3-14-52282/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Agu Timmi ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. august 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52282

Haldusasi

OÜ Loveko kaebus Põltsamaa Linnavalitsuse 1.

septembri 2014. a korralduse nr 40 ning kasutuslubade

väljastamise taotluste lahendamisega viivitamisega

õigusvastaseks tunnistamiseks ning kasutuslubade

väljastamise menetlusega jätkamiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. mai 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Loveko apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja OÜ Loveko

Vastustaja Põltsamaa Linnavalitsus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. mai 2015. a otsus

muutmata.

2. Jätta apellandi menetluskulud tema enda kanda.

3. Jätta apellandi taotlus istungi korraldamiseks rahuldamata.

4. Jätta rahuldamata OÜ Loveko 12. juuli 2016. a taotlus asjas täiendavate tõendite

juurdevõtmiseks ning tagastada need OÜ-le Loveko.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 29.

september 2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Lovekole kuulub Põltsamaa linnas asuval kinnistul olev hüdroelektrijaam.

Hüdroelektrijaama eelmisele omanikule AS-le Eesti Energia oli 16. detsembril 2010 väljastatud

vee-erikasutusluba hüdroelektrijaama taastamiseks ja rekonstrueerimiseks. Pärast

hüdroelektrijaama omandamist OÜ Loveko poolt vormistas Keskkonnaamet vee erikasutusloa

30. novembril 2012 OÜ Loveko nimele. Põltsamaa Linnavalitsuse 22. aprilli 2013. a

korraldusega nr 139 väljastati OÜ-le Loveko projekteerimistingimused hüdroelektrijaama

ehitusprojekti koostamiseks ning 25. juuni 2013. a korraldusega nr 224 väljastas Põltsamaa

Linnavalitsus OÜ-le Loveko ehitusloa hüdroelektrijaama rekonstureerimiseks ning 8. juuli ja 9.

detsembri 2013. a korraldustega nr 241 ja 405 ehitusload Põltsamaa paisu osade

(veehaardekanali ja äravoolukanali) rekonstrueerimiseks.

12. augustil 2014 esitas OÜ Loveko Põltsamaa Linnavalitsusele taotluse eelnevalt nimetatud

ehituslubade alusel ehitatud ehitistele kasutusloa väljastamiseks.

1. septembri 2014 a. korraldusega nr 240 algatas Põltsamaa Linnavalitsus Põltsamaa linnas

Silla tn 1a hüdroenergia tootmise käivitamiseks keskkonnamõjude hindamise.

2. OÜ Loveko esitas halduskohtule kaebuse, milles palus tunnistada Põltsamaa Linnavalitsuse 1.

septembri 2014. a korraldus õigusvastaseks. Samuti palus ta tunnistada õigusvastaseks

kasutuslubade taotluste lahendamisega viivitamine ning kohustada linnavalitsust kasutuslubade

menetlusega jätkamiseks. Kaebuse kohaselt ei ole keskkonnamõjude hindamine vajalik, kuna

keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 1 p 21 järgi on

olulise keskkonnamõjuga tegevus tundlikule suublale hüdroelektrijaama, tammi, paisu või

veehoidla püstitamine või selle rekonstrueerimine. Sellest sättest ei tulene, et olulise

keskkonnamõjuga tegevus oleks hüdroenergia tootmisega alustamine. Keskkonnamõju

hindamine on antud juhul läbi viidud juba vee-erikasutusloa taotluse menetluses.

Keskkonnamõju hindamine on vastuolus ka õiguspärase ootuse põhimõttega.

3. Tartu Halduskohtu 20. mai 2015. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel.

3.1. Enne AS-le Eesti Energia 16. detsembril 2010 vee erikasutusloa väljastamist, mille kohaselt

oli lubatud hüdroelektrijaama taastamis- ja rekonstrueerimistööd ning hüdroenergia tootmine

Põltsamaa jõel, oli Keskkonnaameti poolt läbi viidud keskkonnamõjude hindamine

hüdroelektrijaama rekonstrueerimiseks (arendaja AS Eesti Energia) ning Põltsamaa jõe

paisutamiseks (arendaja Põltsamaa Linnavalitsus).

3.2. Keskkonnamõju hindamine algatati KeHJS § 6 lg 1 p 21 alusel, kuna vee erikasutuse

piirkond asub tundlikul suublal. Nimetatud sätte järgi on üheks olulise keskkonnamõjuga

tegevuseks tundlikule suublale hüdroelektrijaama püstitamine või selle rekonstrueerimine.

KeHJS § 3 järgi tuleb keskkonnamõju hinnata muuhulgas siis, kui taotletakse tegevusluba ja

kavandatav tegevus toob eeldatavalt kaasa olulise keskkonnamõju. KeHJS § 7 p 1 järgi on

tegevusluba ka ehitise kasutusluba. Seega on kasutusluba KeHJS mõistes tegevusluba, mille

taotlemise puhul hinnatakse keskkonnamõju, kui kavandatav tegevus toob kaasa olulise

keskkonnamõju. Põltsamaa Linnavalitsus on lähtunud keskkonnamõju hindamisel asjaolust, et

tegemist on olulise keskkonnamõjuga tegevusega, mille puhul on keskkonnamõju hindamine

tegevusloa taotluse menetlemisel kohustuslik. Linnavalitsus on käitunud õiguspäraselt.

3.3. See, et vee erikasutusloa taotluse menetluses on Keskkonnaamet keskkonnamõju hindamise

läbi viinud, ei tähenda, et ehitusloa või kasutusloa taotluse puhul ei tohi olulise

keskkonnamõjuga tegevuse puhul keskkonnamõju hindamist teostada. KeHJS § 11 lg 71 sätestab,

et sama tegevusloa taotluse menetluses algatatakse ainult üks keskkonnamõju hindamine. Kuid

samaks tegevusloaks antud juhul on kasutusluba.

3.4. Antud juhul on vee erikasutusloa taotluse osas küll keskkonnamõju hindamine juba läbi

viidud, kuid kasutusloa taotluse menetluses on otsustaja leidnud, et tal puudub hetkel tegevusloa

andmiseks piisav teave seetõttu, et eelmisest keskkonnamõjude hindamisest on möödunud neli

aastat ja olukord on selle aja jooksul muutunud. Vastustaja on esitanud vaidlustatud otsuses ka

sellekohased kaalutlused. Kaalutlusotsuse kohtulik kontroll on piiratud.

3.5. Ettevaatusprintsiibist tulenevalt tuleb riske inimestele ja keskkonnale võimalikult suurel

määral vähendada. Iga võimaliku keskkonnamõju korral tuleb välja selgitada, milliste abinõude

kasutamisega on võimalik riske vähendada ja millised keskkonnatingimused tuleb selleks

tegevusloaga ette näha. Käesoleval juhul on vastustaja käitunud kooskõlas ettevaatusprintsiibiga.

3.6 Võimalik on järeldada, et keskkonnamõju hindamise menetlus on algatatud kõigi ehitiste

jaoks vajalike kasutuslubade osas.

3.7. Kuna seadus võimaldab keskkonnamõju hindamist läbi viia, ei saanud ehitusloa

väljaandmine ja ehitustööde lubamine luua täit kindlust, et kasutusloa taotluse puhul seda ei

algatata.

ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. OÜ Loveko esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu otsus ning

kaebus rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. KeHJS tugineb Euroopa Liidu direktiivile nr 2011/92. Ehitise kasutusloa esemeks ei ole

üldjuhul looduskeskkonda füüsiliselt mõjutava tegevuse lubamine. Euroopa Kohtu praktikast

tuleneb, et siseriiklik õigusnorm, mis näeb ette, et projekti keskkonnamõju saab hinnata ainult

loamenetluse esimeses etapis, kuid mitte menetluse hilisemas etapis, ei ole direktiiviga nr

2011/92 kooskõlas. Antud juhul on tegemist mitmeetapilise loamenetlusega, kus keskkonnamõju

hindamine viidi läbi 16. detsembril 2010 väljastatud vee-erikasutusloa väljastamise menetluses.

Keskkonnamõju hindamise järeldustele tuginedes on koostatud ka hüdroelektrijaama

rekonstrueerimise ehitusprojekt. Euroopa Kohus on rõhutanud, et kui ehitustöid ega rajatisi

füüsiliselt muutvaid sekkumisi loamenetluse tulemusel ei toimu, ei saa seda käsitada

kavandatava tegevusena, mille puhul tuleb keskkonnamõju hindamine läbi viia. Pärast seda, kui

kõik ehitustööd on lõpetatud, on Euroopa Kohtu seisukoha järgi keskkonnamõju hindamine

võimalik vaid erandlikel juhtudel. Selliseid erandlikke asjaolusid ei esine. Kaebaja on viinud

tegevuse ellu vastavalt vee-erikasutusloa ja ehitusloa nõuetele.

4.2. Kaebaja poolt esitatud põhjendused keskkonnamõju hindamise menetluse algatamiseks on

paljasõnalised ja põhjendamata.

4.3. KeHJS § 11 lg 6 sätestab, et kui kavandatava tegevusega kaasneb eeldatavalt oluline

keskkonnamõju, jätab otsustaja kavandatava tegevuse keskkonnamõju hindamise algatamata, kui

keskkonnamõju on juba hinnatud tegevuse aluseks oleva strateegilise planeerimisdokumendi

elluviimisega kaasneva keskkonnamõju strateegilise hindamise, ehitusprojekti koostamise või

kavandatavaks tegevuseks vajaliku teise tegevusloa menetlemise käigus, kui otsustajal on

tegevusloa andmiseks piisavalt teavet ja otsustaja hinnangul on selle tegevuse keskkonnamõju

juba asjakohaselt hinnatud. Seega tuleb keskkonnamõju hindamine algatada vaid siis, kui

otsustajal ei ole piisavalt teavet tegevusloa andmiseks.

4.4. Kasutusloa menetluses ei ole võimalik seada uusi tingimusi keskkonna mõjutamiseks.

Sellega ei ole võimalik määrata tegevuse mahtu ega tehnilist lahendust. Kasutusluba on akt, mis

kinnitab vaid ehitise nõuetelevastavust. Kavandatava tegevuse lubamine ja tegevuse mahud on

otsustatud juba vee-erikasutusloa ja sellele järgnenud ehituslubade menetluste käigus.

4.5. Halduskohus ei käsitlenud kaebaja seisukohti vaidlustatud korralduse proportsionaalsuse

osas. Keskkonnamõju hindamine ei ole kohane ega vajalik vastustaja seatud eesmärgi – saada

kasutusloa väljastamiseks keskkonnamõju osas informatsiooni – suhtes. Kavandatava tegevuse

keskkonnamõju on juba piisavalt hinnatud eelnevate tegevuste puhul. Keskkonnamõju

hindamine pole ka mõõdukas, kuna koormav tagajärg kaebajale on suurem, kui sellest saadav

positiivne mõju.

4.6. Ebaõige on seisukoht, et kaebajal ei saanud tekkida õiguspärast ootust, et teiste

tegevuslubade osas keskkonnamõju hindamist ei algatata. Vastustaja on ise pidevalt kontrollinud

vajalikke projekteerimistingimusi ja ehituslube väljastades kavandatava tegevuse olulise

keskkonnamõju võimalikkust ning leidnud, et puudub vajadus keskkonnamõju hindamiseks.

4.7. Vaidlustatud korraldus pole piisavalt motiveeritud. Kaebaja on esitanud taotluse

kasutuslubade saamiseks kolmele erinevale ehitisele. Linnavalitsus otsustas ühe otsusega

algatada keskkonnamõjude hindamise menetluse ning sellest ei selgu, kas keskkonnamõju

hindamine on algatatud kõigi kasutuslubadega seoses või ainult ühe kasutusloaga seoses. Kuna

keskkonnamõju tuleb hinnata ühe konkreetse kasutusloa väljastamise menetluses, tuleks

põhjendada keskkonnamõju algatamise vajadust iga tegevusloa lõikes eraldi.

4.8. Kui keskkonnamõju hindamise menetluse algatamine on õigusvastane, on õigusvastane ka

viivitus kasutuslubade väljastamise menetluses.

5. Põltsamaa Linnavalitsuse vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata järgmistel põhjendustel.

5.1. Ebaõige on väide, justkui ei oleks kasutusloa menetluses keskkonnamõjude hindamist enam

võimalik teha. KeHJS näeb selle otseselt ette.

5.2. Kasutusloa andmine on üks osa mitmeetapilisest loamenetlusest, mis on seotud tegevusega,

mille puhul on keskkonnamõju hindamine kohustuslik.

5.3. Viide Euroopa Kohtu lahendile nr C-275/09 ei ole asjakohane, kuna seal oli käsitlemisel

teistsugune küsimus. Pigem on vastustaja käitumine Euroopa Kohtu praktikaga kooskõlas.

Kaebaja viidatud kohtulahendid ning põhimõtted toetavad eelkõige just keskkonnamõju

hindamise läbiviimist.

5.4. Eelmisest keskkonnamõjude hindamisest on möödunud ligikaudu viis aastat. Selle aja

jooksul on asjaolud oluliselt muutunud. Muutunud on hüdroelektrijaama omanik ja

hüdroelektrijaama toimimise lahendus.

5.5. 2010. a keskkonnamõju hindamise käigus keskenduti peamiselt kalapääsule parima

lahenduse leidmisele ja ei hinnatud piisavalt hüdroenergia tootmise otsest mõju

looduskeskkonnale.

5.6. Vaidlustatud korraldus on proportsionaalne ja motiveeritud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Vaidlus taandub küsimusele, kas pärast seda, kui vee erikasutusloa andmise menetluses on

keskkonnamõju hindamine juba läbi viidud, on õiguspärane viia läbi keskkonnamõju hindamine

ka ehitisele kasutusloa andmise menetluses.

8. Ringkonnakohtu arvates on uue keskkonnamõju hindamise läbiviimine õiguspärane, kuna

selleks esines reaalne vajadus. Algne, 2010-dal aastal läbi viidud keskkonnamõju hindamine,

algatati kahel eesmärgil – Põltsamaa hüdroelektrijaama rekonstrueerimise ning samal ajal

Põltsamaa paisjärve tõkestamise ja paisutamise keskkonnamõju hindamiseks (tl 9-10). Vastustaja

on kohtumenetluses selgitanud, et 2010. a keskkonnamõju hindamise käigus keskenduti

peamiselt parima keskkonnaaspektidest lähtuva kalapääsu tehnilise lahenduse leidmisele. Seega

ei ole piisavalt hinnatud hüdroenergia tootmise otsest mõju looduskeskkonnale ja kalapääsu

toimimisele ning välja töötatud tingimusi, kuidas keerukas hüdrotehniliste rajatiste süsteem koos

töötaks ja oleks tagatud nii hüdroelektrijaama töö kui ka keskkonnakaitse ja muinsuskaitse

eesmärgid (tl 78). Sellekohased kaalutlused on esitatud ka vaidlustatud keskkonnamõju

algatamise korralduses. Seal märgitakse, et planeeritud tegevused, millele 2010. a

keskkonnamõju hindamine keskendus, kavandasid olemasoleva olukorra parandamist, tagamaks

Põltsamaa paisu ning veehoidla ohutut kasutamist ning jõe vee-elustiku olukorra paranemist

kalatee rajamise abil Põltsamaa paisule. Välja töötatud alternatiividest vee-elustikule

soodsaimaks osutus olukord, kus elektrienergia tootmist ei toimu ja Põltsamaa linn viib ellu kogu

kavandatava tegevuse ilma elektrienergia tootmiseta. Põltsamaa linn alustas kalapääsu rajamist

olukorras, kus hüdroelektrijaama omanik AS Eesti Energia oli loobunud projektis osalemast ja

kalapääs rajati eelkõige vee-elustiku heaolust lähtuvalt. 2010. aastal läbiviidud keskkonnamõjude

hindamisel ei olnud võimalik ette näha paisule 2013. aastal ja elektrijaama renoveerimise käigus

2014. aastal sinna paigutatavaid täpseid seadmeid (kalatõkkevõre, turbiin jmt), eelkõige nende

marke-mudeleid ning hinnata kõikide seadmete koostoimimist ühtse tervikuna, ennekõike kas

paigaldatud seadmete töölerakendamisel on tagatud rajatud kalapääsla häireteta toimimine. Ei

ole andmeid, kas ja kuidas on kõikide paigaldatud seadmete koostoimel ja elektrijaama

käivitamisel võimalik pikaajaliselt hoida kehtivas vee erikasutusloas nõutud ühtlast veetaset

paisjärvel, mis on vajalik ülesvoolu asuvate muinsuskaitseliste hoonete vundamentide

säilitamiseks ja on eelduseks kalapääsu toimimiseks. Veetaseme kõikumine paisjärves

halvendaks eeldatavasti kalapääsla toimimise efektiivsust ja halvendaks eluslooduse rände

tingimusi läbi kalapääsla. Eeltoodust tulenevalt ei oma Põltsamaa linna kasutusloa andmiseks

piisavalt teavet ning on seisukohal, et keskkonnamõju ei ole muutunud olukorda arvestades

asjakohaselt hinnatud. On oht olulise keskkonnahäiringu tekkimiseks, kui hüdroenergia tootmist

alustatakse käesoleval kujul. Keskkonnaaspektist oleks vastutustundetu jätta keskkonnamõjude

hindamine algatamata. Selline tegevus ei oleks linna hinnangul kooskõlas ettevaatusprintsiibiga

ja vältimise printsiibiga (tl 68p-69).

Need selgitused on usutavad ja veenvad. 2010. a vee erikasutuslubade keskkonnamõju hindamise

aruandest (tl 11-33) nähtub, et seal oli analüüsitud üheskoos mitme kavandatava tegevuse

keskkonnamõju (jõe paisutamine, hüdroelektrijaama rekonstrueerimine ja Põltsamaa Suursilla

rajamine) võimalikku keskkonnamõju üheskoos (tl 12p). Nõustuda tuleb vastustaja seisukohaga,

et eeskätt on seal keskendutud muudele küsimustele ning mitte niivõrd konkreetselt

hüdroelektrijaama töötamisega kaasnevale keskkonnamõjule. Eeskätt keskenduti selles

kalapääslaga seotud küsimustele. Nagu vastustaja on vaidlustatud korralduses märkinud, ei nähtu

sealt kuskilt nt seda, kas hüdroelektrijaama seadmete töölerakendamisel on tagatud rajatud

kalapääsla toimimine, kas see tagab nõutava ühtlase veetaseme hoidmise paisjärvel jne.

Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus vastustaja ja halduskohtu seisukohaga, et

hüdroelektrijaamale kasutusloa andmisel on vajalik keskkonnamõju hindamine seetõttu, et

olemasolev keskkonnamõju hindamise aruanne ei kajasta piisavalt hüdroelektrijaama

töölerakendumisega kaasnevaid keskkonnamõjusid. Keskkonnamõju hindamine on vajalik ka

seetõttu, et eelmisest keskkonnamõju hindamisest oli vaidlustatud korralduse andmise hetkeks ca

4 aastat ning kalapääsla oli juba rajatud.

9. Selliseks keskkonnamõju hindamiseks on ka õiguslik alus. KeHJS § 7 p 1 järgi on tegevusluba

ka ehitise kasutusluba. KeHJS § 3 p 1 järgi tuleb keskkonnamõju hinnata tegevusloa andmist

ning kavandatav tegevus toob kaasa olulise keskkonnamõju. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et

kavandatav tegevus toimub tundlikul suublal ja on seega olulise keskkonnamõjuga tegevus

(KeHJS § 6 lg 1 p 21). Seega on käesoleval juhul õiguslik alus keskkonnamõju hindamise

menetluse läbiviimiseks olemas, hoolimata sellest, et sarnases küsimuses oli varem

keskkonnamõju hindamine läbi viidud.

10. Kaebaja väited ei anna alust vastupidisele seisukohale asumiseks.

11. Kaebaja on apellatsioonkaebuses viidanud Euroopa Kohtu praktikale, mille järgi siseriiklik

õigusnorm, mis näeb ette, et projekti keskkonnamõju saab hinnata ainult loamenetluse esimeses

etapis, kuid mitte hilisemas menetlusetapis, ei ole kooskõlas direktiiviga nr 2011/92. See praktika

ei ole käesoleval juhul asjakohane, kuna see praktika on samuti suunatud sellele, et hilisemas

menetlusetapis peab samuti keskkonnamõju hindamine võimalik olema. Käesoleval juhul ongi

tegemist olukorraga, kus keskkonnamõju soovitakse hinnata hilisemas menetlusetapis ja see on

viidatud praktikaga kooskõlas.

Ka ei saa kaebaja viidatud Euroopa Kohtu lahenditest teha järeldust, et käesoleval juhul on

keskkonnamõju hindamine lubamatu. Asjaolu, et kasutusloa andmisega ei kaasne otseselt enam

ehitustöid ega rajatisi füüsiliselt muutvaid sekkumisi, ei väära fakti, et kasutusloa andmine loob

eelduse hüdroelektrijaama kasutuselevõtuks. Selle kasutuselevõtuga kaasneb aga otseselt

keskkonda mõjutav tegevus ning vastavalt ka riskid (nt eelnevalt nimetatud paisjärve vajaliku

veetaseme säilitamisele ning kalapääsla toimimisele). Seega on keskkonnamõju hindamine

vajalik ja põhjendatud käesoleval juhul ka kasutusloa väljastamise puhul.

Lisaks läheks kaebaja järeldus otseselt vastuollu keskkonnaõiguses tunnustatud

ettevaatuspõhimõttega. Olukorras, kus eelmisest keskkonnamõju hindamisest möödunud aeg ja

muutunud asjaolud või esialgse keskkonnamõju hindamise pinnapealsus tingivad vajaduse uueks

keskkonnamõju hindamiseks, peab see olema võimalik. Vastasel juhul tähendaks kavandatav

tegevus olulist riski keskkonnale. Sellisel juhul ei saa keskkonnamõju hindamisest loobumist

põhjendada üksnes sellega, et formaalne keskkonnamõju hindamine on kunagi aset leidnud. Kui

on oht, et see on vananenud või ebapiisav, peab olema võimalik keskkonnamõju uus hindamine.

12. Asjaolu, et 2010. a keskkonnamõju hindamine on Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud ja

seda ei ole vaidlustatud, ei oma tähtsust. See ei tähenda seda, et käesolevaks ajaks kujunenud

olukorras on see jätkuvalt piisav ja asjakohane võimalike keskkonnariskide hindamiseks.

Eelmise keskkonnamõju hindamise aruande kehtivus ei välista uue keskkonnamõju hindamise

läbiviimist.

Ringkonnakohus märgib ka, et asjaolust, et eelmist keskkonnamõju hindamist ei ole keegi

vaidlustanud ja see on Keskkonnaameti poolt heaks kiidetud, ei saa teha automaatselt järeldust,

et see on õiguspärane või piisavalt põhjalik. Kuna 2010. a keskkonnamõju hindamine ei ole

käesoleva vaidluse esemeks, ei peatu ringkonnakohus sellel küsimusel siinkohal siiski pikemalt.

Siiski märgib ringkonnakohus üldistatud tähenduses, et ebapiisav keskkonnamõju hindamine ei

ole haldusorganile siduv selliselt, et hiljem oleks uue keskkonnamõju hindamise läbiviimine

keelatud põhjendusel, et keskkonnamõju hindamine on juba läbi viidud. Vastasel juhul oleks

haldusorgani veal (puuduliku keskkonnamõju hindamise aktsepteerimine) põhjendamatult

negatiivne tagajärg keskkonnale. Tehtud vigu peab olema võimalik parandada.

13. Nõustuda ei saa kaebaja etteheitega vaidlustatud korralduste põhjendustele, et

keskkonnamõju hindamise eesmärk ei ole hinnata seadmete omavahelist koosmõju. KeHJS § 31

järgi on keskkonnamõju hindamise eesmärk anda tegevusloa andjale teavet kavandatava

tegevuse ja selle reaalsete alternatiivsete võimalustega kaasneva keskkonnamõju kohta ning

kavandatavaks tegevuseks sobivaima lahendusvariandi valikuks, millega on võimalik vältida või

vähendada ebasoodsat mõju keskkonnale ning edendada säästvat arengut. Kasutusloa puhul on

kavandatavaks tegevuseks ehitise kasutuselevõtt ning selle tegevuse keskkonnamõju hindamine

on eelpool viidatud KeHJS § 3 p 1 ja § 7 p 1 järgi võimalik ning vajalik.

14. Ka kaebaja väitega, et uue keskkonnamõju läbiviimist ei tingi vajadus uurida mõju paisjärve

veetaseme säilitamisele, ei saa nõustuda. Kaebaja seisukoha järgi on veetaseme säilimine tagatud

sellega, et vee erikasutusload on väljastatud tingimustel, mis tagavad veetaseme säilimise ja selle

kohustuse rikkumisel on tegemist vee-erikasutusloa nõuete rikkumisega. Samas vaatab kaebaja

mööda asjaolust, et kui talle väljastatakse kasutusluba ehitisele, mille kasutamine tingib ikkagi

veetaseme alanemise, võimaldab see hõlpsasti püstitada juriidilise konstruktsiooni, kus saab

näidata, et vee erikasutusluba ja kasutusluba on omavahel vastuolus, ning võimalik et väita

koguni seda, et juhinduda tuleks hilisemast kasutusloast. Igal juhul põhineb kaebaja väide

eeldusel, et ta käituks kasutusloa saamisel igal juhul viisil, mis tagab veetaseme säilimise. Kuid

avalik võim peab kindlasti arvestama ka võimalusega, et isik niiviisi ei käitu. Kui selline olukord

tõesti aset leiaks ja hüdroelektrijaama kasutamine alandaks paisjärve veetaset, oleks endise

olukorra saavutamine juba märkimisväärselt keeruline, tõenäoliselt oleks vajalik sekkumine

avaliku võimu poolt, kaebajal oleks omakorda võimalik selliseid sekkumisi vaidlustada jne. On

igati mõistlik, et enne kasutusloa väljastamist hinnataks selle alusel kavandatava tegevuse

keskkonnamõju (st kas hüdroelektijaama kasutamisel ei satu paisjärve veetase ohtu) tulevikku

suunatult, selle asemel, et riskida ohtlike tagajärgede saabumisega ning nende saabumisel neid

hiljem kõrvaldama hakata.

15. Seega on vastustaja esitatud põhjendused keskkonnamõju hindamise algatamiseks täiesti

asjakohased. Sellest tulenevalt puudus alus keskkonnamõju hindamise algatamata jätmiseks

KeHJS § 11 lg 6, mis võimaldab keskkonnamõju hindamata jätta siis, kui keskkonnamõju on

juba keskkonnamõju hindamise või keskkonnamõju strateegilise hindamise käigus asjakohaselt

hinnatud ja otsustajal on tegevusloa andmiseks piisavalt teavet. Sellise olukorraga, nagu

eelnevast nähtus, käesoleval juhul tegemist ei ole.

16. Keskkonnamõju hindamise algatamist tuleb pidada ka proportsionaalseks. Ehkki see võib

olla kaebajale koormav, on sellel siiski legitiimne eesmärk (saada teada kavandatava tegevusega

kaasnevaid keskkonnamõjusid) ning see on sobiv, kuna aitab seda eesmärki saavutada. Samuti

tuleb pidada seda ka vajalikuks, kuna teist võimalust keskkonnamõjudest teadasaamiseks

olukorras, kus esialgne keskkonnamõju hindamine on tehtud kaua aega tagasi, asjaolud on

muutunud ning see hindamine oli hüdroelektrijaama aspektist ebapiisav, ei ole. Seda tuleb lugeda

ka proportsionaalseks kitsamas mõttes, kuna sellest saadav kasu on ilmselgelt suur – see aitab

selgitada, kas ja millised ohud keskkonnale kasutusloa andmisel eksisteerivad.

17. Asjaolu, et projekteerimistingimuste väljastamise ja ehitusloa väljastamise etapis vastustaja

keskkonnamõju hindamisest loobus, ei tähenda, et kaebajal oleks tekkinud kaitstav õiguspärane

ootus ka kasutusloa väljastamiseks ilma keskkonnamõju hindamata. Selline arutlus tähendaks, et

kui haldusorgan korraks ühes etapis keskkonnamõju hindamisest KeHJS § 6 lg 2 alusel (see säte

näeb ette, et kui kavandatav tegevus ei kuulu olulise keskkonnamõjuga tegevuse hulka, peab

otsustaja andma eelhinnangu selle kohta, kas järgmiste valdkondade tegevusel on oluline

keskkonnamõju) loobub, siis ei tohigi ta hiljem üheski menetlusetapis keskkonnamõju enam

hinnata. Selline järeldus oleks meelevaldne. Nagu halduskohus osundas, tulenes kasutusloa

väljastamise etapis keskkonnamõju hindamise võimalus otseselt KeHJS-st ning kaebaja pidi

sellega arvestama. Seega ei ole kaebaja õiguspärase ootuse põhimõtet rikutud.

18. Kaebaja etteheide, et vaidlustatud korraldusest ei selgu, kas keskkonnamõju hindamine

algatati ühe või kõigi kolme kaebaja poolt taotletud kasutusloa (Silla tn 1 a hoone,

veehaardekanalid ja äravoolukanalid) suhtes, on kunstlik. Nii vastustaja kui halduskohus on

selgitanud, et see algatati kõikide kasutuslubade osas, kuna tegemist on omavahel seotud

ehitistega. See on järeldatav ka vaidlustatud korraldusest tervikuna. Ehkki tegemist võib olla

vormilise ebaselgusega korralduses, ei ole see kindlasti selline puudus, mis tingiks kaebuse

rahuldamise.

19. Kuna keskkonnamõju hindamise algatamine on õiguspärane, ei saa sellest tingitud viivitust

kasutuslubade väljastamisel pidada õigusvastaseks. Seega on kaebus õigesti ka viivituse

õigusvastasuse tuvastamise nõude osas rahuldamata jäetud.

20. Eeltoodust tulenevalt jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata.

Kaebaja menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) jäävad HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

21. Kaebaja taotlus asjas istungi korraldamiseks jääb rahuldamata. Ringkonnakohus on

seisukohal, et HKMS § 131 lg 1 p-st 2 tulenevalt ei ole asjas istungi korraldamine vajalik, sest

asjas on esitatud piisavalt tõendeid. On selge, et vajalikud tõendid on asjas kogutud ning istungi

korraldamine ei annaks asja lahendamisele juurde kvalitatiivset väärtust. Küll aga pikendaks see

asjas otsuseni jõudmise aega, kuna asja lahendamine kirjalikus menetluses on võimalik

märgatavalt kiiremini. Seega räägib asja kirjalikus menetluses lahendamise kasuks ka

menetlusökonoomia põhimõte.

23. Pärast apellatsioonimenetluses otsuse teatavakstegemise aja määramist esitas kaebaja 12.

juulil 2016 taotluse asjas uute tõendite asja materjalide juurde võtmiseks. Uute tõendina sooviti

esitada Keskkonnaameti 3. novembri 2015. a korraldust, millega anti kaebajale vee

erikasutusluba, millega anti kaebajale õigus elektrienergia tootmiseks Põltsamaa jõel. Samuti

palutakse asja materjalide juurde võtta Põltsamaa Linnavalitsuse 28. juuni 2016. a kiri

Keskkonnaametile.

Esiteks märgib ringkonnakohus, et HKMS § 51 lg 1 järgi tuleb avaldus esitada nii varakult, kui

menetluse seisund seda võimaldab ning see on asja kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Uue

tõendina esitatud vee erikasutusluba oli väljastatud juba 3. novembril 2015. Kaebaja ei ole

selgitanud, miks ei olnud võimalik selle tõendi esitamine koheselt selle saamisest alates.

Ringkonnakohus märgib, et olukorras, kus kaebajale on teatavaks saanud uus tõend, millele ta

soovib käimasolevas kohtumenetluses tugineda, on mõistlik esitada see tõend kohtule

võimalikult vara, et kohus saaks asja läbivaatamisel ning seisukohtade kujundamisel sellega

tutvuda. Seda ka olukorras, kus kaebaja on soovinud asjas istungi korraldamist. Ei ole välistatud,

et kohus võib istungi korraldamist pidada ebavajalikuks nagu käesolevas asjas ning kujundada

asja lahendamiseks vajalikud põhiseisukohad juba selleks ajaks, kui määrab kindlaks kirjalikus

menetluses otsuse teatavakstegemise kuupäeva. Kohtu põhiseisukohad võivad olla kujunenud

ning vormistatud ka istungi toimumise ajaks. Kui oluline tõend, mis oli olemas juba varem,

esitatakse alles istungil või siis kirjalikus menetluses menetlusdokumentide esitamiseks

ettenähtud tähtajal, võib see tähendada seda, et kohtu senine töö asja lahendamisel on olnud

asjatu ning kokkuvõttes pikendab see asja lahendamiseks kuluvat aega. Seetõttu tuleks

kohtumenetluse kestel tekkinud ja asjas tähtsust omavad tõendid ja taotlused esitada kohtule

võimalikult koheselt pärast nende tekkimist vastavalt HKMS § 51 lg-le 1 ning mitte viivitada

nendega istungini või siis kirjalikus menetluses täiendavate dokumentide esitamiseks antud

tähtajani.

Praeguses asjas esitatud tõendite vastuvõtmiseks ringkonnakohus vajadust ei näe. Vee

erikasutusloaga soovib kaebaja näidata seda, et Põltsamaa jõe veetaseme osas on Keskkonnaamet

leidnud, et keskkonnamõju hindamine ei ole täiendavalt enam vajalik. Samas on käesolevas asjas

vaidluse all otsustus Põltsamaa Linnavalitsuse otsustus keskkonnamõjude hindamise

algatamiseks. Tegemist on erinevate haldusorganitega ning Keskkonnaameti seisukoht ei muuda

linnavalitsuse otsustust õigusvastaseks.

Põltsamaa Linnavalitsuse 28. juuni 2016. a kiri on seotud aga hoopiski Põltsamaa Linnavalitsuse

poolt vee erikasutusloa taotlemisega Põltsamaa jõe jätkuvaks tõkestamiseks. Selles kirjas

väljendatud seisukohad ei ole võrreldavad haldusakti resolutsiooniga ega oma siduvat tähendust.

Seetõttu ei saa väita, et sellest kirjast saab järeldada vastustaja vastuolulist käitumist. Lisaks on

vastustaja põhjendatult juhtinud tähelepanu sellele, et kaebaja viidatud kohad kirjas ei ole

vastustaja seisukohad, vaid väljendavad Keskkonnaameti seisukohti.

Seetõttu ei ole esitatud tõendid asja lahendamiseks vajalikud ning need tuleb kaebajale tagastada.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene