2-14-21952/46 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

30. september 2016. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-14-21952

Tsiviilasi

Xxxxja Xxxx(Xxxxüldõigusjärglased) hagi Xxxxja

Xxxxvastu hoonestusõiguse seadmise või hüvitise

nõudes

Tsiviilasja hind

67 840 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hagejad: Xxxx(isikukood xxxx) ja Xxxx(isikukood

xxxx), esialgse hageja Xxxx(isikukood xxx, surnud

17. märtsil 2015) üldõigusjärglased, ühised lepingulised

esindajad vandeadvokaadid Anneli Aab ja Merilin

Valdmaa

Kostjad: Xxxx(isikukood xxxx) ja Xxxx(isikukood

xxxx), ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat Kristi

Rande

Kolmas isik: Keila Vald (Keila Vallavalitsuse kaudu),

lepinguline esindaja Otto xxxx ja Anti xxxx

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 13. septembril 2016, kus osalesid hageja

xxxx, hagejate ühine lepinguline esindaja vandeadvokaat

Anneli Aab, kostjate ühine lepinguline esindaja

vandeadvokaat Kristi Rande ja kolmanda isiku

lepinguline esindaja Anti Pärtel

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata Xxxx ja Xxxx(Xxxx üldõigusjärglased) hagi Xxxx ja Xxxx vastu

Xxxx asuvale kinnistule hoonestusõiguse seadmise või hüvitise nõudes.

2. Jätta hagejate menetluskulud hagejate endi kanda. Jätta solidaarselt kõik kostjate

menetluskulud solidaarselt hagejate kanda ja määrata need kindlaks rahaliselt.

Jätta hagejate menetluskulud hagejate endi kanda. Jätta kolmanda isiku

menetluskulud tema enda kanda.

3. Rahuldada kostjate taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt ja mõista solidaarselt hagejatelt Xxxx(isikukood xxxx) ja Xxxx(isikukood

xxxx) solidaarselt kostjate Xxxx(isikukood xxxx) ja Xxxx(isikukood xxxx) kasuks

välja menetluskulude hüvitis 3 304,08 eurot (lepingulise esindaja tasu).

2-14-21952

2 (9)

4. Kohustada hagejaid solidaarselt tasuma kostjatele solidaarselt hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud määras.

5. Jätta rahuldamata hagejate 19. septembri 2016 taotlus 13. septembri 2016

kohtuistungi protokolli parandamiseks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele (välja arvatud resolutsiooni punkt 5) võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7, Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva

jooksul, alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel

käesoleva otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HAGEJATE NÕUDED JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Xxxx(esialgne hageja) esitas 12. juunil 2014 hagi Xxxx(kostja I) ja Xxxx(kostja II, edaspidi

koos „kostjad”) vastu hoonestusõiguse seadmise või alternatiivselt hüvitise nõudes.

Kohus kaasas 10. novembri 2014. aasta määrusega menetlusse iseseisva nõudeta kolmanda

isikuna hageja poolel Keila valla (vallavalitsuse kaudu, kolmas isik). Esialgne hageja suri

17. märtsil 2015 ja kohus peatas 2. aprilli 2015. aasta määrusega menetluse kuni seda jätkab

pärija. Kohus uuendas menetluse 28. mai 2015. aasta määrusega ning lubas esialgse hageja

asemel astuda menetlusse tema üldõigusjärglastel Xxxx(hageja I) ja Xxxx(hageja II, esialgse

hageja pärijad, koos edaspidi „hagejad”).

Maakohus jättis 4. veebruari 2016. aasta määrusega hagi hoonestusõiguse seadmise nõudes

läbivaatamata. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 13. juuni 2016. aasta määrusega maakohtu

määruse ja saatis tsiviilasja menetluse jätkamiseks tagasi maakohtule.

Kohtuistungil 13. septembril 2016 rahuldas kohus kostjate taotluse vaheotsuse tegemiseks

aegumise

vastuväite

kohta.

Hageja

esitas

19. septembril 2016

taotluse

protokolli

parandamiseks. Kostjad vastasid hagejate taotlusele 26. septembril 2016 ning kolmas isik

27. septembril 2016.

2. Hagejad nõuavad

(1) tuvastada kostjate kohustus anda nõusolek hagejate kasuks hoonestusõiguse

tähtajaga 99 aastat seadmiseks esimesele vabale järjekohale ehitise omamiseks ja

kasutamiseks kinnistul asukohaga xxxx

või teise võimalusena (alternatiivselt)

(2) mõista kostjatelt solidaarselt hagejate kasuks välja hüvitis omandiõiguse kaotamise

eest 67 840 eurot.

2-14-21952

3 (9)

Hagi alusena on hagis toodud esile järgmised asjaolud:

− esialgne hageja ostis koos abikaasaga 14. novembril 1960 kumbki ¼ suuruse mõttelise

osa xxxx majavaldus, edaspidi „majavaldus”). Abikaasa suri 1987. aastal ja pärimise

järgselt omandas esialgne hageja abikaasale kuulunud mõttelise osa majavaldusest.

Seega kuulus esialgsele hagejale pärast tema abikaasa surma ½ suurune mõtteline osa

majavaldusest;

− Harju Maavalitsuse 2. aprilli 1993. aasta otsusega tuvastati, et maaüksus on omandi-

reformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud vara ning et Xxxx(edaspidi

„õigustatud isik”) on omandireformi õigustatud subjektiks maaüksuse osas. Õigustatud

isik tegi 15. juunil 1993 Keila Vallavalitsusele avalduse kiirendatud korras maaüksuse

tagastamise kohta. Keila Vallavalitsus tegi 15. septembril 1993 otsuse, millega tagastas

õigustatud isikule maaüksuse;

− maaüksus kinnistati 19. aprillil 1994 ja kinnistu ainuomanikuna kanti sisse õigustatud

isik. Omandireformi käigus maaüksuse tagastamisel ega selle kinnistamisel hagejale

kuuluvat ½ suurust mõttelist osa majavaldusest ei kinnistatud, ei seatud esialgse hageja

kasuks hoonestusõigust ega ka võõrandatud esialgsele hagejale kuuluvat ½ suurust

mõttelist osa seaduses sätestatud viisil õiglase hüvitise eest. Samuti ei ole esialgsele

hagejale seatud isiklikku kasutusõigust ½ suurusele mõttelisele osale majavaldusest;

− hagejad leiavad, et esialgne hageja ja seega ka hagejad on seadusliku aluseta ilma jäänud

esialgsele hagejale kuulunud majavalduse ½ suuruse mõttelise osa omandiõigusest.

Seoses maaüksuse kinnistamisega õigustatud isiku kinnistamisavalduse alusel

1994. aastal on hagejad pöördumatult ilma jäänud esialgsele hagejale ja seega ka neile

kuuluvast ½ suurusest mõttelisest osast majavaldusest;

− esialgne hageja ei soovinud temale kuuluva majavalduse mõttelise osa juurde

maaüksust erastada, kuivõrd esialgne hageja omandas omal ajal üksnes mõttelise osa

majavaldusest ning maaüksus kuulus tagastamisele õigustatud isikule, siis arvas

esialgne hageja, et tal ei ole õigust maaüksusele. Seega ei ole esialgne hageja esitanud

ka avaldust maaüksuse ostueesõigusega erastamiseks. See aga ei tähenda, et esialgne

hageja oleks loobunud enda omandist. Kõnealusel ajaperioodil olid ehitised selgelt

maast kui kinnisasjast eraldi tsiviilkäibes, mistõttu on üheselt mõistetav, et esialgne

hageja ei ole loobunud viidatud teatisega oma omandiõigusest majavaldusele;

− hagejad leiavad, et pärast seda, kui õigustatud isikule tagastati maaüksus oleks pidanud

esialgse hageja kasuks seatama maaüksuse osas hoonestusõigus. Hoonestusõiguse

seadmata jätmisel tuleb kostjatel hüvitada hagejatele pool ehitise väärtusest, kuna

hagejatele kuulub ½ mõtteline osa majavaldusest. Hüvitise nõue on lepinguväline ja

põhineb seadusel. Hagejad soovivad hüvitist omandi kaotuse eest, kas alusetu

rikastumise või kahju hüvitamise sätete alusel;

− esialgne hageja on panustanud maja renoveerimisse, tasunud kõiki ühiskulusid, mis

maja hooldamisel tekkinud. Hagejate hinnangul on kogu Xxxxkinnistu väärtus

suurusjärgus 200 000 – 250 000 eurot ning ½ suuruse mõttelise osa Xxxxasuva ehitise

väärtuseks minimaalselt 67 840 eurot. See summa tuleb kostjatel solidaarselt hagejatele

hüvitada;

− esialgne hageja sai alles kohaliku omavalitsuse 11. aprilli 2011 teatest aru, et ta ei ole

majavalduse omanik. Seetõttu pole hagejate nõuded aegunud. Hoonestusõiguse

seadmise nõude (1) osas ei saa tähtaega arvestada kinnistusraamatu kande tegemisest.

Esialgne hageja kui ehitise omanik ei tarvitsenud kandest teada, järelikult ei saanud ka

kulgeda tähtaeg. Aegumisele tuginemine on lisaks vastuolus hea usu põhimõttega. Selle

2-14-21952

4 (9)

põhimõtte eesmärk on takistada õiguste kuritarvitamist ja kahju tekitamist. Järelikult ei

saa sellega olla kooskõlas asjaõigusseaduse rakendamise seaduses (AÕSRS) sätestatud

aegumistähtaja kulgema hakkamine sõltumata sellest, kas esialgne hageja kandest teadis.

Ka põhjusel, et ei kõnealusel juhul ei olnud sõlmitud hoonestusõiguse seadmise lepingut,

ei saanud tähtaeg hakata kulgema. Samuti ei ole aegunud rahaline nõue (2).

Hüvitisnõude alus on ehitisele omandiõiguse kaotamine ja aegumistähtaeg 30 aastat.

Menetluskulud paluvad hagejad panna kostjate kanda. Hagejate menetluskulude nimekirja

kohaselt on hagejate kulud 6 926,50 eurot, sh riigilõiv hagilt 950 eurot, riigilõiv

määruskaebuselt 50 eurot ja lepinguliste esindajate kulu 5 926,50 eurot tunnihinnaga 135 eurot

(162 eurot koos käibemaksuga) 36 t 35 min eest. Hagejad taotlevad menetluskuludelt viivise

väljamõistmist. Hagejad kinnitavad, et nad ei ole käibemaksukohustuslased ja kõik kulud on

kantud seoses käesoleva tsiviilasjaga. Hagejad nõuavad kulude hüvitamist kostjatelt

solidaarselt ja kui solidaarvõlausaldajad.

3. Kostjad vaidlevad hagile vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata. Kostjad esitasid

mõlemale nõudele aegumise vastuväited:

− Xxxx kinnistati 19. aprillil 1994 ja kinnistu ainuomanikuna kanti sisse õigustatud isik.

Esialgsel hagejal oli õigus taotleda hoonestusõigust ühe aasta jooksul, st

hoonestusõiguse seadmise nõue (1) aegus 19. aprillil 1995. Peale seda kuupäeva muutus

ehitis maatüki oluliseks osaks;

− esialgne hageja jäi omandiõigusest ilma hiljemalt 19. aprill 1995, st aasta peale maa

kandmist kinnistusraamatusse. Järelikult hüvitise nõue (2) aegus kas 10 aasta

möödumisel (st 19 aprillil 2005) või kolme aasta möödumisel väidetavast teada-

saamisest 11. aprillil 2011 (st 11. aprillil 2014);

− aegumisele tuginemine ei ole vastuolus hea usu põhimõttega;

− seadus ei räägi kohustusest, vaid õigusest saada maa omanikuks. AÕSRS on sätestas

erinormid, sh ka aegumise osas. Kohustusliku eelnevat kokkulepet ei pidanud

asjaosaliste vahel olema;

− hageja saab hüvitist nõuda vaid alusetu rikastumise sätete alusel, kuna kostjad ei ole

hagejatele ega esialgsele hagejale kahju põhjustanud.

Menetluskulud paluvad kostjad panna hagejate kanda. Kostjate menetluskulud on

4298,31 eurot 27 tunni ja 33 minuti eest tunnihinnaga 130 eurot (156 eurot koos käibemaksuga.

Kostjad kinnitavad, et kõik kulud on seotud käesoleva tsiviilasjaga ja kostjad ei ole

käibemaksukohustuslased. Kostjad taotlevad menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Kostjad

nõuavad kulusid hagejatelt solidaarselt kui solidaarvõlausaldajad.

4. Kolmas isik leiab, et hagejate nõuded on aegunud ja nõustub kostjate seisukohtadega

aegumise osas. Kolmas isik teatas istungil, et ei soovi menetluskulude nimekirja esitada. Temalt

ükski pool kulude hüvitamist ei nõua.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus tutvus menetlusosaliste väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagejate

nõuded on aegunud. Menetluskulud jätab kohus hagejate kanda ja määrab need kindlaks

rahaliselt.

6. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 sätestab, et kohus võib teha vaheotsuse

muu hulgas aegumise kohaldamise taotluse suhtes, mis on edasikaebamise tähenduses samane

lõppotsusega. Aegumise kohaldamata jätmisel teeb kohus selle kohta vaheotsuse ja jätkab

menetlust. Kui kohus leiab, et nõue on aegunud, teeb ta lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

2-14-21952

5 (9)

Käesolevas asjas on kostjad esitanud aegumise vastuväited mõlemale nõudele. Tänase otsusega

lahendab kohus kostjate kõnealused vastuväited. Kuna kohus leiab, et hagejate nõuded on

aegunud, siis teeb kohus lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

7. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 142 lg 1 näeb ette, et õigus nõuda teiselt isikult

teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg)

jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest.

Vastavalt TsÜS §-le 143 võtab kohus nõude aegumist arvesse ainult kohustatud isiku taotlusel.

Kostjad on taotlenud aegumise kohaldamist.

Kohtul tuleb esmalt kvalifitseerida hagejate nõue ja siis võtta seisukoht aegumise vastuväite

kohta (Riigikohtu 14. mai 2014. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-36-14, p 13 esimene lõik).

Kohus peab aegumist kontrollima eraldi kõikide nõuete korral (Riigikohtu 12. novembri

2008. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08, p 11). Nõuete kvalifitseerimiseks tuvastab kohus

need asjaolud, mis võimaldavad otsustada nõude õigusliku aluse üle.

8. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise

tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda TsMS § 231 lg-te 2 ja 4

ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− Xxxxmaaüksus tunnistati Harju Maavalitsuse 2. aprilli 1993. aasta otsusega

omandireformi objektiks olevaks õigusvastaselt võõrandatud varaks ja õigustatud

subjektiks loeti Xxxx(õigustatud isik, I kd tl 15–17);

− maaüksusel paiknevad hooned kuulusid kaasomandisse – ½ mõttelist osa õigustatud

isikule ja ½ mõttelist osa esialgsele hagejale(I kd tl 12–14 ja 19–20);

− hagejad on esialgse hageja õigusjärglased (I kd tl 132–133);

− nüüd kuulub Xxxxkinnistu kostjatele. Kostja I on õigustatud isiku üldõigusjärglane(I kd

tl21, 48–51, 72) ja kostja II seega kinnistu osas eriõigusjärglane;

− 7. juuli 1993 teatise kohaselt loobus esialgne hageja õigusest osta või rentida

tagastatavat maad ja kinnitas, et ei oma mingeid pretensioone sellele maale (I kd tl 18);

− 15. septembril 1993 tagastas Keila Vallavalitsus otsuse nr 4 alusel 1,09 ha suuruse

maaüksuse maa õigustatud isikule ja otsuses on muuhulgas märgitud, et esialgne hageja

ei oma mingeid pretensioone, et temale ½ mõttelisest osast kuuluvatest hoonetest jääb

tagastatavale maale ning ta ei soovi osta ega rentida tagastatavat maad(I kd tl 19–20, 52);

− Xxxxkinnistati 19. aprillil 1994 ja kinnistu ainuomanikuna kanti kinnistusraamatusse

õigustatud isik(I kd tl 21).

9. Kohus kontrollib esimesena hagejate nõuet (1), st kohustada kostjaid andma nõusolek

hoonestusõiguse seadmiseks kinnistusraamatusse.

10. TsMS § 658 lg 2 näeb ette, et ringkonnakohtu otsuses, millega tühistatakse apellatsioon-

kaebusega vaidlustatud otsus, esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel

on tühistatud otsuse teinud kohtule asja uuel läbivaatamisel kohustuslikud. Kohtu hinnangul on

sama põhimõte kohaldatav ka määruskaebuse läbivaatamisel. Tallinna Ringkonnakohtu

13. juuli 2016. aasta määrusest tuleneb, et hoonestusõiguse seadmise õigust omandireformi

käigus tagastatud maal asuva ehitise alusele ja selle teenindamiseks vajalikule maale tuleb

hinnata AÕSRS §-de 13 ja 15 järgi. Seega on hagejate nõude (1) keskne õiguslik alus AÕSRS

§ 15 lg 1.

11. Õigustatud isik kanti kinnistusraamatusse Xxxxkinnisasja omanikuna 19. aprillil 1994.

Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse

rakendamise seaduse (VÕSRS) § 2 näeb ette, et asjaolule või toimingule, mis on tekkinud või

2-14-21952

6 (9)

tehtud enne 1. juulit 2002, kohaldatakse asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud

seadust, kui VÕSRS-st ei tulene teisiti.

AÕSRS § 15 lg 1 nägi 19. aprillil 1994 kehtinud sõnastuses ette, et ehitise omanikul, kes

kasutab maad õiguslikul alusel ja kes ei soovi või kellel ei ole õigust maad omandada, on õigus

nõuda hoonestusõiguse seadmist ehitisealusele ja ehitise teenindamiseks vajalikule maale ühe

aasta jooksul, arvates nimetatud maa kandmisest kinnistusraamatusse. Kui ehitise omanik ei

nõua nimetatud tähtaja jooksul hoonestusõiguse seadmist, muutub ehitis maatüki oluliseks

osaks, välja arvatud riigimaal asuv ehitis.

12. Kohus leiab, et AÕSRS § 15 lg 1 sätestab aegumistähtaja. Seda kinnitab hiljem samale

sättele lisatud kolmas lause, mis näeb ette, et kui maa omanik keeldub hoonestusõiguse

seadmisest, kuid eelnevalt oli sõlmitud notariaalselt tõestatud kokkulepe hoonestusõiguse

seadmiseks, on ehitise omanikul õigus esitada ühe aasta jooksul, arvates ehitisealuse maa

kandmisest kinnistusraamatusse, hoonestusõiguse tunnustamist ja vastavat kinnistusraamatu

kannet taotlev hagi ning mis selgelt reguleerib hagi kohtusse esitamise tähtaega. Lisatud lause

sõnastuse järgi on seadusandja ilmselgelt lähtunud sellest, et kõnealune säte tervikuna

reguleerib nõude kohtusse esitamise tähtaega ehk aegumistähtaega.

Kuna hagi esitati enam kui aasta pärast kinnistusraamatu kande tegemist, siis oli nõue (1) selle

kohtusse esitamise ajaks aegunud ja tuleb jätta aegumise tõttu rahuldamata. See järeldus ei sõltu

sisuliselt sellest, kas esialgne hageja oli eelnevalt avaldanud tahet maad erastada või mitte.

Kuna maa kinnistati õigustatud isiku nimele, siis hakkas hoonestusõiguse taotlemise tähtaeg

kulgemata sellest, kas tagastamise menetlus oli korrektne.

Kohus ei nõustu hagejatega, et AÕSRS § 15 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaeg ei peaks hakkama

kulgema enne kinnistusraamatu kandest teadasaamist. Pidades silmas omandireformi eesmärke

ja vajadust korrastada õigussuhted teatava kindla aja jooksul, ei ole tähtaja alguse sidumine

objektiivse sündmusega vastuolus aegumise olemuse ega hea usu põhimõttega. Isegi kui

lähtuda sellest, et esialgne hageja sai oma õiguste rikkumisest teada 11. aprillil 2011, siis ka sel

ajal kehtinud AÕSRS § 15 lg 1 järgi oli aegumistähtaeg üks aasta ning hagejate nõue oleks

aegunud 11. aprillil 2012, st samuti enne hagi esitamist.

Nõude (1) osas on kostjate aegumise vastuväide seega edukas.

13. Järgmisena kontrollib kohus hagejate rahalise nõude (2) aegumist. Hagejad toovad esile, et

nad soovivad kostjatelt hüvitist omandiõiguse kaotuse eest. Kohus leiab, et rahalise nõude

aluseks saavad olla vaid lepinguvälise vastutuse sätted, kuna hagejad ei tugine ühelt poolt nende

ega esialgse hageja ja teiselt poolt kostjate vahelisele tehingule. Hagejatel kui esialgse hageja

üldõigusjärglastel on võimalik nõuda kostjatelt hüvitist omandiõiguse kaotuse eest vaid alusetu

rikastumise sätete alusel. Kahju hüvitamiseks puudub alus, kuna hagejad ei ole esile toonud

kostjate tegu, st kostjate poolt kahju tekitamist.

14. VÕSRS § 9 lg 1 teine lause näeb ette, et aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele

kohaldatakse enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või

katkenud enne 1. juulit 2002. VÕSRS § 9 lg 3 näeb ette, et kui enne 1. juulit 2002 kehtinud

seaduses sätestatud aegumistähtaeg on pikem kui TsÜS-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaeg

ja selline aegumistähtaeg lõpeks varem kui vastavalt sama paragrahvi teisele lõikele arvestatud

aegumistähtaeg, kohaldatakse aegumisele enne 1. juulit 2002 kehtinud seadust.

Õigustatud isiku alusetu rikastumise ajaks saab lugeda 19. aprilli 1995, st päeva, kui möödus

aasta maaüksuse kinnistamist. Kohus leiab, et hagejate hüvitise nõue aegus sellest päevast

10 aasta möödumisel ehk 19. aprillil 2005 ja põhjendab seda järgmiselt.

Enne 1. juulit 2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS1994) § 179 nägi ette, et

alusetu rikastumise sätetena kohaldatakse Eesti NSV tsiviilkoodeksi (TsK) §-de 477 ja 478

2-14-21952

7 (9)

sätteid. TsÜS1994 § 113 lg 1 kohaselt oli vastava nõude aegumistähtaeg 10 aastat ning § 116

järgi algas selle tähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse

rikkumisest. TsK § 477 lg-d 1–6 nägid ette, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga

kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult

omandatud vara tagastama. Samasugune kohustus tekib ka juhul, kui alus, mille järgi vara

omandati, hiljem ära langeb. Kui ei ole võimalik alusetult omandatud vara natuuras tagastada,

tuleb hüvitada selle omandamise momendil määratav väärtus rahas. Vara, mis on omandatud

teise isiku arvel mitte tehingu alusel, vaid teiste, teadvalt sotsialistliku riigi ja ühiskonna huvide

vastaste tegude tulemusena, kui see vara ei kuulu konfiskeerimisele, nõutakse sisse riigi

tuludesse. Alusetult vara saanud isik on kohustatud samuti tagastama või hüvitama kõik tulud,

mis ta sai või pidi saama sellelt varalt sellest ajast peale, kui ta sai teada või pidi teada saama

vara saamise alusetusest. Need sätted laienevad ka juhtudele, mil vara säästetakse teise isiku

arvel ilma seaduse või tehinguga kindlaksmääratud alusteta. Kohus leiab, et viidatud sätete

mõttega on hõlmatud ka omandireformi käigus tekkinud erandlik olukord, kus maa tagastamise

ja kinnistamise tagajärjel muutus esialgse hageja omand õigustatud isiku omandiks.

AÕS § 55 lg 1 esimene lause sätestab, et kinnistusraamat on avalik. AÕS § 55 lg 2 kohaselt ei

või keegi end vabandada kinnistusraamatu andmete mitteteadmisega. Neist sätetest järeldab

kohus, et kui alusetu rikastumine toimus viisil – nii nagu käesoleval juhul, et rikastuja omandi

kohta tehti kanne kinnistusraamatusse, siis ei saa isik, kelle arvel rikastumine toimus –

käesoleval juhul esialgne hageja – tugineda sellest mitteteadmisele. Alusetult rikastumise

sündmust ega ka sellega seonduvat aegumistähtaja kulgema hakkamist ei mõjuta sama

varaeseme omandiõiguse hilisem üleminek – käesoleval juhul õigustatud isikult kostjatele.

15. Hagejad tuginevad teise võimalusena siiski sellele, et esialgne hageja sai teada oma õiguste

rikkumisest, st ka tema arvel alusetust rikastumisest alles 11. aprillil 2011. Kuigi eelmise punkti

viimases lõigus märgitud kaalutlustel ei tarvitse selle olla tähtsust, kontrollib kohus nõude (2)

aegumist täiendavalt 11. aprillil 2011 kehtinud VÕS ja TsÜS järgi.

Ka sel juhul on hagejate hüvitise nõue aegunud enne hagi esitamist, nimelt 11. aprillil 2014 ja

põhjendab seda järgmiselt.

VÕS § 1028 lg 1 ja lg 2 nägid ette, et kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud

olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui

kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Üleandja ei või

saajalt saadut tagasi nõuda, kui üleandmisega täideti mittetäielik kohustus; õigus nõuda

kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud või tühise tehingu täitmisena saadu

tagasinõudmine oleks vastuolus tehingu tühisust ettenägeva sättega või sellise sätte eesmärgiga.

Sarnaselt varem kehtinud õigusega hõlmaks need normid omandireformi käigus ühe isiku vara

alusetu omandamise teise poolt.

TsÜS § 151 lg-te 1 ja 2 järgi on alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm

aastat ajast, mil õigustatud isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest

tulenev nõue. Õiguse rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele

suunatud alusetu rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja

kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Alusetust rikastumisest tulenev nõue aegub,

sõltumata sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatust, hiljemalt kümne aasta möödumisel

alusetu rikastumise toimumisest.

Seega oleks ka väidetava teadasaamise ajal kehtinud õiguse järgi hagejate nõue (2) enne hagi

esitamist aegunud nii teadasaamisest arvestatava kolme aasta möödumise tõttu 11. aprillil 2014

või ka rikastumise sündmusest 10 aasta möödumise tõttu nii nagu leitud eelmises p-s 14.

16. Kohus nõustub kostjatega, et TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud aegumistähtaega oleks võimalik

kohaldada juhul, kui esialgsel hagejal või hagejatel oleks varasem hoonestusõigus. Kuivõrd aga

2-14-21952

8 (9)

käesolev vaidlus käib hoonestusõiguse seadmise üle, siis ei saa TsÜS § 155 lg-s 1 sätestatud

30 aastast aegumistähtaega kohaldada.

17. Kohus ei nõustu hagejatega, et kostjate tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu

põhimõttega. VÕS § 6 lg 2 sätestab, et võlasuhtele ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust

tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Lisaks eespool p 12

kolmandas lõigus märgitule tõdeb kohus, et aegumise regulatsiooniga järgitav õiguskindluse

saavutamise huvi on olulisem hagejate huvist saada endile õigus või hüvitis, millele vastava

kohustuse täitmisest kostjad käesoleval juhul aegumisele tuginedes keelduvad. Ka

omandireformi teel omandi saanud isikud, sh sellise maa tagastamise õigustatud subjektid, kelle

maale jäi võõras ehitis, pidid saavutama teatava aja möödumisel kindluse, et nende omandisuhe

on selge. Seadusandja valis AÕSRS § 15 lg-s 1 selleks tavapärasest veelgi lühema tähtaja.

18. Seega on hagejate mõlemad nõuded (1) ja (2) aegunud, mistõttu hagi jääb rahuldamata.

19. Kohus ei rahulda hagejate taotlust protokolli parandamiseks. TsMS § 50 lg 1 näeb ette, et

menetlustoimingu protokoll peab kajastama menetlustoimingu olulist käiku ja muud asja

lahendamise või võimaliku edasikaebamise seisukohalt olulist. Kohus leiab, et protokoll vastab

eelviidatud tingimustele ja vajadus protokolli parandamiseks puudub.

20. Kohus jätab TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata kohaliku omavalitsuse teate

esialgsele hagejale (I kd tl 73) ja dokumendid käekirja ekspertiisi läbiviimiseks (tl 144–154),

millest ei selgu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

21. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kõik menetluskulud hagejate kanda. Vastavalt TsMS § 167 lg-le 2 jäävad

kolmanda isiku menetluskulud tema enda kanda.

TsMS § 165 lg 1 esimene lause sätestab, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate

kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus

ei määra teisiti. Kohus märgib, et hagejad vastutavad solidaarselt kostjate ees. Kostjad on

hagejate suhtes solidaarvõlausaldajad. Pooled olid menetluskulude jaotust taotledes

üksmeelsed, et vastaspoolel osalevad isikud peaksid vastutama solidaarselt. Kohtu hinnangul

on see omandisuhteid arvesse võttes ka põhjendatud.

22. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Kohus rahuldab

kostjate

taotluse

menetluskulude

kindlaksmääramiseks

osaliselt.

Hagejate

taotlus

menetluskulude kindlaksmääramiseks jääb tulenevalt kulude jaotusest rahuldamata.

Kostjate menetluskulu on õigusabikulu 4 298,31 eurot 27 t ja 33 min eest tunnihinnaga

156 eurot (koos käibemaksuga). Kostjad kinnitavad, et kõik kulud on seotud käesoleva

tsiviilasjaga ja kostjad ei ole käibemaksukohustuslased. Kostjad taotlevad menetluskuludelt

viivise

väljamõistmist.

Kostjad

nõuavad

kulusid

hagejatelt

solidaarselt

kui

solidaarvõlausaldajad.

Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku

§-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et kostjate menetluskulude nimekiri on kooskõlas

tsiviilasja käiguga. Siiski ei ole kostjate esindaja ajakulu nende kvalifikatsiooni ja vaidluse

keerukust arvestades kõigis positsioonides põhjendatud.

23. Kostjate esindaja tasumäär on 156 eurot tunnis (käibemaksuga). Riigikohus on pidanud

advokaadist esindaja puhul mõistlikuks tasumääraks ka veel 153 eurot ilma käibemaksuta (vt

nt 11. veebruari 2015. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 14 teine lõik ja samas

2-14-21952

9 (9)

esimeses lõigus viidatud varasem praktika). Tunnihinna ja menetluskulude põhjendatust ja

vajalikkust tuleb siiski hinnata iga kohtuasja raames eraldiseisvalt (ibid). Kohus leiab, et

kostjate esindaja tasumäär on põhjendatud.

Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa

kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi

arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu

3. juuni 2013. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Kostjad kinnitasid, et nad ei ole

käibemaksukohustuslased. Seega arvestab kohus hüvitatavate menetluskulude summa

kindlaksmääramisel õigusabikulu summa koos käibemaksuga.

Kostjate menetluskulude nimekirja kohaselt kulus esindajal hagile vastuse koostamiseks 13,37 t.

Kohus leiab, et kostjate esindaja ajakulu seoses hagile vastuse koostamisega on põhjendatud 7 t

ulatuses arvestades hagiavalduse sisu, sellele lisatud tõendeid, kostja vastuse sisu ning lisatud

tõendeid. Muus osas on kostjate esindaja ajakulu põhjendatud ja vajalik.

Kohus määrab kostjate vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva

põhjal 3 304,08 eurot (lepingulise esindaja tasu 21,18 t eest tasumääraga 156 eurot).

Rahuldamata jääb kostjate taotlus 994,23 euro saamiseks õigusabikulude osas ( = 4 298,31 –

3 304,08). Kohus leiab, et rahuldatud ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku

käiku arvestades põhjendatud.

24. Lähtudes kostjate taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud

määras.

25. TsMS § 178 lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib TsMS § 178 lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

200 eurot.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik