3-15-2837/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

20.09.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2837

Haldusasi

Marko Hollandi kaebus Tallinna Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Marko Holland

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

11.02.2016. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 20.10.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 26.08.2015 M. Hollandi kahju hüvitamise taotluse,

milles ta palus hüvitada talle mittevaraline kahju summas 10 eurot iga Tallinna

Vanglas viibitud päeva eest. M. Hollandi väitel viibis ta Tallinna Vanglas 2013. a

augustist kuni 2014. a augustini, mil vangla rikkus Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-t 3, kuna tuginevalt Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) lahenditele on kambris isikliku ruumi standardiks 4 m². M.

Holland märkis, et Tallinna Vangla kambrites oli üldpinda kinnipeetava kohta enamasti

2,5 m² ja vaba pinda, millest on maha arvestatud mööbli, inventari, tualeti ja kambris

asuvate tugipostide alla jääv ruum, oli vähem kui 1,5 m². Veel märkis M. Holland, et

kambrite kunstlik valgustus ei vastanud nõuetele; tal ei võimaldatud spordisaali

kasutada ja jalutama lasti ainult 1 tund ööpäevas, kusjuures jalutusboksi suurus oli

2,7×4,7 m, mis on ebapiisav, et 6 inimest saaks jalutada ja samal ajal spordiga tegelda

ning seal puudus spordiinventar; lubatud oli ainult üks 20-minutiline dušikord nädalas.

M. Hollandi väitel pöördus ta vangla töötajate poole, et olud on kitsad, kuid talle

vastati, et kõik on seadusega kooskõlas (vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6).

2. Tallinna Vangla jättis 23.10.2015. a vastusega nr 5-37/15/235-2 M. Hollandi taotluse kahju

hüvitamiseks rahuldamata.

3. M. Holland esitas 12.11.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna

Vanglalt välja mittevaralise kahju hüvitisena 3650 eurot. Kaebuse põhjendused:

1) Kaebaja viibis Tallinna Vanglas 27.08.2013-27.08.2014, mil vangla rikkus EIÕK art-t 3.

EIK lahenditest tuleneb, et kinnipeetaval on õigus isiklikule ruumile standardiga 4 m². Vanglal

tuleb arvestada, et osa kambri pindalast võtavad enda alla tugipostid. Samuti tuleb maha

arvata WC ja mööbli alla jääv ala. 6-kohalistes kambrites on üldpinda 2,5 m² või natuke

vähem inimese kohta. Vaba pinda on vähem kui 1,5 m² inimese kohta. Kunstlik valgustus ei

vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1 nõuetele ja vähene valgus kurnas silmi. Ei

võimaldatud kasutada spordisaali. Jalutada oli võimalik üks tund päevas jalutusboksis

mõõtmetega 2,7×4,7 m2, kus polnud spordiinventari ega pinki istumiseks ning on ebapiisav, et

6 inimest saaksid samaaegselt teha liikumis- ja võimlemisharjutusi. Enne tunni ja tihtipeale

1,5 tunni möödumist puudus võimalus minna jalutusboksist tagasi kambrisse, kui kinnipeetav

tundis end halvasti. Võimaldati vaid üks 20-minutiline dušikord nädalas olukorras, kus

kambrites on vaid külm vesi. Riideid tuli pesta ja kuivatada kambris, mis põhjustas suurt

niiskust.

2) Kaebajale tekitati rohkem kannatusi kui nõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral

võinuks tekkida. Nendes tingimustes elamine põhjustas emotsionaalset pinget, mis väljendus

ärrituses ja närvilisuses. Ta püüdis olukorda ära hoida, rääkides probleemist valvuritele ja

kontaktisikule, kuid talle vastati, et kõik vastab seadusele.

4. Tartu Halduskohus tagastas 01.12.2015. a määrusega kaebuse jalutusboksist enne

ettenähtud jalutusaja lõppu tagasi pääsemise võimatuse ning kambris riiete pesemise ja

kuivatamisega tekitatud kahju puudutavas osas.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 11.02.2016. a otsusega kaebuse osaliselt; mõistis Tallinna

Vanglalt M. Hollandi kasuks välja hüvitise 70 eurot; jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Otsuse põhjendused:

1) Kaebaja viibis 27.08.2013-27.08.2014 Tallinna Vanglas, sellest 27.08.2013-03.07.2014

vahistatu staatuses ning 04.07.-27.08.2014 rakendati tema suhtes VangS § 14 lg-t 3 ja ta viibis

VSkE § 8 lg-st 4 tulenevalt lukustatud kambris. Vastavalt Tallinna Vangla poolt esitatud

tabelile jäi kaebaja isiklik ruum alla 3 m² 42 päeva vältel, olles 2,78 m² koos WC-ga ja ilma

WC-ta 2,54 m². Sel perioodil oli kaebajal isiklikku ruumi vähem kui 3 m² ning rohkem kui 2,5

m². Tulenevalt EIK praktikast on põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m² igal juhul EIÕK

art-i 3 rikkumine. Kaebaja viibis 42-l päeval, mil tal oli isiklikku ruumi alla 3 m², suletud

osakonnas. Sellel ajal sai ta väljaspool kambrit liikuda igapäevasel tunniajalisel jalutuskäigul.

Riigikohus on 09.12.2015. a otsuse nr 3-3-1-42-15 p-s 22 EIK praktikat refereerides leidnud,

et niisugune liikumisvõimalus on pigem käsitletav kinnipeetava olukorda veelgi

halvendavana. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud,

mis oleks leevendanud põrandapinna vähesust. Seega ei saa pidada alla 3 m² suurust

põrandapinda õiguspäraseks, vaid lähtuda tuleb EIK praktikast ning eeldada, et alla 3 m²

suurune põrandapind isiku kohta kambris oli inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust

ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit liikumisega leevendada.

On tuvastatud, et kaebaja ei ole kordagi pöördunud vangla poole kaebustega, et kambri

valgustus oli kehv. Vastustaja ei ole seoses nimetatud asjaoludega kaebaja õigusi rikkunud.

Vangla ei ole rikkunud kaebaja õigusi spordisaali ja duši kasutamise osas. Kaebajale olid

kindlustatud vanglas elementaarsed tingimused, peale kohtupraktika poolt aktsepteeritud

pindala kambrites. Vangla poole pöördumine ei oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses

kaebaja olukorda parandavat tagajärge. Seetõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused

seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud.

2) Vangla süü vormiks on raske hooletus, kuna vangla on jätnud vajaliku hoole olulisel määral

järgimata. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks,

milleks võinuks olla täiendava värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine

ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude

kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. Õiglaseks hüvitiseks on 70 eurot,

mis on kohane, kuna vangla kinnipidamistingimustes ei olnud muid minetusi peale liiga

väikese kambri pinna, mistõttu sisuliselt sai kaebaja realiseerida kõiki oma õigusi. Ilmnenud

ei ole muid asjaolusid, mis oleksid süvendanud rikkumise mõju kaebajale või mille

kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks kvalitatiivselt muutnud kaebajale

tekkinud mittevaralise kahju olemust.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 11.03.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 11.02.2016. a otsus osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja teha asjas

uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata asja uueks läbivaatamiseks saatmata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused:

1) Kohus on jätnud arvestamata, et kuna M. Holland on jätnud tõhusamad

õiguskaitsevahendid kasutamata, puudub tal riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1

tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. M. Holland on vaikides oma väidetavaid õiguste

rikkumisi talunud ja ei ole pidanud vajalikuks neist vangistuse ajal vanglat teavitada. See

näitab, et tegelikkuses vangistustingimustega seonduvalt mingisuguseid kannatusi ei

kaasnenud ja kannatuste väitmine on esitatud üksnes rahalise kompensatsiooni saamiseks.

2) Arvestades perioodide lühiajalisust ja vähest kõrvalekallet 3 m²-st, ei saa M. Hollandile

tagatud kinnipidamistingimusi pidada inimväärikust alandavateks sedavõrd, mille eest

rahalise hüvitise väljamõistmine on põhjendatud.

7. M. Holland ei ole vastust Tallinna Vangla apellatsioonkaebusele esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

9. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et M. Holland viibis Tallinna Vanglas halduskohtu

poolt menetletud perioodil 27.08.2013-27.08.2014. Halduskohtu otsust on

apellatsiooniastmes vaidlustanud üksnes vastustaja. Vastustaja on apellatsioonkaebuses

vaidlustanud halduskohtu otsust osas, millega kohus rahuldas kaebuse osaliselt ja

mõistis kaebaja kasuks välja hüvitise 70 eurot. Muus osas halduskohtu otsust

apellatsiooniastmes vaidlustatud ei ole. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega, mistõttu ei pea halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4

alusel vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna vastustaja

apellatsioonkaebuses esitatud väited alust vaidlustatud osas halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Vastuseks apellatsioonkaebuses väidetule märgib ringkonnakohus

järgmist.

10. Vastustaja väitel tuleb halduskohtu otsus tühistada, kuna kohus on jätnud arvestamata, et

kaebaja on jätnud tõhusamad õiguskaitsevahendid kasutamata, sest ta ei ole pidanud

vajalikuks väidetavatest õiguste rikkumistest vangistuse ajal vanglat teavitada.

11. RVastS § 7 lg 1 kohaselt isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 7 lg 1 eesmärgiks ei ole perspektiivitute

taotluste esitamiseks kohustamine, vaid üksnes selliste õiguskaitsevahendite kasutamine, mis

oleksid kahju tekkimise tõenäoliselt ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle ulatust

vähendanud. Kohtu kohustus on seda hüvitusnõude lahendamise käigus kontrollida. Kui

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine ei oleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju

kõrvaldanud või selle ulatust vähendanud, ei ole alust kahjunõude rahuldamist välistada või

kahjuhüvitist vähendada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.1). Seega

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine ei ole kahjunõude esitajale ette heidetav

juhul, kui nende kasutamine poleks kahju tekkimist ära hoidnud, kahju kõrvaldanud või selle

ulatust vähendanud. Kohtupraktikas on ka selgitatud, et arvestades Tallinna Vangla üldist

ruumikitsikust ning valdavat kohtupraktikat, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamine aidanud kahju ära hoida ega vähendada (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus asjas nr 3-

3-1-42-15, p 24; 27.05.2016. a otsus asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2; 15.06.2016. a otsus asjas nr

3-3-1-16-16, p 14).

12. Käesolevas asjas väidab vastustaja (p 30, tl 32), et kaebaja ei ole pöördunud vangla poole

oma olukorra parandamiseks. Kohtueelses menetluses leidis vastustaja ühtlasi (tl 13p), et

põrandapinna suuruse osas tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktika selginedes ja arvestada

seejärel kasutusele võetud meetmeid: EIK väljendatud seisukohti on arvesse võetud

siseriikliku õiguse muutmisel ning alates 01.01.2014 jõustunud muudatuse kohaselt on

minimaalseks kambripinnaks kinnises vanglas 2,5 m² asemel 3 m² ning ehitatud on uued

vanglad. Täiendavalt tõi vastustaja välja Riigikohtu 19.01.2012. a otsuse nr 3-3-1-76-11 p-s

13 märgitu, et kaalutlusreeglitest kinnipidamise kontrollimisel tuleb muu hulgas arvestada

seda, kas faktilised asjaolud jätsid haldusorganile tegeliku valikuvõimaluse ning pikemat

käsitlemist ei vaja tõsiasi, et riik ei suuda praegusel ajal paigutada valdavat enamikku

kinnipeetavaist eraldi kambritesse. Seadusandja on pidanud vajalikuks kehtestada vanglates

nn ülerahvastatuse keelu. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 20 märkinud, et kuna

vastustaja on asjas läbivalt seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud ehk on teda kinni

pidanud õiguspärastes kinnipidamistingimustes, siis ei ole kohtul põhjust eeldada, et vangla

poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõnda tegelikkuses kaebaja olukorda parandavat

tagajärge, mistõttu on mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi

tõttu väärikuse alandamisega käesoleval juhul täidetud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

seisukohaga. Vastustaja ei ole ka apellatsioonkaebuses esitanud väiteid, mis annaksid alust

asuda teistsugusele seisukohale. Vastustaja on apellatsioonkaebuses üksnes tsiteerinud Tartu

Ringkonnakohtu 26.11.2015. a otsust nr 3-14-51196. Nii nimetatud otsus kui ka Tartu

Halduskohtu 02.10.2014. a otsus on Riigikohtu 15.06.2016. a otsusega asjas nr 3-3-1-16-16

tühistatud ja Riigikohus tegi asjas uue otsuse, millega rahuldas kaebaja kaebuse. Seega ei ole

vastustaja viidatud lahend asjakohane. Kohtupraktikas on ka sedastatud, et kui vanglal olid

reaalsed võimalused ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, siis tulnuks neid

kinnipeetavate taotluste puudumisest hoolimata kasutada (Riigikohtu 27.05.2016. a otsus

asjas nr 3-3-1-21-16, p 10.2). Ringkonnakohus on eelnevat arvestades seisukohal, et

käesolevas asjas ei saa kaebajale esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist ette heita

ega kahjunõude lahendamisel arvestada.

13. Vastustaja leiab veel, et arvestades perioodi lühiajalisust ja vähest kõrvalekallet 3 m²-st, ei

saa kaebajale tagatud kinnipidamistingimusi pidada inimväärikust alandavateks, mille eest

oleks rahalise hüvitise väljamõistmine põhjendatud.

14. Ringkonnakohus vastustaja seisukohaga ei nõustu. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline

isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse

rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Asja materjalide pinnalt on tuvastamist leidnud,

et kaebaja viibis järjestikku 42-l päeval suletud osakonna kambris, kus tal oli isiklikku ruumi

alla 3 m² (kohtuotsuse p-d 13 ja 16). Vaidlust ei ole käesolevas asjas selle üle, et kaebajal oli

vaidlusalusel perioodil võimalik viibida väljaspool kambrit üksnes igapäevase 1tunnise

jalutuskäigu ajal. Ka ei ole asjas vaidlust selle üle, et vastustaja ei rakendanud meetmeid

isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise

võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Halduskohus on ka asjakohaselt

otsuse p-s 17 märkinud, et vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud

või õppinud, mis oleks leevendanud põrandapinna vähesust.

15. Riigikohus on leidnud, et olukorras, kus kaebaja pidi viibima peaaegu terve päeva (v.a

jalutuskäigu aeg) alla 3 m² suuruses kambris ning tal puudus liikumisvabadus vangla või

osakonna piires, kuid muude kinnipidamistingimuste nõuetekohasuse üle vaidlus puudub,

tuleb inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks hinnata vähese isikliku pinnaga

kambris viibimise ajalist kestust (Riigikohtu 09.12.2015. a otsus nr 3-3-1-42-15, p 21). Ka on

Riigikohus 27.05.2016. a otsuse nr 3-3-1-21-16 p-s 10.3 selgitanud, et võimalus viibida üks

tund päevas väljaspool kambrit ei ole ruumikitsikuse neutraliseerimiseks piisav (EIK otsus

asjas nr 5747/10: Jevšnik vs Sloveenia, p 23). Arvestades, et kaebajale ei võimaldatud

vaidlusalusel perioodil mingeid muid tegevusi, mis võimaldanuks tal väljaspool kambrit

rohkem, kui vaid jalutuskäigu aeg, viibida, leiab ringkonnakohus, et seega ei esine asjas muid

asjaolusid, mis oleksid leevendanud kaebajale vähesest põrandapinnast tekkinud negatiivseid

mõjutusi. Seetõttu olid kaebaja kinnipidamistingimused kambris, kus talle oli tagatud

isiklikku ruumi vähem kui 3 m², õigusvastased ning inimväärikust alandavad. Vastustaja on

apellatsioonkaebuses tsiteerinud Tartu Ringkonnakohtu 12.01.2016. a otsust nr 3-14-5115,

milline otsus on jõustunud, kuna seda ei kasseeritud. Ringkonnakohus peaks siiski vajalikuks

märkida, et viidatud 12.01.2016. a otsuses on kohus tuginenud hüvitisenõude rahuldamata

jätmisel peamiselt asjaolule, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid

õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks. Seega ei ole viidatud lahend asjakohane ega

kohaldatav (vt ka käesoleva otsuse p-s 12 märgitut). Kuna RVastS § 9 lg 1 tingimused on

täidetud, siis on halduskohus põhjendatult kaebajale välja mõistnud mittevaralise kahju eest

rahalise hüvitise.

16. Eeltoodust lähtudes jätab ringkonnakohus Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11.02.2016. a otsuse muutmata.

17. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 104 lg 10 alusel vabastatud. Seega puudub vajadus antud osas

menetluskulude jaotamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

12.01.