3-14-52538/72 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Kaire

Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

15. september 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-52538

Haldusasi

VK

kaebus

nõuetega

tühistada

Politsei-

ja

Piirivalveameti peadirektori 14.07.2014 käskkiri nr 1.3-

3/84d, jätta põhiseaduse § 152 esimese lause alusel

vastuolu tõttu põhiseaduse § 12 esimese lausega

kohaldamata avaliku teenistuse seaduse § 105 lg 4 ning

ennistada kaebaja piirivalvelaeva 103 XXX kapteni

ametikohale alates 16.07.2014;

alternatiivselt tuvastada Politsei- ja Piirivalveameti

peadirektori

14.07.2014

käskkirja

nr

1.3-3/84d

õigusvastasus; mõista Politsei- ja Piirivalveametilt

kaebaja kasuks välja hüvitis 6 kuu keskmise palga

ulatuses; muuta teenistusest vabastamise alust selliselt,

et kaebaja teenistussuhe Politsei- ja Piirivalveametiga

lõppenuks politsei ja piirivalve seaduse § 96 lg 1 p 1 ja

lg 2 alusel alates 02.09.2014 ning hüvitada kaebajale

tekitatud kahju summas 6577,44 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – VK, volitatud esindaja v.adv Margo Norman

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, volitatud

esindajad Lauri Loodsalu ja Aare Hõbe

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

VK apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 9. septembril 2016. a.

RESOLUTSIOON

1. Jätta VK apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 18. märtsi 2016.

a otsus haldusasjas nr 3-14-52538 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

3-14-52538

2(13)

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 17.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) peadirektor algatas 24.03.2014 käskkirjaga nr 1.3-3/39d

PPA piirivalveosakonna laevastiku talituse piirivalvelaeva 103 XXX laeva kapten I,

politseikapten

VK

suhtes

distsiplinaarmenetluse.

PPA

17.06.2014

koostatud

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes nr 1.3-2/50821 tuvastati, et VK andis piirivalvelaeva 103

XXX kaptenina 18.03.2014 pärastlõunal ja 19.03.2014 hommikul, asudes piirivalvelaevaga

103 XXX ankrus Käsmu lahes, Vihula vallas Lääne-Virumaal, laevaperele korraldused

operatiivpaadi patrullsõitude teostamiseks Käsmu lahes. Patrulli koosseisus olid PPA

piirvalveosakonna laevastiku talituse planeerimisteenistuse laeva tüürimees I JU ja

piirivalvelaeva 103 XXX laeva vanemmehhaanik AL. Patrullimise käigus ei taganud VK

patrulltoimkonna liikmete teenistusdistsipliini järgimist ja teenistusülesannete sisulist täitmist,

mistõttu sai võimalikuks, et patrulltoimkonna liige AL asetas 18.03.2014 kella 16.30-17.00

ajal toimunud patrullsõidu käigus Käsmu lahes laeva operatiivmootorpaati kasutades püügile

4 tähistamata nakkevõrku ning võttis 19.03.2014 hommikul kella 09.30 ajal koos laeva

tüürimees JU-ga võrgud koos kaladega veest välja ja toimetas need piirivalvelaevale 103

XXX. Lisaks ei taganud VK 25.03.2014 laevapere liikme AL teenistusdistsipliini järgimist,

mis väljendus ametniku poolt laeva kütuse oma tarbeks kõrvale panemises. Samuti jättis VK

samas teenistusvahetuses laeva teenistuslehel märkimata 18.03.2014 pärastlõunal Käsmu

lahes toimunud operatiivpaadi patrullsõidu kellaajad, patrulltoimkonna liikmete nimed ja

liikmete tehtud tähelepanekud. Olles teadlik või saades teadlikuks, et 18.03.2014 pärastlõunal

ja 19.03.2014 hommikul ei osalenud Käsmu lahes toimunud operatiivpaadi patrullsõidus mitte

KK, vaid AL, ei korrigeerinud VK ebatäpsust laeva logiraamatus.

2. PPA peadirektori 14.07.2014 käskkirjaga nr 1.3-3/84d määrati VK-le politsei- ja

piirivalveseaduse (PPVS) § 86 p 1 järgi distsiplinaarkaristuseks teenistusest vabastamine

avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 94 alusel ning teenistussuhte viimaseks päevaks määrati

15.07.2014. Käskkirja kohaselt on VK politseiteenistuse staaž seisuga 15.07.2014 18 aastat, 3

kuud ja 15 päeva. Käskkirja alusel maksti VK-le kasutamata jäänud puhkuse hüvitist 45,79

kalendripäeva eest. Käskkirja põhjenduste kohaselt pani VK distsiplinaarsüüteod toime

3-14-52538

3(13)

raskest hooletusest, st jättis ametnikuna teenistuskohustuse täitmiseks vajaliku hoole olulisel

määral järgimata. VK ei veendunud 18.03.2014 ja 19.03.2014 Käsmu lahes operatiivpaati

patrulli saates, patrulli ajal ja selle patrullist naastes, millega tegeletakse patrullis sisuliselt.

Lisaks ei järginud VK teenistusdokumentatsiooni nõuetekohast täitmist JU poolt 18.03.2014

ja 19.03.2014 operatiivpaadi patrulltoimkondade nimede osas ning 18.03.2014 pärastlõunal

toimunud operatiivpaadi patrulli osas tervikuna. Samuti ei taganud VK piirivalvelaeva 103

XXX 5-liikmelise laevapere moraali ja distsipliini, mistõttu sai võimalikuks, et laevapere liige

AL võttis 25.03.2014 laeva kütuse hulgast oma tarbeks ca 50 liitrit kütust, mille paigutas

„vana õli“ kanistritesse ja mustadesse kilekottidesse pakendatult laeva ahtritekile vahetuse

lõppemisel laevalt äraviimiseks. AL koos JU-ga teostasid teenistuse ajal teenistuseks

ettenähtud sõiduvahendiga lubamatut kalapüüki, mis ka tähistatud võrkude kasutamise korral

oleks olnud lubamatu tegevus.

3. VK esitas 22.10.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 27.11.2014,

19.12.2014), milles palus tunnistada õigusvastaseks PPA peadirektori 14.07.2014 käskkirja nr

1.3-3/84d ning mõista PPA-lt kaebaja kasuks välja hüvitise 3 kuu keskmise palga ulatuses;

alternatiivselt jätta põhiseaduse (PS) § 152 esimese lause alusel vastuolu tõttu PS § 12 esimese

lausega kohaldamata ATS § 105 lg 1 ning ennistada VK piirivalvelaeva 103 XXX laeva

kapteni ametikohale alates 16.07.2014; alternatiivselt muuta teenistusest vabastamise alust

selliselt, et VK teenistussuhe PPA-ga lõppenuks alates 02.09.2014 PPVS § 96 lg 1 p 1 ja lg 2

alusel; alternatiivselt hüvitada kahju summas 6577,44 eurot.

PPA peadirektori 14.07.2014 käskkiri nr 1.3-3/84d ei vasta kehtivatele seadustele (ATS § 75

lg 2 ja lg 4 ning haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54), kaebajale esitatud

distsiplinaarsüüdistus on alusetu ja määratud karistus ebaseaduslik. ATS § 75 lg-s 2 esitatud

distsiplinaarkaristuse määramise asjaolude sisuline mittearvestamine viis selleni, et alluvate

vääritu teo eest, mille ärahoidmine ei olnud VK võimuses, määrati temale kui isikule, kes on

varem distsiplinaarkorras karistamata ja kelle eelnev teenistuskäik on laitmatu ning kes on

töötanud laevakaptenina alates 2003. a-st ning piirivalves alates 01.04.1996, raskeim

distsiplinaarkaristus ‒ teenistusest vabastamine.

Vaidlust ei ole selle üle, et AL poolt laeva kütuse võtmise osas ei ole kriminaal- või

väärteomenetlust üldse toimunud. Vastustaja seisukohtadest võib aru saada, et nimetatud tegu

on käsitatav karistusseadustiku §-s 218 ja § 25 lg-s 2 sätestatud väärteona ning suutmatus seda

tegu ära hoida on pandud VK süüks. Sellise seisukohaga ei saa nõustuda. VK-le ei saa süüks

arvata suutmatust hoida ära AL tegu, mille eest AL suhtes ei ole vastutust kohaldatud.

Mingeid tõendeid selle kohta, et AL poolt väidetavalt kõrvale pandud kanistrites oli

laevakütus, mitte vana õli, ei ole esitatud. Seega langeb ära vähemalt üks teenistusest

vabastamise aluseks olev ja kogumit moodustav distsiplinaarüleastumine. Lisaks on

distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes selgitatud, et AL oli meeskonnas töötanud veidi üle 6 kuu,

mistõttu tema kui inimese tundmine võis olla vähene ja kütuse oma kasuks pööramine oli

varjatud. Jääb arusaamatuks, miks inimese vähene tundmine või tegutsemine varjatult pole

mõjutanud karistust VK suhtes. Distsiplinaarkaristuse määramise otsuses esitatud seisukohad,

et JU ja AL said sooritada oma teod ainult kontrolli ja ülevaate puudumise tõttu, on väärad. JU

ja AL sooritasid keskkonnaalase väärteo ning ametiseisundi olemasolu või puudumine

väärteokoosseisu ei mõjutanud. Laevakaptenil ei ole võimalik sajaprotsendiliselt tagada, et

patrullteenistusse sõitnud paadimeeskond ei soorita lisaks tööalastele kohustustele mingit

ühiskonnavastast tegu. Vääritu tegu pandi toime JU ja AL poolt patrullpaadis, mitte

piirivalvelaeval. Kuna varasemad märgid sellise tegevuse kohta puudusid, siis puudus VK-l

vajadus eeldada, et patrull tegeleb lisaks ametikohustustele ka mingi ebaseadusliku

tegevusega. VK oli piirivalvelaeva 103 XXX kapten alates 2003. a-st ja mingeid viiteid

3-14-52538

4(13)

sellele, et patrullpaatidega püütakse kala, tema teenistusajal pole esinenud. Samuti ei ole

esinenud varem kütuse varjatud kõrvalepanekut isiklikuks tarbeks.

Kaebaja käitumine ei saanud miinimumkoosseisuga mehitatud laeval (koosseis 7, tol hetkel 5)

alluvate AL ja JU keskkonnaalast õigusrikkumist ära hoida ja isegi vastupidisel juhul oleks

tegemist mitte tahtliku tegevuse, vaid teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmisega

(hooletusega). Mingeid erilisi märke etteheidetava süüteo tagajärgede raskusest samuti ei

esine. AL ja JU-ga lõpetati töösuhe nende endi soovil. JU karistati 80-eurose ja AL 200-

eurose rahatrahviga. Kuigi tegemist oli väärtegudega, mille toimepanemisel on teenistussuhet

ära kasutatud, pole nende tegu otseselt seotud teenistussuhtega. VK kaotas töö ja õiguse

eripensionile selle eest, et tema alluvad sooritasid väärteo, mille eest määrati neile karistuseks

rahatrahv.

Õigusloogika ja faktilise asjaoludega on vastuolus PPA seisukoht, et vaatamata 18-aastasele

tööstaažile piirivalves ilma ühegi varasema teenistusalase etteheiteta, ja 11-aastasele

laevakapteni kogemusele, kaotas VK ühe päevaga tööandja usalduse piirivalvelaeva

komandörina. VK vabastamine politseiteenistusest pärast 18-aastast laitmatut teenistust on

temale esitatud etteheitega võrreldes äärmiselt ebaproportsionaalne. Karistuse valik kaebaja

suhtes on motiveerimata, otsitud ja ebaõiglane. Distsiplinaarkaristuse määramisega kaotas

kaebaja õiguse politseipensionile. Ka selles osas ei ole PPA järginud kehtivaid kaalutlusõiguse

printsiipe.

Kaevatav haldusakt on vastuolus ATS § 75 lg-ga 4. Vastustaja on püüdnud rikkumise olulisust

põhjendada koostöö jätkamise võimatusega, kuid sisulist ja adekvaatset põhjendust 18-aastase

tööstaažiga töötajaga töösuhte lõpetamisele ei esitata. Haldusaktis heidetakse VK-le ette, et

viimane ei ole tunnistanud ega kahetsenud süüksarvatud üleastumisi. Kaebaja on esitanud

menetluse jooksul kompromissettepaneku, kuid haldusakti andja ei ole kavatsenudki mingit

kahetsuse avaldust vastu võtta.

ATS § 105 regulatsioon kahjustab ebaproportsionaalselt nende isikute õigusi, kes eripensioni

õiguspärase ootuse ajal vahetult enne pensioniea saabumist on ebaseaduslikult ja

õigusvastaselt teenistusest vabastatud. VK vabastati õigusvastaselt 16.07.2014 ja tema

politseiametniku eripensioni iga oleks saabunud 02.09.2014. ATS § 105 ei arvesta nimetatud

asjaoluga ja tekitab olukorra, kus ka kõige tühisemate ja õigusvastaste teenistusest

vabastamise haldusaktide heastamisena on kahjustatud isikul õigus nõuda ainult 3 kuu

keskmist palka. Summeerides eeldatava eripensioni isiku surmani ja kõrvutades seda ATS §

105 ettenähtud kompensatsiooniga on vahe VK kahjuks tohutu. Selles olukorras on nimetatud

norm PS §-dega 12 ja 25 selgelt vastuolus. Kaebajal jäi politseipensioni andvast staažist 18

aastast puudu 1,5 kuud ja kaebaja ei saa piirduda nõudega hüvitada 3 kuu palk. PPA

õigusvastase akti tõttu jääb VK-l igakuiselt saamata 548,12 eurot. Tööle ennistamise

võimaluse nõudeõiguse puudumine isikutel, kes on jõudnud pensioniõigusliku vanuse

piirmäära lähedusse, on ebaproportsionaalne võrreldes õigusega nõuda ainult teenistussuhte

lõpetamise aluse muutmist ja hüvitist 3 kuu keskmise palga ulatuses. ATS § 105 lg-d 1 ja 4 on

diskirimineeriva iseloomuga pikaajalise teenistusstaažiga isikute suhtes ja vastuolus PS § 12

lg-ga 1.

Kahju hüvitamise nõuet soovib kaebaja esitada siis, kui kohus leiab, et ATS § 105 ei ole osas,

mis ei luba vahetult pensioniea saabumise piiril olevatel isikutel teenistusest vabastamise

õigusvastaseks tunnistamisel nõuda teenistusse ennistamist, vastuolus PS §-dega 12 ja 25.

Vastavalt võlaõigusseaduse § 128 lg-le 2 koosneb varaline kahju otsesest varalisest kahjust ja

saamata jäänud tulust. Alates 02.09.2014 oleks VK saanud kuus 548,12 eurot politseiniku

eripensioni. Kohtusse pöördumise ajaks oli VK-l saamata 916 eurot pensioni. Kaebaja

3-14-52538

5(13)

politseistaaž oli vähemalt 17,5 aastat ja õigusvastase haldusaktiga lõpetati teenistussuhe

vahetult enne 55 aastase vanuse täitumist ja kaebaja kaotas selle tõttu õiguse politseipensionile

548,12 eurot kuus, aastas 6577,44 eurot ja 20 aasta jooksul kaotab kaebaja kokku 131 548,8

eurot. Kaebuses nõutav kahjunõude suurus on 6577,44 eurot, mis vastab ühe aasta saamata

jäänud pensionile. Seega nõuab kaebaja kahju osaliselt.

Vältimaks olukorda, kus halduskohus ei tuvasta ATS § 105 mittevastavust PS §-dele 12 ja 25

ja ei ennista VK teenistusse ja leiab ka, et kahju ei ole õigusvastase haldusaktiga VK-le

tekitatud, taotleb kaebaja lisaks haldusakti õigusvastaseks tunnistamisele ka teenistussuhte

lõpetamise formuleeringu muutmist selliselt, et VK teenistussuhe PPA-ga loetakse ATS § 96

lg 1 p 1 ja lg 2 alusel alates 02.09.2014 lõppenuks.

4. PPA palus jätta kaebuse rahuldamata. Kaebaja süü on tõendatud ning määratud karistus

vastab teole. Kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteod. Laevapere on üldjuhul vahetuses

katkematult koos ehk viibib alusel tööl 2 nädalat järjest. Tahtmise korral on võimalik ilma

erilise pingutuseta hoida ennast kursis laeval toimuvaga ja kontrollida olukorda. Oma

teenistuskohustustest tulenevalt on kapten selleks kohustatud. Vastustaja ei nõustu väitega,

nagu ei oleks kaebaja vastutav selle eest, mis toimub patrullis. Patrullpaat on lahutamatu osa

piirivalvelaevast, samuti meeskond patrullis käies. Konkreetsel juhul toimus võrkude panek ja

väljavõtmine laevast mõnesaja meetri kaugusel vahis oleva kaebaja silme all. Tema kui

kapteni kohustuseks oli kursis olla kõigega, mis laeval toimub, seetõttu on hämmastav, et ta ei

näinud seda, kuidas võrgud patrullpaati kaasa võeti ja pärast koos kaladega tagasi toodi.

Võrkude sisselaskmist märkas kaldalt kohalik elanik. Samas asus laev võrkude sisselaskmise

kohale oluliselt lähemal kui pealtnägija.

Distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastati mitmeid rikkumisi – merest välja võetud võrkude

Keskkonnainspektsioonile (KKI) pikka aega üle andmata jätmine, logiraamatusse

valeandmete sissekandmine, patrullimise asemel ebaseadusliku kalapüügi teostamine, laeva

kütte omastamise katse. Ei ole usutav, et need leidsid juhuslikult aset korraga. Pigem viitab

taoline hulk rikkumisi ja kapteni suhtumine olukorda sellele, et tegemist on selle meeskonna

jaoks tavapärase olukorraga, ning selle eest on vastutav kaebaja. Jääb arusaamatuks, mille

põhjal väidab kaebaja, et laevas ei ole kunagi varem toimunud kalapüüki. Ka antud juhul ei

olnud kaebaja enda väitel kalapüügist teadlik. Toimikus olevatelt fotodelt on näha, et võrgud

ei ole kogult väikesed ning neid ei ole võimalik lihtsalt ära peita. 26.03.2014 üle kuulatud

meeskonna liige HJ kinnitas, et ta nägi 19.03.2014, et patrullpaadis olid võrgud ning hiljem oli

tekil ämber kaladega. HJ puhastas kalad ning soolas ja küpsetas need ära. Kalu sõid kõik

meeskonnaliikmed. Hinnates HJ seletust, on arusaadav, et tema jaoks oli tegemist tavapärase

olukorraga, kuna ta võttis kalad ja asus neist toitu valmistama ilma kelleltki täiendavalt midagi

küsimata. Kui tegemist oleks olnud esmakordse juhtumiga, siis loogiliselt võttes oleks ta

pidanud välja selgitama, mis kaladega on tegemist ning mida nendega võib teha. Osa kalast oli

alles ka veel nädal hiljem, kui laev naases sadamasse. Seega nägi kapten kala nädala jooksul

ning kordagi ei tekkinud tal küsimust, kuidas see sinna on saanud. Samuti ei tekitanud HJ

küsimusi, miks on patrullpaadis kalavõrk. See oli tema jaoks täiesti loomulik. Tekil toimuvast

oli kaebajal võimalik ülevaade saada ka kaamera abil, kuid kaebaja selgitas, et tema seda ei

kasutanud, mis taaskord viitab sellele, et kaebaja ei tundnud huvi, mida tema

meeskonnaliikmed teevad.

Kaebaja on seletanud, et tema kanistrimajandusse (mehhaanikute töösse) ei sekku, laevas on

veel igasugu kanistreid (nt jahutusvedelik), ning kõike ei jõua vahetult kontrollida. Sellisel

juhul jääb arusaamatuks, miks hakkas kaebaja sisekontrolli küsimustele ise vastama ega

suunanud küsimust mehhaanikutele. Samuti jääb arusaamatuks, miks pakkus kaebaja esmalt,

et tegemist võib olla toidujäätmetega ning pärast pakendi avamist seletas, et tegemist on vana

3-14-52538

6(13)

õliga. Tegemist ei ole suure laevaga. Kapten peaks väga täpselt teadma, mis laeval toimub

ning suvaliselt vedelevad pakid ei tohiks kusagil olla ilma, et kaptenil oleks selge, millega on

tegemist. Tegemist on Eesti riigipiiri valvava laevaga, millel peaks valitsema kord, puhtus ja

distsipliin. Kaebajal olid kõik võimalused rikkumiste ärahoidmiseks, kuid kaebaja kas

hooletusest või tahtlikult seda ei teinud.

JU ja AL panid ajal, mil nad pidid otseselt täitma teenistuskohustusi, toime tõsise

õigusrikkumise – püüdsid loata kala. Seega rikkusid nad seadust, mille täitmise üle järelevalve

teostamine oli nende (ja kaebaja) otseseks kohustuseks. Lisaks soovis AL toime panna ka teist

väga tõsist õigusrikkumist – omastada laevakütust, mis ebaõnnestus vaid tänu sisekontrolli

ametnike tegevusele. Ilmselgelt ei oleks midagi taolist saanud juhtuda, kui laeval oleks

valitsenud distsipliin. Ametnik peab ATS eetikakoodeksi p 18 nõuetest tulenevalt täitma oma

kohustusi vastutustundlikult. Siinkohal tuleb täiendavalt arvestada nii VK teenistusalast

positsiooni kui ka teenistusstaaži ja seeläbi omandatud kogemusi, mistõttu pidi talle olema

väga selge tema kui piirivalvelaeva kapteni roll, sh ülesanded ja sellega kaasnev vastutus.

Karistuse määramisel arvestatakse isiku enese suhtumist teosse. Antud juhul ei ole kaebaja

oma eksimustest aru saanud, ta ei tunne juhtunu pärast endal mingit vastutust ning ta ei

näidanud üles vähimatki kahetsust ei distsiplinaarmenetluse käigus ega ka vaides ja kohtule

esitatud kaebuses. On ilmne, et kaebaja ei kavatsenudki oma käitumist korrigeerida ning

arvestades kõiki asjaolusid kogumis, ei pidanud vastustaja võimalikuks teenistussuhet

kaebajaga jätkata.

Põhjendatud ei ole kaebaja väited selle kohta, nagu oleks tulnud karistuse määramisel

arvestada sellega, et tal oli pensionini jäänud väga vähe aega. Politseiametniku töö on raske ja

just seetõttu on sellest ametist võimalik pensionile minna oluliselt varem ning saada

tavapärasest kõrgemat eripensioni. Sellele peab politseiametnik vastama aga korrektse

teenistusega kuni teenistusaja lõpuni.

Kaebajale määratud karistus on õiguspärane, tema süü on üheselt tõendamist leidnud.

Määratud karistus on vastavuses süü raskusega ja kaebaja suhtumisega toimunusse. Juhul, kui

kohus siiski peaks kaebuse rahuldama, ei ole põhjendatud määrata kaebajale suuremat

hüvitist, kui on sätestatud ATS § 105 lg-s 1. Kohtupraktikas on peetud mõistlikuks

suurendada hüvitist kuni kuue kuupalga suuruseni, mida saabki väga tõsiste rikkumiste korral

pidada õigustatuks.

5. Tallinna Halduskohus jättis 18.03.2016 otsusega kaebuse rahuldamata ja menetluskulud

poolte endi kanda.

Kohus nõustus vastustajaga, et laeva kapten peab hoidma ennast kursis temale usaldatud

laeval toimuvaga ja kontrollima olukorda, ning teenistuskohustustest tulenevalt on see kapteni

kohustus. Kapten peab olema temale alluvale laevameeskonnale eeskujuks. Kapteni puhul

kehtivad kõrgendatud eetikanormid. Kapten VK ei taganud patrulltoimkonna liikmete

teenistusdistsipliini järgimist ja teenistusülesannete täitmist ning eetilist käitumist patrullimise

käigus, mistõttu sai võimalikuks, et patrulltoimkonna liikmed püüdsid patrullimise ajal ja selle

asemel ebaseaduslikult kala. Ei ole eluliselt usutav, et kapten ei teadnud sellest midagi.

Kaebaja ei suutnud usutavalt selgitada tema alluvate ebaseaduslikust kalapüügist

mitteteadmist. Toimikus on ka fotod, millel on näha kalavõrgud, mis ei ole sedavõrd väikesed,

et neid võiks väiksemat tüüpi laeval märkamatult ära peita.

Laeva kapten on vastutav selle eest, mis toimub patrulli ajal tema poolt määratud

patrullimeeskonna liikmetega. Võrkude sisselaskmist märkas kaldalt kohalik elanik. Usutav ei

ole, et kaebaja ise ei märganud seda, ehkki laev asus võrkude sisselaskmise kohale tunduvalt

3-14-52538

7(13)

lähemal kui pealtnägija. Kaebaja väitis, et ta binokliga ei vaadanud, mida patrullpaadis olevad

meeskonnaliikmed teevad, binoklit ei pea alati kasutama, kuna see ei ole nii vajalik asi. Samas

kinnitas EP, et binokkel on põhiline kapteni töövahend.

Kohus nõustus vastustajaga, et kui kapten ei suuda ennast laeva meeskonna ees kehtestada,

siis meeskonnaliikmete distsipliin langeb. Tunnistaja EP ütluste kohaselt oli laeva meeskonna

arvates kapten VK liiga pehme. Meeskonnaliikmed ootasid kaptenilt jõulisemat käsuandmist,

samas tõid nad välja VK inimliku poole. EP väitis, et VK muretses meeskonnaliikmete pärast,

kes olid töölt lahkunud, enda pärast ta ei muretsenud. Samas ei näinud EP väitel VK enda rolli

ja süüd juhtunus. EP ütluste kohaselt ei tunnistanud VK, et tema oma töös midagi tegemata

oleks jätnud. EP soovis, et vestluste tulemusel saaks VK kapteni rollist aru, et ta on vastutav

isik laeval. EP kinnitas, et laeval toimuva eest vastutab kapten.

Kohus nõustus vastustajaga, et kapten peab väga hästi teadma, mis tema laeval toimub, sh

milliseid asju seal hoitakse. See käib ka AL poolt laeva kütuse omastamise katse kohta, kui

kütus oli peidetud kanistrisse kirjaga „vana õli“. Kaebaja selgitas vaatluse ajal, et tegemist on

vana õliga. Seejuures on VK ise selgitanud, et vana õli õnnestus neil eelnevalt ära anda

Muugal asuvatele sadamareostustõrje laevadele (kogus oli kümnetes liitrites). Kuivõrd vana

õli oli juba ära antud, siis ei oleks pidanud vana õli enam kanistris olema. Vaidlust ei ole

selles, et laeva kütus (kokku ca 50 liitrit) oli kanistrites (kokku 3) kirjega „vana õli“, mida

kaebaja enda väitel ei märganud. VK juhitud väiksemat tüüpi laev on Eesti riigipiiri valvav

laev, millel igati mõistetavalt peab valitsema kord, puhtus ja distsipliin, mille peab tagama

laeva kapten kui vastutav isik.

Distsiplinaarmenetluse käigus tuvastatud rikkumised on piisavalt põhjalikult kajastamist

leidnud nii distsiplinaarjuurdluse kokkuvõttes kui ka distsiplinaarkaristuse määramise

käskkirjas. Kohus nõustus vastustaja põhjendustega (HKMS §165 lg 2), mis kohtu hinnangul

on selged ja arusaadavad ning oma sisult kontrollitavad.

PPA kinnitas, et on distsiplinaarmenetluses hinnanud nii faktilisi kui õiguslikke asjaolusid

kogumis, samuti VK positiivset iseloomustust, tema pikaajalist teenistusstaaži, kehtiva

distsiplinaarkaristuse puudumist jms, mida PPA on põhjendanud ka vaidlustatud käskkirjas.

Kohtu hinnangul on PPA järginud ATS § 75 nõudeid. VK-le määrati distsiplinaarkaristuseks

teenistusest vabastamine ATS § 94 alusel teenistuskohustuste mittenõuetekohase täitmise eest

vastavalt PPVS § 86 lg-le 1. PPA pidas VK poolt toime pandud rikkumisi olulisteks, mida

vastustaja põhjendas vaieldavas haldusaktis.

VK-le määratud distsiplinaarkaristus on vastavuses distsiplinaarsüüteo raskusega. Karistuse

valikut on vastustaja kaevatavas käskkirjas põhjendanud. Vastustaja selgitas, et karistuse

määramisel arvestati mh ka kaebaja enese suhtumist teosse. PPA kinnitas, et kaebaja ei saanud

oma eksimustest aru, ei tundnud juhtunu pärast endal mingit vastutust ega näidanud üles

vähimatki kahetsust ei distsiplinaarmenetluse käigus ega ka vaides ja kohtule esitatud

kaebuses. Kuigi kaebaja juhitaval laeval leidis aset mitu väga tõsist õiguserikkumist, on

kaebaja endiselt seisukohal, et tema ei saanud neid ära hoida ning mingit vastutust ta endal ei

näe.

Distsiplinaarkaristuse

määramise

käskkiri

on

piisavalt

põhjendatud,

see

sisaldab

distsiplinaarsüütegude kirjeldust, distsiplinaarkaristuse määramise kriteeriume ja õiguslikke

argumente, on sisult selge ja arusaadav ning kontrollitav. Seega on vaidlusalune käskkiri

õiguspärane ning puudub alus selle tühistamiseks.

Põhiseaduslikkuse järelevalvemenetluse algatamise taotlus ei ole põhjendatud. Seadusandja

on juba kaalunud neid seisukohti, mida kaebaja on taotluses välja toonud ATS eelnõu

3-14-52538

8(13)

seletuskirjas, kus mh selgitab, et ametniku teenistusse ennistamist ei saa õigusvastaste

tagajärgede kõrvaldamise meetmena pidada avaliku huvi seisukohalt mõistlikuks vahendiks

õigusvastase kahju hüvitamise tagamisel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. VK palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu 18.03.2016 otsus ja jätta

menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus käsitles üksnes haldusakti õigusvastasuse nõuet

ja jättis kaebuses esitatud ülejäänud nõuded menetlemata, rikkudes sellega HKMS § 157 lg-t

1. Kohtuotsus on ulatuslikus osas põhjendamata. Kohus on korranud vastustaja seisukohti,

poolte väidete ja seisukohtade analüüs otsuses puudub. Vaidlustatud käskkiri ei ole

proportsionaalne ja selles esineb kaalutlusvigu. Kohus on kaalutlusõiguse teostamisel selgelt

eelistanud vastustaja selgitusi ja tema tunnistaja ütlusi, pööramata tähelepanu kaebaja

ütlustele.

Halduskohus on jätnud täielikult arvestamata ATS § 75 lg-s 4 sätestatud nõude, et

distsiplinaarsüüteo eest võib teenistusest vabastada juhul, kui rikkumine on oluline.

Käskkirjast ega haldusasja materjalidest ei selgu, milles seisnes käesoleval juhul ametiasutuse

maine oluline kahjustamine või et maine oleks üldse oluliselt kahjustada saanud. Ühtegi

tõendit selle kohta esitatud ei ole. Kui PPA lubas JU-l ja AL-l lahkuda teenistusest omal

soovil, siis ei ole VK karistus proportsionaalne. VK puhul ei ole täidetud ükski ATS § 75 lg-s

5 sätestatud kriteerium, seega puudub alus tema teenistusest vabastamiseks. Kohtuotsusest ei

nähtu, et kohus oleks tuginenud VK käitumisele hinnangut andes ATS § 75 lg-s 6 sätestatule.

Karistuse määramisel ei arvestatud asjaoluga, et kaebaja on laitmatult teeninud 18 aastat

piirivalves ja alates 2003. a-st piirivalvelaeva kaptenina. Vastustaja on ise leidnud, et tema

arvates on rikkumine oluline mitte rikkumise mõju tõttu, vaid menetlusaluse isiku käitumise

tõttu menetluse ajal. Selline seisukoht ei ole piisav rikkumise olulisuse põhjendamiseks. Seda

eriti olukorras, kus on tuvastatud, et tavakoosseisu 7 liikme asemel täitis teenistuskohustusi 5

isikut. Arvestades, et kaebajale on süüks arvatud üldised ja deklaratiivsed kohustused ning

laeva kapten I ametijuhendi p-s 2 sätestatud ametikoha üldist eesmärki (juhtida laeva

teenistust), ei saa sellise rikkumise ulatust käsitleda olulisena. Isikkoosseisu moraali eest

vastutuse

võtmine

ei

peaks

mingi

loogika

järgi

olema

karistatav

raskeima

distsiplinaarkaristusena olukorras, kus rikkumine ei leidnud aset laevas, vaid patrullpaadis.

Kindlasti ei saa kaebaja tegu lugeda oluliseks rikkumiseks seetõttu, et ta ei tunnistanud

menetluse ajal oma osalust teos või vastutust laevaliikmete moraali eest.

Halduskohus väidab ekslikult, et vaidlust ei ole selles, et laeva meeskonnaliikmed panid toime

kaevatavas käskkirjas kirjeldatud rikkumised. Selle üle toimub vaidlus. Distsiplinaarmenetluse

juurdluse kokkuvõttest nähtub, et ettepanek VK teenistusest vabastamiseks on tehtud

kogumina mõlema distsiplinaarsüüteo eest. Kaebaja on väitnud, et ta ei olnud teadlik kütuse

omandamise katsest. Vaidlust ei ole selles, et AL-le ei ole määratud kütuse omandamise katse

eest distsiplinaarkaristust, samuti pole teda karistatud väärteo korras. Seega ei saa VK laeva

teenistuse juhina vastutada asjaolude eest, mida ei ole toimunud. Vastustaja ei ole esitanud

ühtegi tõendit selle kohta, et kanistrites märkega „vana õli“ oli tegelikult laeva kütus.

Kaebajale ei saa süüks arvata suutmatust hoida ära AL tegu, mille eest AL enda suhtes ei ole

vastutust kohaldatud. Seega langeb ära vähemalt üks teenistusest vabastamise aluseks olev ja

kogumit moodustav distsiplinaarüleastumine. Lisaks on distsiplinaarmenetluse kokkuvõttes

märgitud, et AL oli meeskonnas töötanud veidi üle 6 kuu, mistõttu tema kui inimese tundmine

võis olla vähene ja kütuse oma kasuks pööramine oli varjatud.

3-14-52538

9(13)

Arusaamatud on kohtu järeldused PPA valitud karistuse ainuvõimalikkuse osas. Kohus on

üksnes konstateerinud, et kapten vastutab kõige eest ja peab kõike teadma. Selline seisukoht ei

ole õiguslikult põhjendatud. Vastustaja ei ole kogu menetluse jooksul andnud hinnangut,

millist laadi (kerge, raske, väga raske, eriti raske) rikkumisega on tegemist. Põhjendatud ei ole

PPA seisukoht, et hoolimata kaebajale antud positiivsest iseloomustusest, pikaajalisest

teenistusstaažist, kehtiva distsiplinaarkaristuse ning süüd raskendavate asjaolude puudumisest,

ei ole tema puhul sobiv ega kohane piirduda kergema distsiplinaarkaristuse kohaldamisega.

Kaebaja vabastamine politseiteenistusest pärast 18-aastast laitmatut teenistust on võrreldes

temale esitatud etteheidetega ebaproportsionaalne. Karistuse valik on motiveerimata, otsitud

ja ebaõiglane. Karistuse määramisega kaotas kaebaja õiguse politseipensionile. Ka selles osas

ei ole PPA järginud kaalutlusõiguse põhimõtteid. Halduskohus ei ole andnud omapoolset

hinnangut rikkumise laadile ja on korranud üksnes vastustaja seisukohti.

7. PPA palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud

kaebaja kanda. Vastustaja jääb kõigi varasemate seisukohtade juurde. Kaebajale määratud

karistus on õiguspärane. Kaebaja süü on tõendatud, talle määratud karistus on vastavuses süü

raskusega ja tema suhtumisega toimunusse.

Tõele ei vasta kaebaja väide, et tema tööd raskendas asjaolu, et laeval oli tavapärase 7 liikme

asemel vaid 5 liiget. Kõnealuse laeva meeskond suudab 5-liikmelisena täiesti edukalt toimida.

Tekkinud probleemid tulenesid hoopis kaebaja suhtumisest oma töösse. Kaebaja väidab, et ta

oli AL-ga koos töötanud vaid 6 kuud, ei tundnud teda veel ja ei saanud midagi teha selleks, et

takistada kütuse omastamise katset. Samas tundis ka AL kaebajat lühikest aega ja ei oleks

kindlasti julgenud midagi taolist teha, kui ta oleks tajunud, et laevas valitseb distsipliin. Antud

juhul on üheselt selge, et kaebaja oli vastutav distsipliini ja õiguskorrast kinnipidamise eest

laeval ja patrullpaadis ning tal olid kõik võimalused rikkumiste ärahoidmiseks, kuid kaebaja ei

teinud seda.

Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et karistuse määramisel oleks tulnud arvestada sellega, et tal

oli pensionini jäänud väga vähe aega. Ebavõrdne oleks kohelda erinevalt isikuid, kellel on

pensionini jäänud vaid paar kuud võrrelduna nendega, kellel on pensionini jäänud näiteks 5

aastat.

Juhul, kui kohus siiski rahuldab apellatsioonkaebuse, ei ole põhjendatud määrata kaebajale

suuremat hüvitist, kui on sätestatud ATS § 105 lg-s 1.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. 09.09.2016 kohtuistungil täpsustas kaebaja oma nõuete järjekorda ja alternatiivsust

üksteise suhtes. Kaebaja lõplikeks nõueteks jäid: tühistada Politsei- ja Piirivalveameti

peadirektori 14.07.2014 käskkiri nr 1.3-3/84d, jätta põhiseaduse § 152 esimese lause alusel

vastuolu tõttu põhiseaduse § 12 esimese lausega kohaldamata avaliku teenistuse seaduse § 105

lg 4 ning ennistada kaebaja piirivalvelaeva 103 XXX kapteni ametikohale alates 16.07.2014;

alternatiivselt tuvastada Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori 14.07.2014 käskkirja nr 1.3-

3/84d õigusvastasus; mõista Politsei- ja Piirivalveametilt kaebaja kasuks välja hüvitis 6 kuu

keskmise palga ulatuses; muuta teenistusest vabastamise alust selliselt, et kaebaja

teenistussuhe Politsei- ja Piirivalveametiga lõppenuks politsei ja piirivalve seaduse § 96 lg 1 p

1 ja lg 2 alusel alates 02.09.2014 ning hüvitada kaebajale tekitatud kahju summas 6577,44

eurot.

3-14-52538

10(13)

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid HKMS §

201 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib kaebaja väidetele vastuseks järgmist.

10. PPA on kaebuse esitajale distsiplinaarkaristuse määramisel lähtunud mh PPVS § 86 p-st

1, PPVS § 87 lg-st 1, ATS § 75 lg-test 2, 4 ja 5 ning ATS § 75 lg 6 p-st 4. PPVS § 86 p 1

kohaselt on politseiametniku distsiplinaarsüüteoks teenistuskohustuste süüline täitmata

jätmine või mittenõuetekohane täitmine. Vastavalt PPVS § 87 lg-le 1 kannab politseiametnik

toimepandud distsiplinaarsüüteo eest distsiplinaarvastutust, mis seisneb tema suhtes

distsiplinaarkaristuse kohaldamises vastavalt tema poolt toimepandud süüteo laadile ja

raskusele. ATS § 75 lg 2 sätestab, et distsiplinaarkaristuse määramisel võetakse arvesse: süü

vormi; süüteo tagajärgede raskust; kas ametnikul on kehtiv distsiplinaarkaristus; ametniku

eelnevat teenistusalast käitumist; rikutud teenistuskohustuse eesmärki, sealhulgas seda, kas

kohustus pidi vältima selliste tagajärgede saabumist, mis tekkisid teenistuskohustuse

rikkumisel. ATS § 75 lg 4 kohaselt võib distsiplinaarsüüteo eest teenistusest vabastada juhul,

kui rikkumine on oluline. Teenistuskohustuste rikkumine on oluline, kui see toob endaga

kaasa usalduse kaotuse ametniku vastu põhjusel, et rikkumise laadist tulenevalt võib arvata, et

ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5). Rikkumise

olulisust eeldatakse, kui rikkumine on oluliselt kahjustanud ametiasutuse mainet (ATS § 75 lg

6 p 4). Eeltoodud sätetest tulenevalt tuli halduskohtul hinnata, kas kaebaja pani toime PPVS §

86 p-s 1 sätestatud süüteo; kas kaebaja käitumine oli süüline; kas kaebaja rikkumine oli

oluline ning kas distsiplinaarkaristuse määramisel on arvesse võetud ATS § 75 lg-s 2

sätestatud asjaolusid.

11. Laeva kapten I ametijuhendist (I kd tl 132-133) nähtuvalt on teenistuskoha eesmärk

juhtida ja planeerida laeva teenistust ning tagada piirivalvelaeva valmisolek seadusega pandud

ülesannete täitmiseks (p 2). Laeva kapteni põhiülesanneteks on juhtida ja planeerida laeva

teenistust (p 3.1); korraldada laeva ja selle seadmete sihipärast ja õiget kasutamist (p 3.6);

planeerida ja korraldada laeva vahiteenistust (p 3.7); kontrollida riigi merealadel kehtivate

seaduste, eeskirjade ja nõuete täitmist (p 3.13) ning täita kohustusi, mis kaasnevad

piirivalvelaevade teenistusjuhendiga. Piirivalvelaevade teenistusjuhendi (I kd tl 134-140) p

5.2 kohaselt on patrullimise eesmärgiks mh ebaseadusliku tegevuse tõkestamine ning

statistiliste andmete kogumine laevaliikluse ja kalapüügi kohta. Piirivalvelaevade

teenistusjuhendi lisa 1 „Laevapereliikmete kompetents ja kohustused“ (I kd tl 141-145) p 1.1

kohaselt on piirivalvelaeva komandöri piirivalvealane kompetents mh kalapüügi järelevalve. P

1.3 kohaselt vastutab piirivalvelaeva komandör mh laevale pandud ülesannete täitmise eest;

isikkooseisu distsipliini ja moraali eest ning teenistuse organiseerimise eest laevas. Vastavalt

sama dokumendi p-le 1.4.4 on piirivalvelaeva komandöri kohustuseks mh teada ja tunda

alluvaid, nende võimeid ja iseloomu. Piirivalvelaevade teenistusjuhendi lisa 2 „Laevavaht“ p

1.7.8 kohaselt kantakse kõik laeva seisukorda ja laeva teenistust puudutavad andmed

viivitamatult logiraamatusse. Sama dokumendi p 17.2 sätestab mh, et ankruvahis on

vahitüürimees kohustatud tagama nõuetekohase vaatluse. Piirivalvelaevade teenistusjuhendi

lisa 3 „Laevapere“ (I kd tl 151p-152) p-de 1.7 ja 1.8 kohaselt komplekteeritakse laevapere ja

organiseeritakse teenistust laevas lähtudes laeva tüübist ning laevale pandud ülesannete

täitmisest, mille eest vastutab laeva komandör või tema äraolekul komandöri abi. Komandör

on laevapere eesotsas ja kõik laevapere liikmed alluvad talle.

12. Asjas puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes. 18.03.2014 pealelõunal viibis

kaebajale kui piirivalvelaeva kaptenile alluv piirivalvelaev 103 XXX koos meeskonnaga

Käsmu lahes. Laevameeskonnast läksid operatiivpaadiga patrulli tüürimees JU ja

vanemmehhaanik AL. Nimetatud patrullkäiku ei ole laeva logiraamatus fikseeritud (I kd tl

121). Vahis oli sel ajal kaebaja ise. Patrulli liikmed lasid vette neli võrku, mille piirivalvelaev

3-14-52538

11(13)

103 XXX meekonnaliikmed olid 25.01.2014 Muuga lahest välja võtnud kui märgistamata

kalapüügivõrgud. Seda nägi pealt kohalik elanik AK, kes sai aru, et tegemist on ebaseadusliku

kalapüügiga. AK selgitustest (I kd tl 125p) nähtuvalt: „Hiljem, veidi juurelnud selle üle, miks

piirivalve tegeleb kalapüügiga, helistasin telefonile 1313 ja andsin nähtust teada.“

19.03.2014 kell 05:00-09:48 viis KKI Lääne-Virumaa büroo keskkonnakaitse juhtivinspektor

TT koos AK ja MV-ga Käsmu lahe ääres läbi sündmuskoha vaatluse (vaatluse protokoll I kd

tl 126-126p). Kell 08:58 fikseeriti, kuidas ankrus seisvalt piirivalvelaevalt lasti vette

mootorpaat, mis liikus kalda lähedale kohta, kus asusid võrgud, mida üks paadis olev mees

(kokku oli paadis kaks meest) asus veest välja võtma. Võrgus olnud kala tõmmati koos

võrguga paati ja jäeti sinna, paati tõmmatav võrk pandi kahte plastkonteinerisse. Kui

võrgujada koos ankruga oli veest välja võetud, läksid mehed laevale tagasi. Logiraamatu (I kd

tl 121p) andmetel viibisid patrullis JU ja teine mehaanik KK, kuid tegelikult oli KK asemel

patrullis AL. Kaebaja 26.03.2014 seletuse (I kd tl 127p-128) kohaselt ei soovinud ta teha

parandusi logiraamatusse. Tallinnas 25.03.2014 õhtul sadamasse jõudnud laevale läksid

eelnevalt

kirjeldatud

asjaolude

kontrollimiseks

PPA

sisekontrolli

töötajad

ja

keskkonnainspektorid.

Kontrolli

käigus

leidsid

sisekontrolli

töötajad

mustadesse

kilekottidesse pandud papp-kaste. Kaebajalt küsiti selle kohta selgitusi ning kaebaja väitis, et

tegemist on toidujäätmetega. Pakendi avamisel selgus, et sellesse on pakitud kolm kanistrit

kirjaga „vana õli“, mispeale VK kinnitas, et tegemist on kasutatud mootoriõliga, mis tekkis

eelmisel päeval õlivahetuse käigus (sisekontrollibüroo III talituse juhtivdistsiplinaarmenetleja

AV 25.03.2014 ettekanne, I kd tl 129). AL 26.03.2014 ettekande (I kd tl 130) kohaselt oli

kütusekonteinerid kõrvale pannud tema, et need ära viia enda jaoks metsas okste

põletamiseks, ta proovis kütuse endale koju viia ning kanistrid olid tema poolt kilekottidesse

pandud ja kanistrite peal oli kirjas „vana õli“.

13. Võttes arvesse kohtuotsuse p-s 11 kirjeldatud piirivalvelaeva kapteni ametikohustusi ning

kõrvutades neid kohtuotsuse p-s 12 kirjeldatud sündmustega, on selge, et piirivalvelaeva

kapten VK täitis oma ametikohustusi mittenõuetekohaselt ning see tegevus oli toime pandud

raskest

hooletusest.

Kaevatavas

käskkirjas

on

õigesti

tuvastatud,

et

andes

meeskonnaliikmetele 18.03.2014 pärastlõunal ja 19.03.2014 hommikul korralduse minna

patrulli, ei taganud kaebaja patrulltoimkonna liikmete teenistusdistsipliini järgimist,

teenistusülesannete sisulist täitmist ega eetilist käitumist patrullimise käigus, mistõttu sai

võimalikuks, et patrulltoimkonna liikmed püüdsid patrullimise asemel ebaseaduslikult kala.

See tähendab, et kaebaja ametikohustuste mittenõuetekohase täitmise tulemusel sai

võimalikuks meeskonnaliikmete poolt õigusrikkumine, mille üle pidid meeskonnaliikmed ise

järelevalvet teostama (vt ATS § 75 lg 2 ja rikkumiste toimepaneku ajal kehtinud

kalapüügiseaduse § 238 lg 2 p 1, mille kohaselt oli seaduses sätestatud väärtegude

kohtuväliseks menetlejaks politseiasutus). 25.03.2014 ei omanud kaebaja laeva kaptenina

kontrolli ja ülevaadet laevapere liikme AL tegevuse üle teenistusdistsipliini järgimise ja

eetilise käitumise osas, mis võimaldas viimasel eraldada ja peita isiklikuks otstarbeks kokku

ca 50 liitrit laeva kütust. Neid rikkumisi tuleb kindlasti pidada oluliseks ATS § 75 lg 4

tähenduses, mis võimaldab karistusena isiku teenistusest vabastamist. Piirivalvelaev ja selle

meeskond oli väike (peale kapteni veel 4 meest) ning kaptenil oli kohustus hoida ennast kursis

laeval toimuvaga ja kontrollida olukorda. Kohtule ei ole esitatud veenvaid selgitusi sellest, et

kapteni ametikohustuste täitmine oleks olnud mingil põhjusel raskendatud või võimatu. Laeva

logiraamatust nähtuvalt oli olukord laevas kõnealustel päevadel väga rahulik, lausa rutiinne ja

midagi erakordset ei toimunud. Õige on vastustaja seisukoht, et laeva kapten on vastutav selle

eest, mis toimub patrullis, kuivõrd patrullpaat on lahutamatu osa piirivalvelaevast, samuti

meeskond patrullis käies. On äärmiselt ebausutav, et kaebaja ei näinud seda, kuidas võrgud

patrullpaati kaasa võeti ega ka seda, kuidas patrull võrgud koos kaladega tagasi tõi olukorras,

3-14-52538

12(13)

kus seda pani kaldalt tähele kohalik elanik. Asja materjalidesse esitatud fotolt (I kd tl 158)

nähtuvalt pidi patrullpaadis toimuv olema piirivalvelaevalt hästi jälgitav. Kui aga kapten seda

tõepoolest ei näinud, siis jättis ta oma teenistuskohustused vahis olles lihtsalt täitmata.

Distsiplinaarjuurdluse käigus tuvastati mitmeid rikkumisi – merest välja võetud võrkude KKI-

le pikka aega üle andmata jätmine, logiraamatusse valeandmete sissekandmine, patrullimise

asemel ebaseadusliku kalapüügi teostamine ning laeva kütuse omastamise katse. Kõigi nende

rikkumiste tuvastamine samaaegselt näitab selgelt, et laeva kapteni ja meeskonna üldine

töösse suhtumine ja distsipliin oli madal ning selle eest oli eeskätt vastutav laeva kapten.

Ringkonnakohtu eelnevat seisukohta kinnitab ka meekonnaliikme HJ 26.03.2014 seletus (I kd

tl 160), mille kohaselt nägi ta 19.03.2014, et patrullpaadis olid võrgud ning hiljem oli tekil

ämber kaladega. HJ puhastas kalad ning soolas ja küpsetas need ära. Kalu sõid kõik

meeskonnaliikmed. HJ seletusest nähtub, et tegemist ei olnud millegi erakordsega, mille osas

oleks tulnud täiendavalt kelleltki juhtnööre küsida, vaid ta võttis lihtsalt kalad ja asus neist

toitu valmistama. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et osa kalast oli alles ka veel nädal

hiljem, kui laev naases sadamasse. Seega pidi kapten nägema kala nädala jooksul ning

kordagi ei tekkinud tal küsimust, kuidas see sinna on saanud. Kapteni poolse kontrolli ja

meeskonna distsipliini puudumist laeval näitab ilmekalt ka AL peaaegu õnnestunud katse

omastada laeva kütust. Tugeva moraali ja distsipliini olukorras ei oleks sellist situatsiooni

saanud üldse tekkida. Neid asjaolusid arvestades on kaebajale määratud karistus olnud

ringkonnakohtu hinnangul proportsionaalne. Kaevatud käskkirjast nähtuvalt on karistuse

määramisel võetud arvesse kõiki ATS § 75 lg-s 2 sätestatud asjaolusid. Olukorras, kus

piirivalvelaeva meekonna ja kapteni teenistusdistsipliin on olnud tõenäoliselt ebapiisav oma

teenistuskohustuste täitmiseks juba pikema aja vältel ning kapten ei tunnista oma rikkumisi,

vaid leiab ka kohtumenetluses jätkuvalt, et teenistuskohustuste mittenõuetekohast täitmist ei

ole toimunud, on põhjendatult alust arvata, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada

teenistuskohustuse täitmist (ATS § 75 lg 5).

14. Asjakohatud on kaebaja väited sellest, et AL suhtes ei alustatud väärteomenetlust seoses

kütuse omastamise katsega, kuivõrd see asjaolu ei saa muuta kuidagi kaebajale karistuse

määramist ega määratava karistuse valikut. Distsiplinaarasja materjalidega on piisavalt

tõendatud, et kütuse omastamise katse leidis aset (foto I kd tl 159, AV juba varem viidatud

25.03.2014 ettekanne) ja AL on selle oma ettekandes ka omaks võtnud. Ka ei oma tähtsust

see,

et

JU

ja

AL

ei

karistatud

distsiplinaarkorras

–

vastustaja

kinnitusel

distsiplinaarmenetlused küll alustati, kuid isikud lahkusid ametist omal soovil enne menetluste

lõppu. Samuti ei oma tähendust see, kui palju aega jäi kaebajal pensionile jäämiseni – ükski

õigusakt ei sätesta seda asjaolu kriteeriumina, mida tuleks distsiplinaarkaristuse määramisel

arvesse võtta.

15. Halduskohus ei ole põhjendamatult jätnud kaebaja nõudeid lahendamata. Kaebaja esmane

nõue on PPA 14.08.2014 käskkirja tühistamise nõue ning ülejäänud nõuete läbivaatamine on

vajalik juhul, kui kaevatud käskkiri osutub õigusvastaseks. Kui kaevatud käskkiri, millega

kaebaja teenistusest vabastati, on õiguspärane, puudub ülejäänud nõuete läbivaatamiseks ja

neile teoreetilise hinnangu andmiseks vajadus. Halduskohus hindas kaevatud käskkirja

õiguspärasust ning leides selle olevat õiguspärase, ei pidanudki teisi nõudeid lahendama. Seda

ei pea tegema ka ringkonnakohus.

16. Kõike eelnevat kokku võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus on

alusetu ja tuleb HKMS § 200 p 1 alusel jätta rahuldamata ning halduskohtu otsus muutmata.

Et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes

HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust

menetluskulude

väljamõistmiseks

kaebajalt,

mistõttu

jäävad

vastustaja

võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 kohaselt vastustaja enda kanda.

3-14-52538

13(13)

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe