3-16-1146/22 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

27.09.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-1146

Haldusasi

Vadims Špakovsi (Špakovs) kaebus Siseministeeriumi

03.05.2016. a otsuse nr 1-24/57 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.08.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vadims Špakovsi määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vadims Špakovs

Vastustaja Siseministeerium

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.08. 2016. a määrus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Siseministeeriumi 03.05.2016. a otsusega nr 1-24/57 kohaldati kaebaja suhtes

sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki 10 aastaks. Sissesõidukeelu kehtivusaeg algab päevast, mil

kaebaja vabaneb Eesti kinnipidamisasutusest või antakse üle päritoluriigile karistuse

jätkamiseks.

2. Tallinna Halduskohtusse saabus 03.06.2016 kaebaja kaebus Siseministeeriumi

03.05.2016. a otsusele.

3. Tallinna Halduskohus otsustas 13.06.2016. a määrusega anda kaebuse vastavalt

kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.

4. Tartu Halduskohus jättis 28.06.2016. a määrusega kaebuse selles esinevate puuduste

kõrvaldamiseks käiguta.

5. Tartu Halduskohtusse saabus 18.07.2016 kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldus.

Nimetatud avalduse kohaselt esitab kaebaja tühistamisnõude. Koos puuduste kõrvaldamise

avaldusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks

kaebuse esitamisel.

6. Tartu Halduskohtu 22.08.2016. a määrusega jäeti kaebaja taotlus riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks rahuldamata. Halduskohus leidis, et kuigi

riigilõivu tasumisest vabastamise majanduslikud eeldused on täidetud, ei ole see piisav

põhjus kaebaja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks, kuna kaebus on

perspektiivitu. Antud asjas on vaidluse all küsimus, kas Siseministeerium, kohaldades

kaebaja suhtes sissesõidukeeldu Eesti Vabariiki 10 aastaks, on toiminud õiguspäraselt

või mitte. Halduskohus leidis, et Siseministeerium on otsuse väljaandmisel järginud

vorminõudeid ning samuti teostanud kaalutlusõigust õiguspäraselt ja selgitanud

sissesõidukeelu kohaldamise kohasust ja vajalikkust. Seoses kaebaja väitega, et

kaebaja kriminaalasjas kokkuleppemenetluse allkirjastamise arutamisel

riigiprokuröriga välistati kaebaja väljaandmise ja Eesti Vabariiki sisenemiskeelu

määramise võimalus selgitas halduskohus, et vastavalt kriminaalmenetluse seadustiku

§ 245 lg-le 1 kuuluvad kokkuleppe esemesse muuhulgas süüdistatava karistus, kuriteo

asjaolud, kuriteo kvalifikatsioon, kuriteoga tekitatud kahju laad ja suurus ning

karistuse liik ja määr. Kokkuleppemenetlust reguleerivad sätted ei näe ette võimalust,

et kokkuleppemenetluses on võimalik välistada süüdistatava suhtes sisenemiskeelu

kohaldamine. Eelnevast tulenevalt leidis kohus, et kaebaja väide kokkuleppemenetluse

läbirääkimistel arutatu kohta ei anna alust kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise

otsuse tühistamiseks. Lisaks märkis halduskohus, et väljasõidukohustuse ja

sissesõidukeelu seaduse § 31 lg 1 kohaselt on sissesõidukeelu kohaldamise

otsustamise pädevus Siseministeeriumil või selleks volitatud Siseministeeriumi

valitsemisala valitsusasutusel. Et prokuratuur on Justiitsministeeriumi valitsemisalas

olev valitsusasutus, ei saa riigi peaprokurör otsustada isiku sissesõidukeelu

kohaldamist või selle kohaldamata jätmist. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus äärmiselt

ebatõenäoliseks, et vaidlusalune Siseministeeriumi otsus oleks õigusvastane, mistõttu

kohtu hinnangul ei ole piisavat alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses

osalemine on edukas HKMS § 111 lg 1 mõttes ning jättis kaebaja taotluse riigilõivu

tasumisest vabastamiseks rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

7. Kaebaja esitas 06.09.2016 halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu

22.08.2016. a määrusele. Kaebaja leiab, et Siseministeerium eksitab kohut, kui väidab,

et Tartu Vangla riskihindamise kohaselt on kaebaja avalikkusele ohtlik. Kaebaja

selgitab, et tema suhtes ei ole kordagi riskihindamist läbiviidud, kuid möönab, et seda

võidi teha Tallinna Vanglas, kus kaebaja varasemalt viibis. Kaebaja hinnangul ei ole

Siseministeeriumi otsus õiguspärane ning kaebaja leiab, et tema menetluses osalemine

on tulemuslik. Kaebaja palub vabastada ta kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega kaebuse eduväljavaadete osas ega

pea vajalikuks neid korrata. Kaebuses viidatud asjaoludel on kaebuse rahuldamine

ebatõenäoline. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et puudus alus kaebaja riigilõivust

vabastamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna

alust määruskaebuse rahuldamiseks. Vastuseks kaebaja esitatud määruskaebusele märgib

ringkonnakohus järgnevat.

10.Tartu Halduskohus on õigesti lähtunud halduskohtumenetluses kehtivatest

menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglitest. HKMS § 111 lg 1 kohaselt antakse

menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku

seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või

osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Seega

HKMS § 111 lg-st 1 tulenevalt välistavad haldusasjas menetlusabi andmise riigilõivu

tasumiseks nii füüsilise isiku võime riigilõivu tasuda kui ka kaebusel puuduvad

eduväljavaated. Kui kohus peab kaebuse edulootusi väheseks, siis vaatamata menetlusabi

taotleja majanduslikule seisundile, mis ei võimalda menetluskulusid tasuda, isikule

menetlusabi ei anta. Ka on kohtupraktikas sedastatud, et riigilõivu eesmärgiks on muu hulgas

vähendada pahatahtlike ja põhjendamatute kaebuste esitamist ning tagada selle kaudu

kohtusüsteemi tõhus toimimine, mistõttu kaebuse perspektiivi hindamine ja riigilõivust

vabastamise taotluse lahendamisel sellega arvestamine on põhjendatud ja vajalik (Riigikohtu

04.05.2011. a määrus nr 3311111, p 11).

11. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja suhtes koostatud Tartu Vanglas riskianalüüs ja

seega on alusetu kaebaja väide, et tema suhtes ei ole Tartu Vanglas riskihindamist läbi viidud.

Ringkonnakohus märgib, et Vabariigi Valitsuse 13.07.2004. a määrusega nr 246 vastu võetud

Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

asutamine ja registri pidamise põhimääruse §-st 36¹ tulenevalt on kinnipeetavat

iseloomustavate andmete põhjal koostatav riskihinnang kinnipeeturegistri osa. Eelnimetatud

määruse § 38 lg 1 kohaselt on kinnipeeturegister piiratud juurdepääsuga ja registri andmed on

ette nähtud ainult ametialaseks kasutamiseks, kui käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti.

Eeltoodust tulenevalt puudub kinnipeetaval isikul juurdepääs kinnipeeturegistrisse kantud

andmetele. Justiitsministri 14.05.2008. a määruse nr 21 „Kinnipeetava individuaalse

täitmiskava koostamise ja rakendamise juhend“ § 3 lg 2 sätestab, et inspektor-kontaktisik

tutvub kinnipeetava kohta käivate andmetega, algatab riskihindamiseks vajaliku teabe

kogumise ja teavitab riigikeele õppe korraldajat või muud selleks pädevat isikut vajadusest

anda hinnang kinnipeetava riigikeele oskuse kohta. Riskihinnangu koostab inspektor-

kontaktisik või muu riske hindav ametnik. Kuna kaebajal ei ole õigust tutvuda

riskihindamisega ning teda ei tule riskihindamise läbi viimisest teavitada, ei pidanud kaebaja

olema teadlik sellest, et tema suhtes koostati Tartu Vanglas riskihindamist.

12.Eeltoodud põhjendustel jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 22.08.2016. a määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel