3-15-367/31 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

18.08.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-367

Haldusasi

Guntars Kaziksi kaebus Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamise

nõudes

seoses

ebainimlike

kinnipidamistingimustega

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.01.2016. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Guntars Kaziksi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja - Guntars Kaziks

Vastustaja - Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Tagastada Guntars Kaziksile apellatsioonkaebuse lisa nr 1 6-l lehel.

2. Võtta asja materjalide juurde Tartu Vangla 21.03.2016. a vastusele lisatud kaks

fotot.

3. Jätta rahuldamata Guntars Kaziksi taotlus nõuda vastustajalt välja foto Tartu

Vangla E-hoone kambrist.

4. Jätta Guntars Kaziksi apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

22.01.2016. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 18.08.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Guntars Kaziks esitas 18.11.2014 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 73-77p),

milles nõudis seosese ebainimlike kinnipidamistingimustega mittevaralise kahju hüvitamist

summas 18 407 eurot. Taotluse kohaselt ei ole kambris piisavalt isiklikku ruumi, vangla ei

väljasta nõudepesuks vajalikke vahendeid, kambri aknast ei paista lauale loomulikku valgust,

kunstlik valgustus paikneb kambri lae keskel, mitte laua kohal, kambris põleb öösel tuli, mis

ei lase uinuda, kinnipidamistingimused erinevate eluhoonete vahel on erinevad, vangla ei ole

võimaldanud talle kolme aasta jooksul tööd ning sportimistingimused on vanglas ebapiisavad.

2. Tartu Vangla jättis 14.01.2015. a kirjaga (tl 9-14) G. Kaziksi kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. G. Kaziks esitas 11.02.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palus talle Tartu

Vanglalt seoses ebainimlike kinnipidamistingimustega välja mõista mittevaraline kahju

summas 18 507 eurot.

Kaebuse kohaselt viibis G. Kaziks Tartu Vanglas perioodidel 09.11.2011–07.12.2011 ja

21.12.2011–13.11.2014. Ebainimlikud kinnipidamistingimused seisnesid kaebuse kohaselt

selles, et kaebajale ei olnud vanglas tagatud piisavalt isiklikku põrandapinda. Kui arvestada

kambri pinnast maha tualettruumi ja mööbli alla jääv pind, siis oli kambris ühe kinnipeetava

kohta vaba põrandapinda üksnes 2,5 m², mis on vastuolus Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

praktikaga. Vangla ei väljastanud kaebajale ka toidunõude pesemiseks vajalikke vahendeid,

mille tulemusena jäid nõud rasvaseks ja ebahügieeniliseks. Samuti ei paista kambri aknast

lauale piisavalt loomulikku valgust ja laua asukoht on selline, et kaebaja varjab laua taga

istudes ära lauale langeva valguse. Ka kambri kunstlik valgustus ei taga lambi asukoha tõttu

laua taga ja alumisel voodikohal olles lugemiseks piisavat valgust. Kambri öötuli häirib und

ning on tervist kahjustav. Kinnipidamistingimused vangla S-hoones ja Ehoones on erinevad,

mis rikub võrdse kohtlemise printsiipi. Vangla ülerahvastatuse tõttu ei ole vangla kaebajale

kolme aasta jooksul võimaldanud tööd. Samuti on seetõttu kaebaja sportimistingimused

ebapiisavad.

4. Tartu Halduskohus jättis 22.01.2016. a otsusega kaebuse rahuldamata ja poolte

menetluskulude nende endi kanda. Halduskohus leidis, et ükski kaebuses esitatud väide ei

anna alust kaebuse rahuldamiseks.

Isikliku ruumi ebapiisavuse osas märkis halduskohus, et juhindub selles osas Riigikohtu

lahendist asjas nr 3-3-1-42-15 ning arvestades seda, et kaebaja kandis karistust 10 m²

suurustes kambrites, siis isegi juhul, kui seal peeti kinni kahte kinnipeetavat, olid

rahvusvaheliselt aktsepteeritud inimlikud tingimused kambripinna aspektist igati tagatud.

Nõudepesuks vajalike vahendite väljastamata jätmise osas leidis halduskohus, et ühestki

õigusaktist ei tulene kaebajale subjektiivset õigust lisaks soojale veele teiste nõudepesuks

võimalike vahendite riigi arvel väljastamiseks. Isiku enda poolt toidunõude pesemise kohustus

ei ole meie kultuuriruumis diskrimineeriv. Kaebaja väite, et kambri aknast ei paista

loomulikku päevavalgust lauale ja kunstlik valgustus asub kambri lae keskel, mitte laua kohal,

lükkas halduskohus ümber põhjendusega, et vangistusseaduse (VangS) § 45 lg 1

regulatsioonist tulenevalt ei pea kambris olev aken ja kunstlik valgustus eraldi tagama ruumi

piisavat valgustust, vaid see peab olema tagatud päikesevalguse ja kunstliku valguse

koostoimes. Halduskohus nõustus vastustajaga, et valgusti asukohast on olulisem akna ja

valgusti asukoha suhtes õige istekoha valik, et tagada maksimaalset valguse langemist kambri

sisustusse kuuluvale lauale. Kambri öise valgustuse osas leidis halduskohus, et kuna

öövalgustusena kasutatakse madala võimsusega luminestsents valgusteid ning valgustuse

eesmärgiks on vanglas järelevalve tagamine, siis on tegemist eesmärgipärase, vajaliku ning

proportsionaalse toiminguga, mis on vajalik vanglas üldise julgeoleku tagamiseks.

Kaebaja poolt osundatud erinevusi vangla eluhoonete vahel ei pidanud halduskohus

õigusvastaseks ja leidis, et need ei saanud kaasa tuua kaebaja väärikuse alandamist.

Halduskohus viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-20-08, milles leiti, et seadusest ei

tulene vanglale kohustust tagada kõigile kinnipeetavatele täiesti ühesugused

kinnipidamistingimused ning vangla erinevate eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide

suuruses, lisaruumide olemasolus või jalutusruumi suuruses, samuti helistamise korraldamises

esinevaid erinevusi ei saa pidada võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvateks, kui mõlemal juhul

on kinnipeetavale vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine

tegelikult ja seaduses ettenähtud mahus tagatud. Kaebaja väidet, et vangla ei ole talle kolme

aasta jooksul taganud tööd, pidas halduskohus põhjendamatuks, kuna vastustaja on selgitanud,

et kaebajat on rakendatud kolm korda majandustöödele, mille ajaline kestvus on olnud kokku

üheksa kuud. Kuna vanglal ei ole absoluutset kohustust kinnipeetavale tööd anda ja vangla on

võimaluse korral kaebajat tööhõives rakendanud, siis ei anna see väide samuti alust kaebuse

rahuldamiseks. Halduskohus leidis, et spordisaali kasutamise võimalus üks kord nädalal

kolme korra asemel ei riku samuti kaebaja õigusi sedavõrd intensiivselt, et võiks tekitada

kaebajale väärikuse alandamist. Halduskohus märkis, et jätab tähelepanuta need kaebaja

väited, milles kaebaja ei ole läbinud kohustuslikku kohtueelset menetlust. Samuti jättis

halduskohus rahuldamata kaebaja taotlused täiendavate tõendite kogumiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule Tartu Halduskohtu 22.01.2016. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada.

Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme ning asja lahendamisel

arvestanud üksnes vastustaja väidetega.

Kaebaja ei nõustu halduskohtuga, et EIK praktikast ei tulene, et kambripinnast ei pea välja

arvama tualettruumi ja mööbli alust pinda. Kaebaja on seisukohal, et tema isiklik ruum Tartu

Vangla kambrites oli 2,5 m², mis on vastuolus EIK praktikaga. Toidunõude pesemise osas

märgib kaebaja, et kui talle tuleneb vangla kodukorrast toidunõude korrashoiu kohustus, siis

tuleneb sellest vanglale kohustus tagada kõik võimalused toidunõude puhtaks pesemiseks.

Üksnes sooja veega ei ole võimalik toidunõusid puhtaks pesta. Kambri valgustatuse osas on

kaebaja jätkuvalt seisukohal, et kambri aknast ei lange piisavalt valgust lauale, mille tõttu on

laua taga lugemine ja kirjutamine raskendatud. Halduskohus on jätnud tähelepanuta kaebaja

väite, et metallplaadid akna alumise osa ees takistavad ülemääraselt loomuliku valguse ja õhu

juurdepääsu kambrisse, mille tagajärjel on kambri olmetingimused ebainimlikud. Kuna

kaebajale on isiklikus täitmiskavas töökohustus sätestatud, siis on vastustajal kohustus

kaebajale ka tööd pakkuda. Kaebaja on seisukohal, et majandustööd, millel teda on

rakendanud, ei saa nimetada tööks ning sellega ei teeni piisavalt. Kaebaja on esitanud kahju

hüvitamise taotluses ka väite vangla ülerahvastatuse kohta, kuid vangla ei ole seda väidet

käsitlenud. Halduskohtu seisukoht, et vangistusseaduses ei ole sätestatud, millises mahus

tuleb kinnipeetavalte kehakultuuriga tegelemise võimalused tagada, näitab kaebaja arvates

kohtu ükskõikset suhtumist kinnipeetavate kinnipidamistingimuste parandamisse.

6. Vastustaja vaidleb vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta selle

rahuldamata. Vastustaja märgib, et ta jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde ning esitab

apellatsioonkaebusele järgmised vastuväited.

Kaebaja on ekslikul seisukohal, et kohtupraktika näol on tegemist tõenditega, mistõttu väited

tõendite arvestamata jätmise kohta on asjakohatud. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga,

et isikliku ruumi arvestamisel tuleb sellest välja arvata nii tualettruumi kui ka sisustuse alla

jääv pindala. Tartu Vanglas on isiklikku ruumi kambris ühe kinnipeetava kohta 4 m², mis on

kooskõlas nii kehtiva õiguse kui ka EIK praktikaga. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et

kehtivast õigusest ei tulene vanglale kohustust tagada kinnipeetavale nõude pesuks

kasutatavate puhastusvahendite olemasolu. Elukambris on olemas soe vesi ning kaupluse

vahendusel on võimalik soetada nõudepesuks kasutatavaid vahendeid. Vastustaja ei vaidle, et

laud kambris ei paikne akna all. Õhuakende ette õigusvastase asjade vahetamise takistamiseks

paigaldatud metallist plaadid ja võrk ei kata akna klaasipinda, vaid üksnes õhuakna luuki, mis

ei ole valmistatud läbipaistvast materjalist. Ebapiisav õhuvahetus ning sellega seonduv ei ole

aga olnud kaebaja kahju hüvitamise taotluse aluseks. Töö mittevõimaldamise osas on

halduskohus õigesti leidnud, et vanglale ei tulene absoluutset kohustust kinnipeetavale töö

tagamiseks. Võimalus tegeleda kehakultuuriga on küll kinnipeetava subjektiivne õigus, kuid

tal ei ole õigust nõuda spordisaali kasutamist, tema soovitud spordiinventari muretsemist või

võimalust harrastada talle meelepärast spordiala.

7. Kaebaja esitas 12.06.2016 ringkonnakohtule taotluse nõuda vastustajalt välja foto Tartu

Vangla E-hoone kambrist, kust oleks näha, kuidas paikneb laud akna suhtes.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus tagastab kaebajale esmalt apellatsioonkaebuse lisa nr 1 (EN raport

14.04.2004), kuna see ei ole käsitatav tõendina ega oma ka asja lahendamise seisukohast

sisulist väärtust. Ringkonnakohus võtab asja juurde Tartu Vangla 21.03.2016. a vastusele

lisatud kaks fotot Tartu Vangla kambri akna ette kinnitatud metallplaatide ja võrgu

paigutusest. Ringkonnakohus jätab rahuldamata G. Kaziksi taotluse nõuda vastustajalt välja

foto Tartu Vangla E-hoone kambrist, sest vastustaja ei vaidle iseenesest vastu sellele, et laud

kambris ei paikne otse akna all. Kambri õhuakende ette paigaldatud metallist plaatide ja võrgu

asendit kirjeldavad aga vangla poolt 21.03.2016. a vastusele lisatud fotod, mille

ringkonnakohus asja materjalide juurde võtab.

9. Ringkonnakohus leiab, et ükski kaebaja apellatsioonkaebuses esitatud väide ei anna alust

vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid. Samuti ei nähtu

ringkonnakohtu hinnangul vaidlustatud otsusest ega ka asja materjalidest, et halduskohus

oleks kohaldanud materiaalõiguse norme vääralt, hinnanud ebaõigesti olemasolevaid tõendeid

või rikkunud kohtumenetluse norme.

Vastuseks apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

10. Kaebaja on apellatsioonimenetluses jätkuvalt seisukohal, et kinnipeetava isikliku ruumi

arvestamisel tuleb kambri pinnast välja arvata nii tualettruumi kui ka sisustuse alla jääv pind

ning heidab halduskohtule ette tema poolt kaebuses viidatud asjakohase EIK praktika

arvestamata jätmist. Ringkonnakohtu hinnangul on halduskohtus vaidlusaluse otsuse p-s 10

õigesti viidatud Riigikohtu Halduskolleegiumi 09.12.2015 otsusele haldusasjas 3-3-1-42-15,

milles on käsitletud analoogset kinnipeetava ja vangla vahelist vaidlust. Tuginedes viidatud

Riigikohtu lahendis toodud analüüsile leidis halduskohus õiguspäraselt, et EIK praktikast ei

tulene nõuet, et isikliku ruumi arvestamisel tuleb lisaks tualetipindalale välja arvata ka

sisustuse alla jääv pind. EIK on oma lahendites tuvastanud EIÕK art 3 rikkumise üksnes

olukordades, kus kambri pindala koos sisustusega oli alla 3 m2 ning viidanud mööblialusele

pinnale rõhutamaks EIÕK art 3 rikkumist, mis aga ei tähenda, et isikliku ruumi arvestamisel

tuleks kambri pinnast ka mööblialune pind välja arvata. Sellist järeldust ei saa teha ka kaebaja

poolt kaebuses viidatud EIK lahenditest. Lisaks eelnevale on võimalik viidata ka Riigikohtu

hilisemale, 27.05.2016. a lahendile haldusasjas nr 3-3-1-21-16, milles öeldakse selgelt, et

minimaalselt nõutava põrandapinna arvutamisel tuleb nii kambris oleva WC alune kui ka

mööblialune pind arvesse võtta, s. o kambri pinna hulka, mitte aga selle hulgast välja arvata

(otsuse p 8). Samuti ei ole asja materjalidest nähtuvalt olnud vaidlust selle üle, et Tartu

Vanglas on kinnipeetavate paigutamiseks mõeldud kambrite pindala 10 m2 ning ühte

elukambrisse üle kahe kinnipeetava ei ole paigutatud, mis tähendab, et Tartu Vangla kambris

on ühe kinnipeetava jaoks põrandapinda 5 m2, mis on EIK poolt kujundatud standardist isegi

suurem.

Ringkonnakohtu arvates on halduskohus seega õigesti leidnud, et seoses kambri põrandapinna

suurusega ei ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud, kuna EIK peab mitme

kinnipeetavaga kambris soovitavaks minimaalse põrandapinna suuruseks 4 m² isiku kohta

(otsus asjas nr 429/12: Tunis vs. Eesti, p 44) ja Tartu Vanglas oli see minimaalne põrandapind

kaebajale selgelt tagatud. Halduskohus on otsuses endapoolseid seisukohti põhistanud

vastavalt HKMS § 165 lg 1 p-le 4, viidates ka asjakohasele Riigikohtu praktikale, kus

analüüsiti enamikku kaebaja poolt kaebuses viidatud EIK lahendeid ning otsusest selgub,

miks halduskohus ei nõustunud kaebaja poolt seoses kambripinna suurusega esitatud

väidetega. Halduskohtu arutluskäik on vaidlustatud otsuses igati jälgitav ning eelnevat

arvestades puudus halduskohtul asjas vajadus kõiki kaebaja poolt viidatud EIK lahendeid

eraldivõetuna otsuses analüüsida.

11. Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses samuti, et kuna ta kinnipeetavana on riigi ülalpeetav,

siis on sellest tulenevalt vastustajal ka kohustus tagada talle võimalused kambris toidunõude

korralikult puhtaks pesemiseks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et

kinnipidamisasutuses viibimine ei tähenda siiski seda, et riik peab sel ajal kandma kõik

kinnipeetava kulutused. Nimetatu nähtub ka vangistusseadusest, kus on näiteks märgitud, et

kinnipeetav peab ise kandma kirjavahetuse ja helistamise kulud, samuti isiklike riiete

kandmisel nende puhtuse ja korrashoiuga seotud kulud. Samuti ei tulene kehtivast õigusest

vanglale kohustust tagada riigi kulul kinnipeetavale nõude pesuks kasutatavate

puhastusvahendite olemasolu. Nii vastustaja kui ka halduskohtu on põhjendatult viidanud

sellele, et vangla elukambrites on olemas soe vesi ning vangla on loonud kinnipeetavatele

võimaluse osta vajadusel ja soovi korral kaupluse vahendusel nõudepesuks kasutatavaid

vahendeid (švamm, puhastusvahend vms). Seega on kinnipeetaval võimalik soovi korral

soetada nimetatud vahendeid kaupluse vahendusel. Asjaolu, et kinnipeetavale tuleneb

kohustus kambris kasutatavate toidunõude pesemiseks Tartu Vangla kodukorra p-st 9.13, ei

tähenda aga vangla kohustust hankida ise kinnipeetavatele kambrisse ka nõudepesuvahendid,

sest nagu juba öeldud, saab kinnipeetav neid soovi korral ise vangla kaupluse vahendusel osta

või kasutada kambris toidunõude pesemiseks üksnes sooja vett, mille olemasolu kambrites on

vangla taganud. Kaebaja väide, et toidunõusid ei ole ilma pesuvahendit kasutamata mingil

juhul võimalik puhtaks saada ja ta peab seetõttu sööma ebahügieenilistest nõudest, ei ole

tõsiseltvõetav ja ei vasta ka tegelikkusele, arvestades eriti seda, et tegemist on nõudega,

millest süüakse, mitte aga nõudega, milles toitu valmistatakse.

12. Halduskohtu otsuse tühistamiseks või muutmiseks ei anna alust ka kaebaja väide, et

halduskohus jättis alusetult rahuldamata tema taotluse kambrist tehtud foto väljanõudmiseks,

mistõttu ei saanud ta tõendada laua asukohta kambris ja akna kõrgust. Asja materjalidest

nähtuvalt ei ole Tartu Vangla vaielnud vastu sellele kaebaja väitele, et laud kambris ei paikne

akna all. Tartu Vangla 31.08.2015. a vastuses (tl 71) selgitatakse, et laud paikneb kambri

külgmises seinas, mitte akna vastasseinas ja see selgitus on kooskõlas ka kaebuse lisaks nr 10

oleva kaebaja enda joonistusega kambrist (tl 28).

Kaebaja leiab jätkuvalt, et kambri aknast ei paista loomulikku valgust lauale ning laua taga

lugedes jääb aken selja taha. Vangla viidatud selgitusest ja kaebaja joonisest nähtuvalt

paikneb laud kambri külgmises seinas, mistõttu langeb valgus sellele küljelt, mitte otseselt

selle taga istuva kinnipeetava selja tagant. Samuti selgitas vastustaja, et Tartu Vangla

kambrites on akna klaaspaketi suurus 61,5 cm x 140 cm, mis teeb akna pindalaks 0,861 cm2 ja

arvestades seda, et kambri suurus on 10 m2 (ilma tualettruumita 8 m2), on ka ringkonnakohtu

hinnangul tegemist piisavalt suure aknaga tagamaks loomuliku valguse jõudmine kambrisse

ja ka kambris paikneva lauani.

Kaebaja heidab vanglale jätkuvalt ette ka seda, et kunstlik valgustus ei asu kambris laua kohal

ning langeb laua taga istuja kuklale, turjale või käele, tekitades lugedes raamatule varju.

Viidatud vastustaja selgitusest nähtuvalt on Tartu Vanglas kasutusel kunstlik valgusti, mis

koosneb kolmest valgusallikast (tl 80), mille kõige väiksem valgusallikas on võimsusega 5 W

ja mida kasutatakse kambri valgustamiseks öisel ajal. Päevasel ajal on kasutusel

valgusallikad võimsusega 24 W (1800 lm) ja 55 W (4800 lm). Seega on Tartu Vangla taganud

piisava kunstliku valgustuse vangla kambris. Seda et valgusti asub kambri laes keskel, mitte

otse laua kohal, ei saa pidada õigusvastaseks, kuna valgusti eesmärgiks on ilmselt valgustada

kogu kambrit, mitte ainult lauda. Kambris asuva laua ääres on kaks istekohta (tl 28) ja seega

on kinnipeetaval võimalik valida koht laua ääres ka selliselt, et laest tulev valgus langeks

lugedes küljelt. Mis puudutab kaebaja väidet, et nari alumisel magamisasemel puudub

võimalus voodis lugemiseks, kuna sinna ei lange piisavalt ei loomulikku ega ka kunstlikku

valgust, siis selles osas nõustub ringkonnakohus samuti vastustaja ja halduskohtu

seisukohaga, et nari alumisel magamisasemel lugemine ei ole kinnipeetava põhiõigus, vaid

tema mugavust puudutav küsimus ning kuna vangla ei pea kinnipeetavatele vanglas tagama

samasuguseid mugavusi, nagu neil võivad olemas olla vabaduses viibides, siis ei saa selliseid

tingimusi pidada ka diskrimineerivateks või õigusvastasteks. Samuti ei ole alust asuda

seisukohale, et vangla valgustus oleks olnud ebapiisav ja seetõttu kaebaja tervist kahjustav.

Tartu Vangla on kaebaja tervisekaardi andmetele tuginedes selgitanud, et kaebaja nägemist

kontrolliti vanglas nii 2011.a kui ka 2014. a ja kaebaja parema silmaga nägemine oli normis,

kuid vasema silmaga nägemine oli tugevalt häiritud ja seda lapsepõlve trauma tõttu, mitte

seepärast, et kambri valgustus oleks ebapiisav. Kaebaja tervisekaardi andmetel ei ole vanglas

kaebaja nägemine halvenenud ja kaebaja ei ole ise seda vastustaja väidet kuidagi ümber

lükanud ega vastupidist tõestanud.

Mis puudutab kambrites öisel ajal valgustuse kasutamist (s.o kell 22.00 – 06.00), siis

vastustaja selgituse kohaselt kasutatakse öisel ajal kambri valgustamiseks pirne Philips

Masters PL-S 5W/840/2P, mis tootja kirjelduse kohaselt on energiasäästlik ja kompaktne

madala võimsusega luminestsentsvalgusti, mida tavaliselt kasutatakse dekoratiivvalgustusena

ning mis tagab pimedal ajal orientatsiooni ruumis. VangS § 66 lg 1 kohaselt korraldatakse

kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade

täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve

korraldus vanglas“ (JVK) § 2 p 1 kohaselt on järelevalvetoiminguks isikute ja ruumide

visuaalne või elektrooniline jälgimine. Nimetatud määruse § 12 lg 2 kohaselt tuleb

sisevalvepiirkonnas kontrollida ringkäiku tehes kambris toimuvat. Üldjuhul kontrollitakse

kambris toimuvat visuaalselt läbi kambri uksesilma. Kui uksesilmast ei ole võimalik kambris

toimuvat kontrollida, avatakse kontrollimiseks toiduluuk või kambri uks. JVK § 12 lg 1 p 5

kohaselt tuleb teha ringkäik sisevalvepiirkonnas vähemalt kord tunnis ja § 12 lg 1 p 6 kohaselt

tuleb teha ringkäike välisvalvepiirkonnas, kui valvepiirkonnas puudub mehitatud valve.

Ringkäik tuleb teha vähemalt iga kahe tunni järel. Määrus ei sätesta erandeid järelevalve

teostamisele öisel ajal ning seega ei erine öisel ajal teostatava järelevalve sagedus päevasest

ajast. Eelnimetatud normidest tulenevalt kasutatakse vastustaja selgituste kohaselt öisel ajal

kambris valgustust seetõttu, et oleks võimalik teostada järelevalvet ning visuaalseks

kontrolliks peab nägema kambris toimuvat. Seetõttu on ka pimedal ajal valgustatuse

olemasolu kambris vajalik. Arvestades määruses sätestatud sisevalvepiirkonnas teostatavate

ringkäikude sagedust, oleks kinnipeetavate jaoks ilmselt häirivam, kui vanglateenistuse

ametnik avaks igakordselt toiduluugi või kambri ukse. Järelevalve korraldus koos sellega

seonduvate toimingutega ning julgeoleku tagamine vanglas on kinnipidamisega kaasnevad

paratamatud ebameeldivused ning järelevalve võimaldamiseks ja vangla ning kinnipeetavate

endi julgeoleku tagamiseks kambrites öise valgustuse kasutamist ei saa seetõttu pidada

õigusvastaseks ja kaebaja õigusi rikkuvaks tegevuseks.

Tartu Vangla ei ole vaielnud vastu ka sellele kaebaja väitele, et kambrite õhuakende ette on

keevitatud täiendavad aukudega metallplaadid ja seda kinnitavad ka Tartu Vangla

21.03.2016. a vastusele lisatud fotod. Vastustaja selgituste kohaselt on metallplaatide

paigaldamise eesmärgiks takistada varasemalt vanglas probleemiks olnud õigusvastast asjade

vahetamist kambrite ning eluosakondade vahel. Samas nähtub vastustaja poolt esitatud

fotodelt, et metallist plaadid ja võrk ei kata akna klaaspinda ning on pandud üksnes õhuakna

ette. Õhuakna luuk on aga nagunii valmistatud läbipaistmatust materjalist, mistõttu sõltumata

sinna ette paigaldatud täiendavatest katetest, ei paistaks see läbi ning selle kaudu ei saa

nagunii kambrisse tulla täiendavat loomulikku valgust. Seetõttu ei ole selliste metallist

plaatide ja võrgu kambri õhuakna ette paigaldamine õigusvastane. Kaebaja viitab ka

Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa

Komitee (CPT) raportile, kuid selles toodud soovitused ei anna veel alust lugeda kaebaja

seisukohti seoses kambri valgustusega õigeteks, sest CPT aruannetes esitatakse üksnes

mittesiduvaid ettepanekuid (Riigikohtu 07.04.2010. a otsus asjas nr 3-3-1-5-10, p 10).

13. VangS § 37 lg 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud töötama, kui VangS ei sätesta teisiti.

VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab vangla võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades

kinnipeetava füüsilisi ja vaimseid võimeid ning oskusi. Kui kinnipeetavat ei ole võimalik

kindlustada tööga, rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel.

Sõnadega „võimaluse korral“ osutab seaduseandja VangS §-s 38 lg 1 sellele, et vangla

kohustus leida kinnipeetavale tööd ei ole absoluutne. Ka Põhiseadus ei garanteeri kõigile

absoluutset õigust tööle ning töötul ei ole näiteks samuti õigust nõuda, et riik tagaks talle töö.

Subjektiivset õigust nõuda endale tööd ei ole ka kinnipeetaval. Samuti puudub kinnipeetaval

subjektiivne õigus nõuda tööd kindlal tegevusalal, majanduslikult tulutoovat tööd ja tööd

kinnipeetava õpitud kutsealal. Seega ei tulene viidatud normidest vanglale absoluutset

kohustust tagada kinnipeetavale töö ning rakendada teda tööhõives. Seetõttu on halduskohus

asunud vaidlustatud otsuses õigustatult seisukohale, et ei saa pidada õigusvastaseks seda, et

Tartu Vangla ei ole vangistuse jooksul kindlustanud kaebajat püsiva tööga. Küll aga tuleneb

VangS-st töö olemasolu ja töötamisvõimaluse korral kinnipeetavale kohustus töötada ning

asja materjalidest nähtuvalt on Tartu Vangla rakendanud kaebajat vangla majandustöödel nii

2012, 2013 kui ka 2014. a.

14. Kaebaja ei nõustu apellatsioonkaebuses ka halduskohtu selle seisukohaga, et tema poolt

kaebuses kirjeldatud erinevusi vangla E-hoone ja S-hoone vahel ei saa pidada õigusvastaseks

ning kaebaja inimväärikust alandavateks.

Halduskohus on seoses Tartu Vangla E-hoones ja S-hoones esinevate kinnipidamistingimuste

erinevusega ringkonnakohtu arvates õigesti viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-20-08,

milles leiti, et õigusvastaseks ja võrdse kohtlemise põhimõtet rikkuvaks ei saa pidada asjaolu,

et ühte osa kinnipeetavatest hoitakse vangla ühes eluhoones ja teist osa teises eluhoones, kui

neile on tagatud vangistusseadusest ja muudest õigusaktidest tulenevad õigused ettenähtud

mahus. Tartu Vangla kinnipeetavate erinevates eluhoonetes hoidmine, sh erineva suurusega ja

tingimustega üldkasutatavate ruumide, jalutusväljakute või jalutusbokside kasutamine

iseenesest ei ole õigusvastane. Samuti ei nähtu asja materjalidest, et karistuse kandmisel

Ehoones oleks vangla jätnud kaebajale tagamata mõne kaebajale vangistust reguleerivatest

õigusaktidest tuleneva õiguse. Vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei tulene, et kambri

akendel ei tohi olla trelle, duširuum ei tohi asuda kambris, kraanikauss ja WC pott ei või olla

metallist, samuti ei ole sätestatud üldkasutatavate ruumide (nt köök ja puhketuba) või

jalutusboksi minimaalseid suurusi. Justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 7 lg 1 p 7 kohaselt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral

pesemiskoht. Seega võib duširuum asuda kambris. Samas jalutusväljaku ja eluosakonna

olmeruumide suurusele ega nende sisustusele, samuti sanitaartehnika materjalile esitatud

nõudeid vangistusõigust reguleerivates õigusaktides sätestatud ei ole. Kuigi Tartu Vangla

E-hoone ja S-hoone avatud osakondades on tingimused natuke erinevad, ei tähenda see siiski

seda, et E-hoone tingimused, kus asub ka kaebaja, oleksid seetõttu õigusvastased. Kaebaja

kirjeldatud erinevused ei ole käsitletavad ka tema diskrimineerimisena. Erinevused

eluhoonete tingimustes ei tähenda, et E- hoones oleksid kinnipidamistingimused

õigusvastased. Riigikohus on oma otsuse nr 3-3-1-20-08 p-s 24 selgitanud, et vangla

erinevates eluhoonetes ühiskasutuses olevate ruumide suuruses, lisaruumide olemasolus või

jalutusväljaku suuruses esinevaid erinevusi ei saa pidada ka võrdse kohtlemise põhimõtet

rikkuvateks. Käesoleval juhul on kaebajale olnud tagatud õigusaktides sätestatud nõuetele

vastavad kinnipidamistingimused ning üksnes mõningased erinevused E-hoone ja S-hoone

vahel ei muuda kinnipidamistingimusi õigusvastasteks. Seetõttu on kinnipidamistingimuste

erinevuse korral tegemist vangistusega paratamatult kaasneva ebameeldivusega, mitte aga PS

§ 12 lg 1 lausest üks tuleneva põhimõtte rikkumisega vastustaja poolt.

15. Kaebusest ei nähtu, et kaebajale ei oleks võimaldatud jalutuskäiku värskes õhus vähemalt

üks tund päevas (VangS § 55 lg 2) või võimalust tegeleda kehakultuuriga (VangS § 55 lg 1).

VangS § 55 lg 1 sätestab, et kinnipeetavale tagatakse võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga

tegelemine tagada, seadus ega muud vangistust reguleerivad aktid ei täpsusta. Viidatud sättest

ei tule ka vanglale kohustust tagada kinnipeetavate füüsiline vormisolek. Kaebaja õiguste

rikkumine võiks kõne alla tulla üksnes siis, kui tal igasugused võimalused kehakultuuriga

tegelemiseks vanglas puuduksid või vangla taksitaks tal olemasolevaid võimalusi, võrreldes

teiste kinnipeetavatega, kasutada.

Kaebaja viitas ka Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovituse REC(2006)2 „Euroopa

Vanglareeglistik“ sätestatud nõuetele. Riigikohus on samas 07.04.2010. a otsuses asjas

nr 3-3-1-5-10 p-s 19 leidnud, et vanglal tuleb võimaluste piires võimaldada kinnipeetavatele

kehakultuuriga tegelemist vastavalt „Euroopa Vanglareeglistikus“ sätestatud tingimustele,

kuid neid soovitusi tuleks käsitada eesmärkide ja põhimõtetena, mille täitmise poole püüelda

ja millest võimaluse korral juhinduda Eesti õigusaktide tõlgendamisel ja rakendamisel.

Kaebaja ei ole käesolevas asjas väitnud, et tal puuduksid üldse võimalused kehakultuuriga

tegelemiseks. Kaebusest nähtub, et kaebajal on võimalik üks tund nädalas kasutada

spordisaali. Kaebaja väide, et S-hoones viibivatel kinnipeetavatel on paremad võimalused

kehakultuuriga tegelemiseks, ei anna alust jõuda järeldusele, et kaebaja õigusi kehakultuuriga

tegelemiseks on sellega rikutud. Kuigi E-hoone jalutusboks erineb oma suuruse poolest S-

hoone jalutusväljakust, on E-hoone kinnipeetavatel siiski võimalik tegeleda kehakultuuriga ka

jalutusboksis. Kehakultuur ei tähenda ainult kindlate jõuharjutuste tegemist või jooksmist,

vaid hõlmab endas ka võimlemisharjutusi, mida on võimalik sooritada näiteks ka

jalutusboksis viibides. Võimalus tegeleda kehakultuuriga on küll kinnipeetava subjektiivne

õigus, kuid samas ei ole tal õigust nõuda spordisaali kasutamist, tema soovitud

spordiinventari muretsemist või võimalust harrastada vanglas talle meelepärast spordiala.

Vanglateenistusel on üksnes kohustus tagada kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga

tegelemiseks üldiselt.

Samuti on vastustaja antud asjas selgitanud, et Tartu Vanglas on üks spordihoone, kus on üks

spordisaal, mida kõik kinnipeetavad saavad kasutada. Tartu Vanglas on S-hoones 8 avatud

osakonda ja E-hoones 6 avatud osakonda, milles viibivatele kinnipeetavatele on tagatud

nädalas korra spordisaali kasutamine. Eelkõige on kinnipeetavatele mõeldud spordisaalis

kasutamise ajad nädalavahetusel, kuna kinnipeetavatel on nädalavahetustel rohkem vaba aega.

Vangla selgituste kohaselt saavad kinnipeetavad suveperioodil kasutada korvpalli- ja

jalgpalliplatsi ning nii suvel kui talvel saavad nad oma kambris ja jalutamiseks mõeldud ajal

teha ise erinevaid lihasgruppe treenivaid harjutusi. Kaebajal on olnud võrdsed võimalused

teiste kinnipeetavatega kehakultuuriga tegelemiseks ning Tartu Vangla neid piiranud ei ole.

Seega nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et kaebaja viidatud

kinnipidamistingimused E-hoones ei ole ka kehakultuuriga tegelemise võimaluste osas

õigusvastased ning ei ole tõendamist leidnud, et vastustaja oleks kaebaja suhtes rikkunud

VangS § 55 lg 1.

16. Põhjendatud ei ole ka kaebaja väited selle kohta, et halduskohus jättis põhjendamatult

sisulise hinnangu andmata tema väidetele, mis seonduvad Tartu Vangla ülerahvastatusega.

Kaebaja poolt Tartu Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlusest ja ka halduskohtule esitatud

kaebusest nähtuvalt esitas kaebaja vangla väidetava ülerahvastatusega seonduvad väited

seoses vangla E-hoone ja S-hoone tingimuste erisusega, kaebajale püsiva töö

mittevõimaldamisega ja võrdsete sportimisvõimaluste tagamata jätmisega, mida ta pidas

õigusvastasteks kinnipidamistingimusteks, mitte aga eraldiseisva kahju hüvitamise alusena.

Viimati nimetatud kaebaja väidete kohta Tartu Vangla kinnipidamistingimuste osas on

halduskohus vaidlusalusel otsuses oma seisukoha avaldanud ja jätnud kaebaja

hüvitamiskaebuse rahuldamata, pidades Tartu Vangla kinnipidamistingimusi õiguspärasteks.

Kuna kaebaja ei ole Tartu Vangla väidetavat ülerahvastatust toonud välja eraldiseisva kahju

hüvitamise alusena, siis ei pidanud halduskohus kaebaja sellekohaseid väiteid ka eraldi

käsitlema ja sisuliselt hindama.

17. Eeltoodust lähtuvalt jätab ringkonnakohus esitatud apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmata.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/