3-14-52883/20 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. oktoober 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52883

Haldusasi

AE kaebus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr

1272 ja Tallinna Vangla 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/27418-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla

toimingu – vaidlustatud käskkirja peatamise taotluse

lahendamine

vaideotsuses

–

õigusvastasuse

tuvastamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AE

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. jaanuari 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AE apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AE apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13. jaanuari

2016. a otsus haldusasjas nr 3-14-52883 muutmata.

2. Jätta AE riigilõiv apellatsiooniastmes riigi kanda. Menetlusosaliste muud kulud jätta

apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 07.11.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

3-14-52883

2(9)

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla vanglateenistuse ametnik JS koostas 05.09.2014 ettekande nr 2142, mille

kohaselt

andis

JS

05.09.2014

kella

10.30

paiku

kinnipeetav

AE-le

saatmisel

julgeolekuosakonda korralduse panna käed seljale, mida kinnipeetav ei täitnud, asetades käed

külgedele vöö piirkonda. Kui kinnipeetav jõudis tagasi sektsiooni, andis JS AE-le võimaluse

kirjutada juhtunu kohta seletuskiri, mille peale kinnipeetav vastas: „Mine minema“.

2. Tallinna Vangla inspektor-kontaktisik karistas AE-t 06.10.2014 käskkirjaga nr 1272

vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise eest kartserisse paigutamisega 7 ööpäevaks.

Kuna kinnipeetav on toime pannud korduva režiimi rikkumise, siis piirati kinnipeetavale

kartseri karistuse kandmise ajal täielikult VangS §-de 22, 31-32, 34-38, 41, 43 ja 46 ning

osaliselt § 48 (lubada soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid) kohaldamist vangistuse

eesmärkide (kinnipeetava suunamine õiguskuulekale käitumisele) paremaks saavutamiseks.

3. AE esitas 06.10.2014 käskkirja peale 08.10.2014 vaide koos taotlusega vaidemenetluse

ajaks käskkirja täitmine peatada. Tallinna Vangla jättis 10.11.2014 vaideotsusega nr 5-

15/14/27418-2 AE vaide ja taotluse käskkirja täitmise peatamiseks rahuldamata.

4. AE esitas 24.11.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 14.12.2015) Tallinna

Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1272 ja Tallinna Vangla 10.11.2014 vaideotsuse nr 5-

15/14/27418-2 tühistamiseks ning Tallinna Vangla toimingu – vaidlustatud käskkirja

peatamise taotluse lahendamine vaideotsuses – õigusvastasuse tuvastamiseks.

Kaebaja allus vanglaametniku korraldusele panna käed selja taha, sest kui panna käed

külgedele vöö piirkonda, siis käed jäävadki selja taha. Nähes, et kaebaja käsi korralikult selja

taha ei pannud, oleks saatja saanud sellele kaebaja tähelepanu juhtida. Kuna aga rohkem

korraldusi ei antud, siis järelikult luges ametnik kaebaja tegevuse vaikimisi korraldusele

allumiseks. Seda kinnitab ka asjaolu, et julgeolekuosakonnast tagasi tulles olid kaebajal

samuti käed asetatud külgedele, kuid saatja ei teinud sellest probleemi. Saatja teavitas kaebajat

ettekande kirjutamisest alles siis, kui kaebaja oli eluosakonda tagasi jõudnud 10 minuti

möödumisel. Tegemist on pahatahtliku ettekandega.

Käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud täiendavate piirangute kohaldamist (VangS § 651 lg 4),

abstraktne põhjendus piirangute seadmiseks ei ole piisav. Kaebajale ei ole selge, kuidas

täiendavad piirangud aitavad paremini saavutada vangistuse eesmärke, seda näiteks VangS §

48 piiramise puhul.

Kaebaja vaidemenetluses esitatud taotlust haldusakti täitmise peatamiseks on tõlgendatud

selliselt, nagu oleks ta käskkirja täitmise peatamist taotlenud ka kohtumenetluse ajaks. See on

aga vale, sest taotlus on esitatud konkreetselt seotult vaidemenetlusega.

Haldusakti täitmise peatamise taotlus on lahendatud blanketsete põhjendustega ja otsusest ei

selgu tegelikke kaalutlusi (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 81 ja HMS § 4 lg 2). Samuti ei

ole selge, miks menetleja on leidnud, et käskkirja täitmise peatamine ei ole vajalik avalikust

3-14-52883

3(9)

huvist lähtuvalt ning abstraktne põhjendus, et distsiplinaarmenetluse käigu on tõendatud

kaebaja õigusvastane käitumine, mis tähendab, et faktilised asjaolud on selged, ei ole

kaebajale piisav.

Käskkirja täitmise peatamise taotlus on lahendatud vaideotsusega sisuliselt kuu aega pärast

taotluste esitamist. Selline tegevus ei ole kooskõlas käskkirja täitmise peatamise menetluse

põhimõtetega ja HMS § 82 p-s 6 toodud nõuetega. Taotluse lahendamine vaideotsusega

samaaegselt ei ole eesmärgipärane, sest tagajärgede vältimist vaidemenetluse ajal ei ole

võimalik saavutada.

Kontaktisikut, kes viis läbi distsiplinaarmenetluse, tegi ettepaneku karistuse määramiseks,

määras karistuse ja menetles enda käskkirja peale esitatud vaiet ning käskkirja kehtivuse

peatamise taotlust, on põhjendatud alus pidada HMS § 10 lg 1 p-s 4 kirjeldatud isikuks.

Vaidlusaluse käskkirja andmisel ja selle kontrollimisel vaidemenetluses ei olnud halduse

enesekontrolli teostavad isikud lahutatud ja ei olnud välistatud isikute kokkulangemine.

Sisuliselt otsustati distsiplinaarkaristuse määramine juba distsiplinaarmenetluse protokollis,

karistuse määramine käskkirjaga sama ametniku poolt oli lihtsalt vormistamise küsimus.

Distsiplinaarmenetlust, kus üks ametnik viib läbi distsiplinaarmenetluse ja määrab karistuse,

lisaks osaleb vaidemenetluses ja koostab vaideotsuse, ei saa pidada erapooletuks menetluseks.

Vastustaja viidatud Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-44-12 ja 3-3-1-56-10 ei ole enam

asjakohased, kuna õiguslik regulatsioon on vahepeal muutunud. Varasemalt tegi

distsiplinaarasja menetlenud kontaktisik ettepaneku karistuse määramiseks mitte endale ega

teisele kontaktisikule, vaid üksuse juhile. Alates 18.03.2013 on karistuse määrajaks

kontaktisik, kuid ametijuhendit ei ole muudetud selliselt, et oleks välistatud distsiplinaarasja

läbiviija ja otsustaja isiku kokkulangemine.

Kodukorra p-st 4.1 tuleneb kohustus liikumisel vangla territooriumil hoida käsi selja taga,

mitte aga selja peal (seljal) nagu järeldab vastustaja. Kodukorras on silmas peetud seda, et

kinnipeetava saatmisel oleks tema saatjale näha käte kämblaosad, et saaks veenduda, et

kinnipeetaval ei oleks käes midagi keelatut vms. Käte asetamisel vöö piirkonda selliselt, et

kämblad jäävad selja taha on see nõue täidetud.

JS ja RK tunnistused on ebausaldusväärsed – nende sõnastus on praktiliselt sama, mis ei saa

olla tõenäoline.

Riigikohus ei ole tunnistanud lahendis nr 3-3-1-41-11 VangS § 651 lg-t 4 põhiseadusega

vastuolus olevaks ja kehtetuks. Seega oleks vastustajal tulnud käskkirjas täiendavate

piirangute kohaldamist siiski põhjendada.

Vaidlustatud otsuses esineb mitmeid põhjendamispuudusi – ei selgu, millise hinnangu on

otsustaja süüteo raskusele andnud. Süüdistatud on mitteallumises, kuid põhjendustes on

viidatud vanglaametniku autoriteedi õõnestamisele. Ainuüksi varasemate karistuste olemasolu

ei saa olla karistuse liigi ja määra põhiargument.

5. Tallinna Vangla palus jätta kaebuse rahuldamata. AE-t karistati distsiplinaarkorras

põhjusel, et isegi vaatamata vanglaametniku korraldusele ei pannud ta saatmisel käsi seljale.

Asja materjalidest nähtuvalt ei esinenud kaebajal ühtegi takistust käte selja taga hoidmiseks.

Seega pani AE toime kaks distsipliinirikkumist – VangS § 67 p-s 1 sätestatud kohustuse täita

vangla sisekorraeeskirju ehk kodukorra p-i 4.1 ning VangS § 67 p 1, mis kohustab

kinnipeetavat alluma vanglaametniku seaduslikele korraldustele, rikkumise. Kohatu on väita,

et käte vöö piirkonnas hoidmisega täitis kaebaja ametniku korralduse. Nimetatud väitest jääb

mulje nagu poleks kaebaja teadlik, kuidas ja kus saatmise ajal käsi tuleb hoida. Samas on AE

3-14-52883

4(9)

vaidlustanud kodukorda osas, mis nõuab kinnipeetavatelt vangla territooriumil liikumisel käte

selja taga hoidmist (haldusasi nr 3-12-1898). Kaebaja väited, nagu oleks ametnik lugenud

tema käitumisega korralduse täidetuks, on otsitud ja põhjendamatud. Kui käed asetatakse vöö

piirkonda küljele, siis ei saa need ilmselgelt olla selja taga. Tallinna Vangla direktori

31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud Tallinna Vangla kodukorras sätestatud kohustuste

täitmiseks ei pea vanglaametnik andma kinnipeetavale eraldi korraldust. Seega on ilmselgelt

põhjendamatu eeldada, et vanglaametnik peaks andma korralduse rohkem kui ühe korra.

Kaebaja osas kohaldatud piiranguid käsitletakse VangS § 651 lg-s 4, mille kohaselt võib

kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes vangla osaliselt või täielikult piirata sama seaduse

§-de 22, 30-32, 34-38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. VangS § 651 lg 4 on sõnastatud

diskretsiooni eeldava sättena. Kuna kaebajale on õiguspäraselt määratud kartserikaristus, siis

on põhjendatud ka käskkirjaga nr 1272 seatud lisapiirangud (Riigikohtu 05.11.2011 lahend nr

3-3-1-41-11).

Vastustaja nõustus kaebajaga, et 10.11.2014 vaideotsusest nähtub, et AE on esitanud koos

vaidega taotluse, milles palub vaide- ja kohtumenetluse ajaks käskkirja täitmine peatada.

Samas nähtub viidatud vaideotsusest ka, et HKMS § 249 lg 1 annab kohtule pädevuse igas

menetlusstaadiumis kohaldada kaebaja õiguste kaitseks esialgset õiguskaitset ning

haldusorgan ei saa seetõttu kohtumenetluse ajaks haldusakti täitmist peatada.

Haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist on piisavalt põhjendatud.

Distsiplinaarmenetluse käigus tõendati, et AE rikkus VangS § 67 p-i 1. Kuna distsiplinaarasja

faktilised asjaolud olid selged ja vaidlusalune haldusakt õiguspärane, ei olnud AE taotlus

distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja täitmise peatamiseks põhjendatud. Kinnipeetavale

distsipliinirikkumise eest määratud karistuse täitmist saab pidada märkimisväärseks avalikuks

huviks, kuna distsiplinaarkaristuse määramine distsipliinirikkumise korral on vangistuse

eesmärkide saavutamisel ilmselgelt olulise tähtsusega. Samuti on distsiplinaarkaristuse vahetu

täideviimine vajalik vangla üldise julgeoleku tagamiseks ning andmaks kinnipeetavale teada,

et igasse distsipliinirikkumisse suhtutakse vanglas sallimatult.

Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega

tähtaegu kehtestanud. Samas nõustub vastustaja kaebajaga, et haldusakti täitmise peatamise

taotluse eesmärgist lähtudes tulnuks vanglal see lahendada kiiremini, kui seda tehti antud

juhul, kas eraldi otsustusega või tulnuks vaie lühema tähtaja jooksul läbi vaadata. Samas

tuleneb VangS § 65 lg-st 1, et üldjuhul pööratakse distsiplinaarkaristus täitmisele kohe.

VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr

139 kinnitatud „Esimese, teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku

ametijuhend“ kohaselt kuulub kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-

kontaktisikute pädevusse. Justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“

(VSKE) §-st 17 tulenevalt on inspektor-kontaktisikul kinnipeetavale distsiplinaarkaristuse

määramise õigus. Ükski õigusakt ei sätesta, et sama isik ei võiks läbi viia

distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust.

VangS § 11 lg 41 sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku haldusakti

või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg-st 21 tulenevalt vaatab üksuse juht läbi

vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku

haldusakti või toimingu peale. HMS § 10 lg 1 p 4 kohaselt ei või haldusorgani nimel tegutsev

isik haldusmenetlusest osa võtta, kui ta on muul viisil huvitatud asja lahendist või muud

asjaolud tekitavad kahtlusi tema erapooletuses. Vastustaja viitab siinkohal ka Riigikohtu

14.11.2012 otsuse nr 3-3-1-44-12 p-le 21.

3-14-52883

5(9)

Alates 18.03.2013 kehtiva VSKE § 17 lg 1 kohaselt on inspektor-kontaktisiku pädevuses teha

otsus VangS § 24 lg 1, § 25 lg-te 1 ja 2, § 30 lg 2, § 31 lg 2, § 63 lg 4, § 64 lg 4, § 65 lg 2, §

651 lg 4 ning § 93 lg-te 3 ja 7 alusel. Seega on inspektor-kontaktisikul pädevus VangS § 64 lg

4 alusel kinnipeetavale distsiplinaarkaristust määrata. Vastavalt VSKE-le on üksuse juhi

pädevuses inspektor-kontaktisiku haldusakti peale esitatud vaide vaideotsuse allkirjaõigsus.

Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud küsimuses.

Vaidemenetluses tuleb hinnata vaidlustatava käskkirja vastavust HMS §-s 54 sätestatule.

Allkirjastades vaideotsust, kinnitab üksuse juht oma allkirjaga, et vaidlustatav käskkiri vastab

HMS-s sätestatud nõuetele.

Üksnes distsiplinaarmenetluse läbiviimise faktist ei tulene ametniku erapooletuse puudumine

distsiplinaarkaristuse määramisel.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 13.01.2016 otsusega kaebuse osaliselt (resolutsiooni p

1), tuvastades Tallinna Vangla toimingu – Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1272

peatamise taotluse lahendamisega viivitamise ja selle alles vaideotsusega lahendamise –

õigusvastasuse (resolutsiooni p 2). Kohus jättis muus osas kaebuse rahuldamata (resolutsiooni

p 3) ja menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda (resolutsiooni p 4).

Kohus ei nõustunud kaebajaga selles, et JS ja RK poolt distsiplinaarmenetluse käigus

02.10.2014 õiendis fikseeritud seisukohti ei saa pidada usaldusväärseteks. Asjaolu, et

mõlemad isikud olid vaidlusaluse sündmuse juures ning andsid selle kohta sarnaseid ütlusi, ei

muuda ütlusi ebausaldusäärseteks. Sisuliselt on korralduse nõuetekohast täitmatajätmist (käte

seljale asetamise asemel nende vöö juures külgedele asetamine) kinnitanud ka kaebaja oma

kaebuses. Kohus luges tõendatuks, et kaebaja rikkus VangS § 67 p 1 ja kodukorra p 4.1

esimest lauset. Samuti luges kohus tõendatuks, et kaebajale oli teada tema kohustus täita

vangla sisekorraeeskirja (tl 33) ja talle oli tulenevalt osalemisest kaebajana haldusasjas nr 3-

12-1898 teada nii kohustus vanglas saatmise ajal käte hoidmiseks selja taga kui ka see, kuidas

seda tuleb teha. Tulenevalt asjaolust, et kohus tuvastas kaebaja poolt VangS § 67 p 1 ja

kodukorra p 4.1 esimese lause rikkumise, on vaidlustatud käskkirjas õigesti tuvastatud

juhtumi faktilised asjaolud ja käskkiri on selles osas õiguspärane.

VangS § 651 lg 4 sätestab, et kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes võib vanglateenistus

osaliselt või täielikult piirata sama seaduse §-de 22, 30–32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48

kohaldamist. Kohus nõustus vastustaja seisukohtadega ja Riigikohtu 05.11.2011 lahendis nr 3-

3-1-41-11 avaldatud seisukohtadega ning leidis, et vaidlusalused täiendavad piirangud on

kehtestatud õiguspäraselt. Praegusel juhul piirati üksnes osaliselt VangS § 48 kohaldamist ehk

kaebajal lubati soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid. Järelikult ei olnud ka vastava

piirangu märkimine eraldi vajalik, millest tulenevalt ei pidanud vastustaja ka selles osas

käskkirjas eraldi kaalutlusi välja tooma.

VangS § 64 lg 1 sätestab, et distsiplinaarmenetluse viib läbi ning distsipliinirikkumise

asjaolud selgitab välja vanglateenistus. Sama paragrahvi lg 4 esimese lause kohaselt määrab

distsiplinaarkaristuse vanglateenistus distsiplinaarmenetluse läbi viinud ametniku ettepanekul.

VSKE § 17 lg 1 sätestab muu hulgas, et inspektor-kontaktisiku pädevuses on teha otsus VangS

§ 64 lg 4 alusel. Tallinna Vangla direktori 12.08.2011 käskkirjaga nr 139 kinnitatud „Esimese,

teise, kolmanda ja neljanda üksuse inspektor-kontaktisiku ametijuhend“ kohaselt kuulub

kinnipeetavate distsiplinaarmenetluste läbiviimine inspektor-kontaktisikute pädevusse.

Eeltoodud regulatsioonist ei tulene keeldu, mis sätestaks, et üks ja sama isik ei võiks läbi viia

distsiplinaarmenetlust ning määrata distsiplinaarkaristust. Kaebaja ei ole välja toonud, et

distsiplinaarmenetluse läbiviinud isikul oleks kaebaja suhtes mingit isiklikku vaenu vms,

millest tulenevalt võiks ta olla isiklikult huvitatud asja lahendamisest ja millest tulenevalt

3-14-52883

6(9)

oleks ta pidanud ennast menetlusest taandama kaebaja poolt viidatud sätte alusel. Seejuures ei

ole kaebaja ise vanglaametniku taandamist taotlenud. Järelikult on käskkiri nr 1272 ka selles

osas õiguspärane.

VangS § 11 lg 41 teine lause sätestab, et vanglateenistus vaatab läbi muu vanglas töötava isiku

haldusakti või toimingu peale esitatud vaideid. VSKE § 12 lg 21 kohaselt vaatab üksuse juht

läbi vaide, mis on esitatud inspektor-kontaktisiku või muu selle üksuse koosseisus oleva isiku

haldusakti või toimingu peale. Praegusel juhul on vaideotsuse allkirjastanud inspektor-

kontaktisik üksuse juhi ülesannetes. Seega on vaideotsus allkirjastatud selleks pädevust omava

isiku poolt. Kuivõrd enne allkirjastamist tutvub üksuse juht vaideotsusega, samuti on üksuse

juhil õigus tutvuda distsiplinaarmenetluse materjalidega, siis juhul, kui üksuse juht leiab, et ta

on eriarvamusel koostatud vaideotsuses märgitu suhtes või leiab, et vaie tuleks rahuldada, on

üksuse juhil õigus keelduda koostatud vaideotsuse allkirjastamisest ning tal on õigus nõuda

vaideotsuse koostamist või ise koostada otsus, kust nähtub tema teistsugune seisukoht antud

küsimuses. Vaideotsus, mille üksuse juht allkirjastab, on üksuse juhi seisukoht antud

küsimuses, mis tagab nii tegeliku kui näiva erapooletuse.

Vaide menetlemine haldusakti andnud ametiisiku poolt võib tekitada teatavaid kahtlusi

menetlemise erapooletuse suhtes, kuid ilma vastavaid kahtlustusi tõenditega põhjendamata ja

selle rakendamist eraldi taotlemata ei anna see alust rakendada HMS § 10 lg 1 p-s 4 sätestatut.

Samas oleks halduse hea tava ja vaidemenetluse eesmärgiga paremini kooskõlas, kui

vaidemenetlust ei viiks menetlejana läbi ja vaideotsuse projekti ei koostaks isik, kelle

varasema otsuse (haldusakti) suhtes on vastav menetlus algatatud.

Seadusandja pole haldusakti täitmise peatamise taotluse lahendamiseks täpset korda ega

tähtaegu kehtestanud. Küll aga tuleneb HMS § 82 p-st 6, et haldusakti täitmise peatamise

küsimus tuleb lahendada vaide läbivaatamise ettevalmistavas menetluses, mitte aga alles

vaideotsuses. Samuti tuleb arvestada HMS § 5 lg-s 4 sätestatud põhimõttega, et

menetlustoimingud viiakse läbi viivituseta, kuid mitte hiljem kui seaduses või määruses

sätestatud tähtaja jooksul. Arvestades haldusakti täitmise peatamise taotluse eesmärki, oleks

tulnud see lahendada viivitamatult, mitte alles vaideotsuses kuu aega hiljem vastava taotluse

saamisest peale seda, kui kaebaja oli talle määratud karistuse juba ära kandnud.

Kuigi käskkirja peatamise taotluse lahendamise puhul on tegemist kaalutlusotsusega, ei

tähenda see, et haldusorganil on võimalik otsustada, kas ta üldse teeb vastava otsuse juhul, kui

selle tegemiseks on esitatud taotlus. Juhul, kui vastav taotlus on esitatud, siis tuleb

haldusorganil taotlust igal juhul menetleda ja võtta arvesse taotluse eesmärki ja sisu ning see

lahendada seaduses sätestatud korras. Tallinna Vangla toiming vaidlustatud käskkirja

peatamise taotluse lahendamisega viivitamisel ja selle lahendamisel alles vaideotsuses oli

õigusvastane.

Kohus ei tohi teha otsust nõude või aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada

nõude piire (HKMS § 41 lg 1). Seetõttu jätab kohus tähelepanuta kaebaja väite, nagu oleks

haldusakti täitmise peatamise taotluse rahuldamata jätmist ebapiisavalt põhjendatud. Tallinna

Vangla otsus, millega jäeti kaebaja taotlus Tallinna Vangla 06.10.2014 käskkirja nr 1272

täitmise peatamiseks rahuldamata, ei ole praeguse vaidluse esemeks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-14-52883

7(9)

7. AE palub 22.01.2016 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 13.01.2016

otsus osas, millega jäeti kaebus rahuldamata (resolutsiooni p 3) ja teha asjas uus otsus, millega

rahuldada kaebus täielikult.

Kui ametnik näeb korralduse mittekorrektset täitmist ja ei võta midagi ette rikkumise

kõrvaldamiseks, siis on ta vaikimisi nõustunud ebakorrektse korralduse täitmisega.

Vaideotsuse allkirjastaja ei olnud mitte üksuse juht, vaid kontaktisik KH üksuse juhi

ülesannetes, kes kontaktisikuna määrab ka ise distsiplinaarkaristusi. Seetõttu ongi tema allkiri

vaideotsusel ning vaide läbivaatamine formaalsus, sest sisuliselt koostas käskkirja ja kontrollis

selle õiguspärasust MP (karistuse määraja).

VangS § 64 lg-d 1 ja 4, VSKE § 17 lg-t 1 ning kontaktisiku ametijuhendit ei saa tõlgendada

selliselt, et karistusotsuse tegemisel ning sellele eelneval menetlusel osalenud üks ja sama

ametnik võib süüdimatult määrata kartserikaristusi.

Kohus oleks pidanud juhtima kaebaja tähelepanu ja andma võimaluse selgitada asjaolu, kas

menetluse läbiviinud isikul oli kaebaja suhtes mingi isiklik vaen vms. Kahtlust menetleja

erapooletuses võib tekitada ka see, et ta on järjepidevalt määranud ainult kartserikaristusi ja

enamasti blanketsete põhjendustega. Seejuures on ta kõik ettepanekud karistuse määramiseks

teinud iseendale. Karistusotsuse tegija ei saa enda tehtud ettepaneku põhjal olla erapooletu,

kui ta on juba ettepanekule eelnevas menetluses leidnud, et rikkumine on tõendatud ja

karistamine vajalik. Seda enam ei saa olla erapooletu, kui ta kontrollib enda otsuse

õiguspärasust ja otstarbekust.

Kaebaja ei nõustu sellega, et käskkirjaga seatud lisapiirangud olid piisavalt põhjendatud või

sellega, et neid ei peagi põhjendama, kui kartserikaristus on määratud õiguspäraselt.

Kui kohus on asunud Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-41-11 tuginedes seisukohale, et VangS §

651 lg 4 on mittevajalik norm, siis taotleb kaebaja nimetatud sätte kohaldamata jätmist ja selle

põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist.

8. Tallinna Vangla palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastustaja jäi varem esitatud seisukohtade juurde. Olukorras, kus kinnipeetav liigub vangla

territooriumil, peab ta kodukorrast tulenevalt hoidma käsi seljal ning vastavat kohustust ei pea

vanglaametnik talle igakordselt meelde tuletama. Jättes saatmise ajal käed seljale panemata,

paneb kinnipeetav toime vangla sisekorraeeskirja rikkumise. Kaebaja oli teadlik kohustusest

hoida saatmise ajal käsi selja taga ning vanglaametnikule ei saa ette heita täiendava korralduse

mitteandmist ega ettekande koostamist distsipliinirikkumise kohta.

Olenemata asjaolust, et KH on igapäevaselt vanglateenistuses kontaktisikuna, ei muuda see

vanglaametnikku erapoolikuks ega anna alust kartuseks, et vaideotsuse allkirjastamise näol

tema poolt on tegemist formaalsusega.

Halduskohtul ei olnud alust jätta VangS § 651 lg-t 4 kohaldamata ega alustada selles osas

põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Halduskohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud

ning selle muutmiseks või tühistamiseks ei ole alust. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

põhjendustega ega pea vajalikuks neid täies mahus HKMS § 201 lg 4 alusel üle korrata.

10. Tallinna Vangla kodukorra p 4.1 kohaselt liiguvad kinnipeetavad vangla territooriumil

saatmiskava, korrapidaja või korrapidaja abi korralduse alusel koos vanglateenistujast

3-14-52883

8(9)

saatjaga, hoides käed julgeoleku tagamiseks selja taga. Menetlusosaliste vahel puudub vaidlus

selles, et kaebaja oli kodukorra p-st 4.1 teadlik ning 05.09.2014 kella 10.30 paiku eiras

kaebaja vanglateenistujast ametniku korraldust panna käed selja taha, asetades käed külgede

peale kõrvale. Et kaebaja ei pannud käsi seljale, vaid külgedele vöö piirkonda, on kaebaja ise

menetluses läbivalt kinnitanud. Kaebaja ainus etteheide apellatsioonimenetluses seonduvalt

vaidlusaluse intsidendiga on, et vanglaametnik oleks pidanud andma kaebajale korduva

korralduse käte selja taha panemiseks ning seda tegemata jättes nõustus ametnik vaikimisi

korralduse ebakorrektse täitmisega. See seisukoht ei ole õige. Kaebajale distsiplinaarkaristuse

määramise seisukohalt ei ole oluline, mitu korda oleks vanglateenistuse ametnik võinud oma

korraldust korrata – VangS § 67 p 1 rikkumise tuvastamiseks piisab, kui kinnipeetav ei allu ka

vanglateenistuse ametniku ühekordsele korraldusele. Et vanglateenistuse ametnik ei

nõustunud kaebaja poolt korralduse ebakorrektse täitmisega, nähtub ametniku 05.09.2014

ettekandest nr 2142 (tl 32).

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu arutlusega sellest, kes on õigustatud tegema

distsiplinaarkaristuse määramise ettepaneku, määrama distsiplinaarkaristuse, menetlema vaiet

ning sisuliselt lahendama vaiet (halduskohtu kohtuotsuse p 10 ja selle alapunktid) ega pea

vajalikuks neid seisukohti üle korrata. Allkiri vaideotsusel tähendab konkreetsel juhul, et

vaide sisuliseks lahendajaks oli üksuse juhi ülesannetes KH, kes oma allkirjaga tõendas, et on

vaide läbi vaadanud ja nõustub sisuliselt kõigi vaideotsuses toodud seisukohtadega. Ehk

teisisõnu – vaideotsuse seisukohad on KH, mitte MP seisukohad. Alusetu on kaebaja väide, et

halduskohus oleks pidanud andma kaebajale aega seisukohtade ja tõendite esitamiseks selle

kohta, et MP ei ole erapooletu. Kui kaebajal oli veendumus, et MP on erapoolik, pidi see

veendumus tal olema koheselt kohtumenetluse algusest peale ja nimetatud asjaolule viitamine

ja tõendite esitamine on kaebajapoolne tõendamiskoormus, mitte kohtu selgitamiskohustus.

Kohus ei saa teha kaebajale ettepanekut tõendite esitamiseks asjaolu kohta, mille osas puudub

kohtul teadmine tulenevalt asjas esitatud materjalidest. Kaebaja poolt apellatsioonkaebuses

esitatud väited sellest, et MP on erapoolik seetõttu, et menetleb pidevalt distsiplinaarasju ja

määrab karistuseks kartserikaristusi, ei ole märk isiku erapoolikusest, vaid sellest, et ametnik

täidab oma tööülesandeid. Kinnipeetavatel, kellel on alust arvata, et nende suhtes määratud

distsiplinaarkaristus on õigusvastane, on õigus pöörduda vaidega vangla poole ja kaebusega

halduskohtusse.

12. Kaebaja leiab, et VangS § 651 lg 4 on põhiseadusega vastuolus seepärast, et see norm on

ebavajalik. See seisukoht ei ole õige. VangS § 651 lg 4 kohaselt võib vanglateenistus

kartserisse paigutatud kinnipeetava suhtes osaliselt või täielikult piirata VangS §-de 22, 30–

32, 34–38, 41, 43, 46 ja 48 kohaldamist. Riigikohus on oma 5. detsembri 2011 lahendi nr 3-3-

1-41-11 p-s 18 leidnud, et: „Kaalutlusõiguse teostamata jätmine ei saa aga kaasa tuua

haldusakti tühistamist, kui haldusaktis märgitud piirangud tulenevad vahetult seadusest, s.o

hakkavad toimima sõltumata sellest, kas neid haldusaktis märgitakse või mitte. Või teisisõnu,

karistamise käskkirja andmisel lisapiirangute põhjendamata jätmine ei too kaasa karistamise

käskkirja tühistamist, kui piirangute rakendumiseks pole nende äramärkimine karistamise

käskkirjas vajalik.“ Otsuse p-s 31 on Riigikohus märkinud kokkuvõtvalt järgmist:

„1) VangS §-s 30 sätestatud õiguste kartserikaristuse kandmise ajal piiramist on vaja

karistamise käskkirjas ära nimetada. Nimetatud piirangu rakendamist tuleb karistamise

käskkirjas põhjendada;

2) kui karistamise käskkirjaga piiratakse kartseris lubatud kaupade ostmist, siis tuleb selle

piirangu kohaldamist eraldi põhjendada. Kui nimetatud asjade ostmist ei piirata, siis ei tule

VangS § 48 karistamise käskkirjas ära näidata;

3-14-52883

9(9)

3) hoolimata VangS § 651 lg 4 sõnastusest ei too distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas

vastavate piirangute äranäitamine või äranäitamata jätmine kaasa VangS §-dega 22, 31-311,

§ 32 lg-tega 1, 2 ja 3, §-dega 34-38, 41, 43 ja 46 antud võimaluste piiramist. Nendes sätetes

nimetatud võimaluste piiramise toob kartserikaristuse olemusest ja vangistusseaduse ja

vangla sisekorraeeskirja sätetest tulenevalt kaasa kartserikaristuse määramine. Selliste

piirangute nimetamine karistamise käskkirjas pole nõutav. Piirangute äramärkimise korral ei

too piirangute rakendamise põhjendamata jätmine kaasa karistamise käskkirjas nimetatud

piirangute tühistamist. Need piirangud on põhjendatud, kui kartserikaristus on määratud

õiguspäraselt;

4) kartserikaristuse kandmise ajal on VangS § 32 lg-s 5 nimetatud asjaoludel võimalik

kohaldada nii VangS § 32 lg-t 5 kui ka VangS § 33.“

Eelnevast nähtuvalt ei ole VangS § 651 lg 4 mõttetu, sest näitab kokkuvõtvalt ära, millised

piirangud tulenevad kinnipeetavale kartserikaristusest ning lisaks on mõnede lisapiirangute

puhul võimalik rakendada diskretsiooni, mida sellisel puhul tuleb käskkirjas ka põhjendada.

Praegusel juhul oli vaidlustatud käskkirjas kaebaja suhtes kohaldatud VangS §-des 22, 31-32,

34-38, 41, 43 ja 46 ning osaliselt § 48 (lubatud soetada kauplusest kartseris lubatud esemeid)

sätestatud piiranguid. Niisiis piirati kaebaja õigusi üksnes kartserikaristuse olemusest

tulenevalt ning ka kauplusest kaupade ostmist vaid kartseris mittelubatud kaupade osas.

Järelikult ei pidanud vangla seda käskkirjas, arvestades Riigikohtu ülalviidatud seisukohti,

täiendavalt põhjendama, kuid samas ei ole eesmärgipäratu ega sisutu ka VangS § 651 lg 4.

13. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et AE apellatsioonkaebus on

alusetu ja tuleb jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata HKMS § 200 p 1 alusel.

14. Kaebaja oli kohtumenetluses vabastatud riigilõivu tasumisest. Et kaebus jääb tervikuna

rahuldamata, jääb AE menetluskulu vastavas osas HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi

kanda. AE võimalikud ülejäänud menetluskulud ja Tallinna Vangla menetluskulud jäävad

menetlusosaliste endi kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe