3-16-1971/2 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TA RT U H A L D U S K O H U S

J õ h v i k o h t u m a j a

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-16-1971

Määruse kuupäev

6. oktoober 2016

Kohtunik

Karin Jõks

Kohtuasi

i, , e ja u kaebus

Lohusuu valla ja Arveld Hinno vahel sõlmitud eratee

avaliku kasutamise lepingu lõpetamise tühistamise ja

lepingu täitmiseks kohustamise, alternatiivselt lepingu

lõpetamise õigusvastasuse tuvastamise, alternatiivselt

Lohusuu valla tegevusetuse õigusvastasuse tuvastamise

nõudes

Menetlusosalised

Kaebajad , , ja ,

kõigi esindaja vandeadvokaat Kalev Aavik

Resolutsioon

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord ja

muud selgitused

3. Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva

jooksul arvates määruse kättetoimetamisest. Määruskaebuse

esitamise korda on selgitatud määruse punktis 14.

4. Määrus toimetatakse kätte kaebajatele.

Asjaolud

1. Lohusuu vald ja Arveld Hinno sõlmisid eratee avaliku kasutamise lepingu, mis jõustus

29.11.2005.a ja kehtis tähtajatuna. Lepingu punkti 5.3.3 kohaselt võis teeomanik lepingu

ennetähtaegselt tühistada, kui selleks on mõjuv põhjus, teatades sellest omavalitsusele üks kuu

ette.

2. 26.07.2016.a esitas Arveld Hinno Lohusuu vallale avalduse punktis 1 nimetatud lepingu

ennetähtaegseks tühistamiseks. Avalduses on ära toodud lepingu tühistamise põhjused.

3. 23.08.2016.a vormistasid Lohusuu vald ja Arveld Hinno dokumendi, milles fikseeriti

lepingu lõppemise alusena lepingu punkt 5.3.3 ja punktis 2 nimetatud avaldus ning

kuupäevana 26.08.2016.a.

4. 04.10.2016.a esitasid , , ja Tartu Halduskohtule

kaebuse. Kaebajad palusid:

- tühistada Arveld Hinno 26.07.2016.a avaldus ning Lohusuu valla ja Arveld Hinno

23.08.2016.a kokkulepe;

- kohustada Arveld Hinnot ja Lohusuu valda täitma nende vahel 29.11.2005.a sõlmitud

eratee avaliku kasutamise lepingut;

- alternatiivnõudena tuvastada Arveld Hinno 26.07.2016.a avalduse ning Lohusuu valla ja

Arveld Hinno 23.08.2016.a kokkuleppe õigusvastasus;

- teise alternatiivnõudena tuvastada valla tegevusetuse õigusvastasus Arveld Hinno

26.07.2016.a avalduse vaidlustamata jätmisel.

Punktis 1 nimetatud leping käsitles teed, mis paikneb Arveld Hinnole kuuluval Otsa

kinnisasjal. Selle tee kaudu pääseb kaebajatele kuuluvatele kinnisasjadele. Kaebajad leidsid,

et punktis 1 nimetatud lepingu lõpetamise tõttu puudub kaebajatel juurdepääs oma

kinnistutele avalikus kasutuses oleva tee kaudu ning see rikub kaebajate õigusi.

Kaebajad leidsid, et vaidluse lahendamine kuulub halduskohtu pädevusse, kuna punktis 1

nimetatud leping on haldusleping. Leping reguleerib haldusõigussuhteid, reguleerides tee

kasutamise ja hooldamise õiguslikku režiimi ning luues avalikkuse õiguse teed tasuta

kasutada. See, et kaebajad ei ole lepingu pooleks, ei tähenda, et nad ei või oma õiguste

kaitseks halduskohtusse pöörduda. Halduslepingu lõpetamise vaidlustamine on ainuvõimalik

viis kaebajate õiguste kaitseks. Riigikohus on tunnustanud halduslepingu pooleks mitte oleva

isiku õigust pöörduda halduslepingu vaidlustamiseks halduskohtusse (kohtuasi nr 3-3-1-78-

08).

5. Kaebajad esitasid kaebuses esialgse õiguskaitse taotluse, milles nad palusid peatada Arveld

Hinno 26.07.2016.a avalduse ning Lohusuu valla ja Arveld Hinno 23.08.2016.a kokkuleppe

kehtivuse ning kohustada Arveld Hinnot ja Lohusuu valda täitma nende vahel 29.11.2005.a

sõlmitud eratee avaliku kasutamise lepingut.

Arveld Hinno on vaidlusaluse tee korra juba omavoliliselt sulgenud ning võib seda teha ka

edaspidi. Tee avaliku kasutamise jätkamine on avalikes huvides. Arveld Hinno huvi

aastakümneid avalikus kasutuses olnud tee sulgeda ei ole kaitsmist vääriv ega kaalukas.

Kohtu seisukoht

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel võib kohus kaebuse

tagastada, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, eeldades, et tema faktilised väited

on tõendatud. HKMS § 44 lg 1 sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik

üksnes oma õiguse kaitseks.

7. Kaebajad lähtuvad eeldusest, et vaidlusalune leping on haldusleping.

Haldusmenetluse seaduse § 102 lg 1 kohaselt lõpetatakse haldusleping tsiviilseadustes

sätestatud korras, arvestades samas paragrahvis kehtestatud erisusi. Seadus ei sätesta erisusi

praeguses kohtuasjas vaadeldavaks juhtumiks. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 13 lg 1 kohaselt

võib lepingut muuta või lõpetada lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega

ettenähtud muul alusel. Üheks lepingu lõppemise aluseks on VÕS § 186 p 6 kohaselt

ülesütlemine.

Vaidlusaluse lepingu punkt 5.3.3 andis teeomanikule õiguse leping mõjuval põhjusel

ennetähtaegselt tühistada. Sellele lepingu punktile viitas oma avalduses ka Arveld Hinno.

Kohus leiab, et vaidlusalune leping lõppes selle ülesütlemisega Arveld Hinno poolt. Kuivõrd

leping oli tähtajatu, lepingu ülesütlemise võimalus oli lepingus ette nähtud ja Arveld Hinno

järgis lepingus sätestatud etteteatamise tähtaega, siis on kohtu hinnangul tegemist pigem

lepingu korralise ülesütlemisega. 23.08.2016.a Lohusuu valla ja Arveld Hinno poolt

vormistatud dokumenti ei saa käsitleda lepingu lõpetamise kokkuleppena, kuna see ei sisalda

mingeid kokkuleppeid. Vastupidi, dokument fikseerib lepingu lõppemise alusena teeomaniku

avalduse ja lepingu punkti 5.3.3.

8. Kuni 30.06.2015.a kehtinud teeseaduse (TeeS) § 4 lg 3 sätestas, et tee omaniku nõusolekul

ja tingimustel ning valla- või linnavalitsuse ja eratee omaniku vahel sõlmitud lepingu alusel

määrab eratee avalikuks kasutamiseks ning nimetab teehoiu korraldamise eest vastutava isiku

valla- või linnavolikogu kohaliku omavalitsuse huvidest lähtudes. Samas redaktsioonis kehtis

eeltoodud säte ka vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal.

See tähendab, et õigus kasutada erateed ei tulene mitte tee omaniku ja kohaliku omavalitsuse

vahel sõlmitud lepingust, vaid kohaliku omavalitsuse volikogu otsusest, millega tee

määratakse avalikuks kasutamiseks. Lepingu sõlmimine on volikogu otsuse tegemise

eeltingimus. Kohtu hinnangul tuleb eristada tee avalikuks kasutamiseks määramise otsust, mis

annab igaühele õiguse teed kasutada, ning kohaliku omavalitsuse ja tee omaniku vahel

sõlmitud lepingut, mis reguleerib nende isikute vastastikkusi õigusi ja kohustusi.

9. Kokkuvõttes ei mõjuta vaidlusaluse lepingu lõppemine kaebajate võimalusi kasutada Otsa

kinnisasjal paiknevat teed. Leping ei loonud kaebajatele õigust teed kasutada ja seega ei

saanud lepingu lõpetamine seda kaebajatelt ka ära võtta. Leping ega õigusaktid ei näe ette

kaebajate õigust sekkuda lepingu lõppemisse eraisikust lepingupoole ülesütlemise tõttu. Kui

lepingu lõppemine ei mõjuta kaebajate võimalusi teed kasutada, siis puudub kaebajatel ka

õigus vaidlustada valla tegevust lepingu lõpetamisel või taotleda poolte kohustamist lepingut

täitma. Kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel

Ka Riigikohus jõudis kaebajate viidatud kohtuasjas nr 3-3-1-78-08 järeldusele, et isik ei saa

vaidlustada lepingut, millest ei tulene otseselt tema õigused ja kohustused.

10. Kaebajate õigusi võinuks riivata see, kui vallavolikogu oleks tunnistanud kehtetuks

vaidlusaluse tee avalikuks kasutamiseks määramise otsuse. Sellekohast otsust saaksid

kaebajad vaidlustada ja seda on kohtupraktikas ka tehtud (näiteks kohtuasi 3-10-607).

Lohusuu valla kodulehe (lohusuuvv.kovtp.ee) kaudu kättesaadava dokumendiregistri

andmetel ei ole vallavolikogu 2016. aastal teinud otsust vaidlusaluse tee avaliku kasutuse

lõpetamise kohta. Seetõttu puudub vajadus suunata kaebajaid kaebust muutma.

Kohus märgib, et kaebuses puuduvad andmed selle kohta, kas vallavolikogu üldse kunagi tegi

otsuse määrata vaidlusalune tee avalikuks kasutamiseks. Arveld Hinno tugines lepingu

ülesütlemisel sellele, et niisugust otsust tehtud ei ole. Eelviidatud dokumendiregistri andmetel

vallavolikogu 2005. aastal sellist otsust teinud ei ole. Kui tee avalikuks kasutamiseks

määramise otsust ei nähtu dokumendiregistrist ja ei ole teada tee omanikule, siis on

tõenäoline, et sellist otsust ei ole tehtud.

11. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamisel tuleb kohtul kõigepealt kontrollida taotluse

lubatavust, sh seda, kas kohtule on esitatud kaebus (HKMS § 249 lg 1). Kui taotlus ei ole

lubatav, siis tuleb kohtul see tagastada. Erandina on kohtul võimalik lahendada esialgse

õiguskaitse taotlus vale kohtualluvuse puhul (HKMS § 10 lg 2). Halduskohtumenetluse

seadustik ei anna kohtule võimalust lahendada esialgse õiguskaitse taotlust, kui kaebus kuulub

tagastamisele. Seega jätab kohus esialgse õiguskaitse taotluse läbi vaatamata. Kuna kohtul

puudub igal juhul võimalus taotlust läbi vaadata, siis puudub vajadus taotluse täpsustamiseks.

12. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse

(eeldusel, et seda lubab kaebetähtaeg). Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud.

13. HKMS § 104 lg 5 p 2 kohaselt tagastatakse riigilõiv, kui kohus tagastab kaebuse selle

esitajale, välja arvatud juhul, kui see toimub HKMS § 121 lg 2 alusel. Seega riigilõiv

praeguses asjas tagastamisele ei kuulu.

14. HKMS § 204 lg 1 ja § 252 lg 7 kohaselt tuleb määruskaebus üldjuhul esitada

ringkonnakohtule selle halduskohtu kaudu, kelle määrust vaidlustatakse, esialgse õiguskaitse

määruse või esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise määruse peale aga otse

kõrgemalseisvale kohtule. Selle põhjal tuleks kaebajal juhul, kui ta soovib vaidlustada kogu

käesolevat määrust, esitada kaks määruskaebust: resolutsiooni punkti 1 suhtes Tartu

Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu kaudu ja resolutsiooni punkti 2 suhtes otse Tartu

Ringkonnakohtule. Sel juhul tuleb ka riigilõiv tasuda mõlema määruskaebuse eest.

Kohtu hinnangul võib kaebaja soovi korral esitada ühe ühtse määruskaebuse, sel juhul tuleb

see esitada Tartu Halduskohtu kaudu. Tartu Ringkonnakohus ei ole halduskohtu seisukohaga

seotud.

Kohus juhib kaebajate tähelepanu asjaolule, et HKMS § 104 lg 1 alusel tasub mitme isiku

ühise kaebuse korral riigilõivu iga isik seaduses ettenähtud kogu summa ulatuses.

15. Asjaõigusseaduse § 156 lg 1 sätestab, et omanikul, kelle kinnisasjale puudub vajalik

juurdepääs avalikult kasutatavalt teelt, on õigus nõuda juurdepääsu üle võõra kinnisasja. Kui

kokkulepet juurdepääsu asukoha, kasutamise tähtaja ja tasu osas ei saavutata, määrab

juurdepääsu ja selle kasutamise tasu kohus.

Kohus selgitab kaebajatele, et mõistlik viis juurdepääsu küsimuse lahendamiseks on esitada

avaldus maakohtule asjaõigusseaduse § 156 lg 1 alusel. Juurdepääsu taotlemine avalik-

õiguslike vahenditega ei ole heade eduväljavaadetega. Isegi kui selgub, et vald tunnistas

vaidlusaluse tee avalikult kasutatavaks ja hiljem tühistas selle ning kaebajatel on seega

võimalus tee avaliku kasutuse lõpetamise otsust halduskohtus vaidlustada, on olukorras, kus

tee omaniku nõusolek puudub, raske näha sellises vaidluses edulootust kaebajatele.

Ehitusseadustiku eelnõu 555 SE seletuskirjas (kättesaadav Riigikogu kodulehel

www.riigikogu.ee) leiti, et TeeS § 4 lg 3 ei taga, et eratee jääks avalikuks kasutamiseks, kuna

eratee omanikul on võimalus lõpetada leping ja tee kasutamine.

Kohus märgib, et eelnimetatud seletuskirjas on ühtlasi leitud, et TeeS § 4 lg 3 sätestatud

leping on võlaõiguslik. Ka kohtu arvates on vaieldav, kas vaidlusalune leping on haldus- või

võlaõiguslik leping. Kuna kohus saab tagastada kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ka juhul,

kui tegemist on halduslepinguga, siis ei pea kohus vajalikuks seda küsimust praeguses

määruses lõplikult lahendada.

(allkirjastatud digitaalselt)

Karin Jõks

Kohtunik