3-15-787/40 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. september 2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-787

Haldusasi

Aleksei Nikiforovi kaebus Viru Vangla kohustamiseks

tagastada temale kirja teel saadetud vihikud

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 18. juuni 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Nikiforovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Nikiforov

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Aleksei Nikiforovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 18. juuni

2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 10.

oktoober 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla aktiga nr 125 võeti kinnipeetav Aleksei Nikiforovilt 21. jaanuaril 2015 ära

maksikirjaga saadetud ruuduline A4 formaadis 100-leheküljeline paberiblokk.

A. Nikiforov esitas 28. jaanuaril 2015 Viru Vanglale vaide, milles avaldas soovi käskkirja, mille

kohaselt on maksikirjaga vihikute saatmine keelatud, kehtetuks tunnistamist.

Viru Vangla andis 2. märtsil 2015 A. Nikiforovile tähtaja vaides esinenud puuduste

kõrvaldamiseks, kuna vangla hinnangul ei selgunud sellest, kas vaidlustatud on Viru Vangla

kodukorra sätet, kust tuleneb nimetatud keeld või mõnda konkreetset käskkirja.

Viru Vangla tagastas 24. märtsil 2015 A. Nikiforovi vaide haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79

lg 1 p 2 alusel, kuna A. Nikiforov ei kõrvaldanud 4. märtsil 2015 esitatud puuduste kõrvaldamise

avaldusega vaides esinenud puudusi.

2. A. Nikiforov esitas Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus tagastada talle maksikirjaga

saadetud äravõetud vihikud. Kaebaja ei saa aru, miks vihikud keelatud on, sest veel 2014. aastal

oli tegemist lubatud esemetega.

3. Tartu Halduskohus jättis 18. juuni 2015. a otsusega A. Nikoforovi kaebuse rahuldamata

alljärgnevatel põhjendustel:

3.1. Haldusasjas vajab kontrollimist, kas kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse

(vangistusseaduse – VangS § 11 lg-d 5 ja 8). Kaebaja on soovinud vaidlustada Viru Vangla

tegevust talle kirja teel saadetud vihikute äravõtmisel ja on selleks esitanud vihikute

tagastamisele kohustamise nõude. Sama nõude esitamise soovi võib välja lugeda tema vaidest.

Selle puuduste kohta koostatud dokumendis ei ole aga vastavale asjaolule mingit tähelepanu

osutatud ning on lähtutud üksnes tühistamisnõudega seonduvast. Kuna see pole kooskõlas

haldusorganil lasuva abistamise kohustusega, kui vaides esinevad puudused, ei saa vaide

tagastamist puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu õigeks lugeda.

3.2. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 57 lg 1 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures

kambris või kinnipeetavate isiklike asjade laos üksnes vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja

vanglateenistuse vahendusel soetatud isiklikke asju. Väljastpoolt vanglat saabuvad asjad on

VSkE § 57 lg 4 kohaselt lubatud vaid vahistatule. Kirja teel asjade saamist ei näe ette ka VSkE §

50. Samas järeldub VSkE § 50 lg-s 3 sätestatust, et kirjas sisalduvad keelatud esemed võetakse

ära ning nende suhtes kohaldatakse VSkE §-des 70, 72 ja 73 vahistatule saadetud pakist

äravõetud esemetega toimimiseks kehtestatud korda. Vanglas keelatud esemed on loetletud VSkE

§-s 641. Kirjatarbeid ei ole selles nimetatud, kuid VangS § 15 lg 2 annab aluse täiendavate

keeldude kehtestamiseks, mis sisaldub antud juhul Viru Vangla kodukorra p-s 7.1.18. ning

kehtestab kontoritarvete ja kirjutusvahendite keelu. Kuigi ka seal ei ole otsesesõnu vihikut

nimetatud, tuleb ikkagi eeldada, et keeld hõlmab ka vihikud. Keelu kehtestamist on põhjendatud

nende läbiotsimise raskusega ja sihipärase kasutamise kontrollimisega keerukusega.

3.3. Viru Vangla kodukorra p-st 15.1.10. tuleneb, et kui kinnipeetavale, kelle vanglasisesel

isikuarvel on viimase poole aasta jooksul olnud vähem kui 12,78 eurot ja kellele vangla ei ole

tööd taganud, on lubatud anda igal tööpäeval üks leht valget kirjapaberit formaadis A4 iga vangla

kulul saadetava kirja kohta. Kaebaja kontoväljavõtte andmed viitavad sellele, et tema puhul võib

tegemist olla just sellise isikuga, kellele on lubatud vangla kulul saadetava kirjavahetuse tarbeks

paberit anda. Lisaks on ka üksuse juht kinnitanud, et talle antakse paberit, kui ta soovib kirjutada.

Halduskohus leidis, et tal ei ole põhjust selles kahelda ning ka kaebaja ei ole sellele väitele

vastuväidet esitanud. Seega ei saa kirja teel kaebajale saadetud vihikute äravõtmine rikkuda tema

õigust kirjavahetusele ega ka muul viisil tema õigusi ülemäära piirata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A. Nikiforov esitas Tartu Halduskohtu 18. juuni 2015. a otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles palub tühistada halduskohtu otsuse. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt antakse üks

leht valget paberit ainult vangla arvel saadetavate kirjade jaoks. Kuid kinnipeetaval on ka isiklik

kirjavahetus. Lisaks võib ka vangla arvel saadetav kiri olla pikem kui üks leht A4. Maksikirjaga

saadetu vihikute äravõtmisega rikkus vangla kaebaja õigust isiklikule kirjavahetusele.

5. Vastustaja vastuses apellatsioonkaebusele leitakse, et Tartu Halduskohtu otsuse tühistamiseks

puudub alus. Halduskohus leidis õigesti, et vihik on kontoritarve. Seda seisukohta kinnitab ka

Euroopa Komisjoni 6. oktoobri 2014. a rakendusmäärus (EL) nr 1101/2014, millega muudeti

tariifi- ja statistikanomenklatuuri ning ühist tollitariifistikku käsitleva nõukogu määruse (EMÜ)

nr 2658/87 esimest lisa. Nimetatud määruses käsitletakse vihikuid koos muude kontoritarvetega

grupi 48 alamgrupis 4820. Vastustajale teadaolevalt ei ole kaebajal jäänud paberi puudumisel

küll ükski kiri, sh isiklik, kirjutamata ja saatmata. Isikliku kirjavahetuse pidamine toimub

vangistusseaduse (VangS) § 28 lg 2 kohaselt kinnipeetava enda kulul ning eeldab seetõttu nii või

teisiti kinnipeetava enda poolt mõningate materiaalsete vahendite olemasolu, näiteks ümbrikud ja

margid. Vihik ei ole selleks vältimatult vajalik.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Kaebaja esitas Viru Vanglale vaide, milles palus tühistada käskkiri, millega on keelatud

maksikirjaga vihikute saatmine. Vangla jättis vaide käiguta ja andis tähtaja puuduste

kõrvaldamiseks, st selgitamaks, mida kaebaja vaidlustab. 4. märtsil 2015 esitas kaebaja kirja

(tl 17–18), milles märkis, et soovib käskkirja tühistamist, millega keelati vihikud. Vangla tagastas

vaide, kuna leidis, et vaides esinenud puudused jäid vaatamata vaide täpsustamisele

kõrvaldamata. Halduskohus leidis, et vangla tagastas vaide valesti, kuna ei selgitanud kaebajale,

mida tal tuleb puuduste kõrvaldamiseks teha. Sealjuures märkis halduskohus, et

kohustamisnõude sai välja lugeda juba esialgsest vaidest (tl 15). Ringkonnakohus nõustub

halduskohtuga selles, et kaebaja tahe oli juba vaiet esitades suunatud sellele, et talle tagastataks

äravõetud vihikud. Selle eesmärgi saavutamiseks tulnuks esitada vaidemenetluse raames nii

taotlus vihikute tagastamiseks kui ka Viru Vangla kodukorra asjakohase punkti kehtetuks

tunnistamiseks, sest ilma regulatsiooni, mis keelab vihikute saatmist, kehtetuks tunnistamata ei

saa tagastada kaebajale vanglas keelatud asju. Sellest tulenevalt on ringkonnakohuski seisukohal,

et vaide tagastamine ei olnud õiguspärane ning kaebust ei saa jätta läbi vaatamata põhjendusel, et

kohustuslik kohtueelne menetlus on nõuetekohaselt läbimata. Seega oli kaebuse sisuline

läbivaatamine halduskohtu poolt õiguspärane ning sellele asjaolule ei ole vastustaja

apellatsioonkaebusele vastates enam vastuväiteid esitanud.

8. Kaebaja rõhutab apellatsioonkaebuses asjaolu, et vihikute äravõtmisega on rikutud eelkõige

tema õigust isiklikule kirjavahetusele. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu antud tõlgendusega

vihikutele kui vanglas keelatud esemetele ning ei hakka neid seisukohti kordama. See, et

kinnipeetava isiklik kirjavahetus toimub tema enda kulul, on reguleeritud seadusega. Asjakohane

säte on leitav VangS § 28 lg-st 2. Ka VSkE §-st 47 tuleneb, et kinnipeetava kirjad saadetakse

kinnipeetava kulul. Ringkonnakohus ei leia, et nimetatud regulatsioon võiks olla põhiseadusega

vastuolus ning piirata ebaproportsionaalselt isiku õigust isiklikule kirjavahetusele. Kuna kaebajal

ei olnud õigust saada talle kirjaga edastatud vihikuid, mida kaebaja oleks eelduslikult kasutanud

kirjade koostamiseks, tuleb kaebajal endal leida ja soetada vahendid, mida vangla aktsepteerib

kirjavahetuse pidamiseks, st osta näiteks vangla kaupluse vahendusel endale lubatud esemeid,

mis on tarvilikud kirjavahetuse pidamiseks. Siinkohal viitab ringkonnakohus sellelegi, et

vastustaja on kinnitanud, et talle teadaolevalt ei ole kaebajal jäänud ükski kiri saatmata põhjusel,

et tal ei ole olnud paberit, millele kirjutada. Ka kaebaja ei ole ei kaebuses ega

apellatsioonkaebuses väitnud, et tema isiklik kirjavahetus oleks takistatud vastavate vahendite

puudumise tõttu.

9. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 18. juuni 2015. a otsus muutmata. Kaebaja oli nii kaebuse kui apellatsioonkaebuse

esitamisel riigilõivu tasumise kohustusest vabastatud.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene