2-16-2695/19 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

2. september 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-16-2695

Tsiviilasi

Külli Tire hagi Aivo Kuimetsa vastu käsundita asjaajamisest

tulenevate kulutuste hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 6. juuni 2016 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Külli Tire määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Külli Tire (isikukood:

XXXXXXXXXX); esindaja advokaat Valli Murde

Vastustaja

(kostja):

Aivo

Kuimets

(isikukood:

XXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Külli Tire määruskaebus rahuldamata.

2. Jätta Tartu Maakohtu 6. juuni 2016 määrus muutmata.

Menetluskulude jaotus

Jätta määruskaebuse lahendamisega seotud menetluskulud

Külli Tire kanda.

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Külli Tire (hageja) esitas Tartu Maakohtule 19. veebruaril 2016 hagi Aivo Kuimetsa (kostja)

vastu käsundita asjaajamise alusel kulutuste 58 249 eurot 50 senti hüvitamiseks. Kuigi kostja

elukoht on Soomes, allub vaidluse lahendamine Eesti kohtule.

Tartu Maakohus jättis 14. märtsi 2016 määrusega kohtualluvuse puudumise tõttu hagiavalduse

menetlusse võtmata. Tartu Ringkonnakohus tühistas 18. mai 2016 määrusega maakohtu

määruse põhjendusega, et maakohus ei küsinud enne menetlusse võtmisest keeldumise määruse

tegemist kostja seisukohta kohtualluvuse kohta. Ringkonnakohus leidis, et kohus saab hagi

menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ja ta vaidleb

kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja

kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 28

järgi Eesti Vabariigi kohtule.

Maakohus on 23. mail 2016 küsinud hagi menetlusse võtmise kohta kostja seisukohta. Kostja

on 31. mail 2016 kohtule kirjalikult avaldanud, et tema alaline elukoht on Soome Vabariigis

(tl 53–55) ning kostja ei nõustu tsiviilasja lahendamisega Eesti Vabariigi kohtus.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus keeldus 6. juuni 2016 määrusega hagi menetlusse võtmisest, jättis hageja

29. veebruari 2016 menetlusabi taotluse rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.

Maakohus peab tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 1 esimese lause alusel

avalduse saamise järel kontrollima, kas rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi võib avalduse

esitada Eesti kohtule. 12. detsember 2012 Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 (kohtualluvuse

ning kohtuotsuste tunnustamise ja täitmise kohta tsiviil- ja kaubandusasjades (uuesti

sõnastatud)) (Brüssel I) artikkel 4 lg 1 ja artikkel 5 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isiku vastu,

kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtusse sõltumata kostja

kodakondsusest. Isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib hagi esitada teise

liikmesriigi kohtusse Brüsseli I määruse II peatüki 2.–7. jaos sätestatud korras.

Brüsseli I määruse artikkel 7 lg 1 p a alusel võib isiku vastu, kelle alaline elukoht on

liikmesriigis, esitada hagi teises liikmesriigis lepinguid puudutavates asjades selle paiga

kohtusse, kus tuli täita asjaomane kohustus. Määruse artikkel 7 lg 2 alusel võib isiku

lepinguvälise kahju puhul kaevata selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on

toimunud või võib toimuda.

Maakohus leidis, et kohtualluvuse üle otsustamisel ei kuulu kohaldamisele Brüsseli I määruse

artikli 7 lg 1 p-d a–c, kuna hageja tugineb oma hagiavalduses lepinguvälisele suhtele, täpsemalt

käsundita asjaajamisele. Valikuline kohtualluvus Brüsseli I määruse artikli 7 lg 1 p a alusel

saaks tulla kõne alla, kui hageja tugineks lepingulisele suhtele. Nõukogu määruse (EÜ) nr

1215/2012 kommentaaris nr 82 (U.Magnus, P. Mankowski „European Commentaries on

Private International Law ECPIL, Volume I, Brussels Ibis Regulation, 2016) märgitakse, et

määruse artikli 7 lg 1 ei kohaldu käsundita asjaajamisele, viidates omakorda Euroopa

Parlamendi ja Nõukogu määrusele (EÜ) nr 864/2007 (nn Rooma II määrus) artiklile 11, mis

sätestab käsundita asjaajamise selgelt lepinguvälise võlasuhtena.

Maakohus leidis, et kohtualluvuse üle otsustamisel ei kuulu kohaldamisele ka Brüsseli I

määruse artikli 7 lg 2. Käsundita asjaajamise puhul saaks kohaldada eelnimetatud punkti juhul,

kui hageja nõuaks kostjalt käsundita asjaajamisega seonduva kahju hüvitamist (VÕS § 1025).

Hageja on aga nõudnud kostjalt käsundita asjaajamisega seonduvate kulutuste hüvitamist (VÕS

§ 1023). Eelnimetatud Nõukogu määruse (EÜ) nr 1215/2012 kommentaaris nr 245 selgitatakse,

et käsundita asjaajamisega seonduv kulutuste hüvitamise ja tasu maksmise nõue ei ole määruse

artikli 7 lg-ga 2 hõlmatud.

Maakohtu hinnangul ei kohaldu käesolevas tsiviilasjas hageja poolt viidatud TsMS § 86 lg 3,

kuna rahvusvahelise elemendi olemasolul tuleb vastavalt TsMS § 75 lg-le 1 kontrollida

kohtualluvust Brüsseli I määruse alusel. Nõude tagatisena tuleb TsMS § 86 lg 3 mõistes

käsitleda panditud eseme asukohta. Kohtul puudub info, et hageja nõue kostja vastu oleks

pandiga tagatud.

TsMS § 371 lg 1 p 2 kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele

kohtule. Kuna hageja avaldatu ning Rahvastikuregistri päringu kohaselt elab kostja Soome

Vabariigis ning Brüsseli I määruse artikkel 4 lg 1 ja artikkel 5 lg 1 kohaselt saab hagi

üldalluvusena esitada üksnes kostja elukoha järgi, siis ei ole Tartu Maakohus pädev käesolevat

tsiviilasja arutama. Samuti ei ole kostja nõustunud tsiviilasja menetlemisega Eesti Vabariigi

kohtus, avaldades oma elukohaks XXXXXXXXX, Soome Vabariik.

Seoses hagi menetlusse võtmisest keeldumisega jättis maakohus hageja taotluse menetlusabi

saamiseks riigilõivust vabastamiseks rahuldamata.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus ja teha uus määrus, millega määrata, et hagi kuulub Tartu Maakohtu alluvusse ning

saata asi esimese astme kohtule hagi menetlusse võtmise otsustamiseks.

Määruskaebuse kohaselt jättis kohus kohaldamata kohaldamisele kuuluva Brüssel I määruse

artikkel 7 lg 2 sätteid.

Maakohus, otsustades, et hagejal tuleb pöörduda hagiga kostja vastu Soome kohtusse, sest

viimase elukoht on Soome Vabariigis, rikkus oluliselt hageja Euroopa Liidu põhiõiguste harta

artiklite 47 ja 52 kaitse all olevaid õigusi.

Kohtualluvus kostja elukoha alusel peaks olema alati tagatud, välja arvatud teatavatel täpselt

määratletud juhtudel, kui vaidluse sisu või poolte autonoomia eeldab teistsugust seost. Lisaks

kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid, mis toetuksid

tihedale seosele kohtu ja menetlusosalise vahel või aitaksid kaasa tõrgeteta õigusemõistmisele.

Tihe seos peaks tagama õiguskindluse ja hoidma ära võimaluse, et kostja vastu esitatakse hagi

liikmesriigi kohtusse, mida ta ei saanud ette näha. See on oluline eelkõige lepinguväliste

võlasuhete puhul, mis tulenevad eraelu puutumatuse ja isikuõiguste rikkumisest, sh laimust.

Maakohus jättis arvestamata, et hagejat kahjustav sündmus (lepinguväline kahju) leidis aset

Tartu Maakohtu Viljandi kohtumaja piirkonnas. Kostja tekitas Eesti territooriumil hagejale

olulist kahju, kuna kasutas viimase raha ja tööd enda rikastamiseks. Kui isik teeb midagi teise

isiku kasuks, ilma et viimane oleks kohustanud teda tegu tegema, on selge, et käsundita

asjaajajal tekkis kahju, mille ulatuses soodustatu rikastus (VÕS § 1018 lg 1). Brüsseli 1 artikli

7 lg 2 järgi isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi teises

liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum on

toimunud või võib toimuda.

Maakohus leidis ekslikult, et kohaldamisele ei kuulu Brüsseli I määruse artikli 7 lg 1 p-d a–c,

kuna hageja tugineb hagiavalduses lepinguvälisele suhtele, täpsemalt käsundita asjaajamisele.

Kooselu jooksul ühe elukaaslase poolt teise elukaaslase rahaliselt kindlustamist ja

võimaldamist soetada selle arvel enda nimele vara on raske õiguslikult kvalifitseerida, sest

perekonnaseadus ei reguleeri abieluväliseid suhteid. Samas on Riigikohus korduvalt selgitanud,

et kui hageja on esitanud hagi alusena asjaolude kogumi, on sellele õigusliku hinnangu andmine

(kvalifitseerimine) kohtu ülesanne ja kohus ei ole seejuures seotud poolte antava õigusliku

hinnanguga (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1 esimene lause) (Riigikohtu 5. jaanuari 2011 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-116-10, p 39; 22. veebruari 2011 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 16,

nr 3-2-1-51-11). Seega ei tulene seadusest hagejale esimese astme kohtu poolt tehtud etteheide

pooltevahelisele võlasuhtele antud õigusliku kvalifikatsiooni osas.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

4. Kostja vaidles määruskaebusele vastu ning palus jätta maakohtu määrus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ning maakohtu määrus

muutmata. Ükski määruskaebuses esitatud väide ei anna alust maakohtu määruse tühistamiseks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata

(TsMS § 659, § 654 lg 6).

Maakohus leidis õigesti Brüsseli I (uuesti sõnastatud, EL Nõukogu määrus nr 1215/2012), et

hageja nõude lahendamine ei kuulu Eesti Vabariigi kohtu pädevusse. Maakohus on

põhjendanud oma seisukoha Brüsseli I määruse artikkel 7 lg 2 suhtes. Maakohus selgitas, et

käsundita asjaajamisega seonduv kulutuste hüvitamine ja tasu maksmise nõue ei ole määruse

artikkel 7 lg-ga 2 hõlmatud. Nimetatud säte kohaldub lepinguvälise kahju nõude suhtes, kuid

käsundita asjaajamine on eraldiseisev nõue.

Iseenesest õige on hageja seisukoht, et lisaks kostja elukohajärgsele kohtualluvusele peavad

olema ka muud võimalused hagi esitamiseks. Selleks ongi Brüsseli I määruses ette nähtud

erijuhtumid ja erandlik kohtualluvus (nt kindlustus-, töötaja- ja tarbijalepinguid puudutavad

vaidlused). Lisaks üldisele kostja elukohajärgsele kohtualluvusele näeb Brüsseli I määrus

üldjuhul ette ka hageja võimaluse valida, millise riigi kohtusse pöörduda (valikuline

kohtualluvus, artikkel 7). Maakohus on põhjalikult analüüsinud, miks artikkel 7 antud juhul ei

kohaldu.

Ringkonnakohus nõustub hageja väitega, et TsMS § 436 lg-st 7 tulenevalt ei ole kohus otsust

tehes seotud poolte õiguslike väidetega, sh ka nõudele antud õigusliku kvalifikatsiooniga.

Nõudele õigusliku kvalifikatsiooni andmine toimub asja sisulisel lahendamisel, mitte hagi

menetlusse võtmise otsustamisel. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel ja asja menetlusse võtmise

üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja sisuliselt (vt Riigikohtu 2. mai

2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13).

Hageja nõue praeguses menetluses tuleneb asjaolust, et hageja on kostjaga kooselu jooksul

teinud kostjale kuuluvale varale kulutusi ja panustanud sellesse rahaliselt. Hagiavalduse

kohaselt ei ole pooltevahelistele suhetele kohaldatavad seltsingusätted. Tartu Maakohtu

18. oktoobril 2014 jõustunud otsusega jäeti hageja nõue kostja vastu seltsingulepingu

tuvastamiseks rahuldamata (tsiviilasi nr 2-13-55462).

Hagiavalduses kirjeldatud olukorras võiks hageja nõue tuleneda alusetust rikastumisest või

käsundita asjaajamisest (Riigikohtu 3. detsembri 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-14, p 26).

Ringkonnakohus märgib, et Brüssel I määruse artiklis 7 sätestatud valikuline kohtualluvus ei

kohaldu ei alusetust rikastumisest ega käsundita asjaajamisest tulenevate nõuete puhul.

Ringkonnakohus leiab, et hageja õigust tõhusale õiguskaitsevahendile ja õiglasele kohtulikule

arutamisele ei ole rikutud. Asjaolu, et hageja ei saa oma nõudega pöörduda oma elukohariigi

järgsesse kohtusse ei piira tema õigust õiglasele kohtumenetlusele. Hagejal on õigus pöörduda

oma nõudega kostja vastu Soome Vabariigi kohtusse.

6. Seoses määruskaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 162 lg 1 alusel määruskaebuse

lahendamisega seotud menetluskulud jätta hageja kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke