3-14-51957/76 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ruth Plaks, Maret Altnurme ja Virgo Saarmets

Otsuse tegemise aeg ja koht

18.08.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51957

Haldusasi

GB kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 600 eurot seoses kaebaja

saatmisega 12.05.2014 tsiviilasjas kohtusse vangla

riietuses

Menetlusosalised

Kaebaja – GB

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Ave

Kasvandik

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.10.2015 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

GB apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.10.2015 otsus

haldusasjas nr 3-14-51957 muutmata.

2. Jätta GB apellatsiooniastme menetluskulud (riigilõiv) riigi kanda ning Tallinna Vangla

menetluskulud tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 19.09.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses

(HKMS § 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-14-51957

2(8)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas süüdimõistetuna viibiv GB esitas 08.05.2014 Tallinna Vanglale taotluse (tl

60), milles soovis, et vangla väljastaks talle tema isiklikud riided, et ta saaks nendega minna

12.05.2014 tsiviilasjas toimuvale kohtuistungile.

2. GB saadeti 12.05.2014 Harju Maakohtus toimunud kohtuistungile vangla riietuses.

3. Tallinna Vanglas registreeriti 15.05.2014 GB venekeelne pöördumine (I kd, tl 8-9p, tõlge I

kd, tl 24), milles GB palus tunnistada õigusvastaseks Tallinna Vangla tegevuse tema saatmisel

12.05.2014 toimunud kohtuistungile vangla riietuses. Tallinna Vangla tagastas nimetatud

pöördumise GB-le 04.06.2014 kirjaga nr 5-18/14/14135-2 (tl 11) pöördumise tõlkimise

korraldamiseks. GB esitas 04.07.2014 Tallinna Vangla 04.06.2014 kirja peale vaide (I kd, tl 22,

tõlge I kd, tl 23p), mille Tallinna Vangla jättis 01.09.2014 vaideotsusega (I kd, tl 24p-25)

rahuldamata.

4. Tallinna Vangla jättis 05.06.2014 kirjaga nr 5-8/14/13789-2 (I kd, tl 12) GB 08.05.2014

taotluse rahuldamata, kuna vangistusseaduse (VangS) § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav

vangla riietust. Tallinna Vangla märkis nimetatud kirjas, et inspektor-kontaktisik selgitas GB-

le 09.05.2014 suuliselt, miks talle kohtuistungi ajaks isiklikke riideid laost ei väljastata.

5. GB esitas 04.07.2014 Tallinna Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise taotluse seoses tema

saatmisega 12.05.2014 tsiviilasjas kohtusse vangla riietuses (tõlge I kd, tl 57). Taotluse kohaselt

riivas vangla selle tegevusega GB inimväärikust (taotluse tõlge I kd, tl 57). Tallinna Vangla ei

lahendanud 04.07.2014 taotlust tähtaegselt.

6. GB esitas 01.09.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse (täiendatud 15.12.2014, 19.12.2014

ja 05.08.2015; I kd, tl 1-3, tõlge I kd, tl 14-14p; I kd, tl 87-88, tõlge I kd, tl 89; I kd tl 102-103p,

tõlge I kd, tl 107; I kd, tl 182-193p, tõlge I kd, tl 179-181) Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 600 eurot seoses kaebaja saatmisega 12.05.2014

tsiviilasjas kohtusse vangla riietuses.

1) Kaebaja saadeti 12.05.2014 tsiviilasjas toimunud kohtuistungile vangla riietuses, mis riivas

riietuse välimuse tõttu kaebaja inimväärikust. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse

Rec(2006)2 Euroopa vanglareeglistiku kohta (Euroopa vanglareeglistik) p 20.4 kohaselt ei tohi

sundida kinnipidamiskoha territooriumilt väljumiseks loa saanud kinnipeetavaid riietuma

riietusse, mis reedab, et nad on vangid. Seega tuleb vastavalt Euroopa vanglareeglistikule

tagada kohtusse (või muusse väljaspool vanglat asuvasse kohta) saadetavatele kinnipeetavatele

isikliku riietuse kandmise võimalus. Vangla ei rahuldanud kaebaja taotlust talle kohtusse

minemiseks isiklike riiete väljastamiseks ning saatis ta kohtusse armetu välimusega, vanas,

määrdunud ja inimväärikust alandavas vangla riietuses, rikkudes sellega Euroopa

vanglareeglistiku p-i 20.4. Tallinna Ringkonnakohus on 31.03.2014 määruse haldusasjas

nr 3-14-70244 p-s 7 kinnitanud, et Euroopa vanglareeglistiku p 20.4 kohaselt ei või

kinnipeetavatelt, kes saavad õiguse viibida väljaspool vanglat, nõuda sellise riietuse kandmist,

mis võimaldab identifitseerida neid vangistatutena. Soovituse seletuskirjas on selle punkti kohta

märgitud,

et

eriti

oluline

on

tagada

sobiv

riietus

vangistatutele

kohtusse

ilmumiseks.Kinnipeetavale isiklike riiete kandmise võimaluse andmine, et ta näeks kohtus või

väljaspool vanglat inimlikult ilus ja väärikas välja, ei ole tsiviliseeritud demokraatlikus

3-14-51957

3(8)

Euroopas probleem, aga Tallinna Vangla seda nõuet ei järgi. Kaebaja jaoks on eluliselt tähtis,

et tal oleks õigus minna kohtusse oma isiklikes riietes ja näha seal naiste ees korralik, ilus ja

viisakas välja. Vangla peab konkreetset rakenduspraktikat kriitiliselt hindama ja kindlaks

tegema, kas see on vajalik ja proportsionaalne ning kas sellega kaasneb ka tegelikult julgeoleku

tugevdamine. Soovitusliku iseloomuga Euroopa vanglareeglistiku normid ei ole küll õiguslikult

siduvad, kuid neid tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda ja

millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu

halduskolleegiumi 05.09.2009 määrus nr 3-3-1-95-08, p 9).

2) Euroopa vanglareeglistiku p 20.2 kohaselt ei tohi vangla riietus olla häbistav ega alandav.

Riietus, mida kaebaja peab Tallinna Vanglas kandma, näeb nii vormi kui värvi poolest välja

alandav ja vastik, olles spetsiaalselt selliseks tehtud. Riiete pesemine ei muuda nende välimust.

Ka pärast pesemist on tegemist kotitaoliste hilpudega, mitte korraliku vaba aja riietusega.

Vangla riietuse värv, tegumood ja ebamugavus tekitavad kaebajas masendust, depressiooni ja

kannatusi, mis kestavad kogu vanglas viibimise aja jooksul. Selle alandava riietuse kandmisest

keeldumisega kaasneb aga vanglapoolne surve ja distsiplinaarkaristused. Kõik kinnipeetavad

on veendunud, et vangla riietus on kole, häbistav, inimväärikust alandav ning selles on häbi

ilmuda inimeste ja kohtunike ette. Inimväärikus tuleneb kaasasündinud väärtusest ja inimese

õigusest lugupidavale ja humaansele suhtumisele. Kodaniku- ja poliitiliste õiguste

rahvusvahelise pakti art-s 10 on sätestatud, et „kõikidel isikutel, kellelt on võetud vabadus, on

õigus humaansele kohtlemisele ja inimväärikuse austamisele“. ÜRO Inimõiguste Komitee on

märkinud, et inimväärikuse austamine on rahvusvahelise üldise õiguse eranditu norm. Õigus

inimväärikusele hõlmab adekvaatsete materiaalsete tingimuste, sealhulgas vastava toidu, vee ja

meditsiinilise teenindamise tagamise. Kaebaja esitas kohtule temaga samas sektsioonis

viibivate kinnipeetavate ütlused, milles need kinnipeetavad kinnitavad, et vangla riietus alandab

nende inimväärikust ja häbistab neid (I kd, tl 194-216, tõlked II kd, tl 2-11p).

3) Kinnipeetavad kandsid vanglates 18 aasta kestel (1991-2009) isiklikke riideid ning käisid

nendega kohtus, kokkusaamistel, matustel ja mujal. See ei soodustanud põgenemist. Isiklike

riiete kandmise luba on praeguseks kaotatud seetõttu, et vanglaametnikel oleks vähem tööd.

Vangla riiete kandmise kohustus ei ole seotud vanglas julgeoleku tagamisega.

4) Mõistlikuks hüvitiseks kaebajale tekitatud kahju eest on 600 eurot. Analoogilises asjas

(haldusasjas nr 3-14-70244) pidas Tallinna Ringkonnakohus kohaseks summaks kaebajale

kahju hüvitamiseks 500 eurot. Erinevalt praegusest asjast ei viidud aga kaebajat kohtusaali,

kuna kohtuistung jäi ära.

5) Kaebaja esitas vanglale avalduse isiklike riiete võimaldamiseks kohtusse minekuks eesti ja

vene keeles 30 päeva enne kohtuistungit, kuid vangla ei vastanud sellele tähtaegselt. Samuti ei

vastanud vangla kaebaja vaietele, millega takistas kaebaja poolt kohtueelse menetluse läbimist.

Vangla rikub pidevalt avaldustele vastamise tähtaegu või ignoreerib neid.

7. Tallinna Vanglas registreeriti 21.10.2014 kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotlus

seoses tema viimisega 12.05.2014 vangla riietes kohtuistungile (tõlge I kd, tl 113). Tallinna

Vangla jättis 17.12.2014 vastusega nr 5-18/14/28898-4 (I kd, tl 104-105p) kaebaja 21.10.2014

taotluse rahuldamata.

8. Tallinna Vangla palus vastuses (I kd, tl 51-53) jätta kaebus rahuldamata.

1) Kaebaja suhtes tehtud süüdimõistev kohtuotsus jõustus 12.09.2012. Seega on kaebaja

süüdimõistetud isik, kelle vabadus on allutatud VangS-st tulenevatele ja karistuse

täideviimiseks vajalikele piirangutele. VangS § 46 lg-st 1 tulenev kohustus kanda vangla riietust

on üks vangistusega paratamatult kaasnevatest piirangutest. Vangla riietuse kandmise kohustus

on oluline julgeoleku tagamise eeldus. Vangla riietuse mõte ja eesmärk on selles, et

kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende poolt kantava riietuse järgi. Kohtus või

3-14-51957

4(8)

mujal väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vangla riietuse kandmine õiguskorra kaitse ja

kahandab põgenemise korral oluliselt selle võimaliku õnnestumise edukust. Kinnipeetavale ei

tulene õigusaktidest subjektiivset õigust nõuda, et teda viidaks kohtusse isiklikus riietuses. Ka

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on kinnitanud, et kuigi nõuet, et kinnipeetavad kannaksid

vangla riietust, võib pidada isikupuutumatuse piiranguks, põhineb see kahtlemata õigustatud

eesmärgil kaitsta avalikku turvalisust ja ennetada avaliku korra rikkumisi ning kuritegusid

(EIK 29.04.2003 otsus asjas Nazarenko vs Ukraina, p 139). Vangla riietuse kandmise

kohustuses seisnev piirang ei ole ebaproportsionaalne. Kaebajale vangla poolt väljastatud

riietusega on tagatud tema tervise kaitse, riietus ei ole inimväärikust alandav ning piirangul on

legitiimne eesmärk (aitab tagada julgeolekut, muutes kinnipeetavad paremini märgatavaks ja

eristatavaks).

2) Asjakohane ei ole viide Euroopa vanglareeglistikule. Tegemist on Euroopa Nõukogu

koostatud soovitusliku instrumendiga, mille normid ei ole siduvad ja mis ei ole otsekohalduv.

Seetõttu ei pruugi Euroopa vanglareeglistikus sätestatu eiramine tähendada õigusvastast

käitumist. Euroopa vanglareeglistikust ei tulene vanglale kohustusi ega kinnipeetavale õigusi

ning selles sisalduv ei saa muuta Eestis kehtiva VangS normide sisu ega kohustada tõlgendama

VangS norme sellele vastavalt.

3) Kinnipeetavatele mõeldud riietus ei ole alandav. Vangla riietuse moodustavad T-särk,

dressipüksid, jakk, lühikesed püksid, jope, kindad, sall ja müts. Riided on tumepruuni värvi

ning neile on tehtud märge VANGLA. Kui vangla riietust on varem kasutatud, pestakse see

enne järgmisele kinnipeetavale andmist puhtaks, s.t laost väljastatakse kinnipeetavatele ainult

pestud riideid. Vangla riided on korralikud ja inimväärsed. EIK praktikas on peetud

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks seda, kui isikule on tundideks põhjustatud äärmist

ebamugavust ning see on tekitanud isikule kas kehalisi või vaimseid kannatusi, mis võisid

tekitada isikule hirmu, ängistust ning alandatuse tunnet (EIK 26.10.2000 otsus asjas Kudla vs

Poola). Kaebaja väide tema inimväärikuse alandamisest on ilmselgelt liialdatud. Kaebaja

seisukoht, et vangla riietuse vorm ja värv on loodud selliseks just seetõttu, et kinnipeetavaid

alandada, on tema subjektiivne hinnang, mis ei vasta tõele.

9. Tallinna Halduskohus jättis 28.10.2015 otsusega kaebuse rahuldamata.

1) Vastustaja ei ole käitunud õigusvastaselt, kui keeldus kaebajale kohtuistungile minekuks

isiklike riiete väljastamisest. VangS § 46 lg 1 kohaselt kannab kinnipeetav vangla riietust, kui

VangS-st ei tulene teisiti. Tallinna Ringkonnakohus on 12.08.2015 määruses nr 3-15-1983

selgitanud, et VangS ei välista küll kinnipeetava võimalust taotleda vanglalt isiklike riiete

väljastamist väljaspool vanglat viibimiseks, näiteks kohtuistungile minemiseks, kuid vanglal ei

ole kohustust võimaldada kinnipeetaval väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid kanda, kui

see on vajalik avaliku korra kaitsmiseks. Samas lahendis märkis Tallinna Ringkonnakohus, et

EIK praktika kohaselt on vangla riietuse kandmise kohustuse näol tegemist kinnipeetava eraellu

sekkumisega, kuid seda meedet õigustab isiku identifitseerimise vajadus olukorras, kus isik võib

põgeneda või on vajalik tema eristamine teistest isikutest (McFeeley jt vs Ühendkuningriik,

15.05.1980 otsus, avaldus nr 8317/78; X. vs Ühendkuningriik, 06.03.1982 otsus, avaldus

nr 8231/78). EIK ei leidnud eraelu puutumatuse riivet ka olukorras, kus kinnipeetav viidi

haiglasse vangla riietuses, kuna väljaspool vanglat rahvarohkes kohas viibides võib tekkida oht,

et kinnipeetav põgeneb ning kui ta ei kanna vangla riietust, on tal lihtne teiste hulka sulanduda

(T.V. vs Soome, 02.03.1994 otsus vastuvõetavuse kohta, avaldus nr 21780/93). Kehtivast

õigusest ei tulene piirangut, mis võimaldaks keelduda isikliku riietuse võimaldamisest vaid

juhul, kui vangla on kindlalt tuvastanud konkreetse kinnipeetava põgenemisohu.

2) Kaebaja on korduvalt pannud toime kuritegusid ning on viibinud vanglates erinevatel aegadel

alates 1986. aastast. Kaebajat on karistatud raske tervisekahjustuse tekitamise eest (kriminaalasi

3-14-51957

5(8)

nr 1-11-11775). Seega ei ole kaebajast tulenev põgenemisoht või ühiskonnaohtlikkus väiksem

kui keskmise kinnipeetava puhul, vaid on pigem kõrgem. Vangla riietuse kandmise kohustus

tulenes kaebajale seadusest ning see on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Vangla riietuse

eesmärgiks on tagada see, et kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad. Ka kohtus vms

väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vangla riietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab

põgenemise korral selle võimaliku õnnestumise edukust oluliselt. Kaebajale selgitati

09.05.2014 suuliselt, mis põhjusel talle kohtuistungile minemiseks isiklikke riideid ei väljastata

(I kd, tl 12).

3) Asjasse ei puutu kaebaja poolt kohtule esitatud kinnipeetavate ütlused, millega kaebaja

soovis näidata, et vangla riietus alandab kinnipeetavate inimväärikust ja häbistab neid.

Inimväärikus saab olla üksnes isiku enda tunnetuslik küsimus ning selle alandamist ei saa

tõendada teiste kinnipeetavate tunnetega.

4) Vangla riietuses väljaspool vanglat viibimine võis kaebajas tekitada küll teatavat

ebamugavust, kuid see on vanglakaristuse kandmisega paratamatult kaasnev asjaolu, mille

puhul ei ole ületatud sellist raskusastet, mida tuleks käsitada inimväärikuse alandamisena.

Vastav nõue ei ole ka ebaproportsionaalne, kuivõrd sellel on legitiimne eesmärk ning see tagab

õiguskorra kaitse. Kaebaja ei ole eraldi välja toonud mõnda rasket tagajärge, mis talle tsiviilasja

kohtuistungil vangla riietuse kandmise tagajärjel oleks tekkinud. Sellise raske tagajärje

tekkimist ei saa järeldada kaebaja üldsõnalisest väitest, et väljaspool vanglat vangla riietuse

kandmine alandab põhimõtteliselt tema inimväärikust. Samuti ei saanud vangla riietuses

kohtuistungil osalemine tekitada kaebaja suhtes mingit täiendavat eelarvamust või halvakspanu.

Kaebaja ei ole välja toonud, et kohtuistung, millel ta osales, oleks olnud mingil põhjusel

avalikkuse kõrgendatud tähelepanu all ning sellel oleks osalenud pealtvaatajatena kõrvalisi

isikuid, kellele kaebaja kinnipeetava staatus oleks olnud teadmata.

5) Euroopa vanglareeglistiku p-st 20.4 ei tulene kinnipeetavale subjektiivset avalikku õigust

osaleda tsiviilasja kohtuistungil isiklikus riietuses. Euroopa vanglareeglistik on soovitusliku

iseloomuga, see ei ole õiguslikult siduv ning seda tuleb käsitada eesmärkide ja põhimõtetena,

mille täitmise poole püüelda ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide

tõlgendamisel ja rakendamisel (Riigikohtu halduskolleegiumi 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10,

p 19). Rahvusvaheliselt peetakse lubamatuks eeskätt vahistatu, mitte süüdimõistetu vangla

riietuses konvoeerimist kohtuistungile. Kuivõrd kaebaja on süüdimõistetu staatuses, ei ole

praeguses asjas sellise olukorraga tegemist. Ka Tallinna Ringkonnakohtu 31.03.2014 määruse

nr 3-13-70244 p-s 7 esitatud seisukoht puudutas vahistatut, mitte süüdimõistetud kinnipeetavat.

Tallinna Ringkonnakohus on 24.04.2013 määruses nr 3-13-756 selgitanud, et kinnises vanglas

kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine väljaspool vanglat teenib avaliku turvalisuse

kaitsmise eesmärki ja võimaldab ennetada avaliku korra rikkumisi.

6) Tallinna Vangla ei ole rikkunud Euroopa vanglareeglistiku p-s 20.2 sätestatut. Kohtule on

teada, millised näevad välja vangla riided ning neid riideid iseenesest ei saa pidada

häbistavateks või alandavateks. Kaebajal võib olla enda välimuse ja kantavate riiete suhtes

subjektiivselt kõrgemaid standardeid või rafineeritumat esteetilist maitset väljendav arusaam,

kuid see ei muuda fakti, et tegemist on tavaliste pruuni värvi dressipükste ja T-särkide, jaki ja

jopega, mis ei saa olla alandavad ja häbistavad. Tegemist ei ole küll tavapärase moega kaasas

käivate ja avalikkuses tavapärase riietusega, kuid silmas tuleb pidada selle riietuse otstarvet ja

vajadust ehk see riietus peab võimaldama vajadusel eristada kinnipeetavaid tavainimesest.

Paljasõnaline on kaebaja väide, et vangla riided on tehtud spetsiaalselt selleks, et kinnipeetavaid

alandada. Tegu on selgelt funktsionaalse ja lihtsa riietusega, mille disainis puuduvad elemendid,

mis oleks spetsiaalselt suunatud kinnipeetavate alandamisele. Oma riiete korrashoiu eest

3-14-51957

6(8)

vastutab vanglas viibides kinnipeetav ise ning seetõttu ei saa nende määrdunud olek oleneda

vastustajast.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

10. GB palub apellatsioonkaebuses (II kd, tl 48-58, tõlge II kd, tl 67-68p) tühistada Tallinna

Halduskohtu 28.10.2015 otsus ja rahuldada tema kaebus.

1) Tallinna Halduskohus on tõlgendanud ebaõigesti Euroopa vanglareeglistikus sätestatut.

Tallinna Ringkonnakohus on asjas nr 3-13-70244 kinnitanud, et kinnipeetavaid, kes on saanud

loa kinnipidamisasutusest väljasõitmiseks, ei tohi sundida riietuma riietusse, mis reedab, et nad

on kinnipeetavad. VangS-s on reguleeritud vangla riiete kandmist vanglas, mitte aga nende

kandmist väljaspool, nt kohtusse, matustele vm minemisel. Ühestki seadusest ei tulene, et

kinnipeetav on kohustatud minema kohtusse vangla riietuses. Riietuse või kinnipeetava

staatusega ei ole seotud põgenemissoov, mistõttu ei saa süüdimõistetud kinnipeetavate poolt

vangla riietuse kandmise eesmärgiks olla ühiskonna kaitsmine põgenemise ohu eest. Vangla

riietus ei saa takistada kinnipeetaval põgenemist, vaid julgeoleku peab tagama saatemeeskond.

2) Vanglareeglistiku p 20.4 puudutab süüdimõistetuid ning sätestab selgelt, et kui vangil on luba

viibida väljaspool vanglat, ei nõuta temalt vangla riiete kandmist. Tallinna Ringkonnakohus

leidis 31.03.2014 määruses haldusasjas nr 3-13-70244 õigustatult, et vangla nõudmine, et

kaebaja paneks kohtusse minekuks selga kartseririided, oli õigusvastane. Kaebajal, kui staatuse

järgi süüdi mõistmata isikul ei olnud sel ajal kohustust kanda vangla riietust.

3) Seadusest ei tulene vanglale õigust otsustada selle üle, kas kinnipeetavale lubada vangla

territooriumilt lahkumisel isiklik riietus või mitte. Samuti puudub vanglal õigus otsustada seda

küsimust kinnipeetava ohtlikkuse alusel. Etapeerimise erimeetmed ei kuulu vangla volituste

hulka. Lisaks ei ole kaebaja tema kinnipidamise aja jooksul teinud ühtegi põgenemise katset ja

vangla on ka varem lubanud süüdimõistetutel riietuda vanglast väljaminekul isiklikesse

riietesse.

4) Kaebaja jaoks oli oluline näha tsiviilasja istungil välja kena ja korrektne ning mitte olla

riietatud vangla riietusse, kuna istungil arutati küsimust tema ja tema alaealise tütre kohtumiste

organiseerimisest.

11. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata.

1) VangS § 46 lg-st 1 tulenevalt kannavad kinnipeetavad, kes ei paikne avavanglas ega kartseris,

reeglina vangla riietust. Asjakohane ei ole kaebaja viide haldusasjale nr 3-13-70244, kuna selles

oli tegemist kartserisse paigutatud kinnipeetava riietusega. Vangla riietuse kandmise näol on

tegemist vangistusega paratamatult kaasneva piiranguga, mis kehtib olenemata sellest, kas

kinnipeetav viibib vangla territooriumil või sellest väljaspool. Euroopa vanglareeglistik on

Euroopa Nõukogu soovituslik instrument, mille normid ei ole vanglale siduvad. Euroopa

vanglareeglistikus sisalduv ei saa muuta Eestis kehtiva VangS normide sisu.

2) Vangistuses karistust kandvat süüdimõistetut võib ja peabki kohtlema vabaduses viibivast

isikust erinevalt. Vangla riietuse kandmise kohustus tuleneb kinnipeetavale seadusest ning see

on oluliseks julgeoleku tagamise eelduseks. Vangla riietuse mõte ja eesmärk ongi selles, et

kinnipeetavad oleksid operatiivselt tuvastatavad nende riietuse järgi. Ka kohtus või mujal

väljaspool vanglat viibimisel kindlustab vangla riietuse kandmine õiguskorra kaitse ja kahandab

põgenemise korral oluliselt selle võimaliku õnnestumise edukust. See ei muuda aga vangla

riietust inimväärikust alandavaks. Vanglal puudub kohustus väljastada kaebajale meelepäraseid

riideesemeid vastavalt tema soovile.

3-14-51957

7(8)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta

rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea

HKMS § 201 lg-le 4 tuginedes vajalikuks neid korrata. Tallinna Halduskohus on õigesti

viidanud Tallinna Ringkonnakohtu 12.08.2015 määruses nr 3-15-1983 ja 24.04.2013 määruses

nr 3-13-756 esitatud seisukohtadele ning ringkonnakohus jääb nende juurde ka praeguses asjas.

13. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud väiteid, mis annaksid alust halduskohtu otsuse

tühistamiseks. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peavad esinema järgmised

eeldused: 1) haldusülesandeid täitva avaliku võimu kandja õigusvastane tegu avalik-õiguslikus

suhtes; 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) kahju tekitamine; 4) põhjuslik seos

õigusvastase teo ja kahju tekkimise vahel; 5) esmaste õiguskaitsevahendite ammendatus; 6)

avaliku võimu kandja süü. Praeguses asjas ei saa pidada kõiki eelnimetatud eeldusi kaebajale

mittevaralise kahju hüvitamiseks täidetuks.

14. VangS § 46 lg-st 1 ja Tallinna Vangla direktori 31.01.2013 käskkirjaga nr 20 kinnitatud

Tallinna Vangla kodukorra p-dest 4.2 ja 8.7 tuleneb kinnipeetavale kohustus kanda vangla

riietust. Erisused riietuse osas on sätestatud VangS § 93 lg-s 1 ning § 46 lg-s 2, mille kohaselt

kannavad vahistatud ja avavangla kinnipeetavad isiklikku riietust. Lisaks sätestab

VangS § 651 lg 2, et kartserisse vastuvõtmisel antakse kinnipeetavale kartseri arvel olev riietus.

Kui viimati nimetatud erisusi ei esine, on kinnipeetavad kohustatud kandma vangla poolt

väljastatavat spetsiaalset riietust. Ringkonnakohus nõustub vastustaja ja halduskohtuga, et

kinnipeetava poolt vangla riietuse kandmine teenib julgeoleku tagamise eesmärki, võimaldades

kinnipeetavaid nende riietuse järgi operatiivselt tuvastada. Üksnes asjaolu, et kaebaja ei ole

varem sooritanud põgenemiskatseid, ei tähenda, et tema puhul ei peaks arvestama

julgeolekuohtudega.

15. Kui haldusasjas nr 3-13-70244 arutatud asjaoludel oli kaebaja vahistatu staatuses, siis alates

12.09.2012 on kaebaja staatuselt süüdimõistetu. Seega on Tallinna Ringkonnakohus arvestanud

31.03.2014 määruse nr 3-13-70244 tegemisel seda, et kaebaja oli kohtuistungile etapeerimise

ajal vahistatu, kellele peab olema VangS § 93 lg-st 1 tulenevalt tagatud isiklike riiete kandmise

võimalus. Praeguses asjas on aga vaidluse all isiklike riiete võimaldamine kaebajale kui

süüdimõistetud kinnipeetavale.

16. Euroopa vanglareeglistiku p 20.4 sätestab tõepoolest, et kui vangil on luba viibida väljaspool

vanglat, ei nõuta temalt vangla riiete kandmist, mille järgi teda võiks samastada. Euroopa

vanglareeglistiku näol on tegemist soovitusliku dokumendiga, mis ei ole liikmesriikidele

õiguslikult siduv, kuid mille eesmärgiks on aidata tagada kinnipeetavate inimväärne kohtlemine

(Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 32; 07.04.2010 otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Seega

ei ole vanglal ei VangS-st ega Euroopa vanglareeglistikust tulenevat kohustust võimaldada

kinnipeetaval kanda väljaspool vanglat viibides isiklikke riideid, kui see on vajalik avaliku korra

kaitsmiseks. Siiski ei välista VangS kinnipeetavale võimalust taotleda vanglalt talle isiklike

riiete väljastamist väljaspool vanglat viibimiseks. Vangla peab kinnipeetava sellise taotluse

lahendamisel kaalutlusõigust teostades arvestama, et tagatud oleks mh inimväärikus (vt ka

Riigikohtu 31.12.2014 otsus nr 3-4-1-50-14, p 32).

17. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajale 12.05.2014 kohtuistungil vangla

riietuse kandmisega kaasnenud võimalikud kannatused ei saanud ületada sellist raskusastet, et

need kvalifitseeruksid inimväärikuse alandamiseks. Riigikohus on 20.06.2014 otsuse

nr 3-4-1-9-14 p-s 36 selgitanud inimväärikuse kohta järgmist: „Riigil lasub kohustus tagada

isikute inimväärikus nende kinnipidamise korral ja kohtu määratud karistuse täideviimisel.

Mõningased kannatused ja ebameeldivused kaasnevad isiku kinnipidamisega paratamatult.

3-14-51957

8(8)

Kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja ebameeldivused ei ole aga seesugused,

mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse alandamist.“ Kaebaja on küll avaldanud, et

12.05.2014 toimunud kohtuistungil arutati talle väga olulisi küsimusi seoses tema ja tema tütre

kohtumiste organiseerimisega, kuid muid erilisi asjaolusid seoses kohtuistungil viibimisega ei

ole kaebaja välja toonud. Samuti ei ole kaebaja toonud välja seda, et tema riided, mida ta

kohtuistungil kandis, oleksid olnud kas eriliselt määrdunud või katki. Kaebaja on tuginenud

üksnes faktile, et tema inimväärikust on alandanud pelgalt tavapärase vangla riietuse kandmine,

mis on pruuni värvi ning kaebaja hinnangul halva tegumoe ja kvaliteediga. Pelgalt viimati

nimetatud asjaoludega kaasnevaid ebamugavusi ei saa aga pidada kaebaja inimväärikuse

alandamiseks.

18. Kohus märgib täiendavalt, et kohtupraktikas on korduvalt väljendatud seisukohta, et

kinnipeetavale kohtusse minemiseks isiklike riiete väljastamata jätmisega tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid ei saa pidada suuri edulootusi omavateks. Näiteks on

Tartu Ringkonnakohus keeldunud 30.03.2015 määruses nr 3-15-450 ja 26.05.2014 määruses

nr 3-14-50740 kaebuse esitanud isikule menetlusabi andmisest, põhjendades keeldumist

sellega, et vangla riietuses kohtuistungile viimisega tekitatud kahju hüvitamise nõudeid ei saa

pidada edukaks. Mõlemas asjas esitatud määruskaebusi ei pidanud Riigikohus vajalikuks

menetleda.

19. Eeltoodust tulenevalt on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja mittevaralise kahju

hüvitamise nõue ei kuulu rahuldamisele. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ja Tallinna

Halduskohtu 28.10.2015 otsus muutmata.

20. Kaebaja oli menetlusabi jätkuvuse korras vabastatud apellatsioonkaebuse esitamisel

riigilõivu tasumisest. Seega jäävad apellandi menetluskulud HKMS § 118 lg 3 alusel riigi

kanda. Tallinna Vangla ei ole esitanud ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega

kuludokumente, mistõttu jäävad Tallinna Vangla menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema

enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Ruth Plaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets