2-12-13585/133 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

28. september 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-12-13585

Tsiviilasi

M.B. hagi OÜ My Fitness vastu kahju hüvitamiseks

M.B. apellatsioonkaebuse hind

OÜ My Fitness

vastuapellatsioonkaebuse hind

444 eurot

598 eurot 50 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.B.

apellatsioonkaebus

ja

OÜ

My

Fitness

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): M.B. (isikukood: XXXXXXXXX);

lepinguline esindaja Aleksandr Gamazin

Vastustaja

(kostja):

OÜ

My

Fitness

(registrikood:

11273563); esindajad vandeadvokaat Aleksander Vares ja

advokaat Siim Mõistlik

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ My Fitness vastuapellatsioonkaebus

osaliselt.

2. Tühistada Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus osas,

milles maakohus mõistis OÜ-lt My Fitness M.B. kasuks

välja 598 eurot 50 senti, samuti menetluskulude jaotuse

osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada M.B.

hagi OÜ My Fitness vastu kahju hüvitamiseks osaliselt.

Mõista OÜ-t My Fitness M.B. kasuks välja 208 eurot.

Jätta M.B. hagi ülejäänud osas rahuldamata.

4. Jätta M.B. apellatsioonkaebus rahuldamata.

5. Lugeda maakohtu otsuse resolutsioon lõplikult

sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Rahuldada osaliselt M.B. hagi OÜ My Fitness vastu.

5.2. Välja mõista kostjalt OÜ-lt My Fitness hageja M.B.

kasuks tekitatud kahju summas 208 (kakssada kaheksa)

eurot.

6. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte

endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.B. (hageja) esitas 4. aprillil 2012 hagi OÜ My Fitness (kostja) vastu kahju hüvitamiseks.

Hagiavalduse kohaselt varastati 22. jaanuaril 2011 fitnessklubi My Fitness ruumis aadressil

Tallinna mnt 19C, Narva, hageja vara: rahakott (väärtus 38 eurot), milles oli 80 eurot sularaha,

mobiiltelefon (väärtus 900 eurot), juhiluba (uue maksumus 6,5 eurot), ID-kaart (uue maksumus

24 eurot), kokku vara 1048 euro 50 sendi väärtuses. Kogu vara jättis hageja hoiule suletud kappi.

Jättes esemed hoiule, sõlmis hageja kostjaga suulise hoiulepingu vastavalt võlaõigusseaduse

(VÕS) §-le 883. Kuna kostja ei ilmutanud sellist hoolt, nagu ta ilmutab oma asjade hoidmisel,

kannab ta VÕS § 885 kohaselt vastutust. 22. septembri 2014 seisukoha järgi palub hageja mõista

kostjalt välja hageja menetluskulu summas 1 600 eurot 64 senti.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Vastuväidete kohaselt ei olnud poolte vahel sõlmitud suulist

hoiulepingut ning pooltevahelisi suhteid reguleerib kirjalik liikmeleping, mis välistab

hagiavalduses toodud asjaoludel kostja vastu nõuete esitamise võimaluse. Juhul kui kohus leiab,

et suuline hoiuleping oli siiski sõlmitud, ei saanud kostja näidata hagejale kuuluvate esemete

hoidmisel üles suuremat hoolt. Hageja ei ole tõendanud, et esemed kuulusid temale ja et need

rööviti kostja poolt peetavas spordiklubis. Liikmelepingu üldtingimuste p-s 10.4 sätestatud

kahjust teatamise tähtaeg on möödunud. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud

hageja kanda.

3. Viru Maakohus jättis 27. oktoobri 2014 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda.

4. Hageja esitas 22. novembril 2014 apellatsioonkaebuse, milles palus otsus tühistada täies

ulatuses.

5. Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2015 kohtuotsusega tühistati Viru Maakohtu 27. oktoobri

2014 otsus ja hagi saadeti maakohtule uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

Maakohus oli olulisel määral jätnud täitmata tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 392

sätestatud eelmenetluse ülesanded. Maakohus ei arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid

asjaolusid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest (sh ei ole arutanud VÕS

§-de 911 lg 4, 914 ja 916 kohaldamise võimalikkust; hindamata on jäetud liikmelepingust ja selle

lisaks olevatest üldtingimustest tulenevad hageja ja kostja õigused ja kohustused seoses hagiga

jms). Samuti on maakohus jätnud täpsustamata kahju suuruse (mh on tõendamata mobiiltelefoni

väärtus 900 eurot).

6. Hageja palus 12. juuni 2015 täpsustatud hagiavalduses kostjalt välja mõista asjade vargusega

tekitatud kahju kogusummas 1048 eurot 50 senti. Hageja esindaja esitas telefoni maksumuse

tõendamiseks väljavõtte Elioni koduleheküljelt Apple iPhone 6 64 GB maksumuse kohta, mis

2015. a on 799 eurot (sooduspakkumine). Mobiiltelefoni maksumus on tõendatud hageja

ütlustega kohtuistungil vande all. TsMS § 229 lg 2 kohaselt on sellised ütlused tõenditeks.

Maksumus on tõendatud ka samalaadse telefoni iPhone 6 hinnapakkumisega.

Õiguslikku tähendust ei ole, kas hageja kasutas temalt esemete varastamise päeval tavalist

rõivakappi või spetsiaalset kappi hinnaliste esemete jaoks. Hagejal ei olnud mingisuguseid

tähtsaid või väga hinnalisi asju (väärisesemed, suur rahasumma jms), vaid ainult tavalised asjad:

ID-kaart, juhiluba, sularaha, mobiiltelefon. Nende tavaliseks, normaalseks hoidmiseks antaksegi

tavaline kapp lukuga, mille võtit hoiab külastaja ise. Hageja ei näinud administraatori juures

mingit erilist turvakappi, seepärast ei olnud hagejal ka mingit „käitumisvalikut".

Tõendatud on, et hageja asjad ja raha läksid kaotsi nende varguse tagajärjel. Seejuures pööras

administraator tähelepanu kahe mehe kahtlasele käitumisele, kes sisenesid fitnessklubisse varsti

pärast hagejat ning jättis meelde nende tundemärgid. Neist ühe käitumine oli sedavõrd kahtlane,

et administraator palus teistel külastajatel talle teatada, mida see mees teeb meeste riietusruumis.

Kuid kostja töötajad ei kontrollinud seda meest ja seejärel isegi keeldusid andmast politseile

videosalvestust antud isikust. Peale selle on kostja võimaldanud, et külastajate asjade hoiukappide

lukke saavad teised isikud nii kergesti avada, et polnud vaja kapi lukku, mille hageja oli

spordisaali minekul sulgenud, isegi lahti murda. Järelikult avaliku ettevõtte pidaja süü tõttu ei saa

antud juhul kohaldada VÕS § 913 lg-t 1.

Fakt, et kapi lukk oli pärast vargust korras ja hageja asjad varastanud isik ei olnud lukku

lõhkunud, vaid selle lihtsalt avanud, viitab riidekapi lukustusseadise mittenõuetekohasele

tasemele.

7. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja leidis, et

arusaamatuks jääb hageja viide VÕS §-le 911, kuivõrd viidatud seadusesäte ei seondu kuidagi

suulise hoiulepinguga, vaid tegemist on seadusest tuleneva nõude alusega.

Kostja märgib, et nõude rajamine VÕS §-st 911 tulenevale alusele tähendaks hagi muutmist

TsMS § 376 lg 1 tähenduses, kuivõrd hageja muudaks sellega hagi aluseks olevat põhilist asjaolu

– hoiulepingust tulenevat väidetavat kohustust. Kostja hagi muutmisega ei nõustunud. Kostja

leidis, et hageja ei saa suulisele hoiulepingule tuginedes nõuda hagi rahuldamist. Isegi kui

hüpoteetiliselt eeldada, et hageja esitaks nõude ka VÕS §-st 911 tulenevatel asjaoludel, tuleks

see jätta rahuldamata kahju tekkimisest esitamise tähtaja möödumise kahju tõendamatuse tõttu.

Nõue tuleks jätta rahuldamata lisaks hageja enda käitumisest tulenevalt või piirata oluliselt

lähtuvalt kostja vastutuse ülempiirist. Kostja leidis, et hagejal oli võimalus oma esemed

paigutada turvakappi. Turvakapi kasutamise soovitusele on viidatud nii üldtingimustes kui ka

sisekorraeeskirjades. Turvakapi kasutamise võimalus on levinud ka enamikes teistes

spordiklubides. Hageja oli pikaajalise spordiklubi kasutajana alates 2009. aastast ilmselgelt

vastava võimalusega tuttav.

Isegi siis kui esineksid kõik alused hageja nõude maksmapanekuks VÕS § 911 alusel, tuleneks

VÕS § 913 lg-st 1 kostjale vastutuse ülempiir, mis vastaks kostjale rakendunud sajakordsele

päevatasule. Liikmelepingust nr 18707-2011 kohaldus hagejale pakett „MyFitness+täis“

kuutasuga 62 eurot 46 senti. Viidatud pakett võimaldanuks hagejal käia treeningutel 7 päeva

nädalas. Seega kujuneb vastava paketi ühe päevaseks maksumuseks 2 eurot 8 senti

(62,46/30=2,08). Vastava maksumuse sajakordne väärtus oleks 208 eurot. Seega isegi juhul, kui

oleks täidetud kõik hageja poolt VÕS § 911 alusel esitatud kahjunõude eeldused (mida ei ole),

kuuluks hageja nõue kostja vastutuse ülempiiri ületavas osas rahuldamata jätmisele.

MAAKOHTU LAHEND

8. Viru Maakohus rahuldas 4. detsembri 2015 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 598 eurot 50 senti, s.o telefoni maksumus 450 eurot, rahakoti maksumus 38 eurot,

sularaha 80 eurot, ID-kaardi maksumus 24 eurot ja juhilubade maksumus 6 eurot 50 senti.

Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks menetluskulud summas 327 eurot 82 senti, s.o hagi

esitamiselt tasutud riigilõiv 127 eurot 82 senti ja apellatsioonkaebuse esitamiselt tasutud riigilõiv

200 eurot. Riigilõivu 127 eurot 62 senti ja muud asjas kantud menetluskulud jättis kohus hageja

enda kanda. Kostja menetluskulud jättis kohus täies ulatuses kostja kanda.

Maakohus ei nõustunud kostja väitega nõude aegumise osas, kuna liikmelepingu üldtingimuste

p-st 10.4 ei tulene, et kahjunõue tuleb esitada lepingus märgitud aja jooksul, lepingus on juttu

otseselt tekkinud kahjust teavitamisest. Kuna hageja teatas asjade vargusest koheselt pärast

varguse avastamist, s.o 22. jaanuaril 2011, siis on hageja täitnud lepingu üldtingimuste p 10.4

sätestatud teavitamiskohustuse.

Maakohus tuvastas, et 22. jaanuaril 2011 toimus hagejale kuuluvate asjade vargus kostja

ruumidest My Fitness OÜ klubis Tallinna mnt 19C, Narva. Klubi riietusruumis asuvast

lukustatud kapist varastati hagejale kuuluvad esemed: rahakott (väärtusega 38 eurot), milles oli

80 eurot sularaha, mobiiltelefon (väärtusega 900 eurot), juhiluba (uue maksumus 6 eurot 5 senti),

ID-kaart (uue maksumus 24 eurot), kokku vara 1048 euro 50 sendi väärtuses. Hageja asjade

kadumisega/vargusega seotud asjaolud on leidnud tõendamist nii käesoleva tsiviilasja raames

uuritud kriminaalasja nr 11240100370 materjalidega, kui ka tunnistaja J.K. ja hageja vande all

antud ütlustega (I kd, tl 135–136, II kd, tl 53–56). Pooled ei vaidle, et nende vahel oli sõlmitud

liikmeleping 2009. aastast ning see oli kehtiv ka varguse toimumise ajal.

Tartu Ringkonnakohtu 9. märtsi 2015 otsuses on viidatud, et VÕS § 911 lg 4 kohaldub mh ka

spordiklubidele, fitnessklubidele ja muudele sarnast teenust osutavatele ettevõtetele/asutustele.

Liikmelepingu üldtingimuste p 17, mis käsitleb kostja vastutuse välistatust kolmanda isiku

tegevuse või tegevusetuse olukorras, sh vara kadumise, kahjustumise, hävimise, varguse eest, on

VÕS § 916 kohaselt tühine.

Nii kostja kui ka Tartu Ringkonnakohus on pööranud tähelepanu sellele, et on tõendamata

hagejalt varastatud telefoni maksumus. Hageja ütluste kohaselt varastati temalt telefon Apple

IPhone 3G. Hageja poolt 3. juulil 2015 esitatud hinnapakkumust telefoni Apple IPhone 6 64 GB

kohta ei saa lugeda telefoni maksumuse tõendiks, kuna tegemist ei ole täpselt samalaadse

telefoniga, nagu oli hagejal. Kuna hageja ei esitanud kohtule tõendeid telefoni soetamise aja ja

tegeliku maksumuse kohta, tegi maakohus päringu Apple ametlikule esindajale, edasimüüjale ja

hooldajale Eestis OÜ-le Valge Klaar. OÜ Valge Klaar hoolduse juhi Rauno Peetsi 2. detsembri

2015 vastusest nähtub, et uue Apple Iphone 3G võinuks kohtuvaidluse aluseks oleva kuriteo

toimepanemise ajal saada 300–400 euro eest. Mudelipõlvkondade Apple Iphone 3G ja Apple

Iphone 3GS vahe on aasta, mudel 3GS oli samal ajal 100 eurot kallim kui 3G. Kuna kohtule ei

ole täpselt teada, kas tegemist oli Apple IPhone 3G või Apple IPhone 3GS mudeliga, siis

OÜ Valge Klaar vastusest lähtuvalt leidis maakohus, et tõendatud on telefoni Apple IPhone 3G

maksumus summas 450 eurot (antud summa jääb hinnavahemikku 400–500 eurot). Muude

varastatud asjade maksumuse, sh ID-kaardi, rahakoti, sularaha ja juhiloa osas poolte vahel

vaidlus puudub.

Asjaolu, et esemed asusid mitte turvakapis (seifis), vaid tavalises lukustatud kapis, ei vabasta

kostjat VÕS § 911 lg 4, § 915 ja § 916 alusel vastusest ja kahju hüvitamise kohustusest.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ning jätta menetluskulud kostja

kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt kohaldas maakohus menetluskulude jagamisel alusetult osade

võrdsuse põhimõtet. Asja materjalidest nähtub, et kohtuprotsess venis kohtu ja kostja süül. Kostja

esindaja esitas alusetuid taotlusi ja toetas kohtu samasuguseid toiminguid. Kunstlike

menetlustakistuste

ületamiseks

koostatud

määruskaebuste,

seisukohtade,

arvamuste

ettevalmistamisele kulutas hageja ajavahemikus 2012–2014 325 eurot. Kuna kõik hageja

arvamused, seisukohad ja taotlused leidsid kinnituse maakohtu 4. detsembri 2015 otsuses, on

samas kohtuotsuses menetluskulude hageja enese kanda jätmine vastuolus TsMS § 162 lg 2 mõtte

ja eesmärkidega kohtuväliste kulude vajalikkuse osas.

Vaidlus hüvitatava telefoni väärtuse üle tõstatus alles kohtumenetluse lõppstaadiumis asja

korduval läbivaatamisel. Aastatel 2012–2014 kandis hageja pea kõik toodud menetluskulud ja

telefoni väärtuse küsimust ei tõstatunud. Seega kuuluvad ülejäänud kohtuvälised kulud 1885

eurot hüvitamisele. Kostjalt väljamõistmisele kuuluv riigilõiv kokku on 377 eurot 85 senti.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg-s 8 sätestatud nõuet alandades telefoni väärtuse 900 eurolt 450

euroni. Varastatud telefoni maksumus 894 eurot on täpselt tuvastatud hageja vande all antud

ütlustega kriminaalasja raames (I kd, tl 17, II kd, tl 65). 28. novembri 2011 kriminaalasja

lõpetamise määruses (II kd, tl 45) tuvastatud kogusummas (1018 eurot) käsitleti telefoni väärtust

samas suuruses.

Maakohus rikkus TsMS § 442 lg 8 nõuet, kui jättis otsuses nimetamata hageja esitatud

samalaadse telefoni (Apple Iphone 6 64GB ) hinna (II kd, tl 173). Maakohus eiras TsMS § 230

lg-s 1 sätestatud nõuet. Kuna kostja ei esitanud tõendeid telefoni madalama hinna kohta, siis

poleks pidanud maakohtul selles küsimuses olema mingeid kahtlusi.

Maakohus rikkus TsMS § 229 lg 1 ja 2, kui võttis otsuse tegemisel telefoni väärtuse

tuvastamiseks omaalgatuslikult ühendust OÜ Valge Klaar töötaja Rauno Peetsiga. Eelmainitud

isiku väited on oletused, mille kohta pooltel puudus võimalus oma seisukohti esitada ning mida

ei saa käsitada tõendina antud tsiviilasjas.

10. Kostja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada

maakohtu 4. detsembri 2015 otsus, teha uus otsus, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata

ja menetluskulud hageja kanda. Alternatiivnõudena palub kostja maakohtu otsus tühistada ning

teha uus otsus, millega jätta rahuldamata hagi ulatuses, milles hageja ei ole tõendanud kahju, on

aidanud kaasa kahju tekkimise ohule ning milles see ületab kostja vastutuse ülempiiri.

Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus valesti kohaldanud materiaalõigust ja rikkunud

menetlusõigust, kui on kahjunõude lahendanud VÕS § 911 lg 4 alusel ning jätnud arvestamata,

et kahjunõue on esitatud ja rahuldamist nõutud hoiulepingut käsitlevate sätete alusel. Hageja on

kogu kohtumenetluse jooksul toonud oma nõude alusena välja suulise hoiulepingu. Maakohus

on tulenevalt TsMS § 436 lg-st 4 lähtunud poolte ühisest arusaamast, et kahjunõude alusena

väidab hageja olevat kokkuleppe ehk lepingu. Hoiulepingust tuleneva nõude põhialus tuleneb

VÕS §-dest 883 ja 891. Maakohus oleks pidanud esitatud tõendite ja väidete alusel tuvastama,

kas pooled sõlmisid suulise hoiulepingu või mitte ning juhul, kui selline leping eksisteerib, siis

kas seda on rikutud või mitte.

Maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust, asudes iseseisvalt koguma tõendeid hageja

väidetava kahju tõendamiseks ning rajades oma järeldused tõendile, millega pooltel ei olnud

võimalik tutvuda. Maakohus andis eelmenetluses hagejale tähtaja mobiiltelefoni maksumuse

tõendamiseks. Tulenevalt TsMS § 5 lg-st 2 ja § 236 lg-st 1 on kahju (sh selle ulatuse) tõendamine

hageja kohustus ning tulenevalt VÕS § 132 lg-st 1 tuleb tõendada muuhulgas ka kaotsi läinud

vara (sh iPhone 3G) väärtus, kuivõrd see oli hageja otsene haginõue. Arvestades maakohtu omal

initsiatiivil kogutud tõendite osas TsMS § 436 lg 2 sätestatut, ei ole hageja tõendanud kahjunõuet

900 euro osas (iPhone 3G) ning vastavas osas tulnuks hagi jätta rahuldamata.

Kui kohus oleks õigustatud haginõuet lahendama VÕS § 911 lg 4 alusel, on maakohus ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust, sest on jätnud põhjendamatult kohaldamata seadusest tuleneva

vastutuse ülempiiri. VÕS § 911 lg-st 4 lähtuvalt kohaldatakse VÕS § 913 lg-st 1 tulenevat

vastutuse piirangut (päevatasu sajakordne määr) ka kostja spordiklubile. Hageja ja kostja

vahelise lepingu päevane maksumus on 2 eurot 8 senti. Vastava maksumuse sajakordne määr

oleks 208 eurot.

Hageja ei andnud oma asju kostjale hoiule ning nende väidetav varastamine ei toimunud kostja

süül. Kostja tegutses käibes vajaliku hoolega ega käitunud süüliselt VÕS § 104 lg 2 tähenduses.

Kasutatud riidekapp oli töökorras ning vähemalt keskmise kvaliteediga. Kostja ei saanud näha

varguse toimumist, kuivõrd riietusruumis ei ole videovalvet. Kostjal puudub volitus külastajaid

läbi otsida.

Maakohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust jättes arvestamata hageja enda käitumise osas,

kus hageja jättis turvakappi paigutamata esemed, mis on tavaliselt varguste objektiks.

Liikmelepingu üldtingimuste p-s 6.18 ja sisekorraeeskirjade p-s 23. on sõnaselgelt märgitud, et

varguste vältimiseks tuleks asjad paigutada turvakappi, kuna spordiklubi ei pruugi suuta hoida

ära võimalikke vargusi. Samuti on turvakappide kasutamine üldtuntud praktika ka kõikides

teistes spordikeskustes.

Hageja nõue hüvitada mobiiltelefoni maksumus 900 euro ulatuses ei vasta kahju hüvitamise

eesmärgile ning hageja poolt väidetud mobiiltelefoni maksumus ei ole tõendatud ega eluliselt

usutav. Hagejal tulnuks tõendada, milline oli kasutatud Apple iPhone 3G väärtus (keskmine

turuhind) 2015. aastal.

Puudub õiguslik alus hageja nõudel jaotada menetluskulud selliselt, et kostja kannaks täies

ulatuses tema menetluskulud.

11. Hageja leidis kostja vastuapellatsioonkaebusele esitatud vastuväidete kohaselt, et maakohus

kohaldas materiaalõigust õigesti. Kostja viide VÕS § 101 lg-le 3 on vastuolus kostja enda

arutluskäiguga. Apellatsioonastmes ei tohi rajada menetlusseisukohta uuele normile VÕS § 101

lg 3 näol. Hageja ei ole andnud oma käitumisega põhjust VÕS § 101 lg 3 kohaldamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 4. detsembri 2015 otsus tuleb tühistada osas, milles

maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja 598 eurot 50 senti, samuti menetluskulude jaotuse

osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas asja esimesele astme

kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega rahuldab hageja nõude osaliselt ja

mõistab kostjalt VÕS § 101 la 1 p 3 ja § 913 lg 1 alusel välja 208 eurot. Ringkonnakohus jätab

hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata ning rahuldab kostja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt.

13. Hageja ja kostja vahel puudub vaidlus selles, et nende vahel oli kehtiv liikmeleping

spordiklubi külastamiseks ning pakutavate teenuste kasutamiseks, kostja on esitanud 27. juunil

2011 sõlmitud liikmelepingu (I kd, tl 33, II kd, tl 86). Väidetav vargus kostja ruumides toimus

22. juunil 2011, seega enne kohtule esitatud lepingu sõlmimist. Hageja väitel on poolte vahel

lepingulised suhted alates 2009. aastast, kostja ei ole menetluses sellele vastuväiteid esitanud

ning kostja 10. septembri 2014 menetlusdokumendi kohaselt kehtis poolte vahel enne vargust

samasugune liikmeleping kui kohtule esitatud leping. Vastuapellatsioonkaebuses palub kostja

jätta hagi täies ulatuses rahuldamata, kuid kostja ei vaidlusta, et maakohus luges tuvastatuks, et

22. jaanuaril 2011 toimus hagejale kuuluvate asjade vargus kostja ruumidest ning klubi ruumides

(riietusruumis) asuvast lukustatud kapist varastati hagejale kuuluvad esemed: rahakott, milles oli

80 eurot sularaha, mobiiltelefon, juhiluba, ID-kaart.

14. Esmalt peatub ringkonnakohus hageja nõude õiguslikul alusel. Hageja külastas kostjale

kuuluvat spordiklubi selle eesmärgipäraseks kasutamiseks 22. jaanuaril 2011 (II kd, tl 53). Seega

kehtisid pooltevahelistele õigustele ja kohustustele liikmelepingu tingimused. Hageja jättis oma

riided ning kaasasolevad asjad hoiukappi. Hageja avastas, et riietusruumi kapist olid varastatud

talle kuuluvad esemed: rahakott sularahaga, mobiiltelefon, juhiluba, ID-kaart.

VÕS § 911 lg 1 järgi peab oma majandustegevuses teiste isikute (külastajad) majutamisega

tegelev isik (majutusettevõtte pidaja) hüvitama külastajale majutusettevõtte ruumidesse toodud

asjade kaotsimineku, kahjustumise või hävimisega tekkinud kahju, samuti kahju, mis on tekkinud

ehitise, selle aluse maa või majutusettevõtte seadmete või rajatiste puuduste tõttu külastaja surma

põhjustamisest või külastajale kehavigastuse või tervisekahjustuse tekitamisest. Sama paragrahvi

lg 4 järgi kohaldatakse asja hoidmise sätteid majutusettevõttes ka külastajate asjade hoidmisele

sanatooriumides, avalikes lõbustuskohtades, laevadel, ujulates, pansionaatides, restoranides ja

muudes sarnastes kohtades. Tegemist on kahju hüvitamise kohustusega, mis tuleneb seadusest

ning mis on oma olemuselt sõltumatu poolevahelisest lepingust.

VÕS § 911 lg-test 1 ja 4 tulenev vastutus ei mõjuta teisi lepingulistest või lepinguvälistest

võlasuhetest tulenevaid nõudeid, st teenuse osutaja külastaja võib esitada VÕS § 911 lg-te 1 ja 4

alusel lisaks ka lepinguliste kohustuste rikkumisega seotud nõudeid. VÕS § 911 lg-test 1 ja 4

tulenev vastutus kaitseb külastajaid kaasavõetud esemetele tekitatud kahju eest, kuna külastajal

ei ole võimalik üldjuhul pakutava teenuse iseloomust tulenevalt (praegusel juhul riietusruumi

kasutavate isikute arv) kahju tekitamisega seotud asjaolusid välja selgitada. Avaliku

lõbustuskoha mõistega on hõlmatud ka spordihallid ja võimlad, kostja osutab avalikkusele

pakutavat spordiklubi teenust. Seega on kostja isikuks, kes on hõlmatud VÕS § 911 lg 1 ja 4

alusel majutusettevõtte pidaja vastutusega.

Ringkonnakohus leiab, et kostja vastuapellatsioonkaebuse väited, mille kohaselt on kohus

rikkunud menetlusõigust, jättes tähelepanuta, et hageja on tuginenud üksnes hoiulepingu sätetele,

ei ole põhjendatud. Juhul, kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele

õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud

poolte antava õigusliku hinnanguga (vt ka TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause). Õigusliku

hinnangu andmisel on pooltest sõltumatud ka ringkonnakohus (TsMS § 652 lg 8) ja Riigikohus

(TsMS § 688 lg 2) (vt Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus tsiviilasjas 3-2-1-116-10, p 39). Hageja

ei ole menetluse kestel muutnud nõuet ega nõude aluseks olnud asjaolusid, hageja etteheited on

kostjale olnud teada.

15. Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja vastutab hageja ees spordiklubisse riidekappi

paigutatud kaasavõetud esemete kadumise eest VÕS § 911 lg 1 alusel. Praegusel juhul ei ole

poolte vahel vaidlust selles, et hageja andis spordiklubis viibimise ajal selleks ettenähtud

riidekappi kasutades kostja hoole alla talle kuuluvad esemed.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on aga kostja vastutuse määra kindlakstegemisel ebaõigesti

jätnud kohaldamata VÕS §-i 913. VÕS § 913 järgi vastutab majutusettevõtte pidaja iga külastaja

ees kuni majutuseks kasutatava ruumi ühe päeva tasu sajakordses ulatuses, kuid mitte enam kui

6400 euro ulatuses, raha, väärtpaberite ja väärtasjade kaotsimineku, kahjustamise või hävimise

puhul aga mitte enam kui 3196 euro ulatuses. Nimetatud vastutuse piirang kehtib ka juhul, kui

teenuse kasutamises on kokku lepitud nn paušaalhinnas. Praegusel juhul on lepingus kokku

lepitud liikmetasu 62 eurot 46 senti (I kd, tl 33) kuus, mis võimaldas kostja väitel hagejal

kasutada teenust igapäevaselt. Hageja ei ole kostja vastuapellatsioonkaebuses nimetatud

lepingutasu ning teenuse kasutamise võimaluse suhtes vastuväiteid esitanud. Kostja

vastuapellatsioonkaebuse kohaselt võimaldas hageja kasutuses olnud pakett hagejal käia

treeningutel 7 päeva nädalas. Ringkonnakohus leiab, et põhjendatud on lähtuda VÕS § 913 lg-s

1 nimetatud vastutuspiirangu kohaldamisel kostja esitatud arvutusest, mille kohaselt kujuneb

vastava paketi ühe päeva maksumuseks 2 eurot 8 senti (62,46/30=2,08). Vastava maksumuse

sajakordne väärtus oleks seega 208 eurot (kostja arvutuskäigu kohaselt 209 eurot).

Põhjendatud on kostja vastuapellatsioonkaebuses esitatud seisukoht, et praegusel juhul puudub

alus VÕS § 913 lg 2 kohaldamiseks, mille järgi VÕS § 913 lg-s 1 nimetatud vastutuse piirangut

ei kohaldata, kui asjade kaotsiminek, kahjustumine või hävimine on tekkinud majutusettevõtte

pidaja süül. Nimetatud vastutuse piirangut ei kohaldata ka juhul, kui kahju on tekkinud asjadele,

mis on antud majutusettevõtte pidajale hoiule või mille hoiulevõtmisest on majutusettevõtte

pidaja alusetult keeldunud. Kostja tunnistaja on kirjeldanud, kuidas toimus spordiklubi

kasutamine ning asja materjalide hulgas ei ole ühtegi tõendit, mis tõendaks kostja süüd. Hageja

ei ole andnud oma asju ka kostja juurde hoiule VÕS § 913 lg 2 teises lause mõttes.

16. Vastavalt pooltevahelise liikmelepingu p-ile 15 vastutab klubi liikme ees lepingus sätestatud

kohustuste rikkumise eest üksnes tahtliku või raskest hooletusest tingitud rikkumisega liikmele

tekitatud otsese varalise kahju eest. Liikmelepingu p 17 järgi ei vastuta klubi mitte ühelgi juhul

mis tahes kahju eest, mis on tekkinud mistahes muu kolmanda isiku tegevuse või tegevusetuse

tõttu. Klubi ei vastuta muuhulgas liikmega juhtuda võivate õnnetuste, võimalike vigastuste või

liikme haigestumise, vara kadumise, kahjustumise, hävimise või varguse eest. Kostja oli

menetluses seisukohal, et nimetatud lepingupunktid välistavad kostja vastutuse hageja ees (I kd,

tl 31). VÕS § 916 järgi on kokkulepe, millega käesolevas jaos sätestatuga võrreldes välistatakse

või piiratakse majutusettevõtte pidaja vastutust külastajate suhtes, tühine. Maakohus on

põhjendatult leidnud, et VÕS § 916 välistab niisuguste kokkulepete kehtivuse.

17. VÕS § 911 lg-st tulenev nõue võib olla esitatud kõrvuti lepingurikkumisest tuleneva kahju

hüvitamise nõudega. Pooltevahelise lepinguga sai hageja sissepääsuõiguse külastada valitud

spordiklubisid ja kasutada spordiklubides pakutavaid teenuseid. Ringkonnakohus leiab, et kostja

ülesanne oli tagada, et spordisaali kasutajatele ettenähtud riiete hoiuks vajalikud kapid oleksid

tavapäraseks kasutamiseks turvalised ning et riietusruumi ei pääseks kõrvalised isikud. Seega ei

ole poolevahelise lepingu põhisisuks mitte hageja esemete hoid (nagu hageja ekslikult

menetluses väidab), vaid esemete turvalise paigutamise tagamine riidekappi on spordiklubi

kasutamise lepingust tulenev kõrvalkohustus.

Ringkonnakohus on seisukohal, et hagejal ei ole kostja vastu lepingulisi kõrvalkohustuse

rikkumisest tulenevaid kahju hüvitamise nõudeid. Kostja tugineb vastutuse välistamisel lepingu

punktidele. Hagejaga sõlmitud liikmeleping on sõlmitud tüüptingimustel ning kostjat kui tarbijat

on ebamõistlikult kahjustav liikmelepingu p 17, mis välistab mistahes nõuete esitamist

kolmandate isikute poolt põhjustatud kahju ning liikmega juhtuda võivate õnnetuste, võimalike

vigastuste või liikme haigestumise, vara kadumise, kahjustumise, hävimise või varguse eest ning

seega on nimetatud lepingupunkt VÕS § 42 lg 1 ja lg 3 p 1 alusel tühine.

Liikmelepingu p-ga 15 on piiratud kostja vastutus otsese varalise kahju eest kohustuste tahtliku

või raskest hooletusest tingitud rikkumisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei kahjusta selline

piirang hagejat kui tarbijat ebamõistlikult, seega vastutab kostja hageja ees ka kõrvalkohustuste

rikkumise puhul üksnes tahtluse või raske hooletuse korral. Praegusel juhul on kostja menetluses

tunnistaja ütlustega tõendanud, et kapid on mõeldud eelkõige riietusesemete hoidmiseks, igal

kapil on oma võti, uks suletakse, kui ukse siseküljele on sisestatud liikmekaart. Hageja selgituse

kohaselt (II kd, tl 55) paluti temalt enne ruumidesse sisenemist isikutunnistust ning klubi

kliendikaarti. Klubisse pääses üksnes klubiliikme või ühekordse külastaja kaardiga (kostja

tunnistaja ütlused, II kd, tl 135). Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja oma lepingust tulenevat

kõrvalkohustust, tagada kaasavõetud esemete hoid, rikkunud tahtlikult ega raskelt hooletult.

18. TsMS § 405 lg 1 p 8 järgi võib kohus lihtmenetlustes koguda tõendeid omal algatusel,

praegusel juhul on tsiviilasja hind 1084 eurot 50 senti, mis vastab lihtmenetlusele TsMS § 405

lg 1 järgi. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on rikkunud menetlusnormi, jättes pooltele

andmata võimaluse võtta seisukoht hageja telefoni väärtuse kindlakstegemiseks kohtu poolt

taotletud seisukoha suhtes OÜ Valge Klaar hoolduse juhi Rauno Peetsilt saadud hinnangu suhtes.

Hageja vande all antud ütluste kohaselt (II kd, tl 53) oli kadunud rahakotis 80 eurot ning rahakoti

väärtus oli 38 eurot. Eri liiki tõenditel ei ole erinevat tõendiväärtust. Poole vande all antud ütlus

vastab TsMS § 229 lg 1 nõuetele, seega tugineb ringkonnakohus menetlusosalise vande all antud

seletusele (vt Riigikohtu 8. juuni 2016 otsus tsiviilasjas 3-2-1-42-16, p 15). Kostja ei ole

menetluses ühtegi põhjendatud vastuväidet esitanud. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ka

sellele, et kadunud olid juhiluba (uue maksumus 6,5 eurot) ja ID-kaart (uue maksumus 24 eurot).

Rahakoti, sularaha, ID-kaardi ning uute juhilubade hankimise kulu kokku moodustab 148 eurot

50 senti. Ringkonnakohus leiab, et arvestades kostja vastutuse ülempiiri VÕS § 913 lg 1 järgi

(208 eurot) on eluliselt usutav, et hageja mobiiltelefoni väärtus oli vähemalt 59 eurot 50 senti,

mis on kostja vastutuse piirmäära ja varastatud esemete väärtuse vahe.

Ringkonnakohus märgib vastuseks vastuapellatsioonkabeuses esitatud väitele, et hageja oleks

pidanud kasutama telefoni ja rahakoti hoiustamiseks turvakappi või oleks pidanud andma need

kostja töötajale üle, et nimetatu ei ole tavapärane spordiklubides ja ujulates. Mobiiltelefon on

ese, mis on igapäevaselt kasutusel, ka rahakoti paigutamine mitte suure summa sularahaga seifi

spordiklubi külastusel ei ole üldlevinud. Juhul, kui kostja peab seda aga põhjendatuks, oleks

kostja töötaja pidanud sellest spordiklubi külastajat informeerima.

19. Pooled vaidlustavad ka menetluskulude jaotust maakohtu poolt. Kuivõrd ringkonnakohus

tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning rahuldab hagi maakohtust väiksemas ulatuses, tuleb

muuta ka menetluskulude jaotust.

Ringkonnakohtu

hinnangul

on

maakohus

menetluskulude

jaotusel

rikkunud

menetlusõigusnormi. Tulenevalt Riigikohtu poolt väljendatud seisukohast tuleb hagi

rahuldamise ulatusest tulenevalt jaotada kõik menetluskulud kõigis kohtuastmetes ühetaoliselt

(Riigikohtu 18. mai 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-28-16, p 17).

Hageja nõudis kostjalt 1048 euro 50 sendi väljamõistmist. Ringkonnakohus rahuldab hagi 208

euro ulatuses, s.o 20% ulatuses. Ringkonnakohtu hinnangul on antud tsiviilasjas põhjendatud

jätta menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 163 lg 1 alusel. Kuigi hagi rahuldatakse väiksemas

ulatuses, kui oli algne nõue, ei saa ringkonnakohtu hinnangul antud juhul kulude jaotamisel

lähtuda nõude hinna suurusest. Ringkonnakohus luges hageja apellatsioonkaebuse põhjendatuks,

tühistas maakohtu otsuse ning saatis tsiviilasja maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Asja

teistkordsel lahendamisel rahuldas maakohus hagi osaliselt. Ringkonnakohus muutis hagi

rahuldamise ulatust, rahuldades seejuures kostja vastuapellatsioonkaebuse osaliselt, kuid jättes

hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Mõlemad pooled on esitanud nii põhjendatud, kui ka

põhjendamatuid taotlusi, kaebusi ja seisukohti, mille menetlemisel on nad kandnud kulutusi.

Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke