3-15-150/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium
Legislator summary
AI generatedAnatoli Kostin oli aastatel 2013 kuni 2014 kinnipeetav Tallinna Vanglas. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas A. Kostin Tartu Halduskohtule kaebuse, milles
Legislator headnote
AI generated3-15-150/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas A. Kostin Tartu Halduskohtule kaebuse, milles
Keywords
AI generatedRelated Decisions
AI generatedFull text
K O H T U O T S U S
EESTI VABARIIGI NIMEL
Kohus
Tartu Ringkonnakohus
Kohtukoosseis
Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene
Otsuse tegemise aeg ja koht
8. september 2016, Tartu
Haldusasja number
3-15-150
Haldusasi
Anatoli Kostini kaebus Tallinna Vangla tekitatud
mittevaralise kahju hüvitamiseks
Vaidlustatud kohtulahend
Tartu Halduskohtu 14. mai 2015. a otsus
Menetluse alus ringkonnakohtus
Anatoli Kostini apellatsioonkaebus
Asja läbivaatamine
Kirjalik menetlus
Menetlusosalised
Kaebaja Anatoli Kostin
Vastustaja Tallinna Vangla
RESOLUTSIOON
1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14. mai 2015. a otsus
muutmata.
2. Jätta Anatoli Kostini menetluskulu tema enda kanda.
EDASIKAEBAMISE KORD
Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse
avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 10.
oktoober 2016.
ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
1. Anatoli Kostin oli aastatel 2013 kuni 2014 kinnipeetav Tallinna Vanglas.
2. Pärast edutut kohtueelset menetlust esitas A. Kostin Tartu Halduskohtule kaebuse, milles
palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista ajavahemikul 11. september 2013 kuni 22. juuli
2014 tekitatud mittevaralise kahju eest hüvitis 4000 eurot. Kaebuse kohaselt oli vangla kambrites
ebapiisavalt põrandapinda ning ka muud kinnipidamistingimused tekitasid talle kahju
3. Tartu Halduskohtu 14. mai 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.
3.1. Vastustaja esitatud andmed tõendavad, et kaebajale oli kuni 1. jaanuarini 2014 tagatud
põrandapinda vähemalt 3,2 m2 ja pärast seda 3,5 m2. Justiitsministri 30. novembri 2000. a
määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud piirmäärast ei
langenud see allapoole isegi siis, kui arvestada kambri pinnast välja tualeti alla jääv pind. Seega
ei ole rikutud kaebaja õigusi kambri suuruse osas.
3.2. Rikkumisi ei ole liikumise, kambrite valgustuse ning riietuse korrashoiu reguleerivate sätete
osas.
3.3. Kaebaja õigusi ei ole rikutud ka Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtade valguses.
MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
4. A. Kostin esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus
rahuldada. Põhjendusena viidatakse erinevatele EIK ning Riigikohtu lahenditele ning leitakse, et
halduskohtu otsus pole põhjendatud ja et vaidlusalusel perioodil rikuti kaebaja inimväärikust
oluliselt. Samuti märgitakse, et alles alates 28. novembrist 2013 oli kaebajale tagatud isiklik
ruum üle 3 m2, enne seda oli talle see pind tagatud vaid üksikutel päevadel.
5. Tallinna Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt ei
ole vangla tegevus olnud õigusvastane.
RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
7. Esiteks märgib ringkonnakohus, et ehkki apellatsioonkaebuse koostamiseks on kaebaja
kasutanud esindaja abi, on apellatsioonkaebusest keeruline leida konkreetseid põhjendusi, mida
kaebaja halduskohtule ette heidab. Apellatsioonkaebus koosneb peaasjalikult senise menetluse
kirjeldusest ning erinevatest tsitaatidest ning refereeringutest EIK ning Riigikohtu lahenditest.
Kaebaja enda seisukohad ning nende põhjendused jäävad seevastu apellatsioonkaebusest pigem
arusaamatuteks.
Sellest hoolimata peab ringkonnakohus võimalikuks halduskohtu otsuse põhjendatust ja
seaduslikkust kontrollida.
8. Halduskohus on õigesti leidnud, et tualeti- ning mööblialune pind tuleb arvata kambripindala
sisse ja seega tuleb seda kinnipeetava isiklikuks kasutamiseks oleva pinna arvestamisel arvesse
võtta. Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohale, mida
ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule kambri
üldpindalast tualettruumi ning mööblialust pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK
praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata
peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt
võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei
tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise
nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17; sama ka RKHKo 3-3-1-21-16,
p 8).
Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti ning mööbli alla kuuluva pindalaga.
9. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest (tl 38-41) oli kaebaja kasutuses olev isiklik ruum
vaidlusalusel perioodil alati vähemalt 3,2 m2. Seega ei ole kaebaja suhtes rikutud ei käesoleval
ajal kehtivat VSkE § 6 lg-t 6 ega ka EIK praktikas kujundatud seisukohti.
Apellatsioonkaebuses väidetakse küll, et enne 28. novembrit 2013 ei olnud kaebajale
enamikul päevadel 3 m2 suurust isiklikku pinda tagatud, kuid samas ei selgitata, millistel
tõenditel selline väide põhineb (vt apellatsioonkaebuse p 2.10). Vastustaja esitatud andmed
sellist väidet ei kinnita. Tõendeid või asjaolusid, mis kaebaja väidet kinnitaks, ei nähtu ka
muudest asja materjalidest. Seepärast loeb ringkonnakohus kaebaja sellekohase väite
tõendamatuks ning lähtub vastustaja esitatud andmetest, mis kaebaja õiguste rikkumist ei
kinnita.
10. Asjaolu, et kaebaja oli vaidlusalusel osal vaidlusalusest perioodist vahistatu ning pidi
viibima 23 tundi ööpäevas lukustatud kambris, ei tähenda tema õiguste rikkumist. Kuna
kaebaja puhul oli tagatud üle 3 m2 põrandapinda, siis ei ole vajalik arvestada seda asjaolu
kumulatiivsena koos liiga väikse põrandapinnaga (vrd RKHKo 3-3-1-21-16, p-d 10.3 ja 12).
11. Kaebuses väidetud ülejäänud õigusvastaste kinnipidamistingimuste osas on halduskohus
leidnud, et kaebaja õigusi rikutud ei ole. Apellatsioonkaebuses ei esitata väiteid ega
seisukohti, mis halduskohtu selle halduskohtu järelduse kahtluse alla seaks. Seetõttu nõustub
ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ega korda vastavaid põhjendusi.
12. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus
muutmata. Kaebaja menetluskulu (riigilõiv 50 eurot apellatsioonkaebuse esitamisel, tl 74)
jääb HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.
Madis Ernits
Maili Lokk
Einar Vene
allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt