2-16-4767/10 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp, Triin Uusen-Nacke

Määruse tegemise aeg ja koht

30. august 2016 Tartu

Tsiviilasja number

2-16-4767

Tsiviilasi

Rein Kossal hagi Maimu Villa vastu alusetult saadu

tagastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 18. aprilli 2016 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Rein Kossali määruskaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Määruskaebuse esitaja (hageja): Rein Kossal (isikukood:

XXXXXXXXXX); esindaja advokaat Valli Murde;

Vastustaja

(kostja):

Maimu

Villa

(isikukood:

XXXXXXXXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rein Kossali määruskaebus.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 18. aprilli 2016 määrus ja

saata Rein Kossali hagi Maimu Villa vastu alusetult saadu

tagastamiseks samale maakohtule menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Menetluskulude jaotus

Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus lõpplahendis

Edasikaebamise kord

Menetlusosalisel on õigus esitada määruskaebus Riigikohtule 15

päeva jooksul alates käesoleva määruse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel määruskaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Rein Kossal (hageja) esitas 24. märtsil 2016 Tartu Maakohtule hagiavalduse Maimu Villa

(kostja) vastu alusetult saadu tagastamiseks. Hagiavalduse kohaselt võttis kostja koos oma

pojaga hagejalt ära sõiduki ja traktori, mis asusid hageja elukohas XXXXXX. Kostja poeg

nõustus sõidukit tagastama, kui hageja maksab 1500 eurot, mida hageja tegi. Hageja nõuab

kostjalt alusetult saadud raha ja traktori tagastamist.

Kostja elukoht on Soome Vabariigis. 13. aprilli 2016 taotluses palus hageja määrata, et hagi

kostja vastu allub Tartu Maakohtule. Taotluse kohaselt on hageja nõude puhul tegemist

lepinguvälise kahjuga võlaõigusseaduse (VÕS) § 1027 mõttes ning kahju tekkis Eestis,

XXXXXXX vallas. Lähtudes Brüssel I määruse artikkel 7 p-st 2 ning juhindudes Riigikohtu

23. märtsi 2016 määrusest nr 3-2-1-2-16, allub asi Eesti kohtule, sh Tartu Maakohtule.

MAAKOHTU SEISUKOHT

2. Tartu Maakohus jättis 18. aprilli 2016 määrusega hageja taotluse rahuldamata, määras, et

hagi ei allu Eesti kohtule, sh Tartu Maakohtule, ning keeldus hagiavalduse menetlusse

võtmisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 75 lg 3 kohaselt võib isik taotleda kohtult määruse

tegemist selle kohta, kas asi allub sellele kohtule, juba enne avalduse esitamist. Sel juhul tuleb

taotlusele lisada kavandatava avalduse projekt ja muud kohtualluvuse määramiseks olulised

dokumendid. Käesolevalt on hageja esitanud taotluse pärast hagiavalduse esitamist. Seega

lahendas maakohus taotluse ja võttis üksiti ka seisukoha, kas esitatud hagi saab menetlusse

võtta.

TsMS § 70 lg 1 kohaselt määratakse rahvusvahelise kohtualluvuse sätete järgi, millal võib asja

menetleda Eesti kohus. TsMS § 70 lg-st 2 tulenevalt allub asi Eesti kohtule, kui Eesti kohus

võib selle lahendada pädevuse ja kohtualluvuse sätete kohaselt või kohtualluvuse kokkuleppest

tulenevalt, kui seadusest või välislepingust ei tulene teisiti. TsMS § 70 lg 4 p 1 sätestab, et

käesolevas seadustikus rahvusvahelise kohtualluvuse kohta sätestatut kohaldatakse üksnes

ulatuses, milles ei ole sätestatud teisiti välislepingus või Euroopa Parlamendi ja nõukogu

määruses (EL) nr 1215/2012.

Maakohtu hinnangul ei allu käesolev asi Eesti kohtule, kuivõrd kostja registrijärgne elukoht on

Soome Vabariigis ja puuduvad muud asjaolud, mille tõttu saaks kohalda nn üldist

kohtualluvust. Brüssel I määruse (1215/2012) artikkel 4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute

vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende

kodakondsusest. Artikkel 5 lg 1 kohaselt võib isikute vastu, kelle alaline elukoht on

liikmesriigis, hagi esitada teise liikmesriigi kohtusse üksnes määruses sätestatud korras. Seega

on ka EL-s kehtivate kohtualluvuse sätete alusel nn üldiseks kohtualluvuse aluseks just kostja

elukoht. Seejuures peab kontrollima, kas ei esine 2.–7. jaos sätestatud erandit.

Artikkel 7 p 2 sätestab, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, võib esitada hagi

teises liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju tekitanud juhtum

on toimunud või võib toimuda.

Maakohus märkis, et lepinguvälise kahju puhul allub kahjunõue tõepoolest liikmesriigi kohtule,

kus kahju tekitanud juhtum toimus või võib toimuda. Käesolevalt ei ole hagi esitatud aga

lepinguvälise kahju hüvitamise nõudes. Hagiavalduses viidatud VÕS § 1027 puhul on tegemist

alusetu rikastumise sättega. Mõlema nõude puhul on küll tegemist lepinguvälise võlasuhtega,

kuid alusetu rikastumise nõue ja lepinguvälise kahju hüvitamise nõue on kaks sisult erinevat ja

iseseisvat nõuet. Alusetu rikastumine nõue on oma olemuselt suunatud alusetult saadu

tagastamisele, st et isik ise on teinud soorituse teisele poolele kohustuse täitmiseks, kuid alus

kohustuse täitmiseks on mingil põhjusel ära langenud. Lepinguvälise kahju hüvitamise nõue

baseerub aga ühe isiku õigusvastasel teol, mille tagajärjel tekib teisele isikule kahju. Eeltoodust

tulenevalt ei ole ka hageja poolt viidatud Riigikohtu lahend kohane, kuivõrd eelnimetatud

lahend käsitleb õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõuet, peamiselt VÕS §-des 1047 ja

1055 sätestatu alusel ning mitte alusetu rikastumise nõuet. Maakohtu hinnangul on hageja

esitanud nõude õigel alusel, s.o alusetult saadu tagastamiseks (VÕS 52 peatükk, sh § 1027).

Maakohus kontrollis, kas hagile ei peaks kohaldama muid Brüssel I määruse II peatükis 2.–7.

jaos sätestatud aluseid ning asus seisukohale, et ükski 2.–7. jaos esinev alus, mis annaks Eesti

kohtule pädevuse käesoleva asja lahendamiseks, ei kohaldu. Hageja poolt esitatud hagi ei allu

Eesti kohtule ning hageja peaks hagi esitama kostja elukoha järgi Soome kohtusse. Eeltoodust

lähtuvalt tuleb hageja taotlus, määrata hagi alluvus Tartu Maakohtule, jätta rahuldamata.

TsMS § 371 lg 1 p 2 järgi kohus ei võta hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele kohtule.

Kuna esitatud hagi ei allu Eesti Vabariigi kohtule, keeldub kohus selle menetlusse võtmisest

Tartu Maakohtus. Kohtul puudub võimalus edastada hagi TsMS § 75 lg 2 alusel mõnda teise

Eesti Vabariigi kohtusse.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

3. Hageja esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu

määrus ja teha uus määrus, millega määrata, et R. Kossali hagi M. Villa vastu kuulub Tartu

Maakohtu pädevusse ning saata asi esimese astme kohtule hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks.

Määruskaebuse kohaselt ei ole kohtumäärus piisavalt põhjendatud, mille tõttu ei vasta TsMS

§ 465 lg 2 p 8 nõudele.

Soome Vabariigi lugemine kostja alaliseks elukohaks on küsitav. Kostja elukoha aadressiks

märgitud Soome Vabariik tuleneb kostja poolt täidetud sõiduauto müügilepingust. Kas kostja

tegelikult elab Soome Vabariigis või lihtsalt käib seal tööl (ajutine elamine), ei ole hagejale

teada. Lisaks kostja alalisele elukohale peaks kohtualluvuse määramisel olema ka muid aluseid.

Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, jättes küsimata kostja seisukohta hagi menetlusse

võtmise kohta. Kui hagi menetlusse võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse

järgi Eesti kohtule, on vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on võimalik

kostjal avaldada seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse osas ning kohtul on hagi menetlusse

võtmise otsustamisel rohkem informatsiooni. TsMS § 372 lg 2 järgi võib kohus vajadusel

küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise lahendamiseks ja pooled ära kuulata.

Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) § 15 esimese lause järgi on igaühel õigus pöörduda oma

õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. PS § 14 järgi on õiguste ja vabaduste tagamine

seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu

ning kohalike omavalitsuste kohustus.

Hagiavaldusega pöördumine teise riigi kohtusse on 77-aastase kehva majandusliku seisuga

hageja puhul välistatud. Hageja suunamine pöörduma hagiga Soome Vabariigi kohtusse on

hageja diskrimineerimine PS § 12 järgi.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Maakohtu 18. aprilli 2016 määrus tuleb tühistada ja saata

R. Kossali hagi M. Villa vastu alusetult saadu tagastamiseks menetlusse võtmise otsustamiseks

samale maakohtule. Hageja määruskaebus kuulub rahuldamisele.

Vaidlustatud määrusega on maakohus keeldunud hagi TsMS § 371 lg 1 p 2 alusel menetlusse

võtmisest. Viidatud sätte kohaselt ei võta kohus hagiavaldust menetlusse, kui hagi ei allu sellele

kohtule. Seega tuleb asja lahendada küsimus, kas hageja poolt esitatud hagi allub Brüsseli I

(uuesti sõnastatud, nr 1215/2012) määruse järgi Eesti kohtule.

5. Brüssel I (uuesti sõnastatud) määruse artiklid 4–6 reguleerivad üldist kohtualluvust. Artikkel

4 lg 1 kohaselt esitatakse hagi isikute vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis, selle

liikmesriigi kohtutesse sõltumata nende kodakondsusest.

Eeltoodut arvestades on oluline kindlaks teha, kus (millises riigis) on kostja alaline elukoht.

Ekslik on hageja väide, et kostja elukoht Soome Vabariigis tuleneb vaid kostja poolt täidetud

müügilepingust. Maakohus kontrollis kostja elukohta ka rahvastikuregistrist (tl 14), millest

nähtuvalt on kostja elukohaks Soome, XXXXXXXXXXX.

Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 62 lg 2 kohaselt tuleb selle hindamisel, kas kostja

elukoht on Soomes, lähtuda Soome õigusest.

6. Ringkonnakohus on seisukohal, et eeltoodule vaatamata on kohus siiski ennatlikult

keeldunud hagi menetlusse võtmisest. TsMS § 372 lg 3 sätestab kohtule võimaluse vajaduse

korral küsida kostja seisukohta hagi menetlusse võtmise kohta.

Riigikohus on 21. novembri 2012 otsuse nr 3-2-1-123-12 p-s 11 leidnud, et kui hagi menetlusse

võtmisel tekib küsimus, kas hagi allub Brüsseli I määruse järgi Eesti kohtule, oleks üldjuhul

vajalik küsida selle kohta ka kostja seisukohta. Sellisel juhul on ka kostjal võimalik avaldada

seisukoht enda elukoha ja kohtualluvuse kohta ning kohtul on hagi menetlusse võtmise

otsustamiseks ka rohkem informatsiooni. Igal juhul tulnuks kostjale kätte toimetada hageja

esitatud määruskaebus, kuivõrd selle lahendamine puudutas otseselt kostja huve ning kostjale

tulnuks tagada võimalus võtta selle kohta seisukoht. Maakohus ei ole seda teinud.

Ringkonnakohtu arvates kehtib antud põhimõte kostjalt seisukoha küsimise kohta ka Brüsseli I

(uuesti sõnastatud) määruse kohaldamisel. Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artikkel 26

lg 1 kohaselt lisaks määruse muudest sätetest tulenevale pädevusele on pädev ka see

liikmesriigi kohus, kuhu kostja ilmub. Sätet ei kohaldata juhul, kui isik on ilmunud kohtusse

pädevuse vaidlustamiseks või kui artikli 24 kohaselt allub asi erandlikult teisele kohtule.

Määruse artikli 28 lg 1 kohaselt deklareerib kohus omal algatusel, et ta ei ole asjas pädev, kui

kostja, kelle alaline elukoht on ühes liikmesriigis, kaevatakse teise liikmesriigi kohtusse ning

ta ei ilmu kohtusse, välja arvatud juhul, kui pädevus tuleneb sama määruse sätetest. Seega saab

kohus hagi menetlusse võtmisest keelduda, kui kostja elukoht on teises liikmesriigis ning ta

vaidleb kohtualluvusele Eestis vastu või ei vasta kohtule. Juhul kui kostja ilmub kohtusse ja

kohtualluvusele vastu ei vaidle, allub hagi Brüsseli I (uuesti sõnastatud) määruse artiklite 26 ja

28 järgi Eesti kohtule ning hagi menetlemata jätmiseks ei ole alust. Sarnasele seisukohale on

jõudnud ka ringkonnakohus 18. mai 2016 määruses tsiviilasjas nr 2-16-2695.

Brüssel I määruse artikkel 7 p 2 sätestab, et isiku vastu, kelle alaline elukoht on liikmesriigis,

võib esitada hagi teises liikmesriigis lepinguvälise kahju puhul selle paiga kohtusse, kus kahju

tekitanud juhtum on toimunud või võib toimuda. Praegusel juhul ei selgu hageja poolt kohtule

esitatust üheselt, missugune on hageja nõude õiguslik alus. TsMS § 371 lg 2 p 2 kohaldamisel

ja asja menetlusse võtmise üle otsustamisel ei saa kohus hinnata tõendeid ja lahendada asja

sisuliselt (vt nt Riigikohtu 2. mai 2012. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-12, p-d 12 ja 13).

TsMS § 351 lg 1 järgi arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid

vajalikus ulatuses nii faktilisest kui ka õiguslikust küljest, ja sama paragrahvi 2. lõike kohaselt

võimaldab kohus pooltel esitada kõigi asjasse puutuvate asjaolude kohta õigel ajal ja täielikult

oma seisukoha (vt Riigikohtu 13. aprill 2007. a 3-2-1-5-07 p. 32.).

7. Menetluskulude jaotus ja rahaline suurus määratakse kindlaks asjas tehtavas lõpplahendis.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kai Kullerkupp

Triin Uusen-Nacke