja on kõik menetlusdokumendid esitanud kostja

seadusliku esindajana. Lepingulise esindaja olemasolu oleks pidanud antud juhul

selguse huvides nähtuma menetlusdokumentide esitamisel, mille koostamiseks hüvitist

taotletakse. See tagab vastaspoolele võimaliku menetluskulu ettenähtavuse juhuks, kui

ta peab kohtulahendi alusel kandma teise menetlusosalise menetluskulud.

Menetluskulude kindlaksmääramisel on ettenähtavuse põhimõte olulise tähtsusega,

ning seda on rikutud, kui vastaspool saab alles menetluskulude kindlaksmääramise

staadiumis teada, et seadusliku esindaja asemel osutas kostjale õigusabi lepinguline

esindaja. Kuivõrd tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole T.Vologžanina osalenud

kohtumenetluses kostja lepingulise esindajana, on maakohus ebaõigesti leidnud, et

T.Vologžanina menetluses osalemisest on tekkinud kostjale selliseid kulusid, mida

hageja peaks hüvitama. Seega tuleb jätta kostja taotlus 1120 euro välja mõistmiseks

rahuldamata. T.Vologžanina osalemisega seotud kulude välja mõistmata jätmise tõttu

ei näe kolleegium vajadust rahuldada hageja taotlust Maksu- ja Tolliametilt töötamise

registri andmete kogumiseks.

32. Vastuseks hageja vastuväidetele kostja lepingulise esindaja P.Varuli tunnitasu suuruse

osas, märgib kolleegium, et menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lõike 1 järgi kohtu

diskretsiooniotsus, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui kohus

on ületanud diskretsioonipiire. Diskretsioonipiiride ületamist maakohtule antud

küsimuses ette heita ei saa. Maakohtu siseveendumuse kujunemine mõnevõrra

kõrgema tunnitasu hüvitamiseks on põhjendatud ja jälgitav ning määruskaebuses

esitatud väited ei anna alust tunnitasu suurust vähendada.

33. Vastuoluline on hageja seisukoht kulude tõendamise osas. Hageja on küll viidanud

asjakohasele Riigikohtu praktikale, mille kohaselt menetluskulude kindlaksmääramisel

lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise tingimuseks ei

ole asjaolu, et menetlusosalised on need kulud kandnud (vt Riigikohtu 13. novembri

2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 26), kuid asunud seejärel ebaõigele ja

vastuolulisele järelduse, et kulude kandmist peaks siiski tõendama. Lisaks hageja

viidatud Riigikohtu lahendile on Riigikohus sama seisukohta väljendanud ka 3. juunil

2013. a tsiviilasi nr 3-2-1-65-13 tehtud määruse p-s 18, milles on leitud, et kostja ei

pea tõendama, et ta on õigusteenuse eest esindajale maksnud. Kuivõrd viidatud

Riigikohtu lahenditest tulenevalt ei pea menetlusosaline kulude kandmist tõendama,

jääb arusaamatuks hageja etteheide, et kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et

menetluskulud oleksid kantud.

34. Ebaõige on ka hageja arusaamine maakohtus kantud menetluskulude kandmisest.

Arusaadavalt pidasid kostja ja tema esindaja tulemustasupõhise teenuse kokkuleppe

sõlmimisel silmas asjas lõplikust kohtulahendist lähtuvat tulemust. Kuivõrd

ringkonnakohus tühistas maakohtu 3. detsembri 2014. a otsuse ja tegi ise uue lahendi,

millega jättis hagi rahuldamata, siis ei saa kokkulepitud tulemuse saabumise

tuvastamisel lähtuda maakohtu tühistatud lahendist.

35. Eeltoodust tulenvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse väljamõistetud

menetluskulude hüvitise 1120 euro osas ja seega kuulub hagejalt kostja kasuks

menetluskuludena väljamõistmisele 2315,40 eurot (3435,40-1120).

36. Tulenevalt TsMS § 178 lg-st 2 võib menetluskulude kindlaksmääramise määruse või

selle täiendamise määruse peale esitada määruskaebuse menetluskulude

kindlaksmääramist taotlenud ja menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui kaebuse

hind ületab 200 eurot.

37. Määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Reet Allikvere

Iko Nõmm

Ulvi Loonurm