3-14-52610/32 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits ja Tanel Saar

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

24. august 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52610

Haldusasi

I.K kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 29. septembri

2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja

lisa 3 p 18 õigusvastaseks tunnistamise, kaebaja

teenistusest vabastatuks koondamise tõttu lugemise

ning seadusega ette nähtud hüvitise väljamaksmiseks

kohustamise nõudes

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

I.K apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja I.K

esindaja v.adv vanemabi Kalju Kutsar

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.K apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus osas, milles halduskohus

lahendas I.K kaebuse Politsei- ja Piirivalveameti 29. septembri 2014. a käskkirja

nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja lisa 3 p 18 õigusvastaseks tunnistamise,

kaebaja koondamise tõttu teenistusest vabastatuks lugemise ning seadusega ette

nähtud hüvitise väljamaksmiseks kohustamise nõudes. Jätta I.K kaebus

nimetatud osas läbi vaatamata ning Politsei- ja Piirivalveameti 29. septembri

2014. a käskkirja tühistamise nõudes rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud apellatsiooniastmes tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on

23. september 2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. I.K töötas Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo Viljandi

politseijaoskonnas piirkonnavanemana.

2. 22. augustil 2014 edastas PPA I.K teatise nr 1.9-3/2002-1 teenistuse huvides nõusolekuta

üleviimise kohta Viljandi politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse piirkonnapolitsei

ametikohale politsei- ja piirivalve seaduse (PPVS) § 57 lg-te 1, 2, 4 ja 5 alusel. Teatises märgiti,

et PPA juhtimise ja struktuuride korrastamise projektiga toimuvad ümberkorraldused

prefektuuride töös. Alates 1. oktoobrist 2014 korraldatakse ümber PPA Lõuna prefektuuri

korrakaitsebüroo Viljandi politseijaoskonna töö. Teatise kohaselt vähendati ümberkorralduste

käigus märkimisväärselt piirkonnapolitseinike (sh piirkonnavanemate) arvu ja korraldati ümber

piirkonnakonstaablite tegevus. PPA selgitas teatises, et Lõuna prefektuur vajab I.K.pikaajalist

korrakaitselist kogemust Viljandimaa elanike teenindamisel. Teatises märgiti, et I.K säilitatakse

senine palk, kui palk uuel ametikohal on väiksem praegusest palgast.

3. PPA peadirektor otsustas 29. septembri 2014. a käskkirjaga nr 1.9-2/1574p viia PPVS § 57

alusel nõusolekuta üle ja nimetada käskkirja lisas 3 politseiametnikud uuele ametikohale

vastavalt lisale 3, vabastades nad senistelt ametikohtadelt. Nõusolekuta üleviimisel säilitatakse

politseiametnikele senine palk, kui palk uuel ametikohal on väiksem senisest palgast ning

palgatingimused kehtestatakse eraldi käskkirjaga (p 3). Käskkirja lisa 3 p 18 kohaselt viidi

kaebaja PPVS § 57 alusel nõusolekuta üle piirkonnapolitseiniku ametikohale.

4. I.K .esitas 24. oktoobril 2014 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse, milles ta palus

tuvastada PPA peadirektori 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p p 3 ja käskkirja lisa

3 p 18 õigusvastasus, lugeda kaebaja teenistusest vabastatuks alates kohtulahendi jõustumisest

avaliku teenistuse seaduse alusel koondamise tõttu ning mõista välja PPA-lt tema kasuks

hüvitisena kaebaja 10 kuu keskmine palk.

I.K. leiab, et PPVS § 1 lg-st 6 tuleneb, et ka politseiteenistuses tuleb järgida avaliku teenistuse

korraldamise põhimõtteid ning PPVS reguleerib nimetatud teenistuste eripärast ja vajadustest

tingitud küsimusi. Kaebaja hinnangul ei saa PPVS §-st 57 tulenev üleviimise õigus olla

absoluutne, s.t üleviimine peab toimuma lähtudes ATS-i üldistest põhimõtetest. I.K. leiab, et

tema teisele ametikohale viimise puhul ei ole tegemist üleviimisega PPVS § 57 mõistes, vaid

olukorraga, kus PPA on läbi viimas ulatuslikke ümberkorraldusi ning püüab vältida sellega

kaasnevaid võimalikke koondamisi.

I.K. ei nõustu, et PPVS § 57 lg-s 1 sätestatud nõusolekuta üleviimise tingimusteks on vaid uue

teenistuskoha teenistusastme vastavus üleviidava politseiametniku teenistusastmele ja elukoha

vahetuse vajaduse mittetekkimine. Kaebaja üleviimisel piirkonnavanema ametikohalt

piirkonnapolitseiniku ametikohale muutus oluliselt tema ametijuhend, sh suurenes kaebaja

teenistuseülesannete maht ja muutus kaebaja tööaja korraldus. I.K. eiab, et ATS § 52 lg 3 pdest

2-4 tulenevalt saaks sellises olukorras ametijuhendi muutmine toimuda vaid politseiametniku

nõusolekul. Kaebaja asus seisukohale, et kuivõrd tema ametijuhend muutus oluliselt, siis

pidanuks PPA vabastama ta koondamise tõttu ametist, arvestades ATS § 90 lg 1 ps 3 sätestatut.

Kaebaja märgib, et ATS § 90 lg 2 annab ametnikule õiguse nõuda teenistusest vabastamist

koondamise tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses, milles see eeldab ametniku

nõusolekut ja ametnik ei ole seda andnud. Lisaks eelnevale märkis kaebaja, et alates 24.

veebruarist 2012 on tema teenistusastmeks vanemkomissar. Piirkonnapolitseiniku ametijuhendi

kohaselt on sellise ametniku ametikoha põhigrupiks vanemspetsialist ja PPVS § 49 lg 2 p 5

kohaselt on vanemspetsialisti ametikoha kõrgemaks teenistusastmeks vanemkomissar.

Eeltoodust tulenevalt välistab kaebaja hinnangul teenistus piirkonnapolitseiniku ametikohal

tema teenistusastme ülendamise ning sellega kaasneva tasu suurenemise. I.K. leiab, et tema

senise teenistuskäigu põhjal on ilmne, et üleviimine piirkonnapolitseiniku ametikohale on tema

karjääris tagasiminek.

I.K. leidis, et kuivõrd tema politseiteenistuse staaž oli 22 aastat, siis tulnuks talle vastavalt

PPVS § 97 lg 1 p-le 4 maksta hüvitisena 10 kuu ametipalk.

I.K. hinnangul ei ole tema suhtes järgitud ATS §-s 13 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet.

Kaebajale teadaolevalt koondati isikud, kes ei olnud nõus ametijuhendi olulise muutmisega.

Kaebaja väitel teatati ka talle korduvalt, et juhul kui ta üleviimist ei soovi, siis vabastatakse ta

teenistusest koondamise tõttu.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. Tartu Halduskohus jättis 2. oktoobri 2015. a otsusega I.K. kaebuse rahuldamata.

Halduskohus märkis, et PPVS § 57 lg 1 võimaldab politseiametniku tema nõusolekuta üle viia

teisele ametikohale kahel tingimusel: uue ametikoha vähemalt üks teenistusastmetest peab

vastama tema senisele politseiametniku teenistusastmele ning üleviimine ei tohi kaasa tuua

elukoha vahetust. Muid üldisi kriteeriume politseiametniku üleviimiseks teisele ametikohale

ilma tema nõusolekuta PPVS §-s 57 sätestatud ei ole. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja ei ole

märkinud, et vaidlustatud üleviimine oleks tinginud või tingiks tema elukoha vahetuse, siis

selles osas vaidlust ei ole. Samuti pole kaebaja ega ka vastustaja välja toonud, et ametikoha,

kuhu kaebaja üle viidi, teenistusaste ei vastanud tema politseiametniku teenistusastmele.

Kaebaja senine politseiametniku teenistusaste käskkirja järgi oli vanemkomissar ning

vanemkomissari teenistusaste säilib ka kaebaja üleviimisel juhtivspetsialisti ametikohalt

vanemspetsialistiks, mis oli halduskohtu hinnangul kooskõlas ka PPVS §-dega 48 ja 49.

Halduskohus märkis, et PPVS § 49 kohaselt on vanemkomissari teenistusaste võimalik nii

juhtivspetsialisti (lg 3 p 2) kui ka vanemspetsialisti (lg 2 p 5) puhul. Eeltoodust tulenevalt asus

halduskohus seisukohale, et vastustaja on kaebaja üleviimisel teisele ametkohale ilma tema

nõusolekuta järginud PPVS § 57 lg-s 1 ettenähtud tingimusi. Samuti on täidetud PPVS § 57 lg-

s 2 sätestatud tingimus, et spetsialisti võib § 57 lg 1 alusel üle viia ametikohale, mis ei ole

politseiametniku senisest ametikohast sama seaduse § 48 lg-s 2 loetelus rohkem kui ühe

ametikoha võrra madalam. Kaebaja on üle viidud juhtivspetsialisti ametikohalt ühe astme võrra

madalamale vanemspetsialisti ametikohale. Halduskohus leidis, et vaidlust ei ole ka selles, et

kaebajat teavitati tema nõusolekuta üleviimisest vähemalt üks kuu ette ning et üleviimisel palk

ei vähenenud, mida näevad ette PPVS § 57 lõiked 4 ja 5.

Halduskohus asus seisukohale, et teatavas osas töömahu ja tööülesannete ning tööaja arvestuse

muutumine ei takista PPVS § 57 järgi politseiametniku ilma tema nõusolekuta üleviimist.

Halduskohus selgitas, et ka varasemalt (kuni 1. oktoobrini 2012) kehtinud PPVS § 62 lg 1 p 3

võimaldas politseiametnikku tema nõusolekuta üle viia ühe teenistusastme võrra madalamale

ametikohale, kui see ei toonud kaasa elukohavahetust ning kui uue ametikoha teenistusaste ei

olnud madalam üleviidava politseiametniku teenistusastmest. Seega oli varem kehtinud ja

kehtivas PPVS redaktsioonis sätestatud eriregulatsioon politseiametniku nõusolekuta

üleviimiseks, mida vaidlusalusel juhul kaebaja suhtes kohaldati. Halduskohus nõustus

vastustajaga, et tegemist ei olnud ametijuhendi muutmisega ATS § 90 lg 1 p 3 mõistes, vaid

kaebaja üleviimisega PPVS § 57 alusel, mis on erinevad olukorrad.

Halduskohus leidis, et kaebaja nõudest ja põhjendustest tulenevalt tuleks antud juhul

kohaldamisele ATS § 90 lg 2, mitte § 90 lg 1 punktid 2 ja 3. Nimelt ei ole tegemist olukorraga,

kus kaebaja oleks vabastatud koondamise tõttu. ATS § 90 lg 1 annab ametiasutusele õiguse

selles toodud alustel isikut koondada. Antud juhul ei ole kaebajat koondatud, vaid kaebaja ise

taotleb enda koondamist. Sellist olukorda reguleerib ATS § 90 lg 2, mis sätestab, et ametnik

võib nõuda teenistusest vabastamist koondamise tõttu, kui muudetakse ametijuhendit ulatuses,

milles see eeldab ametniku nõusolekut, ja ametnik ei ole seda andnud. Halduskohus leidis, et ei

ole tõendatud, et kaebaja puhul oleks oluliselt muutunud ametijuhendist tulenevad senised

teenistusülesanded ja et selle alusel saaks lugeda kaebaja ametijuhendi oluliseks muutmiseks,

mis tooks kaasa aluse nõuda enda vabastamist koondamise tõttu. Samuti puuduvad halduskohtu

hinnangul tõendid töömahu olulise suurenemise kohta.

Halduskohus arvestas ka asjaoluga, et puuduvad igasugused tõendid, et kaebaja oleks

vaidlustanud kohtueelselt enda üleviimist teisele ametikohale või taotlenud tööajaarvestuse

muutmist põhjusel, et ametijuhendit muudeti ilma tema nõusolekuta. ATS § 90 lg-st 2 tuleneb,

et enda vabastamist koondamise tõttu tuleks esmalt nõuda ametiasutusse taotluse esitamisega.

Halduskohtu hinnangul ei olnud välistatud, et poolte kokkuleppel oleks ka kaebaja jaoks

soodsamaid lahendusi leitud. Keeldumise korral saaks seda vaidlustada kohtus. Kaebaja väide,

et teda lubati koondada, kui ta ei ole üleviimisega nõus, oli halduskohtu hinnangul liialt

üldsõnaline ning ühtki konkreetset tõendit ei ole selle kohta esitatud. Halduskohus leidis, et

peale üleviimisest etteteatamist oli kaebajal võimalus kuu aja jooksul esitada kirjalik

mittenõustumine üleviimise kohta ja taotleda enda vabastamist koondamise tõttu. Samuti

taotleda selgitusi üleviimisega kaasneda võivate muudatuste osas ning töökorralduse

muutumise kohta, kuid ühtki tõendit selles osas ei ole kohtule esitatud. Nii kaebaja

põhjendustest kui vastustaja selgitustest sai halduskohtu hinnangul järeldada, et kaebaja ei

esitanud vastustajale ühtki pretensiooni enne kaebuse esitamist halduskohtule. Eeltoodust saab

omakorda järeldada, et kaebaja oli nõus üleviimisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

6. I.K. esitas 30. oktoobril 2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus.

7. Kaebaja hinnangul on halduskohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ning kohtuotsus ei

vasta halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-s 1 sätestatud nõuetele.

8. Kaebajale jääb arusaamatuks halduskohtu seisukoht nagu oleks ta nõustunud enda

üleviimisega. PPVS § 57 näeb ette politseiametniku üleviimise teisele ametikohale ilma tema

nõusolekuta. Seega ei pidanud PPA I.K. tema teisele ametikohale üleviimiseks küsima

nõusolekut ning I.K ei saa ette heita seda, et ta ei avaldanud vastustajale arvamust üleviimise

kohta. Kaebaja märgib, et ATS ega PPVS ei näe antud juhul ette kohustuslikku kohtueelse

menetluse läbimist, mistõttu on alusetu halduskohtu seisukoht nagu pidanuks I.K. kirjalikult

teatama üleviimisega mittenõustumisest ning sellise teate esitamata jätmine on vaadeldav

üleviimisega nõustumisena.

9. I.K. leiab, et vaidlust ei ole selle üle, et piirkonnapolitseiniku ametikohale üleviimisega

kaasnes kaebaja ametijuhendi muutmine. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et

teenistusülesanded oluliselt ei muutunud ning nende maht ei kasvanud. Lisaks muutus kaebaja

tööaja korraldus. I.K .hinnangul saab taoline ametijuhendi muutmine toimuda vaid ametniku

nõusolekul. Kaebaja märgib, et kuni PPA peadirektori 29. septembri 2014. a käskkirjaga

tutvumiseni ei pidanud ta eeldama, et vastustaja valib temaga teenistussuhte jätkamiseks

ebaseadusliku võimaluse ning ta viiakse PPVS § 57 alusel üle piirkonnapolitseiniku

ametikohale, muutes samal ajal tema ametijuhendit määral, milleks pidanuks olema ametniku

nõusolek. Kaebaja leiab, et tal oli õigustatud ootus, et temaga toimitakse seaduslikult ning tema

teenistussuhe lõpetatakse seoses koondamisega.

10. Vastuses apellatsioonkaebusele palub PPA jätta I.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ning

Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus muutmata.

11. Vastustaja märgib, et kaebaja apellatsioonkaebusest ei selgu, millist materiaalõiguse normi

on halduskohus ebaõigesti kohaldanud ja milles see väär kohaldamine seisnes.

12. Vastustaja selgitab, et PPVS §-s 57 sätestatud politseiametniku nõusolekuta üleviimise

tingimuste mittejärgimisel on üleviidaval politseiametnikul võimalik juba enne üleviimist see

vaidlustada ning sellisel juhul oleks kahtlemata tegemist võimaliku koondamissituatsiooniga.

Kuivõrd selles osas oli vastustaja hinnangul tema tegevus seadusega kooskõlas, siis polnudki

kaebajal põhjust üleviimisele eelnevalt mingeid pretensioone esitada.

13. Vastustaja nõustub halduskohtu otsuse p-s 27 väljendatud arvamusega, et poolte

kokkuleppel oleks olnud võimalik kohtueelselt I.K .jaoks soodsam lahendus leida. Seega saab

vastustaja hinnangul pidada põhjendatuks halduskohtu otsuses väljendatud seisukohta, et

apellant oli nõus enamiku tema üleviimise tingimustega.

14. Vastustaja on nõus Tartu Halduskohtu otsuse seisukohtadega selles osas, et kohaldamisele

kuulus PPVS § 57 ja vastustaja on kaebaja nõusolekuta üleviimisel järginud kõiki PPVS §-s 57

sätestatud nõudeid. Vastustaja märgib, et tulenevalt politseiteenistuse spetsiifikast sätestab

PPVS § 57 politseiametniku suhtes teisele ametikohale üleviimise erikorra – nõusolekuta

üleviimise teisele ametikohale samas asutuses – ning sätestab sellise üleviimise tingimused.

Kaebaja seisukoha loogikat järgides, s.o üleviidava nõusolekuta on keelatud muuta

tööülesandeid, nende mahtu ja tööaja korraldust muutuks nimetatud PPVS-i säte praktiliselt

sisutuks ja ebavajalikuks ning tegemist oleks üleviimisega ametniku nõusolekul, mida saaks

korraldada ka ATS-is sätestatu alusel.

15. Vastustaja leiab muuhulgas, et kaebaja puhul ei ole oluliselt ja sisuliselt muutunud

ametijuhendist tulenevad teenistusülesanded.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Esmalt kontrollib ringkonnakohus, kas halduskohus on kaebuse õigesti menetlusse võtnud

(I) ja seejärel lahendab I.K .apellatsioonkaebuse (II).

I

17. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 197 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus

apellatsiooni korras halduskohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes

apellatsioonkaebusega vaidlustatud ulatuses ning lg 2 kohaselt ei ole ringkonnakohus seotud

apellatsioonkaebuse õiguslike põhjendustega. Kohtupraktikas on selgitatud, et ulatuses, milles

esimese astme halduskohtu lahend on vaidlustatud, kontrollib ringkonnakohus otsuse

seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest materiaalõiguslikest, protsessuaalsetest ja

tõendamisse puutuvatest aspektidest lähtudes (Riigikohtu 15. jaanuari 2014. a otsus nr

3317112, p 13.3; 13. novembri 2008. a otsus nr 33126-08, p 11; 11. märtsi 2004. a otsus nr 3-3-

1-8-04, p 24; 16. oktoobri 2002. a otsus nr 3314102, p 15). Seega on ringkonnakohtul

käesolevas asjas õigus kontrollida, kas halduskohus on I.K .kaebuse õigesti menetlusse võtnud.

18. Asja materjalidest nähtuvalt on halduskohus suunanud kaebajat nõuet ümber formuleerima

arvestades ATS §-s 105 sätestatud võimalusi (Tallinna Halduskohtu 21. jaanuari 2015. a

määrus). Kaebaja on halduskohtu suuniseid arvesse võttes täiendanud oma kaebust selliselt, et

ta nõuab PPA 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja lisa 3

punkti 18 õigusvastaseks tunnistamist, kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise tõttu

lugemist ning seadusega ette nähtud hüvitise väljamaksmiseks kohustamist ATS § 105 lg 1

alusel. Halduskohus on kaebuse ka eelnimetatud nõudega menetlusse võtnud (Tallinna

Halduskohtu 13. veebruari 2015. a määrus). ATS § 105 lg 1 järgi on õigusvastaselt teenistusest

vabastatud ametnikul õigus nõuda vabastamise kohta antud haldusakti õigusvastaseks

tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning hüvitist ametniku kolme kuu

keskmise palga ulatuses. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et ATS § 105 lg 1 sätestab

sõnaselgelt nõudeõiguse teenistusest, mitte ametikohalt vabastamise korral ning vaidlus puudub

selle üle, et I.K. viidi nõusolekuta üle teisele ametikohale ning ta jätkas teenistust PPA-s. Seega

on halduskohus ebaõigesti suunanud kaebajat oma nõuet ümber formuleerima. Kuivõrd

halduskohus on võtnud menetlusse kaebuse nõudega, mida kaebajal ei olnud õigus esitada, siis

tuleb halduskohtu otsus selles osas tühistada ning kaebus jätta läbi vaatamata HKMS § 121 lg 2

p 1 ja HKMS § 152 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

19. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja seisukohal, et ta on õigusvastaselt nõusolekuta üle

viidud teisele ametikohale ning PPA pidanuks ta nõusolekuta üleviimise asemel koondama.

Selleks, et saavutada kaebaja eesmärk, on ringkonnakohtu hinnangul esmaseks

õiguskaitsevahendiks sellisel juhul 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja

käskkirja lisa 3 punkti 18 tühistamise nõude esitamine, mida kaebaja on esialgses kaebuses ka

teinud. Kuna kaebaja on selle nõude halduskohtule juba esitanud ning kaebuse eesmärki ei ole

kaebaja muutnud, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks nõuda kaebuse muutmise avalduse

esitamist.

20. Kuivõrd ametniku koondamine on diskretsiooniotsus, siis ei ole kaebajal võimalik esitada

nõuet, mille sisuks oleks kohustada PPA - d teda koondama. Kohtupraktikas on korduvalt

väljendatud seisukohta, et kohus ei saa astuda haldusorgani asemele ega sisuliselt hinnata

kaalutlemisel asjassepuutuvaid asjaolusid. Kohtu tehtav definitiivne ettekirjutus on halduse

kaalutlusõiguse korral erandlik meede (Riigikohtu 27. mai 2015. a otsus haldusasjas nr

3311415). Ringkonnakohus leiab, et kohtul ei ole võimalik käesoleval juhul definitiivset

ettekirjutust teha, kuna haldusorganil on käesoleva haldusasja asjaolusid arvesse võttes

kaalutlemisruum koondamisotsuse tegemisel kaebaja suhtes. Kaebaja õiguste kaitseks oleks

ringkonnakohtu hinnangul olnud kohane taotleda koondamist esmalt PPA-lt ning seejärel

vaidlustada keelduvat otsust halduskohtus ning sellisel juhul saanuks kohus kontrollida

kaalutlusõiguse teostamist haldusorgani poolt. Ringkonnakohus ei pea käesoleva haldusasja

menetlemise raames ka kohustamisnõude osas vajalikuks nõuda kaebuse muutmise avalduse

esitamist, kuna nõusolekuta üleviimise käskkirja õigusliku kehtivuse lõpetamine on otseses

seoses koondamisotsuse tegemisega ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega

nõusolekuta üleviimise käskkirja õiguspärasuse osas. Seetõttu ei saa kohustamisnõude

esitamine käesoleval juhul tuua kaasa teistsugust lõpptulemust.

21. Seega kontrollib ringkonnakohus apellatsiooniastmes 29. septembri 2014. a käskkirja

õiguspärasust tühistamisnõude raames. Kuigi halduskohus on kaebuse ebaõigesti menetlusse

võtmisel rikkunud oluliselt menetlusnormi, siis ei pea ringkonnakohus menetlusökonoomia

põhimõttest tulenevalt õigeks saata asja tagasi uueks lahendamiseks halduskohtule, kuna

käesoleva vaidluse võtmeküsimuseks on nõusolekuta üleviimise käskkirja õiguspärasus ning

selles osas on pooled oma seisukohad esitanud ja halduskohus otsuses hinnangu andnud.

II

22. Ringkonnakohus on seisukohal, et I.K. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

23. Ringkonnakohus nõustub vastustaja seisukohaga vastuses apellatsioonkaebusele, et kaebaja

ei ole apellatsioonkaebuses selgesõnaliselt märkinud, millist materiaalõiguse normi on

halduskohus ebaõigesti kohaldanud. Arvestades et kaebaja viidi nõusolekuta üle PPVS § 57

alusel ning pooled vaidlevad eelkõige nimetatud sätte tõlgendamise üle, siis eeldab

ringkonnakohus, et kaebaja hinnangul on halduskohus ebaõigesti kohaldanud just PPVS §-i 57.

24. Kaebaja põhiline väide kohtumenetluse ajal on olnud see, et nõusolekuta üleviimine ei ole

võimalik olukorras, kus muudetakse oluliselt ametijuhendit. Kaebaja leiab, et teda ei olnud

võimalik nõusolekuta üle viia, kuna tema teenistusülesanded muutusid, nende maht kasvas ja

samuti muutus tööajakorraldus. Eeltoodust tulenevalt muudeti kaebaja hinnangul tema

ametijuhendit ulatuses ja viisil, mis eeldab ATS § 52 lg 3 p-de 2-4 järgi ametniku nõusolekut.

Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu, et praegusel juhul ei muudetud kaebaja senise

ametikoha ametijuhendit, vaid kaebaja viidi PPVS § 57 alusel nõusolekuta üle teisele

ametikohale, kus oli kehtestatud oma ametijuhend. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu

seisukohaga otsuse p-s 24, et tegemist on erinevate olukordadega. Kuivõrd ei muudetud

olemasoleva ametikoha ametijuhendit, siis ei esine ka koondamissituatsiooni ATS § 90 lg 1 p 3

tähenduses. Seejuures on halduskohtu otsuse p-s 26 toodud käsitlus erinevate ametikohtade

teenistusülesannete ja nende mahu võrdluse kohta ebaoluline ning ringkonnakohus jätab

apellatsioonkaebuse sellekohased väited tähelepanuta.

25. Halduskohus on otsuse p-s 24 õigesti märkinud, et nii varasemalt kehtinud PPVS § 62 lg 1

p 3 kui ka kehtiva PPVS § 57 alusel nõusolekuta üleviimist ei takistanud tööaja arvestuse ning

töömahu ja tööülesannete teatavas osas muutumine. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohus

piisava põhjalikkusega otsuse p-des 22-24 käsitlenud politseiametniku nõusolekuta üleviimise

tingimusi ning asunud õigele seisukohale, et vastustaja on järginud PPVS-st tulenevaid nõudeid

kaebaja nõusolekuta üleviimisel.

26. Asjaolu, et kaebaja nõusolekuta üleviimise teatele esialgu vastu ei vaielnud, ei mõjuta

kuidagi nõusolekuta üleviimise käskkirjale antavat hinnangut. Nõusolekuta üleviidaval ei ole

kohustust asuda kohtueelses menetluses üleviimise teadet vaidlustama ega haldusorganilt

nõudma paremat pakkumist või erinevat infot. Sellisel isikul on õigus ettepandud viisil

nõusolekuta üleviimist aktsepteerida, kuid hiljem see kohtus vaidlustada. Eeltoodust tulenevalt

nõustub ringkonnakohus kaebajaga, et alusetu on halduskohtu seisukoht nagu pidanuks

I.K .kirjalikult teatama nõusolekuta üleviimisega mittenõustumisest ning sellise teate esitamata

jätmine on vaadeldav nõusolekuta üleviimise aktsepteerimisena.

27. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus I.K .apellatsioonkaebuse rahuldamata. Kuivõrd

ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus osas, milles halduskohus

lahendas I.K kaebuse PPA 29. septembri 2014. a käskkirja nr 1.9-2/1574p punkti 3 ja käskkirja

lisa 3 p 18 õigusvastaseks tunnistamise, kaebaja teenistusest vabastatuks koondamise tõttu

lugemise ning seadusega ette nähtud hüvitise väljamaksmiseks kohustamise nõudes, siis teeb

ringkonnakohus vastavas osas uue otsuse, millega jätab kaebuse eelnimetatud nõude osas läbi

vaatamata ning I. K. kaebuse PPA 29. septembri 2014. a käskkirja tühistamise nõudes

rahuldamata.

28. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastaspoolel menetluskulusid ei tekkinud, siis jäävad

poolte menetluskulud nende endi kanda.

Tiina Pappel

Madis Ernits

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt