3-16-937/54 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. august 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-937

Haldusasi

Dan Filantšuki kaebus Vihula Vallavolikogu 14. aprilli

2016. a otsuse nr 119 ja Vihula Vallavalitsuse 10. mai

2016. a korralduse nr 200 tühistamiseks, alternatiivselt

nende õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. augusti 2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

OÜ Merisiil määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Dan Filantšuk

esindaja v. adv Jako Laanemägi

Vastustaja Vihula vald

Kolmas isik/määruskaebuse esitaja OÜ Merisiil

esindaja adv Asso Prii

Kaasatud haldusorgan Lääne-Viru maavanem

RESOLUTSIOON

Rahuldada OÜ Merisiil määruskaebus ning tühistada Tartu Halduskohtu

4. augusti 2016. a määruse resolutsiooni p 2.3, millega muudeti esialgse õiguskaitse

abinõu selliselt, et keelati kuni praeguses asjas lõpliku lahendi jõustumiseni Vihula

vallas Võsu alevikus Mere tn 38 asuva kinnisasja kasutamine või kasutusse andmine

majutus- või toitlustusteenuste osutamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määrus ei ole edasi kaevatav (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vihula Vallavolikogu kehtestas 14. aprilli 2016. a otsusega nr 119 Vihula vallas

Võsu alevikus Mere tn 38 asuva maaüksuse detailplaneeringu.

2. Vihula Vallavalitsus väljastas 10. mai 2016. a korraldusega nr 200 OÜ-le Merisiil

ehitusloa Vihula vallas Võsu alevikus Mere tn 38 asuval kinnistul paikneva elamu

ümberehitamiseks majutushoone-kohvikuks.

3. Vihula vallas Võsu alevikus Mere tn 40 asuva kinnistu omanik Dan Filantšuk

esitas 13. mail 2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Vihula Vallavolikogu 14. aprilli 2016. a

otsuse nr 119 tühistamiseks, alternatiivselt selle õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi

nr 3-16-937). Koos kaebusega esitas D. Filantšuk esialgse õiguskaitse taotluse, paludes

kohtumenetluse ajaks peatada vaidlustatud otsuse kehtivus.

4. Tartu Halduskohus rahuldas 16. mai 2015. a määrusega esialgse õiguskaitse

taotluse ja peatas Vihula Vallavolikogu 14. aprilli 2016. a otsuse kehtivuse tagasiulatuvalt

alates selle vastuvõtmisest kuni 15. maini 2016 (kaasa arvatud).

5. Kaebaja esitas 23. mail 2016 halduskohtule eraldiseisva kaebuse Vihula

Vallavalitsuse 10. mai 2016. a korralduse tühistamiseks, alternatiivselt selle

õigusvastasuse tuvastamiseks (haldusasi nr 3-16-1005). Koos kaebusega esitas D.

Filantšuk esialgse õiguskaitse taotluse, paludes peatada vaidlustatud korralduse kehtivus

ja keelata Vihula vallal kasutusloa väljastamine kuni kohtumenetluse lõpuni.

6. Tartu Halduskohus võttis 24. mail 2016. a määrusega kaebused menetlusse, liitis

haldusasjad nr 3-16-937 ja 3-16-1005 ning jättis liidetud haldusasja numbriks 3-16-937.

7. Tartu Halduskohus rahuldas 30. mai 2016. a määruse resolutsiooni p-ga 2 kaebaja

esialgse õiguskaitse taotluse, pikendas 16. mai 2016. a määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse kehtivust ehk peatas Vihula Vallavolikogu 14. aprilli 2016. a otsuse nr 119

kehtivuse tagasiulatuvalt alates selle vastuvõtmisest kuni praeguses asjas lõpliku

kohtulahendi jõustumiseni. Samuti peatas halduskohus Vihula Vallavalitsuse 10. mai

2016. a korralduse kehtivuse tagasiulatuvalt alates selle väljaandmisest kuni praeguses

asjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni.

8. OÜ Merisiil esitas Tartu Halduskohtu 30. mai 2016. a määruse resolutsiooni p 2

peale määruskaebuse, mille Tartu Ringkonnakohus 4. juuli 2016. a määrusega

rahuldamata jättis.

9. D. Filantšuk esitas 14. mail 2016 halduskohtule taotluse Vihula valla ja Merisiil

OÜ trahvimiseks seoses jõustunud kohtulahendi täitmata jätmisega HKMS § 248 lg 1

alusel. Kaebaja leidis, et 30. mai 2016. a määrusest oli vastustajal kohustus tagada, et

Mere 38 kinnistul ei peetaks kohvikut. Lisaks on ka kolmas isik jätnud tahtlikult

nimetatud määruse täitmata. Kaebaja märkis, et määruse p-st 19 tulenevalt oli kolmandal

isikul kohustus mitte pidada Mere 38 kinnistul majutusasutust ja söögikohta. Kaebaja

leiab, et kolmas isik on jätnud ilmselgelt kohtulahendi täitmata, kuna kohvik tegutseb

endiselt Mere tn 38 kinnistul ning rikub kaebaja õigusi, kuigi kinnistul puudub kehtiv

detailplaneering, ehitusluba ja kasutusluba tegutsemiseks.

10. 17. mail 2016 esitas D. Filantšuk esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus

kohustada Merisiil OÜd sulgema Mere tn 38, Võsu tegutsev majutus- ja toitlustusasutus.

Tartu Halduskohus jättis 20. juuli 2016. a määrusega esialgse õiguskaitse taotluse läbi

vaatamata.

11. Tartu Halduskohus 4. augusti 2016. a määrusega jättis kaebaja taotluse vastustaja

ja kolmanda isiku trahvimiseks rahuldamata (resolutsiooni p 1) ja muutis 30. mai 2016. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõusid, lisades neile p-s 2.3 toodud abinõu.

Resolutsiooni p-ga 2.3 keelas halduskohus kuni praeguses asjas lõpliku lahendi

jõustumiseni Vihula vallas Võsu alevikus Mere tn 38 asuva kinnisasja kasutamine või

kasutusse andmine majutus- või toitlustusteenuste osutamiseks, sh kohviku tegevus.

Merisiil OÜ-l tuleb resolutsiooni p 2.3 kohaselt lõpetada majutus- või toitlustusteenuste

osutamine kinnisasjal tema enda või temaga võlaõiguslikus suhtes oleva isiku poolt

käesoleva kohtumääruse kättesaamise päeval.

Halduskohus märkis, et kaebaja tugines kaebuses muuhulgas sellele, et majandustegevus Mere

38 kinnisasjal põhjustab müra suurenemist ja privaatsuse vähenemist kaebaja kinnisasjal. Kohus

kohaldas esialgset õiguskaitset selleks, et tagada kaebaja õiguste kaitse kuni kohtulahendi

jõustumiseni, sh see, et Mere 38 kinnisasjal ei peetaks kohtuvaidluse ajal majutus- või

toitlustusasutust. Halduskohtu hinnangul oleks heausksete ja õiguskuulekate menetlusosaliste

puhul selleks piisanud 30. mai 2016. a määrusega kohaldatud abinõudest, eriti arvestades sellega,

et kohus vaidlustatud aktide kehtivuse peatamise tähendust ja tagajärgi määruses selgitas.

Halduskohus selgitas, et määruse tegemise hetkeks oli selgunud, et senistest esialgse õiguskaitse

abinõudest siiski ei piisa. Kolmas isik kasutas või lubas kasutada kinnisasja majutus- ja

toitlustusasutusena, olles seejuures teadlik, et detailplaneeringu, ehitusloa ja kasutusloa

puudumise tõttu on selline tegevus kinnisasjal ebaseaduslik. Halduskohus leidis, et vastustaja oli

juba 30. mai 2016.a määruse põhjal teadlik, et Mere 38 kinnisasjal toimub ebaseaduslik

majandustegevus, kuid ei ole sellist tegevust lõpetanud. Halduskohus märkis, et kohus ei saa

lubada seda, et isik, kellele kohus on andnud esialgse õiguskaitse, jääb menetlusosalise

pahatahtliku tegevuse tõttu sisuliselt kaitseta. Seetõttu muutis halduskohus pärast kaebaja

trahvitaotluse lahendamist 20. mai 2016. a määruses väljendatud seisukohta, et 30. mai 2016. a

määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud on kaebaja õiguste kaitseks piisavad.

Halduskohus märkis, et kolmas isik tugineb sellele, et kinnisasjal ei osuta majutus- ja

toitlustusteenuseid mitte tema, vaid temaga võlaõiguslikes suhetes olev isik. Halduskohus leidis,

et praeguses kohtuasjas käsitletavates suhetes kaebaja ja vastustajaga on kinnisasjal toimuva eest

vastutav Merisiil OÜ kui kinnisasja omanik, sh vastutab kinnisasja omanik selle eest, et tema

loal kinnisasjal tegutsevad või temaga võlaõiguslikes suhetes olevad isikud seadusest tulenevaid

ja kohtu korraldusi täidavad.

HKMS § 253 lg 1 kohaselt võib kohus esialgse õiguskaitse määrust igas menetlusstaadiumis

omal algatusel muuta. Halduskohus muutis 30. mai 2016. a määrusega kohaldatud esialgse

õiguskaitse abinõusid. Lisaks varem kohaldatud abinõudele keelas kohus Mere 38 kinnisasja

kasutamise või kasutusse andmise majutus- või toitlustusteenuste osutamiseks, sh kohviku

tegevuse. Halduskohus selgitas, et kinnisasja omanikul tuleb lõpetada majutus- ja

toitlustusteenuste osutamine kinnisasjal tema enda või temaga võlaõiguslikus suhetes oleva isiku

poolt kohtumääruse kättesaamise päeval.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

12. OÜ Merisiil esitas 10. augustil 2016 määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 4. augusti 2016. a määruse resolutsiooni p 2.3. Alternatiivselt, kui kohus

leiab, et puudub alus Tartu Halduskohtu 4. augusti 2016. a määruse resolutsiooni p 2.3

täies ulatuses tühistamiseks, palub OÜ Merisiil tühistada Tartu Halduskohtu 4. augusti

2016. a määruse resolutsiooni p 2.3 teine lause. Lisaks palub määruskaebuse esitaja jätta

menetluskulud kaebaja kanda ning mõista OÜ Merisiil menetluskulud temalt välja.

13. Kolmanda isiku hinnangul ei anna HKMS § 251 kohtule võimalust esialgse

õiguskaitse määrusega kolmandale isikule 4. augusti 2016. a määruse p-s 2.3 kirjeldatud

kohustust panna. Tartu Halduskohus ei ole põhjendanud, millisele õiguslikule alusele on

määruse resolutsiooni p 2.3 rajatud. HKMS § 251 lg 1 p 5 annab võimaluse keelata

haldusakti adressaadil haldusaktis reguleeritud tegevuse või kohustada teda selleks,

samuti seada sellele tegevusele tingimusi, sh nõuda tagatist kaebaja kasuks. Kolmas isik

märgib, et menetluse esemeks olevatest haldusaktidest (detailplaneeringu kehtestamine

ning ehitusloa väljastamine) ei tulene kolmandale isikule Mere tn 38 kinnisasja

kasutamisega seotud õigusi, millest hoidumiseks teda saaks kohustada HKMS § 251 lg 1

p 5 mõttes. OÜ Merisiil leiab, et sellised õigused võiksid tuleneda kasutusloast, kuid seda

ei ole kolmandale isikule väljastatud. Seega ei ole määruskaebuse esitaja hinnangul

võimalik esialgse õiguskaitse korras kohustada kolmandat isikut määruses sätestatud

kujul.

14. Lisaks leiab kolmas isik, et HKMS § 251 ei näe ette võimalust kolmanda isiku

kohustamiseks astuma samme menetlusväliste isikute tegevuse mõjutamiseks, mis on ette

nähtud Tartu Halduskohtu 4. augusti 2016. a määruse resolutsiooni p 2.3 teise lausega,

kuivõrd esialgse õiguskaitse määrusega ei ole võimalik selliselt asuda reguleerima

isikutevahelisi juba enne vaidlust eksisteerivaid tsiviilõiguslikke suhteid. Kolmas isik

leiab, et asudes määrusega reguleerima OÜ Merisiil ja menetlusväliste isikute

tsiviilõiguslikke suhteid, on halduskohus asetanud kolmanda isiku olukorda, kus ta on

sisuliselt sunnitud rikkuma oma eraõiguslikust suhtest tulenevat kohustust või taluma

riski, et kohus võib talle määrata HKMS § 248 lg 1 alusel trahvi.

15. Vihula vald leiab vastuses määruskaebusele, et OÜ Merisiil määruskaebus tuleb

rahuldada, kas täielikult või vähemalt alternatiivselt taotletud ulatuses. Vastustaja nõustub

kolmanda isiku määruskaebuses esitatud seisukohtadega ning leiab, et esialgse

õiguskaitse abinõude täiendamine on ebaproportsionaalne piirang kolmanda isiku

majandustegevusele. Vastustaja on endiselt seisukohal, et kaebaja õigus rahule, vaikusele

ja muudele subjektiivsetele õigustele aktiivse suvituspiirkonna keskuses ei ole oluliselt

suurem kui kolmanda isiku õigused majandustegevuses.

16. D. Filantšuk palub vastuses määruskaebusele jätta OÜ Merisiil 10. augusti 2016.

a määruskaebus Tartu Halduskohtu 4. augusti 2016. a määruse resolutsiooni p 2.3 peale

rahuldamata. Kaebaja leiab, et kuna kolmas isik soovib detailplaneeringu kehtestamist ja

ehitusloa väljastamist selleks, et pidada kinnisasjal majutus- ja toitlustusasutust, siis on

esialgse õiguskaitse määrusega võimalik kohustada kolmandat isikut majutus- ja

toitlustusasutust sulgema HKMS § 251 lg 1 p 5 alusel.

17. Kaebaja hinnangul on arusaamatu kolmanda isiku väide, et HKMS § 251 ei näe

ette võimalust kolmanda isiku kohustamiseks astuma samme menetlusväliste isikute

tegevuse mõjutamiseks. Kolmas isik on kinnisasja omanik, mistõttu on tal täielik õiguslik

võim oma kinnisasja üle ning oma kinnisasjal toimuva tegevuse ümberkorraldamine ja

sellega seotud menetlusväliste isikute tegevuse mõjutamine ei puutu käesolevasse

kohtumenetlusse.

18. Lääne-Viru maavanem vastust määruskaebusele ei esitanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

19. Ringkonnakohus leiab, et OÜ Merisiil määruskaebus tuleb rahuldada.

20. Tartu Halduskohus on 4. augusti 2016. a määruse resolutsiooni p-ga 2.3 muutnud

30. mai 2016. a määrusega kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõud selliselt, et keelas

kuni käesolevas asjas lõpliku kohtulahendi jõustumiseni Vihula vallas Võsu alevikus

Mere tn 38 asuva kinnisasja kasutamise või kasutusse andmise majutus- või

toitlustusteenuste osutamiseks, sh kohviku tegevus. Ringkonnakohus nõustub kolmanda

isikuga, et HKMS § 251 ei anna kohtule võimalust esialgse õiguskaitse määrusega

kolmandale isikule 4. augusti 2016. a määruse p-s 2.3 kirjeldatud kohustust panna ning

seda alljärgnevatel põhjendustel.

21. Käesoleva haldusasja raames vaidlustab kaebaja detailplaneeringu kehtestamist

ning ehitusloa andmist. Halduskohus on esialgse õiguskaitse korras keelanud kolmandal

isikul teatud otstarbel oma kinnistu kasutamise. Kuigi halduskohus ei ole viidanud,

millisele õiguslikule alusele tuginedes on kohus esialgse õiguskaitse abinõud

resolutsiooni p-s 2.3 viisil kohaldanud, siis sarnaselt kolmanda isikuga leiab

ringkonnakohus, et õiguslikuks aluseks vaidlusaluse esialgse õiguskaitse abinõu

kohaldamiseks saab üksnes olla HKMS § 251 lg 1 p 5. Nimetatud sätte kohaselt võib

esialgse õiguskaitse määrusega keelata haldusakti adressaadil haldusaktis reguleeritud

tegevuse. Kolmas isik on õigesti märkinud, et käesoleva haldusasjas vaidluse all olevatest

haldusaktidest ei tulene talle Mere tn 38 kinnisasja kasutamisega seotud õigusi, millest

hoidumiseks teda saaks kohustada HKMS § 251 lg 1 p 5 mõttes. Sellised õigused võiksid

tõepoolest tuleneda kasutusloast, mida ei ole kolmandale isikule väljastatud.

22. Kuivõrd esialgse õiguskaitse abinõu ei ole resolutsiooni p-s 2.3 sätestatud kujul

võimalik kohaldada, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks võtta seisukohta

menetlusosaliste väidete osas, mis puudutavad esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise

mõju menetlusväliste isikute ja nendega sõlmitud tsiviilõiguslike lepingute suhtes.

23. Ringkonnakohus märgib selgitavalt, et käesoleva haldusasja menetluse raames ei

ole kohtul võimalik piirata kolmanda isiku õigusi tema kinnisasja kasutamisel.

24. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus OÜ Merisiil määruskaebuse ja

tühistab Tartu Halduskohtu 4. augusti määruse resolutsiooni p 2.3 osas. HKMS § 109 lg 2

kohaselt määrab kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kindlaks

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. Käesolev määrus ei ole menetlust lõpetav

määrus. Kuna ringkonnakohus ei tee asjas menetlust lõpetavat määrust ega lõplikku

otsust, siis ei jaota ringkonnakohus menetluskulusid (HKMS § 109 lg 2).

Tiina Pappel

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt