2-15-12947/50 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tsiviilasja number

2-15-12947

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.10.2016, Tallinn

Kohtukoosseis

Reet Allikvere, Ande Tänav, Kaupo Paal

Tsiviilasi

JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly

Müürsoo hagi Causa Õigusbüroo OÜ vastu rahalise

kohustuse 11 800 euro täitmise kehtetuks tunnistamise

ja summa tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Pärnu Maakohtu 15.04.2016 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Causa Õigusbüroo OÜ apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind

apellatsioonimenetluses

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kohtuistungi toimumise aeg

11 800 eurot

Hageja: JGC Forest OÜ (pankrotis, registrikood

11493655, asukoht Väike-Viigi 12, Haapsalu linn, 90502

Lääne maakond) pankrotihaldur Ly Müürsoo, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Kaimo Räppo

Kostja: Causa Õigusbüroo OÜ (registrikood 10955993,

asukoht Raudtee 83, 11613 Tallinn), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Margus Lentsius

21.09.2016

RESOLUTSIOON

Jätta Pärnu Maakohtu 15.04.2016 otsus muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

1. Apellatsiooniastme menetluskulud jätta kostja Causa Õigusbüroo OÜ kanda.

2. Mõista Causa Õigusbüroo OÜ-lt JGC Forest OÜ (pankrotis) kasuks välja

menetluskulud 540 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada

teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi

andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist.

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlusega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlust ei olnud esitatud põhjendamatult või

tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagiavalduse asjaolud ja hageja nõue

01.09.2015 esitas JGC Forest OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo (hageja) Pärnu

Maakohtule hagi Causa Õigusbüroo OÜ (kostja) vastu, milles palus rahuldada hagi ning

tunnistada kehtetuks JGC Forest OÜ (pankrotis) poolt kostjale arve nr 06/15 alusel rahalise

kohustuse täitmine summas 11 800 eurot ning nimetatud summa tagastamiseks JGC Forest

OÜ (pankrotis) pankrotivarasse. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt edastas 30.01.2015 AB Flivik Shippingu lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kaimo Räppo JGC Forest OÜ-le (pankrotis) pankrotihoiatuse seoses JGC

Forest OÜ (pankrotis) poolt AB Flivik Shipping esitatud arvete tasumata jätmisega.

10.03.2015 esitas JGC Forest OÜ (pankrotis) likvideerija Rein Vaiksaar Pärnu Maakohtule

pankrotiavalduse JGC Forest OÜ pankroti välja kuulutamiseks. Pärnu Maakohus võttis

12.03.2015 määrusega esitatud pankrotiavalduse menetlusse ja nimetas ajutiseks

pankrotihalduriks Ly Müürsoo. 28.04.2015 kuulutas Pärnu Maakohus välja JGC Forest OÜ

(pankrotis) pankroti ja määras pankrotihalduriks Ly Müürsoo.

JGC Forest OÜ (pankrotis) raamatupidamise dokumentidest nähtub, et JGC Forest OÜ

(pankrotis) on tasunud 09.03.2015 kassast Rein Vaiksaarele likvideerija tasu summas 5665

eurot ja Causa Õigusbüroo OÜ-le arve 06/15 alusel 11 800 eurot. Causa Õigusbüroo OÜ arve

tasumise ajal oli JGC Forest OÜ (pankrotis) maksejõuetu. Hageja leidis, et Causa Õigusbüroo

arve 06/15 summas 11 800 eurot tasumine kahjustas teiste võlausaldajate huve, kuna Causa

Õigusbüroo OÜ sai enda nõude täielikult rahuldatud väljaspool pankrotimenetlust olukorras,

kus JGC Forest OÜ-l (pankrotis) ei jätkunud vara kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks.

Sellest tulenevalt ei olnud teistel võlausaldajatel võimalik varem sissenõutavaks muutunud

nõudeid rahuldada, kuivõrd võlgnikul puudus vara, mille arvel seda teha. Asjaolu, et

võlgnikul puudus vara, on likvideerija ja likvideerimisteenust osutanud ning raha saanud

kostja kinnitanud. JGC Forest OÜ (pankrotis) likvideerija Rein Vaiksaar Causa Õigusbüroo

OÜ seadusliku esindajana ei ole pankrotihaldurile esitanud lepingut, mille alusel isiklikult

ja/või Causa Õigusbüroo vahendusel likvideerimisteenust osutati, millises tasus kokku lepiti

vms. Hageja oli arvamusel, et makstes lähedastele isikutele enam kui kümnekordset hinda

likvideerimisteenuse eest ja tehes seda eelisjärjekorras võrreldes teiste võlausaldajatega, on

JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldajate huve kahjustatud.

26.02.2016 pärast eelistungit esitatud täiendavas seisukohas leidis hageja, et makstes üks päev

enne pankrotiavalduse esitamist ja kolm päeva enne ajutise halduri nimetamist 11 800 euro

suuruse arve 10 päeva enne tasumise tähtpäeva, kus mõlema poole esindajana tegutses Rein

Vaiksaar, isik teadis või pidi teadma, et kahjustab sellega teiste JGC Forest OÜ (pankrotis)

võlausaldajate huve. Hageja kahjud pankrotimenetluses tähendavad kahju võlausaldajatele

pankrotimenetluse mõtet ja eesmärke silmas pidades. Hageja oli seisukohal, et juhul, kui

antud rahalist kohustust ei oleks ühele võlausaldajale, lähikondsele, kes teadis

maksejõuetusest, tehtud, siis ei oleks tekkinud teistel võlausaldajatel kahju.

Kostja vastuväited

Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et

likvideerimismenetluse kulude eest tasumine ei kahjusta äriühingu võlausaldajate huve.

Hagiavalduse täienduses on hageja põhistanud võlausaldajate huvide kahjustamist väitega, et

kostja sai enda hiljem tekkinud nõude täielikult rahuldatud väljaspool pankrotimenetlust

olukorras, kus äriühingul ei jätkunud vara kõigi võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Isegi,

kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on

varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja nõue, ei peeta seda iseenesest

teiste võlausaldajate kahjustamiseks. Kostja hinnangul PankrS § 113 eesmärk ei ole lubada

kõikvõimalike rahaliste kohustuste tagasivõitmist. Kostja asus seisukohale, et

likvideerimismenetluse kulude hüvitamine on üks nendest kohustustest, mille täitmine PankrS

§ 113 lg 1 p 2 alusel tagasivõitmisele ei kuulu. Mõlemapoolne täitmine on toimunud kuue kuu

jooksul enne ajutise halduri nimetamist. Likvideerija tegi vajaliku ja mahuka töö,

likvideerimismenetluses kanti arvestatavaid kulusid ning nende hüvitamine ei saanud

kahjustada võlausaldajate huve. Osaühingu tegevuse lõpetamisel on likvideerimine ÄS §-st

205 tulenevalt kohustuslik. Kuna likvideerimismenetluse läbiviimine oli võlgniku

majandustegevuse lõpetamiseks möödapääsmatult vajalik, siis on osutatud teenuse ja kantud

kulude eest tasumine kohustus, mille täitmine ei kuulu olemuslikult PankrS § 113 lg 1 p 2

alusel tagasivõitmisele.

Kostja leidis, et äriühingutel puudub ühine majanduslik huvi, mistõttu ei ole alust neid lugeda

lähikondseteks. Pelgalt faktist, et ühe ärihingu juhatuse liige ja teise likvideerija olid samad

isikud, selleks kostja arvates ei piisa. Liiati taotleb hageja vaid rahalise kohustuse täitmise

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamist. Selliselt ei ole hagiga võimalik saavutada hageja

soovitud eesmärki – pankrotivara suurendamist.

Pärast eelistungit 02.03.2016 esitatud seisukohas leidis kostja, et hageja 26.02.2016

seisukohad on vastuolus 16.02.2016 eelistungil ja varasemas menetluses avaldatuga. Hageja

on menetluse algusest peale nõudnud vaid rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist PankrS §

113 alusel. Kostja hinnangul kohus ei saa otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid,

mida ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Nõue peab hagiavalduses olema esitatud selliselt,

et seda saaks hagi rahuldamise korral täita. Hageja näeb vaidluse keskse küsimusena rahalise

kohustuse täitmise lubatavust, mitte väljamakse aluseks olnud tehingu asjaolusid, sh

likvideerimismenetluse kulude kandmise kokkuleppe sõlmimine või kulude suuruse

kujunemine. Hageja ei ole esitanud tehingu tagasivõitmise nõuet, vaid üksnes rahalise

kohustuse tagasivõitmise nõude. Väide, et likvideerimismenetluse kulud on tõendamata, ei ole

asjakohane, sest hageja ei nõua lepingu kehtetuks tunnistamist. Kostja märkis, et ei anna

nõusolekut hagi muutmiseks. Kohus on määranud eelmenetlust lõpetavaks tähtajaks

02.03.2016. Hagi muutmise lubamine põhjustaks menetluse venimise. Viited PankrS §-le

110-112 ja §-le 114 ning nendes sätestatud tagasivõitmise alustele on menetluses uued.

Hageja ei ole vaidlustanud alustehingut. Seega on vaidluse esemeks vaid väljamakse

tegemine, mitte kulude kandmise kokkulepe ega selle tingimused.

Kostja ei nõustunud hagejaga, et võlausaldajate olemasolu ei ole käesoleva vaidluse

lahendamisel oluline. Võlausaldajate puudumise korral ei ole täidetud PankrS § 109 lg-s 1

sätestatud tagasivõitmise esimene eeldus – võlausaldajate kahjustamine. Flivik Shipping AB

nõudele vaieldi nõuete kaitsmise koosolekul vastu. Võlausaldaja ei pöördunud oma nõude

kaitseks kohtusse. Sellega on Flivik Shipping AB kaotanud pankrotivõlausaldaja positsiooni.

Liiati ei ole Flivik Shipping AB senini esitanud mitte üheski menetluses objektiivseid

tõendeid nõude olemasolu ja põhjendatuse kohta. Üksnes võlanimekirjas sisaldumise tõttu ei

saa eeldada nõude olemasolu.

Maakohtu otsus

15.04.2016 otsusega rahuldas Pärnu Maakohus hagi ja tunnistas kehtetuks JGC Forest OÜ

(pankrotis) poolt 09.03.2015 kostjale arve nr 06/15 alusel täidetud rahalise kohustuse summas

11 800 eurot ja kohustas kostjat tagastama rahalise kohustuse täitmisena saadud 11 800 eurot

JGC Forest OÜ-le (pankrotis). Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ja mõistis kostjalt

JGC Forest OÜ (pankrotis) kasuks välja menetluskulud summas 2150 eurot, s.o 650 eurot

hageja tasutud riigilõiv ja 1500 eurot hageja õigusabikulud.

Kohtule esitatud hagiavaldusega soovib hageja JGC Forest OÜ (pankrotis) poolt kostjale

rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamist. Nimelt nähtub JGC Forest OÜ (pankrotis)

raamatupidamise dokumentidest, et JGC Forest OÜ (pankrotis) on tasunud 09.03.2015 kassast

saadud sularahaga kostja arve 06/15 eest kokku summas 11 800 eurot.

Pankrotiseaduse (PankrS) § 113 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks rahalise

kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne ajutise halduri

nimetamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või

üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja

võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. PankrS § 113 lg 2 alusel

eeldatakse võlgniku lähikondse puhul, et ta võlgniku maksejõuetust teadis. Kohus ei

nõustunud hagejaga selles, et rahalise kohustuse täitmine oleks toimunud lähikondsete vahel,

sest hageja ei ole ka põhjendanud, mille alusel saaks kohus lugeda võlgniku lähikondseks

PankrS § 117 lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku (PankrS § 117 lg 3).

Asjaolu, et likvideerijaks ja võlausaldaja juhatuse liikmeks on üks füüsiline isik ei ole piisav,

sest puuduvad võlgnikuga (hagejaga) seotud ärilised või majanduslikud suhted.

Vaidlust ei ole selles, et 30.01.2015 esitas võlausaldaja AB Flivik Shipping võlgnikule JGC

Forest OÜ-le (pankrotis) pankrotihoiatuse ja et 10.03.2015 esitas JGC Forest OÜ (pankrotis)

likvideerija Rein Vaiksaar Pärnu Maakohtule pankrotiavalduse, sest JGC Forest OÜ

(pankrotis) oli 2015. aasta märtsiks muutunud maksujõuetuks. Pärnu Maakohus võttis

12.03.2015 määrusega menetlusse JGC Forest OÜ (pankrotis) poolt esitatud pankrotiavalduse

ja nimetas ajutiseks halduriks Ly Müürsoo. Seega on rahalise kohustuse täitmine kostjale

toimunud vahetult enne ajutise halduri nimetamist, millega on täidetud PankrS § 113 lg 2 p 1

sätestatud eeldused, so kohustuse täitmine 3 kuud enne ajutise halduri määramist ja teiseks

asjaolu, et kostja juhatuse liige Rein Vaiksaar oli hageja likvideerijana kostjale tasu makstes

teadlik JGC Forest OÜ (pankrotis) maksejõuetusest. Kohus leidis, et R. Vaiksaar pidi

likvideerijana olema teadlik hageja halvast majanduslikust olukorrast ja olles saanud

30.01.2015 pankrotihoiatuse, pidi likvideerijale R.Vaiksaarele olema ka teada

võlausaldajatele kohustuste täitmise võimatus, mis tõigi lõppkokkuvõttes kaasa

pankrotiavalduse esitamise kohustuse. JGC Forest OÜ (pankrotis) likvideerija R.Vaiksaar on

09.03.2015 esitatud kostja 09.03.2015 arve nr 06/15, mille tasumise tähtaeg oli 19.03.2015,

tasunud kostjale R. Vaiksaare isikus juba 09.03.2015. Kohtu hinnangul on kõnealuse arve eest

tasutud nii enne täitmise tähtpäeva kui üht võlausaldajat teistele eelistades.

PankrS § 109 lg 1 alusel tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §-des 110–114

sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. Kohus nõustus hageja seisukohaga,

mille järgi on võlausaldajate ühiseid huve kahjustatud. 10.03.2015 kohtule esitatud võlgniku

pankrotiavaldusest, mis on allkirjastatud R. Vaiksaare poolt, nähtub, et JGC Forest OÜ-l on

„[…] võlgu üle 250 000 euro, vara puudub.“ Samuti nähtub Pärnu Maakohtule 15.05.2015

tsiviilasjas nr 2-15-3807 esitatud pankrotihalduri aruandest, et pankrotivõlgniku varaks oli

kassajääk 1000 eurot ja kuni 3 eurot võlgniku pangakontodel. Kohtule on esitatud ajutise

halduri aruanne koos lisadega, millest nähtub, et JGC Forest OÜ teadaolevad kohustused

seisuga 06.04.2015 olid kokku vähemalt 365 614,55 eurot. Seega on likvideerija R. Vaiksaar

09.03.2015 oma tegevusega muutnud JGC Forest OÜ (pankrotis) sisuliselt varatuks, millega

on likvideerija poolt JGC Forest OÜ maksejõuetust süvendatud veelgi. Kostjale makstud

summast oleks saanud tasuda mitmele väiksemale võlausaldajale, nt töötajatele saamata

jäänud töötasu (11 982 eurot) ja võlgnevused tarnijatele (7128 eurot), selle asemel on

likvideerija võtnud JGC Forest OÜ kassast ära raha kuludeks, millel puudub seos JGC Forest

OÜ (pankrotis) tegevusega.

Kohus ei nõustunud kostja seisukohaga, mille järgi likvideerimismenetluse kulude hüvitamine

on iseenesest üks nendest kohustustest, mille täitmine PankrS § 113 lg 1 p 2 alusel

tagasivõitmisele ei kuulu. Tagasivõitmisel tuleb arvestada seda, kas tehing, millest tekkinud

võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks (RKHKo nr 3-2-1-58-03, p 9,

nr 3-2-1-21-09, p 16). Kohus on 16.02.2016 teinud eelistungil kostjale ettepaneku esitada

kohtule seisukohad ja tõendid, millest saaks kohus veenduda, et tegemist oli

likvideerimismenetlusega seotud ja seetõttu äriühingule vajalike kuludega. Veelgi enam,

võttes arvesse kostja poolt eelistungil väidetud nn „krediidisarnast õigussuhet“ hageja ja

kostja vahel, millega viimane võttis likvideerimismenetluse kestel nii pankrotimenetluses kui

ka kohtumenetluses tuvastamata hageja kohustused enda kanda, ei ole tsiviilasjas tõendatud,

et need kulud olid olemas ja et need olid seotud hageja jaoks vajalike tegevustega, mille eest

hageja 09.03.2015 kostjale maksis. Kostja on kohtu ettepanekut tõendite esitamiseks

ignoreerinud. Kohus leidis, et kõnealuse makse tegemine ei olnud tavaline majandustegevus,

mis oleks olnud vajalik JGC Forest OÜ (pankrotis) tegevuse säilitamiseks ja käigus

hoidmiseks, seega on kohtu hinnangul põhjendamatute kulude hüvitamisega kahjustatud teiste

võlausaldajate huve.

Kohus ei nõustunud kostjaga ka selles, et hageja nõue on vastuolus tagasivõitmise instituudi

olemusega, sest rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korral tekib kostjal eesõigusnõue

pankrotivõlgniku vastu. Võlausaldajate võrdse kohtlemise kaalutlustel tuleb rahalise

kohustuse täitmise tagasivõitmise korral võlausaldajale PankrS § 119 lg 4 alusel tagastada

tehingu alusel üleantu või hüvitada selle väärtus rahas, kui võlausaldaja ei teadnud ega

pidanud kohustuse täitmist vastu võttes teadma, et võlgnik kahjustab täitmisega teiste

võlausaldajate huve (RKHKo nr 3-2-1-124-13, p 10). Käesoleval juhul on aga tegemist

olukorraga, kus võlausaldaja, kostja, pidi olema teadlik, et võlgnik kahjustab täitmisega teiste

võlausaldajate huve, millega on õigustatud seada nimetatud võlausaldaja võlgniku

pankrotimenetluses n.ö tavavõlausaldaja positsiooni, mil ta saab nõuda üleantu eest hüvitist

pankrotivõlausaldajana PankrS § 119 lg 5 järgi.

Kostja on leidnud ka, et võlausaldajate puudumise korral ei ole täidetud PankrS § 109 lg-s 1

sätestatud tagasivõitmise esimene eeldus – võlausaldajate kahjustamine. Väidetavalt ei ole

võlausaldaja Flivik Shipping AB nõudele vaielnud nõuete kaitsmise koosolekul vastu. Kohus

märkis, et lähtub asjaolust, et Pärnu Maakohtu 28.04.2015 määrusega kuulutati välja hageja

JGC Forest OÜ pankrot, sest hageja suhtes esitatud võlausaldajate nõuded olid suuremad kui

hagejal oli vara, seetõttu oli ka püsiv maksejõuetus välja kujunenud. Kohus leidis, et käesolev

menetlus ei ole see menetlus, kus kohus peaks hindama nõuete olemasolu ja kui paljudel

võlausaldajatel on õnnestunud enda nõudeid tunnustatud saada. Kohus on hageja poolt

esitatud ajutise halduri aruande ja võlausaldajate poolt esitatud nõuete alusel veendunud, et

võlausaldajad on olemas ja neil on nõuded JGC Forest OÜ (pankrotis) suhtes. Pärnu

Maakohtu 28.04.2015 määrus on jõustunud ja käesoleval ajal jätkatakse tsiviilasjas nr 2-15-

3807 pankrotimenetlust, seega on pankrotihalduril põhjendatud huvi esitada PankrS § 109 ja §

113 järgi kvalifitseeritavaid nõudeid tagasivõitmiseks, kui rahaliste kohustuste täitmised on

võlausaldajate ühiseid huve kahjustanud.

Menetluskulude jaotuse osas märkis kohus TsMS § 162 lg-le 2 ja § 163 lg-le 1 tuginedes, et

kuna kohus rahuldab hagi, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda.

Hageja on 23.03.2016 esitanud kohtule menetluskulude hüvitamise taotluse, mille järgi on

hageja menetluskulud käesolevas tsiviilasjas kokku 4870 eurot. Menetluskulud koosnevad

kulutustest lepingulisele esindajale ilma käibemaksuta summas 3970 eurot (õigusteenus 33

tunni ja 5min ulatuses hinnaga 120 eurot tund millele lisandub käibemaks) ja hagiavalduselt

tasutud riigilõivust summas 900 eurot. Hageja kinnitas, et kõik kulud on kantud seoses

käesoleva tsiviilasja menetlemisega. Kostja esitas 01.04.2016 seisukoha, mille järgi on hageja

tsiviilasja nr 2-15-12947 raames esitanud menetluskulude nimekirja ja kuluaruande nii

02.10.2015 kui ka 23.03.2016. Esitatud dokumendid on vastuolulised ja sisaldavad

ebatäpsusi. Kohus kohustas 04.04.2016 pooli esitama kohtule menetluskulusid tõendavaid

dokumente. Hageja selgitas, et vastuolu tema poolt menetluses esitatud menetluskulude

nimekirjade kannetes tulenevad inimlikust eksimusest andmete sisestamisel. Nimelt on hageja

esindaja advokaadibüroo oktoobri alguses 2015 üle läinud uuele ajaarvestusprogrammile ning

andmete kandmisel ühest andmebaasist teise on tegevused omavahel liidetud ja kantud

erineva kuupäeva alla. Hageja esitas kohtule Mercatoria Advokaadibüroo 23.03.2016 arve

20160206 summas 3970 eurot, millele lisandub käibemaks summas 794 eurot (kokku 33h ja

5min, tunnimaksumus 120 eurot).

13.04.2016 seisukohas leidis kostja, et arve nr 20160206 alusel ei ole võimalik kostjalt hageja

kasuks menetluskulusid välja mõista. Arve on koostatud tagantjärgi, see on allkirjastamata ja

ilmselgete võltsimistunnustega. Hageja ei ole tõendanud kulude kandmist.

Kohus leidis, et kohtule esitatud arve hagejale on piisav hageja menetluskulude tõendamiseks.

Kostja märgitud asjaolud, et arve fail on vale kuupäevaga jne ei väära kohtu järeldust. Kohtu

hinnangul on hageja loetletud toimingud osaliselt põhjendatud. Hagi esitamist ja sellele

järgnenud täiendamisi tuleb käsitleda koos. Põhjendatud ajakuluna näeb kohus mitte rohkem

kui 4 tundi. Kohtule esitatud esialgne hagiavaldus oli suurte puudustega, sellele järgnenud

puuduste kõrvaldamise seisukohad kordasid varasemat, seejuures ei olnud hageja esitanud

määruses nõutud seisukohti. Arvestades seisukohtade asjakohasust ja argumentatsiooni vähest

sisukust ei ole 27.08.2015-17.09.2015 põhjendatud ajakuluna aktsepteeritav üle 10 tunni tööd.

Menetluskulude nimekirjas märgitud toimingud 14.12.2015 kuni 23.03.2016 on põhjendatud

ajakulu ja tuleb arvestada hageja menetluskuluna. Tunniarvestus ei ole viimati nimetatud

toimingute puhul ülepaisutatud ja vastab tehtud tööle. Kohus leidis, et põhjendatud ajakuluna

ei saa arvestada 08.10.2015 kuni 25.11.2015 hageja määruskaebuse koostamist ja selle

esitamist Tallinna Ringkonnakohtule. TsMS § 169 lg 3 alusel jätab kohus vaidlustamisega

seotud menetluskulud hageja kanda, sest esitatud määrusekaebused ja sellega kaasnenud

taotlused olid ilmselgelt põhjendamatud.

Hageja ei ole TsMS § 174 lg-st 10 alusel kohtule kinnitanud, et ta ei saa tekkinud kuludelt

käibemaksu tagasi arvestada, seetõttu kohus ei arvestanud hagejale esitatud arvel märgitud

käibemaksu. Kohus mõistis kostjalt hageja JGC Forest OÜ (pankrotis) kasuks välja riigilõivu

summas 650 eurot (hagiavalduselt tasutud 600 eurot ja põhjendatud määruskaebuselt tasutud

riigilõiv 50 eurot). Põhjendamatust edasikaebamiselt tasutud riigilõiv jääb hageja enda kanda

(TsMS § 169 lg 3). Kohus leidis, et hageja taotluses nimetatud kulud on osaliselt põhjendatud

ja menetluskulude hüvitamise taotluses nimetatud toimingud on olnud osaliselt vajalikud,

töötunni maksumus vastab keskmisele tunnihinnale, so 120 eurot/h. Seega on põhjendatud

ajakulu 12 tundi ja 30 minutit. Kohus rahuldas hageja menetluskulude hüvitamise taotluse

summas 1500 eurot.

Apellatsioonkaebus

16.05.2016 esitatud apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada Pärnu Maakohtu 15.04.2016

otsuse ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja kõik menetluskulud nii maa- kui

ringkonnakohtus hageja kanda.

Maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et JGC Forest OÜ-l (pankrotis) oli võlausaldajaid ning

kostjale likvideerimiskulude hüvitamine kahjustas nende huve. Kostja vaidlustas esimese

astme kohtu menetluses hageja väited võlgniku maksejõuetuse ja pankrotivõlausaldajate

olemasolu kohta. Kostja vaidlustas väite, justkui vastutas pankrotivõlgnik kinnipeetud

kaubalaadungi eest ning samuti väite, et Rootsi vahekohus on teinud otsuse pankrotivõlgniku

kahjuks. Maakohus oleks asja lahendamisel pidanud hindama võlausaldajate olemasolu ega

saanud lähtuda vaid pankrotimäärusest ja asjaolust, et praegu pankrotimenetlus jätkub.

Ainuüksi pankroti väljakuulutamise faktist ei järeldu võlausaldajate olemasolu. Maksejõuetust

ei saa pankroti väljakuulutamise tõttu eeldada, kuna välistatud ei ole maksejõulise isiku

pankroti väljakuulutamine (RKTKm 23.03.2016 nr 3-2-1-12-16). Seadusandja on ette näinud

regulatsiooni ka olukordadeks, kui pankroti alus menetluse kestel ära langeb (PankrS § 159).

JGC Forest OÜ (pankrotis) suurvõlausaldaja AB Flivik Shipping nõude põhjendatust ei ole

vaatamata pankrotimenetluses kehtivale uurimisprintsiibile sisuliselt hinnatud. Hageja ei ole

käesolevas menetluses vaidlustanud kostja väiteid võlausaldajate puudumise kohta, vaid

üksnes korranud, et võlgniku maksejõuetust tuleb eeldada ja vastupidise tõendamiskoormis

lasub kostjal. Kostja jääb esimese astme kohtus esitatud vastuväidete juurde seoses

võlausaldajate puudumisega. Kui pankrotivõlgnikul ei ole ühtegi võlausaldajat, puudub

tehingu tagasivõitmise esmane PankrS § 109 lg 1 järgne alus – võlausaldajate kahjustamine.

Kohus tegi hagejale 16.02.2016 kohtuistungil ettepaneku tõendada, et hagejale on kahju

põhjustatud. Hageja tõendeid ei esitanud.

Maakohus on ebaõigesti sisustanud JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldajate kahjustamist

sellega, et kostjale makse tegemisega ei suutnud võlgnik enam teha makseid teistele

võlausaldajatele. Selline põhjendus üksnes kordab PankrS § 113 lg 1 p-s 2 nimetatud makse

tagasivõitmise ühte eeldust – ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Ka siis, kui kostjat on talle

võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või

samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste

võlausaldajate kahjustamiseks. Võlausaldajate huvide riiveta ei eksisteeri tagasivõitmise

nõuet. Sama seisukohta on korduvalt väljendanud Riigikohtu tsiviilkolleegium (RKTKo nr 3-

2-1-43-07, p 9, RKTKo nr 3-2-1-58-03, p-d 8-9).

Samuti leiab kostja, et vaidlustatud lahendi põhjendav osa on vastuoluline ning pooli on

menetluses koheldud ebavõrdselt. Kostja märgib PankrS §-le 113 osundades, et rahalise

kohustuse täitmise tagasivõitmine eeldab, et täidetud kohustus (aluskohustus) on olemas ja

kehtiv. Seega eeldavad hageja poolt menetluses esitatud nõue ja seisukohad kehtiva

aluskohustuse olemasolu. Hageja kinnitas menetluses selgesõnaliselt, et ei vaidlusta käsutuse

aluseks olnud kohustustehingut. Poolte vahel puudus vaidlus osas, et likvideerimismenetluse

kulud olid kostja poolt kantud ning pankrotivõlgnikul tuli need hüvitada. Otsuses on kohus

üllatuslikult järeldanud, et kostjale kulude hüvitamine oli põhjendamatu ja tõendamata on, et

tegemist oli vajalike kuludega, mis olemas olid. Kostja vaidlustab maakohtu järelduse. Väär ja

asjassepuutumatu on maakohtu märkus, mille kohaselt muutis likvideerija äriühingu varatuks

või süvendas maksejõuetust. TsMS 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud

asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Hageja esitas PankrS § 113 lg 1 p-le 2

tuginedes rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise nõude. Poolte vahel puudus vaidlus, et

tagasivõitmise formaalne eeldus on täidetud – rahaline kohustus täideti kostjale vähem kui

kolm kuud enne ajutise halduri nimetamist võlgnikule. Maakohtu poolt üksnes kostjale

tõendite esitamata jätmise etteheitmine on vastuolus TsMS §-s 7 sätestatud võrdõiguslikkuse

printsiibiga. Tõendamiskoormis lasus esmalt hagejal. Ainult väljamakse tegemine ei

kahjustanud võlausaldajaid. Kostja jääb 18.11.2015 menetlusdokumendi p-des 6 ja 7 esitatud

seisukoha juurde. Maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormise, asudes seisukohale, et

kostja pidanuks tõendama kulude vajalikkust. Tõendamiskoormise ümberjaotumist

tavapärasest, TsMS § 230 lg-s 1 sätestatust, maakohus pooltega arutanud ei ole. Kostjal ei

olnud kohustust asuda tõendama kohustustehingu tingimusi ega kantud kulude vajalikkust.

Vaidluse esemeks ei ole küsimus sellest, kas makse tegemise aluseks olev kohustustehing oli

kehtiv või kooskõlas võlausaldajate huvidega. Maakohus on väljunud nõude piiridest, andes

hinnangu alustehingu kehtivusele ja kulude vajalikkusele (TsMS § 439). PankrS § 113 alusel

toimingu tagasivõitmisel ei tunnista kohus kehtetuks mitte tehingut, vaid soorituse (rahalise

kohustuse täitmise). PankrS § 110 on üldnormiks §-dele 111, 112 ja 114, kuid mitte §-le 113,

sest nimetatud säte ei reguleeri tehingu tagasivõitmist (RKTKo 19.12.2007.a nr 3-2-1-115-07,

p 17). Käesoleva tsiviilasja esemesse ei kuulunud küsimus likvideerimismenetlusega

kaasnenud kulude suuruse ega põhjendatuse kohta.

Vaidlustatud otsuse punktis 4.3 märgitu, justkui pidanuks kostja kohustuse täitmist vastu

võttes olema teadlik, et kahjustab võlausaldajate huve, on kohtu varasema seisukohaga

vastuolus. Nimelt on maakohus eelnevalt tuvastanud, et kostja ja pankrotivõlgnik ei ole

lähikondsed. Kostja jääb seisukohale, et rahalise kohustuse tagasivõitmise korral omandab ta

PankrS § 119 lg 4 alusel nõude pankrotivõlgniku vastu, mis tuleb hüvitada PankrS § 146 lg 1

kohaselt.

Kostja vaidlustab menetluskulude väljamõistmise hageja kasuks, leides, et kohus on käitunud

vastuoluliselt ja kohelnud pooli ebavõrdselt, lugedes Advokaadibüroo RS Mercatoria arve

menetluskulude kandmist tõendavaks dokumendiks. Kohus kohustas 04.04.2016 nii hagejat

kui kostjat esitama kulude kandmist tõendavad dokumendid. Hageja keeldus

maksekorralduste esitamisest ning piirdus arve esitamisega, viidates Riigikohtu

seisukohtadele kohtuasjas nr 3-2-1-154-15. Kostja leiab, et hageja esitatud arve ei saa olla

koostatud sellel märgitud ajal ega selles märgitud sisus ning kostja jääb 13.04.2016

menetlusdokumendis esitatud kriitika juurde. Kui arve oli väljastatud juba 23.03.2016, siis

jääb arusaamatuks hageja 08.04.2016 tähtaja pikendamise taotlus põhjusel et kliendiga on

vaja kooskõlastada kuludokumentidega seonduvat. Arvelt puuduolev järjekorranumber ja

numeratsioon annab piisavalt alust kahelda arve originaalsuses ning hageja kulude kandmise

kohta antud kinnituse tõesuses. Liiati on arve esitatud väidetavalt alates 27.08.2015 osutatud

õigusteenuse eest. Advokaadibüroo RS Mercatoria ei esindanud hagejat 2015. aastal, vaid

alles alates 26.02.2016. Hageja ei ole kirjeldatud menetluskulusid kandnud, kuna pankrotivara

hulgas puuduvad rahalised vahendid sellises suurusjärgus arve tasumiseks. Pankrotimenetluse

raugemise vältimiseks tasus Advokaadibüroo Kaimo Räppo OÜ kohtu deposiiti 2500 eurot,

sellest vähemalt 1005 eurot on tasutud ajutise halduri kulude katteks. Hageja väite kohaselt

saabub käesoleva nädala pühapäeval 4764 euro suuruse arve tasumise tähtpäev, mis ei ole

eluliselt usutav. Lisaks vaidlustab kostja määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu (50

eurot) kostjalt väljamõistmise. Esiteks ei sisaldunud sellist kuluartiklit hageja menetluskulude

nimekirjas. Teiseks on hagejal õigus taotleda TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel riigilõivu

tagastamist. Kostjal ei ole kohustust hüvitada lõivu, mille tagastamist hageja saab taotleda.

Vastus apellatsioonkaebusele

Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 15.04.2016 otsus

on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks.

Kooskõlas TsMS § 657 lg 1 p-ga 1 tuleb maakohtu otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Apellatsioonkaebuses on kostja seisukohal, et maakohus oleks pidanud hindama

võlausaldajate olemasolu ega saanud lähtuda vaid pankrotimäärusest ja asjaolust, et praegu

pankrotimenetlus jätkub. Seejuures märgib kostja Riigikohtu lahendile nr 3-2-1-12-16

viidates, et maksejõuetust ei saa pankroti väljakuulutamise tõttu eeldada, kuna välistatud ei

ole maksejõulise isiku pankroti väljakuulutamine. Kostja jääb maakohtu menetluses esitatud

seisukoha juurde seoses pankrotivõlgnikul võlausaldajate puudumisega ja märgib, et kui

pankrotivõlgnikul ei ole ühtegi võlausaldajat, puudub tehingu tagasivõitmise esmane

pankrotiseaduse (PankrS) § 109 lg 1 järgne alus – võlausaldajate kahjustamine.

Ringkonnakohus kostja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Ringkonnakohtu hinnangul on

maakohus vaidlustatud otsuses seoses kostja väidetega võlausaldajate puudumisest õigesti

lähtunud asjaolust, et Pärnu Maakohtu 28.04.2015 määrusega kuulutati välja JGC Forest OÜ

pankrot, sest võlgniku suhtes esitatud võlausaldajate nõuded olid suuremad kui hagejal oli

vara. Ringkonnakohus on sarnaselt maakohtule seisukohal, et tagasivõitmisel saab

maksejõuetusest lähtuda ja selle alusel võib maksejõuetuse tõendatuks lugeda. Selleks, et

asuda vastupidisele seisukohale, pidanuks kostja esitama tõendid, mille alusel oleks kohus

saanud jõuda veendumusele, et pankrotivõlgnik on maksejõuline.

Toodust erinevale seisukohale ei võimalda jõuda ka kaebuses viidatud Riigikohtu lahendis nr

3-2-1-12-16 avaldatud seisukohad. Nimelt on Riigikohus osundatud lahendis selgitanud, et

kuigi PankrS § 31 lg 4 järgi eeldatakse võlgniku enda poolt esitatud pankrotiavalduse puhul,

et võlgnik on maksejõuetu, on halduril kohustus võlgniku varaline seis kindlaks teha ja ta ei

või lähtuda üksnes neist andmetest, mis võlgnik talle esitab. Üksnes asjaolu, et võlgnik väidab

enda maksejõuetust, ei anna alust automaatselt pankrotti välja kuulutada, vaid kohus peab

talle esitatud asjaoludest (vara ja võlgade nimekiri) suutma järeldada, kas võlgnik on ka

tegelikult püsivalt maksejõuetu. Selle, kas võlgnik on ka tegelikult püsivalt maksejõuetu,

kontrollimine kuulus kohtute pädevusse neile esitatud pankrotiavalduse lahendamisel. Pärnu

Maakohus on kohtule esitatud asjaolusid arvesse võttes otsustanud 28.04.2015 määrusega

kuulutada välja võlgniku JGC Forest OÜ panroti, leides, et võlgniku maksejõuetus on püsiva

iseloomuga. Võlgnik ei ole ka pankrotimenetluses väitnud ega tõendanud enda maksejõuetuse

kohta vastupidist.

Ringkonnakohus ei nõustu ka kostja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus käesolevas

asjas ebaõigesti sisustanud JGC Forest OÜ (pankrotis) võlausaldajate kahjustamist sellega, et

kostjale makse tegemisega ei suutnud võlgnik enam teha makseid teistele võlausaldajatele.

Kostja on seisukohal, et selline maakohtu põhjendus üksnes kordab PankrS § 113 lg 1 p-s 2

nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust – ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Samuti

leiab kostja, et ainult väljamakse tegemine ei kahjustanud võlausaldajaid. Kostja on

Riigikohtu praktikale viidates õigesti märkinud, et asjaolu, et kostjat on talle makse

tegemisega eelistatud teistele võlausaldajatele, ei saa iseenesest pidada teiste võlausaldajate

kahjustamiseks (vt Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-43-07, p 9 ja lahendi 3-2-1-58-03, p 8).

Sellegipoolest leiab kolleegium, et praegusel juhul on kohtu ette toodud asjaoludel tegemist

võlausaldajate kahjustamisega. Võlausaldajate huvide kahjustamise tuvastamisel on

maakohus kooskõlas Riigikohtu praktikas leituga arvestanud ka seda, kas tehing, millest

tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks. Asjas esitatud

tõendid ei võimalda jõuda seisukohale, et 11 800 euro suuruse makse tegemise puhul hageja

likvideerija Rein Vaiksaare poolt kostjale oleks olnud tegemist kostja väidetud

likvideerimismenetluse kuludega ja seega võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalike

kuludega. Kuivõrd vastuväite, et arve alusel tasutud makse näol on tegemist

likvideerimismenetluse kuludega ja seega tagasivõitmisele mitte kuuluvate kuludega, esitas

kostja, lasus kostjal ka TsMS § 230 lg-st 1 tulenevalt kohustus tõendada asjaolusid, millele

tema vastuväide tugineb. Sellest tulenevalt on põhjendamatu apellatsioonkaebuse väide, et

maakohus jagas ebaõigesti tõendamiskoormise, asudes seisukohale, et kostja pidanuks

tõendama kulude vajalikkust. Erinevalt kaebuses väidetust ei ole maakohus vaidlustatud

otsuses pööranud ümber TsMS § 230 lg-s 1 sätestatud tõendamiskoormist.

Ringkonnakohus on seisukohal, et olukorras, kus võlgniku likvideerija Rein Vaiksaar, kes oli

ühtlasi kostja juhatuse liige, on päev enne pankrotiavalduse esitamist ja 3 päeva enne ajutise

halduri nimetamist tasunud 10 päeva enne tasumise tähtpäeva arve alusel kostjale 11 800

eurot, on kostja saavutanud nimetatud makse tegemisega eelise, mis mõjutab negatiivselt teisi

võlausaldajaid. Kohtule esitatud ajutise pankrotihalduri aruandest, milles esitatud andmete

õigsuses kohtul puudub alus kahelda, nähtuvalt on võlgniku kohustuseks muu hulgas töötajate

saamata jäänud töötasu summas 11 982 eurot, mille osaliselt kompenseerib Eesti Töötukassa,

ja samuti võlgnevused tarnijatele summas 7128 eurot. Kostjale makse tegemisega selle

asemel, et tasuda võlgnevused töötjatele või tarnijatele, on vähendatud võlgniku vara ja

muudetud võlgnik sisuliselt varatuks, millega on kahjustatud võlausaldajaid, kelle nõuete

rahuldamiseks võlgnikul makse tegemisest tingitult vara puudub. Kuivõrd kostja ei ole

esitanud kohtule tõendeid selle kohta, miks või mille eest on kostjale 11 800 eurot tasutud, ei

saa ka järeldada, et nimetatud makse tegemine olnuks võlgniku majandustegevuse seisukohast

oluline või olulisem kui kohustused, mida ei täidetud. Õige on maakohtu järeldus, et 11 800

euro suuruse makse tegemise näol on tegemist põhjendamatute kulude hüvitamisega, millega

on kahjustatud teiste võlausaldajate huve.

Kaebuse kohaselt on maakohus väljunud nõude piiridest, andes hinnangu alustehingu

kehtivusele ja kulude vajalikkusele, kuivõrd hageja ei ole vaidlustanud alustehingut. Kostja

on sarnaselt apellatsioonkaebuses leitule ka menetluses läbivalt olnud seisukohal, et käesoleva

tsiviilasja esemesse ei kuulu küsimus likvideerimismenetlusega kaasnenud kulude suuruse ega

põhjendatuse kohta. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus, hinnates asjaolu, kas 11 800

euro suuruse rahalise makse puhul on tegemist kostja väidetud likvideerimismenetluse

kuludega ja seetõttu võlgniku majandustegevuse jätkamiseks vajalike kuludega, ületanud

otsuses nõude piire ega teinud otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Asjaolu, kas kostjale

11 800 euro suuruse makse tegemine kujutab endast likvideerimismenetluse kulu ja on

seetõttu vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks, on maakohus hinnanud, tegemaks

kindlaks, kas võlausaldajate huve on makse tegemisega kahjustatud. Kuivõrd võlausaldajate

huvide kahjustamise tuvastamine on PankrS § 109 lg-st 1 tulenevalt ka PankrS § 113 järgi

tagasivõitmise hagi rahuldamise üheks eelduseks, ning hagis esitatud asjaoludest tuleneb

üheselt, et hageja soovib 09.03.2015 kostjale arve nr 06/15 alusel tasutud 11 800 euro suuruse

rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist, puudub alus väita, et maakohus on eelnimetatud

asjaolude hindamisel väljunud nõude piiridest. Ka on kostja ise menetluses viidanud

Riigikohtu praktikale, millest tulenevalt tuleb võlausaldajate huvide kahjustamise

tuvastamisel arvestada ka seda, kas tehing, millest tekkinud võlga tasuti, oli vajalik võlgniku

majandustegevuse jätkamiseks. Vaatamata asjaolule, et käesoleval juhul täideti rahaline

kohustus arve, mitte konkreetse tehingu alusel, on maakohus võlausaldajate huvide

kahjustamise tuvastamisel sellegipoolest Riigikohtu praktikast lähtudes õigesti hinnanud, kas

rahaline kohustus, mis arve alusel tasuti, oli vajalik võlgniku majandustegevuse jätkamiseks.

Põhjendamatud on kostja väited, mille kohaselt eeldab hageja esitatud nõue kehtiva

aluskohustuse või alustehingu olemasolu. Ringkonnakohus selgitab, et antud asjas on hagi

esitatud rahalise kohustuse täitmise, mitte tehingu tagasivõitmiseks. Ka on hageja

ringkonnakohtu 21.09.2016 istungil selgitanud, et ta ei vaidlustanud alustehingut, kuna

polnud teada, millest alustehing tuleneb. Ka ei ole kostja menetluses tõendanud, et rahaline

kohustus summas 11 800 eurot tasuti poolte vahel likvideerimisteenuste osutamiseks sõlmitud

tehingust tulenevalt. Toodust tulenevalt ei ole asjakohased kostja väited, et maakohus on

alustehingu kehtivusele ja kulude vajalikkusele hinnangut andes väljunud nõude piiridest.

Kostja on apellatsioonkaebuses vaidlustanud maakohtu otsuse ka hageja menetluskulude

väljamõistmise osas, olles seisukohal, et kohus on käitunud vastuoluliselt, lugedes

Advokaadibüroo RS Mercatoria arve menetluskulude kandmist tõendavaks dokumendiks.

Kostja on kaebuses osundanud sellele, et hageja arve on esitatud väidetavalt alates 27.08.2015

osutatud õigusteenuse eest, ent Advokaadibüroo RS Mercatoria ei esindanud hagejat 2015.

aastal, vaid alles alates 26.02.2016. Samuti vaidlustab kostja hageja määruskaebuse esitamisel

tasutud riigilõivu 50 eurot kostjalt väljamõistmise põhjustel, et sellist kuluartiklit ei

sisaldunud hageja menetluskulude nimekirjas ja et hagejal on õigus taotleda TsMS § 150 lg 1

p 5 alusel riigilõivu tagastamist.

Ringkonnakohtu hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu poolt

väljamõistetud hageja menetluskulude suuruse muutmiseks. Toimiku materjalidest nähtuvalt

on hagejat kogu menetluse vältel esindanud vandeadvokaat Kaimo Räppo. Iseenesest õige on

kostja osundatu, mille kohaselt on hageja esindaja Kaimo Räppo hagiavalduse esitamisel

osutanud õigusabi Kaimo Räppo Advokaadibüroo OÜ vahendusel ja alates 26.02.2016 on

hageja lepinguline esindaja osutanud õigusteenust OÜ Advokaadibüroo RS Mercatoria

vahendusel. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et asjaolu, millise advokaadibüroo

vahendusel lepinguline esindaja õigusteenust osutab, ei ole menetluskulude

kindlaksmääramise seisukohast oluline, kuivõrd tasu mõistetakse välja siiski konkreetse

lepingulise esindaja poolt tehtud toimingute eest ning nende toimingute ja ajakulu vajalikkust

ja põhjendatust ei mõjuta see, millise büroo vahendusel esindaja teenust osutas. Lisaks on

hageja esindaja kostja enda poolt esitatud 01.04.2016 menetlusdokumendi lisas 2 (JGC Forest

OÜ (pankrotis) pankrotihaldur Ly Müürsoo 29.01.2016 menetluskulude avaldus ja nimekiri

tsiviilasjas nr 2-15-12894) kinnitanud, et Kaimo Räppo Advokaadibüroo on ühinemise

järgselt RS Mercatoria Advokaadibüroo. Eeltoodut arvestades on maakohus ringkonnakohtu

hinnangul põhjendatult lugenud hageja menetluskulude tõendamiseks piisavaks kohtule

esitatud RS Mercatoria Advokaadibüroo arve.

Põhjendamatud on ka kostja väited seoses hageja poolt määruskaebuse esitamisel tasutud

riigilõivu hüvitamisega. Kostja poolt esiletoodu, et hageja menetluskulude nimekiri ei

sisaldanud sellist kuluartiklit, ei tähenda, et maakohtul puudus alus nimetatud kulu

väljamõistmiseks. Vaatamata sellele, et hageja ei ole kohtule esitatud menetluskulude

nimekirjas taotlenud 50 euro suuruse riigilõivu hüvitamist, mille hageja 08.10.2015 määrusele

esitatud 12.10.2015 määruskaebuse esitamisel tasus (kd I tl 170), on riigilõiv selliseks

menetluskuluks, mille rahalise suuruse saab kohus TsMS § 174 lg-st 1 tulenevalt kindlaks

määrata ka üksnes tsiviilasja materjalide alusel. Kuivõrd hageja 12.10.2015 esitatud

määruskaebuselt tasutud riigilõiv 50 eurot on põhjendatud menetluskulu, kuulub see hagejale

asja materjalide alusel hüvitamisele. Kostja kohustust nimetatud riigilõivu hagejale

hüvitamiseks ei välista ka kostja väide, et hagejal on õigus TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel

taotleda riigilõivu tagastamist. Ringkonnakohus märgib, et kuivõrd vaidlustatud maakohtu

15.04.2016 otsusega on käesoleva tsiviilasja menetluskulud jäetud kostja kanda, ei kuulu

hagejale kaebuselt tasutud riigilõiv TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel tagastamisele. Hagejal olnuks

viidatud sätte alusel õigus taotleda rahuldatud määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamist

muu hulgas juhul, kui kohus jätnuks riigilõivu hageja enda kanda. Praegusel juhul see nii ei

ole, mistõttu lasub kostjal kohustus hüvitada hagejale määruskaebuselt tasutud riigilõiv

summas 50 eurot.

Menetluskulud

Kuna ringkonnakohus jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning esimese astme kohtu

otsuse muutmata, jätab kohus apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1).

Vastavalt TsMS § 174 lõikele 1 määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2016 istungil esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on

hageja menetluskuludeks apellatsioonimenetluses õigusabikulu summas 540 eurot. Kohtule

esitatud menetluskulude nimekirjast nähtuvalt on hageja lepinguline esindaja

apellatsioonimenetluses osutanud hagejale õigusteenust kokku 4 tunni ja 30 minuti ulatuses

tunnihinnaga 120 eurot. Osutatud õigusabi seisneb järgmiste toimingute tegemises:

30.05.2016 dokumendi koostamine: taotlus kostja kohustamiseks hageja eeldatavate

menetluskulude katteks tagatise andmiseks – 1h (120 eurot); 16.06.2016 kohtumäärusega

tutvumine, apellatsioonkaebuse analüüs, apellatsioonivastuse koostamine – 2h 30min (300

eurot); 16.06.2016 apellatsioonivastuse analüüs, tutvumine, redigeerimine, e-toimikusse

esitamine, edastamine vastaspoole advokaadile – 30min (60 eurot); 21.09.2016 kohtuistungiks

ettevalmistumine – 30min (60 eurot). Ringkonnakohtu 21.09.2016 istungil avaldas hageja, et

istungiga seoses ta täiendavalt kulusid ei esita. Hageja kinnitas, et nimekirjas märgitud kulud

on seotud käesoleva kohtuasjaga. Samuti kinnitas hageja, et JGC Forest OÜ (pankrotis) on

käibemaksukohuslane. Hageja apellatsioonimenetluse kulude osas kostja vastuväiteid ei

esitanud.

Ringkonnakohus, pidades silmas apellatsioonimenetluses koostatud ja esitatud dokumentide

mahtu ja sisu, leiab, et hageja esindaja poolt apellatsioonimenetluses hageja õiguste

efektiivseks kaitseks tehtud töö maht ja selle hind on TsMS § 175 lg 1 järgi põhjendatud ja

vajalik. Seega kuulub hageja taotlus rahuldamisele täies ulatuses ning kostjalt tuleb hageja

kasuks välja mõista menetluskulud summas 540 eurot. Kuivõrd vastavalt hageja avaldatule on

JGC Forest OÜ (pankrotis) käibemaksukohuslane, kuuluvad menetluskulud hagejale

hüvitamisele ilma käibemaksuta.

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

(allkirjastatud digitaalselt)

Reet Allikvere

Ande Tänav

Kaupo Paal