2-15-5023/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. september 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-15-5023

Tsiviilasi

AB „Lietuvos draudimas“ hagi Kadrina valla vastu kahju

hüvitamise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1847,68 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 6. oktoobri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kadrina valla apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Kadrina vald (vallavalitsuse kaudu)

(registrikood: 75007824); lepinguline esindaja vandeadvokaat

Anti Aasmaa

Vastustaja

(hageja):

AB

„Lietuvos

draudimas“

(registrikood: 12831829); lepinguline esindaja Kadri Ojamaa

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Kadrina valla apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 6. oktoobri 2015. a otsus osaliselt, s.o hagi rahuldamise ulatuse

osas. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista Kadrina vallalt AB „Lietuvos

draudimas“ kasuks välja kahjuhüvitis 1537,25 eurot.

3. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„3.1. Rahuldada AB „Lietuvos draudimas“ hagi Kadrina valla vastu kahju hüvitamise

nõudes osaliselt.

3.2. Mõista Kadrina vallalt välja AB „Lietuvos draudimas“ kasuks kahjuhüvitis 1537,25

eurot, 29. septembri 2016 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 186,03 eurot ja alates

30. septembrist 2016 viivis põhinõudelt (1537,25 eurot) VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud

määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.“

4. Jätta menetluskulud 64 % ulatuses Kadrina valla kanda ja 36 % ulatuses AB „Lietuvos

draudimas“ kanda.

5. Lugeda AB „Lietuvos draudimas“ põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks kahes

kohtuastmes 969,67 eurot ja Kadrina valla põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks

kahes kohtuastmes 1065 eurot.

6. Tasaarvestada poolte vastastikused nõuded menetluskulude hüvitamise osas ning mõista

Kadrina vallalt välja AB „Lietuvos draudimas“ kasuks 383,40 eurot menetluskulude

katteks.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. UAB DK „PZU Lietuva“ esitas 01.04.2015 hagiavalduse Kadrina Valla vastu kahju

hüvitamiseks. Maakohtu 16.06.2015 määrusega on senine hageja asendatud uue hagejaga AB

“Lietuvos draudimas“. Hageja palus kostjalt VÕS § 492 lg 1 alusel välja mõista hüvitatud kahju

summas 2409,19 eurot, viivis seisuga 01.04.2015 summas 2,13 eurot ja viivis VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras kahjult alates 02.04.2015 kuni nõude täieliku täitmiseni.

Hagiavalduse kohaselt sõitis K.K. 26.01.2015 umbes kella 15:30 paiku Rakvere Piimaühistu TÜ

valduses oleva sõidukiga Škoda Praktik (XXXX) Undla – Kihlevere teel, Kadrina vallas, läbi teel

asunud 16 cm sügavuse kraavi, mille tulemusena sai sõiduk Škoda kahjustada. Kostja on Undla

– Kihlevere tee (maakatastri tunnusega 27303:002:0158) omanik.

Kuna sündmuskohal oli teekate jäine, nähtavus piiratud ning sõiduki parkimine ohtlik, siis sõitis

K.K. ettevaatlikult lähedal asuvasse farmi ning teatas avariist politseile. Politsei saabus

sündmuskohale ja fikseeris Undla - Kihlevere teel oleva kraavi ja selle mõõtmed, sh sügavus ca

16 cm.

Škoda kahjustused pildistas Moller Auto Viru OÜ. Kahjustada sai Škoda esiosa sh

jahutusradiaator, turboradiaator, vasak tuulesuunaja, parem tuulesuunaja, kliimapump,

kliimaradiaator, kliimatoru, esipaneel, esistange, spoiler, esi parem logar ning põhjakate. Škoda

kahjustuste fotod lisati hagiavaldusele. Moller Auto Viru OÜ esitas hagejale Škoda remondiarve

nr 6710818, summas 2425,85 eurot ilma käibemaksuta.

Kahju toimumise ajal oli Škoda kindlustatud Codan Forsikring A/S Eesti filiaalis,

kindlustuspoliisiga nr 601504785. Hageja AB „Lietuvos draudimas“ on Codan Forsikring A/S

Eesti filiaali üldõigusjärglane.

Hageja hüvitas sõiduki Škoda remondimaksumuse summas 2225,85 eurot ilma käibemaksuta,

Škoda pukseerimise kulu remondiettevõttesse summas 158,34 eurot. Sõidukikindlustuse

omavastutus summas 200,00 eurot jäi kindlustusvõtja kanda. Hagejale läks seoses

kindlustushüvitise maksmisega üle kindlustusvõtjale kostja vastu kuuluv kahju hüvitamise nõue.

Võla sissenõudmiskuluna nõudis hageja VÕS § 128 lg 3 alusel 25,00 eurot. Hageja kahju

hüvitamise nõue kokku moodustas 2409,19 eurot.

Hageja esitas kostjale 11.03.2015 VÕS § 492 lg 1 alusel tagasinõude nr 1722 ja palus kahju

hüvitada hiljemalt 28.03.2015. Kostja ei nõustunud kahju hüvitama ega ole olnud huvitatud

kompromissi sõlmimisest. Hageja leidis, et kahju on sissenõutav alates 29.03.2015. Viivis hagi

esitamise seisuga 01.04.2015 (periood 29.03.2015 – 01.04.2015 ehk 4 päeva eest) oli 2,13 eurot.

Viivis, mis vastab ühe aasta eest arvestatud viivise summale, oli 193,94 eurot.

Tee seisundinõuded on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002

määrusega nr 45 (edaspidi määrus nr 45). Antud määruse § 2 lg 1 järgi on seisundinõuete täitmine

kohustuslik kõigile avalikult kasutatavate teede omanikele ning § 2 lg 2 järgi peab tee seisund

vastama vähemalt antud määrusega kehtestatud tasemele.

Sama määruse § 15 kohaselt on kruusatee seisundinõuded esitatud tabelina määruse lisas 5.

Tabelist selgub, et teel seisunditasemega 1 ei tohi olla roopaid ja ebatasasusi sügavusega üle 10

cm. Undla – Kihlevere teel oli kraav sügavusega 16 cm.

Määruse nr 45 (tee seisundinõuded) § 3 lg 1 esimese lause kohaselt teelõigul, millel ei ole tagatud

nõutav seisunditase ning kus seetõttu on ohutu liiklemine raskendatud, tähistatakse

liikluspiirangud vastavate liikluskorraldusvahenditega.

Kuna Undla – Kihlevere tee ei vastanud minimaalsetele teeseisundi nõuetele ning teel oli kraav

sügavusega 16 cm, siis oleks kostja pidanud kehtestama ohtlikus kohas liikluspiirangu ja ohtliku

teelõigu vastavate märkidega tähistama. Liikluspiiranguid kehtestavaid keelumärke Undla –

Kihlevere teel ei olnud. Selle asemel oli ohtliku teelõigu ette paigaldatud selleks mittesobiv

liiklusmärk 152 „ebatasane tee“. Märk 152 hoiatab lähenemisest ebatasasele teelõigule, kus

sõiduteekatte ebatasasused (näiteks augud, lained) järgnevad üksteisele.

Arvestades, et tee seisundinõuete kohaselt ei oleks tohtinud Undla – Kihlevere teel olla roopaid

või ebatasasusi sügavusega üle 10 cm ja keelumärkidega kehtestatud liikluspiiranguid ei olnud

kehtestatud, siis ei saanud Škoda juht ette näha, et teel võib olla kraav sügavusega üle 10 cm.

Liikluspiirangu puudumise tõttu sõitis Škoda juht ca 16 cm sügavusse kraavi, mille tulemusena

sai sõiduk kahjustada.

TeeS § 37 lg-st 6 tuleneb, et tee omanik on kohustatud liiklejale hüvitama tee

kasutamiskõlbmatuse tõttu ning käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu

tekitatud kahju. Seega on üheselt määratletud subjekt, kes peab liiklejate tekkinud kahju

hüvitama.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt on tõendamata, et kahju tekkis sõiduautole

hagis viidatud sündmuse tagajärjel. Liiklusseaduse § 169 lg 6 kohaselt tohib sõidukit või

liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid

siis, kui transporditakse kannatanut haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu

ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed.

Nimetatud kohustuse jättis sõidukijuht käesoleval juhul täitmata ning lahkus sündmuskohalt.

Seetõttu ei ole tõendatav, kas ja millistel asjaoludel sõidukile kahju tekkis. Tõendatud on üksnes

see, et Moller Autos pildistamise ajal olid autol vastavad vigastused ning ka see, et teel oli 16 cm

sügavusega kraav, kuid mitte põhjuslikku seost nende kahe asjaolu vahel.

Kostja oli teadlik, et teel on kraav ning paigaldas ohtliku teelõigu ette liiklusmärgi 152 „ebatasane

tee“. Kostja hinnangul oli ta sellega oma hoolsuskohustuse täitnud, viidates üheselt teel

liiklevatele isikutele eesolevast ohust. Vastavalt ohu iseloomule pidanuks juht kohandama oma

sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks. Nõustuda ei saa hageja käsitlusega, et kuna Undla –

Kihlevere tee ei vastanud minimaalsetele teeseisundi nõuetele, teel oli kraav sügavusega 16 cm,

siis oleks kostja pidanud kehtestama ohtlikus kohas liikluspiirangu ja ohtliku teelõigu vastavate

märkidega tähistama. Omapoolsed kohustused on kostja 21.01.2015. a märgi nr 152

paigaldamisega täitnud ning liikluses tuleb eeldada, et ka liiklejad on ise liikluses hoolikad.

Lisaks on kostja tellinud ka tööd rööbaste silumiseks ja liivatamiseks mis teostati enne sündmust

21.01.2015.a. Selle kohta esitas kostja OÜ Kadrina Kommunaal arve nr 9 summas 77,36 eurot.

Teeseaduse § 37 lg 1 p 4 kohaselt liiklusõnnetuse korral ja muus teisi liiklejaid ohustavas

olukorras on tee omanik kohustatud paigaldama tee kasutajat hoiatavad või liiklust

ümbersuunavad liikluskorraldusvahendid. Tee kasutajaid hoiatav liiklusmärk oli teele paigutatud.

Ühestki õigusaktist ei tulene, et kostjal lasus kohustus tee sulgeda. Määrusest nr 45 § 3 lg 1

tuleneb, et teelõigul, millel ei ole tagatud nõutav seisunditase ning kus seetõttu on ohutu

liiklemine raskendatud, tähistatakse liikluspiirangud vastavate liikluskorraldusvahenditega.

Juhul, kui kehtestatud piirangud ei loo tingimusi ohutuks liiklemiseks, peab tee omanik tee

sulgema. Ka nimetatud sättest tuleneb, et tee sulgemine on viimaseks abinõuks ning juhul, kui

ohust on teavitatud, võib liigelda ka teel, millel ei ole tagatud nõutav seisunditase. Ühtlasi

kinnitab ka 24.03.2015.a. Politsei - ja Piirivalveameti kiri, et ohtlik koht oli nõuetekohaselt

märkidega teavitatud. Hageja ei ole viidanud oma hagis, millise liiklusmärgi pidanuks kostja

teelõigule paigaldama, et lugeda teda omapoolse hoolsuskohustuse täitnuks. Seetõttu ei ole

võimalik hageja õiguslikke väiteid ka kontrollida.

Kostja hinnangul tuleb kohtul kahjuhüvitist olulisel määral vähendada. K.K. seletuskirjast

nähtub, et ta oli varem osundatud teed kasutanud, teadis ebatasasustest ja märkas ka liiklusmärki.

Samas ei olnud tema sõidukiirus selline, et ta suutnuks sõiduautot enne ohtu täielikult peatada.

Arvestades asjaoluga, et sündmus toimus talvisel ajal, kus meie kliimatingimustes tuleb libeduse

võimalikkust teedel eeldada, saab teha järelduse, et ta ei täitnud liikluses osaledes ise piisavalt

hoolsuskohustust ega kohandanud liikluskiirust vastavalt ilmastikuoludele. Paljasõnaline on

hageja väide, et Škoda juht ei saanud ette näha, et teel võib olla kraav sügavusega üle 10 cm.

Nimetatud potentsiaalsest ohust teavitas liiklejat teele paigaldatud liiklusmärk.

Võlaõigusseaduse § 132 lg 3 kohaselt kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja

parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. On üldteada, et sõidukite

esinduste remonditöökodade hinnad on oluliselt kõrgemad, kui tavapäraste remonditöökodade

hinnad. Seetõttu peab hageja põhjendama, miks oli käesoleval juhul vajalik sõiduauto

remontimine just Moller Auto Virus, samas kui eelduslikult oleks võinud seda remontida ka

mõnes teises remonditöökojas odavama hinna eest. Hageja ei ole esitanud andmeid selle kohta,

et ta oleks võtnud hinnapakkumisi erinevatest remonditöökodadest ning valinud odavaima

pakkumise. Esitatud ei ole ka andmeid, et Lääne - Virumaal puudus pädev remonditöökoda ning

selleks oli vajalik sõiduauto pukseerida Ida - Virumaale. Seetõttu tuleb lugeda asja parandamisel

tehtud kulutusi juba iseenesest osaliselt ebamõistlikeks.

Põhjendamatu oli võla sissenõudmiskulu 25,00 eurot, sest see ei seondunud VÕS § 132 lg 3

tähenduses asja parandamise kuludega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 6. oktoobri 2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 1708,05 eurot, 01.04.2015 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise katteks 2,13

eurot ning alates 02.04.2015 viivise VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras põhinõude kohase

täitmiseni. Maakohus jättis hageja menetluskulud 70,9 % ulatuses kostja kanda ja kostja

menetluskulud 29,1 % ulatuses hageja kanda. Kohus tasaarvestas hageja ja kostja vastastikused

kohtuotsusega väljamõistetavad menetluskulud ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulu summas 329,62 eurot, millelt tuleb lahendi jõustumisest täitmiseni tasuda viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras.

Kohus leidis, et kostja esitatud tõenditega (arve nr 9 tl 88 ja teostatud tööde vastuvõtu akt nr 1

tl 124) ei ole ümber lükatud hagis esitatud asjaolud. Vaidlust ei ole selle üle, et Kadrina-

Kihlevere teel oli aktis nr 1 nimetatud hoiatusmärk nr 152 paigaldatud. Põhimõtteliselt ei ole

hageja vaidlustanud ka asjaolu, et kostja võis olla 22.01.2015 teinud aktis märgitud rööbaste

silumise ja killustikuga täitmise töid, kuid 26.01.2015 toimunud sündmuste tagajärgi arvestades

olid ilmselgelt need väidetavad tööd 4 päeva peale nende tegemist oma mõju kaotanud. Tuleb

lugeda üldteadaolevaks asjaoluks, et Eesti klimaatilistes tingimustes ei pruugi rööbaste silumine

talveperioodil avaldada mõju kauemaks kui üheks ööpäevaks, kui nn pehme talve korral päeval

sulatab ja öösel külmetab ning ka väidetavalt killustikuga rööbaste täitmine võib osutuda

ebapiisavaks, kui 4 päeva jooksul töö tegemisest kuni sündmuse toimumiseni on toimunud nt kas

tugev lumesadu või vastupidi suur sula. Kuna hageja esitatud fotodest nähtuvalt on tee suures

ulatuses kaetud veega, siis ilmselgelt oli 4 päeva jooksul toimunud teekatteseisundi sedavõrd

intensiivne muudatus, et kostja tõendi kohaselt 22.01.2015 toimunud teetööd ei välistanud tee

tegeliku seisundi muutumist selliseks, mis väljus tee seisundinõuete normidest ja oma olemuselt

ületas ka hoiatusmärgi nr 152 tavatähenduse.

Maakohtu hinnangul puudub vaidlus, et 26.01.2015 umbes kl 15:30 sõitis K.K. Rakvere

Piimaühistu TÜ valduses oleva sõidukiga Škoda Praktik (XXXX) Kadrina vallas Undla –

Kihlevere teel läbi teel asunud sügava kraavi, mille tulemusena sõiduk sai kahjustada. Kostja

keeldus kahju hüvitamisest, kuna teelõigule oli paigaldatud liiklusmärk nr 152 „Ebatasane tee“.

Liiklusõnnetuse sündmuskoht fikseeriti politsei poolt (tlk 15, fotod lk 49-52).

Kohus pidas otsituks kostja esitatud vastuväidet, et kuna K.K. lahkus sündmuskohalt, ei ole

tõendatud, et kahju tekkis teeaugust läbisõitmise tulemusena. Kohus luges eluliselt usutavaks, et

teeaugust läbisõitnud auto paigaldamine võimaliku liikluse häirimise vältimiseks lähima nn

kindla pinnaseni kuni politsei sündmuskohale saabumiseni ei välista kuidagi hageja poolt esitatud

asjaolu, et kahju tekkis auto sõitmisel läbi teel olnud augu. Kostja ei ole ka soovinud tõendada

(nt ekspertiisiga), et autol olnud vigastused ei saanud tekkida sellisest teel olnud august

läbisõitmisel.

Vaidlus käib selle üle, kas kostja on tee omaniku kohustused nõuetekohaselt täitnud ning kas ja

millises ulatuses kostja vastutab hagejale tekkinud kahju eest. Asjas on tõendatud, et vaidlusaluse

sõidutee äärde oli paigaldatud liiklusmärk nr 152 „Ebatasane tee“ (tlk 48) ning puudub vaidlus,

et hageja sõitis sealt mööda.

Tegemist on deliktilise vastutusega. VÕS § 1043 näeb ette, et teisele isikule õigusvastaselt kahju

tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju

tekitamise eest vastavalt seadusele. Hageja leidis, et kostja on rikkunud seadusest tulenevat

kohustust. VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see

tekitati seadusest tulenevat kohustust rikkuva käitumisega. Hageja on kaitsenormi rikkumisele

tuginenud.

Teeseaduse (TeeS) § 37 lg 1 p 1 ja 2 järgi avalikult kasutatava tee omanik on kohustatud

korraldama tee kasutamist ja kaitset ning teostama tee ülevaatust ja hoidma tee kehtestatud

nõuetele vastavas seisundis. TeeS § 10 lg 1 sätestab tee seisundi, mille järgi peab teel olema

võimalik ohutult liigelda ning tee peab vastama tee seisundi nõuetele. TeeS § 25 lg 3 esimese

lause järgi valla- või linnavalitsus korraldab teehoidu kohalikel teedel ja on kohustatud nendel

teedel looma tingimused ohutuks liiklemiseks. Sellise kohustuse näeb ette ka kohaliku

omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg 1.

Tee seisundinõuded on kehtestatud majandus- ja kommunikatsiooniministri 17.12.2002

määrusega nr 45. Määruse § 2 lg 1 järgi on seisundinõuete täitmine kohustuslik kõigile avalikult

kasutatavate teede omanikele ning § 2 lg 2 järgi peab tee seisund vastama vähemalt antud

määrusega kehtestatud tasemele. Määruse § 3 lg 1 sätestab, et teelõigul, millel ei ole tagatud

nõutav seisunditase ning kus seetõttu on ohutu liiklemine raskendatud, tähistatakse

liikluspiirangud vastavate liikluskorraldusvahenditega. Vaidlusaluse tee (kohalik kruusatee)

seisunditase 1 (määruse lisa 4) peab määruse § 15 järgi vastama määruse lisas 5 toodud nõuetele,

mis näeb ette, et teel seisunditasemega 1 ei tohi olla roopaid ja ebatasasusi sügavusega üle 10 cm.

Puudub vaidlus, et kahju tekitanud löökauk oli sügavusega üle 10 cm.

Liiklusmärkide tähendusi reguleerib 22.02.2011 majandus- ja kommunikatsiooniministri määrus

nr 12 „Liiklusmärkide ja teemärgiste tähendused ning nõude fooridele“ (edaspidi määrus nr 12).

Nimetatud määruse § 5 p 17 alusel märgid 152 kuni 154 „Ebatasane tee“ hoiatavad ebatasasustest

teel. Märk 152 hoiatab lähenemisest ebatasasele teelõigule, kus sõiduteekatte ebatasasused

(näiteks augud, lained) järgnevad üksteisele. Juhile on sätestatud kohustus liiklusseaduse (LS) §

50 lg 3 p 1 sättes, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse olukorrale vastavaks, kuid ei tohi

ületada suurimat lubatud kiirust. Juht peab sõidukiiruse valikul arvestama oma sõidukogemust,

teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning

muid liiklusolusid, et ta suudaks seisma jääda sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel

oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama. Sama sätte p 2 järgi vähendama kiirust

ning vajaduse korral seisma jääma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Kohtu hinnangul tekkis hagejale kahju kostja seadusest tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel.

Kohus nõustus hagejaga, et vaidlusalune löökauk oli nõuetele vastavalt märgistamata ning kostja

ei vabane vastutusest seetõttu, et enne löökauku oli paigaldatud märk 152. Tulenevalt Ida

Prefektuuri 24.03.2015 patrullitalituse teatest (tlk 15) tuvastas politseipatrull, et 26.01.2015 kella

15.30 paiku Kadrinas vallas Kihlevere teel toimunud liiklusõnnetuses sõitis sõiduauto Škoda läbi

teel vee poolt ära uhutud kraavi. Politsei teatises märgitu kohaselt oli küll ohtlik koht

nõuetekohaselt märkidega teavitatud, kuid kohus leidis et antud juhul ei saa hoiatusmärgi

asetamist lugeda piisavaks.

Kostja poolt paigaldatud märk ei andnud piisavalt infot, kui kaugel on ohtlik koht, kuna puudus

aukudega teelõigu kogupikkust tähistav lisatahvel 821 „Mõjupiirkond“. Teele ei olnud

paigaldatud sõidukiirust piiravat märki ning puuduvad andmed selle kohta, et hageja oleks

teelõigul sõites rikkunud liiklusreegleid. Hageja ei saanud paigaldatud liiklusmärgist järeldada,

et märgistatud „Ebatasane tee“ tähendab u 300 meetrit eemal asuvat löökauku, mida tuleb vältida.

Kohtu hinnangul saab juht eeldada, et teel saab sõiduautoga ohutult liigelda.

17.12.2002 määrusega nr 45 kehtestatud „Tee seisundinõuded“ § 3 lg 1 alusel teelõigul, millel ei

ole tagatud nõutav seisunditase ning kus seetõttu on ohutu liiklemine raskendatud, tähistatakse

liikluspiirangud vastavate liikluskorraldusvahenditega. Juhul kui kehtestatud piirangud ei loo

tingimusi ohutuks liiklemiseks, peab tee omanik tee sulgema.

Kohus möönis, et kostja selgituse kohaselt ei pidanud teel olnud oht automaatselt kaasa tooma

vajaduse liikluse täielikuks sulgemiseks nimetatud teelõigul. See aga ei vabasta kostjat

kohustusest tagada võimalust teel ohutult liigelda ja selleks ei piisa hoiatusmärgi asetamisest.

Kostja väide, et ta oli tellinud enne sündmuse toimumist ka tööd rööbaste silumiseks ja

liivatamiseks (tlk 88, 124) ei ole antud juhtumil osutunud piisavaks, st ei kõrvaldanud teel olnud

ebatasasusi.

VÕS § 1045 lg 3 järgi ei ole seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega kahju tekitamine

õigusvastane, kui kahju tekitaja poolt rikutud sätte eesmärk ei olnud kannatanu kaitsmine sellise

kahju tekkimise eest. Kohtu hinnangul on hagejale tekkinud kahju kaitsenormi kaitse-eesmärgiga

hõlmatud, kuna TeeS § 37 lg 6 sätestab, et tee omanik on kohustatud liiklejale hüvitama tee

kasutamiskõlbmatuse tõttu ning käesoleva seaduse või selle alusel antud õigusakti rikkumise tõttu

tekitatud kahju, välja arvatud käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud juhtudel. TeeS § 37 lg 2

nimetatud juhtu käesolevas asjas ei esine. Samuti on tekkinud kahju põhjuslikus seoses

kostjapoolse seadusest tuleneva kohustuse rikkumisega (VÕS § 127 lg 4). Kohus ei ole

tuvastanud õigusvastasust ega süüd välistavaid asjaolusid.

Hageja on sõiduautol lasknud kõrvaldada kahjustada saanud esiosa vigastused. Kostja ei ole

ühtegi arves esitatud kuluartiklit (va kliimapump) eraldi vaidlustanud, seega põhimõtteliselt ei

vaidlusta kostja seda, et autol olnud kahjustused tulenevad nimetatud liiklusõnnetusest. Asjaolu,

et tehtud kulutused on sõiduauto parandamiseks vajalikud, on tõendatud kostja poolt asjaolu

omaksvõtuga (TsMS § 231 lg 2 ja lg 4) ja ei vaja täiendavalt tõendamist. Kohtu hinnangul ei ole

asjakohane kostja väide, et hageja saanuks autot remontida odavamalt. Kostja ei ole nimetatud

väite kinnitamiseks esitanud ühegi remonditöökoja analoogsete tööde hinnapakkumist.

Kindlustusvõtjal oli kaskokindlustuse poliisi nr 601504785 (tlk 17) osiseks oleva

kaskokindlustuse tingimuste (tlk 19-26) p.10.3 kohaselt õigus valida auto taastamise viis ja koht.

Kostja ei ole tõendanud, et tegemist olnuks ebamõistlike, ebavajalike ja mittepõhjendatud

kuludega. Arvestades, et tegemist on 2014 esmakordselt registreeritud sõidukiga, siis

kaskokindlustuse tingimuste järgimiseks saab sõiduki garantiiajal remonditöid teostada vaid

margiesindustes. Škoda puhul on sündmuskohale lähim margiesindus Jõhvis asuv Moller Auto

Viru OÜ.

Kohus leidis, et hageja on tõendanud talle hagiavalduses märgitud suuruses kahju tekkimise

liiklusõnnetuse tagajärjel, va kliimapumba osas. Hageja ei ole tõendanud oma väidet, et tema

valdusesse jäänud kliimapump on utiliseeritud, seega kohtu hinnangul on endiselt hageja

valduses (s.t hageja ei ole selles ulatuses kahju saanud) kliimapump vähemalt selles väärtuses,

mis on näidatud hageja poolt esitatud Moller Auto Viru OÜ teeninduse arvel ehk suuruses 701,14

eurot, millises summas jättis kohus kahjuhüvitise kostjalt välja mõistmata.

Kuivõrd liiklusõnnetus ei leidnud aset asjaoludel ega ohu tagajärjel, mille eest oleks kahjustatud

isik olnud vastutav, ei kuulu ülejäänud väljamõistetav kahjuhüvitis VÕS § 139 alusel

vähendamisele. Kohus möönis, et kannatanu ei oleks tohtinud enne politsei saabumist või

tunnistajate abil sündmuskoha fikseerimist sealt lahkuda, kuid auto eemaldamine sõiduteelt

lähima hoonestuseni ei põhjustanud antud juhul juba tekkinud kahju suurenemist. Puudub alus

VÕS § 139 lg 3 alusel väita, et kannatanu ei järginud temalt käibes eeldatavat hoolt, mille

tulemina saaks leida, et suurenes kahju tekkimise risk või saabunud tagajärgede raskus.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja (apellant) esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda. Apellant palus lugeda kantud menetluskulude suuruseks apellatsioonimenetluses 225

eurot.

Apellatsioonkaebuse kohaselt ei ole tõendatud, et käsitletav sõiduk oleks sõitnud läbi teel olnud

sügava kraavi. Kostja on kirjalikes vastustes üheselt nimetatud asjaolu tuvastatusele vastu

vaielnud. Hageja ei ole tõendanud, kas ja millistel asjaoludel sõidukile kahju tekkis. Tõendatud

on auto vigastuste olemasolu ja 16 cm sügav kraav teel, aga mitte põhjuslik seos nende asjaolude

vahel.

Maakohus ei ole põhjendanud, milliste tõendite alusel ta osundatud sündmuse tuvastatuks luges.

Politsei teatisega on tuvastatud üksnes, et teel oli 16 cm kraav, kuid mitte asjaolu, et sõiduauto

oleks seda kraavi ka läbinud. Kannatada saanud isiku seletuskirjas on väidetavalt tajutud

asjaolusid väljendanud isikuline tõendiallikas. Hageja ei ole taotlenud nimetatud isiku kohtus

tunnistajana ülekuulamist. Tunnistaja kui iskuline tõendiallikas omandab tõendi väärtuse

üldjuhul üksnes kohtus ülekuulamisega.

Kohus on jaganud vääralt pooltevahelist tõendamiskoormust leides, et kostja ei ole ka soovinud

tõendada, et autol olnud vigastused ei saanud tekkida sellisest teel olnud august läbisõitmisel.

Hageja poolt on tõendamata asjaolu, et auto teel olnud august läbi sõitis.

Liiklusseaduse § 169 lg 6 kohaselt tohib sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid enne

politsei jõudmist liiklusõnnetuse kohale liigutada vaid siis, kui transporditakse kannatanut

haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu ja eelnevalt on tunnistajate

juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Selle kohustuse jättis sõidukijuht

täitmata ning lahkus sündmuskohalt. See välistas hageja poolt asjakohaste tõendite esitamise.

Kahjuhüvitis kuulub eelduslikult vähendamisele vähemalt 50% võrra ainuüksi põhjusel, et

sõiduauto juht K.K. valitses suurema ohu allikat. Ei oma tähendust, kas temal lasus süü

sõiduautole tekitatud kahju osas. Kahju tekitamise eest vastutab VÕS § 1056 lg 1 ja § 1057 alusel

ohu allikat valitsenud isik K.K. .

Kostja on täitnud liiklusmärgi 152 „ebatasane tee“ paigaldamisega oma hoolsuskohustuse.

Seevastu ei täitnud sõiduauto juht K.K. sõidukit juhtides hoolsuskohustust ega kohandanud

liikumiskiirust vastavalt ilmastikuoludele. Hageja väide, et autojuht ei saanud ette näha, et teel

võib olla kraav sügavusega üle 10 cm, on paljasõnaline. Potentsiaalsest ohust teavitas liiklejat

teele paigaldatud liiklusmärk. Ka autojuhile peab olema ettenähtav, et teeolud võivad meie

kliimatingimustes olla muutlikud ja ta pidi ette aimama võimalikku ohtu.

5. Hageja (vastustaja) vaidles apellatsioonkaebusele vastu, taotles selle rahuldamata jätmist ja

palus jätta menetluskulud apellandi kanda.

Vastustaja leiab, et maakohus on tsiviilasja õigesti lahendanud.

Maakohtu eelistungil 29.06.2015 ei jäänud vastustajale muljet, et auto kraavist läbisõitmise fakt

on tõendamata. Sündmuse toimumist on kinnitanud ka Politsei- ja Piirivalveamet. Maakohus ei

selgitanud vastustajale, et esitatud tõendid ei kõlba või neist ei piisa sündmuse tõendamiseks.

Vastasel korral oleks tulnud K.K. tunnistajana üle kuulata.

Kahjustada saanud sõidukit juhtinud K.K. ei ole asjas huvitatud isikuks. Kindlustuslepingu

järgseks kasusaajaks on SEB Liising AS. Kui K.K. oleks püüdnud kindlustusjuhtumit teadlikult

lavastada, siis oleks ta pigem jäänud õnnetuse toimumiskohale ja ei oleks sündmuskohalt

lahkunud. Samuti ei põhjustanud K.K. sündmuskohalt lahkumisega kellelegi mingisugust kahju.

Käesoleval juhul põhjustas tee omanik kahju sõiduki omanikule, mitte mootorsõiduk kui suurema

ohu allikas tee omanikule või kolmandale isikule. Suurema ohuallika valdamise ja tekkinud kahju

vahel puudub põhjuslik seos.

Liiklusmärk „ebatasane tee“ ei kehtesta liikluspiirangut ega hoiata tee seisundinõuetele

mittevastavuse kohta. Sõidukijuhil oli õiguspärane ootus, et tee vastab teeseaduses toodud

nõuetele, sh teel ei ole sügavamaid auke kui 10 cm. Sõidukijuht vähendas sõidukiirust ja eeldas

õigustatult, et näilikust lombist on võimalik ohutult läbi sõita.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel

materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu hagi rahuldamise ulatuse osas osaliselt tühistada.

Ringkonnakohus peab võimalikuks teha tühistatud osas uus otsus, millega vähendada kostjalt

hageja kasuks väljamõistetava hüvitise suurust 10 % võrra ja lugeda väljamõistetava

kahjuhüvitise suuruseks 1537,25 eurot. Kahjuhüvitisele lisandub viivis VÕS § 113 lõikes 1

sätestatud määras.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. Apellant tugineb eeskätt väitele, et tõendatud ei ole asjaolu, nagu oleks K.K. sõitnud

sõiduautoga Škoda Praktik (XXXX) 26.01.2015 läbi kostjale kuuluval Undla-Kihlevere teel

olnud sügava kraavi-löökaugu, mille tagajärjel tekkisid sõidukile kahjustused.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostja (apellandi) sellekohased seisukohad

on otsitud. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei korda ringkonnakohus TsMS § 654 lg 6

alusel neid kõiki oma otsuses.

Kahju tekitanud sündmuse toimumist tõendavad Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) 24.03.2015

teatis nr 1.1-21/141-2 (tlk 15) ja sõidukijuhi K.K. poolne seletuskiri (tlk 14). Nii teatis kui

seletuskiri on dokumentaalsed tõendid TsMS § 272 lg 1 tähenduses.

Politsei teatises on sõnaselgelt märgitud, et sõiduauto Škoda Praktik (XXXX) sõitis 26.01.2015

Kadrina vallas Kihlevere teel läbi vee poolt ära uhutud kraavi. Sama on K.K. kinnitanud oma

seletuskirjas,

kirjeldades

seejuures

täpsemalt

sündmuskohal

valitsenud

teeolusid.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et K.K. kui vahetult kahjujuhtumis osalenud isiku poolt

kindlustusandjale koostatud seletuskirja näol ei oleks tegemist nõutavas protsessivormis

tõendiga. Tsiviilkohtumenetluses ei kehti põhimõtet, et juhul kui isikut oleks saanud asjas ka

tunnistajana üle kuulata, siis ei tuleks tema poolt kohtuväliselt koostatud kirjalikke seletusi

tõendina arvestada.

8. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-115-15 (p 18) selgitanud, et TsMS § 229 lg 1 kohaselt on

tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel

kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad

asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Isikute

ütluste arvestamiseks on TsMS § 229 lg-s 2 ette nähtud üldjuhul kaks võimalikku protsessivormi:

tunnistaja ütlus ja menetlusosalise vande all antud seletus. Sealjuures on eriregulatsioon hagita

menetluse kohta, kus kohus võib lugeda asjaolude tõendamiseks piisavaks ka muu

tõendusvahendi, muu hulgas menetlusosalise seletuse, mis ei ole antud vande all (TsMS § 229

lg 2 teine lause). Võimalikuks tõendi liigiks on ka dokumentaalne tõend, mis TsMS § 272 lg 2

järgi hõlmab muuhulgas ametlikke ja isiklikke kirju.

Käesoleval juhul ei ole K.K. seletuskirja näol tegemist kohtule adresseeritud kirjaga, vaid

kindlustusandjale esitatud selgitustega. Põhjendamatu on heita hagejale ette seda, et hageja ei

kasutanud võimalust taotleda K.K. ülekuulamist tunnistajana. Hageja on esitanud tõendid

kahjujuhtumi asjaolude kohta ning kostja kohustus olnuks tõendada vastupidist (vt ka Riigikohtu

otsuse nr 3-2-1-115-15 p 19). Seega ei ole maakohus ka tõendamiskoormist vääralt poolte vahel

jaotanud ning apellandi sellekohased etteheited on alusetud.

Põhjendatud ei ole ka kostja väide, justkui oleks K.K. olnud asjas huvitatud isikuks ning tema

ütlustesse tuleks juba eelduslikult suhtuda kriitiliselt. Asja materjalide kohaselt ei olnud K.K.

kindlustussuhtes soodustatud isikuks ning esile ei ole toodud asjaolusid, mis sunniksid suhtuma

tema kirjalikult antud seletusse reservatsioonidega.

9. Iseenesest on õige apellandi viide liiklusseaduse § 169 lõikele 6, mille kohaselt ei ole üldjuhul

lubatud liiklusõnnetuses osalenud sõiduki liigutamine enne politsei saabumist. Sama on

maakohus märkinud oma otsuse p-s 3.12. Ringkonnakohus nõustub aga maakohtu seisukohaga,

mille kohaselt ei toonud kannatanu sündmuskohalt lahkumine vaidlusalusel juhul kaasa kahju

suurenemist, samuti puutub alus VÕS § 139 lg 3 alusel väita, et kannatanu ei järginud temalt

käibes eeldatavat hoolt, mille tulemusena saaks asuda seisukohale, et suurenes kahju tekkimise

risk või saabunud tagajärgede raskus. Ringkonnakohus on seisukohal, et kannatanu lahkumine

vahetult sündmuskohalt lähimasse farmi oli käesoleval juhul asjaolusid arvestades vabandatav.

LS § 169 lg-s 6 sätestatu eesmärk on küll lihtsustada liiklusõnnetuse asjaolude (sh ka sõidukile

tekkinud kahju) tõendamist, kuid seletuskirjast ja asja materjalide juures olevatelt fotodelt nähtub,

et auto parkimine otse sündmuskohale oleks võinud osutuda ohtlikuks nii sõiduki juhile kui

teistele liiklejatele. Fotodelt nähtub, et sõidutee oli kaetud jääga (tlk 48-50), õnnetuse toimumise

koht oli languse järel (tlk 48) kurvis, kus oli tee laius osaliselt piiratud palgivirnaga (tlk 49) ning

teel oli tee nõuetele mittevastavate mõõtmetega (16 cm sügav, 50 cm lai) kraav. Liiklusõnnetuses

ei olnud teisi osalejaid ning kahju tekkis üksnes K.K. juhitud sõidukile.

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohus jättis ebaõigesti kostjalt hageja kasuks väljamõistetava

hüvitise VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamata.

VÕS § 1056 lg 1 kohaselt vastutab kahju põhjustamise korral eriti ohtlikule asjale või tegevusele

iseloomuliku ohu tagajärjel ohu allikat valitsenud isik. Riigikohus on oma praktikas leidnud, et

VÕS § 139 tähenduses hüvitise suuruse määramisel saab arvestada nii riskist lähtuvaid kui ka

sõidukijuhtide käitumist iseloomustavaid asjaolusid. Riskist lähtuvate asjaoludena tuleb esmalt

arvestada igast avariis osalenud sõidukist objektiivselt potentsiaalselt lähtuva ohu suurust, mis

sõltub

mh

sõiduki

massist,

mõõtudest,

liikumiskiirusest,

tehnilisest

korrasolekust,

ohutusvarustusest jms. Selline oht lähtub eelduslikult igast sõidukist ning sõltumata selle juhi

hoolsusest saab selle ohu kahju põhjusena täielikult välistada vaid erandina. Hüvitise alandamine

miinimumini või selle välistamine saab kõne alla tulla üksnes erandina, eelkõige juhul, kui on

tuvastatud, et avarii põhjustas ainuüksi kannatanu raske eksimus, millest tulenevalt ei olnud kahju

tekitajal, kes enne reegleid ei rikkunud, enam mõistlikult (st oodatavat hoolt rakendades)

võimalik õnnetust vältida ning kahju tekitanud mootorsõidukist tulenev risk oli kannatanu

käitumise tõttu täielikult elimineeritud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-7-13, p-d 30–31,

33).

Samad põhimõtted on ülekantavad ka olukorrale, kus kahju ei ole tekkinud kahe või enama

mootorsõiduki kokkupõrkel, vaid üksnes ühe mootorsõiduki käitamise tulemusena. Kahjuhüvitist

VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamata jätta on analoogsetel juhtudel võimalik üksnes olukorras, kus

kahju põhjuseks oli üksnes kahju tekitaja raske eksimus ning kus kannatanul ei olnud võimalik

seetõttu enam õnnetust vältida. Sellisel juhul on kannatanu mootorsõidukist tulenev oht kahju

tekitaja käitumise tõttu täielikult elimineeritud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-14, p

14).

11. Kostja ei ole täitnud liiklusmärgi nr 152 „ebatasane tee“ paigaldamisega oma

hoolsuskohustust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesoleval juhul ei vastanud teekatte

reaalne seisund liiklusmärgi nr 152 tähendusele määruses nr 12. Tee kasutaja ei saa eeldada, et

viide ebatasasele teelõigule, kus määruse nr 12 selgituse kohaselt ebatasasused järgnevad

üksteisele, hõlmab ka löökauke ja kraave, mis liiklemiskiirust jalakäija liiklemistemponi

alandamata viiks sõiduautole remonti vajavate kahjustuste tekkimiseni.

Politsei- ja Piirivalveameti 24.03.2015.a kirjas märgitu, et ohtlik koht oli nõuetekohaselt

märkidega tähistatud, ei anna käesoleval juhul alust asuda seisukohale, et kostja järgis teekatte

seisundi tähistamisel hoolsuskohustust. Küsimus sellest, kas konkreetne paigaldatud

liiklusmärgistus vastas tegelikele oludele ning teavitas liiklejaid eelolevast ohust (ohtlik kraav)

piisava selgusega, on hinnanguline. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selle üle, missugune

hoiatusmärk ja kuhu oli paigutatud. Seega on kohtul endal võimalik võtta seisukoht, kas niisuguse

märgi paigaldamine oli piisav või mitte.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et juht ei pidanud nägema ette teekattes olevat kraavi,

mille sügavus ületab määrusega nr 45 seatud lubatud piiri.

12. Ringkonnakohtu hinnangul puudub aga käesoleval juhul siiski alus asuda seisukohale, et

kahju kannatanud isiku sõidukist lähtuv oht oli täielikult elimineeritud.

Vaidluse all ei ole asjaolu, et sõidukit juhtinud K.K. märkas teed läbivat kraavi sellele lähenedes.

Seletuskirja kohaselt nägi ta künkast alla sõites risti üle tee horisontaalselt voolavat vett.

Seletuskirja kohaselt oli juht sama teed pidi varemgi korduvalt liigelnud ja tee on seal ebatasane

olnud kogu aeg. Jäisel teel liikus juht kiirusega 40-50 km/h ning vähendas kiirust kraavini jõudes

veelgi. Vahemaa oli auto täielikuks peatamiseks liiga väike ning libedus ja sõit künkast alla ei

võimaldanud autot täielikult seisatada. Maakohtu istungil märkis hageja esindaja, et autol oli peal

liiklusjärelevalve süsteem, mille järgi oli kiirus 35 km/h.

13. Ringkonnakohus leiab, et asjaoluga, et juht ei olnud suuteline sõidukit peatama ega kraavist

läbisõitu vältima, realiseerus kannatanu mootorsõidukist tulenev oht. Ebatasasel teel libedal ajal

liiklemine nõuab erilist hoolsust ja käesoleval juhul ei saa ringkonnakohtu arvates väita, et kostja

rikkumine oleks olnud sedavõrd intensiivne, et hagejal polnud mingit võimalust ohtu vältida ja

tema sõidukist lähtuv tüüpiline oht olnuks täiesti elimineeritud. Tegemist ei olnud Eestis talvisel

ajal erandliku olukorraga. Juht oli teadlik, et tee on ebatasane. Samuti tuleb juhil sõltuvalt tee

seisundist (käesoleval juhul oli tegemist kruusakattega teega) arvestada võimalusega, et

ilmastiku- jm olude mõjul võib tee läbitavus olla halvenenud.

Lisaks ei ole vaidlust asjaolu üle, et sõidukit juhtinud K.K. lahkus sõidukiga sündmuskohalt, mis

võis mõnevõrra raskendada kahjujuhtumi täpsete asjaolude väljaselgitamist.

14. Eeltoodust tulenevalt kuulub kahjuhüvitis VÕS § 139 lg 1 alusel vähendamisele.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, justkui tuleks kahjuhüvitist vähendada 50 % võrra.

Ringkonnakohtu hinnangul sai hageja sõidukist lähtuv oht käesoleval juhul olla kahju põhjuseks

10 % ulatuses.

Sõidukist lähtunud ohu suurus ei ole käesoleval juhul samaväärne kostja poolsest kohustuse

rikkumisest tulenenud riisikoga. Nõustuda ei saa apellandi käsitlusega, et hagejale tuleks jätta

hüvitamata ½ tekkinud kahjust ainuüksi seetõttu, et kahju tekkis mootorsõidukile selle sihipärase

kasutamise (s.o teeliikluses osalemise) tagajärjel.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et liiklusmärk nr 152 ei osunda teekatte sedavõrd halvale

seisundile, et asulavälisel teel isegi 35 km/h liikudes ei õnnestu ära hoida sõiduautole kahju

tekkimist. Juhil oli alust eeldada, et liiklusmärgi nr 152 „ebatasane tee“ puhul on tee läbitav ja

sõidu jätkamine on võimalik ilma sõidukile kahjustuste tekkimiseta.

15. Kolleegium on seisukohal, et sõidukit juhtinud K.K. tegevus ei soodustanud kahju tekkimise

tõenäosust enam kui 10 % ulatuses. Sellest tulenevalt vähendab ringkonnakohus kahjuhüvitise

suurust 10 % võrra. Kahjuhüvitise suuruseks, mis kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele, on seega 1537,25 eurot.

Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja (29.09.2016) seisuga on eelmärgitud hüvitise summalt

sissenõutavaks muutunud (nõue muutus sissenõutavaks alates 29.03.2015) viivise suurus 186,03

eurot. Alates 30. septembrist 2016.a tuleb kostjal tasuda lisanduvat viivist VÕS § 113 lg 1

sätestatud määras kuni põhinõude kohase täitmiseni.

16. TsMS § 173 lg 3 alusel muudab ringkonnakohus menetluskulude jaotust. Tulenevalt hagi

rahuldamise ulatusest jätab ringkonnakohus asjas kantud menetluskulud 64 % ulatuses kostja

kanda ja 36 % ulatuses hageja kanda.

Maakohtus moodustasid hageja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud 809,67 eurot ning kostja

menetluskulud 840 eurot. Apellatsioonimenetluses ei ole pooled esitanud maakohtus kantud

menetluskulude rahalise suuruse osas vastuväiteid, mistõttu ringkonnakohus lähtub maakohtu

poolt kindlaksmääratud rahalisest suurusest.

Apellatsioonimenetluses kandis apellant menetluskulu riigilõivu näol 225 eurot. Kuivõrd

õigusabi eest oli kokku lepitud koondtasu, siis ei tekkinud apellandil ringkonnakohtu menetluses

täiendavat õigusabikulu. Ringkonnakohus on seisukohal, et riigilõivu näol on tegemist vajaliku

ja põhjendatud menetluskuluga.

Vastustaja esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on vastustaja kandnud apellatsiooniastmes

menetluskulusid summas 160 eurot, mis hõlmab kulutusi õigusabile 2 tunni ulatuses (töötunni

hind 80 eurot). Apellant ei esitanud vastustaja menetluskulude suurusele vastuväiteid.

Ringkonnakohus leiab, et arvestades käesoleva tsiviilasja keerukust ja mahtu on vastustaja

menetluskulud põhjendatud ja vajalikud.

Hageja (vastustaja) menetluskulud on seega kahes kohtuastmes kokku 969,67 eurot, millest

ringkonnakohtu määratud menetluskulude jaotuse alusel kuulub kostja poolt hüvitamisele 64 %

ehk 620,60 eurot.

Kostja (apellandi) menetluskulud kahes kohtuastmes kokku 1065 eurot. Sellest tuleb hagejal

(vastustajal) hüvitada 36 % ehk 383,40 eurot.

Tasaarvestades poolte vastastikused nõuded kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

237,20 eurot menetluskulude katteks.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp