3-15-1135/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Agu Timmi, Tiina Pappel

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.08.2016, Tartu

Haldusasja number

3-15-1135

Haldusasi

Vladimir Babitševi kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes seoses

ebainimlike

kinnipidamistingimustega

Valga

arestimajas

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Vladimir Babitševi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Vladimir Babitšev

Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 03.06.2016. a

vastus koos lisadega ja 16.06.2016. a vastus ning Vladimir Babitševi 10.06.2016.

a vastus.

2. Rahuldada Vladimir Babitševi apellatsioonkaebus osaliselt. Tühistada

Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus osas, millega jäeti esitatud kaebus

rahuldamata Valga arestimaja kambris nr 3 akna puudumisega seonduvalt.

Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada Vladimir Babitševi kaebus

osaliselt ja tunnistada õigusvastaseks Valga arestimaja kinnipidamistingimused

kambris nr 3 akna puudumise osas ning lugeda sellega kaebajale tekitatud

mittevaraline kahju hüvitatuks. Muus osas jätta apellatsioonkaebus

rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus muutmata, muutes

halduskohtu otsuse põhjendusi vastavale käesoleva otsuse põhjendustele.

3. Jätta halduskohtus kaebaja kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot)

tema enda kanda ja ülejäänud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) Eesti Vabariigi

kanda. Jätta apellatsiooniastmes kaebaja kantud menetluskulud (riigilõiv 30

eurot) tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast arvates, s.o kuni 15.09.2016 (k.a) (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) registreeris 06.02.2015 V. Babitševi kahju hüvitamise

taotluse, milles ta palus PPA-lt välja mõista mittevaralise kahju hüvitamiseks 1000 eurot

Valga arestimajas viibitud aja eest. V. Babitševi väitel viibis ta Valga arestimajas

27.02.201111.06.2013 neljal korral, kokku 71 päeva, mil tema suhtes pandi toime järgmised

õiguserikkumised: kambrites, kus ta viibis, oli ebapiisav ventilatsioon; puudus aken, laud,

taburet, kapp, riidenagid ja kraanikauss; kambrites puudus soe vesi ja privaatne tualettruum;

kambri kunstlik valgustus oli ebapiisav; puudusid igapäevased jalutuskäigud ja võimalus kord

nädalas omastele helistada. V. Babitšev viitas Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale,

milles on tuvastatud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3

rikkumine olenemata muudest asjaoludest juhul, kui isiklik ruum on alla 3 m², millest

lähtuvalt on Valga arestimajas pika aja jooksul inimõigusi rikutud.

2. PPA jättis 06.04.2015. a vastusega nr 2.1-3/4118-2 V. Babitševi kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. V. Babitšev esitas 28.04.2015 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus PPA-lt välja

mõista Valga arestikambris inimväärikust alandavates tingimustes kinnipidamise eest

mittevaralise kahju hüvitisena 1000 eurot. Kaebuse põhjendused:

Valga arestimajas viibis ta 27.02.2011-11.06.2013, kokku 73 päeva tingimustes, mis ei

vastanud eluruumidele ehitusseadustikus kehtestatud üldistele nõuetele, millega alandati tema

väärikust, sest kambri suurus ei vastanud nõuetele, kuna kambri pind oli väiksem kui 10 m²;

vaba pinda ringiliikumiseks oli vähe (inimese kohta 1 m²) ja liikumist takistasid kambris

olevad mööbliesemed; kambris puudus aken ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud

nõuetele ja oli ebapiisav; jalutuskambri olemasolust teda ei teavitatud ja ettepanekut

jalutamiseks ei tehtud, samas oli see kamber väike, mis ei oleks võimaldanud jalutada.

Arestimajas hoidmisega rikuti vangistuseaduse (VangS) § 4¹ lg-t 1, PS §-i 18 ja EIÕK art-t 3.

4. V. Babitšev esitas 07.07.2015 kaebuse täpsustuse, milles ta märkis, et perioodid, mille eest

ta nõuab kahju hüvitamist on 28.02.-09.03.2012, 29.-30.12.2012 ja 11.06.2013.

5. V. Babitšev esitas 11.11.2015 täiendava seisukoha, milles ta märkis, et arestikambrid

peavad olema puhtad ja mõistliku suurusega ning ta ei nõustunud vastustaja seisukohaga, et

kambrites oli põrandapinda 2-4,5 korda rohkem nõutust.

6. Tartu Halduskohus jättis 22.12.2015. a otsusega V. Babitševi kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

1) Arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE) § 12 lg 3 kohaselt on kambris kinnipeetule ette nähtud

põrandapinda vähemalt 2,5 m². Selles pole räägitud vabaks liikumiseks ettenähtud pinnast,

vaid üldpinnast. Kaebaja viibis 8 päeva kambris, kus põrandapind kinnipeetava kohta oli 11,4

m², 3 päeva 5,7 m², 2 päeva 7,5 m² ja 1 päev 7,1 m². Seega oli kaebajale tagatud kõikidel

päevadel õigusaktidega ette nähtud põrandapind. Nii siseriikliku seadusandluse ja

kohtupraktika kohaselt kui ka EIK lahenditest tulenevalt ei lahutata isikliku vaba ruumi

arvestusel kambri pindalast maha mööbli alla jäävat pinda. Arvestada tuleb ka seda, et kaebaja

viibis 14-st päevast 11 päeva üksinda ning 2-l päeval kahekesi, kuigi kambrid oli 3- ja 4-

kohalised. Seega oli kaebajale tagatud piisav ja õigusaktides ettenähtud isikliku ruumi

kasutamise võimalus ning põrandapinnast tulenevalt ei ole kaebaja inimväärikust alandatud.

2) Valga arestikambris puudub jalutusboks (jalutushoov). Selle asemel on sisse seatud avatud

aknaga kamber. Kaebaja on sellise kambri olemasolu kinnitanud. VangS § 93 lg-st 5 ega

ASkE § 31 lg-st 2 ei tulene vahistatule õigust tund värskes õhus jalutada, vaid värskes õhus

viibida. „Vabas õhus viibimine“ võib tähendada ka mingis ruumis akna, ukse vms

konstruktsiooni avamist ja vaba õhuvahetuse võimaldamist, kus on võimalik ka soovi korral

jalutada. Vabaõhukambri leevendavat osa jalutushoovi puudumisele on osundanud ka

õiguskantsler 01.03.2011 ja 03.04.2014 Valga arestimaja kontrollkäigu tulemustes. Nii ASkE

§ 31 p 4 kui VangS § 93 lg 5 kohaselt võimaldatakse kinnipeetavale viibida vabas õhus soovi

korral, kinnipeetaval ei ole kohustust jalutada ega viibida värskes õhus. Kaebaja väitest, et ta

ei olnud teadlik sellise vabaõhukambri olemasolust võib järeldada, et kaebaja ei avaldanud

soovi jalutada. Usutav ei ole, et vastava soovi avaldamisel ei oleks teda kambri kasutamise

võimalusest teavitatud. Ka on vastustaja selgitanud, et kõigile kinnipeetutele tutvustatakse

arestimajja vastuvõtmisel allkirja vastu tema õigusi ja kohustusi ning arestimaja päevakava,

ka ei näita arestimaja tööarvestuse raamat ühtegi kaebaja sellekohast avaldust. Eelnevast

tulenevalt oli kaebajale tagatud soovi korral võimalus viibida vähemalt tund aega värskes

õhus.

3) Kambris nr 3 puudus aken, mida on vastustaja tunnistanud. Selles osas on kaebaja õigusi

rikutud. Kinnipidamist reguleerivates õigusaktides on märgitud, et kambri aken ja kunstlik

valgustus peavad tagama piisava valgustuse. Vastustaja väitel on antud nõue tagatud – alates

2011. a kasutatakse kambrite valgustamiseks 2-režiimseid valgustusi, milles päevase

valgustuse tagab 80W võimsusega päevavalguslamp, mis tagab kambris vähemalt 600 luksi.

Seega on kaebaja väited kambri ebapiisava kunstliku valgustuse kohta ebaõiged. Kaebaja on

viibinud Valga arestikambri kambrites lühiaegselt, kokku ainult 14 päeva, millest üks pikem

periood oli 11 päeva. Sellised perioodid olid liialt lühikesed, et kaebaja õigusi rikkuda ja

oleksid saanud tervisele negatiivset mõju avaldada. Ka tööarvestuse raamatu väljavõttest ei

nähtu, et kaebaja oleks Valga arestikambris viibimise ajal taotlenud akna puudumisest või

ebapiisavast valgustatusest tulenevalt enda üleviimist teise kambrisse, kus oleks olnud aken.

Õiguskantsleri kontrollkäigu kokkuvõtte järgi on Valga arestikambris pooltel kambritel aknad

olemas. Ka pole Valga arestikamber olnud ülerahvastatud, kuna kaebaja on enamuse ajast

viibinud kambris üksinda. Kuna kaebaja pole kaebuses täpsemalt kambri sisustusest

tulenevalt oma õiguste rikkumist välja toonud, puudub vajadus seda käsitleda. Arvestades, et

kaebaja viibis kambris nr 3 ainult 11 päeva, samuti, et loomuliku valguse puudumist

kompenseeris piisav kunstlik valgustus, ei saa lugeda akna puudumist sellise intensiivsusega

rikkumiseks, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmist. Muus osas kaebaja õigusi ei

rikutud.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

7. V. Babitšev esitas 08.01.2016 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 22.12.2015. a otsus ja rahuldada tema kaebus. Apellatsioonkaebuse

põhjendused:

1) Kohus ei ole analüüsinud kaebaja argumente ja tõendeid, millega on rikkunud

menetlusõiguse norme. Kamber nr 3 ei ole Valga arestimajas 11,4 m², vaid on 2 m lai ja 5 m

pikk, mis kokku on 10 m², kambris asus ka WC ja neli 1-kordset voodit. Kambrid nr 4 ja 6 on

1,80 m laiad ja 4 m pikad, mis kokku on 7,2 m², ka asub kambris WC ja kolm 1-kordset

voodit. Seega oli kambris nr 3 vabaks liikumiseks põrandapinda 2,4 m² ning kambrites nr 4 ja

6 1,2 m². Kambrid ei vasta „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-s 4 toodud tingimustele ega

ka CPT tingimustele (CPT standardid, p 43). Kambrites puudus liikumisvõimalus, kinnipeetav

peab olema 24 tundi pikali või istuma voodil, mis on piinamine ja rikub EIÕK art-t 3, kuna

4kohalises kambris nr 3 on ette nähtud neljale isikule vaid 2,4 m² ning kambrites nr 4 ja 6 on

vaba põrandapinda kolme isiku kohta vaid 1,2 m². Kui kinnipeetav oli nimetatud kambrites

üksinda, ei saa seda arvestada, vaid talle jääb liikumiseks kasutada ainult 2,4 ja 1,2 m².

2) Värskeõhukambris asub WC ja 1-kordne voodi, mis piirab jalutamist ja kogu tunni jooksul

peab kinnipeetav olema istuvas või seisvas asendis. Jalutushoov või -boks on mõeldud, et

kinnipeetav saab jalutada ja tegeleda spordiga. Halduskohus tuvastas haldusasjas

nr 31450642, et Valga arestimajas ei ole jalutusboksi, mis rikub kinnipeetava õigust.

Vastustaja tegevus, mis ei võimalda jalutada 1 tund päevas, on õigusvastane ja rikub kaebaja

õigusi. Kambris peab olema aken, mis annab piisava loomuliku valguse, ja kunstlik valgustus.

Riik ei saa kohustusest vabaneda viitega majanduslike võimaluste puudumisele.

8. PPA esitas 15.02.2016 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta V. Babitševi

apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsus muutmata. Vastuse

põhjendused:

1) Kuna siseriiklik õigus (ASkE) ei näinud arestikambris kinnipidamisel ette liikumiseks

kasutatava vaba ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava

isikliku ruumi osas, oli kaebaja kinnipidamisel Valga arestikambris igal hetkel tagatud ja

ületatud isikliku ruumi minimaalne standard 2,5 m² isiku kohta. Kaebaja suhtes ei ole rikutud

minimaalse isikliku ruumi nõuet. See, mitme kinnipeetu paigutamiseks kambrid teoreetiliselt

ette nähtud olid, ei saanud kahjustada kaebaja õigusi. Oluline on, kui suur oli kaebaja

käsutuses olev kambripind tema kinnipidamise ajal.

2) Tulenevalt VangS § 90 lg-st 1 kuulub kohaldamisele VangS § 93 lg-s 5 ettenähtud erisus –

üks tund päevas vabas õhus viibimist, mitte jalutuskäik värskes õhus. VangS § 93 lg 5

analoogilise sõnastusega on ka ASkE § 31 p 4, mis räägib kinnipeetu õigusest soovi korral üks

tund päevas valve all vabas õhus viibida, mitte jalutuskäigust. Valga arestimaja on sisse

seadnud avatud aknaosaga värskeõhukambri pindalaga 6,9 m², mille sisustusse kuulub ka

istepink ja WC. Seega on vastustaja teinud kõik endast oleneva, et kinnipeetud soovi korral

nende õigust värskes õhus viibimisele kasutada saaksid. Kaebaja peab oma õiguse

rikkumiseks Valga arestikambris jalutusboksi puudumise fakti, milline seisukoht on alusetu

ega ole kooskõlas VangS § 93 lg 5 sõnastuse ja mõttega. VangS § 45 lg-s 1 nõutav kambris

elutegevuseks vajalik valgustus oli tagatud. Kaebaja ei ole viidanud ega tõendanud, et tema

silmanägemine kambri väidetavalt mittenõuetekohase valgustuse tõttu halvenenud oleks.

9. PPA esitas 03.06.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta teatab, et aastatel 2011, 2012 ja

2013 ei kantud andmeid kinnipeetavate poolt värskeõhukambri kasutamise kohta Valga

arestikambri tööarvestuse raamatusse, vaid selleks peeti eraldi kohandatud žurnaali, milles

fikseeriti värskeõhukambri nr 11 kasutaja nimi, kasutamise kuupäev ja kellaaeg. Vastustaja

märkis, et nimetatud žurnaali kande nr 154 kohaselt on V. Babitšev Valga arestikambris

viibides kasutanud värskeõhukambris viibimise võimalust ühel korral 12.09.2011 kell 08.55-

09.25. Värskeõhukambri kasutamise fakt lükkab ümber kaebaja väite, et tal puudus teave

värskeõhukambri olemasolu ja selle kasutamise võimaluse kohta.

10. V. Babitšev esitas 10.06.2016 vastuse kohtunõudele, milles ta märgib, et PPA on vääral

seisukohal, et ta on ainult 1 kord soovinud kasutada värskeõhukambrit, vaid valvurid ei

küsinud, kas ta tahab minna jalutama, millest tulenevalt ta ei olnud sellisest võimalusest

teadlik ning ta ei saanud realiseerida oma õigust jalutamise näol, mida kinnitab vangla

žurnaal. Kaebaja väitel ei ole eluliselt usutav, et isik, kes on 24 tundi lukustatud halbadesse

kambritingimustesse, ei soovi veeta tundi värskes õhus. Samas märgib kaebaja, et kui ta oleks

saanud jalutuskambrit kasutada, ei saaks seda pidada arestimaja poolt oma kohustuse

täitmiseks, kuna jalutuskamber ei asenda jalutusboksi või -hoovi. Kaebaja arvates peab vabas

õhus viibimine tähendama, et isik saab viibida paigas, kus tema pea kohal ei ole katust.

Kaebaja leiab, et PPA tõlgendus, et nõuded rikkumiste osas 06.02.2012 on esitatud RVastS §

17 lg-s 3 sätestatud tähtaega rikkudes, on väär, kuna kaebus tuleb esitada 3 aasta jooksul

arvates päevast, mil kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada

saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle

põhjustanud sündmusest arvates. Kaebaja leiab, et tema kaebus on tähtaegselt esitatud.

Kaebaja palub võtta vastus asja juurde ja ennistada dokumendi esitamise tähtaeg, kuna selle

saatmisel tekkis tehniline tõrge.

11. PPA esitas 16.06.2016 vastuse kaebaja 10.06.2016. a vastusele, milles ta märgib, et on

enda 03.06.2016. a vastuses tõestanud, et kaebaja kasutas värskeõhukambrit 12.09.2011,

seega pidi kaebaja olema teadlik kambri olemasolust ja selle kasutamise võimalusest ning

kuna kaebaja vastus ei sisalda vastuseid kohtu küsimustele jalutamisele viimise taotlemise,

jalutamise võimaldamise ja mõnda teise Lõuna prefektuuri arestimajja jalutama viimise kohta,

siis ei ole vastustajal võimalik selles osas oma seisukohta avaldada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt.

13. Halduskohus asus vaidlustatud otsuses (p 5) seisukohale, et kaebajale oli tagatud piisav ja

õigusaktides ettenähtud isikliku ruumi kasutamise võimalus ning põrandapinnast tulenevalt ei

ole kaebaja inimväärikust alandatud. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et kambrid, kus ta

Valga arestimajas viibis, ei vastanud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-s 4 toodud

tingimustele ega CPT tingimustele (CPT standardid, p 43), ning arvestada ei saa seda, et ta oli

kambrites üksinda, vaid arvestada tuleb, et 4-kohalises kambris nr 3 oli isiku kohta vaba

põrandapinda 2,4 m² ning 3-kohalistes kambrites nr 4 ja 6 oli isiku kohta vaba põrandapinda

1,2 m². Kaebaja väitel on kambri nr 3 suuruseks 10 m² ning kambrite nr 4 ja 6 suuruseks

7,2 m². Vastustaja andmetel (vastus kaebusele, p 2.5, tl 40p, tööarvestuse raamatu väljavõtted,

tl 5061p) viibis kaebaja 28.02.-06.03.2012 kambris nr 3 (11,4 m²) üksinda, 07.-09.03.2012

viibis kambris nr 3 kahekesi, 29.-30.12.2012 viibis kambris nr 4 (7,5 m²) üksinda ja

11.06.2013 viibis kambris nr 6 (7,1 m²) üksinda. Kuigi kaebaja on apellatsioonkaebuses

väitnud, et kambrid on teistsuguse suurusega, kui vastustaja on kohtule teatanud, ei pruugi

ringkonnakohtu hinnangul kaebaja ettekujutus või mälestused kambrite mõõtmetest olla

tõepärased, mistõttu ringkonnakohus ei kahtle vastustaja esitatud andmete õigsuses kambrite

nr 3, 4 ja 6 suuruste kohta. Kaebaja viidatud CPT standardite p-s 43

(http://www.cpt.coe.int/en/annual/rep-02.htm) on leitud, et politsei arestikambri (või ükskõik

millise teise vahialustele või kinnipeetavatele mõeldud ruumi) mõistlikku suurust on raske

määratleda, kuid sellegipoolest esitas CPT oma seisukoha, et kui arestikambrisse hetkel

paigutatakse üks isik rohkem kui mõneks tunniks, peaks 7 ruutmeetrine ruum olema vähemalt

2 m lai ja 2,5 m kõrge. Vastustaja esitatud andmetele tuginevalt viibis kaebaja kambrites

suurustega 11,4 m², 7,5 m² ja 7,1 m².

14. Siinkohal peab ringkonnakohus vajalikuks rõhutada kohtupraktikas sedastatut, et CPT

aruannetes esitatakse üksnes mittesiduvaid ettepanekuid (piinamise ja ebainimliku või

alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni art 10 lg 1)

(Riigikohtu 07.04.2010. a otsus nr 3-3-1-5-10, p 19). Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a

määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p-st 4 tulenevalt arvestatakse

eluruumi põrandapindala lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest). Seega ei

tähenda „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna

suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Eelnevat arvestades on

põhjendamatu kaebaja arusaam kambrite mittevastavuse kohta „Eluruumidele esitatavad

nõuded“ p-s 4 toodud tingimustele ja ka CPT tingimustele. Ühtlasi on põhjendamatu kaebaja

arusaam, et kinnipeetava isikliku ruumi suuruse arvestamisel tuleb arvestada sellega, kui

mitmele kinnipeetavale on kamber mõeldud, kuivõrd kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel on aluseks vastasseinte vaheline kaugus ning üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi

pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid.

Ringkonnakohus märgib, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale

olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m², sisaldades ka mööblit, mis

täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada EIÕK art 3 rikkumist. Seega on

ringkonnakohtu hinnangul määrav kambris kinnipeetava isikliku ruumi suuruse arvestamisel

see, kui mitu kinnipeetavat reaalselt vaidlusalusel ajal kambris viibis.

15. Vaidlust ei ole asjas selle üle, et kaebaja viibis perioodidel 28.02.-06.03.2012, 29.-

30.12.2012 ja 11.06.2013 kambris üksinda, mil isikliku ruumi suuruseks kujunes vastavalt

11,4 m², 7,5 m² ja 7,1 m², ning vaid kolmel päeval (07.-09.03.2012) viibis ta kambris koos

teise kinnipeetavaga, mil isikliku ruumi suuruseks kujunes 5,7 m². Ringkonnakohus rõhutab,

et ka EIÕK art 3 ei näe täpselt ette, milline peaks olema kambri pindala kinnipeetava kohta, et

tegemist ei oleks alandava kohtlemise ega karistamisega. EIK 06.02.2014. a otsuses asjas nr

2689/12 (Semikhvostov vs Venemaa, p 79) öeldu kohaselt on EIK alati keeldunud määramast,

milline ruutmeetrite arv peab olema kinnipeetavale EIÕK artga 3 kooskõlaliseks kohtlemiseks

tagatud (Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, pd 38 ja 42). Kuna isikliku ruumi

suuruse arvestamisel ei arvata maha mööbli alla jäävat pinda, siis on halduskohus

põhjendatult asunud otsuses seisukohale, et kaebajale oli tagatud piisav ja õigusaktides (ASkE

§ 12 lg 3 – vähemalt 2,5 m² põrandapinda) ettenähtud isikliku ruumi kasutamise võimalus,

mistõttu ei ole põrandapinnast tulenevalt kaebaja inimväärikust alandatud. Kuna käesoleval

juhul on tõendatud, et kaebajale oli tagatud kambris põrandapinda kogu kinnipidamisperioodil

märgatavalt üle 3 m², siis ei saa mööbli tõttu ruumi vähenemine olla selliseks

vangistustingimuseks, mis tinginuks kaebaja alandava kohtlemise. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu otsuse põhjendusega, et kaebaja inimväärikust ei ole seonduvalt põrandapinna

suurusega rikutud.

16. Halduskohus asus otsuses (p 6) seisukohale, et vastustaja poolt oli kaebajale tema seal

viibimise ajal tagatud soovi korral võimalus viibida vähemalt tund aega värskes õhus ning

kaebaja väitest, et ta ei olnud teadlik vabaõhukambri olemasolust võib järeldada, et kaebaja ei

avaldanud soovi jalutada ning ka ei näita arestimaja tööarvestuse raamat ühtegi kaebaja

sellekohast avaldust. Kaebaja väidab apellatsioonkaebuses, et värskeõhukambris asuv WC ja

1-kordne voodi piiravad jalutamist ja kinnipeetav peab tunni jooksul istuma või seisma, kuid

jalutushoovis või -boksis saab kinnipeetav jalutada ja spordiga tegeleda. Kaebaja väitel on

vastustaja tegevus, mis ei võimalda jalutada 1 tund päevas, õigusvastane ja rikub tema õigusi

(tl 89). Käesolevas asjas puudub vaidlus selle üle, et kaebaja viibimise ajal Valga arestimajas

jalutushoov puudus. ASkE § 31 lg 2 (halduskohus on otsuse p-s 6 ekslikult viidanud ka ASkE

§ 31 p-le 4, tl 77p) kohaselt arestialuse, väljasaadetava ja vahistatu soovil võimaldatakse tal

vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Ka VangS § 93 lg 5 sätestab, et

vahistatu soovil võimaldatakse tal vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus. Seega on

asjakohane kindlaks teha, kas kaebaja on avaldanud vaidlusalustel perioodidel

(28.02.09.03.2012, 29.-30.12.2012, 11.06.2013) soovi viibida värskes õhus.

17. Halduskohtus on kaebaja väitnud, et ta ei olnud teadlik värskeõhukambri olemasolust.

Nähtuvalt vastustaja 03.06.2016. a vastusest ja sellele lisatud väljavõttest žurnaalist, mille

ringkonnakohus võtab asja materjalide juurde, on kaebaja Valga arestimajas viibides

kasutanud värskeõhukambris viibimise võimalust 12.09.2011 kell 08.55-09.25. Kuna

käesolevas asjas on vaidlusalused perioodid hilisemad kui 12.09.2011, siis loeb

ringkonnakohus eeltooduga ümberlükatuks kaebaja väite, et ta ei teadnud värskeõhukambri

olemasolust. Eelnevaga seonduvalt muudab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse

põhjendusi. Seega oli kaebaja usutavalt teadlik värskeõhukambri olemasolust, kuid ta ei ole

avaldanud soovi viibida värskes õhus, kuivõrd vastavas vastustaja poolt peetavas žurnaalis

sellekohased kanded puuduvad. Seda kinnitab ringkonnakohtu hinnangul ka asjaolu, et

kaebaja väidetest tulenevalt ei pidanud ta värskeõhukambrit jalutamiseks sobivaks.

Ringkonnakohus leiab, et võimalus viibida värskes õhus on kinni peetud isikutele loodud ka

ruumis, millelt on aknad eemaldatud. Ringkonnakohus kohustas kaebajat 25.05.2016. a

määrusega (tl 125-125p) hiljemalt 03.06.2016 selgitama täiendavalt, kas ta on vaidlusalusel

ajal Valga arestimajas viibides taotlenud enda jalutamisele viimist; kas talle võimaldati

jalutamist; juhul kui võimaldati, kas teda ei rahuldanud arestimaja tingimused; kas ta on

taotlenud, et teda viidaks jalutama Lõuna prefektuuri mõnda teise arestimajja ning rahuldas

01.06.2016. a määrusega (tl 132-132p) kaebaja tähtaja pikendamise taotluse (tl 130) osaliselt

ja andis kaebajale täiendava selgituse esitamiseks aega kuni 10.06.2016. Kaebaja

ringkonnakohtu eeltoodud küsimustele antud tähtajaks sisuliselt ei vastanud, kuigi esitas

10.06.2016 vastuse, mille ringkonnakohus võtab käesoleva asja materjalide juurde. Kuna

kaebaja ei ole kohtule kinnitanud, et ta on vaidlusalusel ajal Valga arestimajas viibides

taotlenud enda jalutamisele viimist või et teda viidaks jalutama Lõuna prefektuuri mõnda teise

arestimajja, ning arvestades, et ringkonnakohtule esitatud vastustaja andmetel ei ole kaebaja

vaidlusalusel perioodil värskeõhukambrit kasutanud, loeb ringkonnakohus usutavaks, et

kaebaja ei ole ühtegi avaldust esitanud seonduvalt temale jalutamise võimaldamisega.

Eelnevat arvestades nõustub ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et vastustaja poolt oli

kaebajale tagatud soovi korral võimalus viibida vähemalt tund aega värskes õhus. Kuna

kaebaja ei ole aga avaldanud soovi viibida värskes õhus, siis ei ole selle mittevõimaldamine

ASkE § 31 lg-st 2 tulenevalt õigusvastane (Tartu Ringkonnakohtu 21.09.2010. a otsus nr 3-

09-1385, p 10). Riigikohus on leidnud, et kui kaebuses väidetud kinnipidamistingimuste kohta

ei ole tõendite esitamine mõistlike jõupingutustega võimalik või teatud tingimuse olemasolu

või puudumise kindlakstegemine osutub tagantjärele sootuks võimatuks, võib

menetlusosaliste väidete usutavusele hinnangu andmisel tugineda ka konkreetsesse

kinnipidamisasutusse toimunud kontrollkäikude aruannetele (Riigikohtu 21.04.2010. a otsus

nr 3-3-1-14-10, p 11). Seega on halduskohus asjakohaselt viidanud õiguskantsleri 01.03.2011

ja 03.04.2014 Valga arestimaja kontrollkäikude (tl 43-49) tulemustes osundatule, et

värskeõhukamber pakub kinnipeetutele teatud ulatuses värskes õhus viibimise võimalust,

millega on tagatud, jalutushoovi puudumisest hoolimata, kinnipeetutele värskes õhus

viibimine. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et kuigi Valga arestimajas jalutushoov

puudus, ei ole kaebaja suhtes rikutud vaidlusalusel perioodil õigust viibida soovi korral

värskes õhus.

18. Halduskohus leidis otsuses (p-d 7 ja 9), et kambris nr 3 puudub aken, mida vastustaja on

ka tunnistanud, ning et selles osas on kaebaja õigusi rikutud, kuid arvestades, et kaebaja viibis

kambris nr 3 ainult 11 päeva, samuti seda, et loomuliku valguse puudumist kompenseeris

piisav kunstlik valgustus, ei lugenud halduskohus akna puudumist sellise intensiivsusega

rikkumiseks, mis tingiks rahalise hüvitise väljamõistmise. Kaebaja märgib

apellatsioonkaebuses, et kambris peab olema aken, mis annab piisava loomuliku valguses, ja

kunstlik valgustus. Apellatsioonkaebusest võib järeldada, et kaebaja vaidlustab halduskohtu

otsust eelviidatud osas põhjusel, et halduskohus jättis kaebajale olenemata rikkumise

möönmisest, rahalise hüvitise välja mõistmata. Seega hindab ringkonnakohus järgnevalt, kas

halduskohus on õigesti asunud seisukohale, et tuvastatud rikkumine ei too kaasa rahalise

hüvitise määramist.

19. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju

proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust.

Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga

kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud

asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Kuigi RVastS § 9 lg 1

näeb ette mittevaralise kahju hüvitamise rahas, on Riigikohtu praktikas (11.12.2009. a otsus nr

3-3-1-80-09, p 12; 05.10.2006. a otsus nr 3-3-1-44-06, p 14) kahjunõude rahuldamise ulatuse

osas leitud, et mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas

kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu

õigusvastasuse tuvastamine. Ka 01.01.2012 jõustunud halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 41 lg 5 näeb sellise võimaluse ette (Riigikohtu 20.10.2011. a määrus nr 3-3-1-43-

11, p 18). Riigikohus on sedastanud, et kui kannatanul oleks olnud võimalik kahju ise

kõrvaldada muude õiguskaitsevahenditega, siis mõjutab see rahalise nõude ulatust ning võib

olla selle rahuldamata jätmise aluseks (Riigikohtu 11.12.2009. a otsus nr 3-3-1-80-09, p 12).

Nõuded arestimajade kinnipidamistingimustele sisalduvad käesoleva asja raames vaadeldaval

perioodil siseministri 27.09.2011. a määrusega nr 21 vastu võetud ASkE-s ja VangS-is.

Kohtupraktikas on leitud, et kinnipidamisega paratamatult kaasnevad kannatused ja

ebameeldivused ei ole seesugused, mis juba iseenesest tähendaks isiku inimväärikuse

alandamist. Kinnipidamistingimused võivad olla vastuolus õigusega inimväärikale

kohtlemisele, kui isiku kohtlemine tema kinnipidamise käigus ületab teatud raskusastme.

Täpset piiri, mil seadusliku kinnipidamisega kaasnevad tavapärased kannatused lähevad üle

inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, ei ole võimalik määrata. See sõltub mitmetest

asjaoludest, muuhulgas seesuguse kohtlemise kestusest, selle füüsilisest ja psüühilisest

mõjust, mõningatel juhtudel ka kannatanu isiku eritunnustest ning muudest kinnipidamise

tingimustest (Riigikohtu 20.06.2014. a otsus nr 3-4-1-9-14, p 36).

20. VangS § 45 lg 1 ls 2 kohaselt peab kambris olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kunstliku valguse piisavuse üle käesolevas asjas

vaidlust ei ole. Halduskohus luges otsuse põhjendavas osas õigusvastaseks selle, et kambris nr

3 puudus aken, kuid kokkuvõtvalt jättis kaebuse rahuldamata. Kuigi halduskohus ei ole

pidanud põhjendatuks mõista eeltoodud asjaoluga seonduvalt välja rahalist hüvitist kaebajale,

milliste põhjendustega ringkonnakohus iseenesest ka nõustub, on ringkonnakohtu hinnangul

käesolevas asjas põhjendatud tuvastada kambri nr 3 akna puudumisega seonduvalt

kinnipidamistingimuste õigusvastasus. Arvestades nii kaebaja poolt kambris nr 3 viibitud aega

(kokku ainult 11 päeva) kui ka asjaolu, et kaebaja ei ole arestimajas viibimise ajal akna

puudumisega seonduvalt vastustajale pretensioone ega taotlusi (nt enda üleviimist aknaga

kambrisse) esitanud, et püüda arestimajas viibides mittevaralise kahju tekkimist ära hoida või

seda vähendada, ning muude kinnipidamistingimuste osas on asjas tuvastamist leidnud nende

vastavus kehtivale õigusele, siis ei saanud antud olukord tuua kaasa selliseid inimväärikust

alandavaid kannatusi või ebamugavusi, mis oleksid ületanud kinnipidamisega kaasnevate

kannatuste vältimatu taseme, vaid kaebaja õiguste rikkumist saab pidada ilmselgelt

väheintensiivseks.

21. Eeltoodud põhjendustel rahuldab ringkonnakohus V. Babitševi apellatsioonkaebuse

osaliselt ja tühistab Tartu Halduskohtu 22.12.2015. a otsuse osas, millega jäeti kaebus

rahuldamata Valga arestimaja kambris nr 3 akna puudumisega seotud nõudes.

Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega rahuldab V. Babitševi kaebuse

osaliselt ja tunnistab õigusvastaseks Valga arestimaja kinnipidamistingimused kambris nr 3

akna puudumise osas ning loeb sellega kaebajale tekitatud mittevaralise kahju hüvitatuks.

Muus osas jätab ringkonnakohus V. Babitševi apellatsioonkaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu otsuse muutmata, muutes halduskohtu otsuse põhjendusi vastavalt käesoleva

otsuse põhjendustele.

22. HKMS § 108 lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 3 sätestab, et kui menetlusabi

saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei

mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Riigikohus on väljendanud seisukohta, et

menetluskulude proportsionaalset jaotust ei tingi olukord, kui kaebuse rahuldatud osa suurus

on rahuldamata jäänud osaga võrreldes väikese tähtsusega (21.06.2012. a otsus nr 331-26-12,

p 32). Arvestades, et V. Babitševi kaebus rahuldatakse vaid ühe nõude osas osaliselt, saab

tõdeda, et valdavas osas jääb kaebus rahuldamata, mistõttu ei ole ringkonnakohtu hinnangul

põhjendatud mõista proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega PPAlt välja menetluskulusid.

Kaebaja oli halduskohtus osaliselt riigilõivu tasumisest vabastatud (tl 24-25).

Apellatsiooniastmes ei vabastatud kaebajat riigilõivu tasumise kohustusest (tl 104-105). Seega

jäävad kaebaja poolt halduskohtus kantud menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) tema enda kanda

ja ülejäänud halduskohtu menetluskulud (riigilõiv 15 eurot) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti

Vabariigi kanda. Kaebaja poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv 30 eurot)

jäävad tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel