3-15-957/67 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. september 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-957

Haldusasi

Roman Gorodivski kaebus Tartu Vangla kartseris

viibimise

ajal

madratsi

kandmiseks

käeraudadest

vabastamata jätmise või madratsi kambrisse väljastamata

jätmise õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Roman Gorodivski

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Roman Gorodivskile Tartu Vangla apellatsioonkaebusele esitatud

vastusele lisatud Tartu Vangla 10. novembri 2015. a vastus kaebaja teabenõudele

ning kaebaja 17. detsembri 2015. a taotlusele lisatud Tartu Vangla 17. detsembri

2015. a vastus.

2. Võtta asja materjalide juurde Roman Gorodivski 13. detsembri 2015. a taotlusele

lisatud Tartu Vangla 10. detsembri 2015. a vastus kaebaja teabenõudele.

3. Jätta rahuldamata Roman Gorodivski taotlus täiendavate tõendite asja juurde

võtmiseks ja tagastada kaebajale tema poolt 14. augustil 2016 ringkonnakohtule

esitatud 22. septembri 2015. a MRT uuring ja 31. märtsi 2016. a epikriis.

4. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus ja tühistada Tartu Halduskohtu

30. oktoobri 2015. a otsus.

5. Teha asjas uus otsus, millega jätta Roman Gorodivski kaebus rahuldamata.

6. Jätta Roman Gorodivski halduskohtumenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv)

Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 17. oktoober 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Roman Gorodivski esitas 8. aprillil 2015 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles

nõudis Tartu Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist, et esitada hiljem mittevaralise kahju

hüvitamise nõue.

Kaebaja märkis, et 20. märtsil 2015 paigutati ta kartserisse. Kuigi kaebaja väitel ei olnud ta

käevigastuse tõttu ise võimeline madratsil järel käima, siis alates 22. märtsist 2015 keeldusid

vanglaametnikud seda talle toomast, kuna üksuse juht J. Ruubel keelas kaebajat aidata madratsi

toomisel. Samuti keelduti tema paremat kätt käeraudadest vabastamast, mis oleks hõlbustanud

madratsi kandmist. Selle tegevuse tulemusena oli kaebaja ilma madratsita 19. aprillini 2016.

Kaebaja leidis, et Tartu Vangla rikkus eelnevaga põhiseaduse § 18, vangistusseaduse (VangS)

§ 41 lg-t 1 ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 3. Kaebaja

hinnangul ei olnud üksuse juhil õigust keelata tema aitamine madratsi kandmisel ja üksuse juht oli

VangS § 133 järgi kohustatud teavitama arsti kaebaja vigastusest ning suunama kaebaja arsti

vastuvõtule, et selgitada välja, kas kaebaja on võimeline madratsit kandma. Kaebaja väitel sai ta

arsti juurde 25. märtsil 2016.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

2. Tartu Halduskohus rahuldas 30. oktoobri 2015. a otsusega kaebuse ja tuvastas 22. märtsist 2015

kuni 19. aprillini 2015 R. Gorodivskile madratsi kambrisse väljastamata jätmise õigusvastasuse.

Halduskohus leidis, et kaebaja nõue madratsi kandmisel käeraudadest vabastamata jätmise

tunnistamine õigusvastaseks tuleb jätta rahuldamata, kuna 20. veebruari 2015. a käskkirjaga

nr 6-1/206 kohaldati kaebaja suhtes täiendavate julgeolekuabinõude käe- ja jalaraudade kasutamist

kinnipeetava viibimisel väljaspool kambrit ja tegemist on kehtiva haldusaktiga, mille resolutiivosa

on vanglaametnikele kohustuslik.

Arvestades kaebaja terviseseisundit ning käe- ja jalavalusid, siis oli halduskohtu hinnangul selge,

et käe- ja jalaraudades madratsi kandmine oli võimalik, kuid see põhjustas talle rohkem kannatusi

ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Vaatamata

sellele, et kaebaja põhjustas endale vigastused osutades vanglaametnikele vastupanu ning oli

seeläbi tekkinud situatsioonis süüdi, siis leidis halduskohus, et tõendatud on kaebaja halb

terviseseisund. Halduskohus märkis, et arstid leidsid seisuga 2. märts 2016 ja 2. mai 2015, et

kaebajal peab olema säästev režiim ja koormus minimaalne ning nimetatud perioodi jääb kogu

ajavahemik, mil kaebaja magas ilma madratsita. Eeltoodust tulenevalt oli halduskohtu hinnangul

tuvastatud, et kaebajal olid sel ajal vigastused, mis tingisid minimaalse füüsilise koormusega

režiimi kasutamise ning liikumine ja asjade kandmine põhjustas kaebajale valu.

Halduskohus ei nõustunud üksuse juhi seisukohaga, et kui arstid ei ole selgesõnaliselt ette

kirjutanud, et kaebaja ei ole võimeline madratsit kandma, siis kaebaja on igal juhul võimeline seda

tegema. Halduskohtu hinnangul oli tuvastatud, et kaebajal olid jala- ja käetraumad ning kaebaja

kurtis juba viiendat kuud, et ta käsi ja jalg valutavad. Halduskohus märkis, et vangla ei ole

pöördunud meedikute poole küsimusega, kas kaebaja oli võimeline kandma madratsit sellises

terviseseisundis olles käe- ja jalaraudades. Kui vangla selles kahtles, siis oleks pidanud vastustaja

suunama kaebaja arstlikule läbivaatusele. Halduskohus tõdes, et vangla ei pea katkestama kõiki

tavapäraseid tegevusi ning kinnipeetavat tingimata arsti juurde suunama, kui teadaolevalt terve

kinnipeetav talle ebameeldiva tegevuse käigus ootamatult viitab eluliselt väheusutavale

tervisekahjustusele. Praegusel juhul oli vanglaametnikele teada, et kaebaja oli vigastatud ning

vigastused on seotud käte ja jalgadega. Kui kinnipeetav sellises olukorras väidab, et ta ei ole

suuteline käe- ja jalaraudades voodivarustust kandma või see põhjustab talle suurt valu, läheb

tõendamiskoormus vastupidise tõendamise osas vanglale üle. Vaatamata madratsi ja

voodivarustuse väikesele kaalule oli halduskohtu hinnangul eluliselt usutav, et käe- ja jalaraudades

kinnipeetavale, kelle käsi ja jalg on vigastatud, valmistab nimetatud asjade kandmine suurt

ebamugavust. Halduskohus asus seisukohale, et kuigi väikse vahemaa tõttu oleks kaebaja

tõenäoliselt saanud madratsi kandmisega hakkama, siis oleks see sellegi poolest põhjustanud

kaebajale asjatuid kannatusi ning oli minimaalse koormuse nõude tõttu ka meditsiiniliselt

vastunäidustatud.

Halduskohus leidis, et kuna Tartu Vangla oleks pidanud kaebajale 22. märtsist 2015 kuni

19. aprillini 2015 võimaldama madratsit ilma et ta oleks pidanud sellel järel käima ning selle

kohustuse rikkumise tõttu magas kaebaja ilma madratsita, põhjustas Tartu Vangla talle rohkem

kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Seega

rikkus vangla VangS § 41 lg-t 1.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

3. Tartu Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada ning teha

uus otsus, millega jätta R. Gorodivski kaebus rahuldamata.

4. Vastustaja nõustub halduskohtu põhjenduste ja järeldustega selles osas, et kaebaja käeraudadest

vabastamata jätmine oli õiguspärane ning ei pea vajalikuks kohtuotsuses toodud seisukohti korrata.

Tartu Vangla ei nõustu aga sellega, et tulenevalt kaebaja tervislikust seisundist oli madratsi

kandmine temale vastunäidustatud ning põhjustas asjatuid kannatusi.

5. Tartu Vangla märkis, et halduskohus on jätnud otsuse tegemisel Tartu Vangla arsti M. Maidla

ütlused kaebaja tervisliku seisundi ja madratsi kandmise võimalikkuse kohta tähelepanuta.

Halduskohus ei ole põhjendanud, miks nimetatud ütlused ei ole usaldusväärsed või

asjassepuutuvad. Seega on vastustaja hinnangul halduskohus jätnud M. Maidla ütlused kui asjas

kogutud asjakohase tõendi hindamata välja toomata ka halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS)

§ 165 lg 1 p-s 2 nimetatud asjaolusid. Samuti on halduskohus jätnud tähelepanuta tunnistajate

J. Ruubeli ja J. Heeringu ütlused.

6. Vastustaja viitas, et halduskohus on otsuse p-s 26 järeldanud, et tõenäoliselt saaks R. Gorodivski

madratsi kandmisega hakkama, kuid see oli minimaalse koormuse nõude tõttu meditsiiniliselt

vastunäidustatud. Vastustaja hinnangul nähtub halduskohtu otsusest küll selge järeldus, kuid

otsuse põhjendustest ei ole võimalik aru saada, millistele kogutud tõenditele selline kohtu hinnang

põhineb. R. Gorodivski tervisekaardist ei nähtu kandeid selle kohta, et temale oleks madratsi

kandmine vastunäidustatud ning sellist kannet ei ole tervisekaardile märgitud ka pärast arst

M. Maidla vastuvõttu 25. märtsil 2015. Tervisekaardist nähtub üksnes säästva režiimi vajalikkus.

Vastustaja märkis, et M. Maidla selgitas 1. oktoobri 2015. a kohtuistungil, mida tähendab säästev

režiim – vältida tuleb sportimist või muud suurt füüsilist koormust, kuid tavapärane liikumine,

kõndimine ja istumine sinna alla ei kuulu. Arst vastunäidustusi R. Gorodivski diagnoosist ja

terviseseisundist lähtuvalt ei näinud. Viidatud asjaoludest lähtuvalt ei ole võimalik aru saada,

millistele asjaoludele ja tõenditele tuginedes leidis halduskohus, et madratsi kandmine on

R. Gorodivskile vastunäidustatud ning seda olukorras, kus kohus ise möönis, et kaebaja on selleks

suuteline. Lisaks viitas vastustaja M. Maidla seisukohale, et kuna valu intensiivsust ei ole võimalik

objektiivsete tõenditega kontrollida, siis ei saa ka tõsikindlalt järeldada, et see oli sedavõrd

intensiivne, et takistas madratsi kambrisse toomist.

7. Tartu Vangla märgib, et kaebusest nähtuvalt pidas kaebaja võimalikuks madratsit kanda

olukorras, kus tema parem käsi vabastatakse käeraudadest. Seega ei pidanud kaebaja juba kaebuses

jalavalu ega jalaraudadest tulenevat sammupikkust takistuseks madratsi kandmisel. Ometi on just

viidatud asjaoludest lähtuvalt pidanud halduskohus vastustaja tegevust õigusvastaseks.

8. Tartu Vangla hinnangul ei ole õigustatud halduskohtu etteheide, et vangla ei pöördunud

meedikute poole küsimusega, kas R. Gorodivski on võimeline kandma madratsit arvestades tema

suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmeid ning leidis, et vangla pidi kaebaja suunama arstlikule

läbivaatusele. 15. septembril 2015 kuulati kohtuistungil tunnistajana üle üksuse juht J. Ruubel, kes

kinnitas, et enne otsustamist konsulteeris ta meditsiiniosakonnaga, kas R. Gorodivski on oma

tervisest tulenevalt võimeline ise madratsit kandma ning sai vastuseks, et on küll. Vastustaja

hinnangul ei muuda J. Ruubeli ütlusi helistamise kohta ebaõigeks asjaolu, et J. Ruubel ei mäleta

täpselt kellele, millisel numbril ja millisel kellaajal ta helistas ning et Elisa AS vahendusel ei ole

võimalik saada väljavõtteid sisenumbritel tehtud kõnede osas. Vangla märkis, et J. Ruubel on

eelnevat halduskohtule vande all kinnitanud ning otsusest ei nähtu põhjendusi, miks kohus selliste

ütlustega ei ole arvestanud või miks on pidanud neid ebausaldusväärseteks.

9. R. Gorodivski palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

10. Kaebaja hinnangul ei ole vastustaja esimese astme kohtumenetluses ega apellatsioonkaebuses

esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebaja tervislik seisund lubas tal madratsi kambrisse tuua

ilma valu tekitamata. Vastustaja tugineb vaid tunnistajate ütlustele, mis on kaebaja hinnangul

ebaõiged.

11. Kaebaja hinnangul on vaidlus selle üle, kas 15. septembril 2015 kohtuistungil antud tunnistaja

J. Ruubeli ütlused on ausad. Kaebaja hinnangul viitab J. Ruubeli ebausaldusväärsusele fakt, et ta

väitis end olevat tööl 22. märtsil 2015, mil ta reaalselt ei töötanud, kuna oli pühapäev.

12. Kaebaja soovib juhtida kohtu tähelepanu sellele, et arvamuse madratsi kandmise võimekuse

kohta andis J. Ruubel mitte meditsiiniosakond. Sellepärast puudub ka tervisekaardil arstide otsus

selle kohta, kas ta suudab madratsit kanda. Kaebaja hinnangul ei ole vähemoluline fakt, et tema

parema põlve MRT uuringu tulemusest nähtuvalt asus M. Maidla seisukohale, et uuringust nähtuv

trauma võib tekitada valu ka ilma koormuseta.

13. Kaebaja leiab, et voodivarustuse osade kaupa kambrisse kandmine suurendab koormust tema

jalale, kuna peab sellisel juhul läbima 4 korda pikema vahemaa.

14. R. Gorodivski esitas taotlused täiendavate tõendite välja nõudmiseks. Kaebaja nõudis Tartu

Vangla kohustamist esitada kohtule J. Ruubeli ja P. Kooli kiipkaartide logid, et teha kindlaks, kas

nimetatud töötajad olid 22. märtsil 2015 tööl. Ühtlasi nõudis kaebaja vastustaja kohustamist

esitada kohtule J. Ruubeli mobiiltelefoni väljavõtted, et teha kindlaks, kas sellelt numbrilt helistati

meditsiiniosakonda. Nimetatud tõendid saaksid kinnitada, et J. Ruubel andis kohtuistungil

valeütlusi. Lisaks taotles kaebaja võtta täiendava tõendina asja juurde tema parema põlve MRT

uuring ning 31. märtsi 2016. a epikriis, mis tõendaks, et ta ei suutnud madratsit kanda ka

kahjustatud põlveliigese tõttu.

15. Tartu Vangla esitas täiendavad seisukohad kaebaja vastuväidete ning taotluste osas.

16. Vastustaja märgib, et J. Ruubel ei ole kordagi väitnud, et ta viibis töökohal just pühapäeval

ning sel päeval kindlasti toimus ka konsulteerimine meditsiiniosakonnaga. On mõistetav, et ligi

pool aastat hiljem ei mäleta ametnik täpselt, millisel konkreetsel kuupäeval tema

meditsiiniosakonda helistas ja millisele nädalapäevale konkreetne kuupäev langes. Vaatamata

sellele, et tunnistaja ei mäletanud mõnd konkreetset detaili täpselt, ei saa selle tõttu pidada tema

ütlusi ebaõigeks konsulteerimise kui üldisema asjaolu osas.

17. Tartu Vangla ei nõustu kaebaja väitega, et madratsi kandmise võimalikkust hindas J. Ruubel,

mitte meditsiiniosakond. Madratsi kandmise võimalikkust hindasid siiski arstid lähtudes kaebaja

tervislikust seisundist.

18. Ühtlasi peab Tartu Vangla kaebaja taotlusi üksuse juhi J. Ruubeli ja meditsiiniosakonna

juhataja P. Kooli kiipkaardi logide ja J. Ruubeli mobiiltelefoni kõneeristuse väljanõudmiseks

põhjendamatuteks. Menetluse käigus halduskohtus kaebaja selliseid taotlusi ei esitanud, mistõttu

ei ole selliste uute tõendite kogumine lubatav. Kuivõrd Tartu Vangla ega ka tunnistaja J. Ruubel

ei ole kordagi tõsikindlalt väitnud, et konsulteerimine arstiga toimus just pühapäeval, siis ei ole ka

selliste tõendite kogumine põhjendatud. Vastustajale jääb arusaamatuks, mida konkreetselt

kaebaja soovib tõendada 22. septembri 2015. a MRT uuringu tulemusega ning 31. märtsi 2016. a

epikriisiga. Nimetatud tõendid on ajalises mõttes oluliselt hilisemast ajast ning ei kajasta

terviseandmeid vaidlusalusest perioodist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus tagastab esmalt kaebajale vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastusele

lisatud Tartu Vangla 10. novembri 2015. a vastuse kaebaja teabenõudele ning kaebaja

17. detsembri 2015. a taotlusele lisatud Tartu Vangla 17. detsembri 2015. a vastuse, kuna

nimetatud dokumendid ei ole käesoleva haldusasja lahendamise seisukohast relevantsed.

20. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

21. Vaidlus puudub selle üle, et suletud osakonnas hoitakse voodivarustust päevasel ajal laos ning

kinnipeetavad toovad voodivarustuse ära iseseisvalt (vt selles osas Tartu Vangla 7. aprilli 2015. a

vaideotsus, tl 23p). Pooled vaidlevad selle üle, kas Tartu Vangla on käitunud õigusvastaselt jättes

kaebajale madratsi kambrisse toomata olukorras, kus kinnipeetav ei ole enda väitel suuteline

madratsit kandma tema halva tervisliku seisundi tõttu. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla põhjustas

talle madratsi kambrisse toomata jätmisega perioodil 22. märts 2015 kuni 19. aprill 2015 rohkem

kannatusi ja ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega (VangS

§ 41 lg 1), kuna ta pidi seetõttu magama ilma madratsita. Ringkonnakohtu hinnangul on

võtmeküsimuseks Tartu Vangla tegevuse hindamisel see, kas vanglaametnikud lähtusid oma

tegevuses madratsi väljastamata jätmisel kaebajale meditsiiniosakonna poolt antud hinnangust.

22. Ringkonnakohtu hinnangul on vaja esmalt kindlaks teha, kas üksuse juht J. Ruubel enne

vanglaametnikele korralduse andmist konsulteeris meditsiiniosakonnaga. Halduskohus heitis

vastustajale ette, et vangla ei pöördunud meedikute poole küsimusega, kas kaebaja on võimeline

kandma madratsit arvestades tema suhtes kohaldatud ohjeldusmeetmeid ning leidis, et vangla pidi

kaebaja suunama arstlikule läbivaatusele. Ringkonnakohus nõustub siinkohal vastustajaga, et

halduskohus on jätnud J. Ruubeli kohtuistungil antud ütlused tähelepanuta. J. Ruubel väitis

15. septembri 2015. a kohtuistungil, et konsulteeris kaebaja tervisliku seisundi osas

meditsiiniosakonnaga ning meedik kinnitas, et kaebaja tervislik seisund lubab kaebajal madratsit

kanda (tl 98). Kaebaja väitel ei ole J. Ruubeli ütlused usaldusväärsed, kuna ta väitis end olevat tööl

pühapäeval, 22. märtsil 2015, mil ta tegelikult tööl ei olnud. Ringkonnakohus juhib kaebaja

tähelepanu sellele, et kohtuistungil antud ütlustes ei mäletanud J. Ruubel konsulteerimise

kuupäeva, kuid arvas, et see oli 22. märtsil 2015. Seega ei ole J. Ruubel tõepoolest tõsikindlalt

väitnud, et ta oleks konsulteerinud meditsiiniosakonnaga just 22. märtsil ning ringkonnakohus ei

pea põhjendatuks kahelda J. Ruubeli ütluste usaldusväärsuses. Lisaks on ringkonnakohtu

hinnangul ka kaebaja avalduste järgi täpse kuupäeva, millal J. Ruubel keelas valvuritel kaebajale

madratsit kambrisse viia, kindlakstegemine raskendatud. Kaebuses ning Tartu Vanglale esitatud

vaides väidab kaebaja, et E. Toots läks 22. märtsil üksuse juhi J. Ruubeli juurde ning andis teada,

et valvurid tassivad kaebajale madratsit kambrisse, mille peale J. Ruubel nimetatud tegevuse ära

keelas. Seevastu apellatsioonimenetluses väidab kaebaja, et 22. märtsil ei olnud J. Ruubel üldse

tööl, kuna oli pühapäev. Eeltoodut kinnitab ka Tartu Vangla 10. detsembri 2015. a vastus kaebaja

teabenõudele, millest nähtuvalt oli perioodil 19. märts 2015 kuni 25. märts 2015 J. Ruubel tööl

vaid tööpäevadel. Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul kaebaja väited vastuolulised

ning on eluliselt usutav, et kaebajale keelati madratsi toomine siiski esmaspäeval 23. märtsil, kui

J. Ruubel naasis tööle ja andis vastava korralduse valvuritele.

23. Lisaks on ringkonnakohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole oluline mitte

meditsiiniosakonnaga konsulteerimise kuupäev, vaid just see, kas enne madratsi väljastamata

jätmist kaebajale konsulteeris J. Ruubel meditsiiniosakonnaga. Eeltoodust tulenevalt jääb

rahuldamata kaebaja taotlus J. Ruubeli ja P. Kooli kiipkaartide logide välja nõudmiseks, kuna

käesoleva vaidluse puhul ei ole oluline asjaolu, kas nad olid 22. märtsil 2015 tööl. Samuti jääb

rahuldamata kaebaja taotlus J. Ruubeli mobiiltelefoni kõneeristuse väljanõudmiseks, kuna

J. Ruubeli kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt kasutas ta meditsiiniosakonda helistamiseks

sisetelefoni ning vastustaja on kinnitanud, et Elisa AS vahendusel ei ole võimalik saada

väljavõtteid sisenumbritel tehtud kõnede osas.

24. Ringkonnakohus möönab, et sisenumbritel tehtud kõnede väljavõte aitaks kinnitada J. Ruubeli

ütlusi meditsiiniosakonnaga konsulteerimise osas. Vaatamata eeltoodule ei näe ringkonnakohus

põhjust kahelda J. Ruubeli kohtuistungil vande all antud ütlustes ning on eluliselt usutav, et

J. Ruubel meditsiiniosakonda helistas. Seda kinnitab ka kaudselt asjaolu, et meditsiiniosakonna

arsti poolt ei lisatud mõni päev hiljem, s.o 25. märtsil kaebaja tervisekaardile märget selle kohta,

et ta ei ole võimeline iseseisvalt madratsit kandma või muud märget, millest vastustaja oleks

pidanud järeldama meditsiinilist vastunäidustust selliseks tegevuseks (tl 63).

25. Ühtlasi on vastustaja apellatsioonkaebuses õigesti märkinud, et halduskohus on jätnud otsuse

tegemisel Tartu Vangla arsti M. Maidla kohtuistungil antud ütlused kaebaja tervisliku seisundi ja

madratsi kandmise võimalikkuse kohta tähelepanuta. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud

halduskohus teha kaebaja terviseseisundist ilma arsti seisukohale hinnangut andmata järeldust, et

kaebajale põhjustas madratsi kandmine valu (vt halduskohtu otsuse p 25). Meditsiiniosakonna arst

M. Maidla on kohtistungil antud ütlustes selgelt välja toonud, et valu hindamine on subjektiivne

ning kaebaja füüsilise seisundi ja tema diagnoosi alusel oli kaebaja võimeline ise madratsit

tooma (tl 116). Halduskohus ei ole põhjendanud, miks nimetatud ütlused ei ole usaldusväärsed või

asjassepuutuvad. Ringkonnakohus on seisukohal, et meditsiiniosakonna arsti hinnangu alusel saab

lugeda tõendatuks, et kaebaja oli võimeline iseseisvalt madratsit kandma. Kaebajale madratsi

kambrisse toomata jätmine ei ole vastustajale etteheidetav olukorras, kus meditsiinitöötaja

esialgse, telefoni teel 23. märtsil antud hinnangu kohaselt ja samuti 25. märtsil toimunud

ülevaatusel ei sedastanud tegevuse ülemäärast koormavust ja kaebaja ei teinud isegi katset

voodivarustuse kambrisse toomiseks. Seega, ühelt poolt puudus tegevuse keelatus ja teisalt, lisaks

kaebaja enam kui kuu varem vigastuse saamise faktile, ka igasugune objektiivne teave, mis

viidanuks voodivarustuse toomise võimatusele või ülemäärasele koormavusele.

26. Kaebaja on muuhulgas taotlenud võtta täiendava tõendina asja juurde tema parema põlve MRT

uuring ning 31. märtsi 2016. a epikriis, mis tõendaks, et ta ei suutnud madratsit kanda ka

kahjustatud põlveliigese tõttu. Ringkonnakohus nõustub siinkohal vastustajaga, et nimetatud

tõendid on ajalises mõttes oluliselt hilisemast ajast ning ei kajasta terviseandmeid vaidlusalusest

perioodist. Sealjuures on õige ka vastustaja tähelepanek, et kaebaja ei pidanud kaebuses jalavalu

takistuseks madratsi kandmisel, vaid kaebusest nähtuvalt pidas kaebaja võimalikuks madratsit

kanda olukorras, kus tema parem käsi vabastatakse käeraudadest. Kuigi kaebaja on hiljem

põlvevigastusele viidanud, siis ei saanud meditsiiniosakonna arsti M. Maidla hinnangul madratsi

kandmine oluliselt põlveliigesele mõjuda. Seega jääb kaebaja taotlus täiendavate tõendite

haldusasja juurde võtmiseks rahuldamata.

27. Eeltoodust tulenevalt ei ole Tartu Vangla õigusvastaselt käitunud jättes kaebajale madratsi

kambrisse toomata, kuna on lähtunud oma tegevuses meditsiiniosakonna poolt antud hinnangust

kaebaja tervislikule seisundile. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus Tartu Vangla

apellatsioonkaebuse, tühistab Tartu Halduskohtu 30. oktoobri 2015. a otsuse ning teeb uue otsuse,

millega jätab R. Gorodivski kaebuse rahuldamata. HKMS § 109 lg 4 sätestab, et kui kõrgema

astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata,

muudab ta kohtukulude jaotust. Tartu Vangla oli apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu

tasumisest vabastatud HKMS § 104 lg 10 alusel. Kuna kaebaja oli esimeses astmes riigilõivu

tasumisest vabastatud, siis jääb tema menetluskulu (riigilõiv) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti

Vabariigi kanda.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt