3-16-1012/10 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUMÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel, Agu Timmi

Määruse tegemise aeg ja koht

25.08.2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-1012

Haldusasi

Paul Toomsalu kaebus Viru Vangla vastu varalise

kahju hüvitamiseks summas 660 eurot ja mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 10.06.2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Paul Toomsalu määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Paul Toomsalu

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 10.06.2016. a määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata, asendades vastavas osas halduskohtu määruse

põhjendused käesoleva määruse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul

määruse kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kaebaja esitas 22.05.2016 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla vastu varalise kahju

hüvitamiseks summas 660 eurot ja mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot.

2. Kaebusega koos esitas kaebaja ka taotlused riigi õigusabi saamiseks ja riigilõivu tasumisest

vabastamiseks kaebuse esitamisel.

3. Tartu Halduskohtu 10.06.2016. a määrusega jäeti kaebaja taotlused riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks ja riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata. Riigi õigusabi

seaduse (RÕS) § 7 lg 1 p 1 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on ise võimeline

kaitsma oma õigusi. Halduskohtu hinnangul on kaebaja ise võimeline kaitsma oma õigusi,

kuna kaebaja on kohtule esitanud faktiliselt põhjendatud kaebuse ning kaebuse lisadest

nähtuvalt on kaebajal läbitud seadusest tulenev kohustuslik kohtueelne kord. Lisaks selgitas

halduskohus, et tulenevalt uurimisprintsiibist on kohtul haldusasjades kohustus kaebajat

vajadusel suunata ja abistada ja seega ei ole halduskohtumenetluses esmatähtis, et kaebajal

oleksid õigusalased teadmised. Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda

initsiatiivil välja kaebuse menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku

kohtupraktika.

Halduskohus tegi kindlaks, et kaebuse esitamisel tuleb kaebajal riigilõivuseaduse § 60 lg 2

kohaselt tasuda riigilõivu 49,8 eurot ning leidis, et kaebaja vanglasisese isikukonto

väljavõttest nähtub, et halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 112 lg 1 p 1 sätestatut

arvestades ajavahemikul 22.01.2016-21.05.2016 on laekunud kaebaja arvele kokku 232,54

eurot, millest on kinnipidamisi nõuete ja vabanemisfondi tehtud summas 162,78 eurot. HKMS

§ 112 lg 1 p 1 sätestatut arvestades on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu sissetulek seega

18,07 eurot, s.o ((232,54-162,78-33,61)/4x2), ja seega on riigilõivu tasumisest vabastamise

majanduslikud eeldused täidetud. See aga ei olnud halduskohtu hinnangul piisav alus selleks,

et vabastada kaebaja riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel, kuna HKMS § 111 lg 1 kohaselt

on menetlusabi andmine isiku maksejõuetuse korral lubatud üksnes siis, kui on piisav alus

eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. Halduskohus leidis, et ei ole piisavalt

alust eeldada, et kaebaja kavandatav menetluses osalemine on edukas HKMS § 111 lõike 1

mõttes. Kohtule esitatud kaebuses leiab kaebaja, et vangla on kohustatud kaebajale

kompenseerima vangla süül heast töökohast loobumise ja teisele kinnipeetavale loovutatud

teenistuse 660 eurot ja kaebaja psüühika ja vaimse seisundiga manipuleerimisel tekkinud

mittevaralise kahju 1000 eurot. Kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda temale

meelepärast tööd, samuti on vanglal kinnipeetava tööle määramisel lai kaalutlusruum ning

vangla kindlustab võimaluse korral kinnipeetavat tööga. Viru Vangla vastusest kahju

hüvitamise taotlusele nähtub, et Viru Vangla 26.06.2015. a käskkirjaga nr 6-2/1049-T määrati

kindlaks kinnipeetavale makstav tunnitasu ning viidati, et seda makstakse vastavalt tegelikult

töötatud tundidele, seega ei sätestanud ka käskkiri kinnipeetava õigust saada tööd vangla

majandustööl. Käesoleval juhul paigutati kaebaja avavanglasse, mistõttu paratamatult ei

saanud töötada kinnises vanglas asuvas raamatukogus. Samuti on kohtu hinnangul äärmiselt

vähetõenäoline, et kaebuses viidatu oleks tekitanud kaebajale sellist mittevaralist kahju

inimväärikuse alandamise näol, mis kuuluks riigivastutuse seaduse alusel hüvitamisele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. Kaebaja esitas 20.06.2016 halduskohtule määruskaebuse Tartu Halduskohtu 10.06.2016. a

määruse peale. Kaebaja leiab, et kohtu seisukoht, et kaebaja on isik, kes on võimeline ise

kaitsma oma õigusi, on eksitav ja meelevaldne. Kaebaja leiab, et ta ei ole käesoleva

määruskaebuse esitamisel kohtuga võrdne ning ei saa laskuda võrdsetel tingimustel

vaidlustesse. Kaebaja jaoks on arusaamatu, kuidas tagab uurimispõhimõte kaebaja õigusi, kui

kohus on jätnud rahuldamata kaebaja taotluse. Kaebaja leiab, et tulenevalt HKMS § 2 lg-st 6

peab kohus tagama kaebajale tõhusa võimaluse esitada ja põhjendada oma seisukoht kohtu

otsuse osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja riigilõivust vabastamise taotlus ning kaebaja

hinnangul on ainus võimalus selleks riigi õigusabi määramine. Kaebaja väidab, et kohtu

meelevaldsust kinnitab see, et mõlemad kaebaja taotlused jäeti rahuldamata ühes määruses.

Kuna riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmine on vaidlustatav ning esimese astme kohtul

puudub objektiivne võimalus hinnata asja perspektiivikust, tuleb kohtul arvestada, et riigi

õigusabi taotluse rahuldamisel, oleks kaebajal võimalus asjas oma õigusi kaitsta. Kaebaja

selgitab, et teda on pandud sundolukorda määruskaebuse esitamisel, kuid tal puudub võimalus

seaduslikult põhjendada riigilõivust vabastamise taotlust. Kaebajat ei saa pidada RÕS § 7 lg 1

p 1 nimetatud isikuks, kuna tal puudub õigusalane haridus ja kinnipeetava õiguste kaitsmine

sõltub vangla administratsiooni suvast. Kaebaja hinnangul on ebaõige väide, et kaebajal ei

olnud õigust saada tööd vangla majandustööl, kuna Viru Vangla 26.06.2015. a käskkirjaga

nr 6-2/1049 määrati kaebaja majandustööde abitööliseks vangla raamatukogusse kuni

01.01.2016. Kaebaja leiab, et kui kinnipeetav temast mittetulenevatel põhjustel paigutatakse

avavanglast ümber vangla kinnisesse osakonda, põhjustab see kinnipeetavale kannatusi ja

seda enam kui selle tulemusena kaotatakse töökoht. Kohtu väide, et kinnipeetaval puudub

subjektiivne õigus nõuda temale meelepärast tööd, väljub vaidlusaluse asja raamidest.

Kaebaja palub tühistada Tartu Halduskohtu 10.06.2016. a määrus ning teha uus määrus,

millega rahuldataks kaebaja riigi õigusabi ja riigilõivust vabastamise taotlused.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Kaebaja esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu 10.06.2016. a määruse resolutsiooni p-ide

1 ja 2 peale, millega halduskohus jättis tema taotluse kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest

vabastamiseks ja riigi õigusabi saamiseks rahuldamata.

6. Tartu Halduskohus ei lähtunud ringkonnakohtu hinnangul õigesti halduskohtumenetluses

Tartu Halduskohtu 10.06.2016. a määruse tegemise ajal kehtinud menetlusosalisele

menetlusabi andmise reeglitest, kuna jättis kohaldamata Riigikohtu üldkogu 12.04.2016. a

otsusega haldusasjas nr 3-3-1-35-15 sätestatud põhimõtted, mille kohaselt alates nimetatud

määruse jõustumisest tunnistati kehtetuks HKMS § 112 lg 1 p osas, milles see ei võimaldanud

kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes nimetamata vältimatud kulutusi. Seega peab

ringkonnakohus määruskaebuse lahendamisel kohaldama üldkogu poolt 12.04.2016. a otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-35-15 välja toodud menetlusosalisele menetlusabi andmise reeglid.

7. Ringkonnakohus selgitab, et HKMS § 111 lg 1 kohaselt menetlusabi taotlejale antakse

menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda oma majandusliku seisundi tõttu

menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes osaliselt või osamaksetena ja on

piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on edukas. HKMS § 112 lg 1 p 1

kohaselt ei anta füüsilisele isikule menetlusabi, kui menetluskulud ei ületa eeldatavasti

menetlusabi taotleja kahekordset keskmist ühe kuu sissetulekut, mis on arvutatud taotluse

esitamisele eelnenud nelja kuu keskmise kuusissetuleku alusel ning millest on maha arvatud

maksud, sundkindlustuse maksed ja seadusest tulenevate ülalpidamiskohustuste täitmiseks

ettenähtud summa, samuti mõistlikud kulud eluasemele ja transpordile. Kohtupraktikas on

selgitatud, et kinnipeetava sissetulekutena tuleb arvestada kõiki taotluse esitamisele eelnenud

neljal kuul kinnipeetava vanglasisesele isikuarvele toimunud laekumisi, s.h nii regulaarseid

(töötasu, toetused) kui ka ühekordseid laekumisi (nt lähedase ühekordne kanne kinnipeetava

kontole, kinnipeetava kasuks kohtus väljamõistetud summad). Samuti on kohtupraktikas

asutud seisukohale, et analoogia korras on HKMS § 112 lg 1 p-s 1 nimetatud

mahaarvamistega võrdsustatavad kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel

(vangistusseaduse

§ 44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad

summad ning kinnipeetavate poolt tehtavad kulutused elektriseadmete kasutamisele on

võrreldavad kulutustega eluasemele ja seega maha arvatavad (vt. Riigikohtu 12.03.2012. a

määrus nr 3-7-1-3-61-12). Ringkonnakohus selgitab, et kohtul ei ole õigust vabastada isikut

riigilõivu tasumise kohustusest, kui kohtule esitatud tõenditest nähtub, et isikul olid kaebuse

esitamise ajal võimalused riigilõivu tasumiseks.

8. Kohtupraktikas on lisaks leitud, et kinnipeetavatel on igakuised kulutused ca 5% ulatuses

töötasu alammäärast vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel täpsemalt hinnata

(Riigikohtu 12.04.2016. a otsus nr 3-3-1-35-15). Taotluse esitamise ajal oli töötasu alammäär

430 eurot (vt Vabariigi Valitsuse 18.12.2015. a määrus nr 139). Kuna menetlusabi taotluse

lahendamisel võetakse arvesse menetlusabi taotlusele eelnenud nelja kuud

(22.01.2016-21.05.2016) ja sel perioodil oli töötasu alammäärast 5% 22 eurot, siis järelikult

tuleb kinnipeetava sissetulekutest lisaks HKMS § 112 lg 1 p-s 1 sätestatud kulutustele

täiendavalt maha arvata selle perioodi vältimatuteks kulutusteks vajalik raha 88 eurot (4x22).

9. Riigilõivuseaduse (RLS) § 60 lg 2 järgi tuleb kaebajal kaebuse esitamisel käesolevas asjas

tasuda riigilõiv 49,8 eurot. Kaebaja isikukonto väljavõttest nähtuvalt on tema nelja viimase

kuu sissetulek enne ringkonnakohtule määruskaebuse esitamist olnud 232,54 eurot. Kaebaja

sissetulekutest on seaduse alusel nõuete fondi ja vabanemisfondi arvatud 162,78 eurot. Seega

tuleb kaebaja sissetulekutest HKMS § 112 lg 1 p 1 ja kohtupraktika järgi maha arvata 250,78

eurot (162,78+88). Eeltoodust tulenevalt ületavad kaebaja sissetulekutest tehtavad

mahaarvamised kaebaja sissetulekuid ning seega on kaebaja ringkonnakohtu hinnangul

ilmselgelt maksejõuetu ja seega iseenesest ei ole kaebajale menetlusabi andmine keelatud,

kuid

HKMS

§ 111 lg 1 kohaselt tuleb menetlusabi andmisel hinnata ka kaebuse perspektiive. HKMS § 111

lg 1 kohaselt antakse menetlusabi taotlejale menetlusabi, kui menetlusabi taotleja ei suuda

oma majandusliku seisundi tõttu menetluskulusid tasuda või kui ta suudab neid tasuda üksnes

osaliselt või osamaksetena ja on piisav alus eeldada, et kavandatav menetluses osalemine on

edukas. Seega, ka vaatamata kaebaja majanduslikule seisundile ei anta menetlusabi juhul, kui

kohus hindab kaebuse edulootusi väheseks.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu 10.06.2016. a määruses esitatud seisukohtadega

kaebaja riigi õigusabi taotluse ja kaebuse eduväljavaadete osas ega pea neid vajalikuks korrata

(HKMS § 203 lg 1 ja § 201 lg 4). Ükski määruskaebuses esitatud väidetest ei anna alust

määruskaebuse rahuldamiseks.

11. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus Tartu Halduskohtu 10.06.2016. a määruse

resolutsiooni p-d 1 ja 2 muutmata. Ringkonnakohus asendab aga vastavas osas halduskohtu

määruse põhjendused käesoleva määruse põhjendustega

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi