3-16-1316/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(6)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-16-1316

Haldusasi

I.O.a kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 01.06.2016 otsuse

nr 4.2-1/26612-1 „Relvaloa kehtetuks tunnistamine“

tühistamiseks

Menetlusosalised

Asja läbivaatamise vorm

Kaebaja – I.O., esindaja vandeadvokaat Natalia Lausmaa

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Irina

Punko

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 07.11.2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lääne prefektuur väljastas 25.04.2014 I.O.ale relvaloa RL

760361 püstolile TT kal 7,62 mm Tokarev nr 30025611.

2. PPA Põhja prefektuur tegi 28.04.2016 väärteoasjas nr 2317,15,012018 otsuse, millega

karistas I.O.at relvaseaduse (RelvS) § 891 lg 1 alusel 20 euro suuruse trahviga. Väärteo kirjelduse

järgi kandis I.O. 15.11.2015 avalikus kohas tulirelva TT nr 30025611 teksapükste parempoolses

taskus, kust paistis relva käepide koos salvega välja. Sellise tegevusega pani I.O. toime tulirelva

käitlemise nõuete rikkumise (RelvS § 50 lg 2). Otsus jõustus 20.05.2016 ning karistus on kehtiv.

3. PPA 01.06.2016 otsusega nr 4.2-1/26612-1 tunnistati I.O.a nimele väljastatud relvaluba RL

760361 RelvS § 36 lg 1 p 7 ja § 43 lg 3 p 2 alusel kehtetuks, sest I.O.at on PPA 28.04.2016

otsusega väärteo korras karistatud relva ja laskemoona kandmise nõuete rikkumise eest.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

4. I.O. esitas 01.07.2016 Tallinna Halduskohtule kaebuse PPA 01.06.2016 otsuse

tühistamiseks.

Kaebuses taotleti jätta asja lahendamisel kohaldamata RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1

p-ga 7 osas, milles need ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteo korras

2(6)

karistatu isikut ja tema toimepandud tegu, sätete vastuolu tõttu Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS)

§-ga 11 ning § 19 lg-ga 1. Relvaloa kehtetuks tunnistamine üksnes kehtiva väärteokaristuse

olemasolule tuginedes on ebaproportsionaalne ja piirab vaba eneseteostamise õigust. Relvaga

turvalisuse tagamine enese ja vara kaitseks kuulub PS § 19 lg 1 kaitsealasse. RelvS § 43 lg 3 p 2

imperatiivsus on vastuolus PS §-s 11 sätestatud proportsionaalsuse ja §-s 14 sätestatud tõhusa

menetluse põhimõttega. Kaalutlusõiguse puudumine on PS-vastane. Riigikohus on 14.12.2010

otsuses nr 3-4-1-10-10 tunnistanud PS-iga vastuolus olevaks ja kehtetuks RelvS § 43 lg 3 p 2

koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osas, milles see ei võimalda relvaloa kehtetuks tunnistamisel

arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja tema toime pandud tegu. Riigikohus leidis, et isegi

siis, kui isik on toime pannud kriminaalkorras karistatava süüteo, tuleb talle anda võimalus

esitada argumente enda kaitseks ning haldusorganil peab olema võimalus kaaluda, kas

toimepandud süütegu on sellise iseloomuga, et õigustab isiku põhiseadusliku vaba eneseteostuse

õiguse olulist piirangut. On PS-vastane, et väärteo kui kuriteost kergema süüteo toime pannud

isiku relvaloa kehtetuks tunnistamisel kaalutlusõigus puudub, kuid kuriteo toime pannud isikute

puhul on seaduses tehtud parandus Riigikohtu 14.12.2010 otsuse alusel.

Arvestades I.O.a isikut ning väärteo toimepanemise asjaolusid, puudub alus relvaloa kehtetuks

tunnistamiseks. Kaebaja elab maakohas suvilarajoonis, kus tungivad talvel tühjaks jäänud

suvilatesse sageli kriminaalse taustaga isikud, kes omandavad sealt ebaseaduslikult vara. Samuti

on talvel probleemiks väljapääsuteede lahtihoidmine. Kaebaja elab XXXXX külas koos naise ja

väikese lapsega ning ta soetas omale relvaloa perekonna ja vara kaitseks. Rünnaku korral saab ta

loota ainult iseendale, sest korrakaitseorganite reageerimisvõimalused on ajaliselt ja ka teede

olukorra tõttu piiratud. Seetõttu on relvaloa omamine kaebajale väga tähtis. Kodust 15.11.2015

kella 18:00 ajal lahkudes võttis kaebaja relva kaasa ning pani selle pükste taskusse. Kaebajal oli

seda kombeks teha, kui ta sõitis kodust välja pimedal ajal. Läbi metsa kulgeval teel pani kaebaja

tähele tee ääres seisvat autot, kust tema arvates laaditi metsa alla ebaseaduslikult prügi. Kaebaja

peatus ning avastas seisva auto ligidalt tema hinnangul hiljuti maha laaditud plastikkottides

olmeprügi hunniku. Autos viibivad kaks isikut väitsid, et nemad ei laadinud prügi maha ning

kaebaja kutsus sündmuskohale politseipatrulli. Patrulli saabudes paluti kaebajal näidata oma

tulirelva, kuivõrd vahepeal oli üks tee ääres seisnud autos olnud isikutest helistanud politseisse

ja esitanud teate, et ta nägi kaebaja valduses tulirelva. Patrull kontrollis arvuti kaudu relvaloa

olemasolu ning tagastas relva kaebajale. Selle sündmuse tõttu algatatigi kaebaja suhtes

väärteomenetlus ning karistati teda RelvS § 50 lg 2 rikkumise eest. Kaebaja rikkumine ei olnud

tahtlik ning ei esinenud mingit ohtu relva kadumiseks, teise isiku valdusesse sattumiseks ega

juhusliku kahju tekitamiseks. Pükste tasku on küllalt sügav, et tasasel maal rahulikult seistes ja

kõndides relv välja ei paista, kuid ebatasasel metsamaal astudes võis püstoli käepide küll ajuti

välja paista. Relv ei kujutanud juuresviibivatele isikutele ohtu. Seega kaebaja poolt 15.11.2015

relvaseaduse rikkumine ei olnud niivõrd raske, et õigustada relvaloa kehtetuks tunnistamist.

Kaebajale määratud karistus väärteoasjas on piisav juhtimaks tema tähelepanu sarnaste

rikkumiste vältimisele tulevikus.

5. Politsei- ja Piirivalveamet palus 26.08.2016 vastuses jätta kaebus rahuldamata.

Kuna RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei anna PPA-le kaalutlusõigust, ei ole määravad

rikkumise asjaolud ega rikkuja isik, vaid jõustunud väärteootsuse olemasolu. Riigikohtu otsusega

nr 3-4-1-10-10 tunnistati RelvS § 43 lg 1 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 osaliselt PS-vastaseks

ja kehtetuks, kuid see ei tähenda, et PPA saaks kohaldada samu põhimõtteid automaatselt RelvS

§ 36 lg 1 p 7 tõlgendamisele. Vastustaja on imperatiivseid sätteid õiguspäraselt kohaldanud.

Otsus ei tulnud kaebajale ootamatult ning talle anti võimalus arvamuse esitamiseks. Eelduslikult

relvaseadust tundev ning teoreetilise eksami sooritanud kaebaja pidi juba relvaloa saamisest

saadik teadma, milliseid tagajärgi tema käitumine võib kaasa tuua. Haldusmenetluses

väärteootsusele õigusliku hinnangu andmine ei ole õiguslikult võimalik. Teo karistatavus

3(6)

mõnede relvaseaduse nõuete rikkumise eest näitab, et seadusandja on pidanud vajalikuks

rikkumistele rangelt reageerida ning isik ei saa eeldada möönduste tegemist. Riik ja avalikkus

tahavad olla veendunud ja kindlad, et relva omaja teadvustab relva omamisega kaasnevat

vastutust ja riske.

Vastustaja nõustub, et RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 alusel relvaloa kehtetuks tunnistamine

piirab PS § 19 lg-s 1 sätestatud vaba eneseteostuse õigust. Piirang on sobiv, sest sellega on

võimalik tagada teiste isikute elu ja tervise kaitse ning avalik kord. Relvakäitlemise nõuete

rikkumine tähendab, et isik võib olla ohtlik endale, teistele või avalikule korrale, ning et isik ei

oska relva õigesti käsitseda. Kui isik jääb relva omamise õigusest ilma ning loovutab relva, siis

langeb oht ära. Piirang on vajalik, sest puuduvad muud alternatiivid, mis tagaks, et isik ei jätkaks

relva omamist ja kasutamist olukorras, kus ta käitleb relva ja laskemoona nõuetevastaselt. Kui

kaebaja vajab tulirelva pere ja vara kaitseks, siis seda enam peaks ta hoiduma tegudest, mille

tõttu ta võib relvast ilma jääda. Pealegi võib relva omada vara ja enese, mitte perekonna, kaitseks.

Eraisikul ei ole õigust asendada korrakaitseorganit. Jääb ebaselgeks, kuidas pääseb kaebaja

elukohta kaebajat ohustav isik. Relva omajalt oodatakse vastutustundlikku käitumist ning juba

relva nägemine, sõltumata selle ehtsusest, võib kõrvalistes isikutes hirmu ja paanikat tekitada.

Ka ei saa relvaomanik oma käitumist põhjendada spontaansusega. Kaebaja arusaam relva

omamisest ja relvaseadusest jääb seaduse mõttest kaugele. Relv on kõrgendatud ohu allikas,

mille tõttu on riik pidanud vajalikuks relvade tsiviilkäivet reguleerida. Piirang on mõõdukas.

Relvaloa kehtetuks tunnistamine ei võta isikult täielikult võimalust tegeleda relvadega. Näiteks

võib külastada lasketiiru või osaleda spordi- või jahiseltsis. Vara ja lähedaste kaitseks võib

kasutada

turvateenuseid,

paigaldada

signalisatsiooni

või

turvakaamera

koos

mõne

infotehnoloogilise lahendusega. Riive seab eesmärgiks ebapädeva isiku poolt relva käitlemise

välistamise ja teisalt teiste isikute elu ja tervise kaitse ning avaliku korra tagamise. Kui isik ei

käitu suurema ohu allika kasutamisel vastutustundlikult, siis tekib mõistetavalt põhjendatud

kahtlus sellise isiku isikuomadustes. Seega esinevad vaieldamatult asjaolud, mis viitavad

relvaloa omaja enda ja teise isiku turvalisust ohustavale eluviisile või käitumisele, mis on

sobimatu seda liiki relva soetajale või omajale.

Nõustuda ei saa kaebaja arvamusega, et RelvS § 36 lg 1 p-st 7 tuleneva piirangu võiks kehtestada

sarnaselt sellele, nagu seda on teinud Riigikohus RelvS § 36 lg 1 p 6 suhtes, mis on sõnastatud

üldsõnaliselt ning mis hõlmab kõiki kuriteokoosseise. RelvS § 36 lg 1 p 7 sõnastus on detailsem

ja seal loetletakse otseselt sama valdkonnaga seotud rikkumisi, mille eest määrati kaebajale

haldustõkend. RelvS § 36 lg 1 p 7 loetelu (soetamine, hoidmine, kandmine, vedu või kasutamine)

hõlmab RelvS § 11 lg-s 2 sätestatud käitlemise mõistest vaid osa ning säte laieneb just relva

käitlemisega seotud väärteokoosseisudele, mitte igasugustele väärteokoosseisudele. Sätte

sõnastus langeb kokku Riigikohtu väljendatud mõttega, et mitte iga (väär)teo eest karistatud isik

ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid relvaga rünnata. Kaebajale ei ole saabunud pöördumatuid

tagajärgi, sest karistuse kustumisel võib ta uuesti relvaluba taotleda.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. RelvS § 43 lg 3 p 2 sätestab, et Politsei- ja Piirivalveamet tunnistab soetamisloa või relvaloa

kehtetuks, kui loa omaja ei vasta enam RelvS-iga kehtestatud nõuetele või kui esineb RelvS § 36

lõike 1 punktis 1–7, 9 või 10 või § 40 lõikes 1 nimetatud asjaolu. RelvS § 36 lg 1 p 7 kohaselt ei

anta soetamisluba ega relvaluba füüsilisele isikule, kes on väärteomenetluse korras karistatud

relva ja laskemoona soetamist, hoidmist, kandmist, vedu või kasutamist reguleeriva õigusaktiga

sätestatud nõuete rikkumise eest või jahipidamise eest ilma jahitunnistuseta. RelvS § 50 lg 2 näeb

ette, et relva ja laskemoona tuleb kanda avalikus kohas varjatult ning viisil, mis välistab nende

kadumise või sattumise teise isiku valdusse, samuti juhusliku kahju tekitamise.

4(6)

7. Vaidlust ei ole selles, et RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 on imperatiivne, s.o

PPA peab § 36 lg 1 p-s 7 nimetatud rikkumis(t)e eest kehtivat väärteokaristust omava isiku

relvaloa kehtetuks tunnistama. Kuna kaebajat karistati PPA 28.04.2016 väärteootsusega relva ja

laskemoona kandmise nõuete rikkumise eest (RelvS § 50 lg 2) ning otsus jõustus 20.05.2016, oli

PPA-l kohustus kaebaja relvaluba kehtetuks tunnistada.

8. Kaebuse saaks seega rahuldada ainult juhul, kui relvaloa kehtetuks tunnistamise aluseks

olevad sätted oleksid PS-iga vastuolus. Kaebaja ongi taotlenud jätta asja lahendamisel

kohaldamata RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 osas, milles need ei võimalda

relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada väärteo korras karistatu isikut ja tema toimepandud

tegu, sätete vastuolu tõttu PS §-ga 11 ning § 19 lg-ga 1.

9. PS § 11 kohaselt tohib õigusi ja vabadusi piirata ainult kooskõlas põhiseadusega. Need

piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate

õiguste ja vabaduste olemust. PS § 19 lg 1 kohaselt on igaühel õigus vabale eneseteostusele. Selle

normi kaitsealasse võib kuuluda ka õigus soetada ja omada relva (vt Riigikohtu 14.10.2010

otsuse nr 3-4-1-10-10 p 40 ja seal viidatud praktika). Relva omamise ja kasutamise eelduseks on

kehtiv relvaluba (RelvS §-d 34, 44). Kaebajale oli väljastatud relvaluba vintraudsele püstolile TT

kal 7,62 mm Tokarev nr 30025611 (tl 25) ning kaebuse kohaselt on relv kaebajale vajalik

turvalisuse tagamiseks (RelvS § 28 lg 1 p 3). Relvaga turvalisuse tagamine enese ja vara

kaitsmise eesmärgil on üks vaba eneseteostuse lubatud viise (Riigikohtu otsuse nr 3-4-1-10-10 p

44). Kuna relvaloa kehtetuks tunnistamine võtab kaebajalt õiguse relva omada ja kasutada, siis

on vaidlustatava otsusega riivatud kaebaja õigust vabale eneseteostusele.

10. RelvS § 43 lg 3 p 2 eesmärk on ennetada ohtu inimese elule ja tervisele ning tagada avalik

kord. Need eesmärgid on vaba eneseteostuse piiramiseks lubatavad (Riigikohtu 26.03.2009

otsuse nr 3-4-1-16-08 p 28 ja otsuse nr 3-4-1-10-10 p 49).

11. Relva ja laskemoona kandmise nõuete rikkumise eest väärteo korras karistatud isiku relvaloa

kehtetuks tunnistamine on nimetatud eesmärkide saavutamiseks sobiv. Isik, kes ei oska relva ja

laskemoona õigesti kanda, kes ei pea relva ja laskemoona kandmise nõuete järgimist oluliseks

või kes ei märkagi, et ta nõudeid rikub, võib oma tegevusega ohustada teiste isikute elu ja tervist

ning avalikku korda. Kohus nõustub vastustajaga, et pelgalt relva kandmine avalikult nähtavalt

võib tekitada inimestes paanikat ja hirmu, samuti võib relva ja laskemoona kandmise nõuete

rikkumine põhjustada relva kadumise, teise isiku valdusesse sattumise või juhusliku kahju

tekkimise (vt RelvS § 50 lg 2). Relvaloa kehtetuks tunnistamisel peab isik relvaloa, relva ning

laskemoona politseile üle andma (RelvS § 44) ega saa seega relva ja laskemoona kandmise

nõuete rikkumise kaudu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale ohtu põhjustada.

12. Relvaloa kehtetuks tunnistamine on eesmärkide saavutamiseks vajalik, sest puuduvad teised

abinõud, mis koormaks isikut vähem, kuid oleks vähemalt sama efektiivsed.

13. Käesoleva juhtumi asjaolusid arvestades on RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7

ka mõõdukas.

14. Riigikohtu otsuses nr 3-4-1-10-10 oli vaidluse all RelvS § 43 lg 3 p 2 kooskõla põhiseadusega

koostoimes RelvS § 36 lg 1 p-ga 6, mis sätestab, et soetamisluba ega relvaluba ei anta füüsilisele

isikule, kes on kriminaalkorras karistatud. Riigikohus tunnistas RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes

§ 36 lg 1 p-ga 6 põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks osas, milles see ei võimalda

soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamisel arvestada kriminaalkorras karistatu isikut ja

tema toimepandud tegu. Riigikohus leidis, et kaalutlusõigust välistav relvaseaduse regulatsioon

ei arvesta võimalusega, et iga kriminaalkorras karistatud isik ei pruugi kaitstavaid õigushüvesid

relvaga rünnata ning et igasuguse kuriteo ja isiku puhul ei saa olla tõenäosus, et kaitstavaid

5(6)

õigushüvesid relvaga rünnatakse, sedavõrd suur, et ilma kaalumata relvaluba kehtetuks

tunnistada (vt otsuse p 59).

Muuhulgas selgitas Riigikohus viidatud otsuses järgmist: „/…/ kõige paremini tagab ühelt poolt

inimese elu ja tervise kaitse, riigi julgeoleku ning avaliku korra ja teiselt poolt kriminaalkorras

karistatud isiku üldise vabaduspõhiõiguse kaitse, kui relvaseaduse kohaldajal on võimalik

arvestada relvaloa või soetamisloa kehtetuks tunnistamisel kriminaalkorras karistatud isiku,

toimepandud kuriteo asjaolude ja muude oluliste asjaoludega ning põhjendatud huvidega. Üldise

vabaduspõhiõiguse piiramisel ette nähtud kaalutlusruum väldib isiku muutumist riigivõimu

objektiks ja aitab kaasa inimväärikuse tagamisele (p 64). /…/ eelöeldu ei tähenda seda, et

seadusandja ei võiks kehtestada selliseid regulatsioone, kus soetamisloa või relvaloa andjal ei ole

kaalutlusõigust. Ka õigusakt, mis ei võimalda kaalutlusõigust, võib olla põhiseadusega

kooskõlas. Seadusandja võib ise jõuda kaalumise tulemusel põhjendatud järelduseni, et isikute

põhiõigused ja –vabadused on tagatud ka menetleja kaalutlusõiguse olemasoluta (vt Riigikohtu

üldkogu 27. juuni 2005. aasta otsus asjas nr 3-4-1-2-05, punkt 60). Seadusandjal on

otsustusvabadust kasutades võimalik piiritleda relvaseaduses asjaolud, mille esinemisel tuleb

kriminaalkorras karistatud isiku relvaluba või soetamisluba kohustuslikus korras kehtetuks

tunnistada.(p 65)“ Praegusel juhul on seadusandja piiritlenud asjaolud, mille esinemisel tuleb

väärteo korras karistatud isiku relvaluba kohustuslikus korras kehtetuks tunnistada.

15. Relvaloa kehtetuks tunnistamine välistab kaebajale võimaluse kasutada turvalisuse

tagamiseks relva ning uue loa saamine pärast karistusandmete kustutamist eeldab loa taotlemist,

millega kaasneb aja- ja rahakulu. Täiendavalt tuleb arvestada kaebaja põhjendustega selle kohta,

miks on tema jaoks relva omamine oluline. Kohus mõistab kaebust selliselt, et tühjade suvilate

tõttu on kaebaja elukohas kuritegude arv suur ning see tõstab omakorda tõenäosust sattuda

rünnaku ohvriks. Kaebaja ei tugine seejuures sellele, et suvilates käivad kurjategijad oleks teda,

tema perekonda või vara kunagi reaalselt ohustanud. Kohus möönab, et ilmselt ei ole välistatud

ühegi inimese sattumine kuritegeliku rünnaku ohvriks, kuid kaebuse põhjendused ei anna

mõistlikku alust arvata, et kaebaja elab niivõrd kriminaalses kohas, kus relva omamine oleks

turvalisuse tagamiseks ilmtingimata ja äärmiselt vajalik. On usutav, et pikemat aega tühjana

seisvatesse suvilatesse pole väga keeruline sisse murda, kuid see ei suurenda kuigivõrd

tõenäosust, et piirkonnas viibivad kurjategijad murraksid sisse ka alaliste elanikega majadesse,

kus nad võivad elanikega silmitsi sattuda ja „vahele jääda“. Kohus nõustub vastustajaga, et

turvalisust saab alternatiivselt tagada ka näiteks turvateenuse kasutamise, signalisatsiooni või

turvakaamera paigaldamisega jne. Ka Riigikohus on märkinud, et turvalisuse tagamine ei eelda

alati relva kasutamist (otsuse nr 3-4-1-10-10 p 44). Seega kokkuvõttes ei ole relvaloa kehtetuks

tunnistamine kaebaja jaoks eriliselt intensiivne piirang.

16. Kaitstavad õigushüved – inimeste elu ja tervis ning avalik kord – on seevastu väga kaalukad.

Nõuded relva ja laskemoona kandmisele, mida kaebaja rikkus, on mõeldud isikute elu ja tervise

ning avaliku korra kaitseks. Kohus nõustub vastustajaga, et relv on kõrgendatud ohu allikas, mille

tsiviilkäive on rangelt reguleeritud ning mille käitlemise nõuete rikkumisse tuleb tõsiselt suhtuda.

PPA 28.04.2016 väärteootsuse aluseks olev kaebaja käitumine annab põhjendatud aluse kahelda,

kas kaebaja mõistab relva varjatult ja ohutult kandmise vajalikkust. Kaebaja tugineb küll sellele,

et RelvS § 50 lg 2 rikkumine ei olnud tahtlik ning tegelikult midagi ei juhtunud, kuid relva (ja

laskemoona) kandmise nõuete rikkumine viitab siiski üldisemalt kaebaja vastutustundetusele ja

annab põhjendatud aluse eeldada, et kaebaja võib enda käitumisega avalikku korda ning teisi

isikuid ohustada (kui relv kaob või satub kellegi teise valdusesse). Nagu kohus eespool märkis

võib ka pelgalt relva kandmine avalikult nähtavalt tekitada inimestes paanikat ja hirmu.

17. Kaaludes ühelt poolt kaebaja õigust kasutada relva turvalisuse tagamiseks ja teiselt poolt

vajadust ennetada ohtu teiste inimeste elule ja tervisele ning avalikule korrale, leiab kohus, et

viimati nimetatud hüvede kaitsmise vajadus on kaebaja õigustest kaalukam.

6(6)

18. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja argument, justkui tuleks RelvS § 43 lg 3 p 2

koostoimes § 36 lg 1 p-ga 7 tunnistada PS-vastaseks ja kehtetuks, sest sama on tehtud RelvS §

43 lg 3 p-ga 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6, on põhjendamatu.

RelvS § 43 lg 3 p 2 koostoimes § 36 lg 1 p-ga 6 võimaldas isiku relvaloa kehtetuks tunnistada

isiku poolt mistahes kuriteo toimepanemisele tuginedes. Karistusseadustik sisaldab aga väga

erinevaid süüteokoosseise, mis kõik ei ole suunatud teise inimese elu ja tervise ega avaliku korra

vastu ning mis ei anna alust eeldada, et teo toime pannud isik võiks nimetatud õigushüvesid

relvaga rünnata. Proportsionaalse tulemuse saavutamiseks on seetõttu vajalik, et relvaloa

kehtetuks tunnistamisel oleks menetlejal võimalik arvestada kriminaalkorras karistatu isiku ja

toimepandud teoga. RelvS § 36 lg 1 p 7 puhul on seadusandja aga detailsemalt reguleerinud,

milliste relva käitlemise nõuete rikkumise puhul võib eeldada, et teiste isikute elu ja tervise ning

avaliku korra kaitse vajadus on kaalukam rikkuja õigustest ning seega on seadusandja kaalumise

teostanud juba seaduse tasandil.

19. Kuna RelvS § 43 lg 3 p 2 ja § 36 lg 1 p 7 ei andnud PPA-le õigust kaaluda kaebaja relvaloa

kehtetuks tunnistamata jätmist ja kohus ei leidnud nende sätete koostoimes vastuolu PS-ga, jääb

kaebus rahuldamata.

20. Halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle

kahjuks otsus tehti. Otsus tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole esitanud

menetluskulude vastaspoolelt väljamõistmise taotlust. Seega jäävad menetluskulud poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit