3-14-53031/46 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.09.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-53031

Haldusasi

HM

kaebus

Tallinna

Vangla

tegevuse

õigusvastasuse

tuvastamiseks

seoses

kambris

ebapiisava valgustatuse tagamisega

Menetlusosalised

Kaebaja – HM

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja

Teerika Marilin Martisen

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.01.2016 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

HM apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

13.09.2016 kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada HM apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 20.01.2016 otsus haldusasjas nr 3-14-53031 ja teha

asjas uus otsus.

3. Rahuldada HM kaebus ja tuvastada Tallinna Vangla tegevuse õigusvastasus seoses

kambris nr 12 ajavahemikul 15.03.2014-09.12.2014 ebapiisava valgustatuse tagamisega.

4. Jätta HM menetluskulud (riigilõiv 30 eurot) riigi kanda ja Tallinna Vangla

menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-53031

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav HM oli paigutatud alates 13.03.2014 Tallinna Vangla kolmanda

üksuse kambrisse nr 12. HM esitas 27.10.2014 ja 01.12.2014 vanglale selgitustaotlused, milles

palus selgitada, miks on Tallinna Vangla kambrites ebapiisav kunstlik valgustus. HM viitas

selgitustaotlustes Tallinna Halduskohtu jõustunud otsusele nr 3-06-294, milles kohus ei

pidanud Pärnu arestimajas valitsenud valgustustingimusi piisavateks. Tallinna Vangla selgitas

26.11.2014 ja 15.12.2014 vastustes (tl 13, 14), et õigusaktid ei sätesta, milline peaks olema

valgustustihedus kambrites ning otsus haldusasjas nr 3-06-294 puudutas olmetingimusi Pärnu

arestimajas, mitte Tallinna Vanglas. Tallinna Vangla kambrites on olemas nii kunstlik kui

loomulik valgus, mis kindlustavad ruumi piisava valgustatuse.

2. HM esitas Tallinna Halduskohtule 04.12.2014 kaebuse (täiendatud 05.01.2015, 17.02.2015,

28.09.2015, 05.10.2015; tl 1-2, tl 12-12p, tl 49-49p, tl 82-84p, tl 88) Tallinna Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks seoses kambris nr 12 ajavahemikul 15.03.2014-09.12.2014

ebapiisava valgustuse tagamisega.

Kambris nr 12 on ebapiisav kunstlik valgustus, mis rikub kaebaja silmi. Kaebaja õppis kuni

18.06.2014 8. klassis ja alates 03.09.2014 9. klassis. Õppetöö toimus ajavahemikel 8:25 kuni

11:30 ja 12:50 kuni 16:20 koolis ning õhtul tuli kaebajal teha kambris kodutöid. Kaebaja lõpetas

9. klassi kiituskirjaga, mis kinnitab seda, et ta suhtus õppetöösse kohusetundlikult. Lisaks

tegeles kaebaja kambris muu kirjatööga ning luges palju. Kaebaja silmad on hakanud pärast

9 kuud kambris nr 12 viibimist valutama ning tema nägemisvõime on pisut halvenenud.

Kaebajal ei ole vabaduses silmadega probleeme olnud. Silmaarst tuvastas 28.01.2015, et

kaebajal esines kerge silmade liigveresus (tl 26), mis tekib silmade liigsest pingutamisest.

Perearst selgitas kaebajale, et selles, et kaebaja silmad väsivad, punetavad või valutavad,

mängib suurt rolli kambri valgustus.

Eluruumide, sh kinnipeetavate kambrite kunstlik valgustus peab vastama Piinamise ja

ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa komitee (CPT)

standarditele. Tallinna Halduskohus on 20.11.2007 kohtuotsuses haldusasjas nr 3-06-294

selgitanud, et eluruumidele esitatavad nõuded kehtivad ka kinnipeetavate kambrite osas ning

arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste

hooldamisega, on selliste tööde tegemiseks vajalik valgustatus vähemalt 400 lx, Encyclopedia

of Health and Safety (1998) soovituse kohaselt isegi 500 lx. Tallinna Vanglas teostatud

mõõtmiste tulemuste kohaselt oli valgustustihedus kambris nr 12 158 lx. Kaebajale teadaolevalt

on Tartu Vangla ja Viru Vangla kambrites valgustustihedus 550 lx. Vastavalt Eesti standardile

EVS-EN 12464-1:2003 peab kirjutamise, lugemise ja andmetöötlusega tegelemise aladel olema

valgustustihedus 500 lx. Kuna kinnipeetav teeb kambris kõiki tegevusi, on see mh tööruum.

Samuti ei saa kinnipeetav erinevalt vabaduses viibivatest inimestest valida, millistes

valgustustingimustes lugeda. Vangla peab tagama kambris piisava valgustuse, mis ei kahjusta

kinnipeetava tervist ega elukvaliteeti. Kinnipeetav ei pea selleks ise ostma kambrisse täiendavat

lampi. Selleks, et kambris oleks piisav valgustus, peaks kaebaja ostma endale 20 vangla poes

müüdavat näpitslampi. Kaebajal puuduvad aga rahalised vahendid ka ühe näpitslambi

ostmiseks. Kaebaja magas 15.03.2014 kuni 23.09.2014 kambris nari ülemisel korrusel ega

3-14-53031

3(8)

saanud siis kasutada naride alumiste voodite kohal olevaid valgusteid. Kaebaja magab alates

23.09.2014 nari alumisel korrusel ning saab lisaks kasutada oma voodi kohal olevat lampi, kuid

seegi ei tee valgustust paremaks.

3. Tallinna Vangla palus vastuses (tl 31-32) jätta kaebus rahuldamata.

Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning

arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse

nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ (määrus nr 38) p 5 kohaselt peab eluruumi

igal toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis

piisava loomuliku valgustuse. Kambri nr 12 suurus on 20,8 m2 ning selles on üks suur aken, üks

laevalgusti, üks seinavalgusti laua juures, üks seinavalgusti kapi juures ja üks seinavalgusti iga

nari alumise voodi juures (tl 33-39). Aken on suur ja valgust läbilaskev, mis tagab loomuliku

valgustuse olemasolu alates päikesetõusust kuni päikeseloojanguni. Kambri valgustite

elektripirnide võimsused on järgmised: laevalgusti üks pirn 60 W (neli pirni lambis), voodi

juures olev valgusti 40 W, laua juures olev valgusti 30 W. Kambris nr 12 teostatud valgustatuse

mõõtmiste tulemused on järgmised:

1) 28.11.2014 (valgustustihedust mõõdeti kambri keskel) – 158 lx;

2) 20.01.2015 kell 14:15 (väljas valge, kõik valgustid olid sisse lülitatud) – laua ääres 100,5 lx,

põrandal 78 lx, voodi kohal 96,5 lx;

3) 21.01.2015 kell 08:05 (väljas pime, kõik valgustid olid sisse lülitatud) – laua ääres 100 lx,

põrandal 65 lx, voodi kohal 60 lx.

Päevasel ajal suurendab valgusenäite aknast tulev loomulik valgus. Akna ees on küll trellid,

kuid akna ees ei ole muid tõkkeid ega piirdeid. Seega ei takista miski loomuliku valguse

sissepääsu kambrisse. Öisel ajal on kambri valgustus tagatud öötule abil. Kui kaebaja leiab, et

vajab tugevamat kunstlikku valgustust, saab ta endale vangla kauplusest soetada näpitslambi

võimsusega 60 W hinnaga 17,44 eurot (tl 43p). Öörahu ajal kell 22:00 kuni 06:00 peavad

kinnipeetavad olema oma magamiskohas ning muud tegevused (nt õppimine) ei ole siis kambris

lubatud.

Tallinna Vangla meditsiiniosakond selgitas vastuses kohtunõudele (juurdepääsupiiranguga

toimiku lk 62-62p), et kaebaja kurtis esmakordselt silmanägemise üle 15.08.2014 perearsti

vastuvõtul, kui kaebajal läks palava ilma tõttu silmade eest mustaks. 28.01.2015 diagnoositi

kaebajal astigmatism, mis on sageli esinev sarvkesta või läätse kuju häire, millega kaasneb

sageli lühi- või kaugnägelikkus. Samal päeval diagnoositi kaebajal ka silma sarvkesta põletik

(keratiit), mille korral tunduvad silmad kuivad, esineb põletav valu või võõrkeha tunnet. Arst

määras kaebajale raviks silmatilgad. Kaebaja viibis seoses probleemidega silmadega arsti

vastuvõttudel ka 13.03.2015 ja 31.07.2015, mil ta kurtis silmade punetust. Arst määras ka

nendel kordadel kaebajale raviks silmatilgad.

4. Tallinna Halduskohus jättis 20.01.2016 otsusega kaebuse rahuldamata.

Kehtiv õigus ei sätesta kinnipeetavate kambritele konkreetseid valgustusnõudeid ega seo

valgustustingimusi konkreetsete standarditega. Kinnipeetavate kambreid ei saa käsitada

töökohana, mistõttu ei kohaldu nende suhtes töökohtadele sätestatud nõuded, sh kaebaja

viidatud Eesti standard EVS-EN 12464-1:2003 (kehtiv versioon EVS-EN 12464-1:2011)

„Valgus ja valgustus. Töökohavalgustus. Osa 1: Sisetöökohad“. Ka soovitusliku iseloomuga

Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitus Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta

(vanglareeglistik) ei sätesta konkreetseid, arvuliselt väljendatavaid nõudeid. Kuigi

vanglareeglistik viitab tunnustatud tehnilistele standarditele, ei saa sellest järeldada, et kunstlik

valgus kambris peaks vastama töökohale sätestatud nõuetele. Nii vanglareeglistikus kui CPT

soovitustes on ennekõike peetud tähtsaks seda, et kinnipeetava kambris oleks tagatud loomuliku

3-14-53031

4(8)

valguse juurdepääs. Siiski ei tohi ka konkreetsete nõuete puudumisel kambri valgustus olla

ilmselgelt ebapiisav.

Kambris nr 12 akna suurus ning valgusallikate rohkus ja asetus viitavad selgelt, et kambris olid

tagatud tingimused normaalseks elutegevuseks ning piisav valgustus vangistusseaduse

(VangS) § 45 lg 1 mõttes. Kambri laevalgustis oli neli 60 W võimsusega pirni ning alumiste

voodite juures olid 40 W võimsusega valgustid. Sellistes tingimustes ei peaks ükski tavapärane

eluruumis tehtav tegevus jääma valguse puudumise tõttu tegemata. Kaebajal oli võimalik

kasutada koduste ülesannete tegemiseks kambris olevat lauda, mida on valgustatud täiendava

kohtvalgustiga. Kui kaebaja pidas lisavalgustust väheseks, oli tal võimalus paluda õppetööga

seonduvalt tingimusi muuta. Kaebaja esitas vanglale taotluse tema kambris piisava

valgustustiheduse tagamiseks alles 05.01.2015 ehk pärast praeguses asjas vaidlustatud perioodi

lõppu.

Periood, mille vältel ei olnud kaebaja hinnangul kambris piisavat valgustust, hõlmab kevadet ja

suve, mil loomulik valgus on tagatud ka õhtusel ajal. Kaebaja ei saa teha etteheiteid lähtuvalt

sellest, et ta soovib lugeda pimedal ajal, mis suvel langeb üldjoontes kokku unerahu ajaga.

Kaebajal lasub kohustus järgida öörahu puudutavaid reegleid. Ka unerežiimi järgimata jätmise

tagajärjel võib inimese silmanägemine kahjustuda. Selle tagajärjel tekkinud mõjusid

silmanägemisele ei saa aga ette heita vanglale. Kaebaja peab ise jälgima, et ta teeks õppetööd

tervise seisukohalt sobival ajal ja laua taga ehk piisavas valguses. Ka pimedamal ajal, mis

moodustas vaidlusalusest perioodist väikese osa, oli kaebajal koolist vabal ajal võimalik õppida

laua taga ning kasutada täiendavalt laua kohal seinal asuvat valgustit, kui loomulikust ja

laevalgustusest ei piisanud. Arvestades, et kambrit valgustasid täiendavalt naride juures olevad

valgustid, oli kaebaja kambris tagatud elutegevuseks vajalik valgus. Asjakohane ei ole kaebaja

viide Tallinna Halduskohtu otsusele nr 3-06-294, kuivõrd selle haldusasja faktilised asjaolud

erinevad oluliselt praegusest asjast. Haldusasjas nr 3-06-294 oli arestikambris mõõdetud

valgustustiheduseks üksnes 10 luksi, mis võis tõesti olla ebapiisav.

Kaebaja viidatud valgustustiheduse normide kehtestamisel on silmas peetud funktsionaalselt

teistsuguseid ruume ehk eelkõige neid hooneid, kus õppimine või töötamine toimub alaliselt.

On ilmselge, et näiteks kodustes tingimustes ei ole pidev ülemäärane valgus ruumis sobiv ning

töö tegemiseks kasutatakse kohtvalgusteid jms võimalusi. Samadel põhjustel ei ole ka vangla

elukambritesse paigaldatud rohkem valgusteid, kui see on normaalseks elutegevuseks vajalik.

Selleks, et tagada lugemise või kirjutamise kohas piisav valgus, on võimalik kasutada

kohtvalgusteid. See lahendus on kooskõlas ka kehtiva õigusega. Kaebaja isikukonto väljavõttest

nähtub, et kaebajal oleks olnud raha säästes võimalus soetada soovi korral ise vangla poest

täiendav näpitslamp. Kaebaja seisukoht, et ta peaks piisava lisavalgustuse saamiseks soetama

20 näpitslampi, on ilmselgelt liialdatud.

Kaebaja silmadega seotud vaevused võivad olla tingitud eelkõige õppetöö ajal silmadele

langevast koormusest. See, kuidas ja millal kaebaja oma silmi koormas, oli aga tema enda

valida. Kui kaebaja tundis, et silmad väsivad, tulnuks tal ise teha lugemise ja kirjutamise vahel

regulaarselt pause. Vanglal ei lasu kohustust kontrollida väljaspool õppetööd seda, millal

kaebaja loeb ja kirjutab ning missugused tingimused ta selleks valib. Kuivõrd

kinnipidamistingimused vastasid valgustuse osas nõuetele ja tuvastatud pole vangla

õigusvastast tegevust, ei saa pidada kaebaja väärikust alandatuks ka siis, kui tema

silmanägemine vanglas kinnipidamise ajal halvenes. Kaebaja peab ise järgima üldtunnustatud

käitumise reegleid ning tegema ka elukambris õppimisel pause, mis võimaldaksid silmadel

puhata.

3-14-53031

5(8)

Vangla on teinud kunstliku valgustuse osas ulatuslikke remonttöid ning arvestades valgustite

hulka, sai vangla eeldada, et kamber vastab normaaltingimustele. Kaebaja ei ole vaidlusalusel

perioodil vanglale selgelt avaldanud, et ta vajab seoses õppetööga lisavalgustust või arst on

teinud ettekirjutuse talle sellise valgustuse tagamiseks. Kaebaja oleks pidanud informeerima

silmahaigusest vangla juhtkonda, kes oleks saanud kontrollida, kas see on seotud valgustusega.

Samuti ei ole vangla arst kinnitanud, et kaebaja terviseprobleemid oleksid tekkinud tulenevalt

kambri valgustustingimustest või valgustustiheduse suurendamine kambris aitaks ravida

kaebajal esinenud haigusnähte. Vanglal ei olnud alust hakata muutma kambri valgustussüsteemi

kaebaja üldiste pöördumiste alusel. Seega ei ole vangla jätnud kaebajat vajaliku abita.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. HM palub 08.02.2016 apellatsioonkaebuses (tl 104-105) tühistada Tallinna Halduskohtu

20.01.2016 otsus ja rahuldada kaebus.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi

piisava valgustuse. Tallinna Ringkonnakohus on 22.01.2016 määruses nr 3-15-530 selgitanud,

et valgusallikate arv kambris ei näita veel, et valgust oleks piisavalt. Isikul on õigus nõuda, et

kambris olev valgustus vastaks sellisele kvaliteedile, mis ei ole tervist kahjustav. Samuti

kinnitas ringkonnakohus selles määruses, et kambri valgustus peab olema nõuetekohane ka ilma

lisavalgusallikateta, mistõttu ei ole asjakohane kaebajale antud soovitus osta vangla kauplusest

ise näpitslamp.

Haldusasjas nr 3-06-294 esitatud seisukohad kohalduvad ka praeguses asjas. Halduskohus on

vaidlustatud otsuses ebaõigesti leidnud, et haldusasjas nr 3-06-294 käsitletud asjaoludel oli

valgustustihedus kambris 10 lx. Tegelikult oli see valgustustihedus kambrites tagatud üksnes

loomuliku valguse olemasolul ning kunstliku valgustuse sisse lülitamisel oli valgustustihedus

ühes kambris 109,2 lx ja teistes kambrites tuntavalt alla 100 lx. Seega on haldusasja nr 3-06-294

ja praeguse asja faktilised asjaolud väga sarnased.

Arvestades, et kinnipeetavad peavad kambrites lugema, kirjutama ja tegelema rõivaste

hooldamisega, peab valgustustihedus kambris olema vähemalt 400 lx, soovitatavalt isegi 500

lx. Kaebaja kambris oli kevadel ja suvel valgust küll natuke rohkem, kuid kõik kinnipeetavad

ei saanud õppida ja kirjutada akna juures. Seega oli kambri valgustus hoolimata sellest

ebapiisav.

6. Tallinna Vangla palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata (tl 123-123p).

Mõõtmistulemustest nähtub, et valgustustihedus kambris nr 12 oli oluliselt suurem, kui

apellatsioonkaebuses viidatud valgustatuse määrad. Kambri nr 12 valgustustihedust mõõdeti

täiendavalt 08.03.2016, mil mõõtmistulemuste kohaselt oli pilves ilmaga valgustustihedus

kambri keskel 128 lx ja akna ees 550 lx. Seega vastavad kambri nr 12 valgustustingimused

nõuetele ning vangla tegevus pole olnud õigusvastane.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Poolte vahel on vaidlus selles, kas perioodil 15.03.2014-09.12.2014 oli kambris nr 12, kuhu

kaebaja oli paigutatud, tagatud piisav valgustatus. Pooled ei vaidle selle üle, et kaebaja tegeles

kambris lugemise ja kirjutamisega. Samuti ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebaja õppis

kuni 18.06.2014 8. klassis ja alates 03.09.2014 9. klassis, mistõttu tuli tal suure osa vaidlustatud

ajavahemikust tegeleda kambris õppetööga.

8. VangS § 45 lg-s 1 sätestatu kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseadustiku

alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

3-14-53031

6(8)

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema

aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Eluruumidele esitatavaid

nõudeid reguleeriva Vabariigi Valitsuse määruse nr 38 p 1 kohaselt on nende nõuete eesmärk

inimestele ohutu ja tervisliku elukeskkonna tagamine. Sama määruse p 2 järgi peab eluruum

võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise ning p 5 kohaselt peab eluruumi igal toal

olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis piisava

loomuliku valgustuse. Õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi väärtusi, millele peab

kinnipidamisasutuse kambri valgustatus vastama.

9. Soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku p-s 18.1 nähakse ette, et vangide

paigutamise, eriti magamistingimused peavad austama inimväärikust ning maksimaalset

privaatsust,

vastama

meditsiini-

ja

hügieeninõuetele,

arvestama

ilmastiku-

ja

ventilatsiooniolusid, eriti seda, et ruum oleks piisavalt suur, valgustatud, köetud ja õhutatud.

Vanglareeglistiku p 18.2 p-de a ja b kohaselt peavad kohtades, kus vangid elavad, töötavad või

kogunevad, olema aknad nii suured, et vangid saaksid normaaltingimustes ja loomuliku

valgusega lugeda või töötada ning võimaldaksid värske õhu juurdepääsu, välja arvatud piisava

konditsioneerimissüsteemi korral, ning kunstlik valgus peab vastama tunnustatud tehnilistele

standarditele. VangS § 41 lg-st 1 tuleneb vanglale kohustus kohelda kinnipeetavat, arestialust

või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või

vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis

paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Rahvatervise seaduse

§ 4 p-st 11 tulenevalt on üheks elukeskkonna- ja tervisekaitse põhinõudeks see, et ruumide

valgustus ei tohi kahjustada nägemist ning peab võimaldama töö- ja õppeülesannete täitmist.

Seega peab kinnipeetava kambris olema tagatud sellise kvaliteediga valgustatus, mis

võimaldaks teha ilma silmade liigse pingutamiseta toiminguid, mille tegemine on kambris

võimalik ja lubatud.

10. Kui töökohale esitatavad valgustatuse nõuded on Vabariigi Valitsuse 14.06.2007 määruses

nr 176 seotud konkreetse standardiga, siis eluruumi valgustatuse nõudeid ei ole nende

kontrollivajaduse puudumise tõttu sätestatud üheski konkreetses standardis. Erialaspetsialistide

seisukohtadest nähtub siiski, et ka eluruumi valgustatuse vajaduse kindlakstegemisel lähtutakse

teatud tasemetest, mille puhul saab eeldada, et inimesel on võimalik teha selles valguses silmi

liigselt pingutamata vastavaid toiminguid, nt lugeda või kirjutada. Erialases kirjanduses on välja

toodud, et ruumides, kus inimesed kestvalt viibivad (nt elutoas või köögis), peab keskmine

valgustustihedus olema vähemalt 200 lx. Lugemiseks ja kirjutamiseks on tarvis keskmist

valgustustihedust, olenevalt teksti peensusest ja inimese vanusest, 300 kuni 500 lx

(Elektripaigaldised. Raivo Teemets. TTÜ elektriajamite ja jõuelektroonika instituut. Tallinn,

2011, lk 182. Kättesaadav: http://egdk.ttu.ee/files/2011/Elektripaigaldised.pdf). Veel nähtub

valgustuse nõudeid käsitlevatest õppematerjalidest, et valgustatus 10-200 lx on piisav näiteks

koridorides ja ruumides, kus lugemine ei ole vajalik. Lugemine, masinatel töötamine ja

komplekteerimine on aga normaalsed visuaalsed tegevused, mille tegemiseks tuleks valida

valgustustihedus

vähemalt

lx

(http://www.hkhk.edu.ee/valgus/valgus.html;

https://www.tlu.ee/~meidi/exe1/4_valgustus.html).

Nende

soovitustega

on

kooskõlas

sotsiaalministri

kehtestatud

kunstliku

valgustatuse

normid

laste

ja

täiskasvanute

hoolekandeasutustele. Sotsiaalministri 09.01.2001 määruse nr 4 „Laste hoolekandeasutuse

tervisekaitsenõuded“ § 13 p-st 5 ja 03.04.2002 määruse nr 58 „Täiskasvanute

hoolekandeasutuse tervisekaitsenõuded“ § 9 lg-st 9 tuleneb, et elu- ja magamistubade

minimaalne valgustatus peab nendes asutustes olema 200 lx. Lisaks nähtub mitmest

haldusasjast, et kinnipidamisasutuste kambrite valgustatust mõõtnud spetsialistid on pidanud

kambris minimaalseks lubatavaks valgustatuse tasemeks 200 lx (nt haldusasjades nr 3-11-2724

ja nr 3-16-400, kus vastustajaks oli Viru Vangla). Praeguses kohtuasjas ei ole kambri

3-14-53031

7(8)

valgustatuse mõõtmise õiendeid kohtule esitatud ega valgustatuse minimaalsele lubatavale

tasemele osutatud. Kohtul puudub aga alus arvata, et spetsialistid lähtuksid Tallinna Vangla

kambrite valgustatuse mõõtmisel teistsugusest minimaalselt vajalikust valgustatuse määrast.

Kokkuvõtlikult saab eeltoodust järeldada, et selleks, et elukambri valgustatus ei kahjustaks seal

viibivate kinnipeetavate tervist, peaks seal olema tagatud valgustustihedus vähemalt 200 lx.

Kuivõrd kamber on koht, kus kinnipeetavad sooritavad mitmeid erinevaid toiminguid, sh loevad

ja kirjutavad, saab erialakirjanduse pinnalt pidada seda miinimumnõuet ka põhjendatuks.

Suurem valgustustihedus võib erandina olla vajalik sõltuvalt kinnipeetava isikuga seotud

asjaoludest (nt terviseseisund, vanus jm).

11. Kohtule esitatud andmete kohaselt olid kambris nr 12 teostatud valgustatuse mõõtmiste

tulemused järgmised: 1) 28.11.2014 – kambri keskel 158 lx; 2) 20.01.2015 kell 14:15 – laua

ääres 100,5 lx, põrandal 78 lx, voodi kohal 96,5 lx; 3) 21.01.2015 kell 08:05 – laua ääres 100 lx,

põrandal 65 lx, voodi kohal 60 lx; 4) 08.03.2016 – kambri keskel 128 lx, akna ees 550 lx. Kuigi

üksnes esimene nimetatud mõõtmistest on teostatud praeguses asjas vaidlustatud perioodi

kestel, ei nähtu asja materjalidest, et kambris nr 12 asuvate valgustite arvu või valgustustugevust

oleks enne 20.01.2015, 21.01.2015 ja 08.03.2016 mõõtmisi muudetud. Seega on kohtul

võimalik lähtuda nendest mõõtmistulemustest. Mõõtmisel saadud valgustustiheduse määradest

nähtub, et valgustustihedus kambri keskel, laua ääres, põrandal ja voodi kohal oli igal

mõõtmisel oluliselt väiksem kui erialaspetsialistide poolt väljendatud soovituslik miinimum

200 lx. Üksnes valgustustiheduse mõõtmisel akna ees on saadud tulemuseks 550 lx. See tulemus

ei anna aga alust pidada kogu kambri valgustatust piisavaks. Kaebaja selgitas ringkonnakohtu

istungil, et akna juures oli võimalik kirjutada üksnes aknalaual ja seal ei olnud mugav. See, et

akna juures ei olnud lauda, mille taga kinnipeetavad oleksid saanud lugeda või kirjutada, nähtub

ka kohtule esitatud fotomaterjalidest (tl 33-39). Kaebaja kohtuistungil antud selgituste kohaselt

käisid kambris viibivast kuuest kinnipeetavast koolis vähemalt kolm kinnipeetavat, mistõttu ei

saaks ka akna juures õppimise võimaluse olemasolu korral eeldada, et kõik õppivad

kinnipeetavad oleksid saanud teha üheaegselt akna juures kodutöid. Lisaks puudub poolte vahel

vaidlus selles, et kaebaja viibis suure osa päevast koolis ning tal tuli teha kambris õppetöid

õhtuti, mil loomuliku valguse sissevool aknast oli oluliselt väiksem kui päevasel ajal. Kambri

nr 12 valgustatuse mõõtmistulemustest saab seega järeldada, et kaebajale ei olnud selles

kambris tagatud valgustustingimused, mis oleksid võimaldanud tal tegeleda kambris lugemise

ja kirjutamisega ilma silmi liigselt pingutamata. Kuivõrd lisaks vabatahtlikult lugemisele ja

kirjutamisele oli kaebajal kohustus tegeleda kambris õppetööga, võis ta vajada õppetööga

tegelemise kohas (eelkõige kirjutuslaua juures) pigem suuremat valgustatust kui 200 lx, mitte

aga sellest väiksemat. Vangla ei saanud eeldada, et kaebaja muretseb nõuetekohase valgustatuse

tagamiseks endale ise täiendava valgusallika. Piisava valgustatuse tagamise kohustus on

seadusest tulenevalt vanglal ning üksnes see, et õigusaktidest ei tulene konkreetseid numbrilisi

nõudeid, ei tähenda veel, et vangla ei peaks selgitama välja kambris tehtavateks toiminguteks

piisavad valgustatuse määrad ning tagama kambrites minimaalselt sellise valgustatuse. Kuna

kambris nr 12 mõõdetud valgustustihedus oli praegusel juhul erialakirjandusest tulenevast

valgustatuse miinimumnõudest väiksem, oli vangla tegevus kambri nr 12 valgustatuse

tagamisel õigusvastane.

12. Eelnevalt esitatud põhjendustest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

ja tühistab Tallinna Halduskohtu 20.01.2016 otsuse. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse,

millega rahuldab kaebuse ja tuvastab vangla tegevuse õigusvastasuse seoses kaebaja kambris

ebapiisava valgustatuse tagamisega perioodil 15.03.2014-09.12.2014.

13. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Seega

jäävad Tallinna Vangla võimalikud menetluskulud tema enda kanda. Kaebaja on olnud

3-14-53031

8(8)

menetlusabi korras vabastatud kaebuse ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

summas 30 eurot, mis tuleb HKMS § 118 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets