3-15-2032/28 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Haldusasja number

Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine

EESTI VABARIIGI NIMEL

Tallinna Halduskohus

Reelika Lind

26. august 2016. a, Tallinn

3-15-2032

J. L. kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju

hüvitise väljamõistmiseks

Kaebaja – J.L.

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindajad

Teerika Martisen ja Kerli Lubja

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.L.i kaebus perioodi 14.05.2015–25.06.2015 osas läbi vaatamata.

2. Jätta J.L.i kaebus ülejäänud osas rahuldamata.

3. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 26.09.2016

(HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

KOHTUOTSUS

3-15-2032

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. J.L. (kaebaja) esitas 25.06.2015 Tallinna Vanglale (vastustaja) mittevaralise kahju

hüvitamise nõude seoses tema hoidmisega ebainimlikes kinnipidamistingimustes ajavahemikul

19.03.2012–13.05.2015. Kaebaja leidis, et valdavas enamikus vangla kambrites jääb ühe

inimese kohta isiklik ruum alla 3 m2, mille arvestamisel tuleb välja jätta tualett. Kaebaja märkis,

et teda on kinni peetud ülerahvastatud ruumides, ta pidi taluma pidevat pingeseisundit ning

meeleolu langust, mis olid tingitud isikliku ruumi puudumisest.

2. Vastustaja jättis 15.07.2015 vastusega nr 5-37/15/189-2 kaebaja taotluse rahuldamata.

Vaidlusalusel ajal oli kaebaja paigutatud Tallinna Vanglasse perioodidel 17.10.2012–

07.06.2013, 21.11.2013–20.03.2014 ja 27.08.2014–25.06.2015. Põhjendused:

2.1. Vangla tegevuses kaebaja vanglasisesel paigutamisel puudub õigusvastasus, sest kaebajale

oli tagatud õigusaktides ettenähtud põrandapind. Kinnipeetavale ettenähtud põrandapind ja

kambrites kasutada olnud arvestuslik isiklik ruum oli sedavõrd vähe alla Euroopa Inimõiguste

Kohtu (EIK) praktikas nõutavaks peetava miinimummäära, et see ei saanud kaasa tuua

kvalitatiivset erinevust kinnipidamistingimustes ega põhjustada kaebajale olulisi kannatusi.

Kaebaja juhib vangla tähelepanu väidetavatele õigusrikkumistele pärast seda, kui rikkumist ei

ole enam võimalik ära hoida ja seega ei ole kaebaja rakendanud kohaseid õiguskaitsevahendeid.

2.2. Riigikohus asus 15.06.2015 määruses asjas nr 3-3-1-20-15 seisukohale, et olukorras, kus

isikule oli tagatud vähemalt 2,5 m2 suurune põrandapind kambris või toas, ei ole võimalik ainult

sellest asjaolust järeldada isiku õigusvastast ja inimväärikust alandavat kohtlemist. EIK on

keeldunud kindlaksmääramast, milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale tagatud, et

kinnipeetava õigused oleksid garanteeritud inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

(EIÕK) art 3 mõttes. EIK lahendites on enamasti arvatud WC pind kambripinnast välja, kui see ei

asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla

kambrites, kuhu kaebaja oli paigutatud, asub WC kambris ja see võimaldab kinnipeetavale

privaatsuse. Vangla ei nõustunud, et kambri põrandapinna suuruse arvestamisel tuleks maha

arvata WC alla jääv pind.

2.3. Kaebajale oli tagatud vähemalt 2,63 m2 põrandapinda avatud kambrites ja 2,72 m2 lukustatud

kambrites.

2.4. EIK asus 12.03.2015 otsuses asjas nr 7334/13: Muršic vs Horvaatia seisukohale, et alla 3

m2 kasutada olev ruum ei pruugi alati tähendada EIÕK art 3 rikkumist ja muude tingimuste

kogumist tulenev kompenseeriv mõju välistab teatud juhtudel art 3 rikkumise. Kaebaja kasutas

regulaarselt lühiajaliste kokkusaamiste võimalust. Rahaline hüvitis oleks õigustatud eeskätt

juhul, kui saaks eeldada, et inimväärikust tagavate miinimumnõuete täitmine taganuks isiku

selgelt parema heaolu võrreldes sellega, mis talle tegelikult osaks sai. Praeguses asjas ei ole

põhjust arvata, et kaebaja heaolu olnuks kvalitatiivselt märkimisväärselt parem, kui kambris

olnuks ruumi vähemalt 3 m2 iga seal viibiva isiku kohta. Kaebajale kahju tekkimine ei ole

tõendatud.

3. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus pärast kaebuse täpsustamist

mõista vastustajalt välja mittevaralise kahju hüvitis 2700,40 eurot inimväärikuse alandamise

eest seoses ülerahvastatusega ja ebapiisava kambripinna tagamisega perioodidel 17.10.2012–

07.06.2013, 21.11.2013–20.03.2014 ja 27.08.2014–25.06.2015 kokku 157 päeva ulatuses, mil

kaebaja kasutuses oli vähem kui 3 m2 põrandapinda. Põhjendused:

3.1. EIK ja Riigikohtu praktikast tulenevalt ei pea kinnipeetav tõendama ebainimlikest

kinnipidamistingimustest põhjustatud kannatusi, vaid neid ja kahju tekkimist

eeldatakse.

2(7)

3-15-2032

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) poolt aktsepteeritav miinimumstandard isikliku ruumi osas mitmekohalistes

vanglakambrites on 4 m2. Enamikus Tallinna Vangla kambrites jääb ühe inimese isiklik ruum

alla 3 m2, mille arvestamisel tuleb tualeti alune pind välja jätta.

3.2. EIÕK art 3 rikkumine Tallinna Vanglas on tuvastatud EIK kohtuasjaga Tunis vs Eesti.

Lähtuda tuleb EIK kohtuasjast Torreggiani vs Itaalia ja kuna kaebaja olukord kinnipidamise

ajal Tallinna Vanglas oli kordades halvem, siis on põhjendatud nõuda kahjuhüvitist 17,20 eurot

iga päeva eest, mil kaebaja pidi viibima ülerahvastatud ruumides, kokku 430 ööpäeva. Sellises

suuruses hüvitis ei ole ülemäära suur, sest EIK on välja mõistnud märkimisväärselt suuremaid

summasid - vt nt Šabić vs Sloveenia (EIK 03.04.2014 otsus asjas nr 5738/10).

3.3. Kaebaja kinnipidamise ajal vanglates valitsenud ruumipuudust ei saa käsitleda objektiivse

takistusena (EIK 17.12.2009 otsus asjas nr 20075/03: Shilbergs vs Venemaa, p 78).

3.4. Kaebaja ei ole taotlenud enda üleviimist teise kambrisse, kuna eeldas, et vanglas töötavad

väljaõppinud ametnikud.

4. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes varem esitatud seisukohtade juurde.

Täiendavalt esitas vastustaja järgmised põhjendused:

4.1. Kaebaja liikumisvõimalused olid suuremad, kuna ta sai osaleda erinevates hõivetegevustes:

01.02.-07.06.2013 kaebaja töötas Hooldus Pluss OÜ-s; 18.02.-22.04.2013 osales HIV

positiivsetele isikutele suunatud tugirühmas; 02.12.-13.12.2013 osales suitsetamisest loobumise

nõustamisel; 09.01.-13.02.2014 osales eluviisi treeningul; 10.-20.03.2014 osales sotsiaalsete

oskuste treeningul; 02.12.2014-01.01.2015, 12.03.-14.04.2015, 15.04.-15.07.2015 töötas

abitöölisena vangla majandustöödel. Alates 05.05.2015 õpib kaebaja riigikeelt B1 tasemel.

Täiendavaid liikumisvõimalusi on andnud lühiajalistel kokkusaamistel käimine 15.10.2014,

19.11.2014, 16.12.2014 ja 13.02.2015 ning 16.10.2014 kokkusaamine advokaadiga.

4.2. Kaebaja ei pöördunud kordagi vangla poole põrandapinna vähesuse probleemiga enne EIK

19.12.2013 otsust asjas Tunis vs Eesti.

4.3. Kaebajale oli ilma kambris asuvat WC-d arvesse võtmata alla 3 m2 põrandapinda

lukustatud eluosakonnas vaid 36 päeval (kambrites 133, 432 ja 433) ning 152 päeval avatud

eluosakondades (kamber 140 ning Maardus kambrites 522 ja 619). Avatud eluosakonnas oli

kaebajal lisaks igapäevasele jalutuskäigule 4 tundi võimalik eluosakonna piires liikuda ning

iganädalaselt kasutada spordisaali. Isegi juhul, kui kaebajale oleks olnud tagatud põrandapinda

vähemalt 3 m2, ei oleks tal olnud võimalik teha märkimisväärselt midagi sellist, mida ei olnud

võimalik teha väiksemates kambrites, ent mille tegemine oleks heaolu või elukvaliteeti oluliselt

parandanud. Samuti ei saa väita, et kaebajal olnuks privaatsust oluliselt enam. Vaidlusaluste

perioodide vahepealsel ajal ei viibinud kaebaja Tallinna Vanglas.

4.4. Kinnipeeturegistri andmetel oli kaebaja 17.10.-04.12.2012 vahistatu. Süüdimõistev

kohtuotsus jõustus 04.12.2012 ja kaebaja paigutati pärast otsusest teada saamist 19.12.2012

avatud eluosakonda. Kaebaja liikumispiirang perioodil, mil ta oli vahistatu, tulenes seadusest

(vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-d 3 ja 5).

4.5. Eesti riik sai EIK lahendite põhjal 2013. a teada, et alla 3 m2 kambripinda peetakse

iseenesest EIÕK rikkumiseks ning on koheselt astunud samme siseriikliku õiguse EIK

praktikaga kooskõlla viimiseks. Kinnipeetavale põrandapinna minimaalse suuruse tagamisel

tuleb arvestada riigi tegevust EIK praktikast johtuvalt ja kasutusele võetud meetmeid. EIK

tuvastas lahendis Torregiani jt vs Itaalia (2013) EIÕK art 3 rikkumise eelkõige põhjusel, et

tegemist oli riigi struktuurse probleemiga ja eesmärk oli anda sõnum Itaalia valitsusele

kinnipidamisasutustes valitseva ülerahvastatuse kohta. Samuti märkis EIK lahendis Mamedova

3(7)

3-15-2032

vs Venemaa (2006), et riigil on positiivne kohustus võtta tarvitusele meetmed ülerahvastatuse

vältimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse Eesti kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt

3 m2 põrandapinda. Ehitatud on uued vanglad (Tartu ja Viru Vangla, Tartu Avavangla). Vangla

peab kinnipeetavate paigutamisel arvestama, et ohtu ei satuks vangistuse täideviimise

eesmärgid, isikute ega vangla julgeolek.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja taotleb kahju hüvitamist perioodide 17.10.2012–07.06.2013, 21.11.2013–

20.03.2014 ja 27.08.2014–25.06.2015 eest, kokku 157 päeva. Kaebaja peab oma õigusi

rikkuvaks vähem kui 3 m2 suuruse kambripinna tagamist. Muid kinnipidamistingimusi ei ole

kaebaja vaidlustanud, mistõttu kohus muude kinnipidamistingimuste vastavust inimväärikuse

nõudele ei kontrolli.

6. Esmalt märgib kohus, et saab asja lahendamisel arvestada vaid perioodidega 17.10.2012–

07.06.2013, 21.11.2013–20.03.2014 ja 27.08.2014–13.05.2015. Kohus ei saa hinnata perioodi

14.05.2015–25.06.2015, sest selle perioodi eest ei ole kaebaja vastustajalt kohtueelses

menetluses hüvitist taotlenud (vt kaebaja kahju hüvitamise taotlust, tl 48). Vastustaja on

ekslikult lahendanud kaebaja kahju hüvitamise taotluse viimati nimetatud perioodi osas ning

kohus on ekslikult võtnud kaebuse selles osas menetlusse. Kaebus tuleb nimetatud perioodi osas

jätta kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu läbi vaatamata (HKMS § 151 lg

1 p 1, § 121 lg 1 p 4, VangS § 11 lg 8).

7. Riigikohus on 09.12.2015 otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 (p 17) ja 27.05.2016 otsuses asjas nr

3-3-1-21-16 (p 8) nentinud, et põrandapinna arvestamisel tuleb arvesse võtta kambris oleva WC

alune pind. Seega lähtub kohus praeguses vaidluses kambripinna arvestamisel pinnast, mille

hulka on arvestatud ka WC alune põrandapind.

8. Võttes arvesse kõik vastustaja esitatud andmed ja parandused, nähtub, et kaebajale tagati

põrandapinda vaidlusalustel perioodidel alljärgmiselt:

Perioodi

algus

Perioodi

lõpp

Päevi Kambri

nr

Kambris

inimesi

Kambri

suurus m2

Põrandapinda

in kohta m2

17.10.2012

17.10.2012

16,4

5,47

18.10.2012

18.10.2012

16,4

4,10

19.10.2012

24.10.2012

16,4

2,73

25.10.2012

22.11.2012

18,5

3,08

23.11.2012

26.11.2012

18,5

3,70

27.11.2012

27.11.2012

16,4

2,73

28.11.2012

28.11.2012

16,4

4,10

29.11.2012

18.12.2012

13,9

3,48

19.12.2012

20.12.2012

15,8

3,16

21.12.2012

9.01.2013

15,8

2,63

10.01.2013

27.01.2013

9,04

4,52

28.01.2013

24.02.2013

19,04

2,72

25.02.2013

6.06.2013

14,55

2,91

7.06.2013

7.06.2013

14,55

3,64

21.11.2013

21.11.2013

16,1

5,37

22.11.2013

22.11.2013

16,1

4,03

4(7)

3-15-2032

23.11.2013

24.11.2013

15,8

5,27

25.11.2013

26.11.2013

15,8

3,95

27.11.2013

27.11.2013

15,8

5,27

28.11.2013

8.01.2014

13,5

3,38

9.01.2014

12.01.2014

22,7

3,78

13.01.2014

15.01.2014

7,4

7,40

17.01.2014

16.02.2014

22,7

3,78

17.02.2014

19.02.2014

22,7

4,54

20.02.2014

27.02.2014

22,7

3,78

28.02.2014

12.03.2014

22,7

4,54

13.03.2014

18.03.2014

22,7

3,78

19.03.2014

20.03.2014

22,7

4,54

27.08.2014

28.08.2014

5,33

29.08.2014

31.08.2014

16,3

4,08

1.09.2014

20.09.2014

16,3

5,43

21.09.2014

9.12.2014

16,3

4,08

10.12.2014

15.12.2014

21,8

3,63

16.12.2014

9.01.2015

27,6

3,07

10.01.2015

14.01.2015

27,6

3,45

15.01.2015

2.02.2015

27,6

3,07

3.02.2015

13.02.2015

27,6

3,45

14.02.2015

19.02.2015

27,6

3,94

20.02.2015

23.02.2015

27,6

3,45

24.02.2015

15.03.2015

27,6

3,07

16.03.2015

22.03.2015

27,6

3,45

23.03.2015

23.03.2015

27,6

3,07

24.03.2015

25.03.2015

27,6

3,45

26.03.2015

30.03.2015

27,6

4,60

31.03.2015

31.03.2015

27,6

3,45

1.04.2015

9.04.2015

27,6

3,07

10.04.2015

11.04.2015

27,6

3,45

12.04.2015

18.04.2015

27,6

3,07

19.04.2015

19.04.2015

27,6

3,45

20.04.2015

23.04.2015

27,6

3,94

24.04.2015

29.04.2015

27,6

3,45

30.04.2015

4.05.2015

27,6

3,94

5.05.2015

13.05.2015

27,6

3,45

9. Eeltoodud tabelist nähtuvalt oli kaebaja kasutuses alla 3 m2 põrandapinda perioodidel

19.10.2012–24.10.2012 6 päeval (2,73 m2), 27.11.2012 1 päeval (2,73 m2), 21.12.2012–

09.01.2013 20 päeval (2,63 m2), 28.01.2013–24.02.2013 28 päeval (2,72 m2) ja 25.02.2013–

06.06.2013 102 päeval (2,91 m2). Kuna kaebaja ei pea oma õigusi rikkuvaks 3 m2 ja suurema

põrandapinna tagamist, siis kohus teisi perioode edaspidi ei käsitle.

10. EIK lahendites on leitud, et kinni peetavale tagatud põrandapind alla 3 m2 kujutab endast

tugevat eeldust EIÕK art 3 rikkumiseks (vt EIK 10.04.2012 otsus liidetud asjades nr 42525/07

5(7)

3-15-2032

ja 60800/08: Ananjev jt vs Venemaa, p 148; EIK 19.12.2013 otsus asjas nr 429/13 Tunis vs

Eesti, p 46).

11. Vastustaja vastusest nähtuvalt oli kaebaja kuni 04.12.2012 vahistatu staatuses. Kaebaja

kasutada oli vahistatuna 2,73 m2 suurune põrandapind 6 päeval kambris nr 133 ja sama suur

põrandapind 1 päeval kambris nr 432. VangS § 90 lg 3 järgi hoitakse vahistatut ööpäev läbi

lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui ta töötab või õpib. VangS § 93 lg 5 kohaselt

võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt 1 tund päevas viibida vabas õhus. Kaebaja

ööpäevaringne hoidmine lukustatud kambris oli seadusest tulenev nõue, mille eesmärk on

tagada kriminaalmenetluse nõuetekohane läbiviimine ja tulemuslikkus. Vastustaja märkis

vastuses kaebaja kahju hüvitamise taotlusele, et kaebaja kasutas lühiajalise kokkusaamise

võimalust regulaarselt. Kaebaja ei ole sellele vastu vaielnud. Kaebaja ei ole avaldanud, et muud

olmetingimused oleks halvendanud kinnipidamistingimusi. Vastustaja on viidanud, et

vahistatutele, sh kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine). Samuti oli võimalik sooritada

sisseoste. EIK lahendites väljendatud seisukoha järgi ei too lühiajalise kestusega kinnipidamine

alla 3 m2 suuruses kambris kaasa EIÕK art 3 rikkumist, kui kaebaja kasutada olid teised

kompenseerivad meetmed ning õiguste riivet ei süvendanud muud õigusvastased

kinnipidamistingimused (vt 26.10.2007 otsus asjas nr 61507/00: Andrei Georgiev vs Bulgaaria,

25.06.2015 otsus asjas nr 28917/05: Anatoliy Kuzmin vs Venemaa). Seega ei saa kaebaja

kinnipidamist vahistatuna alla 3 m2 suuruses lukustatud kambris ajal, mil kaebajale võimaldati

kord päevas 1-tunnine jalutuskäik värskes õhus ja samuti käis kaebaja lühiajalistel

kokkusaamistel, pidada 6 ja 1 päeva kestel sedavõrd pikaks ajavahemikuks, et kambripinna

suurus avaldaks kaebajale märkimisväärselt negatiivset mõju. Kohus ei pea kaebaja väidetavaid

kannatusi ja ebameeldivusi sellisteks, et need ületaks inimväärikuse alandamise künnise. Seega

ei saa kaebajale tagatud kambripinda perioodidel 19.10.2012–24.10.2012 ja 27.11.2012 pidada

õigusvastaseks ning puudub alus kaebaja kahjunõude rahuldamiseks.

12. Riigikohus märkis 27.04.2016 otsuses asjas nr 3-3-1-68-15 (p 18), et väiksemast kui 3 m2

põrandapinnast võivad isiku kohta tulenevaid negatiivseid mõjusid tasandada ja väärikuse

alandamise

välistada

muud

kinnipidamistingimused

kogumis,

sh

kinnipeetava

liikumisvabaduse ulatus vangla või osakonna piires. Antud juhul oli kaebaja paigutatud alates

19.12.2012 avatud osakonda. Seega kambris nr 140, mil kaebaja kasutada oli 2,63 m2

põrandapinda 20 päeval, kambris nr 522, mil kaebaja kasutada oli 2,72 m2 põrandapinda 28

päeval, ja kambris nr 619, mil kaebaja kasutada oli 2,91 m2 põrandapinda 102 päeval, viibides

oli kaebajal võimalus liikuda vähemalt 4 tundi päevas avatud osakonnas. Lisaks tagati

igapäevane 1-tunnine jalutuskäik vabas õhus ning iganädalane spordisaali kasutamise võimalus.

Alates 01.02.2013 oli kaebaja hõivatud tööga ning alates 18.02.2013 osales HIV positiivsetele

isikutele suunatud tugirühmas. Seega ei pidanud kaebaja viibima enamus ajast lukustatud

kambris. Muude olmetingimuste õigusvastasust ei ole kaebaja ette heitnud. Aeg, mil kaebaja

pidi viibima alla 3 m2 põrandapinnaga kambrites, vaheldus lühiajaliselt (18 päeva) perioodiga,

mil kinnipeetava kasutada oli suurem põrandapind. Samuti tuleb arvestada asjaoluga, et

perioodil 25.02.2013–06.06.2013, s.o 102 päeval viibis kaebaja vaid veidi väiksemas kui 3 m2

suuruses kambris. Kuna kaebaja ei pidanud 3 m2 suurust kambripinda oma õigusi rikkuvaks, siis

ei ole usutav, et vaid 0,09 m2 väiksem kambripind saanuks tema õigusi oluliselt kahjustada. Seega

arvestades kõiki asjaolusid kogumis, on kaebaja kinnipidamise tingimusi sedavõrd

leevendatud, et kinnipidamisega kaasnenud ebameeldivusi ei saa pidada inimväärikuse

alandamiseks. Seega ei saa kaebajale tagatud kambripinda perioodidel 21.12.2012–09.01.2013,

28.01.2013–24.02.2013 ja 25.02.2013–06.06.2013 pidada õigusvastaseks ning puudub alus

kaebaja kahjunõude rahuldamiseks.

13. Eeltoodud põhjendustel jätab kohus kaebuse rahuldamata.

6(7)

3-15-2032

14. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS §

108 lg 1). Vastustaja ei ole esitanud kohtule tähtaegselt tema menetluskulusid ja nende

kandmist tõendavaid dokumente, seetõttu jätab kohus vastustaja menetluskulud tema enda

kanda (HKMS § 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik

7(7)