2-16-6296/7 · Harju Maakohus Kentmanni kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja

Kohtunik

Mati Maksing

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

2. september 2016. a, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-16-6296

Tsiviilasi

Xxxxhagi Xxxxvastu kinnistusraamatusse isikliku

kasutusõiguse kohta kande tegemise nõudes

Tsiviilasja hind

3 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Xxxx(isikukood xxxx), lepinguline esindaja

Andrei Xxxx

Kostja: Xxxx(isikukood xxxx), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Raini Nõu

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Hagi rahuldada.

2. Kohustada kostjat Xxxx(isikukood xxxx) andma nõusolek kanda Tartu Maakohtu

kinnistusosakonna registriosa nr xxxx kolmandasse jakku isiklik kasutusõigus

järgmiselt: „Kinnistu on koormatud isikliku kasutusõigusega Xxxx(isikukood

xxxx) kasuks vastavalt 20. oktoobri 1998. aasta testamendi punktile 1.1 selliselt, et

Xxxxon ainuisikuliselt õigus tasuta kasutada kinnistu asukohaga Xxxx/Xxxx,

Tallinn koosseisus oleva elamu teisel korrusel asuvat suuremat tuba koos kõigi

kõrvalhoonete ja –ruumide kasutamise õigusega”. Asendada eelmises lauses

märgitud nõusolek käesoleva otsusega.

3. Jätta kõik menetluskulud kostja kanda ja määrata need kindlaks rahaliselt.

4. Rahuldada hageja taotlus menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks

osaliselt ja mõista kostjalt Xxxxhageja Xxxxkasuks välja menetluskulude hüvitis

summas 640 eurot (300 eurot riigilõiv ja 340 eurot lepingulise esindaja tasu).

5. Kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt

otsuse jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud määras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule (Pärnu mnt 7,

Tallinn, e-posti aadress talrk.menetlus@kohus.ee) 30 päeva jooksul, alates otsuse apellandile

kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva otsuse avalikult

2-16-6296

2 (7)

teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv sõltuvalt tsiviilasja

hinnast ja kaebuse ulatusest.

Apellatsioonkaebus võidakse lahendada ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse

esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige

esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei

olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

MENETLUSE KÄIK, HAGEJA NÕUE JA POOLTE SEISUKOHAD

1. Xxxx(hageja) esitas 20. aprillil 2016 hagi Xxxx(kostja) vastu kinnistusraamatusse isikliku

kasutusõiguse kohta kande tegemise nõudes. Kohus võttis hagi menetlusse 3. mai 2016. aasta

määrusega. Kostja vastas hagile 16. mail 2016. Hageja esitas kostja vastuse osas arvamuse

23. mail 2016.

Kohus määras 14. juuli 2016. aasta määrusega lahendada asi kirjalikus menetluses, selgitas

pooltele kohaldatavat õigust ja tõendamiskoormist ning määras pooltele tähtajad. Hageja esitas

14. juulil 2016 menetluskulude nimekirja. Kostja esitas täiendava vastuse 27. juulil 2016,

millele hageja vastas 1. augustil 2016. Kostja esitas 12. augustil 2016 menetluskulude

nimekirja, millele hageja vastas 19. augustil 2016.

2. Hageja nõuab kostjalt nõusolekut Tallinnas Xxxx/Xxxx asuvat kinnistut (registriosa nr xxxx,

edaspidi „kinnistu”) koormava isikliku kasutusõiguse kohta kinnistusraamatuse kande

tegemiseks.

Hageja toob esile järgmised asjaolud ja põhjendab oma nõuet järgmiselt:

− hageja ja kostja on vend ja õde, kelle ema Xxxx(pärandaja) suri 21. mail 2009.

Pärandaja tegi 20. oktoobril 1998 testamendi, millega määras kostja pärijaks ja hageja

annakusaajaks;

− hageja sai annakuna tasuta isikliku kasutuseõiguse kinnistu koosseisus oleva elamu

teisel korrusel asuva suurema toa kasutamiseks koos kõigi kõrvalhoonete ja ruumide

kasutamise õigusega;

− hageja ei ole annakust loobunud ja kinnitas pärimisasja ajanud notarile, et soovib

annakut kasutada;

− poolte suhteid on halvad, kostja keeldub hagejaga suhtlemast, ei anna kinnistule

pääsemiseks vajalikke võtmeid ega lase hagejal annakus märgitud ruume kasutada;

− kinnistusraamatusse vaidlusaluse kasutusõiguse kohta kande tegemiseks on vajalik

kostja nõusolek, aga kostja keeldub seda andmast;

− hagiga taotleb hageja kostja kohustamist vajaliku nõusoleku andmiseks.

Hageja palub tunnistada kohtuotsuse viivitamata täidetavaks.

Menetluskulud palub hageja panna kostjate kanda. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt

on hageja kulud 300 eurot riigilõiv ja 510 eurot õigusabikulud 6 t eest tunnitasuga 85 eurot.

2-16-6296

3 (7)

Hageja taotleb menetluskuludelt viivise väljamõistmist. Hageja kinnitab, et kõik kulud on

kantud käesoleva tsiviilasjaga.

Kostja menetluskulude nimekirjale vaidleb hageja vastu.

3. Kostja vaidleb hagile vastu ning palub jätta selle rahuldamata, tema peamised vastuväited

on järgmised:

− kinnistu ei kuulu kostjale, sest kinnistusraamatusse ei ole kostja osas tehtud

omanikkannet ja omanik on endiselt pärandaja. Kostja ei ole kinnistusraamatu seaduse

(KRS) § 341 lg 1 tähenduses puudutatud isik;

− ehitisregistri andmeil on praegu vaidlusalusel maal üks kõrvalhoone ehk kuur. Annak

oli tehtud vaid vallasasja (vastav osa ehitiste kompleksist) suhtes ja see ei olnud

suunatud maatükile kui kinnisasjale. Testamendist nähtub, et maa oleks võimalik

omandisse saada läbi omandireformi tagastamismenetluse. Isikliku kasutusõiguse

seadmist ei ole kõnealusel juhul selgelt nõutud ega seda ei saagi nõuda mh seetõttu, et

testamendijärgne kasutusõigus ei olnud määratud koos maa kasutamisega. Kinnisasja

koormamine tähendaks möödapääsmatult ka maa kasutamist;

− testamentaarne korraldus hageja kasuks polnud testamendi tegemise ajal kooskõlas sel

ajal kehtinud õigusega (seadusega vastuolus olev tehing), mistõttu ei olnud see

korraldus testamendis kehtiv. Pärandaja märkis, et hagejal ei ole õigust paigutada tema

kasutusse antavatesse ruumidesse kolmandaid isikuid. Pärandaja ei seadnud

lisatingimusi kasutusõiguse tekkimiseks. Pärandaja tahte kohaselt pole hagejal õigust

kasutada maad. Vastuolu testamendi ja seaduse vahel avaldub ka selles, et kui seaduse

järgi saab kasutusõigus puudutada vaid elamut või selle osa, siis testamendiga on

kasutusõigus antud ka kõrvalhoonetele ja kõrvalruumidele;

− testaator ei teinud vastavat korraldust annakuna;

− poolte vahel pole mingeid suhteid juba väga pikalt; pärand avanes 2009. aastal, aga

senini pole hageja vaidlusalusele kasutusõigusele pretendeerinud – seetõttu on nõue

vastuolus ka hea usu põhimõttega ja hageja passiivsus andis kostjale mõistliku aluse

järeldada, et hageja ei soovi kõnealust õigust maksma panna;

− hageja ei väida ega tõenda, et ta soovib hakata kinnistul elama;

− hageja moonutab nõude sõnastuses testamendis märgitud korralduse sisu, jättes sõna

„ruumide” eest ära sidekriipsu: seega ei tule testamenti mõista selliselt, et on

kõrvalhooned ja muud ruumid kus iganes (sh elamus), vaid õige on konstruktsioon

„kõrvalhooned ja -ruumid“, st et mõistet ruumid saab mõista kõrvalruumidena, millised

asuvad kõrvalhoonetes, mitte aga elamus;

− kui kohus rahuldab hagi, siis taotleb kostja märkida kohtuotsuses ja kinnistusraamatu

kandes, et hagejal ei ole õigust nendesse ruumidesse majutada teisi isikuid.

Kostja ei nõustu ka hageja soovitud otsuse viivitamata täidetavaks tunnistamisega.

Menetluskulud palub kostja panna hageja kanda. Kostja menetluskulud on õigusabikulud

1 593 eurot (ilma käibemaksuta 1 327,50 eurot) 14,75 t eest tunnihinnaga 90 eurot, millele

lisandub käibemaks 20%. Kostja kinnitab, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ja kõik kulud

on kantud käesoleva tsiviilasjaga. Kostja taotleb kuludelt viivise väljamõistmist.

Kostja vaidleb hageja menetluskuludele vastu.

KOHTU PÕHJENDUSED

2-16-6296

4 (7)

4. Kohus tutvus poolte väidete ja asjas esitatud tõenditega ning leiab, et hagi tuleb rahuldada.

Menetluskulud jätab kohus kostja kanda ja määrab need kindlaks rahaliselt.

5. Pooled tõid esile järgmised asjaolud, mis vastaspool võttis omaks või mille vaidlustamise

tahe ei ilmnenud tema avaldustest, mistõttu kohus saab need lugeda tsiviilkohtumenetluse

seadustiku (TsMS) § 231 lg-te 2 ja 4 ning viidatud tõendite alusel tuvastatuks:

− hageja ja kostja on vend ja õde, kelle ema (pärandaja) suri 21. mail 2009 ning tegi

20. oktoobril 1998 testamendi (tl 33–35);

− testamendi kohaselt on kostja pärija ja testamendis sisalduva korralduse kohaselt on

hagejale antud ruumide tasuta kasutusõigus;

− hageja ega kostja pole loobunud neile testamendiga määratud hüvedest.

6. Testamendi p 1.1 kohaselt kohustas pärandaja hagejat selleks, et ta võimaldab kostjal

ainuisikuliselt eluaegselt tasuta kasutada ehitiste asukohaga Xxxx/xxxx koosseisus oleva elamu

teisel korrusel asuvat suuremat tuba, koos kõigi kõrvalhoonete ja-ruumide kasutamise õigusega.

Kostjal ei ole õigust paigutada sinna kolmandaid isikuid.

7. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 225 lg 1 kohaselt koormab isiklik kasutusõigus kinnisasja

selliselt, et isik, kelle kasuks see on seatud, on õigustatud kinnisasja teatud viisil kasutama või

teostama kinnisasja suhtes teatud õigust, mis oma sisult vastab mõnele reaalservituudile.

Olemuselt on isiklik kasutusõigus servituut ja seega AÕS § 5 lg 1 järgi piiratud asjaõigus.

8. Hageja tugineb hagis väitele, et pärandaja testamendis isikliku kasutusõiguse kohta tehtud

korraldus on annak. Kostja leiab, et kuna kasutusõigus ei ole selgelt testamendis määratud

annakuna, siis võib järeldada, et pärandaja ei teinud seda korraldust annakuna.

9. Kehtiva pärimisseaduse (PärS) § 56 lg-d 1 ja 2 sätestavad, et kui testaator ei ole määranud

isikule kogu oma vara ega selle mõttelist osa, vaid üksnes teatud varalise hüve, pidamata hüve

saajat oma õigusjärglaseks, loetakse hüve annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Annaku

määramise korraldus annab annakusaajale õiguse nõuda annakutäitjalt annakuks määratud

eseme üleandmist. Annakuks võib olla asi, rahasumma, õigus, nõue, kohustusest vabastamine

või muu üleantav hüve. Ka 1996. aasta pärimisseaduse § 54 lg 1 nägi ette, et kui testaator ei ole

testamendis isikule määranud kogu oma vara või selle mõttelist osa, vaid teatud varalise hüve,

loetakse see annakuks ja hüve saaja annakusaajaks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt võis

annak olla õigus. Kohus leiab, et kostja vastuväide ei ole põhjendatud ja testamendis sisalduv

korraldus kasutusõiguse kohta on annak (vt ka notari teade tl 5–6).

10. Kostja leiab, et testament on osaliselt kehtetu, kuna testamentaarne korraldus hageja kasuks

polnud kooskõlas testamendi tegemise ajal kehtinud õigusega. Annak ei olnud suunatud

maatükile kui kinnisasjale. Kasutuseelis hõlmab tervet kinnisasja aga maa oli testamendi

tegemise ajal kinnistamata, siis on vastuolu testamendi ja seaduse vahel ning pole hagejal õigust

maad kasutada.

11. Kohtu hinnangul maa hilisem kinnistamine ei välista varasema annakuga ette nähtud

isikliku kasutusõiguse sissekandmist kinnistusraamatusse. Nii kehtiva AÕS § 227 kui ka

testamendi tegemise ajal kehtinud AÕS § 227 regulatsiooni kohaselt koormab isiklik

kasutusõigus elamule kinnisasja selliselt, et isikul, kelle kasuks see on seatud, on õigus kasutada

elamiseks kinnisasjal asuvat elamut või selle osa. Kuna kasutusõigus koormab kinnisasja

tervikuna sõltumata sellest, kui suurt elamuosa võib õigustatud isik kasutada, siis ei esine

vastuolu testamendi ja seaduse vahel. Kostja sellekohased vastuväited ei ole põhjendatud.

12. Kostja leiab, et testament on vastuoluline ka seetõttu, et testamendi kohaselt ei ole kostjal

õigus majutada teisi isikuid. Kohus lahendab hagi vastavalt hagiavalduse resolutsioonile. TsMS

§ 442 lg 5 ja § 439 kohaselt ei saa kohus otsuse resolutsioonis lahendada poolte nõudeid, mida

2-16-6296

5 (7)

ei ole kohtule hagi esemena esitatud. Hagiavalduse resolutsioonis võetakse kokku hageja

nõuded (Riigikohtu 10. oktoobri 2007. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-53-07, p 14). Hageja

nõuab kostja nõusoleku asendamist, mis on vajalik kasutusõiguse sissekandmiseks

kinnistusraamatusse ja hagis sõnastatud kostjalt nõutava tahteavalduse sisu järgi soovib hageja

kasutusõiguse seadmist ainult enda kasuks. AÕS § 227 lg-s 1 sätestatud õigus majutada teise

perekonnaliikmeid saab eeldatavasti realiseeruda vaid siis, kui õigustatud isikul (käesolevas

asjas hagejal) on käsutustehingust tulenev selline õigus. Kohtule esitatud testamendist nähtuvalt

sellist õigust hagejal pole. Järelikult ei ole testament siinkohal uuritud osas vastuolus hageja

nõudega.

13. Eelnevast tuleneb kokkuvõtvalt, et kostja vastuväited testamendi kehtetuse osas ei ole

põhjendatud. Samuti ei tuvasta kohus ise asjaolusid, mis annavad alust kahelda testamendi

kehtivuses.

14. Testament on seega kehtiv ja selles hageja kasuks antud korraldus kasutusõiguse kohta on

annak. Järelikult on hageja annakusaaja ja saab kostjalt kui pärijalt nõuda tahteavalduse andmist,

mis on vajalik annakuna määratud isikliku kasutusõiguse kinnistusraamatusse kandmiseks.

Õigusliku alusel selliseks nõudeks moodustavad testament, PärS § 56 lg 1, AÕS § 641,

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ning KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p 1.

15. KRS § 341 lg 1 ja lg 2 p 1 näeb ette, et kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks

on nõutav selle isiku nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks

(puudutatud isik), kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kui seaduses ei ole sätestatud teisiti, on

puudutatud isikuks eelkõige asjaõiguse kinnistusraamatusse kandmisel koormatava kinnisasja

omanik või koormatava asjaõiguse omaja. AÕS § 641 kohaselt kinnisomandi üleandmiseks ja

kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja koormava asjaõiguse üleandmiseks,

koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt

tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui

seadus ei sätesta teisiti. Testamendiga saab kinnisasja või kinnisasjaõiguse määrata

konkreetsele isikule ka annakuna, mis annab annakusaajale võlaõigusliku nõude pärijate vastu,

kes peavad annakuesemeks olevat kinnisasja annaku täitmiseks AÕS § 641 alusel käsutama.

Isikliku kasutusõiguse seadmisel tuleb eristada isikliku kasutusõiguse seadmiseks kohustavat

tehingut (kausaaltehing), millest tuleneb isikliku kasutusõiguse seadmise kohustus sh õigus

nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist ja asjaõiguslepingut, mille raames lepivad kinnisasja

omanik ja piiratud kinnisasja omaja kokku selles, et kinnisasi koormatakse isikliku

kasutusõigusega (Varul, P. jt. Asjaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2014,

§ 641 p 3.13.1.2, lk 233; Varul, P. jt. Asjaõigusseadus II kommenteeritud väljaanne, Tallinn

2014, § 225 p 3.2, lk 55). TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla

sisuga tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv

kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. Käesoleval juhul on

hagejal õigus nõuda isikliku kasutusõiguse seadmist testamendi alusel.

16. Kostja leiab, et hagi ei saa rahuldada, kuna kinnistusraamatu kohaselt ei ole kostja kinnistu

omanik (tl 31-32). Kinnistu omanik on jätkuvalt pärandaja. AÕS § 56 lg 1 näeb ette, et

kinnistusraamatusse kantud andmete õigsust eeldatakse. Kuigi kinnistu käsutusõigus on

eelduslikult kinnisasja omanikuna või õiguse omajana kinnistusraamatust nähtaval isikul, siis

see eeldus on AÕS § 56 lg 1 järgi ümberlükatav. Kinnisasja surnud omaniku pärija võib

kinnisasja käsutada ka selleta, et ta vahepeal kantaks omanikuna kinnistusraamatusse (eespool

viidatud AÕS kommentaaride I osa, § 641 p 3.3.4.1 alapunkt a, lk 212–213; vt ka Riigikohtu

24. septembri 2014. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-68-14, p 15). Kohtule esitatud

testamendist nähtub, et hageja päris pärandajalt kinnistu. Kostja ei ole pärandist loobunud.

Kohus tuvastab, et kostja on kinnistu omanik ning hagejal on õigus nõuda kostjalt nõusolekut.

2-16-6296

6 (7)

17. Kostja tugineb lisaks sellele, et hageja on kaotanud nõudeõiguse hea usu põhimõttest

tulenevalt, sest pärandi avamisest on möödunud juba seitse aastat. TsÜS § 138 lg-d 1 ja 2 ning

§ 139 näevad ette, et õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel tuleb toimida heas usus. Õiguse

teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks

on kahju tekitamine teisele isikule. Kui seadus seob õiguslikud tagajärjed heausksusega, tuleb

selle olemasolu eeldada, kui seadusest ei tulene teisiti.

18. Aegumistähtaja kestel nõude maksmapanekut saab lugeda hea usu põhimõttega vastuolus

olevaks ja nõuet seetõttu lõppenuks ainuüksi pikemaajalisele nõude sissenõudmata jätmisele

tuginedes üksnes erandlikel asjaoludel (vt nt Riigikohtu 29. jaanuari 2007. aasta otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, p 23, 2. juuni 2003. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-70-03, p 13, ja

17. novembri 2006. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-109-06, p 13). TsÜS § 155 lg 1 näeb ette,

et omandiõigusest tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva

nõude aegumistähtaeg on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. Kostja ei ole toonud ette selliseid asjaolusid, mis võimaldaksid jätta hagi

rahuldamata tulenevalt hea usu põhimõttest.

19. Kohus leiab, et kostja vastuväide, et hageja pole tõendanud oma soovi hakata kinnisasjal

asuvat elamut kasutama elamiseks, ei välista hagi rahuldamist. Nimetatud asjaolu ei puutu

asjasse, kuna nõude lahendamisel ei ole vaja nimetatud asjaolu tuvastada.

20. Kohtu hinnangul hageja nõude sõnastus on piisavalt selge ja arusaadav. Kohus peab hagi

vajalikuks resolutsiooni arusaadavuse ja täidetavuse huvides märkida resolutsiooni, et

kasutusõigus seatakse vastavalt 20. oktoobri 1998. aasta testamendi p-le 1.1. Pooled ei ole selle

vastu vaielnud.

21. Tulenevalt eeltoodust leiab kohus, et hagi kuulub rahuldamisele.

22. Hageja taotleb kohtuotsuse viivitamata täidetavaks tunnistamist. TsMS § 469 lg 1 esimene

lause ja lg 2 näevad ette, et kohus tunnistab otsuse poole taotlusel viivitamata täidetavaks

tingimusel, et see pool annab täitmise tagatise. Viivitamatu täitmise tagatis peab katma kahju,

mis võib võlgnikule tekkida otsuse viivitamatust täitmisest või täitmise vältimiseks abinõude

rakendamise tõttu. Hageja kohtu määratud tähtajaks ei avaldanud seisukohta tagatise suuruse

osas. Kohus määrab hagejale tänase määrusega tasumiseks tagatise summa ja juhindudes TsMS

§ 470 lg-st 1 lahendab kohus otsuse viivitatama täidetavaks tunnistamiseks pärast tagatise

maksmiseks antud tähtaja möödumist. Kuna kohus lahendas asja kirjalikus menetluses, siis ei

ole ka taotluse lahendamiseks vajalik istungi pidamine.

23. Kohus jätab TsMS § 238 lg-te 5 ja 1 alusel arvestamata testamendijärgse pärimisõiguse

tunnistuse (tl 41-44), millest ei selgu asja lahendamisel tähtsust omavaid asjaolusid.

24. TsMS § 162 lg 1 näeb ette, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Seega jäävad kõik menetluskulud kostja kanda.

25. Juhindudes TsMS § 174 lg-test 1 ja 2 ning § 177 lg 1 p-st 1 määrab kohus menetluskulud

kindlaks hageja menetluskulude nimekirja ja kohtutoimiku materjalide põhjal. Hageja nõuab

õigusabikuluna 810 euro hüvitamist, mis menetluskulude nimekirja kohaselt koosneb

riigilõivust 300 eurot ja esindajatasust 510 eurot tasumääraga 85 eurot tunnis 6 t eest.

26. Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust

kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise

esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline

esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja sama seadustiku

§-s 218 sätestatu kohaselt. Kohus leiab, et hageja menetluskulude nimekiri on kooskõlas

tsiviilasja käiguga. Siiski ei ole hageja esindajate ajakulu nende kvalifikatsiooni ja vaidluse

keerukust arvestades kõigis positsioonides põhjendatud.

2-16-6296

7 (7)

27. Hageja esindaja tasumäär on 85 eurot tunnis, taotlusest ei nähtu, et see sisaldaks

käibemaksu. Riigikohus on pidanud advokaadist esindaja puhul mõistlikuks tasumääraks ka

veel 153 eurot ilma käibemaksuta (vt nt 11. veebruari 2015. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-

115-14, p 14 teine lõik ja samas esimeses lõigus viidatud varasem praktika). Tunnihinna ja

menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust tuleb siiski hinnata iga kohtuasja raames

eraldiseisvalt (ibid). Kohus leiab, et hageja esindaja tasumäär on põhjendatud. Kohus võtab

siinjuures arvesse, et hagejat ei esindanud advokaat, aga taotletav tunnitasu määr on ligi kaks

korda väiksem advokaadi lubatavast tasumäärast. Seega arvestab kohus, tunnihinnaga 85 eurot.

28. Kohus leiab, et hageja lepingulise esindaja kulud on põhjendatud kokku 4 t ulatuses:

hagiavalduse ettevalmistamine 2 t arvestades hageja nõuet, hagile lisatud tõendeid ja

hagiavalduse sisu; hageja arvamuse ettevalmistamine ja koostamine samuti 2 t arvestades kostja

vastuväiteid hagile ja hageja arvamuse sisu. Hageja taotlus riigilõivu 300 eurot

väljamõistmiseks on põhjendatud ja kohus rahuldab selle. Kohus rahuldab hageja taotluse

menetluskulude kindlaksmääramiseks seega osaliselt. Kostja taotlus menetluskulude

kindlaksmääramiseks jääb rahuldamata.

29. Kohus määrab hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude rahaliseks suuruseks eelneva

põhjal 640 eurot (340 eurot lepingulise esindaja tasu 4 t eest tasumääraga 85 eurot ja riigilõiv

300 eurot). Rahuldamata jääb hageja taotlus 170 euro saamiseks õigusabikulude osas ( = 810 –

640 eurot). Kohus leiab, et rahuldatud ulatuses kulude hüvitamine on asja sisu ja menetluslikku

käiku arvestades põhjendatud.

30. Lähtudes hageja taotlusest ja TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus otsuse resolutsioonis, et

hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses

ettenähtud määras.

31. TsMS § 178 lg 1 näeb ette, et menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates,

millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. Menetluskulude kindlaksmääramise

peale võib TsMS § 178 lg 2 alusel edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või

menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab

200 eurot. Seega saab menetluskulude kindlaksmääramisele kaevata ainult kostja.

32. Vastavalt TsMS § 178 lg-le 4, menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud

kulusid ei hüvitata.

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

kohtunik