Legislator Case Law & Legislation
3-15-2326/41 AI generated

3-15-2326/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

Case Number 3-15-2326/41
Court / Authority
Jurisdiction Estonia (EE)
Decision Date

Legislator summary

AI generated

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25.01.2016. a otsus Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv apellatsiooniastmes) Eesti Vabariigi kanda.

Legislator headnote

AI generated

3-15-2326/41 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium: a otsus Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv apellatsiooniastmes) Eesti Vabariigi kanda.

Keywords

AI generated
health insurance voucher fee vat fraud investigation financial hardship tariff dispute right to price reduction excessive price
AI generated

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Cross-reference this judgment against statutes, commentaries, and subsequent citing case law inside Legislator AI.

Open in Legislator →

Full text

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

01.09.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-2326

Haldusasi

Aleksei Kuznetsovi kaebus Tartu Vangla vastu

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

summas 640 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.01.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Kuznetsovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Kuznetsov

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Aleksei Kuznetsovile apellatsioonkaebuse lisa.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 25.01.2016. a otsus

muutmata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv apellatsiooniastmes) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 03.10.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla registreeris 02.06.2015 A. Kuznetsovi kirja, mille kohaselt andis

valvur V. Simin talle 28.05.2015 avatult üle SA-lt Narva Haigla saabunud tähitud ja

konfidentsiaalse kirja, kuid oleks pidanud kirja avama tema juuresolekul.

2. Tartu Vangla tunnistas 25.06.2015. a vastuses nr 2-3/2529-2, et A. Kuznetsov sai kirja

avatult, kuid leidis, et tegemist on ametniku poolse inimliku eksimusega ning kinnitas, et

kirjas oleva teabega keegi ei tutvunud. Vangla vabandas tekkinud ebamugavuste pärast.

3. Tartu Vangla registreeris 07.07.2015 A. Kuznetsovi kahju hüvitamise taotluse, milles ta

palus vanglal hüvitada talle tekitatud kahju summas 640 eurot, sest V. Simin pidanuks kirja

avama tema juuresolekul ja ei saa olla kindel, et V. Simin ega teised vanglaametnikud tema

kirja sisuga ei tutvunud.

4. Tartu Vangla jättis 03.09.2015. a otsusega nr 1-13/209-2 A. Kuznetsovi kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata. Vangla tunnistas, et kirja avatuna A. Kuznetsovile üleandmine oli

õigusvastane ning vabandas selle eest A. Kuznetsovi ees uuesti. Vangla selgitas, et

J. Kuznetsovi juures kartserikambris V. Simin kirjaga ei käinud, vaid V. Simin arvas ekslikult,

et kiri on mõeldud samas sektoris viibinud N. Kuznetsovile, kuid kuna V. Simin märkas oma

viga kirja avamisel, N. Kuznetsov kirja kätte ei saanud ning koheselt peale vea avastamist viis

V. Simin kirja A. Kuznetsovile. Vangla kinnitas, et ükski vanglaametnik kirja sisuga ei

tutvunud. Vangla leidis, et A. Kuznetsovi õiguste rikkumise heastamiseks võib antud juhul

lugeda piisavaks eksimuse tunnistamist ja vanglapoolset vabandamist.

5. A. Kuznetsov esitas 13.09.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse ja 04.09.2015

kaebuses puuduste kõrvaldamise avalduse. Kaebaja taotles Tartu Vangla tekitatud

kahju hüvitamist summas 640 eurot. Kaebaja põhjendused:

1) Valvur V. Simin andis kaebajale 28.05.2015 avatuna tähitud ja konfidentsiaalse kirja koos

dokumentidega, mida ta ootas Narva Haiglast. Valvur oleks pidanud kirja avama kaebaja

juuresolekul. Kaebaja ei saa olla kindel, et valvur kirja ei lugenud ega tutvunud dokumendi

sisuga. Sellega rikuti vangistusseaduse (VangS) § 29 lg-d 1 ja 5. Kuna Narva Haigla on

riigiasutus, ei olnud V. Siminil õigust kirja avada. Ümbrikule oli märgitud ka eesnimi ja Tartu

Vanglas on iga kambri juures tahvlid kinnipeetavate ees- ja perekonnanimega. Samuti viibis

kolmas Kuznetsov sel ajal kartseris, mitte eluosakonnas E5. Enne, kui kiri kaebajale jõudis,

oli see jõudnud olla kartseris J. Kuznetsovi käes.

2) Kaebajale tekitati moraalset kahju, mille tõttu on ta siiani stressis, kuna ta ei ole kindel, et

V. Simin ei kasuta informatsiooni, mida ta võis avatud kirjast teada saada, omakasupüüdlikel

eesmärkidel. Vangla tunnistab kirjas nr 2-3/2529-2 juhtunut, aga rikkuja suhtes pole midagi

ette võetud. Vangla administratsioon kinnitab, et kirja sisuga V. Simin ei tutvunud, kuid

administratsioon ei saa seda kontrollida.

6. Tartu Halduskohus rahuldas 25.01.2016. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tartu

Vanglalt A. Kuznetsovi kasuks välja hüvitise 25 eurot ning jättis menetluskulud poolte endi

kanda. Otsuse põhjendused:

1) SA Narva Haigla kui tavaline tervishoiuteenust osutav asutus ei vasta VangS § 29 lg-s 4 ja

§-s 107 kirjeldatud asutuste tunnustele. Järelikult ei tulnud SA-lt Narva Haigla saabunud kirja

üle anda kinnises ümbrikus. Kiri tuli aga avada VangS § 29 lg 1 kohaselt kinnipeetava

juuresolekul. Vangla tunnistab, et kiri avati VangS § 29 lg-s 1 sätestatud korda eirates ilma

A. Kuznetsovi juuresolekuta. Kuna kirja andis J. Kuznetsovile üks ning võttis ära teine

vanglaametnik, pidi see olema mõnda aega J. Kuznetsovi käes. Asjas on tõendatud, et kiri

avati juba J. Kuznetsovile üleandmisel. Kirja üleandmine valele adressaadile ja selle avamine

ilma kinnipeetava juuresolekuta on VangS § 29 lg 1 rikkumine ehk õigusvastane. Enne kirja

A. Kuznetsovini jõudmist ei olnud tal võimalik kirja sisu kaitsta ega otsustada, kas ta soovib

selle sisu teistele isikutele avalikustada. Sõnumi sisu jälgimine on VangS § 29 lg 2 kohaselt

lubatud üksnes jälitustoimingute käigus. Käesoleval juhul jälitustoiminguid ei teostatud. Kuna

kiri oli vangla valduses ning selle kättetoimetamine õige adressaadini oli vangla kohustus, oli

postisaadetis veel kommunikatsiooniprotsessis ning PS § 43 kaitsealas.

2) Asjas ei ole tõendeid, et vanglaametnikud oleksid kirja sisuga tutvunud. Samas on

olukorras, kus kiri on avatud enne adressaadini jõudmist, adressaadil võimatu kontrollida, kas

kirja sisuga on tutvutud või mitte. Sisuliselt jätaks seisukoht, et kaebaja peaks tõendama, et

vanglaametnikud on kirja sisuga tutvunud, niisuguses olukorras oleva kinnipeetava faktiliselt

ilma õiguskaitseta ning vangla meelevalda. Samuti muudaks see sisutuks VangS § 29 lg-ga 1

kinnipeetavale antud garantii, et ta on teadlik kõigist tema kirjaga tehtavatest toimingutest.

Olukorras, kus kirja avamiseks on ette nähtud range regulatsioon, kuid seda ei ole järgitud,

tuleb sõnumi saladuse rikkumist eeldada. Sõnumi saladuse rikkumine tekitas kaebajale olulist

ebamugavustunnet.

3) Vangla rikkus A. Kuznetsovi sõnumi saladust süüliselt. Ei ilmne asjaolusid, mis viitaks

vangla tahtlusele. Samas nähtub ümbriku koopialt, et sellele oli trükitud selges kirjas

A. Kuznetsovi nimi ladina tähtedega eestikeelses kirjapildis ehk kujul, nagu see kajastub

vangla dokumentides. Seega ei saanud ümbrikult õige adressaadi tuvastamine nõuda

vähimaidki jõupingutusi. Kinnipeetava isiku tuvastamine on vanglaametniku igapäevane

rutiinne töö ning vangla ei ole väitnud, justkui oleks eksitud kinnipeetava tuvastamisel.

Vangla on tuginenud sellele, et perekonnanimega Kuznetsov kinnipeetavaid oli palju, kuid see

ei ole adekvaatne õigustus, võttes arvesse, et ümbrikule oli selgesti märgitud adressaadi

eesnimi. Seejuures eksisid vanglaametnikud kahel korral, kuigi teisel korral avastati eksimus

enne kirja valele isikule kätte andmist, ning samasuguse hõlpsasti välditava eksimuse tegi

kaks vanglaametnikku. See näitab süsteemset ja põhimõttelist hooletust lihtsa tööülesande

täitmisel, mida oleks saanud vältida adressaadi eesnime lugemisega ümbrikult, et seda tuleb

pidada raskeks hooletuseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 104 lg 4 mõttes.

4) Sõnumi saladuse rikkumisega tekitatud mittevaralise kahju hindamisel ei saa määravat

tähtsust omistada sellele, mida isik kirjaga hiljem tegi või millist teavet see sisaldas, kuna

enne sõnumi saladuse rikkumist pole üldjuhul võimalik hinnata, millist infot kiri sisaldab,

ning enne kirja kättesaamist pole adressaadil võimalik hinnata, kas kirja sisu avalikustamine

on talle aktsepteeritav ning kas ta soovib kirja säilitada või koheselt hävitada. Arvesse saab

võtta, et sõnumi saladust rikuti raskest hooletusest ja selle põhiõiguse tähtsust kinnipeetavale,

ent teisalt seda, et tegemist oli ühekordse rikkumisega. Kuigi kaebaja on viidanud

varasematele juhtudele, ei ole need käesoleva kaebuse esemeks, mistõttu ei võeta neid

arvesse. Eeltoodust tulenevalt on ühekordse sõnumi saladuse rikkumise eest õiglaseks

hüvitiseks 25 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. A. Kuznetsov esitas 21.02.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 25.01.2016. a otsus ja rahuldada tema kaebus täielikult. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

Ei nõustu sellega, et kiri võis olla avatud juba selle kätteandmisel J. Kuznetsovile, ja kui see

sattus V. Simini kätte, võis liimiriba uuesti kinni kleepuda. Kohus, tuginedes ainult vangla

avaldustele ilma tõenditeta, luges tõendatuks, et kiri oli avatud juba selle kätteandmisel

J. Kuznetsovile. Kaebaja esitas kohtule 2 ümbrikku, mille liimiribad on erinevas seisus, kuna

ümbrikut Narva Haiglast on kinni kleebitud ainult 1 kord, mitte 2 korda. Ei nõustu, et kohus

ei arvestanud, et see ei olnud esimene juhtum, kui kaebajale väljastati kiri avatuna, kuigi ta

esitas kohtule vastavad paberid, sest vangla viitab, et see on ühekordne juhtum. Seega ei

uurinud kohus asja põhjalikult.

8. Tartu Vangla esitas 16.03.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

A. Kuznetsovi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 25.01.2016. a otsus

muutmata. Vastuse põhjendused:

Kaebaja etteheide, et kohus ei oleks tohtinud lugeda tõendatuks, et kiri avati J. Kuznetsovi

juuresolekul, jääb arusaamatuks. Vastustaja on nentinud, et valvur K. Kübar avas kaebajale

adresseeritud kirja tõenäoliselt juba J. Kuznetsovi juuresolekul. Kui kaebaja soovib asuda

vastupidisele seisukohale, et esita vastustaja sellele vastuväidet. Kohus on põhjendatult

märkinud, et varasemad juhtumid ei ole käesoleva vaidluse esemeks. Kuigi kaebaja on

viidanud sarnaste juhtumite esinemisele, on ta jäänud üldsõnaliseks ega ole nimetanud ühtegi

konkreetset sündmust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus apellatsioonkaebuse rahuldamiseks.

10. Apellatsioonkaebuses taotleb kaebaja kaebuse tervikuna rahuldamist ning Tartu Vanglalt

kahjuhüvitise summas 640 eurot väljamõistmist. Ringkonnakohus nõustub HKMS § 201 lõike

4 alusel halduskohtu otsuse põhjendustega (otsuse p-d 14-22) ega pea vajalikuks neid korrata.

Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selgitab ringkonnakohus järgmist.

11. Kaebaja väitel ei nõustu ta halduskohtu poolt tuvastatuga, mille kohaselt oli kaebajale

adresseeritud kiri avatud juba selle kätteandmisel J. Kuznetsovile. Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole halduskohus asjas kogutud tõendeid valesti hinnanud. Halduskohtu otsusest nähtub, et

kohus pidas tõendatuks, et kaebajale adresseeritud kiri avati juba J. Kuznetsovile üleandmisel

nii põhjusel, et kiri oli mõnda aega J. Kuznetsovi käes (nimetatud halduskohtu järeldusele ei

ole kaebaja vastu vaielnud) kui ka põhjusel, et VangS § 29 lõike 1 kohaselt pidi

vanglateenistuse ametnik kirja adressaadile üleandmisel avama (vt otsuse p 16).

Ringkonnakohus leiab, et kui vanglateenistuse ametnikul on VangS järgi kohustus avada

kinnipeetavale adresseeritud kirjad kinnipeetava juuresolekul selleks, et avastada kirjast

võimalikud keelatud esemed ning need eemaldada, puudub kohtul reeglina ilma vastupidiste

tõenditeta mõjuv põhjus eeldada, et vanglateenistuse ametnik endale pandud kohustust ei

täitnud. Samas ei oma asjaolu, kas kiri avati juba selle kätteandmisel J. Kuznetsovile või avas

selle esmakordselt valvur V. Simin, kes 18.06.2015. a seletuses ka ise tunnistas, et ta arvas, et

kiri on mõeldud N. Kuznetsovile ning avastas enda eksimuse kirja avamise käigus (tl 48),

kaebuse rahuldamise seisukohast tähtsust. Vaidlust ei ole selle üle, et halduskohus tuvastas

eelviidatud asjaolude põhjal VangS § 29 lõike 1 rikkumise (otsuse p 17) ning ka kaebaja

sõnumi saladuse rikkumise (otsuse p 19), mida pooled ei ole vaidlustanud ning mis annab

RVastS § 9 lõike 1 alusel kaebajale õiguse nõuda mittevaralise kahju hüvitamist. Seega on

kaebaja vastuväited halduskohtu otsuse järeldustele, mis seondusid kirja avamisega, sisutud.

12. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga ka selles, et tegemist oli vangla ühekordse

rikkumisega. Ringkonnakohus möönab, et Tartu Vangla 12.07.2012. a vastusest nr 2-3/1679-1

kaebaja märgukirjale (tl 60) ilmneb, et ka 13.06.2012 hakkas vanglateenistuse ametnik

ekslikult kaebajale adresseeritud kirja kaebaja vennale J. Kuznetsovile üle andma, kuid

märkas oma eksimust ja vabandas. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud intsident, mis juhtus

ligikaudu kolm aastat enne käesolevas haldusasjas uuritud juhtumit, ei saanud mõjutada

halduskohtu poolt kaebajale väljamõistetud kahjuhüvitise suurust, kuna ringkonnakohtule ei

nähtu, et kaebaja oleks nõudnud halduskohtult eelviidatud intsidendiga põhjustatud

mittevaralise kahju hüvitamist ning läbinud eelnevalt vastavas osas kohustusliku kohtueelse

menetluse. Seega ei saanud vangla mis tahes muudel aegadel toimunud rikkumised mõjutada

halduskohtu poolt kaebajale väljamõistetud kahjuhüvitise suurust ning halduskohus ei eksinud

ka uurimispõhimõtte vastu, kui ta vangla tegevust 13.06.2012 kaebajale kirja üleandmisel

täiendavalt ei uurinud. Ringkonnakohus leiab, et puudub igasugune alus apellatsioonkaebuse

alusel kaebajale halduskohtu poolt väljamõistetud kahjuhüvitise summa suurendamiseks.

Ringkonnakohus tagastab kaebajale apellatsioonkaebuse lisana esitatud SA Narva Haigla kirja

koos väljavõttega kaebaja haigusloost, kuna vastavad dokumendid on juba

halduskohtumenetluses kohtule esitatud ja toimikusse lisatud (tl 24-26).

13. Eelviidatud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ning halduskohtu

25.01.2016. a otsus muutmata. Kaebaja oli apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi

jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest vabastatud. HKMS § 118 lõige 3 sätestab, et kui

menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks

välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Seega jäävad kaebaja menetluskulud

apellatsiooniastmes (riigilõiv 18,45 eurot) Eesti Vabariigi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel