3-16-716/11 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. august 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-716

Haldusasi

Raivo Paala kaebus Tartu Vangla 10. aprilli 2013. a

sundravi toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. mai 2016. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Raivo Paala määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja Raivo Paala

RESOLUTSIOON

Jätta Raivo Paala määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 30. mai 2016. a

määrus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

saamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Raivo Paala esitas 11. aprillil 2016 Tartu Halduskohtule hiljem täiendatud kaebuse

Tartu Vangla 10. aprilli 2013. a sundravi toimingute õigusvastasuse tuvastamiseks. R.

Paala palus tuvastada Tartu Vangla, vangla töötajate ning vangla direktori tegevuses

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklite 2 ja 3 rikkumine 10.

aprillil 2013 läbi viidud sundravi toimingutes. Kaebuse täienduses selgitas R. Paala, et

tuvastamiskaebuse esitamisel on tal preventiivne huvi. Tema suhtes on varem toimunud

enam kui 10 erinevat kriminaalmenetlust ja käesoleval hetkel menetletakse kriminaalasja

nr 1-13-6111, mille tulemusel võidakse kaebajale mõista reaalne vangistus. R. Paala

märkis, et uuesti ametnike meelevalda sattudes soovib, et riik ei rikuks tema õigusi

tahtest olenematu ravi kohaldamisel õigusliku aluseta ning ilma efektiivse kaitse

õiguseta. Lisaks seisneb kaebaja huvi selles, et soovib kaebuses märgitud isikute

tegevusest kirjutada oma blogis, käsitledes ametnike tegevust piinamise ja mõrvakatsena,

kuid soovib vältida ametnike hagi laimamise tõttu ja viiteid süütuse presumptsioonile.

2. Tartu Halduskohus 30. mai 2016. a määrusega tagastas R. Paala kaebuse

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel.

Halduskohus märkis, et kaebaja on tuvastamiskaebuse esitamist põhjendades viidanud

preventiivsele huvile, mis väljendub esmalt tulevases võimalikus vangistuses kaebaja õiguste

rikkumise vältimises ning teisalt kaebaja blogis avaldavate andmete ametnike poolse

vaidlustamise vältimises. Halduskohtu hinnangul ei olnud preventiivsetel eesmärkidel

tuvastamiskaebuse esitamise tingimused täidetud. Halduskohus viitas Riigikohtu

halduskolleegiumi seisukohale, milles kolleegium leidis, et kui kinnipeetav on vanglast

vabanenud, siis ei saa tuvastamiskaebuse esitamine preventiivsel eesmärgil aidata kaasa tema kui

kinnipeetav õiguste kaitsmisele tulevikus (Riigikohtu 28. mai 2014. a otsus haldusasjas nr

331814, p 11).

Halduskohtu hinnangul ei mõjuta kaebaja varasemad kriminaalmenetlused preventiivset huvi,

mis on suunatud tulevikku. Halduskohus märkis, et kuna kaebaja viibib hetkel vabaduses ja

poolelioleva kriminaalmenetluse tulemus ei ole teada, siis ei ole vaidlusaluse olukorra kordumise

tõenäolisus kuidagi põhjendatud. Halduskohus selgitas, et kuna tulevikus prognoositav

täidesaatva võimu tegevus ei saa käesoleva hetke seisuga kaebaja õigusi puudutada ning

kaebeõigusele antakse hinnang eelkõige kaebuse esitamise hetke seisuga, siis ei ole

tuvastamiskaebuse esitamine preventiivse huvi eesmärgil põhjendatud.

Halduskohus selgitas, et blogi pidamisel teabe avaldamisele ei saaks käesolev tuvastamiskaebus

avaldada sellist mõju nagu kaebaja ette kujutab. Arvestades kaebaja kavatsust käsitleda ametnike

tegevust piinamise ja mõrvakatsena, on tegemist ilmselgelt süüdistustega, mille osas ametnikele

jääb õigus tugineda süütuse presumptsioonile. Halduskohus märkis, et isegi

halduskohtumenetluses tuvastamisnõude rahuldamine ei piiraks ametnike õigust esitada kaebaja

vastu hagi seoses laimamise ja süütuse presumptsiooni rikkumisega, kuivõrd

halduskohtumenetluses õigusvastasuse tuvastamist ei saa võrdsustada kriminaalmenetluses süüdi

tunnistamisega. Halduskohus leidis, et seega ei kvalifitseeru ka blogis vaidlusaluste asjaolude

kajastamise soov sellise preventiivse huvina, mis annaks kaebajale õiguse tuvastamiskaebuse

esitamiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. R. Paala esitas 14. juunil 2016 määruskaebuse, milles palub tühistada Tartu

Halduskohtu 30. mai 2016. a määrus ja võtta tema kaebus menetlusse.

R. Paala leiab, et tal puudub väljaspool käesolevat haldusasja tõhus õiguskaitsevahend oma

õiguste kaitseks. Määruskaebusest nähtub, et R. Paala ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et

Tartu Vangla on teinud kohtuasjast nr 2-13-15881 sh isiku tahtest olenematu ravi kohaldamist

lubava määruse tühistamisest omad järeldused ning puudub alus eeldamiseks, et isegi kaebaja

kinnipeetavana vanglasse sattumisel korduks kaebuses kirjeldatud olukord, kus isiku suhtes

kohaldataks tahtest olenematut ravi õigusliku aluseta ning ilma efektiivse kaitse õiguseta. R.

Paala leiab, et riigivõimu kuritegusid saab ja tuleb kontrollida ainult menetluse kaudu.

Väljaspool tõhusat ja efektiivset menetlust pole võimalik anda hinnangut, et riigivõimu esindaja

ei ole rikkunud kaebaja inimõigusi.

R. Paala nõustub halduskohtuga selles osas, et kohus ei saa tuvastada Tartu Vangla ametnike

kriminaalõiguslikku süüd, aga halduskohus saab tuvastada Tartu Vangla ametnike õigusvastase

tegevuse ja selle alusel on vajadusel võimalik esitada uus kuriteoteade ametnike suhtes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

4. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid

korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses esitatud väited ei anna alust

halduskohtu määruses esitatud seisukohtade ümbervaatamiseks. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

5. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub määruskaebusest, et R. Paala ei heida

halduskohtule ette seda, et kohus oleks tema kaebuse õigusvastaselt tagastanud, vaid R.

Paala põhiline argument seisneb selles, et tema kaebust tuleb halduskohtus menetleda

põhjusel, et tal puudub muu õiguskaitsevahend. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja

sellekohane arusaam on põhjendamatu. R. Paala kaebusest ning muudest avaldusest

nähtub selge eesmärk tuvastada vangla ja selle ametnike tegevuses õigusvastasus ning

vaidlus puudub selle üle, et kohane õiguskaitsevahend käesoleval juhul on halduskohtule

tuvastamiskaebuse esitamine. Halduskohus on tuvastamiskaebuse tagastanud, kuna

tuvastamisnõude esitamise eeldused on täitmata ning ringkonnakohus nõustub

halduskohtu seisukohtadega. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa kaebaja eeldada ühe

õiguskaitsevahendi kasutamise võimatuse korral, et tal on ilmtingimata kasutada veel

lisaks muu õiguskaitsevahend. Ka Riigikohus on leidnud, et põhiseaduse § 15 lg 1 lausest

1 tulenev igaühe õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse ei

tähenda, et isikul, kes leiab, et tema õigusi on rikutud, peab olema piiramatu võimalus

pöörduda kohtusse. Kohtusse pöördumise õiguse mõningane kitsendamine on vajalik

õiguskindluse tagamiseks ja kohtusüsteemi ülekoormamise vältimiseks (vt nt Riigikohtu

4. juuni 2013. a määrus haldusasjas nr 3-3-1-86-12, p 11).

6. Eeltoodust tulenevalt jääb R. Paala määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 30. mai 2016. a määrus muutmata.

Maili Lokk

Einar Vene

Tanel Saar

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt