3-16-970/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R

U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Tiina Pappel ja Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

3. august 2016, Tartu

Haldusasja number

3-16-970

Haldusasi

Kristjan Tarkmeele kaebus Tallinna Vangla

elamistingimustega tekitatud 10 000 euro suuruse

mittevaralise kahju ja T-särgi äravõtmisega tekitatud 120

euro suuruse varalise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20. juuni 2016. a määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Kristjan Tarkmeele määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Kristjan Tarkmeel

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Kristjan Tarkmeele määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 20. juuni

2016. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates

otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kristjan Tarkmeel esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise nõude (registreeritud

23. veebruaril 2016) seoses tema ebainimlikes kinnipidamistingimustes hoidmisega perioodil

24. märts 2015 kuni 1. september 2015 tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas

10 000 eurot ning varalise kahju hüvitamiseks seoses T-särgi äravõtmisega summas 120 eurot.

Tallinna Vangla 25. aprilli 2016. a otsusega nr 5-37/16/42-2 rahuldati K. Tarkmeele varalise

kahju hüvitamise taotlus osaliselt ja hüvitati kadunud T-särgi maksumus summas 12,60 eurot.

K. Tarkmeele mittevaralise kahju hüvitamise taotlus jäeti rahuldamata.

2. K. Tarkmeel esitas Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 10 000 eurot ning varalise kahju hüvitamiseks summas 120 eurot.

Ühtlasi esitas K. Tarkmeel taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks kaebuse esitamisel

ning riigi õigusabi määramiseks.

3. Tartu Halduskohtu 20. juuni 2016. a määruse resolutsiooni p-ga 1 jäeti K. Tarkmeele

taotlused riigilõivu tasumisest vabastamiseks ning riigi kulul õigusabi saamiseks rahuldamata.

Määruse põhjenduste kohaselt:

3.1. riigilõivu tasumisest vabastamise taotluse lahendamisel tuleb juhinduda

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 110 lg 1 p-st 1, § 111 lg-dest 1 ja 3 ning § 112 lg 1

p-st 1. Kaebaja isikukonto väljavõtte kohaselt oli tema viimase nelja kuu sissetulek enne kaebuse

koostamist 742,60 eurot, millest tuleb maha arvata vabanemisfondi arvatud 167,69 eurot ja

elektri eest tasutud 12,60 eurot. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-35-15 tulenevalt saab arvestada

veel ka igakuiste eeldatavate kulutustega 5% ulatuses käesoleval aastal kehtivast 430 euro

suurusest töötasu alammäärast ehk 86 euroga. Seega on kaebaja kahekordne keskmine ühe kuu

sissetulek 238,16 eurot. See ei võimalda küll tasuda nõutavat riigilõivu summas 303,60 eurot ega

palgata ka õigusalaste teadmistega esindajat, kuid samas ei ole piisavat alust eeldada, et kaebaja

menetlusabi taotlus kuuluks rahuldamisele.

3.2. Kaebust ei saa praeguses järgus pidada perspektiivituks, kuid kohtupraktikas kujunenud

seisukohtade valguses ei ole usutav, et kaebajale oleks tekkinud mittevaralist kahju sellises

määras nagu ta väidab seda olevat tekkinud. Kaebaja esitatud nõuet ei saa pidada terves ulatuses

perspektiivikaks ega vabastada teda selle esitamiseks vajaliku riigilõivu tasumisest. Väiksema

ulatusega kahjunõude esitamisel on kaebajal aga võimalik ise riigilõiv tasuda.

3.3. Riigi õigusabi seaduse § 7 lg 1 p-de 1 ja 6 kohaselt ei anta riigi õigusabi, kui taotleja on

võimeline ise oma õigusi kaitsma või kui abi taotletakse mittevaralise kahju hüvitamise nõude

esitamiseks ja asja suhtes ei esine tungivat avalikku huvi. Asjas ei nähtu, et mittevaralise kahju

hüvitamise nõude esitamiseks esineks tungiv avalik huvi. Kaebaja on esitanud nii kohtueelses

menetluses kui ka kohtumenetluses asjakohase kahjunõude ja kaebuse. Halduskohtul lasuva

uurimispõhimõtte kohaselt peab kohus vajadusel kaebajat suunama ja abistama.

Uurimispõhimõttest tulenevalt selgitab halduskohus enda initsiatiivil välja kaebuse

menetlemiseks vajalikud asjaolud, seadusesätted ning võimaliku kohtupraktika.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

4. K. Tarkmeel esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 20. juuni 2016. a

määruse resolutsiooni p 1 tühistada ning vabastada ta riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel.

Kaebaja märgib, et tal ei ole piisavalt sissetulekuid riigilõivu tasumiseks ning raha, mis on talle

saatnud vanemad ning mis kulub kirjatarvetele, telefoni kõneajale, hügieenitarvetele ning

toidule, ei saa lugeda sissetulekuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

6. Ringkonnakohus nõustub Tartu Halduskohtu 20. juuni 2016. a määruse resolutsiooni

p-st 1 tuleneva järeldusega, et K. Tarkmeele vabastamine riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel

ei ole lubatud. Sellest tulenevalt ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata Tartu Halduskohtu

20. juuni 2016. a määruses esitatud seisukohti, mis puudutavad kaebaja vabastamata jätmist

kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4). Määruskaebuses

esitatud põhjendustest tulenevalt ei vaidlusta kaebaja talle riigi õigusabi määramata jätmist.

Määruskaebuses esitatu ei anna alust Tartu Halduskohtu määruse muutmiseks. Vastuseks

määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.

7. Riigikohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 2012. a määruse nr 3-7-1-3-61-12 p-s 10 leiti, et

HKMS § 112 lg 1 p 1 sõnastuse kohaselt saab analoogia korras kinnipeetava sissetulekutest

maha arvata ka kinnipeetava isikuarvele kantud summadest seaduse alusel (vt vangistusseaduse §

44) tehtavad rahaliste nõuete täitmiseks ja vabanemisfondi hoiustamiseks kinni peetavad

summad. Nimetatud mahaarvamised on halduskohus õigesti teinud. Kaebaja on leidnud, et tema

sissetulekutena ei saa käsitleda laekumisi tema isikukontole, mis tulevad tema vanematelt ning

mis kuluvad esmatarbekaupade ja söögi ostmiseks. Riigikohtu üldkogu 12. aprilli 2016. a

otsusega

nr 3-3-1-35-15 tunnistati HKMS § 112 lg 1 p 1 põhiseaduse vastaseks ja alates nimetatud otsuse

jõustumisest kehtetuks osas, milles see ei võimalda kohtul isiku sissetulekust maha arvata sättes

nimetamata vältimatuid kulutusi. Nende kulutustena tuleb mõista kulutusi toidule, ravimitele ja

hügieenitarvetele, aga ka muid inimväärikuse tagamiseks vajalikke kulutusi (sama otsuse p 23 ja

Riigikohtu halduskolleegiumi samas haldusasjas tehtud 16. novembri 2015. a määrus).

Riigikohus mainis eelnevalt nimetatud otsuses, et „kulutused toidule, riietele jne ei ole

vältimatud, kui isiku vastavate vajaduste rahuldamine on piisaval määral tagatud muul viisil,

nt kinnipeetava toitlustamisega vanglas. Arvestades siiski nt vajadust osta hügieenitarbeid ning

teha aeg-ajalt ühekordseid erakorralisi kulutusi, võib ka kinni peetavate isikute puhul eeldada, et

lisaks seni tunnustatud mahaarvamistele on igakuised kulutused ca 5% ulatuses töötasu

alammäärast (2015. aastal seega 20 eurot) vältimatud ning neid ei tule menetlusabi andmisel

täpsemalt hinnata.“ 2016. a aastal on töötasu alammäär 430 eurot ning sellest 5% on 21,50 eurot

(nelja kuu puhul 86 eurot). Halduskohus on kaebaja taotluse lahendamisel seda juhtnööri

järginud.

8. Lisaks võetakse menetlusabi taotluse lahendamisel sissetulekutena arvesse ka neid laekumisi

vanglasisesele isikuarvele, mille on teinud kinnipeetava lähedased ja mis oma loomult ei ole

regulaarsed (Riigikohtu halduskolleegiumi 12. märtsi 2012. a määrus haldusasjas

nr 3-7-1-3-61-12, p 9). Seega ei ole oluline, et kaebaja kontole laekub raha tema vanematelt ning

et see kulub valdavalt hügieenitarvete jms soetamiseks, sest seda asjaolu on halduskohus juba

taotluse lahendamisel arvestanud.

9. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb määruskaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 20. juuni 2016. a määruse resolutsiooni p 1 muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Einar Vene