3-15-1623/25 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja Ruth

Plaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. september 2016, Tallinn

Haldusasja number

3-15-1623

Haldusasi

OÜ VVÜ Areng kaebus Maksu- ja Tolliameti

25.05.2015

maksuotsuse

nr

12.2-3/020802-47

tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ VVÜ Areng, volitatud esindaja v.adv

Tanel Molok

Vastustaja – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja

Sirle Orav

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 13. novembri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ VVÜ Areng apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ VVÜ Areng apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 13.

novembri 2015. a otsus haldusasjas nr 3-15-1623 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud apellatsiooniastmes nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 07.10.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-15-1623

2(12)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ VVÜ Areng kajastas 2013. a veebruari-, märtsi- ja aprillikuu käibedeklaratsioonidel

kokku 33 910,08 euro suurust sisendkäibemaksu üheteistkümne OÜ Isocom arve alusel.

Kõnealuste arvete esemeks oli suhkru müük.

2. Maksu- ja Tolliamet (MTA) kontrollis 16.01.2014 korralduse nr 12.2-3/20802-1 alusel

VVÜ Areng OÜ maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil veebruar

kuni aprill 2013. Kontrolli tulemuste kohta koostati 09.02.2015 kontrollakt nr 12.2-3/020802-

46, millele OÜ VVÜ Areng esitas eriarvamuse 30.04.2015.

3. MTA tegi 25.05.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/020802-47, millega suurendas OÜ VVÜ

Areng käibemaksukohustust 2013. a veebruari-, märtsi- ja aprillikuu eest kokku 33 910,08

euro võrra. Maksuotsuses leiti, et OÜ VVÜ Areng ei soetanud suhkrut OÜ-lt Isocom, vaid

tundmatult kolmandalt isikult ning oli seejuures teadlik, et OÜ Isocom ei olnud suhkru tegelik

müüja. Suhkru olemasolu kahtluse alla seadmata järeldas maksuhaldur, et OÜ VVÜ Areng on

sisendkäibemaksu hulgas alusetult arvestanud OÜ Isocom poolt väljastatud arvetel kajastatud

käibemaksu. Kuna tegeliku müüja isik on teadmata, ei saa väita, et kaup on soetatud teiselt

käibemaksukohustuslaselt. OÜ VVÜ Areng ei kontrollinud lepingu sõlmimisel Roman Si

õigust OÜ-d Isocom esindada. OÜ VVÜ Areng ja OÜ Isocom ei pidanud sõlmitud lepingust

kinni: kirjalikke tellimuskinnitusi enamikul juhtudest ei vormistatud ega fikseeritud

kokkuleppeid kauba kvaliteedi osas. OÜ Isocom ei nõudnud OÜ-lt VVÜ Areng lepingus

lubatud tagatisraha, kuigi viimase põhitegevusalaks ei olnud toiduainete müük ning tasumine

toimus pärast kauba kättesaamist. Kaebaja ei nõudnud OÜ-lt Isocom ebakvaliteetseks

osutunud kauba ümber vahetamist, nagu lepingus kokku lepitud. RS ja OÜ VVÜ Areng

esindaja Valter Koltšin pidid teineteist juba varem tundma, sest üksteist mittetundvad isikud ei

vormista sellisel viisil lepinguid ega teosta tehinguid. OÜ VVÜ Areng ei omanud ladu ega

korraldanud suhkru transporti, tema käest käisid läbi üksnes arved ja CMR-d, mis tähendab, et

ta usaldas müüjat nii palju, et ei kontrollinud kauba kvaliteetigi. OÜ VVÜ Areng ja OÜ

Isocom vahel tehtud tehingute kohta koostatud dokumendid on vastuolulised ja puudulikult

täidetud, nii on samade tehingute kohta koostatud erineva sisuga CMR-e ning tehingutega

seoses on ilmnenud võltsitud kvaliteedisertifikaadid. OÜ-l Isocom, samuti isikutel, kellelt

viimane väidetavalt OÜ-le VVÜ Areng edasi müüdud suhkru soetas, puudusid reaalse

majandustegevuse tunnused. RS, olles varem kinnitanud tehingute toimumist, selgitas

maksuhaldurile hiljem, et pole suhkrut ostnud ega müünud.

4. OÜ VVÜ Areng esitas 25.06.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 25.05.2015

maksuotsuse nr 12.2-3/020802-47 tühistamiseks. Kaebaja oli piisavalt hoolas OÜ-ga Isocom

tehinguid tehes ning talle ei ilmnenud asjaolusid, mis oleksid seadnud kahtluse alla selle, et

OÜ Isocom on suhkru tegelik müüja. Kaebajat esindas tehingutes VK, kes varem tegeles

pikka aega AS-s OG Elektra mh suhkru ostmisega, mistõttu olid erinevatel suhkru pakkujatel

tema kontaktid ning need võtsid temaga ühendust ja pakkusid suhkrut müüa. VK kontrollis

tehingupartnerite tausta ning kuna kauba eest maksti alles pärast selle nõuetekohast

toimetamist kaebaja kliendile, ei kandnud kaebaja mingit riski. Seetõttu on asjakohatud

maksuhalduri etteheiteid selle kohta, et kaebaja ei tundnud huvi kauba kvaliteedi vastu.

3-15-1623

3(12)

Kaebaja tegutses äris tavapärase hoolsusega, arvestades, et samasuguseid tehinguid oli VK

varem samal moel teinud, töötades AS-s OG Elektra. Kaebaja ei rikkunud tehinguid tehes

mitte ühtegi kohustuslikku nõuet, mis kehtib suhkru ostu-müügi vormistamisel. Seda

kinnitavad ka teised suhkru müügiga tegelenud ettevõtted (AS OG Elektra ja OÜ Nexen

Trade). Asjakohatu on etteheide, et kaebaja ei kontrollinud ostja registreerimist Veterinaar- ja

Toiduametis. Suhkru käitlemine ei kuulu teavituskohustusega tegevuste hulka ning lisaks ei

ole sel moel registreeritud ka Eestis väga suured ja tuntud suhkrukäitlejad (AS Antomin, OÜ

Antomin Trading ning OÜ Montemar). Asjakohatud on MTA viited sellele, et

suhkrukäitlejad AS Haljas ja OÜ Kanpol on registreeritud, kuna nende tegevuse ampluaa on

palju laiem kui ainult suhkru käitlemine.

Kaebaja ei pidanud RS esindusvolitusi täiendavalt kontrollima ja viitab selles osas Riigikohtu

otsustele nr 3-3-1-49-03 ja 3-3-1-27-14. RS on maksuhaldurile selgitanud, et tegutses OÜ

Isocom nimel juba enne juhatuse liikmeks saamist ning ka OÜ Orosilver esindaja AA ning

OÜ Kaubaekspress seletused kinnitavad, et RS tegeles OÜ-s Isocom suhkrutehingutega.

Nende valguses on ebausutavad RS enda hilisemad selgitused, et OÜ Isocom ei ole suhkrut

müünud.

Kirjalike hinnapakkumiste ja tellimuste vormistamine, kauba saatelehtede koostamine või

kauba eelnev kontrollimine ei olnud vajalik, kuna kauba kvaliteedi kontrollis üle lõppklient

ning kaebaja ei tasunud OÜ-le Isocom enne, kui tema klient oli kauba vastavust kinnitanud.

Mis puudutab ebakvaliteetse kauba ümber vahetamist, siis konkreetsel juhtumil jõudsid

pooled kokkuleppele, et OÜ Isocom maksis tellimuse täitmata jätmise eest leppetrahvi (mille

kohta tehti 400 euro ulatuses kreeditarve) ega pidanud seetõttu kaupa ümber vahetama.

Kuna riigisiseste vedude puhul ei ole CMR koostamine üldse vajalik, ei pööranud kaebaja

sellistele dokumentidele mingit tähelepanu, samuti ei pidanud ta kontrollima, milliste

sõidukitega kaupa tegelikult veeti. Kvaliteedisertifikaadi osas selgitab kaebaja, et OÜ Isocom

saatis sertifikaadi näidisena sama tootja poolt toodetud suhkru kvaliteedi osas, kusjuures see

sertifikaat ei olnud väljastatud konkreetselt sellele koormale, vaid pidi üksnes näitama, kes on

kauba tootnud ja millistele näitajatele vastab tarnitud suhkur.

Ükski asjaolu ei viita sellele, et kaebaja oleks pidanud kahtlema selles, et tehingu teiseks

pooleks on käibemaksukohustuslasest äriühing OÜ Isocom. Samuti ei esine mitte ühtegi viidet

sellele, et kaebaja oleks teadlikult osalenud maksupettuses. Arvestades, et OÜ VVÜ Areng

näol oli tegemist VK isale kuuluva pikka aega tegutsenud äriühinguga, ei ole mõistlik väita, et

VK valis maksupettuse toimepanemiseks just selle äriühingu, riskides sellega perekondlike

suhete rikkumisega.

Kaebaja jaoks oli tegemist kasumlike tehingutega. Kaebaja suutis 62-päevase perioodi jooksul

teenida ilma selleks märkimisväärselt vaeva nägemata, omalt poolt riskimata või kulutusi

tegemata 4532,40 eurot.

5. MTA palus jätta kaebus rahuldamata. Vastustaja ei nõustunud kaebaja väitega heauskse

käitumise kohta. VK oli endise AS OG Elektra töötajana kindlasti kursis suhkru eriliste

kvaliteedinõuetega, mistõttu pidanuks ta tundma huvi ka soetatud ja müüdud suhkru kvaliteeti

kinnitavate dokumentide vastu. Usutav ei ole VK seletus, et ta kontrollis OÜ Isocom tausta

Krediidiinfost ja Inforegistrist, sest sel juhul oleks ta ka märganud, et OÜ Isocom juhatuse

liige ei ole tehingute tegemise ajal RS, vaid JB. Mis puudutab kaebaja väidet, et kuivõrd ta

müüs kauba kohe edasi, polnud tal vaja selle kvaliteeti kontrollida, siis OÜ Nexen Trade

selgituse kohaselt kontrollib viimane sarnastes olukordades siiski kauba kvaliteeti.

3-15-1623

4(12)

Toidukaupade hulgimüügiettevõtted, sh ladustamise ja üksnes vahendamisega tegelevad

ettevõtted, on kõik käsitatavad toidukäitlejatena ning peavad teatama järelevalveasutusele

ettevõttest, kus toitu käideldakse. Suhkru müügiga tegeleva ettevõtte teavitamiskohustus

tulenes kontrolliperioodil kehtinud toiduseaduse § 7 lg-st 1. Asjaolu, et kaebaja ei kontrollinud

seda, kas OÜ Isocom on Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel asuvas andmekogus

registreeritud või mitte, on käsitatav kaebaja hoolsuskohustuse rikkumisena.

Kaebaja ja OÜ Isocom vahel sõlmitud lepingu p-dest 2.4 ja 2.7 tulenes vajadus vormistada

kirjalikud tellimuskinnitused, kuna vastasel juhul oleks võimatu tuvastada tellimuse kinnituses

fikseeritud hinda, kui tellimus tühistatakse osaliselt või täielikult. Tavapäraselt kontrollivad

kauba kvaliteeti kõik suhkruostjad. Usutav ei ole kaebaja väide OÜ-lt Isocom leppetrahvi

nõudmise kohta, kuna sellekohase väite esitas kaebaja esmakordselt alles kohtumenetluses.

Lepingu kohaselt kohustusid pooled koostama saatelehed, ent neid ei koostatud, küll aga

liikusid arvetega koos CMR-d, mida siseriiklikul kaubaveol üldse pole vaja koostada. Kui

kaebaja väitel ei oma CMR-d mingit tähendust, siis tekib küsimus, miks kaebaja nad üldse

vastu

võttis

ja nendel

osaliselt viidatud andmeid aktsepteeris.

Samamoodi

on

kvaliteedisertifikaatidega. Tekib küsimus, kuidas sai kaebaja olla veendunud, et temale

müüdud suhkur vastab samadele kvaliteedinõuetele. Kaebaja pidi teadma, et ta ei soeta

suhkrut OÜ-lt Isocom.

Tehingute kasumlikkus oli väga madal. Seda kinnitavad menetluse käigus OÜ Nexen Trade

esitatud dokumendid, kelle jaoks samas tehinguahelas oli kasumlikkus märksa suurem.

6. Tallinna Halduskohus jättis 13.11.2015 otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

Kuigi üksikute maksuotsuses esitatud põhjenduste osas ei saa maksuhalduriga täielikult

nõustuda, on tuvastatud asjaolude kogumi pinnalt tehtud siiski õige lõppjäreldus, et OÜ VVÜ

Areng teadis või vähemalt pidi teadma, et talle vaidlusaluse suhkru tegelikuks müüjaks ei

olnud OÜ Isocom. Seega ei olnud kaebajal õigust OÜ Isocom arvete alusel sisendkäibemaksu

arvestada.

Kaebaja leiab ekslikult, nagu taanduks praegune vaidlus eeskätt küsimusele, kas kaebaja on

osalenud maksupettuses. Vaidlusaluses maksuotsuses ega kontrollaktis ei ole maksuhaldur

tegelikult väitnud ega avaldanud kahtlust, et kaebaja on osalenud maksupettuses. Kontrollakti

p 1.2.2.10 alap-s d on küll märgitud, et OÜ-d VVÜ Areng kasutati teadlikult vahelülina

maksupettuses suhkrutehingutes, et ei oleks võimalik tuvastada suhkru tegelikku päritolu ega

tehingutega seotud tegelikke asjaolusid, ent seejuures ei selgu, mida peetakse silmas sõna

"kasutati" all. Seda seisukohta võib mõista ka nii, et tehingute ahelas maksupettuse toime

pannud isikud kasutasid ära kaebaja kergemeelsust, jättes talle mulje, nagu osaleks ta

tegelikult tehingute ahelas. Seega taandub vaidlus pigem sellele, kas kaebaja oli piisavalt

hoolas müüja isikusamasuse tuvastamisel ning kas hoolsama käitumise korral oleks talle

pidanud ilmnema, et OÜ Isocom ei ole suhkru tegelik müüja. Maksuotsuses viidatud

kontrollaktis märgitakse küll sõnaselgelt, et kaebaja teadis, et OÜ Isocom ei ole tegelik kauba

müüja, ent selle seisukoha kohta esitatud põhjenduste (kontrollakti p. 1.2.2.10) valguses tuleb

tegelikult kontrollida seda, kas kaebaja pidi seda teadma. Järelduse, et maksukohustuslane pidi

teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, saab teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave

asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist pole tegeliku müüjaga, või kui

maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel

(vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-18-10).

Kohus nõustus maksuhalduri seisukohaga, et kaebaja ei olnud tehingupartneri isikusamasuse

tuvastamisel piisavalt hoolas. Kui tehingupartneriks on juriidiline isik, tuleb partneri

3-15-1623

5(12)

isikusamasuse tuvastamiseks tuvastada ka see, et juriidilise isiku nimel tegutseval inimesel on

esindusõigus. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja ning OÜ Isocom vahelise lepingu

(tl 30) sõlmimise ajal ei olnud sellele lepingule OÜ Isocom poolt alla kirjutanud RS OÜ

Isocom seaduslik esindaja. Ka lepingusse on märgitud, et ta tegutses volikirja alusel. Vaidlust

pole ka selles, et kaebaja ei kontrollinud RS esindusõigust, s.t volituse olemasolu. Seega jättis

kaebaja lepingu sõlmimisel tehingupartneri isikusamasuse tuvastamata. Nõustuda ei saa

kaebaja väitega, et juriidilisest isikust tehingupartneri nimel tegutseva isiku esindusõiguse

tuvastamine polegi oluline. Kaebaja viide Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-27-14 ei ole

asjakohane. Nimetatud kohtuasjas polnud vaidlust selles, et tehingupartneri nimel tegutsenud

isik oli tehingupartneri seaduslik esindaja. Seda, kas RS-l oli lepingu sõlmimise ajal OÜ

Isocom esindamiseks mingisugune volitus või mitte, ei ole senini teada. Ainuüksi see, et OÜ

Isocom oli registreeritud käibemaksukohustuslasena ning RS väitis end olevat selle esindaja,

samuti see, et ta hiljem kanti selle äriühingu juhatuse liikmena äriregistrisse, ei saanud

kaebajas lepingu sõlmimise ajal tekitada mistahes põhjendatud veendumust, et tegemist on

OÜ Isocom esindajaga ehk teisisõnu, et kaebajaga lepingu sõlminud isikuks oli OÜ Isocom.

Ostjalt ei saa nõuda müüja nimel tegutseva isiku esindusõiguse kontrollimist juhtudel, kui

sellist esindusõigust saab mõistlikult eeldada. Antud juhul aga ei esinenud ühtki sellist asjaolu,

mis oleks õigustanud sellist eeldust. Praeguse asja puhul ei saa väita, et kui kaebaja oleks

lepingu sõlmimisel RS volitusi nõuetekohaselt kontrollinud, oleks ta igal juhul tuvastanud

esindusõiguse olemasolu ja tehingud oleksid ikka samamoodi tehtud. Mõistlikult käituva

ettevõtjana oleks kaebaja sel juhul suure tõenäosusega jätnud need tehingud sellisel kujul

tegemata.

Järeldust, et kaebaja pidi teadma, et kauba müüjaks ei ole OÜ Isocom, õigustavad ka ebakõlad

tehingu kohta vormistatud dokumentide ja tegelike asjaolude vahel. Iseenesest ei saa ette heita

üldsõnalise lepingu sõlmimist ega seda, et kauba tellimusi ega kauba üleandmist kirjalikult ei

fikseeritud. Samas viitab kirjaliku lepingu sõlmimine poolte vajadusele omavahelised suhted

kindlaks määrata. Kui aga sellise kirjaliku lepingu sõlmimise järgselt toimub kogu edasine

asjaajamine sisuliselt vaid suuliste kokkulepete alusel, kusjuures lepingu esemeks olev kaup ei

satu hetkekski kaebaja kontrolli alla, on õigustatud järeldus, et tegelikult polnud lepingu sisu

poolte jaoks oluline ning isikutevahelised tegelikud suhted, mille esemeks oli OÜ Isocom

arvetel kajastatud suhkru ost-müük, olid reguleeritud mingil muul viisil. Seda, kuidas need

olid tegelikult reguleeritud või millel põhines kaebaja usaldus selle vastu, et tema klientidele

tarnitakse kvaliteetne suhkur õigel ajal, ei ole olnud võimalik kindlaks teha. Küll aga õigustab

see järeldust, et 31.01.2013 sõlmitud kirjalik leping ei olnud ette nähtud poolte vahelisi

suhteid reguleerima. See omakorda õigustab järeldust, et kaebaja jaoks ei olnud oluline ka see,

kellega oli see leping sõlmitud ehk kes oli tehingupartneriks.

Eelnevat seisukohta kinnitab veelgi enam see, et väidetav tehingupartner esitas kaebajale koos

arvetega CMR-d, mille sisu ei kajastanud mitmel juhul tegelikult toimunud asjaolusid õigesti,

ent kaebaja ei pööranud neile dokumentidele mistahes tähelepanu. Samuti ei ole vaidlust

selles, et kaebajale suhkrut müünud isik ei esitanud suhkru päritolu ega kvaliteedi kohta ühtki

tõsiseltvõetavat tõendit. OÜ Isocom nimel saadetud e-kirjale lisatud kvaliteedisertifikaadid ei

puudutanud OÜ Isocom arvete alusel müüdud suhkrut. Kaebaja seletus, et kõnealune

sertifikaat oli esitatud vaid näitena kauba kvaliteedi kohta, ei ole usutav. Mingit selget

kokkulepet kauba kvaliteedi osas poolte vahel fikseeritud ei olnud, samuti jääb

mõistetamatuks, mis asjaoludel võis kaebaja usaldada, et suhkur vastab tegelikult sellistele

parameetritele. Kaebaja ei saa end õigustada pelgalt sellega, et tehingud olid korraldatud nii,

et kaebaja ei kandnud mingit erilist riski. Vastustaja on õigesti leidnud, et kaebaja ja talle

suhkrut müünud isiku vaheline usaldus kõnealuste tehingute tegemisel oli kaebaja ning OÜ

Isocom ja RS vaheliste suhete kohta teadaolevaid asjaolusid arvestades põhjendamatult suur.

3-15-1623

6(12)

Põhimõtteliselt tuleb nõustuda, et olukorras, kus kaebaja sai oma hankijale kauba eest tasuda

alles pärast seda, kui tema enda klient oli kauba vastu võtnud ja selle nõuetekohasust

kinnitanud, ei kandnud kaebaja tehingujadas olulist riski. Samas ei ole siiski eluliselt usutav,

et kaebaja, kelle enda selgitusel põhinesid suhkru edasimüügiga seotud kontaktid eeskätt

klientide isiklikul usaldusel VK vastu, nõustus oma nimel võõrandama suhkrut oma

klientidele selliselt, et tal endal polnud tegelikult mingisugust teavet selle suhkru päritolu ega

kvaliteedi kohta. Pigem on tehingute sellise korralduse juures usutav, et kaebaja teadis

tegelikult väga hästi, kust kaup pärines ning tal pidi olema mingi isiklik usaldus nende vastu,

kes korraldasid kauba tarnimise tema klientidele. Ühtki loogilist põhjust, miks kaebaja oleks

pidanud sel määral usaldama OÜ-d Isocom või RS, ei ole.

Selle kohta, et RS oleks reaalselt kõnealuse suhkru tarneahelas kuidagi osalenud, pole ühtki

tõendit. Nõustuda ei saa kaebaja väitega, et RS seotust selle suhkruga kinnitavad AA ja OÜ

Kaubaekspress antud seletused. OÜ Kaubaekspress kinnitas küll seda, et osutas OÜ-le Isocom

laoteenust, kuid ei nähtu, et sellega oleks mistahes moel olnud seotud RS. Vastupidi, OÜ

Kaubaekspress väitel ajas OÜ Isocom nimel asju e-posti teel AP. 26.08.2014 maksuhaldurile

seletusi andes väitis RS, et OÜ Isocom nimel tegi kõike tema ise. Samas oli RS varem

väitnud, et OÜ Isocom suhkrutehinguid tegelikult ei toimunud. Eeltoodud asjaoludel on pigem

usutav, et OÜ Isocom nimel toimetasid tegelikult mingisugused kolmandad tundmatud isikud

ning reaalselt polnud RS-l suhkrutehingutega mingit pistmist. OÜ Orosilver juhatuse liige AA

tõepoolest kinnitas tehingute tegemist RS-ga, ent samas selgub tema seletustest, et reaalselt

tegi OÜ Orosilver nimel suhkrutehinguid AS. Seega piirdus AA teadmine RS-st pigem

sellega, et ta on viimase nime näinud mingisugustel dokumentidel, küll aga ei saa AA

seletustest teha järeldust, et RS tegeles reaalselt suhkrutehingutega (pidas sisulisi

läbirääkimisi, korraldas kauba transporti ja vastuvõtmist jne).

Nõustuda ei saa ka kaebaja väitega, et ta tegutses tehinguid tehes samamoodi nagu teised

sellel tegevusalal tegutsejad (AS OG Elektra ja OÜ Nexen Trade). Kummagi nimetatud isiku

esindajad (tl 27 ja 28) on selgitanud suhkru soetamisega seotud asjaolusid, ent mõlemad

juhtumid erinesid praeguses asjas vaidluse all olevast selle poolest, et viidatud isikud soetasid

kauba selliselt, et see jõudis reaalselt nendeni. AS OG Elektra selgitas seejuures, et VK isik oli

neile teada. Samuti ei saanud neile OÜ VVÜ Areng kohta äriregistrist teavet hankides olla

teadmata, et selle ühingu juhatuse liige on eelnimetatud VK isa. Võib vaielda, kas eeltoodud

asjaolude pinnalt võis AS OG Elektra põhjendatult eeldada, et VK juunioril oli õigus OÜ-d

VVÜ Areng esindada, ent vähemalt suutsid nad välja tuua mingi loogilise põhjuse, miks nad

sellisest eeldusest lähtusid (isegi kui nad volikirja olemasolu ei kontrollinud). Seevastu pole

ühtki asjaolu, mille pinnalt saanuks sellesarnane põhjendatud usaldus tekkida VK ja RS vahel.

Hoolsuskohustuse rikkumisena ei ole põhjust käsitada eraldivõetuna seda, et OÜ Isocom ei

olnud toidukäitlejana registreeritud Veterinaar- ja Toiduameti veebilehel. Ei ole keeldu

soetada suhkrut sel moel registreerimata isikult. Vastava tegevusteate esitamine on ettevõtja

jaoks küll avalik-õigusliku iseloomuga kohustus, ent selline registrikanne ei ole võrreldav

näiteks tegevusloaga, mille puudumine peaks võimalikku tehingupartnerit kohe alarmeerima.

Samuti ei saa põhjendatuks pidada maksuhalduri etteheidet, et tehingud olid majanduslikult

põhjendamatult väikese kasumlikkusega. Vaidlust pole selles, et ükski tehing ei olnud

kahjumlik. Maksuhaldur ei ole esitanud ka mingit tõsiseltvõetavat analüüsi, mille põhjal saaks

väita, et tavapärasega võrreldes oli kasumlikkus eriti madal, arvestades kaebaja poolt

vajalikke pingutusi ja kulusid, mis tehingute sellise tegemisega kaasnesid.

Eluliselt kõige usutavam on, et kaebaja, olles teadlik suhkru tegelikust päritolust ja sellega

seotud isikutest, samuti oma klientide soovist sellist suhkrut osta, ent mitte seda osta tundmatu

3-15-1623

7(12)

taustaga OÜ-lt Isocom, nõustus olema vahendajaks väikese, ent hõlpsalt saadava kasumiosa

eest. Sisuliselt müüs kaebaja seega usaldust iseenda vastu. See pole aga usutav olukorras, kus

tal endal polnud piisavat põhjust usaldada neid isikuid, kellelt suhkur tegelikult hangiti. Kuna

kaebajal ei olnud OÜ-d Isocom ja RS mingit loogilist põhjust usaldada, pidi see usaldus olema

suhkru tegeliku müüja (või suhkru päritolu) vastu, mis pidi kaebajale teada olema. Kui

kaebajal oleksid olnud näiteks varasemast pikaajalised ja usaldust õigustavad suhted RS või

OÜ-ga Isocom, ei oleks loogiline sellise lepingu sõlmimine, nagu pooled sõlmisid, kuna selle

järele poleks sel juhul olnud mingit vajadust. Samuti poleks sel juhul loogiline, et OÜ Isocom

esitab kaebajale CMR-d, mis on kas täidetud puudulikult (nii et kauba liikumise kõik olulised

asjaolud seal ei kajastu) või valesti. Kui kaebaja ja OÜ Isocom oleksid olnud teineteisest

sõltumatud ning varasema erilist usaldust õigustava koostööta ettevõtjad, oleks olnud

loogiline leppida igal konkreetsel juhul mingiski taasesitamist võimaldavas vormis kokku

tehingu üksikasjad (nt kauba kvaliteet, seda tõendavate dokumentide olemasolu, kauba

kaebaja kliendile tarnimise aeg jne). Asjaolu, et OÜ-l VVÜ Areng oli kõnealuste

suhkrutehingute kõrval olemas muu majandustegevus ning tegemist oli n.-ö. perefirmaga, ei

ole piisav väitmaks, et kaebaja tegutses heauskselt. Jättes lepingu sõlmimisel kontrollimata

tehingupartneri nimel lepingu allkirjastanud isiku esindusõiguse, suhtudes hooletult vajadusse

fikseerida lepingu täitmisega seotud asjaolud (tellimuste esitamine, nõuded kauba kvaliteedile,

tarneajad jms) ning usaldades isikut, kelle usaldamiseks mingit põhjust polnud, ei saa kaebaja

väita, et tegutses heauskselt ja nõutava hoolsusega.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

7. OÜ VVÜ Areng palub 14.12.2015 apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

13.11.2015 otsus ja mõista vastustajalt välja kaebaja kantud menetluskulud.

Kaebaja järgis kõnealuste tehingute puhul kõiki tavapärase ja nõutava hoolsuse nõudeid.

Kaebaja ei rikkunud tehinguid tehes ühtegi kohustuslikku nõuet, mis kehtib suhkru ostu-

müügi vormistamisel. Kaebaja ei nõustu kohtu ja maksuhalduriga, justkui oleks äris

tavapärane hoolsus iga üksiku tehingu puhul kõikide tehinguga seotud isikute esindusõiguse

kontrollimine. VK-l puudus igasugune põhjus arvata, et RS ei esinda OÜ-d Isocom.

Riigikohus on lahendi nr 3-3-1-49-03 p-s 18 ja lahendis nr 3-3-1-29-03 märkinud, et ebaõige

on teha järeldust, et ostja peaks kontrollima ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja

käitus maksuõigussuhetes õiguspäraselt. Riigikohus on ka teistes analoogsetes asjades

leidnud, et ebamõistlikult koormav oleks nõuda, et ostja peaks juhtumil, kui vorminõuetele

vastaval arvel müüjana märgitud isik on kantud käibemaksukohustuslaste registrisse,

kontrollima ka müüja esindaja volitusi ja seda, kas müüja käitub maksuõigussuhetes

õiguspäraselt. VK tegi kõik tavapärase isiku tuvastamiseks – ta veendus, et OÜ Isocom oli

käibemaksukohustuslasena registreeritud ja äriregistrisse kantud. RS kinnitas VK-le, et tal on

ühingu esindamise õigus. Kui VK oleks küsinud RS-lt volitust, siis ta oleks selle kahtlemata

saanud. Asjas kogutud tõenditest nähtub, et RS on OÜ Isocom esindajana saanud AS-st Eurex

Capital sularaha välja võtta ka enne juhatuse liikmeks saamist. Selleks pidi tal olema volikiri.

Arvestades, et OÜ Isocom juhatuse liikmeks oli esimeste tehingute ajal RS elukaaslane, ei ole

kahtlust, et vastav volikiri oleks väljastatud. Kui volitust oleks küsitud, siis oleks tehingud

täpselt samamoodi tehtud. Seega on põhjendamatu halduskohtu seisukoht, et kaebaja pole

volituse olemasolu kontrollinud.

Kaebaja ei vastuta tehingupartneri tegevuse eest. Kaebaja käitus heauskselt ja seetõttu puudub

alus sisendkäibemaksu mahaarvamise keelamiseks. MTA ei ole põhjendanud, miks

eelistatakse RS hilisemaid, tõenäoliselt MTA surve tõttu muudetud seletusi tema esialgsetele

seletustele, mis kirjeldavad tehinguid loogilisemalt ja on vastavuses teiste tõenditega.

3-15-1623

8(12)

Tänaseks on jõustunud kohtulahendiga teatavaks saanud, et RS tegi tehinguid OÜ Isocom

nimel ja on sarnast skeemi (sh ka ütluste muutmist) kasutanud ka teiste tehingupartnerite

puhul (Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2015 otsus nr 3-14-51252). Maksud on tasumata

jätnud OÜ Isocom, mitte kaebaja.

Maksuhaldur ei ole tuvastanud ühtegi asjaolu, mis annaks alust eeldada, et tehingu pooled

tundsid üksteist varasemalt või oleks üldse kunagi kokku puutunud. Ka halduskohus ei ole

tuvastanud, et kaebaja tegutses koos RS-ga või tundmatute kolmandate isikutega. Äris ei ole

tavapärane ja tihti ka võimalik kõiki asjaolusid kirjalikult kokku leppida. Leping on poolte

vahel eelkõige pooltevahelise õigussuhte kindlustamiseks, mitte aga tehingu maksustamise

aluste tuvastamiseks. Kaup ei liikunud füüsiliselt läbi kaebaja, vaid anti OÜ Isocom poolt otse

üle kauba järgmisele ostjale. Sellises olukorras ei peetud vajalikuks ka saatelehtede ja muude

dokumentide vormistamist. CMR koostamiseks puudub siseriikliku kaubaveo puhul kohustus.

Asjaolu, et kaebaja säilitas viidatud dokumendid, ei tähenda seda, et ta pidas neid tehingute

tegemisel oluliseks. Kvaliteedisertifikaat esitati kaebajale üksnes selleks, et informatiivselt

näidata, kes on kauba tootnud ja millistele näitajatele vastab tarnitud suhkur. Kaebajal ei

olnud suhkrutehingutega tegelemise alustamisel võimalust ega põhjust keelduda hea

ärivõimaluse kasutamisest, kui tehingupartneri taustakontroll ei näidanud viimase kohta

midagi negatiivset. Kaebaja on korduvalt selgitanud, et ei otsinud kauba müüjat, vaid müüjad

võtsid temaga ise ühendust.

Kaebaja ei nõustu kohtu seisukohaga, justkui oleks kaebaja ja talle suhkrut müünud isiku

vaheline usaldus põhjendamatult suur. Tulenevalt pikaajalisest kogemusest teadis VK,

millistele kvaliteedinõuetele vastav suhkur Eesti turul liigub. Ainus kaebaja kantud risk oli

võimalus, et ta ei suuda kliendi tellimust täita ja sellest tulenev maine kahjustumise risk.

Sellise riski võtmine on alustava ettevõtja puhul tavapärane. Kaebajal puudus igasugune

võimalus vahepeal suhkru ladustamiseks, hoiustamiseks vms. Seega oligi tema ainus

ärivõimalus teha tehinguid selliselt, et kauba müüja toimetas kauba otse lõppostjani, kes

kontrollis ka saadetise vastavust. Kaebaja ei teadnud, kust OÜ Isocom kauba ostis ning mingit

põhjendamatult suurt usaldust poolte vahel ei valitsenud.

8. MTA

palub

18.01.2016

kirjalikus

vastuses

(täiendatud

23.08.2016)

jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebaja ei olnud tehingupartneri tuvastamisel piisavalt hoolas. OG Elektra AS juhtum erines

praeguses asjas vaidluse all olevast juhtumist. OG Elektra AS soetas kauba selliselt, et see

jõudis reaalselt temani. Samuti kontrollis OG Elektra AS erinevalt kaebajast müüja tausta ning

kauba kvaliteeti. Seega ei saa nõustuda väitega, et VK tegutses OÜ-ga Isocom tehinguid tehes

samamoodi nagu teised sellel tegevusalal tegutsejad. Paljasõnaline on kaebaja väide, et

mitmed kontrolli käigus kolmandatelt isikutelt võetud seletused tõendavad, et suhkrutehingute

loogika oli tavapärane.

Riigikohtu lahendid nr 3-3-1-49-03 ja 3-3-1-29-03 ei tõenda seda, et kaebaja käitus heas usus.

Kui kaebaja oleks OÜ Isocom tausta Inforegistrist kontrollinud, siis ta oleks märganud, et OÜ

Isocom juhatuse liige ei ole tehingute tegemise ajal RS, vaid JB. Sellest tulenevalt oleks

pidanud kaebajal tekkima küsimus müüja õiguste osas. Riigikohus on kaebaja viidatud

lahendites toodud seisukohti hilisemates lahendites täpsustanud (vt Riigikohtu lahend nr 3-3-

1-38-12). Arvel märgitud äriühingu volituse kontrollimata jätmine koos teiste tõenditega

kogumis võib olla piisav selleks, et kaebaja pidi järeldama, et müüja ei ole tegelik müüja.

Vaidlust ei ole selles, et RS ei omanud tehingute tegemise ajal seadusjärgset esindusõigust.

Seega pidi tal tehingute tegemiseks olema volitus. Ebausutav on kaebaja väide, et talle piisas

sellest, et RS kinnitas esindusõigust, kuivõrd kaebaja ise väidab, et ta ei tundnud RS varem.

3-15-1623

9(12)

Asjaolust, et RS on saanud OÜ Isocom esindajana AS-st Eurex Capital sularaha välja võtta, ei

näita seda, et temalt oleks vajadusel volikiri ka saadud. Tehingute tegemise ajal ei saanud

kaebaja teada, et RS on üldse OÜ Isocom nimel sularaha välja võtnud. Samuti ei pruugi

selline volitus tähendada, et RS võis teha OÜ Isocom nimel mistahes tehinguid. Kuivõrd

kaebaja on väitnud, et tehingupooled üksteist ei tundnud, siis ei saanud ta ka teada, et OÜ

Isocom juhatuse liige oli tehingute tegemise ajal RS elukaaslane. Samuti on RS selgitanud, et

JB ei ole talle andnud volitust äriühingu esindamiseks. Kuivõrd kaebaja volikirja ei küsinud,

siis ei saa sellest järeldada, et RS omas volitusi OÜ Isocom esindamiseks. Arusaamatu ja

paljasõnaline on kaebaja väide, et asjas on kogutud piisavalt tõendeid, mis lükkavad ümber

halduskohtu seisukoha, justkui poleks seni teada, kas RS-l oli OÜ Isocom esindamiseks

volitus.

Halduskohtu analüüs kaebaja pahausksusest on asjakohane. Kohus on toonud välja asjaolud,

mis viitavad sellele, et kaebaja pidi teadma, et tehinguid ei ole tegelikkuses toimunud. Seega

ei pea MTA tõendama seda, et kaebaja tegi koostööd maksupetturitega. Asjaolu, et

tehingupoolte varasema kokkupuute kohta puuduvad tõendid ning MTA pole tõendanud

kooskõlastatud maksude maksmisest kõrvalehiilimise eesmärki, ei oma asjas tähtsust.

Leping poolte vahel on küll mõeldud pooltevahelise õigussuhte kindlustamiseks, kuid omab

tähendust ka maksustamise seisukohalt. Lepingus täpsustatakse poolte õigusi ja kohustusi

ning hiljem esitatavate arvete sisu. Asjakohatu on kaebaja väide, et äris pole tavapärane ja tihti

võimalik kõiki asju kokku leppida. Samuti on põhjendamatu väide, et tehingute

dokumenteerimine, kinnituskirjade, saatelehtede jms vormistamine pole selliste tehingute

puhul tavapärane. Näiteks Nexen Trade OÜ vormistas saatelehed. Lisaks tulenes lepingu p-st

4.4, et pooltel on kohustus koostada iga tehingu kohta saateleht.

Kui kaebaja oleks tegelikult kontrollinud OÜ Isocom tausta, tekkinuks tal vähemalt kahtlus

äriühingut väidetavalt esindanud isiku esindusõiguse suhtes, samuti pidanuks tekkima

küsimus, miks pakub suhkrut müüa isik, kelle tegevusalaks on hoopis reklaamiagentuuri

teenused. Lisaks on OÜ-l Isocom esitamata majandusaasta aruanded 2011. a-st. Seega on väär

kaebaja väide, et midagi negatiivset OÜ Isocom taustakontroll ei näidanud ja kaebaja tegi kõik

olulise.

Kaebaja on ise kinnitanud, et saadetistega oli mitmel korral probleeme. Seega on arusaamatu,

miks ta jätkas tehinguid. Pigem viitab kaebaja käitumine sellele, et tehinguid tegelikult ei

toimunud ning vormistati üksnes arved. Kaebaja väite, et VK pikaajalise kogemuse tõttu

polnud kvaliteet oluline, lükkab ümber asjaolu, et Nexen Trade OÜ ja OG Elektra AS

kontrollivad kauba kvaliteeti. Arusaamatu on, miks kaebaja võttis enda kanda neist suurema

riski.

Vastustaja ei ole RS survestanud ütlusi muutma. Seda, miks eelistatakse tema hilisemaid

ütlusi, on põhjendatud maksuotsuses. Haldusasjas nr 3-14-51252 olid vaidluse all sõiduki,

mitte suhkru ostu-müügitehingud. Paljasõnalised on kaebaja ütlused, justkui oleks RS teinud

tehinguid sarnast skeemi (ütluste muutmist) kasutades ka teiste tehingupartneritega.

9. VVÜ Areng OÜ esitas oma seisukoha MTA vastusele.

OG Elektra AS ja OÜ Nexen Trade olid tehinguid tehes hoopis teistes rollides kui kaebaja

ning neil oligi lõppkliendi ja kauba füüsilise käitlejana põhjus ise kauba kvaliteeti kontrollida.

VK omab suhkru valdkonnas pikaajalist kogemust, kuid konkreetse äriühinguga oli ta alustaja

rollis. Haldusasjas nr 3-14-51252 tuvastatu on oluline, kuna see kirjeldab OÜ Isocom ja tema

esindaja tegevust. Nimetatud asjas on RS oma seisukohti muutnud.

3-15-1623

10(12)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega korda neid HKMS §

201 lg 4 alusel. Ringkonnakohus märgib kaebaja väidetele vastuseks järgmist.

11. Riigikohus on oma praktikas korduvalt selgitanud, et maksuotsuse faktiliseks aluseks

võib olla kas asjaolu, et isik on seotud maksupettusega või ta teadis, et tegemist pole tegeliku

müüjaga, või järeldus, et ta pidi seda teadma (vt nt 24. jaanuari 2011. a otsus asjas nr 3-3-1-

73-10, p 14 ja 5. mai 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-18-10, p 10). Haldusasjas nr 3-3-1-18-10

leidis Riigikohus, et sõltuvalt sellest, mis on vaidlustatud maksuotsuse faktiliseks aluseks, on

erinevad ka olulised asjaolud, mille tuvastamiseks tuli esitada ja koguda tõendeid (otsuse p

11). Selleks, et maksukohustuslasel oleks võimalik enda suhtes tehtud otsust mõista ja

vajadusel tõhusalt vaidlustada, peab olema üheselt arusaadav talle etteheidetav käitumine

(Riigikohtu otsus haldusasjas nr 3-3-1-27-14, p 16). Konkreetsel juhul ei ole vaidlustatud

maksuotsuse faktiline alus üheselt määratletud ning see nähtub ka halduskohtu otsusest.

Halduskohus on oma otsuse p-s 18 märkinud, et maksuotsuses viidatud kontrollakti p 1.2.2.10

alap d kohaselt kasutati VVÜ Areng OÜ-d teadlikult vahelülina maksupettuses

suhkrutehingutes, samas on kontrollaktis märgitud sõnaselgelt, et kaebaja teadis, et OÜ

Isocom ei ole tegelik kauba müüja. Halduskohus leidis seejärel, et kontrollakti p 1.2.2.10

valguses tuleb tegelikult kontrollida seda, kas kaebaja pidi teadma, et OÜ Isocom ei ole

tegelik kauba müüja, sest selgusetu on, mida peeti silmas kontrollakti viidatud punktis

mainitud sõna „kasutati“ all. Seda seisukohta võib mõista ka nii, et tehingute ahelas

maksupettuse toime pannud isikud kasutasid ära kaebaja kergemeelsust, jättes talle mulje,

nagu osaleks ta tegelikult tehingute ahelas. Halduskohus leidis, et seetõttu taandub vaidlus

pigem sellele, kas kaebaja oli piisavalt hoolas müüja isikusamasuse tuvastamisel ning kas

hoolsama käitumise korral oleks talle pidanud ilmnema, et OÜ Isocom ei ole suhkru tegelik

müüja. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu sellekohase käsitlusega ning viitab, et

maksuhalduri ebajärjekindlus maksuotsuse faktilise aluse määramisel ei ole sedavõrd oluline,

et see tingiks maksuotsuse tühistamise, kuna hoolimata mõistete ebajärjekindlast kasutamisest

on maksuotsusest siiski arusaadav, et maksuhaldur on maksuotsuse faktiliseks aluseks

pidanud järeldust, et ostja pidi teadma, et tegemist polnud tegeliku müüjaga (vt ka Riigikohtu

otsus nr 3-3-1-27-14, p 20).

12. Järelduse, et maksukohustuslane pidi teadma, et tegemist pole tegeliku müüjaga, saab

teha siis, kui maksukohustuslasel oli teave asjaolude kohta, mis viitavad sellele, et tegemist

pole tegeliku müüjaga, või kui maksukohustuslane saanuks sellistest asjaoludest teada

asjakohase hoolsuskohustuse täitmisel (vt Riigikohtu otsus nr 3-3-1-18-10, p 15 ja seal

viidatud lahendid). Maksuhalduril tuleb oma järeldust maksuotsuses põhjendada, tuginedes

eelnimetatud teabe olemasolu kinnitavatele tõenditele või maksukohustuslase asjakohase

hoolsuskohustuse rikkumisele (Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-27-14, p 21). Halduskohus leidis

oma otsuse p-s 19, et maksuhalduri seisukoht, et kaebaja ei olnud tehingupartneri

isikusamasuse tuvastamisel piisavalt hoolas, on õige. Ringkonnakohus ühineb selle

seisukohaga. Müüja isiku tuvastamise vajalikkust sisendkäibemaksu mahaarvamise õigusega

seoses on Riigikohus korduvalt rõhutanud ja selgitanud ka põhjuseid (vt n haldusasja nr 3-3-1-

34-06, p 15). Erinevalt Riigikohtu otsusest nr 3-3-1-27-14 on praeguses vaidluses seatud

kahtluse alla RS õigus esindada OÜ-d Isocom vaidlusalustes tehingutes nagu ka tema

esindusõigus 31.01.2013 lepingu (tl 30-30p) sõlmimiseks. Praeguses asjas ei ole vaidlust

selles, et kaebaja ning OÜ Isocom vahelise lepingu sõlmimise ajal ja osaliselt ka tehingute

tegemise ajal ei olnud RS OÜ Isocom seaduslik esindaja, mis pidi kaebajale nähtuma

Inforegistrist, kust ta lepingupoole kohta järelepärimise teostas. Ka lepingusse on märgitud, et

3-15-1623

11(12)

RS tegutses volikirja alusel. Vaidlust pole ka selles, et kaebaja ei kontrollinud RSi

esindusõigust ning väidetava volikirja olemasolu on tänaseni kinnituseta. Iseenesest on õige

kaebaja väide, et ostjale on ebamõistlikult koormav panna kohustust kontrollida müüja

esindaja volitusi, kuid seda üksnes juhtudel, mil teise poole esindaja esindusõigus tuleneb

registrist või on mõistlikult eeldatav. Praegusel juhul pole kaebaja suutnud välja tuua ühtegi

usutavat põhjendust, miks ta eeldas enda jaoks täiesti võõra inimese RS esindusõigust

olukorras, kus isik ei olnud teise äriühingu juhatuse liige ega osanik ega esitanud oma õiguste

tõendamiseks ka volikirja.

13. Et RS-l võis ka tegelikult puududa volitus OÜ Isocom esindamiseks vaidlusalustes

tehingutes, nähtub maksuhalduri poolt maksumenetluses kogutud materjalidest. OÜ

Kaubaekspress väitel, kes osutas OÜ-le Isocom laoteenust, esindas OÜ-d Isocom hoopis keegi

AP (MTA lisa 29), kuid samas ei ole teada, et OÜ Isocom oleks volitanud üldse kedagi enda

eest tegutsema. Ka OÜ Orosilver juhatuse liikme AA seletusest (MTA lisa 49) ei saa järeldada

RS esindusõigust, sest sama seletuse kohaselt tegi reaalselt OÜ Orosilver nimel

suhkrutehinguid AS, mitte AA. Lisaks nähtub MTA lisast 30 (teabevahetuse päring Leedu

maksuhaldurile UAB Monday Logistic kohta), et RS oli perioodil 18.10.2012-27.03.2013

viidatud Leedu äriühingu juhataja vastavalt Leedu sotsiaalkindlustusfondi andmetele.

Viidatud teabevahetuse päring oli tehtud seonduvalt kahe CMR-iga, mille kaebaja esitas

maksuhaldurile ning millelt nähtus UAB Monday Logistic kauba saatjana ja OÜ Vilties kauba

saajana. Viimati märgitud teabe valguses ei ole ilmselt asjakohane halduskohtu otsuse p-s 22

viidatu, et selle kohta, et RS osales reaalselt kõnealuse suhkru tarneahelas, pole ühtki tõendit,

kuid selle kohta, et ta nimetatud tarneahelas oleks esindanud OÜ-d Isocom, puuduvad

tõepoolest tõendid. RS volitust vaidlusaluseid tehinguid teha ei saa kuidagi tuletada ka sellest,

et RS sai enne äriühingu juhatuse liikmeks saamist võtta välja sularaha AS-st Eurex Capital.

Esiteks ei saanud selline asjaolu olla kaebuse esitajale teada ning teiseks on fakt, et lepingu

sõlmimiseks ja tehingute tegemiseks OÜ-ga VVÜ Areng ei ole OÜ Isocom volituse olemasolu

tõendatud.

14. RS on 18.04.2013 ütlustes maksuhaldurile (MTA lisa 22) kinnitanud tehingute toimumist

OÜ-ga VVÜ Areng. 22.05.2013 seletuses (MTA lisa 44) on RS lubanud annulleerida kõik

Isocom OÜ ostu- ja müügiarved, mis ei ole seotud katalüsaatorite ostu ja müügiga, ning et

Isocom OÜ raamatupidaja teeb käibedeklaratsioonide parandused perioodi 2013 jaanuar kuni

aprill kohta hiljemalt 24.05.2013. 29.05.2013 seletuses (MTA lisa 45) on RS maksuhaldurile

täiendavalt kinnitanud, et RS ega OÜ Isocom ei ole suhkrut ostnud ega müünud. 26.08.2014

seletuses (MTA lisa 46) on RS kinnitanud, et jääb oma varasemate ütluste juurde ega soovi

midagi lisada, kuid märgib, et ei mäleta, et oleks JB-lt äriühingu esindamiseks volituse

saanud.

Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kõik RS seletused peale 18.04.2013 antu tuleks

lugeda ebausaldusväärseks. Puuduvad igasugused tõendid, mis kinnitaksid kaebaja versiooni,

et RS muutis oma ütlusi maksuhalduri survel. Miks RS oma ütlusi muutis, ei ole täpselt teada

ja ta ei ole soovinud seda ka ise selgitada (vt 26.08.2014 seletust), kuid tõenäoline on, et isik

ei soovinud lihtsalt oma esialgsete valeütluste juurde jääda. Maksuhaldur on märkinud, et RS

seletused anti juba enne OÜ VVÜ Areng kontrollimenetluse algust. Võttes arvesse, et isikut

on varem maksupettuse toimepanemise eest kriminaalkorras karistatud, soovis RS oma ütluste

muutmisega ilmselt vältida enda seostamist järjekordse maksupettusega. Maksuhaldur on

põhjendatult leidnud, et eluliselt ei ole usutav, et isik tühistaks tehingud ja annulleeriks arved

põhjusel, et tal on nende toimumist raske tõendada. Reaalselt toimunud tehingute puhul ei

peaks ühegi äriühingu juhatuse liige mõistlikuks väita sel põhjusel tehingute mittetoimumist.

Kaebaja viide Tallinna Ringkonnakohtu 17.09.2015 otsusele haldusasjas nr 3-14-51252 on

asjakohatu, sest selle vaidluse asjaolud ei ole sarnased praeguse vaidlusega.

3-15-1623

12(12)

15. Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt õige halduskohtu järeldus, et kaebaja

ei olnud tehingupartneri isikusamasuse tuvastamisel piisavalt hoolas. Registriandmetest

nähtus OÜ Isocom kohta lisaks, et äriühingu tegevusalaks on reklaamiagentuuri teenused ning

äriühingul on aastast 2011 esitamata majandusaasta aruanded. Ehkki viimati nimetatud

asjaolud eraldisesivalt ei oma maksustamise seisukohast tähendust, pidanuks see teave hoolsa

ettevõtluses tegutseja suuremale tähelepanule suunama. Õige on ka halduskohtu hinnang, et

seda, et kaebaja pidi teadma, et kauba müüjaks ei ole OÜ Isocom, õigustavad lisaks ebakõlad

tehingu kohta vormistatud dokumentide ja tegelike asjaolude vahel. Halduskohus on tõendeid

ja asjaolusid kogumis hinnanud oma otsuse p-des 20-21 ja 23. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu arutlusega ega pea vajalikuks neid seisukohti korrata, kuivõrd kaebaja ei ole

selles osas apellatsiooniastmes uusi väiteid esitanud. Neil asjaoludel tuleb asuda seisukohale,

et kaebaja pidi teadma, et OÜ Isocom ei ole suhkru tegelik müüja ning tõendamiskoormus on

hoolsuskohustuse rikkumise tõttu läinud üle kaebajale. Kui ostja pidi teadma, et arvetel

näidatud kauba müüja ei ole tegelik müüda, ei ole ostja käitunud heauskselt ning halduskohtu

vastav analüüs on asjakohane. Kaebaja ei ole tehingute tegelikku toimumist OÜ Isocom ja OÜ

VVÜ Areng vahel tõendada suutnud.

16. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohtu otsus on seaduslik ning

põhjendatud ja selle muutmiseks või tühistamiseks puudub alus. Apellatsioonkaebus jääb

HKMS § 200 p 1 alusel rahuldamata.

17. Et

apellatsioonkaebus

jääb

rahuldamata,

jäävad

kaebaja

menetluskulud

apellatsiooniastmes HKMS § 108 lg 1 alusel kaebaja enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud

taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt, mistõttu jäävad vastustaja võimalikud

menetluskulud HKMS § 109 lg 1 kohaselt vastustaja enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks